Obsah (7)

§ 1043§ 127§ 76§ 101§ 1045§ 1050§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-18-8625 Kohtuasi

§ 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1045 lg 3 alusel.

Hageja ei põhistanud oma väidet, et tööandja kohustusest tasuda töötajale töötasu, saaks tuletada kostja kui hageja tööandja juhatuse liikme kohustuse rikkumist, mille sätte eesmärgiks olekski töötaja kaitsmine tööandja esindaja poolt tekitatud kahju eest. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kostja tegevust sai käsitleda tahtliku heade kommete vastase teona

§ 1043, § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 mõistes. Juhatuse liige pidi juhinduma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 ning äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1. Vaidlust polnud, et kostja juhatuse liikmena tegeles töötajate tööle võtmise ja töölt vabastamise ning töötajatele töötasu maksmise korraldamisega. Hageja põhistas veenvalt, et kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, sest kostja jättis andmata korralduse hagejale töötasu ja puhkusetasu väljamaksmiseks. Kostja, jättes täitmata 30.12.2016 Viru Maakohtu otsuse, ei käitunud samuti kooskõlas hea usu põhimõttega, sest vaid kostja korraldusest sai sõltuda, kas hageja saab temale ettenähtud ja väljamõistetud summad reaalsest enda kasutusse. Kuid hea usu põhimõtte järgimine või mittejärgimine oli vaid käitumisnorm, millest iseenesest ei saanud järeldada heade kommete vastast tahtlikku käitumist. Kostja käitumise tõttu (otsuse täitmata jätmine) pidi hageja pöörduma kohtusse. Sellega hageja põhistas veenvalt, et kostja juhatuse liikmena täitis oma juhatuse liikme kohustusi tahtlikult selliselt, et mitte maksta hagejale temale kohtuotsusega väljamõistetud tasusid. Kostja tõendas oma käitumisega, et ta polnud tahtlikult andnud korraldust täita hageja ees osaühingu kohustus. Kostja oli teadlik, et kui ta sellist korraldust ei tee, siis hagejal jäävad kostja tegevusetuse tõttu tasud saamata. Hageja väited, et kostja korralduse tegemisel oleks saanud ta oma rahad kätte ning hagejale poleks tekkinud kahju, olid põhjendatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja juhatuse liikmeks oleku ajal oli osaühing toimiv ettevõte. Seega, kui osaühing oli toimiv ettevõte, siis ei olnud igal juhul heade kommetega kohane jätta tahtlikult juhatuse liikme poolt andmata korraldus juriidilise isiku nimel, et täita juriidilise isiku kohustusi. Sellega tuvastas kohus põhjusliku seose kostja teo ja tagajärje vahel vastavalt

§ 127lg-tele 1, 2 ja 4.

Arvestades

§ 76

lg-1, § 100 ja § 108 lg-t mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise 2 457,12 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude, siis vastavalt

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 367 rahuldas kohus hageja viivisenõude alates kohtuotsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt asja tagasisaatmist maakohtusse uueks arutamiseks. Kostja taotles menetluskulude jätmist hageja kanda. 3 Kostja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja menetlusõigust. Maakohus tegi ebaõige lahendi, st kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata. Maakohus ei analüüsinud ega arvestanud kostja argumente ega tõendeid. Maakohus jättis tähelepanuta äriseadustiku sätteid, mille kohaselt osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Äriseadustik ei anna nõudeõigust osaniku vastu võlausaldajale. Äriseadustik ei sätesta osaühingu võlausaldaja jaoks võimalust nõuda tehingust osaühinguga tuleneva kahju hüvitamist otse osaühingu osanikult endale. Hagis esitatud asjaolud olid ebaselged ja kostjale oli arusaamatu, millisele juhatuse liikme kohustuse rikkumisele hageja tugines otsevastutuse alusena. Hageja ei põhistanud veenvalt, et kostja äriühingu võõrandamisega pani toime õigusvastase teo, millega võis hagejale tekkida kahju. Hageja samastas ekslikult osaühingu tegevuse kostja tegevusega. Osaluse võõrandamine ühingus ei kujutanud endast ettevõtte üleminekut. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see hagejal nõuda deliktilist kahju hüvitamist, sest ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid. Hageja pole tõendanud kostja vastutuse eeldusi. Hageja toodud vastutuse aluseks olevad asjaolud ei olnud käsitletavad selliste asjaoludena, mis kvalifitseeruksid kostja poolt tahtliku heade kommete vastase käitumisena või mõne kaitsenormi rikkumisena, mis tooks kaasa deliktiõigusliku vastutuse. Hageja ülesanne oli tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Praegusel juhul pole kostja tegu, mis oleks põhjustanud kahju tekkimise hagejale. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi kostja vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad hageja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, mis on loetletud käesoleva otsuse p-s
4. Ringkonnakohus tuvastab täiendavalt, et hageja nõue osaühingu vastu tulenes töölepingust (lk 84-85, 117-118). Selle rikkumise tõttu toimus menetlus töövaidluskomisjonis ja kohtus - hageja kasuks mõisteti välja hüvitis (lk 86-91, 106-116). Hageja algatatud täitemenetlus osaühingu vastu ei olnud edukas (lk 12, 18, 129). Samas asutas kostja uue firma ja jätkas varasemat tegevust (lk 124-127). Hageja soovis kostjalt kahju hüvitamist, kuna kostja oli osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige, kelle tõttu jäi hagejal raha saamata. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Seega kontrollib ringkonnakohus hageja nõuet hagis toodud asjaolude alusel kõikidel võimalikel alustel sõltumata poolte õiguslikust põhjendusest.
5. Ringkonnakohus selgitas samas asjas juba 13.08.2018 määruses, et juhatuse liikme otsevastutus võlausaldajate ees on võrdlemisi piiratud ja see seondub juhatuse liikme poolt lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega osaühingu võlausaldajale (deliktiline kahju). 4 Juhatuse liikme poolt osaühingu võlausaldaja suhtes toimepandud õigusvastane tegu võib seisneda seadusest tuleneva kohustuse (kaitsenormi) rikkumises (

§ 1045

lg 1 p 7) või heade kommete vastases tahtlikus käitumises (

§ 1045lg 1 p 8).

Maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu deliktilise kahjuna

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 8 alusel, mis sätestavad, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Riigikohus on selgitanud 01.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-13216, p-s 18.2, et kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine

§ 1045

lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks

§ 1045

lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (nt Riigikohtu 12.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Äriühingu juhtorgani liige võib vastutada võlausaldajate ees

§ 1045

lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (Riigikohtu 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Sellise nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et juhtorgani liige on võlgniku juhatuse liikmena käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige

§ 1045

lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (

§ 1050

lg 1, vt Riigikohtu 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12) Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kahju hüvitamise eeldused

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7 alusel pole täidetud.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millega oli tõendatud kostja tahe hagejat kahjustada (jätta 30.12.2016 kohtuotsuses väljamõistetud hüvitiste eest heade kommete vastaselt tasumata). Hageja viited hea usu põhimõtte rikkumisele kostja poolt ei ole piisavad selle tuvastamiseks. Üksnes kostjapoolse rahalise kohustuse (kohtuotsuse) täitmata jätmist ei saa kvalifitseerida heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks (Riigikohtu 01.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216 p 18.2). Hageja esile toodud asjaolud ja tõendid ei anna alust

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 alusel hagi kahjuhüvitise rahuldamiseks.

9. Hageja tugines mh asjaolule, et kostja, kui ainuosanik ja juhatuse liige (lk 5-7), rikkus tööandja kohustust maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning maksta puhkusehüvitist (TLS § 28 lg 2 p 2 ja p 3). Maakohus tuvastas õigesti

§ 1043

, 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel, et hageja poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa tuletada juhatuse liikme kui tööandja kohustuste rikkumist (vaidlust polnud, et kostja ei olnud hageja tööandjaks) ega et viidatud töölepinguseaduse sätete eesmärgiks oli kaitsta töötajat tööandja poolt tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus leiab, et samal alusel ja põhjendustel ei saa tulla vastutust kostjale kui osanikule. 10. Isegi kui asjas oleks tuvastatud, et kostja rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see hagejal nõuda kostjalt

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist, kuivõrd

§ 1045

lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid (Riigikohtu 17.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1150-09, p 12). 5 11. ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 esimene lause näevad ette, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Sellist kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel, st hageja ei saa nõuda sellel alusel kahjuhüvitist endale. Viidatud normide alusel saaks hageja nõuda kahju osaühingule. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Hageja sellist nõuet aga ei esitanud ning hageja etteheited juhatusele käesolevas asjas ei olnud piisavad kostja kui juhatuse liikme kohustuse rikkumise tuvastamiseks. 12. Vastavalt ÄS § 135 lg-le 2 ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. Osaniku vastutus võib tuleneda ÄS § 188 lg-st 1, mis näeb ette, et osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Kostja kui osaniku vastutuse aluseks hageja ees on samuti

§ 1045lg 1 p 7 või p 8.

Hageja tugines asjaolule, et kostja võõrandas oma osa osaühingus ja sellega toimus ettevõtte üleminek. Ringkonnakohus märgib, et pelgalt asjaolust, et toimus osa võõrandamine, ei saa järeldada, et toimus

§ 180

mõttes ettevõtte üleminek (kriteeriumid ettevõtte ülemineku hindamiseks nt Riigikohtu 01.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11 p 11). Kostja osanikuks sai W OÜ (lk 120-123). Osa võõrandamine ei ole käsitletav õigusvastase teona

§ 1045lg 1 p 7 ega p 8 mõttes.

AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omanikul õigus asja käsutada. Kohtule toodud asjaolude kohaselt ei olnud kostjal omandi käsutamine kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ega keelatud oma osalust osaühingus võõrandada. W OÜ seotud ettevõte seis ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust (lk 119).

1. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata hageja nõue viivise väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mis tingib maakohtu menetluskulude jaotuse muutmise (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maakohtu kõik menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamisel TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le
3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) 6