Obsah (9)

§ 76§ 30§ 100§ 108§ 396§ 155§ 29§ 113§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-18940 Kohtua

) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges 2 kohas ja õigel viisil.

§ 30

lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli kohustus üleantud summa hagejale tagastada. Kohus tuvastas, et 5 000 euro tasumise eesmärk oli anda garantii notariaalse tehingu toimumise osas (lk 24-25). Seega ei saanud võlatunnistust käsitleda laenuna. Samas väitis kostja, et viidatud ettemaks kasutati reaalselt tehingus ära. Kostja selline väide polnud tõendatud. Notariaalsest lepingust ei nähtunud, et hageja oleks tasunud kostjale viidatud tehingu ettemaksuks 5 000 eurot. Lepingust nähtus V&M Food OÜ kohustus tasuma OÜ-le Leveetos 22 513,41 eurot, millele lisandus viivis 0,5% tasumata summalt päevas. Juhul, kui viidatud rahasumma oleks viidatud tehingus kasutust leidnud, oleks see notariaalses lepingus kajastatud ja põhinõuet selle võrra vähendatud. Seega tuvastas kohus, et hageja poolt kostjale tasutud 5 000 eurot ei kasutatud 11.09.2018 toimunud tehingu ettemaksuna ning see kuulus hagejale tagastamisele. Kohus ei tuvastanud, et tegemist oleks laenuga, mille alusel saaks hageja intressi tasumist nõuda. Laenuintressi sai nõuda laenu kasutamise eest (

§ 396ja 397).

Hageja ei lükanud ümber kostja väiteid, et nimetatud rahasummaga sooviti tagada 11.09.2018 tehingukindlust pooltega seotud äriühingute vahel. Seega kuulus hagi rahuldamisele vaid põhinõude osas. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ja millega 50% hageja menetluskuludest jäi hageja kanda. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohtu seisukoht, et võlakirjast tulenevat kostja kohustust ei saanud käsitleda laenuna, oli ekslik. Nimelt leppisid pooled kokku konstitutiivses võlatunnistuses ja vastav rahasumma anti laenuna. Selliselt oli sõnastatud ka võlatunnistus. Asjaolu, kas võlakirja kohase laenu andmise eesmärk võis olla ka tehingu täitmise tagamine, ei omanud tähtsust küsimuse lahendamisel. Samuti ei muutnud see võlakirja sisu. Hageja ei pidanud nõude tõendamiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse ning kostja pidi kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei olnud võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kohtu viide, et pooled sõlmisid kokkuleppe intressi tasumises, oli vale. Käesoleval juhul oli kokkulepitud viivitusintressis, kuna võlakirja kohaselt leppisid pooled kokku, et see tuli tasuda juhul, kui laenu tähtaegselt ei tagastata. Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles hagi rahuldati. Kostja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. 5 000 euro oli garantiiks 11.09.2018 tehingu toimumisele. Maakohus tuvastas tõendite pinnalt valesti, et 5 000 eurot ei kasutatud tehingu ettemaksuna. Tõendite vale hindamine tõi kaasa ebaõige kohtlahendi. Hageja kinnitas tsiviilasjas nr 2-19-162, et raha kasutati ettemaksuna. Vastustajate seisukohad
3. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
4. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend 3
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kõrvalnõude väljamõistmiseks rahuldamata. Ühtlasi tuleb kohtuotsuse osalisel tühistamisel ja uue otsuse tegemisel, millega hagi täielikult rahuldatakse, muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab maakohtu- ja apellatsioonikohtu menetluskulud kostja kanda. TsMS § 654 lg st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Vastuseks poolte apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Ringkonnakohus kontrollib esimesena kostja apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsuse seaduslukkust osas, milles hagi rahuldati. Kostja väitis, et raha anti lepingute sõlmimise tagatiseks. Maakohus tuvastas kirjavahetuse alusel (lk 24-25), et tegemist ei olnud laenuga (võlatunnistus) nagu väitis hageja, vaid tegu oli garantiiga - kostja tegi ettepanku hagejale tasuda notariaalsete lepingute katteks ettemaksu. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kuidas kvalifitseerida nendevaheline õigussuhe.

§ 30

lg 1 näeb ette, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut (Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16 ja selles viidatud kohtupraktika). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms (Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).

§ 155

lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Garantii on konstitutiivse võlatunnistuse spetsiifiline alaliik. Võlatunnistustust eristab garantiist eelkõige asjaolu, et võlatunnistuse kaudu soovib tunnistuse andja, kes on ühtlasi kohustatud isik, juba olemasoleva või vaieldava isikliku kohustuse kõrvale luua uue ning vaidlustamatu kohustuse. Garantiiga luuakse aga abstraktne iseseisev võlasuhe, mille eesmärk on tagada teise isiku (põhivõlgniku) kohutusi võlausaldaja ees (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne § 155 p 4.1.2., lk 797).

1. Hageja (ostja) ja kostja (müüja) sõlmisid 11.09.2018 notariaalse müügilepingu nr 1856 kokku V&M Food OÜ, et kostja müüb oma osa hagejale (lk 26-28). Müügilepingu p-st 2.3.
2. nähtub, et V&M Food OÜ pidi hiljemalt 01.11.2018 tasuma Leveetos OÜ-le 22 513,41 eurot, pluss viivist 0,5 % tasumata summalt päevas. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled pidasid kirjavahetust ja leppisid kokku tehingu ettemaksus (lk 24-25), st hageja andis enne müügilepingu sõlmimist garantii, et V&M Food OÜ tasub rahalise kohustuse OÜ-le Leveetos. Pooled ei vaidle selle üle, et 11.09.2018 tehingu tegemise ajal oli V&M Food OÜ seaduslik esindaja ja osanik hageja (kostja müüs oma osa 11.09.2018 hagejale) ja Leveetos OÜ seaduslik esindaja ja osanik kostja. Seega nähtub, et hageja tegutsed tagatise andmisel äriühingute ja kostja suhtes majandus-ja kutsetegevuses. 4 V&M Food OÜ pidi hiljemalt 01.11.2018 tasuma Leveetos OÜ-le 22 513,41 eurot. Sellele lisandus viivise tasumise kohustus. Kuna antud summat ei laekunud, siis esitas Leveetos OÜ hagi V&M Food OÜ vastu 22 513,41 euro ja viivise väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-19-162). Kohus rahuldas hagi 25.03.2020 (lk 50). Maakohus tuvastas õigesti, et lepingust nr 1856 ei nähtunud, et pooled oleksid lepingus kokku leppinud 5 000 euro kasutamises ettemaksena. See ei nähtu lepingu p 2.3.1 osas ega lepingu p 3 osas (lepingu müügihind). Lisaks ei nähtu 2-19162 kohtuotsusest, et kohus oleks 22 513,41 euro ja viivise väljamõistmisel arvestanud maha 5 000 eurot. Teises tsiviilasjas antud hageja kinnitus ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
3. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab 5 000 eurot hiljemalt 11.09.
4. Kuna 5 000 eurot kasutamine tehingus ei leidnud tõendamist ega seda ei arvestatud tsiviilasjas nr 219-162 otsuse tegemisel maha, siis tuleb kostjal nimetatud summa hagejale ikkagi tagastada. Hageja nõudis sisuliselt kostjalt lepingu täitmist

§ 108lg 1 mõttes.

Seega leidis maakohus õigesti, et põhivõlgnevus 5 000 eurot tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista.

1. Järgmisena kontrollib kohus hageja apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsuse seaduslikkust osas, milles kohus jättis hageja kõrvalnõude rahuldamata.
2. Hageja nõudis kõrvalnõudena 5 000 eurot tasumist. Hageja leidis, et arvestades võlatunnistuse sisu tuli käsitleda kõrvalnõuet viivitusintressina, mitte intressina. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et kostja oleks selle nõude osas mingeid konkreetseid vastuväiteid esitanud või vaidlustanud sellise kokkuleppe kehtivust. Selleks, et selgitada välja, kas pooled leppisid kokku intressis või viivises, tuleb lepingut tõlgendada.

§ 29

lg 1 näeb ette, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Pooled sõnastasid kokkuleppe järgmiselt: „Mina YY XXXXXXXXXXXX Olen saanud QQ-lt XXXXXXXXXXX laenu summas 5000€, Mille tagastan hiljemalt 11.09.2018, mitte tagastamisel tasun summalt igakuist intressi 10%“ Riigikohus on sedastanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 15). Viivist saab

§ 113lg 1 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel.

14. Arvestades võlatunnistuse sõnastust tuleb pooltevahelist kokkulepet tõlgendada selliselt, et pooled leppisid kokku sisuliselt viivise tasumise kohustuses, st 10% kuus laenusummast nõuti olukorras, kus kostja jätab tähtaegselt laenu tagastamata. Poolte tahe ei olnud leppida kokku täiendavas tasus raha kasutamise eest (intress).

§ 8lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Kuna pooled leppisid kokku kõrvalnõude tasumises ja kostja ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis välistaks selle tasumise, siis tuleb hagi kõrvalnõuete osas rahuldada. Seega jättis maakohus ebaõigesti hagi selles osas rahuldamata. Hageja soovis kõrvalnõudena (viivitusintress) 5 000 euro tasumist ehk põhinõude ulatuses, kuid ta ei toonud esile viivisearvestust. Ringkonnakohus saab kontrollida hageja nõude suuruse põhjendatust võlatunnistuses märgitud andmete põhjal. Viivisemäär oli 10% kuus (0,33% päevas) ja võla tasumise tähtaeg oli 11.09.2018, st viivist sai nõuda alates 12.09.

1. Seega 5 vastab viivise suurus 5 000 eurot 303 päevale (periood 12.09.2018-11.07.2019) määraga 0,33% päevas (5 000 eurot x 0,33% x 303 päeva = 4 999,50 eurot). Hageja esitas hagi 03.12.
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõude suurus 5 000 eurot on põhjendatud. Hageja nõue viivitusintressi 5 000 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja see tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab, tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus jätab kõik maakohtu kulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad ringkonnakohtus poolte kantud menetlusekulud kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja lg 3 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulu maakohtus oli riigilõiv hagilt 550 eurot ja ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuselt 400 eurot ning lepingulise esindaja kulud 660 eurot tunnitasuga 120 eurot 5,5 tunni eest (otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine 3,5 tundi - 420 eurot ja kostja apellatsiooniga tutvumine ja vastuse koostamine 2 tundi - 240 eurot. Kohus leiab, et hageja kulud olid selles ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas dokumentide sisu ja asja käiguga. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab nimetatud kulud kokku 1 610 eurot kostjalt hageja kasuks välja. Samuti kuulub rahuldamisele TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotlus kohustada kostjat tasuma hagejale menetluskuludelt viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 6