“) § 22 lg 1 2 alusel. Aastatel 2007-2018 pidas XX erinevate Tallinna linna ametnikega kirjavahetust2, kus viimased väljendasid korduvalt seisukohta, et Xxxxxxx 6b maaüksuse kaebajale erastamine on võimalik ja otstarbekas. 1 2 Kaebuse lisa
lg 8 alusel riigi omandisse, samuti jäeti riigi omandisse sellega külgnev Xxxxxxx 6c maaüksus. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
lõikes 12 sätestatud nõuetele ja selle liitmiseks isiku kinnistuga ei ole takistusi. Kaebaja hinnangul on Maa-amet õigusvastaselt viivitanud maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamisega ning kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus saada maatüki omanikuks, mis kaalub üles riigi huvid isegi kui need eksisteeriksid. Kaebaja arvates on õiguspärase ootuse põhimõttega vastuolus normid, mis võimaldavad riigil ja kohalikul omavalitsusel lahendada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamist seaduses määratlemata tähtaja jooksul, pannes isiku pikaks ajaks enda omandi teostamise küsimuses ebakindlasse olukorda. Samuti peab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõttega vastuolus olevaks tuginemist
§-dele 312 ja 313, mis jõustusid 7 aastat pärast maa erastamise avalduse esitamist. Kaebaja ei soovi väita, et tal oleks olnud igal juhul prioriteetne õigus maad erastada, küll aga tugineb ta sellele, et kohalik omavalitsus on 12 aastat kinnitanud, et kaebaja kinnistu juurde maa erastamiseks puuduvad takistused. VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. Maa-amet palub kaebuse rahuldamata jätta, rõhutades, et
lõike 1 punkti 8 alusel maa riigi omandisse jätmise soovi korral on maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul üksnes juhul kui ta taotleb maa ostueesõigusega erastamist, mitte aga muudel juhtudel. Teiseks on vastustaja seisukohal, et Xxxxxxx 6b maaüksus ei ole kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, kuna
veebruari 2007 määrusest nr 50 “Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamise kord”7 tulenevalt on selliseks maaks on maa, mida selle kujust või suurusest tingituna ei ole võimalik iseseisvalt kasutada, kuhu puudub üldjuhul juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Vastustaja rõhutab, et Xxxxxxx 6b maatükk ei ole ebakorrapärase kujuga ning on sarnase suurusega nagu selles piirkonnas olevad elamukrundid, samuti on sellele olemas juurdepääs avalikult kasutatavalt Xxxxxxx tänavalt. Vastustaja toob ka esile, et üldplaneeringu kohaselt jääb Xxxxxxx 6b maaüksus väikeelamumaale ning ühestki kehtivast detailplaneeringust ei tulene, et seda maatükki ei oleks võimalik hoonestada, ent isegi kui see nii oleks, siis ei ole maaüksuse iseseisva kasutusvõimaluseta maana käsitamisel määrav hoonestamise võimalikkus, vaid lähtutakse maaüksuse kujust, suurusest ja tekkimise põhjusest. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et Xxxxxxx tn 6b maaüksus piirneb samuti riigi omandisse jäetud Xxxxxxx tn 6c maaüksusega ning see omakorda piirneb riigi omandis oleva Xxxxxxx tn 8a maaüksusega, mistõttu on riigil võimalik võtta maaüksused kasutusse ka ühtse tervikuna. 7. Mis puudutab seda, et Tallinna linn alates 2009. aastast leidnud, et tegemist on maaga, mida on võimalik naaberkinnisasjadega liita, siis selgitab vastustaja, et kohaliku omavalistuse 7 Edaspidi „VVm 2007/50“. -3- hinnang maa erastamise otstarbekusele ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustamisel siduv. Ka see, et Xxxxxxx 6b maaüksus asub kaebaja kinnisasja taga ja Tallinna linn on 2009. aastal leidnud, et see ei ole hoonestatav, ei muuda vastustaja hinnangul seda maad iseseisva kasutusvõimaluseta maaks. 8. Vastustaja on seisukohal, et maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne
lõike 2 1 alusel erastamise ees ning kuna Xxxxxxx 6b maaüksuse näol ei ole tegu sellise maaüksusega, mida saaks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana erastada, ei olnud vaja kaebajat ka maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasata. Vastustaja märgib ka, et maa riigi omandisse jätmise menetlusse ei kaasata kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks avalduse esitanud isikuid, kuna menetluse läbiviimiseks kehtestatud reeglid seda ei nõua.
§-d 312 ja 313 jõustusid 7 aastat pärast avalduse esitamist, märgib vastustaja, et
lõike 1 esimene lause, mille kohaselt erastada saab vaid maid, mida ei jäeta riigi omandisse ja
lõige 12, mis sätestab erastamisõiguse iseseisva kasutusvõimaluseta maa osas, kehtisid juba erastamise avalduse esitamise ajal
lg 1 punkti 8) ning kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise aluseks olevate normide (st.
lõike 12 ning VVm 2007/50 sätete) vahekorda ning kinnisasjaga liitumiseks sobiva maa erastamise regulatsiooni eesmärki. 15.
lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt on maa riigi omandise jätmine prioriteetne maa erastamise ees. Vastupidi on see vaid füüsilisele isikule maa ostueesõigusega erastamise puhul, millega käesolevas asjas tegemist ei ole. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb maa riigi omandisse jätmise otsust põhjendada ning seda saab vaidlustada ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees
lõikes 12 sätestatud maa erastamise aluse puhul eraldi välja toodud, et erastatakse üksnes selline oma objektiivsete tunnuste poolest kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, mida ei jäeta riigi omandisse. Sama põhimõtet kannab ka VVm 2007/50 § 1 lg 5, kust tuleneb, et juhul kui objektiivsete tunnuste poolest iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk piirneb samaaegselt nii eraomandis oleva maaga kui ka riigi omandis oleva maaga, jäetakse selline maatükk riigi omandisse, kui riigivara valitseja seda soovib. Viimati nimetatud säte jõustus 1. jaanuaril 2018 (ja oli seega käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja andmisel kohaldatav), ent sama põhimõte tulenes ka VVm 2007/50 varasematest redaktsioonidest, sest ka nimetatud määruse vastu võtmisest alates kehtinud § 3 lõikest 3 tulenevalt tuli erastamise eeltoimingute raames välja selgitada, kas piirneva kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest. Seega on
lg 12 ja selle rakendamiseks kehtestatud regulatsioon kogu aeg lähtunud põhimõttest, et iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki erastamine on võimalik vaid juhul, kui riik ei soovi seda enda omandisse.
Riigi maareservi mõistet seadus ei ava, ent haldusasjas nr 3-3-1-37-14 tehtud lahendis on Riigikohus pidanud võimalikuks mõista maareservina maad, mille kasutamine riigi ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et
lg 1 punkti 8 alusel maa riigi omandisse jätmiseks peaks olema selgelt ette nähtav, millisel eesmärgil või millise riikliku ülesande täitmiseks konkreetset maatükki tulevikus vaja võib minna. Liiati on vastustajal õigus, et riigi maareservi moodustamise üheks legitiimseks eesmärgiks on riigile tagavara loomine selleks, et selle maa tasu eest kasutusse andmisest või võõrandamisest tulevikus tulu saada. See tähendab, et teatud maatüki maareservina riigi omandisse jätmist ei pea põhjendama ega saagi üldjuhul põhjendada mõne konkreetse riikliku ülesande täitmise vajadusega. Kaebaja esile toodud asjaolu, et Xxxxxxx 6b maaüksuse näol on tegemist elamumaa sihtotstarbega maatükiga, ei välista kuidagi selle maa riigi omandisse jätmist ega ole vastuolus maareservi moodustamise eesmärgiga. Isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja on Xxxxxxx 6b maaüksust faktiliselt enda hoovina kasutanud, ei oleks sellel maa riigi omandisse jätmise ega maa erastamise õiguse seiskohast mingisugust tähtsust, kuna selline maakasutus on sel juhul toimunud igasuguse õigusliku aluseta. 19. Mis puudutab kaebaja viidet kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb maa riigi omandisse jätmise otsustamisel vastandlikke huve kaaluda ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on erastamise ees prioriteetne, siis tuleb tähele panna, et viidatud kohtulahendid puudutavad kõik selliseid olukordi, kus maa riigi omandisse jätmisele vastandus maareformi eesmärgist tulenev õigustatud huvi. Selliseid õigustatud huve on
§-s 2 sätestatu kohaselt kaks: esiteks maa endiste omanike (ja nende õigusjärglaste) õigustatud huvi maa tagastamise vastu ning teiseks okupatsiooniperioodil või pärast seda maad õiguslikul alusel kasutama asunud isikute õigustatud huvi maakasutust jätkata. Eelviidatud
§-s 2 on maareformi eesmärgina nimetatud ka eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks, ent sellest eesmärgist ei kasva välja otseselt ühegi isiku õigustatud huvi. Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas 3-3-1-39-08 oli vaidluse all olukord, kus maa riigi omandisse jätmise tõttu kaotas maa enda omandisse saamise õiguse isik, kes väitis, et sel maal asub temale kuuluv ehitis. Seega viidatu kohtuasja kaebaja tugines enda kui „praeguse maakasutaja“ huvile. Käesoleva kohtuasja kaebaja puhul selline huvi kõne alla ei tule, sest kaebajal ei ole Xxxxxxx 6b maaüksuse kasutamiseks kunagi mingisugust õigust olnud.
§-s 2 nimetatud „praeguse maakasutaja“ huvi realiseerus kaebaja kinnistul oleva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamisega. Ka nendes kohtuasjades, millele viimati nimetatud Riigikohtu lahendis viidatud on, käsitleti olukordi, kus maa riigi omandisse jätmisele vastandus isiku huvi maa tagastamise vastu (kohtuasjad 3-3-1-78-05, 3-3-1-61-06, 3-3-1-102-06) või kohaliku omavalitsuse huvi saada munitsipaalomandisse maa, mis kuulus enne okupatsiooni kohalikule omavalitsusele (3-3-1-37-07).
lõige 12 ei kaitse iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga piirneva kinnisasja omaniku huve samavõrd nagu maa tagastamist või ehitise juurde maa erastamist reguleerivad normid kaitsevad maa endise -6- omaniku või ehitise omaniku või muu seaduse alusel maad kasutava isiku huve.
lg 12 eesmärk on võimaldada erastamise teel anda piirnevate kinnisasjade omanike omandisse maa, mille suhtes ühtki muud maareformi meedet võimalik kohaldada ei ole ning mis vastasel juhul võiks kaasa tuua asjaõiguslikult mõeldamatu olukorra, kus teatud maatükid ei kuulu ühegi kinnistusraamatusse kantava kinnisasja koosseisu.
lg 12 eesmärk ei ole niisiis piirneva kinnisasja omaniku huvide kaitse, erinevalt sätetest, mis reguleerivad näiteks maa tagastamist või maa ostueesõigusega erastamist. 20. Mis puudutab seda, et Tallinna linna organid on aastate jooksul avaldanud, et kaebaja kinnistuga piirneva maa erastamine on võimalik ja otstarbekas, siis neist hinnangutest ei saanud kaebajal tekkida mingisugust õiguspärast ootust see maa erastamise teel enda omandisse saada. Õiguspärane ootus kaitseb isikut eeskätt seaduse ja haldusmeetmete tagasiulatuva mõju vastu ehk teisisõnu kaitseb see isiku usaldust selle vastu, et õigust, mis talle antud on või mille saamise tingimused on ta kehtiva õiguse kohaselt täitnud, talt sõnamurdlikult ära ei võetaks. Õiguspärast ootust ei teki pelgalt sellest, et isik on mingisuguse soodustava haldusakti andmist kaua oodanud, seda ka siis mitte, kui selle haldusakti andmisele suunatud menetlus õigusvastaselt venib.
lg 12 alusel maa erastamise puhul tuleb tähele panna, et mitte kunagi – ei taotluse esitamise ajal ega hiljem – ei ole sel alusel maa erastamise otsustamine kuulunud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kohalik omavalitsus peab VVm 2007/50 kohaselt läbi viima erastamise eeltoimingud, ent nende toimingute raames võetud seisukoht, et tegemist on iseseisva kasutusvõimaluseta maaga, mille saab erastada liitmiseks piirneva kinnisasjaga, ei ole ega ole kunagi olnud maa erastamise otsustajale siduv. Juba pelgalt sel põhjusel ei saa kohaliku omavalitsuse tegevusest või lubadustest tekkida õiguspärast ootust maa erastamisele. See, miks erastamise eeltoimingud sedavõrd pikka aega kulgesid ning miks kohalik omavalitsus esmakordselt maa erastamise korraldaja poole alles
lg 12 alusel selle erastamise konkurentsi korral ei pea mitte põhjendama maa riigi omandisse jätmist, vaid maa erastamine saab kõne alla tulla vaid juhul, kui maa riigi omandisse jätmist peetakse ebaotstarbekaks. Sellise otstarbekuse hindamisel on seejuures maa riigi omandisse jätmise otsustajal täielik vabadus ning mingisugust põhjendamiskohustust tal seejuures olla ei saa. Maatüki riigi omandisse jätmine -8-
lg 1 punkti 8 alusel on välistatud vaid juhul, kui tegemist on maatükiga, mis ei saa põhimõtteliselt maareservi funktsiooni täita või kui (nagu see oli Riigikohtu poolt kohtuasjas 33-1-37-14 käsitletud juhtumi puhul) maa riigi omandisse jätmise eesmärk ei lange kokku maareservi moodustamise eesmärgiga. Käesoleval juhul nii see ei ole – Xxxxxxx 6b maaüksus saab täita riigi maareservi funktsiooni. 24. Viimaks, et kaugelt mitte kõige vähemolulisena tuleb märkida, et vaidlusalune Xxxxxxx 6b maaüksus ei vasta ühelgi juhul
lõikes 12 ja VVm 2007/50 § 1 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa määratlusele. Viidatud sättest tulenevalt on kinnisasjaga liitmiseks sobivaks maaks selline maatükk, mis oma suuruse, kuju või asukoha tõttu ei ole iseseisvalt kasutatav ehk kuhu ei ole eeltoodud asjaolusid arvestades võimalik moodustada normaalselt kasutatavat eraldiseisvat kinnisasja. Xxxxxxx 6b maaüksus on umbes 690 m2 suurune, kusjuures valdav osa sellest (kaardilt mõõtes ligikaudu 555 m2) on kujult täisnurkne trapets, mille alused on vastavalt umbes 15 m ja umbes 27 m ning haarad vastavalt umbes 29 m ja 26 m pikad. Selle trapetsi-kujulise osas täisnurgast eendub välja kuni Xxxxxxx tänavani riba, mille pikkus on umbes 33 m ja laius umbes 4 m. Kõnealuse maaüksuse suurus on sarnane piirkonna teiste kruntide suurustega, sealhulgas kaebaja kinnistu suurusega ning selle kuju ei ole sedavõrd eripärane, et saaks rääkida iseseisva kasutusvõimaluseta maatükist. See, kas või milline ehitusõigus sellele maatükile võimalik anda on, on omaette küsimus, ent VVm 2007/50 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt ei defineerita iseseisva kasutusvõimaluse puutumist läbi ehitusõiguse olemasolu, sealhulgas ka siis mitte, kui tegu on elamumaa sihtotstarbega maaga. Pealegi ei ole käesoleval ajal, mil ühtki kõnealust maatükki hõlmavat detailplaneeringut kehtestatud ei ole, mistahes alust väita, et Xxxxxxx 6b maaüksusele moodustatava kinnistu hoonestamine on välistatud. Kaardilt vaadates paikneb Xxxxxxx 6b maaüksusega raudteest kui peamisest müra- ja vibratsiooniallikast samavõrd kaugel samas piirkonnas teisigi elamuid, lisaks jääb konkreetse kinnistu ja raudtee vahele Xxxxxxx tn 10 asuv ehitis. Xxxxxxx 6b maatükile on olemas juurdepääs, kuna ribakujuline ligi 4 m laiune osa, mis jääb kaebaja kinnistu ja Xxxxxxx tn 6 kinnistu vahele, piirneb Xxxxxxx tänava tänavamaaga. Kaebaja seisukoht, et kõnealust riba mööda ei ole võimalik kinnistule pääseda, on põhjendamatu. Tegemist on piisavalt laia ribaga muuhulgas selleks, et rajada krundi tagumisele osale sõidukiga juurdepääsu võimaldav tee. Eeltoodud põhjustel ei ole tegemist iseseisva kasutusvõimaluseta maaga, mille erastamine oleks
Isegi kui asuda aga seisukohale, et maa iseseisva kasutatavus on teatud määral hinnangu küsimus, saab selle hinnangu ainsaks andjaks olla maa riigi omandisse jätmise otsustaja, kes võib otsustada, et maatüki kasutusvõimalused on piisavalt kesised selleks, et riigil selle maatüki vastu huvi oleks. Teisisõnu on maatüki puhul, mis objektiivselt iseseisva kasutusvõimaluse puudumise tingimustele ei vasta,
lg 12 alusel erastamine võimalik, kui maa riigi omandisse jätmise otsustaja peab selle maa riigi omandisse jätmist ebaotstarbekaks, mitte aga vastupidi – piirneva kinnisasja omanik ei saa ühelgi juhul vaidlustada maa riigi omandisse jätmist argumendiga, et kõnealuse maatüki iseseisva kasutamise võimalused on kasinad. 25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ -9- Kristjan kohtunik Siigur - 10 -
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.