KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 5. märts 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-142 Kohtuasi XX hagi Osaü

) § 22 lg 1 mõttes.

1. septembri
2. a otsusega rahuldas maakohus hagi ja tuvastas, et hagejaga toimunud õnnetus oli tööõnnetus. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse, ringkonnakohus jättis
3. jaanuari
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse. Riigikohus tühistas
5. oktoobri
6. a otsusega ringkonnakohtu ning maakohtu otsused ning jättis hageja hagi kostja vastu tööõnnetuse toimumise tuvastamiseks läbi vaatamata. 2.
7. Tööinspektsioon leidis
8. detsembri
9. a otsuses, et uurimine tuleb lõpetada Vabariigi Valitsuse
10. aprilli
11. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (Kord) § 5 lg 7 alusel, kuna tegemist ei olnud tööõnnetusega. 2.
13. detsembril 2019 esitas hageja halduskohtule kaebuse, milles taotles Tööinspektsiooni
14. detsembri
15. a uurimise lõpetamise otsuse nr 3-6/3016-5 tühistamist ning Tööinspektsiooni kohustamist hageja
16. aprilli
17. a taotlust uuesti lahendama (haldusasi nr 3-19-2394). 2.
18. Hagejale on eeltoodud asjaoludel tekitatud mittevaraline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 mõttes, mis hõlmab ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Kahju hüvitise määramisel tuleb võtta arvesse, et hagejale tekkisid traumad ja 2 2-20-142 pikaajalised valud, mis kestavad tänaseni. Hageja tarbib arsti näidustustel pikaajaliselt valuvaigisteid ning tema liikumine ja igapäevane toimetulek on suures ulatuses raskendatud. Kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada VÕS §-s 130 sätestatut, mille kohaselt tuleb kahjustatud isikule hüvitada ka sissetuleku vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahju. Hageja ei olnud traumast toibumise järgselt töövõimeline, mis omakorda suurendab hageja kahjunõuet. Kokkuvõttes on hageja nõuded kostja vastu järgmised: 2.
19. - võtta hagi menetlusse ning peatada menetlus kuni haldusasjas nr 3-19-2394 menetlust lõpetava määruse jõustumiseni; - kohustada kostjat tuvastama, et hagejaga
20. jaanuaril 2017 toimunud õnnetus oli tööõnnetus

§ 22

lg 1 mõttes ja asendada kostja sellekohane tahteavaldus kohtulahendiga; - kohustada kostjat esitama Vabariigi Valitsuse määruse „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lg-s 41 nimetatud raporti Tööinspektsioonile ja kannatanule või tema huvide kaitsjale kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist ja registreerima tööõnnetuse ja säilitama tööõnnetuse uurimise käigus kogutud andmed vastavalt

-is sätestatud tähtajale ning asendada kostja sellekohane tahteavaldus kohtulahendiga; - mõistja kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis (mittevaraline kahju) kohtu õiglasel äranägemisel; - kõik menetluskulud jätta kostja kanda.

1. Kostja palus jätta hagi menetlusse võtmata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja on õigesti märkinud, et Riigikohus tühistas maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-17-11858 ning jättis hagi läbi vaatamata. Seega ei ole need otsused jõustunud ning seetõttu ei ole õige hageja väide, et maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid õigesti, et hagejaga juhtunud õnnetus oli tööõnnetus. Kohtud ega Tööinspektsioon ei ole tuvastanud tööõnnetuse toimumist, mille alusel saaks hageja kahjunõudeid esitada. Riigikohus ei analüüsinud hagejaga väidetavalt toimunud tööõnnetuse asjaolusid. Seega ei ole ükski kohus tuvastanud, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Kostja sai
2. jaanuaril 2017 hagejaga toimunud väidetavast õnnetusest teada alles
3. a aprillis ehk sisuliselt kaks kuud hiljem. Hageja ei teavitanud kostja tegevjuhti ega juhatuse liiget väidetava tööõnnetuse toimumisest. Seega ei olnud kostjal võimalik vahetult peale sündmuse toimumist tööõnnetuse uurimist korraldada ega teavitada Tööinspektsiooni, sh fikseerida väidetava õnnetuse toimumise kohta, küsida hagejalt küsimusi, teostada paikvaatlust ning teha muid vajalikke toiminguid. Tööinspektsioon sai hageja väidetavast kukkumisest teada OÜ Meie Tervis arsti ÜR käest
4. aprillil
5. Eelneva tõttu ei saanud ka Tööinspektsioon korraldada asjakohast uurimist

§ 24lg 3 kohaselt.

Hageja esitas hagi lisana nr 6 Tööinspektsiooni otsuse, millest tuleneb üheselt, et hageja väited ja tegevused on vasturääkivad. Näiteks pöördus hageja dr AL poole alles

1. veebruaril 2017 ning ei teavitanud arsti tööõnnetuse toimumisest, kuigi väidetav õnnetus juhtus juba
2. jaanuaril
3. Hageja oli võimeline õnnetuse järgselt ise autoga koju sõitma, kuigi hiljem esitatud tervisetõendite kohaselt tõttu see ei oleks selliste vigastuste tõenäoliselt võimalik olnud. Dr AL kinnitas toimikule lisatud tõendis, et hageja ei öelnud, et õnnetus juhtus tööl. 3 2-20-142 Seega on hageja väited vasturääkivad. Kostja nõustub Tööinspektsiooni
4. detsembri
5. a otsusega, mille kohaselt ei ole võimalik faktiliselt tuvastada hagejaga väidetava tööõnnetuse toimumist. Hagejaga toimunud õnnetust keegi pealt ei näinud. Hageja esitatud tõendid väidetava õnnetuse kohta ei kinnita selle toimumist kostja territooriumil ja töö ajal. Kostja töötajate PJ ja BM seletuskirjade kohaselt ei olnud hageja kehaline hoiak ja käitumine vahetult peale väidetavat õnnetust muutunud. Juhul, kui hageja vigastused olid
6. jaanuaril 2017 sellised, mille kohta hageja esitas tõendid, siis ei oleks hageja saanud liikuda oma tavapärasel viisil. Hageja ei pöördunud erakorralisse vastuvõttu ega teavitanud perearsti väidetava õnnetuse toimumise päeval, vaid alles
7. veebruaril
8. Hageja ei teavitanud dr AL õnnetuse toimumisest töökohal. Kui hageja vigastused olid nii ulatuslikud nagu nähtub tõenditest, oleks mõistlik isik pöördunud viivitamata arsti poole. Hageja seda ei teinud. Seega ei ole tõendatud, et vigastused tekkisid
9. jaanuaril
10. Hageja töövõimetuslehest sai kostja teada alles
11. a märtsis. Hageja varjas väidetavat tööõnnetust. Hageja selgitused traktori ülestõstmise ja samaaegselt rattakettide tagasipaneku/pingutamise kohta ei ole usutavad ega eluliselt võimalikud. Traktor kaalub kuni 300 kg. Töövõimetuslehtede nr 9009387 ja 9009450 kohaselt on hageja töövõimetuse põhjuseks olmevigastus. Seda ei ole muudetud. Kostjal ega Tööinspektsioonil ei ole võimalik korraldada tööõnnetuse uurimist, mis toimus enam kui kolm aastat tagasi. Seega ei ole maakohtul võimalik asendada kostja tahteavaldust kohtulahendiga. Vastasel juhul oleks tahteavalduse asendamine võimalik suvalise hageja poolt kirjeldatud juhtumi kohta, mida keegi pealt ei näinud ning mille osas puuduvad tõendid. Hageja mittevaralise kahju nõue ei ole põhjendatud, kuna tööõnnetuse toimumine on tõendamata. Hageja väidetavad kannatused ei ole seega kostja tegevuse või tegevusetusega seotud. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja võtab pikaajaliselt valuvaigisteid väidetava tööõnnetuse tõttu. Hagejal oli mitmeid terviseprobleeme ka töösuhte ajal. Seega ei ole teada, millise tervisliku olukorra tõttu hageja ravimeid tarvitab (ja kas üldse). Hageja väidab, et ei olnud traumast toibumise järgselt võimeline tööd tegema. Hageja ei viita väidetavale tööõnnetusele, vaid traumale. Seega on arusaamatu, millise juhtumi tõttu ei saa hageja tööd teha. Kokkuvõttes tuleb hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta. MAAKOHTU MÄÄRUS
12. Harju Maakohus keeldus
13. aprilli
14. a määrusega hagi menetlusse võtmisest. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 kohaselt pädev vaidlust lahendama. Riigikohus on
15. oktoobri
16. a otsuses tsiviilasjas nr 2-17-11858 selgitanud, et olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. Kuna praeguses asjas vaidlevad tööandja ja töötaja selle üle, kas hagejaga toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus

§ 22

lg 1 mõttes, siis Riigikohtu juhise järgi peab hagejaga toimunud juhtumi asjaolusid uurima Tööinspektsioon. Vaidlus Tööinspektsiooniga ei tulene tsiviilõiguslikust suhtest, seetõttu ei kuulu hagi lahendamine maakohtu pädevusse.

§ 1

lg 4 kohaselt kohaldatakse nimetatud seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust, arvestades sellest seadusest tulenevaid erisusi. Korra § 5 sätestab nõuded tööõnnetuse uurimisele Tööinspektsiooni poolt. Olukorras, kus tööõnnetuse toimumine on haldusmenetluses tuvastatud, saab haldusorgan 4 2-20-142 kohustada tööandjat tegema otsusega vastuolev kanne õigeks, asendades asjaomased tahteavaldused kohtuotsusega. E-toimiku andmetel on hageja käimasolevas menetluses Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-19-2394) taotlenud, et Tööinspektsioon korraldaks uue uurimise tuvastamaks, et 30. jaanuaril 2017 toimus temaga tööõnnetus

§ 22lg 1 mõistes.

Halduskohus võttis 9. aprillil 2020 kaebuse menetlusse. Seega on hageja algatanud paralleelselt tsiviilhagiga ka menetluse halduskohtus ühe ja sama tööõnnetuse tuvastamiseks. See ei ole kohtumenetluses lubatud. TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt ei võta kohus hagi menetlusse, kui kohtumenetluses on vaidlus sama eseme kohta samal alusel. Hageja nõuded nii tsiviil- kui halduskohtumenetluses on esitatud samal õiguslikul alusel (

§ 22lg 1 alusel).

Kahju hüvitamise nõude võib hageja esitada pärast seda, kui Tööinspektsioon on kehtivalt tuvastanud tööõnnetuse toimumise. Praegusel juhul ei ole hageja kohtule usutavalt põhistanud, et

1. jaanuaril 2017 toimunud õnnetus oli tööõnnetus. Tööinspektsioon ning kohtud ei ole tööõnnetuse toimumist jõustunud otsusega tuvastanud. Hageja nõue kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks põhineb delikti üldkoosseisul põhineval vastutusel, mille kohaselt vastutab teisele isikule kahju tekitanud isik tekitatud kahju hüvitamise eest juhul, kui kahju tekitati õigusvastase süülise teoga (VÕS § 1043). Hageja peab tõendama objektiivse teokoosseisu (tegu või tegevusetus, mis põhjustas talle kahju) ja õigusvastasuse ning kostja süü puudumise. Kuna haldusasja lahendamisega saab lugeda tõendatuks kahju tekitaja teo õigusvastasuse ja süü, siis iseenesest ei ole välistatud töötaja õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue halduskohtusse. Eeltoodu on kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva menetlusökonoomia põhimõttega. Kuna vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses, keeldus maakohus hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna leidis, et hageja ei ole esitanud põhjendamatut nõuet, vaid on esitanud selle kohtusse, mis ei ole pädev asja lahendama. Seetõttu oleks menetluskulude hageja kanda jätmine ebaõiglane. MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE EDASINE KÄIK
2. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning võtta tsiviilasi menetlusse. Hageja arvates ei ole halduskohtu menetluses olev avalik-õiguslik vaidlus, s.o Tööinspektsiooni kohustamisele suunatud menetlus, võrdsustatav praeguses asjas esitatud nõudega, mis tuleneb tsiviilõiguslikust suhtest. Need nõuded ei ole Riigikohtu juhistest tulenevalt samastatavad. Hageja maakohtusse esitatud nõue on suunatud eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidluse lahendamisele. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tööandja vastu ei saa halduskohus lahendada.
3. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta.
4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5 2-20-142
5. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
8. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kohustada kostjat (tööandjat) esitama Korra § 4 lg-s 41 nimetatud raporti.
9. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 2-17-11858 samade poolte vahel tehtud kohtuotsuses, et hageja ei saa esitada sellist hagi, mille alusel kohus peab tuvastama, et hagejaga juhtus tööõnnetus, kuna kohus ei saa kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada faktilisi asjaolusid, millest üksi ei teki ega mille alusel ei lõppe ükski õigussuhe (Riigikohtu
10. oktoobri
11. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-11858, p 10). Samas olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusena, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja asjaomased tahteavaldused kohtulahendiga (samas p 14).
12. Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus (RaKS). Kui üldjuhul on RaKS § 54 lg 1 p 1 järgi ajutise töövõimetuse hüvitise suurus 70 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest tulust, siis RaKS § 54 lg 1 p 6 järgi on see tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral 100 protsenti. RaKS § 53 lg 1 esimese lause järgi makstakse ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel. RaKS § 53 lg 4 kohaselt teeb kindlustatud isiku tööandja töövõimetuslehele oma kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Seega sõltub hüvitise maksmine tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. RaKS § 53 lg 7 alusel kehtestatud sotsiaalministri
13. septembri
14. a määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ § 3 p- 6 kohaselt on lisaks töövõimetuslehele hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalik tööõnnetuse või kutsehaiguse raport. Seega tuleb tööõnnetusest põhjustatud töövõimetushüvitise taotlemisel esitada Haigekassale ka tööõnnetuse raport.

§ 24lg 1 esimese lause kohaselt on tööõnnetuste uurimine tööandja kohustus.

Sama sätte lg 4 teise lause kohaselt tuleb tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta koostada raport, kui tööõnnetuse tagajärjeks on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm.

1. Riigikohtu juhistest lähtudes pöörduski hageja uuesti kohtusse kohustamishagiga, paludes kohustada kostjat esitama tööõnnetuse raporti ning asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Töötajal on õigus tööandjalt raporti koostamist nõuda, seetõttu on sellise nõude menetlemine kohtus võimalik ja lubatav. Seega on maakohus põhjendamatult keeldunud hagi selle nõude osas menetlusse võtmisest.
2. Teiseks palus hageja mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, selgitades, et õnnetuse tagajärgede tõttu tuleks talle hüvitada sissetulekute vähenemisest ning edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellisel kujul ei ole võimalik hageja nõuet menetleda, kuid leiab, et maakohus on nõude menetlemisest keeldunud ennatlikult. Hageja esile toodud asjaoludel võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalike toimingute tegemata jätmisest tuleneva kahju hüvitamist. Sellise 6 2-20-142 kahjunõude eeldusena peab hageja muu hulgas esile tooma, millises ulatuses on tal jäänud saamata tulu, s.o ajutise töövõimetuse hüvitis. Kui hageja soovib töölepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, siis saab sellist nõuet VÕS § 134 lg 1 järgi pidada eelduslikult õiguslikult perspektiivituks. Praeguses hagiavalduses ei viita miski sellele, et töölepingust tulenev tööandja kohustus töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalike toimingute tegemiseks oleks suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1, vt Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445, p 27.3). Juhul kui hageja pöördub kohtusse probleemiga, mis väärib kohtulikku kaitset, ja kui hagis esinevad menetlemist või hagi rahuldamist takistavad puudused, mis on kõrvaldatavad, tuleb kohtul enda ette toodud probleemi analüüsimise järel selgitada, mida on nende puuduste kõrvaldamiseks vaja teha (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a määrus kohtuasjas nr 2-19-16249, p 16). Kuid hagiavalduses ei ole hageja saamata jäänud sissetulekuga seotud asjaolusid täpsemalt esile toonud, oleks pidanud maakohus selle nõude osas hagi TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta jätma. Menetluskulud
7. Et praegune määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause tähenduses, ei ole menetluskulude jaotuse märkimine määruses vajalik. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 7