KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2020, Tallinn, Kohtuistungi aeg ja koht 15.detsember 2020 Kriminaalasja number 1-19-7827 Kohtuko

§ 184

lg 21 järgi ja Aleksander Vassin süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.

augusti 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad Eduard Avetjan, adv. Küllike Namm, adv. Valeriy Gimaev, ringkonnaprokurör Raigo Aas Süüdistatavad Eduard Avetjan, Aleksander Vassin (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Küllike Namm, adv. Valeriy Gimaev Prokurör Raigo Aas RESOLUTSIOON 1. Täpsustada Harju Maakohtu 27. augusti 2020 otsuse resolutiivosa, lisades sellesse laused : „Mõista Eduard Avetjan õigeks

§ 184

lg 21 järgi nendes osategudes, mis ei ole hõlmatud matkimisepisoodidega ja tunnistaja XX juurest kinnipidamisel leitud ning tema elukoha läbiotsimisel leitud osategudega e süüdistuses märgitud 17-st osateost 12-s osateos ja 16.04.2019 kokaiini käitlemisega seotud osateos.“ „Mõista Aleksander Vassin õigeks

§ 184

lg 2 p 1 järgi nendes koos Eduard Avetjaniga koos toimepandud osategudes, mis ei ole hõlmatud matkimisepisoodidega ja tunnistaja XX juurest kinnipidamisel leitud ning tema elukoha läbiotsimisel leitud osategudega e süüdistuses 1 märgitud 17-st osateost 12-s osateos ja kokaiini käitlemisega seotud osateos“. 16.04.2019 2. Tühistada osaliselt Harju maakohtu otsus 27. augustist 2020 ja nimelt: 2.1. Eduard Avetjani õigeksmõistmises 10-s osateos e 10-l korral XXle fentanüüli edasiandmises. 2.2. Eduard Avetjanilt

§ 831

lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamisena välja mõistetud summa suuruse osas.

1. Teha uus o t s u s, millega, 3.
2. Mõista Eduard Avetjan süüdi lisaks maakohtu poolt tuvastatud 5-le osateole veel 10-s osateos narkootilise aine – fentanüüli- ebaseaduslikus grupilises käitlemises e XXle edasiandmises. Lugeda Eduard Avetjan süüdimõistetuks

§ 184lg 2 p 1,2 järgi kokku 15-s osateos ajavahemikul 2018 sügis kuni 16.

aprillini

1. 3.
2. Mõista Eduard Avetjanilt

§ 831ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja 5974, 51 eurot.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata, Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Narva Esimesel Advokaadibüroole vandeadvokaat Valeriy Gimaevi poolt Aleksander Vassinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 297,60 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.
4. Mõista Eesti Vabariigilt Eduard Avetjani kasuks lepingulise kaitsja adv. Küllike Nammi apellatsioonimenetluses tekkinud kulud 2400 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu 2 otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
5. augusti 2020 otsusega tunnistati Eduard Avetjan süüdi

§ 184lg 2 pde 1,2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni otsuse jõustumiseni.

§ 68lg 1 kohaselt loeti karistusaja alguseks 16.

aprill 2019. Aleksander Vassin tunnistati süüdi

§ 184lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

§ 68lg 1 kohaselt loeti karistusaja alguseks 16.

aprill 2019.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti Harju Maakohtu 28.

juuni 2019.a määrusega nr 1-19-4532 laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud A. Vassini vara: sularaha 80 eurot ja mobiiltelefon (pihuarvuti) Apple iPhone SE (IMEI kood 353847088145450) ligikaudse väärtusega 185 eurot.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti Harju Maakohtu 28.

juuni 2019 määrusega nr 1-19-4539 laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud E. Avetjani vara: sularaha 760 eurot, tahvelarvuti Apple iPad ligikaudse väärtusega 335 eurot, 5 kullast ketti, vastavalt ligikaudse väärtusega 2250,50 eurot; 155,23 eurot; 78,62 eurot; 302,40 eurot ja 92,74 eurot.

§ 84alusel mõisteti E. Avetjanilt konfiskeerimise asendamisena välja 2974,51 eurot. Kr

MS § 175 lg 1 p 3,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti E. Avetjanilt välja riigieelarve tuludesse menetluskulud: ekspertiistasu 325,50 eurot, sundraha 1460 eurot (kogusummas 1785,50 eurot). KrMS § 175 lg 1 p 3,4,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti A. Vassinilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: ekspertiistasu 612,50 eurot, määratud kaitsja tasu 2415,60 eurot ja sundraha 1460 eurot (kogusummas 4488,10 eurot). KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda osa ekspertiisitasudest, s.o 2336 eurot ja E. Avetjanile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 30 eurot. Süüdistatavad olid antud kohtu alla suuremas süüdistuse mahus ja E. Avetjan raskemas kuriteos, kui seda tuvastas maakohus vaidlustatud otsusega. E. Avetjani süüdistati

§ 184lg 21 järgi ja A.

Vassinit

§184

lg 2 p 1 järgi selles, et nemad käitles ebaseaduslikult suures koguses, s.o koguses, mis tekitab narkojoobe vähemalt kümnele inimesele, narkootilisi aineid furanüülfentanüüli, para- ja orto-fluorofuranüülfentanüüli ning kokaiini. E. Avetjan tegutses seejuures eesmärgiga teenida selle tegevusega suurt varalist kasu, s.o tulu rohkem kui 40 000 eurot. E. Avetjan tegeles narkootiliste ainete käitlemisega, seejuures valdavalt edasimüügiga, alates 2018.a sügisest, kaasates tegevusse 2019 jaanuaris ka A. Vassini. Alates 2019 jaanuarist tegelesid E. Avetjan ja A. Vassin ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos narkootiliste ainete furanüülfentanüüli. samuti para- ja ortofluorofuranüülfentanüüli ning kokaiini käitlemisega, seejuures edasimüügiga. Nii müüs E. Avetjan vähemalt 17 korral, kaasates vähemalt viimasel 7 korral tegevusse ka A. Vassini, XX 20-30 grammi kaupa fentanüüle (furanüülfentanüüli, samuti para- ja ortofluorofuranüülfentanüüli) sisaldavaid pulbreid hinnaga 120 eurot/gramm. Kokku müüdi nii XXle 435 grammi fentanüüle sisaldavat pulbrit alates 2018 sügisest kuni

1. aprillini
2. 3 Samuti käitles A. Vassin ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet 4fluorometamfetamiini. Nii teostati
3. aprillil 2019.a A. Vassini elukohas, s.o Maardus Langu 55 korteris läbiotsimine. Läbiotsimise käigus andis A. Vassin politseile magamistoas olnud reisikohvri eesmisest väiksemast sahtlist välja kahekordsesse minigrip kilekotti pakendatuna 278,4 grammi roosakat pulbrilist ainet, mis sisaldas 34,4 grammi narkootilist ainet 4-FMA-d. Läbiotsimise käigus leiti ja võeti veel sama reisikohvri suuremast sahtlist ära läbipaistvasse minigrip kilekotti pakendatuna 85,1 grammi roosakat pulbrilist ainet, mis sisaldas 8,55 grammi 4-FMA-d. Maakohus leidis
4. augusti 2020 otsuses, et ei ole ümberlükkamatult tõendatud, et E. Avetjan müüs XXle narkootilisi aineid 17 korral, kaasates vähemalt viimasel seitsmel korral tegevusse ka A. Vassini. Maakohus luges tõendatuks, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid ühiselt viiel korral (üldkogus 29,81+29,39+1,71+1,87+30= 92,78g) ning nende tegevus vastab grupiviisilisele tegevusele. Lisaks leidis maakohus, et A. Vassin käitles lisaks 4fluorometamfetamiini (4-FMA) 42,95 grammi, s.o 42 950 mg, st 572 doosi/inimest (kui jagada 75ga). Kokkuvõttes tuvastas kohus, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid furanüülfentanüüli koguses, mida jätkub 647 inimesele ja A.Vassini 4-fluorometamfetamiini käitlemine koguses, mida jätkub 572 inimesele. Seega on mõlema süüdistatava puhul tõendatud narkootiliste ainete käitlemine suures koguses. Harju Maakohus mõistis E. Avetjani ja A. Vassini süüdi neis narkootikumide käitlemise osategudes, kus lisaks XX ütlustele oli veel kinnitavaid tõendeid (jälitustoimingu protokoll, läbiotsimis- ja kinnipidamisprotokollid, narkootiliste ainete ja DNA-ekspertiiside aktid) ning ülejäänud osas jättis XX ütlused tõendikogumist välja. Seetõttu ei lugenud maakohus tuvastatuks ja tõendatuks E. Avetjani ja A. Vassini poolt fentanüülide käitlemist kõikides süüdistuses märgitud tegudes, vaid viimastes, mis toimusid matkimise ajal ning mis olid seotud XX enda kriminaalasjaga (s.o vahetult enne matkimisi, mil ta peeti teise kriminaalasja raames kahtlustatavana kinni). Seejuures viitas maakohus otsuses asjaolule, et XXl oli kohtus ütluste andmise ajal mõningaid probleeme oluliste detailide mäletamisega (nt mitu korda on teda varasemalt karistatud, millal ta vabanes vanglast) ning ka sellele, et XX selgitas ise, et tal on mõningaid probleeme mäluga. Kuivõrd kohtus ei leidnud kinnitust, et E. Avetjan oleks käidelnud narkootikume süüdistuses toodud mahus, ei saa juba selle pinnalt kindlalt rääkida ka E. Avetjani eesmärgist saada narkokuriteost suurt varalist kasu (

§ 184

lg 21).

§ 121p 2 kohaselt on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot.

Narkoaine müügist saadav tulu on arvutuslik, samuti kohus lähtub minimaalsetest summadest. A. Vassin käitles 42,95 g ehk 572 doosi 4-FMAd summas vähemalt 8580 eurot. E. Avetjan ja A. Vassin koos käitlesid 92,78 g ehk 647 doosi furanüülfentanüüli summas vähemalt 10 999 eurot. Võttes aluseks minimaalse summa 10 999 eurot, mille E. Avetjan ja A. Vassin narkootikumide käitlemisest said, jääb järelikult taotletud kasu alla

§ 121p-s 2 sätestatud suure varalise kasu ulatust ning puudub alus heita E.

Avetjanile ette narkootilise aine käitlemist

§ 184lõikes 21 sätestatud eesmärgil.

Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et A. Vassini tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 184lg 2 p 1 järgi, kuid E.

Avetjani tegevus vastab

§ 184lg 2 p-de 1,2 koosseisule, st E.

Avetjan pani toime narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise grupis isikuna, kes on varem toime pannud

1. peatüki esimeses jaos sätestatud kuriteo. Vastavalt karistusregistri õiendile ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri 2007 kohtuotsusele on E. Avetjani karistatud

§ 184lg 2 p 1 järgi 5-aastase vangistusega. Karistus on täidetud 12. detsembril 2012. Seega Kar

RS § 24 lg 1 p 9 kohaselt on E. Avetjanil kustumata karistus narkokuriteo toimepanemise eest. 4 APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Vassinile mõistetud karistuse osas ning E. Avetjani süüdimõistmises

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Uue otsusega palub prokurör mõista A. Vassinile

§ 184lg 2 p 1 järgi karistuseks 9 aastat vangistust, samuti mõista E.

Avetjan süüdi

§ 184lg 21 järgi ja karistada teda 14 aasta pikkuse vangistusega.

Prokurör ei nõustu maakohtuga, et neis süüdistuses etteheidetud tegudes, millistes peale XX ütluste muid tõendeid ei olnud, jättis maakohus XX ütlused, kui ebausaldusväärsed kõrvale. Seejuures viitas maakohus otsuses asjaolule, et XXl oli kohtus ütluste andmise ajal mõningaid probleeme oluliste detailide mäletamisega (nt mitu korda on teda varasemalt karistatud, millal ta vabanes vanglast) ning ka sellele, et XX selgitas ise, et tal on mõningaid probleeme mäluga. Prokurör märgib, et samas andis XX mitmetunnise ristküsitluse käigus järjepidevaid ja usaldusväärseid ütlusi selles, et on vähemalt 15 korral ostnud E. Avetjanilt fentanüüli. Prokuröri hinnangul ei ole mõned vastuolud XX ütlustes käsitletavad diametraalsete vastuoludena, mille tõttu tulnuks ütlused selles osas tõendikogumist välja jätta. Tõsi, XX märkis ülekuulamisel esmalt, et hakkas 2018 sügisest E. Avetjanilt ostma fentanüüli, kuid hiljem ütles, et hakkas 2018 kevadest. Vaatamata teatud asjade mittemäletamisele (st mitu korda on teda karistatud, millal täpselt vabanes vanglast ning millal hakkas narkootikume ostma E. Avetjanilt), tuleks prokuröri hinnangul lugeda usaldusväärseks XX ütlusi osas, et tema ostis E. Avetjanilt kokku vähemalt 15 korral fentanüüli, sellest 3 viimast korda kuriteomatkijana tegutsedes. See tähendab, et järelikult vähemalt 12 korda ostis ta fentanüüli enne kuriteo matkimist korraga 2030 grammi kaupa. Nii selgitas XX kohtus üksikasjalikult, kuidas käis narkootikumide ostmine E. Avetjanilt. Nimelt narkootilise aine saamiseks võttis ta alati esmalt kontakti E. Avetjaniga suhtlusrakenduse odnoklassiki.ru kaudu. Seal lepiti kokku kohtumine, seejärel kohtuti omavahel. Kohtumistel osales alati E. Avetjan, aeg-ajalt A. Vassin ja enne teda ka tuvastamata isik. Neil kohtumistel lepiti E. Avetjani ja XX poolt omakorda kokku fentanüüli ostmise-müümise kogus, ent ka aeg ja koht, kus ja millal toimub narkootilise aine üleandmine. Fentanüüli üleandmine toimus kas Maardu või Muuga lähiümbruses, enamikel juhtudel oli fentanüül peidetud loodusesse, olles pakendatud kilepakenditesse. Kõigil korral oli fentanüül pakendatud sarnaselt ning tegemist oli pruunika ning vahest ka heledamat värvi pulbriga. Seejuures selgitas XX, et kuigi fentanüüli ostu-müügitehingu leppis kokku E. Avetjan, siis tavaliselt andis selle üle keegi teine, E. Avetjan andis ise fentanüüli üle 4-5 korral. Nii rääkis XX, et esialgu oli E. Avetjaniga kaasas tundmatu isik, kes andis narkootilist ainet üle ning hilisemalt, s.o 2018 lõpust alates oli selleks A. Vassin. Nii tutvustas E. Avetjan ühel järjekordsel kohtumisel XXle A. Vassinit. XX sõnul kohtus tema A. Vassiniga ainult fentanüüli ostmisega seoses. XX ütluste kohaselt anti fentanüüli üle Maardu ja Muuga ümbruses looduses. Tavaliselt oli fentanüül kuhugi põõsastesse või metsa ära peidetud, XXle näidati fentanüüli peidukoht või mindi üheskoos peidukoha lähistele, seejärel anti sealsamas käest-kätte üle XXle. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et XX ütlused fentanüüli ostu kordade osas (s.o 12 korda enne kuriteomatkimist ja 3 korda kuriteo matkimisel) on täies ulatuses usaldusväärsed. Asjaolu, et varasemate ostude osas puuduvad muud tõendid, ei väära nende usaldusväärsust ning ka seda, et neile ei tohiks otsuse tegemisel tugineda. Seejuures möönas ka maakohus ise otsuse tegemisel, et kogutud tõendeid hinnates nähtus E. Avetjani ja XX hea läbisaamine ning väljakujunenud suhtlusviis, mis kaudselt kinnitab XX ütluste usaldusväärsust. Samuti kinnitab eeltoodu seda, et E. Avetjanil ja XXl oli narkootikumide ostmisel-müümisel välja kujunenud usalduslik ja kindel suhe. E. Avetjani käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas märgib prokurör järgmist. Tunnistaja XX ütluste osaline väljajätmine tõendikogumist viis ka selleni, et maakohus kvalifitseeris E. Avetjanile süüksarvatava teo

§ 184

lg 2 p 1 ja p 2 järgi, mitte

§ 184

lg 21 järgi, s.t maakohtu hinnangul ei leidnud 2/3 süüdistuses märgitud episoode tõendamist. 5 Prokuröri hinnangul tuleb XX ütlused lugeda usaldusväärseks osas, mis puudutavad narkootikumide ostmist ja saamist E. Avetjanilt ning A. Vassinilt, s.t kokku 15 episoodis (tõsi, esialgses süüdistusaktis oli märgitud 17 episoodi, kuid maakohtus leidis prokuröri hinnangul tõendamist vaid 15 episoodi), mistõttu tuleb ka E. Avetjani tegevus kvalifitseerida

184 lg 21 järgi, s.o tegutsemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Prokuröri hinnangul lähtus kohus õigesti Riigikohtu otsusest 1-18-2232 ning lugenud E. Avetjani puhul narkootiliste ainete soetushinnaks 0 eurot, kuivõrd kohtuliku uurimise käigus ei õnnestunud selgitada välja, kas ja milliseid kulutusi E. Avetjan narkootiliste ainete hankimiseks tegi. Järgnevalt toob prokurör välja arvutuskäigu, millest nähtuvalt tegutses E. Avetjan eesmärgiga teenida tulu enam kui 40 000 eurot. Kohtulikul uurimisel tuvastati, et E. Avetjan müüs XXle narkootilist ainet hinnaga 120 eurot/gramm. Kuriteo matkimise käigus osteti E. Avetjanilt kokku 10 800 euro eest narkootilist ainet (3x3600 eurot). XX sõnul oli oste kokku 15, viimane kord ta ainet ei saanud, 13 ja 14 ost oli matkimise käigus ja eelnevad 12 korda ostis edasimüügiks. 12 korral ostis ta 20-30 grammi kaupa, s.o keskmiselt 25 grammi. Seega oli ta ostnud kokku 300 grammi (12 X 25 =300) narkootilist ainet hinnaga 120 eurot/gramm. Nimetatu teeb koguhinnaks 36 000 eurot (300x120). Seega müüs E. Avetjan fentanüüle sisalduvat narkootilist ainet 46 800 euro väärtuses. Kuivõrd prokurör ei vaidlusta apellatsioonis kokaiiniga seotud episoodi, siis nimetatud aine arvutusi apellatsioonis ei kajastata. On tuvastatud, et kogu raha narkootikumide eest tasus XX E. Avetjanile, mitte A. Vassinile, s.t kasusaajaks oligi E. Avetjan ja nimetatud raha ei kuulunud võrdselt jagamisele. Kuivõrd E. Avetjan tegeles mitme kuu vältel narkootilise aine müügiga, siis see kinnitab veelgi, et tema tegevus oli ajendatud suure varalise kasu saamise eesmärgist. Seejuures kordab prokurör, et E. Avetjanil puudus ametlik töökoht ja deklareeritud sissetulek, kuid ometi oli tal võimalik üürida maja, mille kulud küündisid mõnesaja euroni kuus, kasutada rendisõidukeid, käia välismaal (nii Hispaanias kui ka Gruusias), tasuda muid igapäevakulusid (söögile, mootorikütusele). E. Avetjan selgitas küll kohtus oma sissetuleku allikaid (mitteametlik töö ehitusel, väljastatud laenudelt makstud intressid, hasartmänguvõidud), kuid ei esitanud mitte ühtegi kirjalikku tõendit/dokumenti, mis kinnitaks sel viisil legaalse tulu teenimist. Seetõttu on tema ütlused ses osas jällegi ebausaldusväärsed. See omakorda viitab, et E. Avetjan sissetulekuallikaks oli eelduslikult ebaseaduslik tegevus, milleks võiski tuvastatud asjaolusid arvestades olla ka narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine, sh edasimüük. Prokuratuur ei nõustu süüdistatavatele mõistetud karistuste suurusega. Need ei vasta süü suurustele ja karistuse mõistmise eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Riigikohus on korduvalt selgitanud (viimati Riigikohtu otsus 5-20-5, p 19), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadusitku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutustest tulenevalt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-7711, 3-1-1-52-13, 3-1-1-58-13, ent ka hiljutine otsus nr 1-18-2232 p 71). Maakohus mõistis A. Vassinile 6aastase vangistuse, s.o oluliselt alla keskmäära (9 aastat), leides, et A. Vassini teos esines karistust raskendav (tegutsemine omakasu eesmärgil), ent ka kergendav asjaolu (puhtsüdamlik kahetsus). Prokuröri hinnangul ei olnud tegu siira ja puhtsüdamliku kahetsusega, seda kinnitab kasvõi asjaolu, et A. Vassin üritas maakohtus kogu süüd enda peale võtta ja säästa seeläbi E. Avetjani. Prokuröri hinnangul oli tegemist nn deklaratiivse kahetsusega, mis ei olnud siiras ega puhtsüdamlik ning oli ajendatud eesmärgist saada kergem karistus. A. Vassin käitles erinevaid narkootilisi aineid varalise kasu saamise eesmärgil, sh fentanüüle sisalduvaid pulbreid koguses, mis ületab suure koguse miinimummäära pea paarisaja kordselt. On üldteada asjaolu, et just fentanüülid on narkootilised ained, mis on kõige enam sõltuvust tekitavad ja peamised narkosurmade 6 põhjustajad, s.t tegemist on kõige ohtlikumate narkootiliste ainetega. Seetõttu ei ole võimalik talle mõista karistust alla keskmäära. Maakohus mõistis E. Avetjanile sanktsiooni keskmääras karistuse, s.o 9 aastat vangistust. Kuivõrd prokurör taotleb E. Avetjani süüditunnistamist

§ 184

lg 21 järgi, siis seeläbi tuleb karistuse mõistmisel korrigeerida ka karistusraame, nii on

§ 184lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul keskmääraks 13 aastat vangistust.

E. Avetjani teos puuduvad karistust kergendavad asjaolud, ta müüs enimohtlikke narkootilisi aineid, tema varasem karistus samalaadse kuriteo eest ei ole talle mõju avaldanud, ta tegutses mitme kuu vältel ja tal oli tegevuses juhtroll, siis tuleb talle üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel mõista keskmäärast mõnevõrra rangem karistus. Kuigi prokurör taotleb E. Avetjani süüditunnistamist ja karistamist

§ 184lg 21 järgi, siis märgib prokurör, et E.

Avetjanile mõistetud karistus

§ 184

lg 2 p 1 ja p 2 järgi ei vasta samuti isiku süü suurusele ja karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, arvestades, et selle koosseisu puhul on raskendavaks asjaoluks tegutsemine omakasu eesmärgil, mis on aga

§ 184lg 21 puhul juba koosseisuline element.

Prokuröri apellatsioonile esitas eelmenetluses vastuväited süüdistatava A. Vassini kaitsja adv. V. Gimaev. A. Vassini kaitsja soovib rõhutada asjaolusid, mis seavad kahtluse alla XX ütlused narkootilise aine üleandmise arvus A. Vassinile. XX ütluste kohaselt sai ta narkootilist ainet väidetavalt E. Avetjanilt 15-l korral, sh 3 matkimist. 22. jaanuari 2020.a protokollist nähtuvalt vastas XX vastuseks prokurörile, et alguses oli Avetjaniga ka kolmas isik, kes hiljem kadus. Osa väidetavalt E. Avetjanilt saadud narkootilisest ainest andis XX edasi isikutele nagu Dmitri ja Aleksandr (see pole Vassin). XX ütluste kohaselt andis ta Dmitrile ja teisele Aleksandrile edasi rohkem kui 10-l korral. Seega XX ütlustest, millistesse tuleb suhtuda kriitiliselt, tuleb välja, et A. Vassini osalus piirdub selle 3-4 korraga, sealhulgas 3 korda matkimist. Süüdistuskõnes toetas prokurör kõiki süüdistuse episoode ning palus karistada A. Vassinit 9aastase vangistusega. Maakohus tuvastas fentanüüli osas käitlemise viiel korral (lähedane sellele, mida kaitsja kaitsekõnes arvutas), samuti narkootilise aine käitlemise amfetamiini osas. Kokaini käitlemist kohus ei tuvastanud. Prokurör apellatsioonis kokaiiniga seotud episoodi ei vaidlustanud. Maakohus arvestades A. Vassini süü tunnistamist ja kahetsust karistas teda 6aastase vangistusega. Prokurör oma apellatsioonis leiab, et A.Vassini tuleb karistada keskmäära vangistusega. A.Vassin ja tema kaitsja kaaluvad apellatsiooni esitamist karistuse määra osas, kuna leiavad, et karistus peaks olema alla miinimummäära. Sellest tulenevalt paluvad jätta prokuröri kaebus rahuldamata. Prokuröri apellatsioonile esitas eelmenetluses vastuväited süüdistatava E. Avetjani kaitsja adv. K. Namm. Kaitsja hinnangul on tunnistaja XX ütlused ebausaldusväärsed ja tulnuks tervikuna tõendikogumist välja jätta. Selles osas on kaitsja avaldanud põhjaliku seisukoha enda apellatsiooni peatükis 1 („Kohtuotsuses on tuginetud ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele“) ning palub vastavat seisukohta arvestada ka prokuröri apellatsiooni vastuväidetena. Prokuröri apellatsiooni kontekstis väärib rõhutamist järgnev. XX on väitnud, et sai perioodil 2018.a sügisest kuni 2019.a tunnistaja kinnipidamise hetkeni narkootilisi aineid umbes 15 korral (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). „Umbes“ väite alusel ei saa kedagi süüdi mõista 15 korral narkootilise aine käitlemises. Edasiselt selgus kohtuistungi käigus tõsiasi, et XX ei mäletanud enam mitte midagi enne matkimist toimunud narkootiliste ainete üleandmise kohta. Nii väitis ta, et mäletab ainult viimast kolme korda (vt 22.01.2020 istungi protkoll lk 20-21). Viimased kolm korda olidki nn matkimise episoodid. Tunnistaja ei suutnud vastata mitte ühelegi kaitsja küsimusele nn varasemate kordade kohta, väites iga kord, et „ei mäleta.“ 7 Sellises olukorras ei ole võimalik pelgalt ühe tunnistaja ütlustele tuginedes väita, et E. Avetjan pani toime narkootiliste ainete käitlemise. XX ütlused on selgelt ebausaldusväärsed. Samuti ei saa kedagi süüdi mõista hea läbisaamise eest, millele viitab prokurör. Hea läbisaamine ei kinnita mitte ühegi kuriteo toimepanemist. Mis puudutab väidetavalt väljakujunenud suhtlusviisi, siis on maakohus ühtlasi märkinud, et õigeaegselt ei talletatud ega esitatud kohtule varasemate kordade kirjavahetust (vt Kohtuotsuse lk 19). Seega objektiivsed tõendid väidetava väljakujunenud suhtlusviisi kohta puuduvad. Väidetavate nn varasemate narkootilise aine käitlemise kordade kohta tõendeid peale ebausaldusväärsete XX ütluste ei ole ja menetlejad ei proovinudki neid koguda. Kaitsja taotleb enda apellatsioonis E. Avetjani õigeksmõistmist. Isegi kui ringkonnakohus peaks leidma, et E. Avetjan on mingis osas talle etteheidetava teo toime pannud, ei saa tegemist olla

§ 184lg 2-1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Kaitsja põhjendab seda seisukohta alljärgnevalt. XX ütlustest, isegi kui neid lugeda usaldusväärseteks, ei tulene, et E. Avetjan käitles narkootilisi aineid 15 korral, vaid XX on viidanud umbes 15 korrale. Nii ei saa tõsikindlalt väita, et tegemist oli 15 korraga. Kui kordi oli vähem, siis ei ole täidetud „suure varalise kasu“ kriteerium. Seda isegi juhul, kui nõustuda prokuröri kalkulatsioonidega. Puudub võimalus väita, et keskmiselt oli tegemist just 25 grammi ostmisega, nagu väidab prokurör. Tõendid selle kohta puuduvad, sest XX ei osanud täpsustada ühegi korra osas detaile. Samuti ei saa väita, et müügihind on just 120 eurot/gramm, arvestades, et XX on viidanud ka 110 eurole/gramm. Prokuröri arvutuskäik on oletuslik ega arvesta KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega. Lisaks on kohus tuvastanud, et tulu ühe grammi pealt on 30 eurot (vt Kohtuotsuse lk 23).

§ 7

lõiget 3 silmas pidades puudub seega alus lähtuda 110 eurost või 120 eurost/grammi kohta. Kummastav on prokuröri väide, et on tuvastatud, et kogu raha narkootikumide eest tasus XX E. Avetjanile. Seda tuvastatud ei ole. Nii on XX väitnud, et raha andis ta ka Vassinile – sama istungi raames väitis tunnistaja, et andis Vassinile 1000 eurot (22.01.2020 istungi protokoll lk 3), kui ka seda, et ei mäleta, millise summa ta Vassinile andis (protokolli lk 14). Lõpuks on ta vastuolus varasemaga väitnud, et andis raha ka kolmandale isikule (protokolli lk 14). Eeltoodut silmas pidades ei ole võimalik kogu väidetavat suurt varalist kasu omistada üksnes E. Avetjanile. Seejuures on süüdistus esitatud ka A. Vassinile

§ 184lg 2 p 1 järgi, s.o teo grupis toimepanemise eest.

Seda, kuidas täpselt pidi väidetav varaline kasu jagunema E. Avetjani, A. Vassini ja tundmatu kolmanda isiku vahel, menetluses selgunud ei ole. Sellisel juhul tuleb lähtuda aga võrdsest jagamisest (vt ka nt 1-18-2232, p 58). Mis puudutab nn kolmandat matkimise korda (16.04.2019), siis viidatud korral mistahes narkootilisi aineid ei leitud ega võetud ära. Tegelikkuses puuduvad tõendid, et 16.04.2019 kohtumisel oleks räägitud narkootiliste ainete ostmisest. Seda ei kinnita ka jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et räägitakse hoopis võlgnevusest. Ühtlasi tähendab see, et ei räägita ka aine kogusest. Puuduvad tõendid, et nn kolmandal matkimise korral oleks tegemist olnud 30g narkootilise ainega. Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga kuriteo kvalifikatsiooni osas, mistõttu ei nõustu kaitsja ka prokuröri seisukohaga karistuse osas. Lisaks on kaitsja enda apellatsioonis alternatiivselt tuginenud sellele, et E. Avetjanile mõistetud karistus on liiga range, arvestades nii konkreetse E. Avetjanile etteheidetava teo asjaolusid kui ka karistuspraktikat analoogsetes asjades (vt kaitsja apellatsiooni ptk 6). Kaitsja palub vastavaid seisukohti arvestada ka prokuröri apellatsiooni vastuväidetena. 8 Süüdistatava Eduard Avetjani kaitsja adv. Küllike Namm taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses või osaliselt ja uue kohtuotsuse tegemist, millega mõistetaks tema kaitsealune õigeks või alternatiivselt kergem karistus. Apellant palub menetluskulud jätta riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: -kohtuotsus on rajatud ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele, kelle ütlused tulnuks täies mahus tõendikogumist välja jätta; -otsuses on tuginetud jälitustoimingu protokollile, mis on lubamatu tõend; -isegi, kui lugeda jälitustoimingu protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest E. Avetjani osalus narkokuriteos. Maakohus on rikkunud KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet; -maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate jälitusprotokollide koostamiseks; -alternatiivselt tugineb apellant KrMS § 338 p-s 4 sätestatud alusele, s.o karistus ei vasta kuriteo raskusele. Apellant võtab seisukoha ka konfiskeerimise osas. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja XX ütlustele on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib selle tühistamise (vt nt 3-1-1-63-13, p 20.2). Arvestades XX isikut, menetluslikku seisundit ja ütluste sisu koosmõjus, on tema ütlused tervikuna ebausaldusväärsed ja tulnuks tõendikogumist välja jätta. Ei esine veenvaid põhjendusi, mis võimaldaksid XX ütlusi kasvõi osaliselt usaldusväärseks pidada. XXt on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Harju Maakohtu 10.03.2009 otsusega tunnistati ta süüdi

§ 184lg 2 p 2 järgi.

Selleks ajaks oli teda viiel korral kriminaalkorras karistatud. Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2014 otsusega asjas nr 1-13-10087 tunnistati XX süüdi

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi ja talle mõisteti kuue aasta ja kuue kuu pikkune vangistus.

Viru Maakohtu 24.10.2017 määrusega vabastati ta ennetähtaegselt katseajaga kuni 29.11.2019, käitumiskontroll määrati pikkusega 24 kuud. Muu hulgas oli ta kohustatud mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. XX ebausaldusväärsust ilmestab Harju Maakohtu 25.06.2020 väärteootsus nr 4-20-2679, millega ta tunnistati süüdi NPALS § 15_1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises 15.03.2020 ning mõisteti talle põhikaristuseks arest 8 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 8 tunni ulatuses. Seega jätkas XX narkootiliste ainete käitlemist ka pärast seda, kui ta kahtlustatavana kinni peeti ja ka kohtus ütlusi andis. Nii kujunes järgnev olukord. Põhja prefektuur pidas 26.03.2019 kahtlustatavana kinni XX, kelle pükste taskust leiti ja võeti ära 2 tk pabernutsakat, milles XX sõnul on kokku ca 2 grammi narkootilist ainet fentanüül. 26.03.2019 ettekande kohaselt oli XXl kaasas ka sularaha kokku 1790 eurot. Seega peeti XX kuriteos kahtlustatavana kinni ajal, mil ta viibis katseajal ning oli allutatud käitumiskontrollile. Tavapraktika kohaselt järgneb sellele karistuse täitmisele pööramine, millest XX korduvalt karistatuna ilmselgelt teadlik oli, mida ta ülekuulamisel ka kinnitas (22.01.2020 istungi protokoll lk 31). Sellises olukorras ehk kitsikuses olevale isikule tehti politsei poolt ettepanek koostööks, millega XX nõustus (22.01.2020 istungi protokoll lk 31). Kuigi tegemist oli katseajal viibiva varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, kes tabati narkootikumide valdamiselt ja kes enda sõnul tegeles narkootikumide levitamisega tulu teenimise eesmärgil, lasti vabaks ning tagastati talle ka tema juurest leitud sularaha. 27.03.2019 kuulati XX üle tunnistajana käesolevas kriminaalasjas. Kriminaalasjas alustati menetlust

§ 184

lg 2 p 1 tunnustel selles, et laekunud informatsiooni kohaselt tegelevad 9 grupis suures koguses narkootilise aine fentanüüli ebaseadusliku käitlemisega E. Avetjan ja A. Vassin. Kuigi XX oli kahtlustatava staatuses, andis ta samal päeval samade asjaolude kohta ütlusi tunnistajana. XX ütluste kohaselt sai ta narkootilisi aineid, mis temalt kahtlustatavana kinnipidamisel ja tema korterist ära võeti, E. Avetjanilt (22.01.2020 istungi protokoll lk 1-2). Seejuures tegeles XX ise narkootiliste ainete levitamisega eesmärgiga raha saada (22.01.2020 istungi protokoll lk 4). Tema elukoha läbiotsimisel äravõetud digitaalkaalul olid erinevate narkootiliste ainete jäljed (erinevate fentanüülide, amfetamiini, kokaiini jm jäljed) ja XXilt äravõetud süstal sisaldas amfetamiini Prokuröri kontseptsiooni kohaselt sai XX narkootilisi aineid E. Avetjanilt ja A. Vassinilt. Sisuliselt on tegemist grupiga, kuhu kuulus ka XX. Ometigi ei menetletud XX kriminaalasja ja käesolevat kriminaalasja koos. Apellandi hinnangul mindi selliselt vastuollu Riigikohtu praktikaga. Nimelt tuleneb sellest, et kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, tuleks nende kriminaalasja menetleda ühises menetluses. Kriminaalasja materjalide eraldamine ja süüdistusasja lahendamine eraldi ülejäänud toimepanijatest on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt 3-1-1119-09, p-d 12, 14 ja 16). Asjas nr 3-1-1-90-11 (p-s 13) on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasjade eraldamine ei tohi tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Riigikohus märkis, et kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. Käesoleval juhul ei ole koostatud kriminaalasjade eraldamise määrust, kuid tegemist on analoogse olukorraga – algusest peale valis menetleja kriminaalasjade nr 19230100347 ja 19230100349 eraldi menetlemise, kuigi vastavalt viidatud kohtupraktikale oleks pidanud XX süüasja menetlema koos E. Avetjani ja A. Vassini süüasjaga. Menetleja toimis nii, et luua lubamatult tõendeid. Ka sel põhjusel tuleks XX ütlused tõendikogumist välja jätta. Käesolevas asjas on nii kohtueelses menetluses kui kohtumenetluses XXt käsitletud tunnistajana ning teda on hoiatatud valeütluste andmise eest. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Mõiste „sama asi“ ei ole samastatav sama kriminaalmenetlusega (s.o sama kriminaalasja numbriga), vaid on laiem mõiste. „Sama asjana“ tuleks käsitleda mistahes asja, mis olemuslikult käsitleb sama kuritegu, kus isikuid võiks kahtlustada/süüdistada „kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses.“ Lisaks sisaldavad XX ütlused vastuolusid. Esiteks möönis ta ise, et tal pole mäluga kõik korras (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 20). Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud ütluste andja isikuomadustega, ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega (vt nt 3-1-1-100-15, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise tõendiallika puhul on alust arvata, et ta ei mäleta sündmusi selliselt, nagu need tegelikult toimusid, ning tema ütlused tervikuna on ebausaldusväärsed. XX väitis, vastates prokuröri küsimustele, et sai narkootilist ainet esimest korda 2018.a sügisel – „tean, et sügisel 2018.a“ (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). Seejuures väljendas tunnistaja veendumust selles, et tegemist oli sügisega

1. Samal istungil pisut hiljem, vastates kaitsja küsimustele, oli XX veendunud, et hakkas narkootiliste ainetega tegelema kevadest 2018, mitte sügisest
2. Samuti väitis tunnistaja, et eelnevalt olevat ta samal istungil rääkinud 2018.a kevadest ja mitte sügisest (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 15, 16). See viitab kahele olulisele asjaolule – 1) tunnistajal on kombeks esitada väiteid kindlas vormis, isegi kui ta ilmselgelt asjaolu õigesti ei mäleta; 2) tunnistaja mäluga on sedavõrd suured probleemid, et ta ei suuda meenutada sedagi, mida ta samal päeval ca 1,5 tundi tagasi on rääkinud. Tunnistajate ütlustest puudub võimalus üheselt mõista, kellelt ta narkootilisi aineid kokkuvõttes sai. Esmalt väidab ta, et Avetjanilt sai ta perioodil 2018.a sügisest kuni 2019 kinnipidamise 10 hetkeni narkootilisi aineid u 15 korral (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). Natuke aega hiljem selgub kõigepealt, et tunnistaja olevat ka autost narkootilisi aineid kätte saanud, kuid Sanja käest (protokolli lk 4). Seejärel väidab tunnistaja, et tavaliselt Eduardit üleandmise juures ei olnudki (protokolli lk 5). Lisaks olevat asjasse segatud ka keegi kolmas isik (protokolli lk 5). Üllatuslikult selgus, et raha olevat tunnistaja andnud ka sellele kolmandale isikule (protokolli lk 14), millist asjaolu tunnistaja eelnevalt ei maininud. Lõpuks selgus, et tunnistaja ei mäletanud mitte midagi enne matkimist toimunud narkootiliste ainete üleandmise kohta, väites, et mäletab ainult viimast kolme korda (protokolli lk 20-21). Sellele vaatamata on tunnistaja varasemalt prokuröri küsimustele vastates teadnud, et ta on saanud Avetjanilt umbes 15 korral narkootilist ainet. Apellandi hinnangul ei ole selline väide usaldusväärne, arvestades, et tunnistaja ei suutnud vastata mitte ühelegi kaitsja küsimusele seoses enne matkmist toimunud väidetavate narkootiliste ainete üleandmistega, ning et tunnistaja on väitnud ühtlasi, et tegelikult Avetjan tavaliselt üleandmiste juures ei olnudki. Ometigi on kohus leidnud, et tõendatud on, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid ühiselt viiel korral. Vastuseks Vassini kaitsja küsimusele on XX teatanud, et raha andis ta ühel korral Vassinile , kuid ei mäleta, mis summas (22.01.2020 istungi protokoll lk 14). Vastates samal istungil eelnevalt prokuröri küsimusele, teadis XX, et oli Vassinile andnud 1000 eurot (22.01.2020 istungi protokoll lk 3). Seega, taas ei suuda tunnistaja isegi ühe istungi raames oma ütlusi mäletada. Ilmekas on, et tunnistaja on valmis vastama enesekindlalt (Vassinile andsin 1000 eurot), kuigi ta ei pruugi asjaolusid mäletada. Maakohus on õigesti märkinud, et XX ei mäletanud kohtuistungil tema elu oluliselt mõjutanud sündmusi ehk mitu korda on teda kriminaalkorras karistatud või mis aastal ta vanglast vabanes. Samuti viitas kohus õigesti tema mäluprobleemidele (vt otsuse lk 19). Sellele vaatamata on kohus osaliselt XX ütlustele tuginenud. Seda olukorras, kus XX ei ole paljudes, sh süüdistuse asjaoludes, suutnud üldse ütlusi anda ja andnud paljuski vastuolulisi ütlusi. Võttes arvesse lisaks, et XX oli väga keerulises menetluslikus olukorras, teades, et teda ootab vanglakaristus, tulnuks tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks lugeda. Kohtuotsuses on tuginetud 10.07.2019 jälitustoimingu protokollile. Protokollis on viidatud jälitustoimingu alusena Harju Maakohtu 29.03.2019 määrusele nr KM7443/2019, millega anti luba kuriteo matkimiseks ajavahemikul 29.03.2019-29.05.2019; ning prokuröri 28.03.2019 loale nr PL7437/2019, millega anti luba varjatud jälgimiseks ajavahemikul 29.03.201929.05.
3. Viidatud jälitustoimingu protokolli näol ei ole tegemist lubatud tõendiga ning maakohus ei oleks otsust tehes tohtinud vastavale tõendile tugineda. Seejuures, KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel, jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seega loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt nt 3-1-1-22-10, p 14.3 ). Esmalt käsitleb apellant varjatud jälgimise luba. KrMS § 126-5 lg 1 sätestab, et isiku varjatud jälgimiseks annab loa prokuratuur. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud artikli 8 rikkumiseks seda, kui jälitustoiminguks annab loa asutus, kes ei ole piisavalt iseseisev täitevvõimust. Tavapäraselt on kohtulik kontroll iseseisvam ja erapooletum, mistõttu on eelistatum lahendus see, kui jälitustegevust kontrollib kohus. Täitevvõimu teostava isiku, nt justiitsministri järelevalve jälitustoiminguks loa andnud asutuse/isiku tegevuse üle ei ole piisav (vt nt Szabo ja Vissy vs Ungari, avaldus nr 37138/14, p 77). Näiteks ei pidanud EIK Rumeenia prokuratuuri täitevvõimust sõltumatuks asutuseks, sest prokuröridel on alluvussuhe peaprokuröriga ja justiitsministriga (vt Pantea vs Rumeenia, p 238). Uno Lõhmus on 2015.a kohtute aastaraamatus esile toonud paralleeli Eesti prokuratuuriga, leides, et Eesti prokuratuuri korraldus muudab kaheldavaks prokuröri ja prokuratuuri sõltumatuse (vt Uno Lõhmuse artikkel „Kontroll jälitustegevuse üle (kriitiline analüüs)“, lk 63). 11 Euroopa Kohtu kohtujurist Giovanni Pitruzzella hiljutises, 21.01.2020, kohtuasjas nr C-746/18 esitatud ettepanekus on tõdetud, et Eesti prokuratuuri ei saa lugeda sõltumatuks kontrolli teostavaks haldusasutuseks, sest prokuratuuri ülesanne on juhtida kohtueelset menetlust, kuid prokuratuur esindab ühtlasi kohtumenetluses riiklikku süüdistust. Sõltumatu saab olla selline asutus, kes ühelt poolt ei ole otseselt seotud asjaomase kriminaaluurimise läbiviimisega, ja teiselt poolt on ta kriminaalmenetluse poolte suhtes neutraalsel positsioonil (vt ettepaneku p 126). Nimetatut leidis kohtujurist olukorras, kus prokuratuur oli KrMS § 901 lg 2 järgi andnud loa nõuda sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 sätestatud andmeid. Tegelikkuses on seda, et tarvis on sõltumatu haldusasutuse kontrolli, kinnitanud Euroopa Kohus ka varasemalt, 21.12.2016 otsuses Tele2 Sverige AB (liidetud kohtuasjad nr C-203/15 ja C-698/15, p 120). Kahtlust, kas prokuratuur vastab sõltumatu haldusasutuse kriteeriumile, tekitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumis samuti eelkõige asjaolu, et pärast kohtueelset menetlust, kui prokuratuur on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud kõik vajalikud tõendid ja esineb selleks alus, esitab prokuratuur isikule süüdistuse, esindades kohtus riiklikku süüdistust ja olles kohtumenetluse pooleks (vt Riigikohtu 12.11.2018 kohtumäärus asjas 1-166179, p 28). Võttes arvesse viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu seisukohti prokuratuuri kui loa andja sõltuvuse osas, leiab apellant, et käesolevas asjas tõendina esitatud jälitustoimingu (varjatud jälgimise) protokoll ei ole lubatav tõend. Kuna prokurör ei taga Eesti Vabariigi õigussüsteemis sõltumatut kontrollifunktsiooni varjatud jälgimise üle, ei ole prokuröri luba varjatud jälgimiseks kooskõlas EIÕK artikliga
4. Siinkohal tuleb silmas pidada, et EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus (vt 3-1-3-13-03, p 31). Seega ei olnud otsuses lubatav tugineda 10.07.2019 jälitustoimingu protokollile. Apellant leiab, et puudus alus kuriteo matkimiseks luba anda. Nimelt tulenevad EIK praktikast kriteeriumid, et lugeda kuriteo matkimist lubatavaks. Üheks on see, et enne matkimist peab olema menetlejal teave isiku eelneva kuritegeliku käitumise kohta. Näiteks on EIK leidnud, et süüdistusel tuleb esitada detailid ja viidata objektiivsetele tõenditele seoses isiku eelneva ebaseadusliku tegevusega (vt nt EIKo 29.09.2009 Constantin ja Stoian vs Rumeenia, avaldused nd 23782/06 ja 46629/06, p 55). Sellele, et kuriteo matkimiseks peab uurimisorganil olema eelnev informatsioon isiku võimaliku kuritegeliku käitumise kohta, on viidanud ka Riigikohus (vt 3-1-1-110-04, p 11.3). EIK on selgitanud veel, et uurimisasutus peab suutma näidata, et neil oli piisav põhjus kuriteo matkimise läbiviimiseks. Täpsemalt peaks uurimisasutusel olema konkreetsed ja objektiivsed tõendid, et on alust arvata, et isik on toime pannud kuriteo. Teave, millele uurimisasutus tugineb, peab olema kontrollitav (vt nt EIKo 02.10.2012 Veselov ja teised vs Venemaa, avaldused nr 23200/10, 24009/07, 556/10, p 90). Need tingimused polnud täidetud. Nimelt puudusid Avetjani väidetava osaluse kohta narkokuriteos mistahes tõendid enne, kui XX vastavaid väiteid esitas. XX peeti kinni katseajal, mille tõttu teda ähvardas reaalne vangistus, ja ta andis ütlusi kahtlustatavana, kuid oli kohe valmis andma Avetjani süüstavaid ütlusi tunnistajana. Seega ei olnud jälitustegevuse alustamiseks muud teavet kui ebausaldusväärse isiku ütlused, kelle sooviks oli vabadusse pääseda ja kes võlgnes E. Avetjanile suurema summa raha. Otsuses on leitud, et vähemalt osaliselt ei saa XX ütlusi usaldusväärseks pidada ja tõendamist ei leidnud väga suur osa süüdistuses E. Avetjanile etteheidetud episoodidest. Just nende episoodide alusel, mille osas on otsuses leitud, et nende toimumine ei ole tõendatud, alustati aga jälitustegevust E. Avetjani suhtes. Kohtumääruses KM7443/2019 on viidatud XXle kui tunnistajale, mitte kui isikule, kes tegelikult oli ja peaks jätkuvalt olema kahtlustatava staatuses, ning kes on ennetähtaegselt vangistusest vabastatud ühes kohustusega mitte käidelda narkootilisi aineid. Kohus lähtus seega ekslikust eeldusest, et XX on tunnistaja. XX tunnistajana ülekuulamine ei olnud aga lubatav. Kummastavalt ei üritatud enne jälitustoimingute teostamist välja selgitada isegi XX 12 suhtlusringkonda ega tema suhtluse sisu Vassini ja Avetjaniga. Nii on 26.03.2019 XX elukoha läbiotsimismääruses märgitud, et eesmärgiks on mh avastada elektroonilisi andmekandjaid, mis aitaksid tuvastada narkootilise aine päritolu või selle võimalikke teisi käitlejaid. 26.03.2019 läbiotsimisprotokollist nähtuvalt aga midagi eriti ei üritatudki otsida, sh ei leitud ega võetud ära mobiiltelefone. XX ütluste kohaselt oli tal üks telefon kodus, mille ta enda sõnul kinkis pärast tema kodus toimunud läbiotsimist ära (22.01.2020 istungi protokoll lk 17). XX 26.03.2019 kahtlustatavana kinnipidamise protokolli järgi oli XXl kaasas pihuarvuti Huawei. Ometigi ei ole asja materjalide juures Huawei vaatlusprotokolli, milline oleks võinud kinnitada väidetavat suhtlust suhtlusportaalis ok.ru. XX sõnul oli tal kinnipidamisel aga kaks telefoni – Samsung ja Huawei ning Samsungi olevat politsei üle vaadanud ja Huawei andis ta politsei juuresolekul kellelegi Maria-nimelisele isikule (22.01.2020 istungi protokoll lk 17-18). XX ütlused seoses tema telefonidega on raskesti jälgitavad. Lisaks on ta väitnud vastupidist, s.o et Samsungi andis ta tüdrukule, sai selle hiljem tüdrukult tagasi ning et hoopis Huawei oli tal politsei juures kaasas, selle kinkis ta ära, lisaks on ta ühe telefoni ära visanud, hoopis kaks telefoni oli tal kodus, olevat ka kolmas, kuhu talle helistati ja mida ta ei ole „üldse kunagi toonud“ (22.01.2020 istungi protokoll lk 18). Vaatamata eeltoodud XX vastuolulistele ja segastele ütlustele, on tõsi see, et mitte ühegi XX telefoni vaatlust ei ole teostatud. Kummalisel kombel ei ole menetlejad üldse tundnud huvi, et tuvastada XX suhtlemist, suhtlemise sisu (nt SMS-e, kontaktide nimekirja, aga ka nt suhtlusrakenduses väidetavalt olevate sõnumite sisu). Lisaks on jälitustoimingu protokoll oluliste puudustega, mistõttu on see lubamatu tõend. Protokollis esinevad järgmised puudused. 27.01.2020 istungil uuriti kohtus jälitustoimingu metaandmeid,. Protokolli lk-l 1 on väide, et 03.04.2019 kell 10:54 võttis E. Avetjan suhtlusrakenduses ok.ru ühendust XXga. Teadmata isiku poolt on tehtud teadmata ajal foto aga hoopis 06.05.
5. Telefoni, mida XX kasutas, menetleja poolt vaadeldud ei ole, mistõttu puuduvad tõendid, kas on olemas selline telefon, mille ekraanil on selline vestlus, kas üldse selline vestlus on toimunud. Protokolli lk-l 2 on väidetud, et kell 12:00 väljastati politseiametnike poolt XXle 3600 eurot. Rahatähed on aga fotografeeritud 11.07.
6. Viidatud summa üleandmise kohta politeiametnikele ja politseiametnikelt XXle tõendid puuduvad. Protokolli lk-l 2 kell 12:20 juures on viidatud, et XX andis sularahapaki E. Avetjanile. Tegelikkuses vastavat asjaolu objektiivselt tuvastatud ei ole. Protokolli lk-l 10 on viide, et kell 21:44 andis XX politseiametnikele üle Vassini käest metsas saadud kilekoti, mille seest paistis veel vähemalt 1 soonkinnitusega kilekott heleda pulbrilise ainega. XX poolt väidetavalt üleantut ei ole vaadeldud, saadu on tõendiks vormistamata. Jälitustoimingu protokoll ei saa asendada asitõendi vaatlusprotokolli, millele on KrMS-s konkreetsed nõuded. Protokolli lk-l 10 on foto kilekotist, kuid see ei ole tehtud mitte 03.04.2019, vaid 05.04.
7. Protokolli lk-l 10 on tehtud viide, et 09.04.2019 kirjutas XX kell 20:15 suhtlusrakenduses ok.ru Avetjanile: „homme umbes peale nelja võime kohtuda nagu viimane kord.“ Selle peale Avetjan vastas: „Ok“. XX kirjutas vastu: „okei vennas homme kirjutame,“ millele Avetjan vastas: „hästi.“ Arvestades, et tegemist on venekeelsete inimestega, siis ei ole sellise (s.o eestikeelse) kirjavahetuse toimumine võimalik. Puuduvad igasugused viited, et politeiametnikud oleksid 09.04.2019 olnud koos XXga ja saanuksid sellise kirjavahetuse fikseerida. Seega saab järeldada üksnes seda, et vastavat kirjavahetust ei ole toimunud. Protokolli lk-l 10 on 10.04.2019 osas viidatud, et toimus politseiametnike poolt raha üleandmine XXle. Nimetatud summa üleandmise kohta politseiametnikele ja politseiametnikelt XXle puuduvad taaskord tõendid. Protokolli lk-l 11 on väide, et 15:39 kirjutas XX E. Avetjanile suhtlusrakenduses ok.ru. Taaskord on foto tehtud teadmata isiku poolt ning hoopis teisel kuupäeval kui 10.04.
8. Samal lehel on viidatud, et kell 16:15 kirjutas Avetjan XXile, kuid puuduvad viited, et politseiametnikud oleksid sel ajal olnud koos XXiga ja saanud vastavat asjaolu fikseerida. Protokolli lk-l 11 on 13 viidatud ka sularahapaki üleandmisele, kuid seda ei ole objektiivselt fikseeritud. Protokolli lk-l 20 on viidatud, et XX andis politseiametnikele üle Vassini käest metsas saadud kilekoti. Jälitustoimingu protokoll ei asenda vaatlusprotokolli. Teadmata põhjusel ei koostatud enne aine ekspertiisi saatmist aine kohta vaatlusprotokolli, millega oleks narkootiline aine asitõendina vastu võetud. Protokolli lk-l 21 on tehtud foto kilekotist, kuid foto on tehtud 17.04.2019, s.o ajal, kui kriminaalasja materjalide kohaselt oli aine juba ekspertiisi saadetud. Protokolli lk-l 21 on väide, et politseiametnike poolt anti XXile 3600 eurot (72x50), kuid fotolt nähtub, et tegemist ei ole ainult 50eurostega, vaid on ka teisi kupüüre. Protokolli lk-l 22 on taaskord viidatud, et XX on suhtlusrakenduses Avetjaniga ühendust võtnud. Telefoni, mida XX kasutas, menetleja poolt vaadeldud ei ole, mistõttu puuduvad tõendid selle kohta, kas tegelikkuses on olemas selline telefon, mille ekraanil on selline vestlus ning kas üldse selline vestlus on toimunud. Protokolli lk-l 22 on väidetud, et XX olevat midagi Avetjanile andnud, mille viimane pani paremasse taskusse. Samas kohtuistungil videofaili vaadates oli selge, et taskuid, kuhu midagi panna, tegelikkuses näha ei olnud. Isegi kui lugeda jälitustoimingu protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest E. Avetjani osalus narkokuriteos. Maakohus on rikkunud KrMS § 7 lõiget 3, kui leidis, et E. Avetjan on toime pannud narkosüüteo. On tõendatud, et E. Avetjan tegeles raha laenamisega, teenides seeläbi intressitulu. 2018.a lõpus laenas ta XXle 10 000 eurot tingimusel, et XX maksab E. Avetjanile intresse, s.o XX pidi maksma E. Avetjanile tagasi 15 000 eurot (26.02.2020 istungi protokoll lk 8, E. Avetjani ütlused). E. Avetjani sõnade kohaselt sai ta 10 000 eurot L.P(26.02.2020 protokoll lk 9). 10.06.2020 on L.P tunnistajana üle kuulatud ning ta on kinnitanud, et on oma sugulasele, Eduard Avetjanile, 10 000 eurot laenuks andnud. XX on samuti kinnitanud, et E. Avetjan on talle raha andnud ning et ta on küll osa võlast tagastanud, kuid on siiski jätkuvalt võlgu (22.01.2020 istungi protokoll lk 29-30). Seega on E. Avetjani, L.Pe ja XX ütlustega (kui viimaseid tõendina arvestada) tõendatud, et E. Avetjan on andnud XXle laenu. Seejuures on ka E. Avetjan andnud ütlusi, mille kohaselt osa rahast XX talle tagastas, kuid osaliselt on E. Avetjan jätkuvalt võlgu. E. Avetjani ütluste kohaselt kohtus ta XXga selleks, et viimasele laenatud raha tagasi saada. Kohtuotsuses ei ole üheselt mõistetavalt asutud seisukohale, et E. Avetjani poolt laenu andmist XXle ei toimunud. Isegi kui lugeda jälitustoimingu protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest, et E. Avetjan osales narkootiliste ainete käitlemises. Sellest nähtub, et E. Avetjan on suhelnud XXga võlgnevuse teemal. Jälitustoimingu protokolli lk 3 kohaselt 03.04.2019 ütleb E. Avetjan XXle: „Sina, lühidalt, andsid vana eest tuhat kuussada

§ 184

lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat ning et süüdistatavate süü suurus jääb alla sanktsiooni keskmist määra (otsuse lk 27). Olukorras, kus kohtu hinnangul jääb süü suurus alla sanktsiooni keskmist määra, ei saanud kohus mõista E. Avetjanile karistuseks vangistust sanktsiooni keskmises määras. Kui lähtuda eeldusest, et E. Avetjan käitles narkootilisi aineid viiel korral (kokku koguses 92,78 g ja puhtal kujul 582,7 mg), siis jagub sellest kogusest 647 inimesele joobe tekitamiseks (vt otsuse lk 20). Tegemist ei ole kohtupraktikas väga suure kogusega. Näiteks, Viru Maakohus mõistis 12.02.2020 otsusega asjas nr 1-19-2083 S.K süüdi

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi.

S.K-le oli esitatud süüdistus selles, et ta korduvalt edasimüügi eesmärgil ajavahemikul 2017.a septembrist kuni 2018.a märtsini omandas fentanüüli, furanüülfentanüüli ja karfentanüüli. Süüdistuses esile toodud kogused olid suuremad kui käesolevas asjas – erinevate koguste peale kokku piisanuks joobe tekitamiseks (1009+459+62 kuni 500) 1530 inimesele. Karistuseks mõisteti S.K-le aga 4 aastat ja 2 kuud vangistust, s.o rohkem kui poole vähem kui E. Avetjanile. Seejuures olid kogused suuremad kui käesolevas asjas. Viru Maakohus mõistis 09.07.2019 kohtuotsusega asjas nr 1-18-9708 V.T süüdi

§ 184lg 1 järgi.

Süüdistuse kohaselt piisanuks leitud ainest joobe tekitamiseks 1495-3111 inimesele.

§ 184lg 1 järgi mõisteti V.T-le aga karistuseks 1 aasta vangistust.

D.K ja P.K tunnistati süüdi

§ 184lg 21 järgi ja mõisteti kummalegi karistuseks 7 aastat vangistust.

Seda olukorras, kus fentanüüli kogus puhtal kujul oli 242,74 grammi (vt Harju Maakohtu 03.09.2019 kohtuotsus asjas nr 117-10573). Viidatud näidete puhul on kogused olnud suuremad, kuid karistused märkimisväärselt väiksemad. On ebaproportsionaalne ja isiku süüle ei vasta olukord, kus väiksema koguse puhul mõistetakse palju suurem karistus. Lisaks tuleb silmas pidada, et periood, millal väidetav narkootiliste ainete käitlemine toimus, oli lühiajaline, s.o sellises olukorras, on tegevuse ohtlikkus samuti väiksem. Lisaks on süüdistuse järgi E. Avetjan narkootilisi aineid müünud ainult ühele isikule (XXle). Veelgi enam – otsuses viiest E. Avetjanile omistatud episoodist kolm on toimunud politsei kontrolli all ning narkootilised ained ei ole jõudnud ringlusesse. Seega on tegelik E. Avetjani teo ohtlikkus väike. Otsuse lk-l 28 viitab kohus, et E. Avetjan oli grupi juhtfiguur. See väide on põhjendamata. Kohus ei saa arvestada E. Avetjanile ebasoodsalt asjaolu, et ta ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav E. Avetjan on esitanud vanglast eestikeelse trükitud apellatsiooni. Süüdistatav taotleb enda õigeksmõistmist. Apellant nõustub kaitsja apellatsiooniga ja esitab vastuväited 17 prokuröri apellatsioonile. Need kattuvad kaitsja vastuväidetega. Veel leiab apellant, et tema kaitseõigust on piiratud sellega, et menetlusest kõrvaldati õigusvastaselt prokuratuuri poolt tema kaitsjad Indrek ja Aire Põdra. Süüdistatava Aleksander Vassini kaitsja adv. V. Gimaev taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Vassinile mõistetud karistuse osas ja palub mõista talle sanktsiooni alammäärale lähedane karistus. Maakohus vähendas oluliselt süüdistust ja tuvastas fentanüüli osas käitlemise viiel korral, samuti tuvastas narkootilise aine käitlemise amfetamiini osas. Kokaini käsitlemist kohus ei tuvastanud. Prokurör enda apellatsioonis kokaiiniga seotud episoodi ei vaidlustanud. Süüdistusakti kohaselt kohaselt A. Vassini roll oli väike, seisnes kaalumises, pakendamises ja asukoha ettenäitamises. Seega A. Vassini süü ei ole suur, mida prokurör möönas süüdistuse esitamisel.

§ 57

lg 2 sätestab, et karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. A. Vassin viibib vahi all alates 16.04.

1. Ta on varem karistamata, vahi all viibib esimest korda. See on juba piisavat mõju avaldanud. Vahi all viibimine on oluliselt halvendanud tema tervislikku seisundit, mille kohta on kohtule ka tõendid esitatud. Maakohus ei ole karistuse määramisel nimetatud asjaoludega arvestanud. Kohus tuvastas ka kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Seetõttu leiab kaitsja, et karistus peaks olema mitte keskmisest määrast väiksem, vaid pigem miinimumi lähedane. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja vaidles vastu süüdistatava ja kaitsjate apellatsioonidele. Kaitsjad ja süüdistatavad toetasid endi poolt esitatud apellatsioone ning vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimikuga, esitatud apellatsioonidega, kuulanud ära menetlusosalised, tuli alljärgnevatele järeldustele. Süüdistatav E. Avetjan ja tema kaitsja adv. K. Namm esitasid apellatsioonides taotluse, et kohus kohustaks prokuratuuri koostama ja esitama kõik E. Avetjani suhtes perioodil
2. märts kuni
3. aprill 2019 läbiviidud jälitustoimingute protokollid. Ringkonnakohus jättis süüdistatava selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Vastavalt KrMS § 329 lg-le 2 märkis kohus rahuldamata jätmise ka istungile kuulamisele määramise määruses. Sama seadusesäte võimaldab uuesti taotlust esitada kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja sellise taotluse esitas, prokurör vaidles sellele vastu, süüdistatav E. Avetjan toetas kaitsja taotlust. Kohus tegi, juhindudes KrMS § 276 lg-test 2,3, kohtuistungil suulise määruse ja jättis taas süüdistatava ja kaitsja taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et protokollilise määruse puhul ei ole tegemist KrMS § 145 lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis omakorda tähendab, et see ei ole KrMS § 383 lg 1 korras vaidlustatav. Samuti selgitas kohus, et põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta esitatakse kohtuotsuses ja seda on võimalik vajadusel vaidlustada kohtuotsusega kassatsioonis (KrMS § 383 lg 2). Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. Sama taotluse esitas kaitsja ka maakohtus. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada veel järgmist. Esimesel eelistungil maakohtus, mis toimus 11.oktoobril 2019 ja kus osales E.Avetjani eelmine kaitsja adv. O.Kuklase, teatas kaitsja:“Mis puudutab jälitustoimingute käigus kogutud andmete tutvustamist ja nende aluseks olevate loa, taotluse ja määruste tutvustamist, siis tõepoolest seal juulis, kui esimest korda Avetjanile neid sooviti tutvustada, oli teatud sorti konflikt, probleem. Tõsi on ka see, et peale seda on Avetjanil uus kaitsja. Kuid käesolevaks hetkeks on Avetjanile kui kaitsjale neid kogutud andmeid, alusluba- määrust ja taotlust tutvustatud, tõsi see toimus eile. Selle tingis jälitusasutuse töögraafik, teiselt ka see, et kaitsja soovis tutvuda alusdokumentidega, loa määruse ja taotlusega. Need sisaldasid 18 teavet, mida ei saanud täies ulatuses avaldada, siis tuli dokumendid läbi töötada, osaliselt kinni katta kuivõrd need sisaldasid riigisaladust ja teavet mida ei saanud kaitsjate tutvustada. Nüüdseks on need materjalid kaitsjale tutvustatud, Avetjanile ka. Edaspidi ei tohiks neid probleeme olla. Prokurör selgitas
4. detsembri 2019 eelistungil, et E. Avetjanile on tutvustatud kogu teavet, mis on kogutud tema suhtes jälitustoimingutega. Sealt saaks kaitsja ning E. Avetjan markeerida, mis on need asjad, mida praegu jälitustoimingu protokollis pole kajastatud, kuid mille protokollimist ja tõendina juurdevõtmist nad peavad vajalikuks. See teave, mis ei kajastu jälitustoimingu protokollides, on väikesemahuline, kui see vajadus tõesti on, siis nende protokollimine pole probleemiks, kuivõrd see puudutab varjatud jälgimist, mida pole jälitustoimingu protokollis kajastatud. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlusest võib välja lugeda, et kaitsja arvates on protokollimata jäetud kohtumised, mis ei andnud võimalust süüstava tõendi loomiseks ja kaitsja arvates on nende kohtumiste talletamisel tõendiks võimalik E. Avetjani süü ümber lükata e tõendada seda, et kohtumised toimusid mitte narkootiliste ainete käitlemise, vaid võlasuhete klaarimise eesmärgil. Esmalt märgib kohtukolleegium, et E. Avetjani väiteid selles osas, et tema kohtumised XXga olid tingitud vaid laenusuhtest, mis tekkis seetõttu, et ta oli A. Vassini palvel laenanud 2018 a XXle 10000 eurot, on maakohtu otsuses analüüsitud. See kaitseväide on maakohtu poolt kohtuotsuses ümber lükatud. Maakohus on välistanud võimaluse, et E. Avetjan ja XX suhtlesid ja kohtusid vaid võlasuhte lahendamise pinnal. Maakohtu põhjendused on selles osas põhjalikud. Kohtukolleegium nõustub nendega täielikult. Kui isegi on varjatud jälgimisega fikseeritud mõned kohtumised, mis ei loo süüstavat tõendit (vastasel juhul on selge, et see oleks ka süüdistaja poolt esitatud), siis ei lükka selline kohtumine ümber ka ühtegi süüstavat tõendit ega loo õigustavat tõendit, mis välistaks E. Avetjani süü. E. Avetjani süü on maakohtu poolt tuvastatud kõigi tõendite kogumis hindamise teel. Üks/paar kohtumine, mis mingit uut informatsiooni ei anna, ei lükka süüstavate tõendite kogumit ümber. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mingit alust süüdistatava ja kaitsja taotluse rahuldamiseks ning toimikusse mitte midagi andvate tõendite lisamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele maakohtu poolt tehtud protsessuaalsele veale, millele ei ole apellatsioonides tähelepanu pööratud, kuid mille kohta on olemas Riigikohtu seisukoht. Nimelt, maakohtu otsusest nähtuvalt ei tuvastanud kohus süüdistatavate süüd kogu süüdistuse mahus. Maakohus leidis, et tõendatud on kokku 5 korda ühiselt käideldud narkootikumide osategusid. Süüdistuse kohaselt müüs E. Avetjan narkootilisi aineid vähemalt 17 korral, kaasates vähemalt viimasel 7 korral oma tegevusse ka A. Vassini. Eraldi on heidetud ette A.Vassinile üksi narkootilise aine käitlemist, mis on samuti süüdistuse kvalifikatsiooni kohaselt jätkuva süüteo osategu. Veel on heidetud süüdistatavatele ette ühiselt kokaiini käitlemist. Maakohus vähendas süüdistuse mahtu, seejuures mingit seisukohta ajavahemiku osas kohtuotsusest ei nähtu, e et seoses osategude äralangemisega oleks vähenenud ka ajavahemik. Maakohus leidis, et kokaiini ühine käitlemine ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud E. Avetjani poolt narkootiliste ainete käitlemine 12 korral ja A. Vassini poolt 2 e kokku nagu öeldud mõistis maakohus süüdistatavad süüdi 5 ühiselt toimepandud osateos ja A. Vassini ühes eraldi toimepandud osateos. Kuigi otsuse põhiosas on süüdistuse mahu vähendamine selgelt väljaloetav, ei kajastu maakohtu poolt süüdistuse mahu vähendamine kohtuotsuse resolutiivosas. Riigikohus on otsuses 1-16-9717, kus samuti on tehioludest näha, et tegemist oli osategudest koosneva jätkuva süüteoga, märkinud, et maakohus ei toiminud sellisel juhul korrektselt, kuna süüdistatava süü tõendamatuse korral oleks tema suhtes tulnud teha asjasse puutuvas osas 19 õigeksmõistev kohtuotsus. KrMS § 309 lg 2 sätestab, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Seega juhul, kui kohus ei tuvasta osaliselt kohtualuse süüd süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemisel, ei piisa üksnes süüdistusmahu vähendamisele osutamisest, vaid ta tuleb selles osas mõista õigeks. Riigikohus heidab ka ette, et ringkonnakohus ei pööranud maakohtu veale tähelepanu. Selle puuduse kõrvaldas Riigikohus kassatsioonimenetluses, täpsustades maakohtu otsuse resolutsiooni. Seega peab ka ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust täpsustama Süüdistatava E. Avetjani kaitsja adv. K. Nammi kaitseväited põhinevad eelkõige sellel, et E. Avetjani süüdistus tugineb olulises osas tunnistaja XX ütlustele, kuid arvestades tema isikut ja seda, et ta on tunnistaja staatuse saanud politsei ebaseadusliku tegevuse e kriminaalasjade lahus menetlemise tagajärjel, ei ole tegemist usaldusväärse isikuga ega ka ütlustega. XX osundas E. Avetjanile, kui teda narkootikumidega varustanud isikule selleks, et ise vanglast pääseda ja sai E. Avetjani süüstavate ütluste eest vastutasu- teda ei vahistatud, ei pööratud täitmisele eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmata osa. Politseil oli huvi narkokuritegudega üldse mitte seotud E. Avetjani kohta fabritseerida narkokuriteo süüdistus. Selleks kasutati ära XXt, kes varem korduvalt karistatud isikuna ei tahtnud uuesti vangi minna ja võttis seetõttu vastu politsei ettepaneku koostööks, mis seisnes selles, et XX annab teadvalt valeütlusi E. Avetjani vastu ning matkijana provotseerib E. Avetjani poolt kuriteo toimepanemist. Oma kahtlused politsei ebaseadusliku tegevuse kohta ja XX, kui ebausaldusväärse tunnistaja kohta esitas kaitsja maakohtus. Maakohus on oma otsuses esitanud põhjendused kõigis nendes küsimustes – kriminaalasja alustamine E. Avetjani suhtes XX ütluste alusel, eraldi menetluses kriminaalasjade menetlemine ja selliselt kahtlustatavale XXle tunnistaja staatuse andmine kriminaalasjas, vastutasuks E. Avetjani vastu antud ütlustele XX vabastamine vahi alt, tema suhtes eelmise kohtuotsuse täitmisele pööramata jätmine ja narkokuriteo eest karistusest pääsemine, varem korduvalt karistatud ja kriminaalhoolduse all oleva isiku ebaseaduslik kasutamine matkijana jälitustegevuses, jälitustoimingute ebaseaduslikkus, tõenditena kasutamise ebaseaduslikkus. Kõigile nendele kaitseväidetele on maakohus otsuses vastuse andnud ja seisukoha esitanud. Seejuures kontrollis maakohus põhjalikult jälitustegevuse seaduslikkust, sh jälitustoimingute lubatavuse eelduseks olevate lubade seaduslikkust. Kaitsja ei ole pidanud apellatsioonis vajalikuks maakohtu vastuväiteid ümber lükata, vaid sisuliselt kordab apellatsioonis väiteid, millised esitas maakohtus. Sellest teeb kohtukolleegium järelduse, et apellandil puuduvad asjakohased maakohtu seisukohti kummutavad väited. Igal juhul jääb apellatsiooni lugejal arusaam, nagu teatud küsimustes ei oleks maakohus üldse mingeid kaitseväiteid lahanud ja neid ümber lükanud. Kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonimenetluses kontrollitakse maakohtu otsuse seaduslikkust esitatud apellatsioonide alusel ja nende piirides, mis tähendab seda, et apellant, kes ei nõustu maakohtu otsusega, esitab apellatsioonis maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kummutavad väited, mitte ei korda maakohtule esitatud kaitseväidete jada jättes mulje, et ta pole üldse lugenud maakohtu põhjendusi või et neid ei olegi otsuses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisavalt põhjalikult lükanud ümber kõik menetlusnormide rikkumist puudutavad kaitseväited ja nende ülekordamiseks alus puudub. Küll aga märgib kohtukolleegium omalt poolt vastuseks kaitsja väidetele veel järgmist. Esiteks tuleb kohtukolleegiumi arvates alustada sellest, et võitlus narkokuritegevusega toimub mitmel tasandil ja üks selline tasand on narkodiilerite avastamine. See on kõige spetsiifilisem operatiivtegevus, kus kogu oluline informatsioon pärinebki narkootikumide ostjalt. Narkootikumidega vahele jäänud isik annab politseile välja informatsiooni, kellelt ta narkootilist ainet sai. Seejärel käivitub juba uus tasand e jälitustegevus. Ei saa ka märkimata jätta, et 20 tegemist on sellise kuriteoliigiga, kus kannatanuid ei ole. Samuti ei ole üldjuhul ka kõrvalisi pealtnägijaid, sest neid väldivad osapooled teadlikult. On vaid isikud, kes kõik on huvitatud sellest, et mitte politseile vahele jääda ja edasi tegutseda – kes müüb ja rikastub selle arvel, kes ostab ja saab oma doosi kätte või müüb edasi, et maksta saadu eest. Just seetõttu tulebki leida need asjaolud, millised tekitavad narkootikumide ostjas huvi rääkida narkootikumide müüjast, mitte kui kellestki tundmatust isikust vaid isikust, kellel on ka konkreetne nimi. Üldjuhul toimubki see selliselt, et ostja jätkab narkootikumide ostmist samalt müüjalt, kuid teeb seda politsei järelevalve all ja kohtu loal. Asjaolu, et matkimisega nõustumine eeldab vabaduses olemist on teada ka kuritegelikus maailmas. On loomulik, et sellisel juhul pääseb matkija vabadusse e et teda ei vahistata. Kohtukolleegium on veendunud, et narkootikumide ostja ei nimeta nende müüjana kindlasti mitte suvalist nime, vaid juhul, kui ta ei taha/julge narkodiileri nime nimetada, tituleerib teda mõistega tundmatu isik. Samuti välistab kohtukolleegium olukorra, kus politsei, pakkudes nö soodustusi narkootikumide ostjale, pakub ise endale meeldiva nime, kellele ostja osundaks kui müüjale. Selline olukord on absurdne, sest nagu kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et ükski narkodiiler ei võta koheselt ja kontrollimata omaks ostjat, keda ta üldse ei tea e kes nagu selgest taevast talle teele kukub. Selliseid isikuid ei kasutata matkimisel. Seetõttu on paratamatu, et politsei peab koostöö ettepanekuid tegema just sellistele isikutele, kes on juba narkodiilerile teada, on varasemate ostu/müügi tehingutega võitnud juba müüja usalduse ja paraku on ka ise narkootikumide tarvitaja või levitaja ning tavaliselt ka varem karistatud. Politsei ei saa kasutada matkijana puhta karistusregistriga cum laude teatrikooli lõpetajat, kes oskab näidelda ja õpib selgeks ka teatud sõnakasutuse. Ka XX ütlustest nähtub, et E. Avetjaniga tutvus ta kunagi kinnipidamiskohas ning peale esimest korda temaga ühendust võttes võttis aega, enne, kui E. Avetjan temale jaatava vastuse andis. Seetõttu ei vääri need kaitseväited, milles heidetakse ette XX isikut iseloomustavaid andmeid ning väidetakse nende alusel, et isiku ütlused on ebausaldusväärsed, tähelepanu. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmise. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Kohtukolleegiumi arvates ei ole XXst kui tõendiallika ebausaldusväärsusest alust rääkida. Maakohus on oma otsustuse tegemisel põhjendatult tuginenud tunnistaja ütlustele ja seejuures hinnanud XX ütlusi kogumis teiste tõenditega ja põhjendatult leidnud, et need on usaldusväärsed vähemalt osas, mis toetavad maakohtu otsusega tuvastatud osategude toimepanemist süüdistatavate poolt. Kaitsja leiab, et XX ei oleks tohtinud juba seetõttu matkida narkokuritegu, et talle oli tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel pandud kohustus kriminaalhoolduse ajal mitte tegeleda narkootikumide käitlemisega. Sama rõhutata(vad)b ka E. Avetjani nimel apellatsiooni koostaja(d) lausa rasvases kirjas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista katseajaks pandud kohustus isiku kasutamist kuriteo matkijana. Kuriteo matkija ei pane toime süütegu e ta ei käitle ebaseaduslikult narkootilisi aineid. Seega ei ole ka rikutud katseajaks pandud kohustust. Etteheited maakohtunikule selles, et ta ei tutvunud Viru Maakohtu määrusega, millega oli XX vabastatud tingimisi enne tähtaega ja talle olid määratud kontrollnõuded ja kohustused, on asjassepuutumatud ega mõjuta kuidagi maakohtu antud loa seaduslikkust. Kaitsja osundab ka sellele, et XX oli kahtlustatavana kinni peetud, kuid oli järgmisel päeval vabastatud. Kohtukolleegium rõhutab, et asjaolu, et isikut otsustati kasutada kuriteo matkijana väljaspool vanglat ja ta selleks nõusoleku andis, välistab tema edasise kinnipidamise. See, et XX suhtes algatati kriminaalmenetlus narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises, mis on toime pandud katseajal, ei too tavapraktika kohaselt nagu kaitsja rõhutab kaasa eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramist kriminaalhooldaja ettekande alusel. 21 Uue kuriteo toimepanemise korral jääb karistuse täitmisele pööramine sellisel juhul tavapraktika kohaselt kohtule, kes teeb süüdimõistva kohtuotsuse katseajal toimepandud kuriteo osas. Sellisel juhul toimub täitmisele pööramine

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise näol või kui uue kuriteo eest mõistetakse rahaline karistus, siis otsustab samuti eelmise karistuse täitmisele pööramise kohus oma otsusega (

§ 74lg 6).

Kaitsja osundab ka väärteo toimepanemisele XX poolt

1. märtsil 2020, mille eest ta Harju Maakohtu otsusega
2. juunil 2020 NPALS § 15_1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi tunnistati. Nimetatud otsusega tuvastatud väärtegu oli toime pandud pärast katseaja lõppu ega saanud kuidagi kaasa tuua karistuse täitmisele pööramist. Asjaolu, et E. Avetjan nõustus XXle narkootilisi aineid müüma ja seda juba esimesel korral, kui XX temaga kuriteo matkijana ühendust võttis, kinnitab üheselt seda, et samal teemal kohtumisi oli olnud ka varem. Kas neid kohtumisi oli varem olnud kaks nagu tuvastas maakohus või oli neid veel 10, peale nende kohtu poolt tuvastatute, nagu seda heidab ette süüdistaja, selle kohta võtab kohtukolleegium seisukoha käesolevas otsuses. Siinjuures vastab kohtukolleegium apellandi – adv. K. Nammi apellatsioonis esitatud küsimusele, milles ta väljendab arusaamatust, millised on need kaks korda, mis toimusid enne matkimisi (narkootilise aine üleandmine E. Avetjani poolt XXle) ja miks just kaks korda, millised maakohus tuvastas. Apellant oletab, et üks nendest on see kord, mis toimus vahetult enne XX kahtlustatavana kinnipidamist, kuid milline on teine kord, mida kohus silmas peab, kohtuotsusest ei selgu. On tõsi, et maakohus ei ole oma otsuses loetlenud täpselt kahte korda, kuid siiski kohtuotsuse põhjalikul ja kannatlikul lugemisel saab maakohtu seisukohale ka selgust. Nimelt
3. märtsil 2019 on XXlt narkootilist ainet ära võetud nii kinnipidamisel tema juurest kui ka elukohast. XX kinnipidamisel leiti XX juurest valge pulber massiga kokku 1,71 g kolmes soonsulguriga kilekotis 0,57 % furanüülfentanüüli, pulbris sisaldus 0,0097 g furanüülfentanüüli. Samal päeval leiti XX elukohast valkjas pulber massiga 1,87 g 0,70% furanüülfentanüüli, pulbris sisaldus 0,013 g furanüülfentanüül. Maakohus on otsuses märkinud, et peab tõendatuks, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid ühiselt viiel korral (üldkogus 29,81+29,39+1,71+1,87+30= 92,78g). Ehk siis maakohus leidis, et T.XXilt kinnipidamisel leitud narkootiline aine ja samal päeval tema elukohast leitud narkootiline aine ei ole ühel ja samal korral saadu. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga, sest nendel kogustel e 1,71 g pulbril ja 1,87 g pulbril on puhta aine protsent erinev. E. Avetjani poolt allkirjastatud apellatsioonis on muuhulgas väidetud ka seda, et menetletavas kriminaalasjas oli matkimine sisuliselt teoprovokatsioon, kus initsiatiiv tuli ilmselgel XX poolt. Sellega kohtukolleegium ei nõustu ning märgib järgmist. Kuriteo matkimise sisulise külje hindamisel tuleb vaadata esmase kahtluse alust ja ulatust, mõju avaldamise viisi ja intensiivsust ning provotseeritud isiku enda teovalmidust. Maakohus kontrollis kohtuliku uurimise käigus jälitustoimikut ja jõudis järeldusele, et jälitustoimingu protokollis viidatud load on väljastatud nõuetekohaselt. Apellatsioonimenetluses tutvus jälitustoimikuga ka kohtukoosseis ning nõustub maakohtu seisukohaga. Sisuliselt tähendab see seda, et politseil oli põhjendatud alus kahtlustada, et E. Avetjan tegeleb ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega. Ka E. Avetjani enda hilisem käitumine kinnitab seda, et ta orienteerus väga hästi narkootiliste ainete käitlemisega seotud nüanssides. Ta oskas skeemitada ja hoida konspireerituse taset – narkootilist ainet ei anta käest kätte ostjale, eelistas isiklikke kohtumisi telefonikõnedele. Tal oli ka inimene, kes pakendas narkootilise aine sobivatesse pakenditesse, kes kohtus ostjaga ja kes viis ostja kohta, kuhu oli narkootiline aine peidetud. Märkimata ei saa jätta sedagi, et E. Avetjan on ka varem suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et E. Avetjani käitumine annab piisava aluse väiteks, et ta oli narkootiliste ainete käitleja, sh 22 nende müümisest huvitatud isik ning temas ei saanud kuriteo matkija käitumine alles sellist huvi e teootsust esile kutsuda. Apellatsioonis heidetakse ette ka seda, et kohus ei ole arvestanud, et XX võttis esimesena E. Avetjaniga ühendust ja initsiatiiv narkootiliste ainete hankimiseks tuli kuriteo matkijalt, kes ületas matkimisel lubatud käitumise piire. Kuriteo matkimise käigus on lubamatu teootsuse esilekutsumine isikutel, kellel see puudus. Kohtukolleegium peab oluliseks veel selgitada, et jälitustegevus, sh kuriteo matkimine, toimub range riigi kontrolli all. Selleks annab loa kohus ja luba on tähtajaline. Kuriteo matkimise puhul on kohustuslik ka selle toimingu e kohtumise jäädvustamine – helisalvestamine, filmimine. Tegemist on menetlustoiminguga, mis peab olema eelnevalt korralikult planeeritud (koht, aeg). Kuriteo matkimine peab jääma vastavas loas näidatud ajavahemiku piiridesse. Kui matkija narkootikumide ostust huvitatud isik - ise ei otsi kontakti isikuga, kelle kohta on matkimiseks luba väljastatud, siis ei ole jälitustoiming üldse teostatav ja mõte kohtult loa taotlemiseks puuduks. Ka Riigikohus on otsuse 3-1-1-110-04 p-s 11.3 selgitanud, et mitmed süüteod eeldavad, et just matkijal e agent provocateur'il tuleb olla kontakti loovaks ja aktiivsemaks pooleks (näiteks narkootikumide ostmisel), see ei saa piirduda ainult n-ö "passiivse menetlemisega". Täpsustavalt märkis Riigikohus seejuures aga, et matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta, lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähimalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Sealsamas andis Riigikohus juhise, et hindamaks, millal on tegemist lubamatu teoprovokatsiooniga, tuleb arvestada järgmiseid kriteeriumeid: süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist kergema- või raskemaliigilise süüteoga); agent provocateur'i poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus (nt meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine, käitumisalternatiivide kirjeldus, mis edasise käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida); provotseeritu teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid. Ühtlasi selgitas kõrgeim kohus, et tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht. Riigikohtu seisukohtade kohaselt tuleb vastata seejuures küsimusele, kas matkija provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile. Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib Riigikohtu juhiste kohaselt riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest. Seega on äärmiselt oluline, et matkija n-ö provotseeriv käitumine jääks lubatu piiridesse, et jätta isikule, keda provotseeritakse, vaba valik, kas ta mängib kuriteo matkijaga kaasa või mitte. Kohtukolleegiumi hinnangul oli E. Avetjanil selline valikuvabadus olemas. Tema valik oli, kas hankida XXt huvitanud ainet või öelda, et see pole võimalik. Vastupidi, E. Avetjan näitas üles piisavat aktiivsust. Ta oli isik, kellel endal oli huvi ja mitte ostja ei kutsunud temal esile teootsust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida olukorrast, kus matkijast ostja osakaal oleks olnud ülekaalus. XX ei ähvardanud E. Avetjani, ta ei meelitanud teda mingite suurte rahasummadega. Narkootilise aine maksumuse määras E. Avetjan. Tegemist oli kõrvalt vaadates võrdselt aktiivsete narkootilise aine ostust-müügist huvitatud isikutega ning ei ole alust väita, et XX oma provotseeriva käitumisega oleks kutsunud E. Avetjanis esile huvi narkootiliste ainete müügiks e et tegemist ei olnud teoprovokatsiooniga. Mis puudutab prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku poolt väljastatud jälitustoimingute lubade seaduslikkust, siis maakohtu seisukohad on otsuses esitatud ammendavalt. Nende ümberlükkamisega ei ole apellandid vaeva näinud ja esitatud on needsamad seisukohad, mis maakohtus. Kohtukolleegium leiab, et prokuröril on seadusest tulenevalt õigus väljastada luba 23 varjatud jälgimiseks ja kohus ei saa selles osas seadust muuta. Mis aga puudutab etteheidet, et eeluurimiskohtuniku määruses esitatud kohtu seisukohad langevad kokku prokuröri taotluses esitatuga, siis see ei tähenda kindlasti automaatselt seda, et kohus ei ole ise kontrollinud taotluse põhjendatust, siis ka see on ilmselgelt otsitud ning jälitustegevuse seaduslikkust ei mõjuta. Ka Riigikohus on nentinud, et nt ultima ratio põhimõtte järgimise põhistamisel on oluline roll prokuröri taotluse kvaliteedil ning kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (Riigikohtu
4. veebruari 2017 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-16, p 32-33). Kohtukolleegium leiab, et kui prokurör on juba esitanud põhjalikud argumendid, on kohtul raske sellele täiendavalt midagi lisada. Praegusel juhul ongi prokurör põhjalikult argumenteerinud, milliste asjaolude tuvastamiseks jälitustoimingut teha soovitakse ning miks on vaja koguda tõendamiseseme asjaolude kohta andmeid just jälitustoiminguga. Kaitseargumendid, mis puudutavad jälitustoimingu protokolli väidetavaid olulisi puudusi ning vigu ja teevad seetõttu jälitustoimingute protokolli tõendina lubamatuks, on samuti sisult täpselt samad, mis olid esitatud maakohtus. Maakohus on otsuses need kaitseväited omapoolsete hinnangutega ümber lükanud. Miks kaitsja nende maakohtu seisukohtadega ei nõustu, apellatsioonist ei nähtu, kuid sellistel juhtudel üldjuhul on täheldatav fakt, et apellandil puuduvad tõsiseltvõetavad argumendid vastuväidete ümberlükkamiseks ja lihtsalt korrataksegi juba varem öeldut. Kohtukolleegiumil ei ole omalt poolt maakohtu seisukohtadele midagi täiendavat lisada, sest nõustub maakohtu seisukohtadega ja peab maakohtu põhjendustega kaitseväited ümberlükatuks. Mõningate kaitseseisukohtade esitamine kohtule, kui süüdistatavat kuidagi õigustavaid, jäävad lihtsalt arusaamatuks. Näiteks ei ole hoomatav, mida tahab kaitsja selgitada sellega, kui arutleb pikalt XX telefonides oleva informatsiooni selgitamata jätmise üle. Praeguses kriminaalasjas on siiski kohus seotud süüdistuse piiridega e menetluse esemeks on narkootikumide ebaseaduslik käitlemine E. Avetjani ja A. Vassini poolt ja seega kõik muud suhtlemised teiste isikutega ei ole uurimise objektiks. Teadaolevalt telefonikõnesid välditi ja ilmselgelt oli see E. Avetjani nõudmine. Mis puudutab suhtluskeskkonnas suhtlemist, siis sinna saavad kontot omavad liikmed sisse logida ka muude tehnikavahendite e arvuti kaudu jne. Kaitsja märgib oma apellatsioonis ka seda, et jälitusprotokolli lk-l 22 on väidetud, et XX olevat midagi Avetjanile andnud, mille viimane pani paremasse taskusse. Samas kohtuistungil videofaili vaadates oli selge, et taskuid, kuhu midagi panna, tegelikkuses näha ei olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei väära asjaolu, et taskut silmaga näha ei ole seisukohta, et tasku siiski riideesemel on. Ei hakka kohtukolleegium täpsemalt seletama, millised taskud üldse eksisteerivad – sisemised, välimised, tasku kui aksessuaar, mis oma kujult ja värvilt jääb kohe silma või vastupidi peidetud tasku, kus riideeseme välisküljele jääb vaid aimatav pragu ning tasku olemasolus võibki vaid märgata siis, kui riideeseme kandja sinna midagi paneb. Praegusel juhul võib nii liigutuste kui ka kõigi tõendite kogumis hindamise tulemil tõsikindlalt väita, et sularahapakk rändas justnimelt selle vastuvõtja e E.Avetjani taskusse. Ebaõigeks peab kohtukolleegium ka kaitsja seisukohta selles osas, et XXt pidanuks süüdistus käsitlema, kui E. Avetjani ja A. Vassiniga ühiselt kuriteo toimepannud isikut e et kõik kolm olid grupi liikmed, kes ühiselt käitlesid ebaseaduslikult narkootilisi aineid ja seetõttu ei saanud kriminaalasju lahus menetleda ning XX ei saanud omandada kuidagi tunnistaja staatust. Kaitsja viidet Riigikohtu otsusele, kus käsitletakse altkäemaksu andjat ja võtjat ühiselt kuriteo toimepanijatena, ei pea kohtukolleegium asjakohaseks näiteks e et need kaasused ei ole oma tehiolude poolest kindlasti võrreldavad. Ka ei ole kaitsjal õigus, kui ta käsitleb oma nägemust kuritegelikust grupist, mille puhul on narkootikumide müüja ja ostja kaastäideviijad, kui kohtupraktikas omaksvõetud seisukohta. Mõlemad panevad toime kuriteotunnustega teo, kuid seda iseseisvalt ja gruppi siin ei esine. See, kas ostja omandab narkoaine endale 24 kasutamiseks või müüb seda edasi, see ei oma enam karistusõigusliku hinnangu andmisel just kaastäideviimise seisukohast mingit tähtsust. Seega ei ole oluline, et elukohast leiti narkoaine pakendamiseks vajalikud vahendid e kaalud ja süstal. Iseenesest ei tõenda ka need vahendid edasiandmise eesmärki, sest üldjuhul ka narkomaanid, kes soetavad mingi koguse narkoainet, pakendavad need hiljem ise ümber endale vajalikeks doosideks. Kaitsja seisukoha ümberlükkamiseks ja oma väite kinnituseks, et just nii on kohtupraktikas omaks võetud nagu seda väidab kohtukolleegium, viitab kohtukolleegium üksikutele lahenditele kohtupraktikast, millistes toodud tehiolud kinnitavad just eelesitatud seisukohta ja seda, et tegemist ei ole pelgalt Tallinna Ringkonnakohtu praktikaga (vt RK otsused 1-17-11682 p. 19 ja resolutsiooni p 2.2 võrdlus; RK otsuse 1-17-6021 tehiolud; Tartu Ringkonnakohtu otsuse 1-15-9694 tehiolud). Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et on ennegi pidanud sarnast kaitseversiooni ümber lükkama ning ikka ja jälle tuleb apellantidele selgitada, et KrMS § 216 lg 1 kohaselt ühendatakse ühiseks menetluseks mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Riigikohtu üldkogu on oma otsuses 3-1-2-2-11 p-s 45 üheselt mõistetavalt selles küsimuses välja öelnud oma seisukoha ja selgitanud, et narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna. Nagu eelviidatud kohtuasjad kinnitavad, on kohtupraktika käesoleva ajani juhindunud ka Riigikohtu Üldkogu poolt antud selgitusest. Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et XX on nö tunnistaja staatuse omandanud õigustatult ning kaitseversioon sellest, et uurimisorganid on kohtupraktikat eirates algatanud XX suhtes eraldi kriminaalmenetluse kohtupraktikat ja kriminaalmenetlusnorme eirates, on meelevaldsed ega mõjuta mingilgi moel maakohtu otsuse seaduslikkust. Kohtule esitatud väited, et kõik e nii politsei kui ka prokuratuur on huvitatud ainult sellest, et E. Avetjan vangi panna ja selle nimel on fabritseeritud käesolev kriminaalasi, on kohtu hinnangul absurdsed ja tähelepanu ei vääri. E.Avetjan ega tema kaitsja ei ole suutnud kogu menetluse vältel kohtule seletada, mis tähtis figuur on E. Avetjan, kelle nimel on vaja endale töökoormust juurde tekitada ja seejuures teha seda ebaseaduslike võtetega ning ainult selle nimel, et isoleerida ühiskonnast E. Avetjan, kes kõrvaltvaataja jaoks on keskmise astme narkodiiler, kellel on piisavalt kogemusi, et teha oma „tööd“ konspiratiivselt ja kelle peamine eesmärk on mitte vahele jääda. E. Avetjani ja A. Vassini osas jälitustoimingutega tõendite kogumine ja nende talletamine toimunud seaduslikult ning süüdistatava E. Avetjani ja tema kaitsja etteheited menetlejatele selles osas on põhjendamatud. Süüdistatav on oma apellatsioonis viidanud ka sellele, et tema kaitseõigust on rikutud, kuna tema poolt valitud kaitsjad on kõrvaldatud menetlusest ja maakohus oleks pidanud ka seda küsimust arutama. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kaitseõiguse rikkumisega, sest süüdistataval on kohtumenetluses vandeadvokaadist kaitsja ja kaitseõigus on tagatud. Kui isikud, kes on kohtueelses menetluses menetleja poolt kõrvaldatud ei ole maakohtus enam või uuesti kaitsja staatuses, puudub ka maakohtul põhjendatud alus hakata arutama küsimust kaitsjate kõrvaldamise põhjuste kohta. Kohtukolleegium aktsepteerib menetleja õigust kõrvaldada menetlusest kaitsjad, kes ei ole Eesti Advokatuuri liikmed ja tänaseks päevaks on avalikult igal konkreetsel juhul avaldatud ka põhjused, mis eelkõige puudutavad nende isikute kvalifikatsiooni taset, mille advokaadist kaitsja puhul garanteerib eksam, mis tuleb sooritada. Samuti on advokaatidest kaitsjate puhul garanteeritud järelevalvet teostava organi järelevalve ja vajadusel vastutavad nad ka distsiplinaarüleastumiste eest. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab ka väita, et enamasti tegutsevad mitteadvokaadist kaitsjatena kriminaalmenetluses isikud, kes on olnud kohtumenetluses teises staatuses e süüdistatavatena ja on ka süüdi mõistetud ning asjaolu, et karistus on kustunud ei pühi nende tegevusest seda viha ja isiklikku 25 solvumist ja kättemaksusoovi, mida uurimis- ja kohtuorganite vastu tuntakse. See on paraku ka nähtav ja väljaloetav nende kaitsetegevuses, kus enamasti pühendutakse menetlejate tegevuse omapoolsele meelevaldsele hindamisele, unustades või jättes tahaplaanile õiguslikud küsimused. Apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks on siiski tunnistaja XX ütluste usaldusväärsuse hindamine ja nende arvestamine süüdistatavate süüküsimuse, sh E. Avetjani käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ja süüdistatavatele karistuse mõistmisel süü suurusest olenevalt. Enne, kui kohtukolleegium selles osas hinnangu annab, selgitab kohtukolleegium apellantidele, kes nimetavad süüdistatavatele esitatud jätkuva süüteo osategusid episoodideks, järgmist. Nimelt, süüdistuse kohaselt – nii süüdistuse sisu, kui ka resolutiivosa kohaselt ei ole süüdistatavatele ette heidetud käitlemiskordi käsitletud korduvate kuriteoepisoodidena. Süüdistuse kohaselt oli tegemist süstemaatilise narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega, kus käitlemise osateod moodustavad ühe teo. Süüdistuses ei ole märgitud nende osategude toimepanemise konkreetsemaid tehiolusid ja ajavahemik, kordade arv on nimetatud, iseloomustamaks süüdistatavate tegevuse süsteemsust. Kohtukolleegiumi hinnangul on see oluline, andmaks hinnangut süüdistatava E. Avetjani kaitsja poolt korraldatud tunnistaja ristküsitlusele, mida üldjoontes iseloomustab venitamis-/mõnitamistaktika ja rõhuasetus absoluutselt asjassepuutumatutele üksikasjadele. Seejuures maakohus, kes küll ristküsitluse lõppjärgus andis omapoolse hinnangu kaitsja poolt korraldatud ristküsitlusele, märkides mitmete tundide möödudes, et „kõik saavad aru, et kaitsja eesmärk on tunnistajat võimalikult palju eksitada“ ja „kõik tunnistajad ei ole nii targad, et oskavad vastata teie küsimustele nii, kuidas õige on. Ta on vastanud oma arusaamise järgi.“, on võimaldanud E.Avetjani kaitsjal korraldada T.XXi ristküsitlust kaitsja kontrolli all. Kohtukolleegium rõhutab, et kohus ise küll ristküsitluses iseseisvalt ei osale, kuid seaduse järgi toimub ristküsitlus kohtu juhtimisel (KrMS § 288). Kohtukolleegium rõhutab sedagi, et KrMS § 68 lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-43-10 pikalt ja põhjalikult selgitanud, miks ja kuidas peab kohtuistungi eesistuja ohjeldama menetlusosalisi, kui nad eesmärgipäraselt püüavad oma küsimustega väljuda tõendamiseseme asjaolude piiridest, venitades menetlust, juhtides tähelepanu kõrvale tõendamiseseme seisukohast oluliste asjaolude uurimisest jne. Maakohtus toimunud ristküsitluses püüdis prokurör korduvalt juhtida kohtu tähelepanu sellele, et küsimused väljuvad süüdistuse raamidest ning ei ole asjakohased, kuid kohus enamasti lasi kaitsjal edasi tegeleda nö tunnistaja eksitamisega, mis kohati võttis tõesti mõnitava hoiaku ja kujunes pigem psühholoogiliseks rünnakuks, mille eesmärk oli tunnistajas tekitada kestev süütunne, et tema on tegelikult süüdi selles, et kohtu all on E. Avetjan ja A. Vassin. Maakohus jättis sisuliselt oma passiivsusega prokuröri sekkumistele kasutama kohtule antud õiguse KrMS § 288 lg 5 järgi ja lasi adv. K. Nammil sisuliselt üle võtta küsitluse juhtimise. Ilmekaks näiteks on ristküsitluse osa, mis puudutab nö etteheidetavat viiteteist korda. Süüdistuses ei heideta ette nende kordade aega ega kohta. Rõhutada tuleks sedagi, et just seetõttu, et tunnistaja on väitnud, et varasemalt e ka prokuröri küsimustele ristküsitluses vastates, et sai alates 2018 sügisest ca 2 korda kuus narkootilisi aineid E. Avetjanilt (kohtuistungil selgitati, et kokku matkimise osategudega oli osategusid kokku 15) e et ta ei ole rääkinud ühestki korrast konkreetselt aega ja kohta nimetades, on süüdistus esitatud süsteemse jätkuva kuriteona, mitte korduvusena. Mida aga teeb süüdistatava E. Avetjani kaitsja? Kaitsja hakkab küsitlema tunnistajat selliselt nagu oleks siiski tegemist episoodidega, nagu ta neid ise on korduvalt nimetanud e sisuliselt ei arvesta seda, et süüdistus on selles osas tema kaitsealusele soodsam. Süüdistus ei heida ette neid 15 korda korduvate episoodidena, milliste puhul omaks toimepanemise aeg ja koht olulist tähtsust. Tunnistaja selgitas kaitsjale juba peale esimest korda, et ta ei mäleta neid kordi, kus ja millal need toimusid. Olenemata sellest, jätkas kaitsja ühekaupa kordade ettelugemist esitades ühe ja sama küsimuse – kus, millal, kui palju. Kui kaitsja jõuab oma loeteluga 26 kolmanda korra juurde, teatab tunnistaja, et ta võttis kokku 15 korda ja mäletab täpsemalt vaid matkimise kordi e kuidas ja kus need toimusid. Neljanda korra juures selgitab tunnistaja veelkord, et ei mäleta neid kordi e et peaks igale küsijale ja kuulajale olema selge, et ei ole vaja kõiki neid 12 korda üle küsida. See aga kaitsjat ei morjenda. Ta küsib sama viienda korra kohta ja tunnistaja vastab samaga, et mäletab vaid kolme viimast korda. Nii jõuab kaitsja üheksanda korra juurde. Siis teatab prokurör, et tunnistaja on ju selgitanud, et ei mäleta neid kordi üksikasjalikult. See on koht, kus maakohus pidanuks oma seisukoha välja ütlema, kuid toimub hoopis see, et kaitsja, kes on ilmselgelt sisse juba elanud kohtuistungi, sh ristküsitluse juhtija rolli, teatab prokurörile, et kannatame ära siis need vastused. Kaitsja poolne tunnistaja mõnitamine jätkub ja tunnistaja on aru saanud, et teda püütakse rivist välja viia. Üheksanda korra kohta vastab süüdistatav: V: selgitan, et ei mäleta rohkem kui viimaseid kolme korda. Lugege edasi. K: kümnes kord? Kas te keeldute vastamast? V: ma ei mäleta, mäletan konkreetselt viimaseid kolme korda. Ma ei mäleta millal palju võtsin. K: üheteistkümnes kord? V: ei mäleta. K: kaheteistkümnes kord? V: ei mäleta. K: kolmeteistkümnes? V: mäletan viimast kolme korda, 30 grammi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellise küsitlemise näol tegemist professionaalsusega, vaid venitamistaktikaga, mis seisneb selles, et püütakse tunnistajat ristküsitlusega vaimselt rünnata/väsitada, et ta vihastaks ja loobuks vastamast e tegemist on psühholoogilise rünnakuga ja tunnistajat alandava mõnitava suhtumisega. Maakohus on aga ilmselgelt põhjendamatult jätnud kasutamata KrMS § 288 lg-s 5 antud õigust. Kohtu passiivsus on tekitanud olukorra, kus 4 tunni vältel lihtsalt esitati tunnistajale küsimusi selliste asjaolude kohta, mis on süüdistuse tehiolusid arvestades asjakohatud ning mis kuidagi ei mõjuta tunnistaja ütluste usaldusväärsust, sest neid asjaolusid, milliste kohta küsimusi esitati, ei pea tunnistaja mäletama. Küsitluse käigus ei ole keskmine inimene võimeline nii ruttu ka ajaratast tagasi keerama ning tuletama aastaarvusid, mida tunnistajalt nõuti. Kaitsja poolt läbiviidud küsitlus koosnes mitmest küsimuste paketist, millistest mitmeid ta ka mitu korda ette võttis ning tunnistajat küsitles. Näiteks mobiiltelefone puudutav küsimuste pakett. Mis oli selle eesmärk, on arusaamatu. Tunnistaja selgitas, et kasutas kahte telefoni. Arvestades, et E. Avetjaniga telefoni teel ei suheldud, ei ole ka oluline, millise telefoni tunnistaja ära viskas, millist vaatles politsei ja millise ta ära kinkis. Kohtukolleegium rõhutab, et suhtlusportaali, mille kaudu tunnistaja E. Avetjaniga suhtles, on võimalik oma kontole siseneda erinevatelt telefonidelt ja ka vestluste ajalugu on võimalik vaadata telefonidest või arvutist kontole sisse logides. Tegemist oli lihtsalt tunnistaja tümitamisega ja eksitamisega. Teine pakett küsimusi, mis korduvalt tunnistajale esitati, oli nende isikute väljaselgitamine, kellele tunnistaja omakorda saadud narkoainet levitas. Ei piirdunud kaitsja sellega, et sai teada, et tunnistaja jaatas seda, et ta levitas narkootikume. Järgnes küsitlus, kus oli vaja korduvalt küsida fakte, mis tegelikult kuidagi ei haakunud käimasoleva menetluse tehioludega ning võiks pigem olla prokuröri teemaks, eraldi menetleva kriminaalasja kohtumenetluses: Kaitsja nõudis nende isikute nimede nimetamist. Prokurör üritas kohtu poole pöörduda, kuid kaitsja nõudis nimede nimetamist ja seejuures ka perekonnanimesid. Vähe sellest, kaitsja palus tunnistajal kirjeldada 27 isikuid, kellele ta narkoainet edasi andis, küsis nende vanust, kus kohtumised toimusid, seejuures nõudis konkreetsete kohtade nimetamist ja täpselt jne. Prokurör andis kohtule märku, et see ei puuduta arutatava kriminaalasja menetluse asjaolusid, vastas ka kaitsja ise kohtu asemel, et vägagi puudutab. Kaitsja jätkas küsitlemist ja prokurör teatas jällegi, et kaitsja väljub süüdistuse piiridest. Kohus täpsustas, millest jutt käib, selgitas, et ei puuduta käimasolevat menetlust, kuid kaitsja nõudis siiski edasist küsitlemist, mida kohus ka lubas. Kohtukolleegiumi hinnangul on jällegi maakohus lubanud kaitsjal küsitleda tunnistajat selliste asjaolude osas, mis esiteks on asjakohatud ja teiseks nendele küsimustele vastuse mitteteadmine ei mõjuta ka kuidagi tunnistaja ega tema ütluste usaldusväärsust. Samamoodi hoomamatuks jääb teemapakett, mis on pühendatud teemale, mitu korda, milles ja kellena kuulati üle tunnistaja pärast kinnipidamist, millal ja miks ta vabastati pärast kinnipidamist jne, jne. See, kellena ja mitu korda tunnistaja üle kuulati, ei ole tunnistaja jaoks ilmselgelt sedavõrd oluline teema, et ta täpselt neid asjaolusid 10 kuu möödudes mäletama peaks. Seda enam, et uuritavad asjaolud on seotud kaitsja meelevaldsele ja kohtupraktikat eiravale arusaamale, et süüdistatavad ja tunnistaja tegutsesid grupis. Selles osas on kohtukolleegium oma seisukohta juba eelpool põhjendanud. Omaette teema küsitluses oli ka tunnistaja karistusregister, mis pidanuks kaitsja ja maakohtu arvates olema tunnistajal pähe õpitud ja eluaegselt mälus püsima. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole midagi ebaloomulikku selles, et isik, kes on korduvalt karistatud, ei oska täpselt öelda, on ta varem karistatud 4 või 5 korda. Üldjuhul ei ole retsidiivse käitumisega isikutel meeles, mitu korda nad täpselt karistatud on. Selleks puudub neil mitte ainult huvi, vaid ka vajadus. Selleks on vajadusel karistusregister ja oluline on rõhutada, et eriti raskeks läheb karistusregistri järgi karistatuse kordade lugemine mitte ainult isikul endal, vaid paraku ka prokuröridel ja advokaatidel, kui register sisaldab ka kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvaid kohtuotsuseid, nagu ka praegusel juhul. Nimelt kaks kohtuotsust moodustavad sellisel juhul ühe karistatuse. Mäluviga ei kajasta ka see, et isik ei oska koheselt öelda, mis aastal ta ennetähtaegselt vabastati. Absoluutselt tarbetu on ka informatsioon ja teadmine, kas tunnistaja mäletab, kus asub kriminaalhooldusosakond, mis on kriminaalhooldaja ees ja perekonnanimi. Neid fakte tunnistaja tõesti mäletas, mis kriminaalhooldusel viibiva isiku puhul on ka loomulik. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kuna XX ei mäletanud kohtuistungil tema elu oluliselt mõjutavaid sündmusi, nagu mitu korda teda kriminaalkorras karistatud on, või mis aastal ta vanglast vabanes, siis ta ei suudaks detailselt ja eksimatult mäletada ka kordi, mil ta enne matkimist E. Avetjanilt ja A. Vassinilt narkootilisi aineid ostis. Vähemalt sellistele ütlustele, mis ei ole teiste tõenditega kinnitatud, ei saa kohus otsust rajada. Kohtukolleegium leiab, et sel põhjusel, et korduvalt karistatud isik ei pea oluliseks mäletada mitu korda ta karistatud on ja millal vabanes, ei anna alust tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistada. On eluliselt usutav, et sellised isikud ei peagi neid daatumeid oluliseks, sest teavad, kellel seda vaja teada on, saades seda karistusregistrist teada. See, mis tundub sellistele isikutele, kelle karistusregister on puhas, imelik, tundub retsidivistile loomulik. Nõustuda ei sa ka sellega, et XX ei saa mäletada, mitu korda ta E. Avetjani käest narkootilist ainet sai. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et süüdistuse tekstist ja etteheidetava kuriteo kvalifikatsioonist lähtudes e et ei süüdistata süüdistatavaid korduvates kuriteoepisoodides, ei ole ka mingit alust nõuda tunnistajalt konkreetseid kuupäevi ja kohti ja gramme, kus üleandmised toimusid. Tunnistaja ei ole kunagi väitnud, et ta suudab neid täpselt ette kanda. Kohtukolleegium nõustub, et segadus süüdistuse ja tegelike XX ütluste vahel on tekkinud pigem sellest, et räägiti mööda, kas 15 korda sai XX narkootikume enne seda kahte matkimiskorda, mil reaalselt ka narkoaine üle anti või olid kõik korrad kokku 15 korda. 28 Praeguseks on prokurör selles osas oma seisukohta muutnud ja apellatsioonis räägitakse kokku 15 korrast. Kohtukolleegium leiab, et 15 korra osas on tunnistaja andnud järjepidevaid ütlusi. Nii selgitas ta esmasküsitluses vastuseks prokurörile, et sai alates 2018 sügisest regulaarselt kaks korda kuus E. Avetjanilt narkootikume. Sisuliselt tähendab see süsteemi ja kordades võibki see olla 15 korda (peeti kinni märtsi lõpus 2019). Ka kaitsjale vastas tunnistaja, et kokku oli 15 korda, kui igat konkreetset korda ta enne matkimist ei mäleta. Kohtukolleegiumi arvates on ka eluliselt usutav, et politseiga koostöö käigus kolme osateo matkimine jääbki paremini meelde, sest isik teab, et peab selles osas ütlusi andma. Küll aga ei arva narkootikumidega ebaseaduslikult käitlejad, et nende ülimalt konspireeritud kohtumised ja suhtlused jne ilmsiks tulevad ning vajadus meeles pidada või päevikut pidada, mis kuupäeval, kus ja kui palju puudub. On tõsi, et esmas- ja teisesküsitluses esineb vastuolu, mis ajast alates hakkas XX E. Avetjanilt narkootilist ainet saama. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole XX poolt teisesküsitluses kaitsjale vastates tegemist mäluveaga. Sama ristküsitluse käigus selgitas tunnistaja prokurörile, et algus oli 2018 sügis ja sai kaks korda kuus. Kaitsja küsitlemisel vastas tunnistaja, et algus oli 2018 kevad. Samuti selgitas tunnistaja, et tal on mäluprobleemid. Mis puudutab tunnistaja ütlusi teisesküsitluses selles, et ta hakkas saama E. Avetjanilt narkootilisi aineid kevadest 2018, siis võrreldes esmasküsitlusega, oli tunnistaja kaitsjale vastates viidud juba eksitusse asjasse mittepuutuvate küsimustega, kus kaitsja otsustas ka kohtu asemel prokuröri reageeringtele, kas tema küsimused on asjassepuutuvad süüdistuse seisukohast ning ise andis endale korduvalt loa küsitluse jätkamiseks. Kaitsja hakkas tunnistajat üksikasjalikult küsitlema, kellele täpselt tunnistaja ise narkot edasi andis – nimed, vanused, välimus jne. Samuti, mis ajast ta andis ise narkootilisi aineid edasi. Tunnistaja tunnistas, et 2018 kevad. Prokurör rõhutas, et tegemist ei ole süüdistuse perioodiga ega süüdistuse sisuga seotud küsimustega. Kohus oli ilmselgelt arusaamatuses, sest arvas, et Aleksander (see on ühe isiku nimi, kellele tunnistaja väidetavalt edasi andis narkootilist ainet), kellest jutt käib on Vassin. Kolm korda rõhutas prokurör, et küsimused väljuvad süüdistuse piiridest, mille peale kaitsja ka kolm korda vastas, et vägagi puudutab ja jätkas küsitlemist. Kui kohtule sai selgeks, et jutt ei ole Vassinist ja hoopis sellest, kellele ja millal tunnistaja ise andis edasi narkootilisi aineid, leidis ka kohus, et väljutud on süüdistuse piiridest, kuid kaitsja selgitas, et ta tahab teada, kellelt siis tunnistaja kevadel sai narkootilist ainet. Kui prokurörile vastas tunnistaja sama ristküsitluse käigus, et E. Avetjanilt hakkas ta saama narkootilist ainet sügisest 2018, siis kaitsjale vastas ta lõpuks, et kevadest 2018 hakkas Eduardiga tegelema ja muust kohast pole saanud. Kohtukolleegium leiab, et ajavahemiku osas paneb piirid süüdistus ja süüdistuse järgi on tegemist süüdistatavatele soodsama ajavahemikuga. Samas on tunnistaja järjekindel olnud selles, et 15 korda on neid osategusid olnud kokku ja kuna ta on väitnud, et sai narkoainet E. Avetjani kaudu 2 korda kuus, siis on ka loogiline, et tegemist on siiski sügisega. Kaitsja oma küsitlusringis ei täpsustanud, kui tihti tunnistaja siis väidetavalt narkot sai E. Avetjani kaudu. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole sellise vastuoluga tunnistaja ütlustes, mis oluliselt mõjutab tema ütluste usaldusväärsust ning kohtukolleegiumi hinnangul tuleb lugeda tunnistaja ütlused selles osas, et ta sai 2 korda kuus narkootilist ainet süüdistatava E. Avetjani kaudu, see toimus 15 korral, kokku matkimissüüdistustega, e enne kinnipidamist 12 korda, siis ongi loogiline ja põhjendatud väita, et see toimus alates sügisest e ca 6 kuu jooksul mitte aasta jooksul enne kinnipidamist, usaldusväärseteks ja süüdistusversiooni kinnitatavateks. Maakohus on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestanud ka tunnistaja poolt kohtus öeldut ja nimelt, et tal mäluga ei ole kõik korras. Kohtukolleegiumi arvates on selline maakohtu hinnang tunnistaja poolt öeldule tuginedes põhjendamatu ja tunnistaja seisukoht on kogu ristküsitluse kontekstist välja rebitud. Kohtukolleegiumi arvates ei ole alust opereerida tunnistaja mäluprobleemidega, kui ta suutis ca tund aega enne vastata prokuröri küsimustele, mis olid asjassepuutuvad ning mis ei puudutanud selliseid fakte, milliste mittemäletamist ei 29 saa kellelegi ette heita. Kaitsja alustas oma küsitlusvooru aga kohe selliste asjaolude väljaselgitamisega, mis esiteks ei olnud süüdistuse kontekstis asjassepuutuvad ning - mis oluline- ,mida tegelikult ei peagi inimene mäletama e kui mõni mäletab on hea, kuid kui ei mäleta, pole see mäluviga. On inimesi, kes mäletavad ainult temale olulisi asju ja mitteolulistele/mittevajalikele ei pööra tähelepanu ning ei püüagi neid meelde jätta. See ei ole mäluprobleem. Kaitsja viis oma mitteolulisi fakte puudutavate küsimustega tunnistaja nii kaugele, et tal polnudki muud vastata kaitsjale, kui viimane küsis: millest on tingitud, et te ei mäleta väga olulisi asju? Tunnistaja vastaski, et „kui mul pole korras mäluga, mis ma teen siis.“ Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, et tegemist ei olnud oluliste asjaoludega või vähemalt ei ole need olulised iga inimese jaoks ja nende mittemäletamine ei tähenda kindlasti mäluprobleeme. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et tunnistaja XX ütlused selles osas, et ta sai E. Avetjanilt kokku 15 korral narkoainet, on usaldusväärsed. Tunnistaja on andnud selles osas ühesuguseid ütlusi kogu menetluse kestel ning selliseid asjaolusid, mis annaksid alust rääkida valeütlustest kohtukolleegium ei ole tuvastanud. Sarnaselt võttis kaitsja ristküsitluse juhtimise üle ka tunnistaja V. Zaitsevit ristküsitledes. Prokurör ei jõudnud veel vastuväidet esitada, kui kaitsja juba jaatas enda küsimuse asjakohasust ja jätkas. Samamoodi on suur osa küsimustest suunatud nende asjaolude väljaselgitamiseks, mis kaitsja arvates on esiteks olulised, mida nad ei ole. Teiseks, kohtukolleegium juba hindas kaitseväiteid, mis puudutavad kohtueelset menetlust, matkimist, kriminaalasjade eraldamist jne. Suur osa küsimustest tuginevad just nendele kaitseväidetele, mis kaitsja arvates on õiged, kuid tegelikult on tegemist kohtukolleegiumi arvates väärarusaamadega teatud asjaoludest ja käesolevas otsuses on need eelnevalt lahti kirjutatud ja nende kaitseväidete asjakohatust ja paljasõnalisust põhjendatud. Seega on tõendatud prokuröri apellatsioonis väidetud tehiolud ja nimelt, et tõendatud on E. Avetjani poolt 15 müügikorda (s.o 12 korda enne kuriteomatkimist ja 3 korda kuriteo matkimisel). Mis puudutab A.Vassinile etteheidetavaid kordi, siis süüdistuse kohaselt oli neid alates jaanuarist 2019 kuni 16.04.2019 kokku 7 e neli korda enne matkimist. Kohtuotsusega tunnistati A. Vassin süüdi 5 korral grupis koos E. Avetjaniga narkootikumide edasiandmises XXle. Mis puudutab A. Vassini süü suurendamist e võrreldes maakohtu poolt tuvastatud kordadega A. Vassini süüdimõistmist enamates osategudes, siis kohtukolleegium ei loe välja prokuröri apellatsioonist ühtegi vastavat põhjendust. Prokurör tsiteerib ja analüüsib küll tunnistaja XX ütlusi, kes mh tunnistas, et esialgu oli E. Avetjaniga kaasas üks tundmatu isik, kes andis narkootilist ainet üle ning hilisemalt, s.o 2018.a lõpust alates oli selleks isikuks A. Vassin. A. Vassini osaluskordade kohta on apellatsioonis märgitud „aeg-ajalt osales“. Süüdistuse kohaselt oli kokku osategusid 17, millest 7 korral osales A. Vassin. Praeguseks on osategude arv kindlaks tehtud ja see on ka prokuröri seisukoht, et neid oli 15 e kahe võrra vähem, kui süüdistuses. A. Vassin on mõistetud süüdi selles, et osales 5 osateos. Seega ei näe kohtukolleegium alust A. Vassini süü suurust osategude kordade suurendamise teel oma otsusega suurendada. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud süü suurust, A. Vassini rolli grupis e et ta ei olnud narkootikumide ebaseadusliku käitlemise keskeks figuuriks, vaid pigem E. Avetjani käsutäitja ja seda, et alust tema osas süü s