RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-5940 Määruse kuupäev Tartu, 24. märts 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Ka

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud kostja I nõude osas

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Maakohtu määruse kohaselt ei ole kostja I enam pankrotivõlgniku võlausaldaja, mistõttu ei ole tema osas võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Arvestades kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata jätmise asjaolusid, on mõistlik jätta hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda. Hageja ei saanud hagi esitamisel ette näha, et kostja I kaotab oma võlausaldaja seisundi pankrotivõlgniku pankrotimenetluses. Samas oleks hagi esitamata jätmisel jäänud hageja nõue pankrotimenetluses tunnustamata. 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue määruse, millega jätta hageja menetluskulud kostja I kanda. Kohus oleks saanud jätta menetluskulud kostja I kanda

§ 168

lg 4 või

§ 169lg 1 alusel.

Kostja I pidi juba

1. juunil 2019 või hiljemalt
2. augustil 2019 tsiviilasjas nr 2-19-5925 tehtud kohtulahendist mõistma, et ta ei ole enam võlausaldaja. Kostja I ei teavitanud sellest kohut ja jätkas menetlustoimingute tegemist.
3. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. juuli
6. a määrusega maakohtu määruse osas, millega jäeti kostja I vastu esitatud hagi menetluse kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis hageja ja kostja I menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada kostja II vastu esitatud hagi lahendamisel. Ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus enne tsiviilasja tervikuna lahendamist menetluskulusid jaotades

§ 173lg 1 esimest lauset koostoimes §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega.

Ühe kostja suhtes hagi läbi vaatamata jätmise korral on mõistlik jaotada menetluskulud tervikuna asja lahendavas lõpplahendis. Menetluse jätkumise korral tekitaks menetluskulude osaline jaotamine segadust ega oleks menetlusökonoomiline. Eeltoodut toetab ka Riigikohtu varasem praktika (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 12 ja p 12.1;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 19;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 49). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti menetluskulud maakohtu määrata pärast asja lahendamist, ning teha uue määruse, jättes hageja menetluskulud kostja I kanda. 2

§ 169lg 1 alusel kostja I kanda.

9. Kostja I nõustub hagejaga, et hageja ja kostja I menetluskulud tuleb jaotada kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata jätmisel. Samas ei ole kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata jätmisel võimalik jätta menetluskulusid kostja I kanda. Hagi läbi vaatamata jätmisel tuleb menetluskulud jätta

§ 168

lg 2 järgi hageja kanda või

§ 162lg 4 kohaselt poolte endi kanda.

1. Tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja
2. jaanuari
3. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 teise lause järgi tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 12. Maakohus jättis hageja kostja I vastu esitatud nõude tunnustamise hagi

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja selle nõude menetluse kulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis maakohtu määrust tühistades, et maakohus rikkus hageja ja kostja I menetluskulusid jaotades

§ 173

lg-t 1 ja

§ 2

, kuna hageja ja kostja I menetluskulude jaotuse peab maakohus otsustama kostja II vastu esitatud hagi lahendamisel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga. 13. Kolleegium leiab, et kuna maakohus jättis menetlust lõpetava määrusega hageja kostja I vastu esitatud nõude tunnustamise hagi läbi vaatamata, pidi maakohus

§ 173

lg 1 esimese lause kohaselt märkima määruses ka hageja ja kostja I menetluskulude jaotuse.

§-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega ei ole kooskõlas jaotada kõik mitme võlausaldaja vastu esitatud nõude tunnustamise hagi menetluse kulud alles lahendis, mis tehakse menetlusse jäänud teiste menetlusosaliste kohta. Kolleegium on varem pidanud otstarbekaks jaotada menetluskulud asja lõpplahendis nõuete paljususe või hagi eseme muutumise korral (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 49;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 66;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p-d 11 ja 19;
7. juuni
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 12 jj). Praegusel juhul esitas hageja ühe nõude kahe kostja vastu. Kolleegium leiab, et kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse. Nimetatud isiku menetluskulude jaotamine alles asjas tehtavas lõpplahendis oleks menetlusest väljunud isiku suhtes põhjendamatult koormav, kuna tal ei ole võimalust menetluse kulgu edaspidi mõjutada.
9. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, kas maakohus jättis hageja ja kostja I menetluskulud

§ 162lg 4 alusel põhjendatult poolte endi kanda.

Muu hulgas peab ringkonnakohus võtma seisukoha hageja taotluse kohta jätta menetluskulud

§ 169

lg 1 alusel osaliselt kostja kanda.

§ 168

lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 169lg 1 3

§ 173lg-d 1 ja 3).

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest 16. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg-te 4 ja 8 alusel tagastada kautsjoni tasunud isikule. (allkirjastatud digitaalselt) 4