Obsah (7)

§ 90§ 30§ 156§ 93§ 8§ 55§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-17-174

§ 90

, mille lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Selline kinnipidamise režiim sisuliselt välistab kehakultuuriga tegelemise. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et kaebaja Viljandi arestikambris viibimise ajal täpsustas arestimaja tingimusi ASkE redaktsioon, mis kehtis 01.10.2013 – 01.04.

1. Kinnipeetu õigused sätestas ASkE § 31 lg 1 ja selles ei ole nimetatud võimalust tegeleda igapäevaselt kehakultuuriga. Seega on kaebaja väide tema õiguste rikkumise kohta kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamise tõttu alusetu. 6.
2. ASkE § 31 lg 1 ei sätesta arestimajas kinnipeetule õigust pesta ja kuivatada riideid väljaspool kinnipidamiskambrit, samuti ei tulene ühestki ASkE sättest arestimaja kohustus luua kinnipeetutele võimalus väljaspool kinnipidamiskambrit pesu pesta ja kuivatada. Seega ei ole sellise võimaluse puudumine vastustajale etteheidetav. 6.
3. ASkE ei kehtestanud mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile või eraldatusele, seega ei ole kaebaja pretensioonid ka selles osas arestimajale etteheidetavad. J.K. viibis praktiliselt kogu kinnipidamise ajal kambrites üksinda, seega ei saanud ka muust kambrist eraldamata WC kuidagi tema väärikust alandada. Tulenevalt

§ 90

lg 4 tuleb arestimajal 3 tagada vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, seetõttu on visuaalse jälgimise puhul tegemist eelvangistusega kaasneva vältimatu kitsendusega, mis ei ületa kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. 6.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et halb valgustus ja ventilatsioon kahjustasid kaebaja õigusi, sest kõigis Viljandi kinnipidamiskambrites on klaasplokist aknad mõõtmetega 38x117 cm ja toimiv ventilatsioonisüsteem. Toodud asjaolu kinnitab ka Õiguskantsleri nõunike poolt 19.03.2013 Viljandi arestikambris läbiviidud kontrollkäigu kokkuvõte, mille kohaselt kambrid on piisava õhuringlusega ja varustatud aknaga (kontrollkäigu kokkuvõtte lk 1 viimane lõik). Seega ei ole taotleja etteheited kambrites akna puudumise ja amortiseerunud ventilatsioonisüsteemi kohta tegelikkusele vastavad. 6.
2. ASkE § 13 lõike 1 kohaselt kuulus kinnipidamiskambri sisustusse ainukese kohustusliku elemendina ühe- või kahekordne voodi (p 1). Ülejäänud kambri mööbli elemendid – teiste hulgas ka laud ja istekoht - kuulusid sisustuse hulka võimaluse korral. Seega pole laua ja tooli puudumine arestimajale etteheidetav. 6.7.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Arestimajas viibivatele kinnipeetutele ASkE § 31 sellist õigust ette ei näe. Sellest hoolimata oli kõigil Viljandi arestikambri kinnipeetutel

1. aastal võimalus lugeda Viljandi politseijaoskonnale tellitud üleriigilist päevalehte „Postimees“ ning kohalikku ajalehte „Sakala“. Seega ei ole kaebaja väide ajalehtede lugemise mittevõimaldamise kohta tõele vastav. 6.
2. Kinnipeetute tervise jälgimine, kontroll, ravi ja vältimatu abi arestimajas oli reguleeritud ASkE §-ga 30 ning selle lõike 6 kohaselt ravimit, mida kinnipeetule on vaja manustada regulaarselt, hoitakse arestimaja juhi määratud ametniku valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt. Viljandi arestikambri töö arvestuse raamat perioodil 07.11.2013 – 14.01.2014 ei kajasta mingeid kandeid J.K.ile regulaarselt vajalike ravimite ja sellekohase arsti ettekirjutuse osas. Samuti puuduvad selles kaebaja pöördumised või avaldused seoses eriarstiabi või vältimatu abi vajadusega. Vaid ühel korral – 26.12.2013 on kaebajale antud 1 tablett ravimit „Paramax“. Seega on kaebaja väide eluliselt vajalike ravimite mittevõimaldamise kohta tõendamata. Kohtu seisukoht
3. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et J.K. viibis vahistatuna Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri arestimaja Viljandi arestikambris ajavahemikul 07.11.2013-14.01.2014, kokku 69 päeva. Kaebaja leiab, et Viljandi arestikambri tingimused olid inimväärikust alandavad ning tekitasid talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Seetõttu palub kaebaja PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kokku summas 2500 eurot (1000 eurot väärikuse alandamise eest ning 1500 eurot füüsiliste ja vaimsete kannatuste, so võimaliku tervise kahjustuse eest).
4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, 4 tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.
5. Vastavalt vangistusseaduse (

) § 156 lg-le 1 on arestimaja kinnipidamiskoht Politseija Piirivalveameti koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist. Isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta (

§ 156lg 3).

Isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas täpsustab siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud Arestimaja sisekorraeeskiri (ASkE). 10. Kaebaja heidab vastustajale ette igapäevase 1-tunnise värskes õhus viibimise mittevõimaldamist Lõuna prefektuuri Viljandi arestikambris, märkides, et astmahaigena on värske õhk talle eluliselt vajalik. Kaebaja väidab, et puhkepäevadel ja pühade ajal ei antud talle mitte kunagi võimalust värskes õhus jalutamiseks ning muudel päevadel sai värskes õhus viibida tavaliselt vähem kui 1 tund. Vaidlusalusel ajaperioodil, mil kaebaja Viljandi arestikambris viibis, kehtinud

§ 93lg 5 ja ASk

E § 31 lg 2 kohaselt oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas/värskes õhus, kui ta seda soovib. Kohus märgib, et viidatud sätetest tuleneva õiguse realiseerimise eelduseks on vastava soovi avaldamine. Riigikohus on selgitanud, et suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle (RKHK 18.04.2012 otsus asjas nr 3-3-1-90-11, p 17). Vastustaja on oma vastuses kaebusele väitnud, et kaebaja ei ole ise värskes õhus jalutada soovinud ning selle kinnituseks on Lõuna prefektuuri Viljandi arestikambri töö arvestuse raamatus märked „ei soovi jalutada“. Kohtule on nimetatud töö arvestuse raamat esitatud (tl 29-72) ning selles on J.K.i vastavates lahtrites enamikel tööpäevadel märked „ei soovi jalutada“. Laupäevadel ja pühapäevadel sellised märked aga puuduvad, kusjuures jalutamise kohta ei ole puhkepäevadel märkeid mitte ühegi arestimajas kinni peetud isiku nime juures. Kokku puuduvad töö arvestuse raamatus J.K.i nime taga märked jalutussoovi kohta 29 päeval. 11.12.2013 on vastavas lahtris märge „ei jaluta, puuduvad õueriided“ (tl 50 pöördel) ning ka 13.12.2013 on märge „ei saa jalutada, puudub riietus“ (tl 52 pöördel). 07.01.2014 on märge „jalutus: 12.25-13.25“ (tl 67). Seega on J.K. kogu Viljandi arestikambris viibimise ajal olnud vabas õhus üksnes ühel korral ühe tunni. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa. Kohus leiab, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Kui arestimaja töö arvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud jalutada, siis loeb kohus tõendatuks, et ta soovis oma õigust kasutada. Eelnevat arvestades tuleb kohtu hinnangul lugeda tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja

§ 93lg-st 5 ja ASk

E § 31 lg-st 2 tulenevat õigust 29 päeval. Ülejäänud 40 päeva osas on tõendatud, et kaebaja ise loobus võimalusest viibida värskes õhus.

1. Kaebaja arvates pidi PPA võimaldama tal Viljandi arestikambris viibides tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja tugineb Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-5-
2. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et viidatud otsus ei ole antud vaidluse lahendamisel asjakohane, kuna 5 nimetatud asjas oli vaidluse all vangistuse kandmisel isiku õigus vanglas sportimiseks.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vahistatu kinnipidamise režiim on rangem kui vangistust kandvatel kinnipeetavatel, kellel on

§ 8

lg 1 kohaselt lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal.

§ 55

lg 1 näeb küll ette, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid tulenevalt vahistatu liikumisvabaduse piirangust ning asjaolust, et

§ 90

lg 3 sätestab erandid piirangust üksnes töötamiseks või õppimiseks ning vahistatule otseselt kehakultuuriga tegelemise õigust andva normi puudumisest, on kohus seisukohal, et vahistatul puudub õigus kehakultuuriga tegelemiseks. Sportimisvõimaluste loomise kohustust ei tulene ka vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE-st. Seega puudus vastustajal kohustus võimaldada Viljandi arestikambris kaebajale kehakultuuriga tegelemist ning sportimisvõimaluse puudumine ei rikkunud kaebaja õigusi. 12. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikkus ka asjade pesemise võimaluse puudumine väljaspool kambrit, tekitades kambrisse rõskuse. Siinjuures on kaebaja juhtinud tähelepanu, et ta on astmahaige. Kohus nõustub vastustajaga, et väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaldamine ei kuulu ASkE-s sätestatust tulenevalt kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka.

93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus või arestimaja vahistatule tasuta riietuse. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et ta on Viljandi arestikambris viibimise ajal puhtaid riideid taotlenud ja arestimaja on sellest keeldunud. Järelikult oli kaebajal kambris väidetavalt liigse niiskuse vältimiseks võimalik isiklikest riietest loobuda. Kambris niiske sisekliima tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu ei olnud seega vajalik ja sõltus eelkõige kaebaja enda tegevusest. 13. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikkus arestikambrites klosetipoti puudumine ja WC nurga mitteeraldatus, tuues välja privaatsusõiguse rikkumise, kambrisse leviva halva lõhna ning tervisliku seisundi tõttu taolise WC ebamugava ja isegi kaebajale valu tekitava kasutuse. Kohus märgib, et kaebaja Viljandi arestikambris viibimise ajal kehtinud õigusaktidest ei tulenenud täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle eraldamiseks kambrist. Kohus nõustub kaebajaga, et ülejäänud kambrist eraldamata tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv ja rikkuda isiku privaatsusõigust, kuid ei ole siiski iseenesest väärikust alandav.

§ 90

lg-st 4 tulenevalt peab vahistatu kambris olema tagatud kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Vastustajal on seega kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetavate isikute järelevalve, mistõttu ei saa tualeti eraldamata jätmist kambris pidada kohtu hinnangul kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Lisaks on kaebaja enamus kinnipidamise ajast viibinud kambrites üksinda. Kahekesi teise vahistatuga viibis kaebaja üksnes kahel päeval. Seega ei ole kohtu hinnangul kaebaja privaatsust rohkem riivatud, kui see on

§ 90lg 4 järgi vajalik ja mõistlik.

Kohus märgib ka, et kambris, kus asub avatud WC, ei ole võimalik vältida ebameeldiva lõhna teket, kuid seda tuleb käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevat asjaolu. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal esitanud kaebusi või taotlusi seonduvalt sellega, et tal on ilma klosetipotita WC kasutamine tervislikel põhjustel raskendatud. 14. Kaebaja sõnul kahjustas tema õigusi kambrite halb valgustus ja ventilatsioon.

§ 90

lg-st 4 ja

§ 45

lg 1 kohaselt peab vahistatu kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja 6 kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Arvestades kaebaja viibimise aega on kohtu hinnangul asjasse puutuv õiguskantsleri poolt 19.03.2013 Lõuna prefektuuri Viljandi kambrisse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte, kus on asutud seisukohale, et politseihoone kinnipidamistingimused vastavad üldjoontes õigusaktides sätestatud nõuetele, kambrid on puhtad ja piisava õhuringlusega ning varustatud aknaga (Õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõte on kättesaadav internetiaadressil: http://testoiguskantsler.rik.ee/et/seisukohad/seisukoht/opcat-kontrollkaik-ppa-louna-prefektuurikorrakaitseburoo-arestimaja-viljandi). Olukorras, kus õiguskantsler ei ole minetusi tuvastanud ning puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks esitanud taotlusi või kaebusi kambri valgustuse või ventilatsiooni kohta, on kohus seisukohal, et kaebaja sellekohased väited on paljasõnalised ja otsitud.

1. Kaebaja heidab vastustajale ette kinnipidamiskambrites laua ja tooli puudumist. Kohus märgib, et vaidlusalusel ajaperioodil kehtinud ASkE § 13 lg 1 kohaselt kuulusid kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid. Laud ja istekoht igale kinnipeetavale kuulusid sisustuse hulka võimaluse korral. Seega nõustub kohus vastustajaga, et laua ja tooli puudumist Viljandi arestikambris ei saa pidada õigusvastaseks.
2. Seonduvalt kaebaja väitega, et vastustaja oleks arestikambris viibimise ajal pidanud võimaldama tal lugeda ajalehti nõustub kohus taaskord vastustajaga, et ASkE-st ega ka muudest õigusaktidest ei tulenenud vastustajale kohustust võimaldada kaebajale arestikambrisse ajalehti lugemiseks.
3. Kaebaja väidab, et temale ei võimaldatud Viljandi arestikambris viibides eluliselt vajalikke ravimeid. Samuti väidab kaebaja, et ta sai just Viljandi arestikambris viibides jalaseene. ASkE § 30 lg 6 kohaselt ravimit, mida kinnipeetule on vaja manustada regulaarselt, hoitakse arestimaja juhi määratud ametniku valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt. Kohus leiab, et kaebaja väited Viljandi arestikambris talle eluliselt vajalike ravimite mittevõimaldamise ning tema tervise kahjustamise kohta on paljasõnalised. Kohtule esitatud töö arvestuse raamat ei kajasta arsti ettekirjutusi kaebajale vajalike ravimite osas. Puuduvad ka tõendid kaebaja terviseseisundi olulise muutumise kohta Viljandi arestikambris viibimise ajal. Seetõttu ei ole kaebaja väited kontrollitavad ega saa olla aluseks hüvitise väljamõistmisele.
4. Kohus leidis käesoleva otsuse punktis 10, et vastustaja rikkus 29 päeval kaebaja

§ 93lg-st 5 ja ASk

E § 31 lg-st 2 tulenevat õigust viibida üks tund päevas vabas õhus. Muude kaebaja poolt väidetud rikkumiste osas ei ole vastustaja kohtu hinnangul õigusvastaselt käitunud (käesoleva otsuse punktid 11-17). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, sätestab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Riigikohtu praktikas on kahjunõude rahuldamise ulatuse osas samuti leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju 7 põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (11.12.2009 otsus nr 3-3-180-09, p 12; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 14). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas, vaid piisab selles osas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures arvestab kohus, et arestikambris viibitud 69-st päevast 40 päeva osas on tõendatud, et kaebaja loobus ise võimalusest viibida värskes õhus. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12). Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja on kaebuses esile toodud etteheited ja nõuded esitanud ligi kolm aastat pärast Viljandi arestikambris viibimist, mis viitab võimalusele, et kinnipidamise ajal ei tajunud ka kaebaja ise sealseid tingimusi tema õigusi rikkuvatena. Samuti puuduvad igasugused tõendid, et just 29 päeval värskes õhus käimata jätmise tõttu oleks kaebaja tervislik seisund kuidagi halvenenud.

1. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus J.K.i kaebuse osaliselt ja tunnistab õigusvastaseks Lõuna prefektuuri arestimaja Viljandi kambri kinnipidamistingimused 29 päeval vabas õhus viibimise mittevõimaldamise osas ning loeb sellega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks.
2. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et menetluskulude proportsionaalset jaotust ei tingi olukord, kui kaebuse rahuldatud osa suurus on rahuldamata jäänud osaga võrreldes sedavõrd väikese tähtsusega (21.06.2012 otsus nr 3-31-26-12, p 32). Arvestades, et J.K.i kaebus rahuldatakse kaheksast nõudest vaid ühe nõude osas osaliselt, leiab kohus, et valdavas osas jääb kaebus rahuldamata. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega vastustajalt välja menetluskulusid. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2017.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2017.a otsus Resolutsioon
3. Võtta asja materjalide juurde J.K.i poolt Politsei- ja Piirivalveametile esitatud taotlus kahju hüvitamiseks ning J.K.i 19.10.
4. a täiendav seisukoht.
5. Tagastada J.K.ile apellatsioonkaebuse lisad nr 1, 3, 6, 7, ja 9 ning 19.10.
6. a seisukohale lisatud ajaleheartikli väljalõige. Jätta asja materjalide juurde võtmata ringkonnakohtu tehtud koopiad apellatsioonkaebuse lisadest nr 2, 5, 8 ja
8. Jätta rahuldamata J.K.i taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks. 8
9. Jätta J.K.i taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja tühistada Tartu Halduskohtu 11.05.
10. a otsus osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebuse nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ning lõpetada eeltoodud osas menetlus. Ülejäänud osas jätta J.K.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.05.
11. a otsus muutmata.
12. Jätta J.K.i apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 75 eurot) Eesti Vabariigi kanda. 9