← Eesti

2-18-3761/30

Obsah (11)§ 34§ 31§ 97§ 210§ 35§ 37§ 25§ 16§ 74§ 29§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2019.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-3761 Tsiviilasi B M hagi

§ 34lõike 3 alusel ühisvara hulka rahalised ülekanded kogusummas 292 666 eurot.

  1. Lõpetada abikaasade ühisomand p-s 2.
  2. nimetatud vara osas selle müümisega kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. 1
  3. Välja mõista kostjalt L M`lt hageja B M`i kasuks p-s 2.
  4. nimetatud ühisvarast hüvitis ½ osas ehk 146 333 eurot (ükssada nelikümmend kuus tuhat kolmsada kolmkümmend kolm eurot).
  5. Jätta rahuldamata hageja viivise nõue alates hagi esitamisest 09.03.2018 põhisummalt (146 333 eurot) kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi asjaolud ja nõue
  6. B M esitas 19.03.2018 hagiavalduse L M vastu jagamata ühisvara täiendavaks jagamiseks, hüvitise ja viivise nõudes. Hageja palub ühisvara vähendamise eesmärgil teostatud maksete summas 292 666 eurot ühisvara hulka arvamist ja abikaasalt hüvitise summas 146 333 eurot väljamõistmist ning tekkiva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja abielu sõlmiti 22.05.
  7. Poolte abielu on lahutatud Harju Maakohtu 11.09.2013 kohtuotsusega (otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 06.02.2014 tsiviilasjas nr 2-12-48140).
  8. Varasemas tsiviilasjas nr 2-13-5799 toimunud ühisvara jagamise vaidluses ei käsitletud L Mi arvelduskontodelt perioodil
  9. mai
  10. a –
  11. detsember
  12. a teostatud ülekannetega summas 292 666 eurot seotud küsimusi ega X tn x kinnisasja jagamisega seotud küsimusi ning vastavatele tehingutele ja asjaoludele ei viidanud ei L M hagis ega B M vastuhagis ega kummagi poole vastuväidetes hagile ja vastuhagile, mistõttu on nimetatud osas B Mi ja L Mi ühisvara jagamata ning vajalik on ühisvara täiendav jagamine.
  13. L M on arvelduskontodelt enne poolte varaühisuse varasuhte lõppemist teostanud hageja nõusolekuta kolmandatele isikutele 14 ülekannet kogusummas 292 666 eurot. Hageja leiab, et kooskõlas

§ 34

lõikega 3 kuuluvad ülaltoodud L Mi poolt teise abikaasa B M nõusolekuta ja ühisvara vähendamise eesmärgil teostatud ülekanded kogusummas 292 666 eurot arvamisele ühisvara hulka ning ühisvara täiendaval jagamisel kuulub L Milt väljamõistmisele B Mi kasuks hüvitis ½ osas summast 292 666 eurot ehk 146 333 eurot.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal L Mil hüvitada hagejale B Mile ühisvara täiendava jagamise tulemusena enamsaadud ühisvara väärtus kokku summas 146 333 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista kostjalt viivis VÕS § 113 lg 1 seaduses 2 sätestatud määras tasumata põhinõude summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku ja nõuetekohase tasumiseni.
  2. Lisaks on poolte ühisvaraks kinnistu asukohaga X tn x, Tallinn, mille L M omandas enne varaühisuse varasuhte lõppemist. Hageja palub ühisomandis olev X tn x kinnisasi müüa kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning saadud rahalised vahendid jagada poolte vahel võrdsetes osades. Kostja vastus hagile
  3. Kostja viitab, et tsiviilasjas nr 2-13-5799 kohtumaterjalidest nähtub, et 05.02.2013 esitatud hagis on määratletud m.h ühisvarana ka kostja arvelduskontodel augusti kuu 2012.a seisuga olnud rahalised vahendid summas 181 000 eurot (tlk 18). Harju Maakohtu 15.01.2015 kohtuotsusega jäeti kostja ainuomandisse tema arveldusarvel olnud rahalised vahendid summas 181 000 eurot. Hagejale jäeti samuti tema arveldusarvel olnud rahalised vahendid summas 4092 eurot. Harju Maakohtu 25.01.2017 istungi protokollist nähtub, et kostja rahaliste vahendite suuruseks abielusuhte lõppemise hetkel 23.02.2014 oli 2795,75 eurot. Seega saab asuda seisukohale, et kohus on juba lahendanud osaliselt küsimuse ühisvara osas summas mis puudutas 181 000 eurot ja selles ulatuses on hagejale ka hüvitis arvestatud. Seega tuleb nimetatud summa maha arvata kostja poolt ühisvarasse arvestatud summast.
  4. Vaatlusalusel perioodil on vaidlusaluseid ülekandeid tehtud X Xsele summas 64 290 eurot. Väärib äramärkimist, et X Xs on hageja ja kostja ainus ühine järeltulija. Väljatoodud ülekannete selgitustest nähtub, et need on tehtud peaasjalikult laenu tagasimaksmiseks või kingituseks. Kostja hinnangul ei ole makseid (kingitusi) lähedasele perekonnaliikmele võimalik käsitleda selliste tehingutena, mille sooritamiseks oleks vajalik teise abikaasa nõusolek

§ 31tähenduses.

PS § 27 lg 5 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Samalaadse kohustuse sedastab ka

§ 97

lg 3 ning § 99 lg 1 täpsustab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks õigustatud isiku vajadusest ja tavalisest elulaadist lähtudes. Seega on põhimõtteliselt nii vanemate, kui ka täisealiste laste kohustuseks üksteist toetada ning selliste tehingute jaoks ei ole vajalik teise abikaasa nõusolek. Kostja kontolt X Xsele tehtud kingitused võib lugeda tavapärasteks perekonnaliikme elustandardit arvestavateks kuludeks, milleks ei ole teise abikaasa nõusolek vajalik. Tegemist on mõlema vanema poolt oma tütre toetamisega. Selles osas saab ütlusi anda X Xs, kelle tunnistajana ülekuulamist kostja taotleb.

  1. Samuti on vaatlusalusel perioodil vaidlusaluseid ülekandeid tehtud Y Yit`le summas 213 376 eurot. Siinkohal omab tähtsust asjaolu, et tegemist on L Mi emaga. Ülekanded on enamjaolt tehtud selgitusega „vozvrat dolga,“ eesmärgiga tagastada Y Yit`i poolt hagejale antud laenu, mis oli antud poolte ühiskodu, st X tn x elamu ehitamiseks. Vastavat asjaolu saab kinnitada tunnistajana Y Yit. Samuti on kostja teinud oma emale kingitusi.
  2. Vaatlusalusel perioodil on teostatud ülekandeid summas 15 000 eurot A Aile, kes on kostja tütre abikaasa. Selle kohta, millise rahaga on tegemist saab anda ütlusi tema abikaasa X Xs. 3
  3. Kostja avaldab, et omandas X x, Tallinn kinnistu kinkelepinguga, mistõttu kinnistu kuulub L Mi lahusvarasse ning hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu eelnev menetlus
  4. Kohus andis 04.12.2018 e-kirjaga (tlk 162) pooltele võimaluse lõpetada käesolev vaidlus kokkuleppega. Lisaks selgitas kohus, et perekonnaseaduse kohaselt eeldatakse, et abielu ajal soetatud vara on poolte ühisvara. Kuna arveldusarvetele oleva raha pole individuaaltunnustega asi, siis tuleb mõlema abikaasa arveldusarvel olevat raha käsitleda ühisvarana. Pärimise ja kinke teel ning omandireformi käigus tagastatud vara on poole lahusvara. Kohus selgitas, et pool, kes väidab, et midagi on võetud või kulutatud perekonna huvides, tuleb sellel poolel oma väidet kohtule tõendada. Samuti kui pool väidab, et abielu ajal soetatud vara kuulub tema lahusvarasse, siis peab see pool oma väidet kohtule tõendama. 29.01.2019 toimunud istungil jäid mõlemad pooled oma seisukohtade juurde, kompromissini pooled ei jõudnud. Kohus määras pooltele järgmised tähtajad: kostjale tähtaeg 14.02.2019 anda arvamus tunnistajate ülekuulamise vajalikkuse osas ning hagejale tähtaeg 15.02.2019 esitada seisukoht kostja vastusele ning pooltele lõplik tähtaeg 18.02.2019 kompromissi sõlmimiseks. Kostja teavitas kohut 14.02.2019 e-kirjaga, et ei soovi tunnistajate ärakuulamist ning loobub tunnistajate ärakuulamise taotlusest. Kuigi pooled pidasid kompromissi osas läbirääkimisi, siis pooled kohtu määratud tähtaja jooksul kokkuleppeni ei jõudnud. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus jagab poolte ühisvara, kuid jätab rahuldamata hageja viivise nõude.
  6. Kostja vastuväite kohaselt on kohus 15.01.2015 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-135799 juba jaganud poolte rahalisi vahendeid, jättes L Mile summas 181000 eurot ja B Mile summas 4092 eurot. Kostja leiab, et seega tuleb 181000 eurot maha arvata käesolevas asjas ühisvarasse arvestatud summast. Kohus nõustub hageja märkega, et kostja vastuväitega ei saa praegusel juhul arvestada. Nimelt Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 15.01.2015 otsuse abikaasade ühisvara koosseisu ja rahalise hüvitise väljamõistmisel (2-13-5799 kohtuotsuse resolutsiooni p. 5) ja saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Lisaks jagas kohus poolte pangakontodel olevaid rahalisi vahendeid, erinevalt praegusest asjast, kus hageja nõudeks on kostja poolt teostatud väljamaksed. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-13-5799 toimunud ühisvara jagamise vaidluses ei käsitletud L Mi arvelduskontodelt perioodil
  7. mai
  8. a –
  9. detsember
  10. a teostatud ülekandeid summas 292 666 eurot, siis on nimetatud osas poolte ühisvara jagamata ning kohtul tuleb lahendada ühisvara täiendav jagamine.
  11. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega 4 neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
  12. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjade üle: poolte abielu sõlmiti 22.05.1980 ja abielu lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega. Abielulahutuse kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 06.02.2014 tsiviilasjas nr 2-12-48140 (tlk 15). Abielu kestel B M ja L M ei muutnud seadusest tulenevat varasuhet, mistõttu nende vahel kehtis varaühisuse varasuhe (
  13. novembri
  14. a perekonnaseisuasutuses registreeritud abielu tõend, tlk 11).
  15. Riigikohus selgitab tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, et kehtiva perekonnaseaduse (

) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid

§ 210

lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kolleegium selgitab, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb

§ 210

lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13). 17. Kohus on tuvastanud, et abielulahutuse kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 06.02.2014 tsiviilasjas nr 2-12-48140 (tlk 15). Seega tuleb ühisvara koosseis

§ 35

järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga ehk 06.02.2014, lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. 18. Kehtiva

§ 37

järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 19.

1995 § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sarnane regulatsioon on kehtivas

§ 25

, mille kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Riigikohus on 21.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14 seisukohal, et abikaasade ühisvaraks ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste arvamine ühisvara hulka, koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes suhetes ei oleks põhjendatud. 5 Kohus leiab, et perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud ka faktiliselt perekonna huvides, seejuures tuleb arvestada, et ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema. 20. Hageja heidab kostjale ette, et kostja tegi hageja nõusolekuta ühisvara vähendamise eesmärgil tehinguid - rahalisi ülekandeid perioodil 2011.a – 2013.a kogusummas 292 666 eurot. Hageja palub ülekanded kogusummas 292 666 eurot ühisvarasse arvamist ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis ½ osas ehk 146 333 eurot. 21. Kostja vastuväite kohaselt väljatoodud ülekannete selgitustest nähtub, et need on tehtud peaasjalikult laenu tagasimaksmiseks või kingituseks. Kostja hinnangul ei ole makseid (kingitusi) lähedasele perekonnaliikmele võimalik käsitleda selliste tehingutena, mille sooritamiseks oleks vajalik teise abikaasa nõusolek

§ 31tähenduses.

PS § 27 lg 5 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Samalaadse kohustuse sedastab ka

§ 97

lg 3 ning § 99 lg 1 täpsustab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks õigustatud isiku vajadusest ja tavalisest elulaadist lähtudes. Seega on põhimõtteliselt nii vanemate, kui ka täisealiste laste kohustuseks üksteist toetada ning selliste tehingute jaoks ei ole vajalik teise abikaasa nõusolek.

  1. Puudub vaidlus, et varaühisuse perioodil on kostja teinud 2011.a – 2013.a ülekandeid kogusummas 292 666 eurot järgmistele isikutele: X Xsele (poolte ühine tütar) summas 64 290 eurot; Y Yit`le (kostja ema) summas 213 376 eurot ning A Aile (X Xse abikaasa) summas 15 000 eurot. Hageja on kohtule tõendanud kostja kontolt eelnimetatud isikutele ülekannete tegemist järgmiste tõenditega: Swedbank
  2. märtsi
  3. a kaaskiri ja sellele lisatud Swedbank arvelduskonto väljavõte ja Danske Bank A/S Eesti filiaal
  4. märtsi
  5. arvelduskonto väljavõte (tlk 45-51, tlk 69-84).
  6. Vaidlusalused 14 ülekannet on kostja teinud perioodil 2011.a – 2013.a. Nii

1995 § 14 lg 1 kui ka praegu kehtiva

§-ist 25 tulenevalt kehtib eeldus, et abielu (varaühisuse) kestel ühe abikaasa poolt omandatud vara kuulub abikaasade ühisvara hulka. See kehtib ka ühe abikaasa pangakontodele laekunud rahaliste vahendite suhtes (vt Riigikohtu 7. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06). Kohus selgitab, et nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva

kohaselt võib ühe abikaasa pangaarvele laekunud summad teatud tingimustel kujutada endast selle abikaasa lahusvara, näiteks kui summa laekub selle abikaasa lahusvara müügist või kinkena sellele abikaasale. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja pangaarvelt tehtud vaidlusalused 14 väljamakset on teostatud kostja lahusvara arvelt.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et abikaasade kontodel olevad rahalised vahendid kuuluvad poolte ühisvarasse. Pooltel on vaidlus, kas kostja on vähendanud ühisvara tehes tehinguid (raha ülekandeid) ja kas esineb alus mõista kostjalt välja hüvitis ühisvarasse nende tehingute eest. Hageja on hagiavalduses välja toonud ja eelpool viidatud arvelduskontodega tõendanud 14 tehingut (raha ülekannet), mida ta peab ühisvara vähendamiseks hageja nõusolekuta (vt hagiavalduse p 2.2 tehingute loetelu). Hageja heidab kostjale ette, et kostja vähendas ühisvara käitudes süüliselt, tehes tehinguid (raha ülekandeid) ilma hageja nõusolekuta. 6
  2. Kostja hinnangul ei ole makseid (kingitusi) lähedasele perekonnaliikmele võimalik käsitleda selliste tehingutena, mille sooritamiseks oleks vajalik teise abikaasa nõusolek

§ 31tähenduses.

Kostja märgib PS § 27 lg 5, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Samalaadse kohustuse sedastab ka

§ 97

lg 3 ning § 99 lg 1 täpsustab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks õigustatud isiku vajadusest ja tavalisest elulaadist lähtudes. Seega on põhimõtteliselt nii vanemate, kui ka täisealiste laste kohustuseks üksteist toetada ning selliste tehingute jaoks ei ole vajalik teise abikaasa nõusolek.

  1. 29.01.2019 toimunud kohtuistungil kuulas kohus kostja ära, et tuvastada, kas ülekannete selgituste sisu „Kingitus“ ja „Laenu tagastamine“ vastab tegelikkusele ning kas raha ülekanded on tehtud perekonna huvides. Kohus küsitles kostjat iga tehingu kohta eraldi, kokku 14 tehingut, millele kostja andis alljärgnevad selgitused: 1) L M
  2. mai
  3. a ülekanne X Xs arvelduskontole summas 6 400 eurot selgitusega „VASVRAT DOLGA“ (I kd, lk 185). Kostja seletus:
  4. novembris oli mul operatsioon Hiinas, tütar oli minuga seal kaasas, naasin
  5. aasta aprillis tagasi Eestisse. Kogu selle haiguse ajal hoolitses minu eest X Xs. See raha on temale minu tervise eest hoolitsemise eest. 2) L M
  6. septembri
  7. a ülekanne X Xs arvelduskontole summas 29 000 eurot selgitusega „KINGITUS“ (I kd, lk 187). Kostja seletus: sama põhjus (vt eelmist punkti). 3) L M
  8. novembri
  9. a ülekanne Y Yit arvelduskontole summas 57 320 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 193). Kostja seletus: See on minu ema raha, mis ta meile andis Ukrainast tulles, see mille eest me elasime ja ehitasime maja. Ta andis selle raha mulle isiklikult üle ja mina maksin talle seda tagasi. 4) L M
  10. oktoober
  11. a ülekanne X Xs arvelduskontole summas 27 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“ (I kd, lk 203). Kostja seletus: Tema teenete eest kattes minu isiklikke ravikulusid, et ta aitas mind Hiinas minu ravi ajal. 5) L M
  12. oktoobri
  13. a ülekanne Y Yit arvelduskontole summas 4 000 eurot selgitusega „VAZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 203). Kostja seletus: sama põhjus (vt eelmist punkti). 6) L M
  14. novembri
  15. a ülekanne Y Yi arvelduskontole summas 9 000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 204). Kostja seletus: tervisekuludega seotud summa, ühel hetkel isegi arstid ei teadnud, kaua ma veel elan. 7) L M
  16. novembri
  17. a ülekanne X Xs arvelduskontole summas 1 890 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 204). Kostja seletus: See oli raha, mis tütar minu peale kulutas ja mina tahtsin selle talle tagastada. Mul oli sel ajal halb tervis. 8) L M
  18. novembri
  19. a ülekanne A A arvelduskontole summas 7 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“ (I kd, lk 204). Kostja seletus: See on minu tütre abikaasa. Kostja raviarvete eest tasumine. 7 9) L M
  20. novembri
  21. a ülekanne Y Yi arvelduskontole summas 3 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“ (I kd, lk 204). Kostja seletus: sama põhjus (vt eelmist punkti). Arvasin, et hakkan siit ilmast lahkuma. 10) L M
  22. novembri
  23. a ülekanne Y Yit arvelduskontole summas 5 000 eurot selgitusega „KINGITUS“ (I kd, lk 205). Kostja seletus: sama põhjus (vt eelmist punkti). 11) L M
  24. detsembri
  25. a ülekanne A A arvelduskontole summas 4 000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 205). Kostja seletus: sama põhjus, tänu selle eest, et minu eest hoolitseti. Haigekassa maksab minu eest Eestis, aga Peterburis kui mind raviti, siis pidin kõik kulud ise kandma. 12) L M
  26. detsembri
  27. a ülekanne A A arvelduskontole summas 4 000 eurot selgitusega „?????????????????“ (I kd, lk 205). Kostja seletus: tervise hoolitsemise eest. 13) L M
  28. mai
  29. a ülekanne Y Yit arvelduskontole summas 35 490 eurot selgitusega „ÜLEKANNE“ (I kd, lk 222). Kostja seletus: selle raha mina oma pensionist kandsin emale. 14) L M
  30. novembri
  31. a ülekanne Y Yit arvelduskontole summas 99 566 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“ (I kd, lk 223). Kostja seletus: minu ema aitas meid abielu jooksul ja andis pidevalt meile raha.
  32. Kostja ütlustest võib järeldada, et ülekannete ajendiks oli asjaolu, et kostja näol on tegemist halva tervisega isikuga, kes tasus oma lähedastele kostja ravikulud. Kostja väitel tagastas ta lähedastele kõik need summad, mida lähedased kostja ravile kulutasid. Ärakuulamisel tuvastas kohus, et kostja vastuväited selle kohta, et kostja tegi makseid peaasjalikult laenu tagasimaksmiseks või kingituseks, ei ole usutav ega kohtule tõendatud. Kostja ei ole esitanud ühtki dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks kostja ravikulusid või laenu võtmist ravikuludeks. Kohus leiab, et kostja isiklikke ravikulusid, mida kostja tasus kolmandatele isikutele, ei saa käsitleda perekonna huvides võetud kohustustena

§ 16lg 2 mõttes.

Isegi kui asuda seisukohale, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest (

§ 16ja PS § 27 lg 5), siis kostja ravikulud on paljasõnalised ja kohtule tõendamata.

Eluliselt ei ole usutav, et kostja kasutas raha perekonna huvides, sest poolte suhted kooselu lõppemisel olid halvad. Seda kinnitab hageja väide: hageja ei olnud L M poolt teostatud ülekannetest teadlik, kuna 2011.-2012. aastal oli abikaasade B M ja L M kooselu lõppenud, nende vahel puudusid igapäevased abikaasade vahelised suhted ning nende vahelised suhted olid halvad erinevate tülide tõttu (tlk 4). Ärakuulamisel hageja kinnitas suulises seletuses, et tal puuduvad kostja ühise tütrega suhted, kostja elab uue mehega ja ühine tütar kutsub seda meest oma isaks (vt istungiprotokoll, tlk 167). Kostja ei ole tõendanud, et tehingud tehti perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hagile lisatud pangaülekannetest nähtub, et kostja on teinud lähedastele „kingitusi“ summades 29 000 eurot ja 5000 eurot (tlk 73 pöördel, tlk 82 pöördel). Kohus viitab

§ 74

lg-le 1, mille kohaselt ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kostja ütluste kohaselt on kostja olnud 20 aastat pensionär, alates

  1. aastast on kostjale määratud invaliidsus. Kostja töötas perioodil 1996-2010 palgaga 13000-15000 krooni raamatupidajana, Ukrainas 8 audiitorina, lisasissetulek tuli konsultatsiooniteenustest (vt istungiprotokoll, tlk 166 pöördel). Arvestades tehingute väärtust, samuti kostja majanduslikku seisundit, ei saa asuda seisukohale, et vara sisuliselt tasuta võõrandamine oli tavapärane kingitus. Kohtule ei ole eluliselt usutav ja kostja ei ole kohtule tõendanud, et kostja tavaliseks elulaadiks saab pidada sedavõrd külluslikku elulaadi, et teha tavapäraseid kingitusi summades 29 000 eurot ja 5000 eurot. Vastupidiselt, tuvastatud asjaoludel kostja elab seesuguses kitsikuses, elades pensionist ja sotsiaaltoetustest, mida kostja on kinnitanud enda menetlusabi taotluses, mille kohus on rahuldanud tsiviilasjas 2-135799 (tlk 149). Kostja väide, et terviskuludeks andis laenu tema ema, on vastuoluline, sest 13.02.2019 kohtuistungil andis kostja ütlused, et „sellise suure summa sain oma emalt, sest minu isa suri ära. See raha oli mõeldud meie perele majaehituseks“(vt protokolli tlk 166 pöördel). Kohus leiab, et kostja vastuolulised ja muutlikud väited laenu ja selle tasumise või kingete kohta viitavad sellele, et kostja väited ei ole tõesed. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et tegi ülekandeid tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha, millega kostja tehinguid tegi, oli tema lahusvara.
  2. Hageja heidab kostjale ette, et ülekannete tegemiseks puudus L Mil teise abikaasa B M nõusolek. Hageja tugineb oma nõudes

§ 34

lõikele 3.

§ 34

lg 3 sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Sama sätte lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Käsutades raha ilma hageja nõusolekuta, käitus kostja kohtu hinnangul vähemalt hooletult ehk süüliselt VÕS § 104 lg 3 mõttes. 29.

§ 29

lg 1 kohaselt võivad abikaasad ühisvaraga tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul.

§ 31

lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab ning lõige 3 kohaselt, kui abikaasa, kelle nõusolekuta tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettepaneku saamisest arvates, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud. Hageja ei ole nõusolekut tehingute tegemiseks (raha ülekanded) andnud, tehingutes osalenud, ettepanekut saanud ega tehinguid heaks kiitnud. 30. Kohus on seisukohal, et kostja väide, et ülekanded on tehtud peaasjalikult laenu tagasimaksmiseks või kingituseks on ebausaldusväärsed, vastuolulised ja tõendamata. Kohus leiab, et ravikulude vastuväite tõendamiskoormus läks TsMS § 230 lõike 1 alusel üle kostjale. Puuduvad dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaks kostja ravikulusid. Sellega tekitas kostja hagejale kahju ning tehtud väljamaksed tuleb ühisvarasse hüvitada (

§ 34lg 3).

Kohus mõistab kostjalt L M`lt hageja B M`i kasuks välja hüvitise 146 333 eurot (292 666 eur/2). Kinnistu X tn x, Tallinn 31. Hagiavalduse kohaselt kuulub poolte ühisvarasse kinnistu asukohaga X tn x, Tallinn (edaspidi ka kinnistu), mille L M omandas enne varaühisuse varasuhte lõppemist. Hageja palub ühisomandis olev X tn x kinnisasi müüa kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning saadud rahalised 9 vahendid jagada poolte vahel võrdsetes osades. Kostja vastuväitel omandas ta vaidlusaluse kinnistu kinkelepinguga, mistõttu kinnistu kuulub L Mi lahusvarasse ning ei kuulu ühisvarana jagamisele. 32.

§ 27

lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 27

lg 1 kohaselt ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 p 2 kohaselt abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke alusel. Sarnane regulatsioon on sätestatud

1995 §-s 15 lg

  2. Kostja on 20.02.2013 notariaalse kinkelepinguga tõendanud (tlk 134), et X Xs kinkis L Mile kinnistu asukohaga X tn x, Tallinn. Kinnistusraamatu väljavõte kinnitab, et kostja on saanud 20.02.2013 avalduse alusel kinnistu ainuomanikuks 01.03.2013 (tlk 44). Arvestades kohtule esitatud tõendeid (kinkeleping ja kinnistusraamatu kanne) võib järeldada, et kinnistu kuulub kostja lahusvarasse (

§ 27lg 2 p 2).

34. Hageja on seisukohal, et 20.02.2013 sõlmitud kinkeleping on näilik, kuivõrd pooled L M ja X Xs on kinkelepinguga soovinud varjata omavahelist tegelikult tasulist kinnisasja võõrandamistehingut. Hageja osundab alljärgnevatele hageja poolt tõendatud faktilistele asjaoludele: 35. 13.02.2019 toimunud kohtuistungil väitis kostja L M vastuseks kohtu küsimusele seoses suurte summade päritoluga kostja pangakontol, et „sellise suure summa sain oma emalt, sest minu isa suri ära. See raha oli mõeldud meie perele majaehituseks. Kogu seda raha ei pannud pangakontole. See oli ema poolt toodud raha. Ta tõi selle raha Ukrainast sularahas“ (vt protokolli tlk 166 pöördel). 36. 13.02.2019 toimunud kohtuistungil hageja B M väitis vastupidiselt, et „alguses ostsin maatüki, siis Eesti Ehitus ehitas sinna projekti järgi elamu. Maksin arvete alusel. See oli abielu ajal. Ehitust finantseerisin mina 100%-liselt“ (vt protokolli tlk 167). Samuti väitis B M 13.02.2019 toimunud kohtuistungil, et „mingit toetust ma kostja emalt ei saanud, maja ehitasin enda raha eest, tütrega ei tea et oleks kostjal mingeid võlasuhteid, ei tea et ta oleks saanud tütrelt laenu“ (vt protokolli tlk 168 pöördel). 37. Seega erinevad B M ja L M ütlused faktiliste asjaolude osas, kelle rahade arvelt omandati X tn x kinnisasi (endise aadressiga X x), kelle rahade arvelt ehitati X tn x kinnisasjale elamu ning kas L M ema Y Yit poolt anti elamu ehitamiseks laenu. 38. Hageja on kohtule esitanud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad tema poolt 13.02.2019 kohtuistungil antud ütlusi ning esitatud faktiväiteid. Hagiavaldusele lisatud (vt kinnistusraamatu väljavõte, tlk 44) X tn x kinnisasja kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas B M vaidlusaluse X tn x kinnisasja Osaühingult X Vara. Kinnistusraamatu kannete kohaselt oli X tn x kinnisasja varasemaks aadressiks X x. Hageja on kohtule esitanud 19.01.2001 B M kui ostja ja Osaühingu X Vara kui müüja vahelise käsiraha lepingu, milles on märgitud, et ostja B M soovib osta X x kinnistut summaga 509 000 krooni ja maksab ostusoovi kinnituseks käsiraha 100 000 krooni (vt 19.01.2001 käsiraha leping, tlk 177). 19.01.2001 käsiraha lepingus märgitud käsiraha summas 100 000 krooni tasuti B M poolt Osaühingule X Vara sularahas, mida tõendab Osaühingu X Vara 19.01.2001 arve nr 10 28 B M nimele (vt Osaühingu X Vara 19. jaanuari 2001. a arve nr 28, tlk 178). Ülejäänud osa X tn x kinnisasja (endise aadressiga X

  1. x)ostuhinnast summas 409 000 krooni tasuti B M poolt Osaühingule X Vara ülekandega, mida kinnitavad B M 05.03.2001 maksekorraldus ning AS Swedbank 15. veebruari 2019 filtreeritud konto väljavõte (vt B M 05. märtsi 2001. a maksekorraldus ja AS Swedbank 15. veebruari 2019. a filtreeritud konto väljavõte, tlk 179-180). 39. X tn x kinnisasjale (endise aadressiga X
  2. x)elamu ehitamiseks on B M 31.01.2001 sõlminud AS-iga Ehitusprojekt tööettevõtulepingu nr 222 elamu projekteerimistööde teostamiseks, millise lepingu täitmine lõppes 12.06.2001 X tn x kinnisasja (endise aadressiga X
  3. x)suhtes väikeelamu rajamiseks ehitusloa väljastamisega (vt 31. jaanuari 2001. a tööettevõtuleping nr 222 ja 12. juuni 2001. a ehitusluba nr 02600, tlk 181-183). 02. mail 2001. a on B M kui tellija ja AS Ehitusprojekt kui töövõtja vahel sõlmitud ka tööettevõtuleping nr 224 elamu ehitustööde teostamiseks, kusjuures hageja edastab kohtule AS Swedbank 15. veebruari 2019. a filtreeritud konto väljavõtte B M poolt AS-ile Ehitusprojekt teostatud ülekannete suhtes (vt 02. mai 2001. a tööettevõtuleping nr 224 ning AS Swedbank 15. veebruari 2019. a filtreeritud konto väljavõte, tlk 184-187). 40. Hageja on edastanud kohtule täiendavalt AS Swedbank poolt 15. veebruaril 2019. a väljastatud filtreeritud konto väljavõtted ülekannete tegemise kohta X tn x elamu elektrivõrguga liitumise kohta, OÜ X Võrgud kommunikatsioonidega (vesi, kanalisatsioon, gaas) liitumise kohta, basseini rajamise kohta, kamina ehitamise kohta, kardinate ostmise kohta ja kodutehnika ostmise kohta (vt AS Swedbank 15. veebruari 2019. a filtreeritud konto väljavõtted (6 tk, tlk 188-190). 41. Täiendavalt on B M kohtule esitanud väljavõtte Y Yit arvelduskonto väljavõttest perioodi 18. detsember 2001. a kuni 15. märts 2006. a ja perioodi 01. jaanuar 2006. a kuni 05. juuli 2006. a kohta, millest nähtuvalt avati Y Yit arvelduskonto AS-is Swedbank (endise ärinimega AS Hansapank) 18. detsembril 2001. a ning konto algsaldo oli nimetatud hetkel 0 eurot (vt Y Yit arvelduskonto väljavõtted, tlk 191). Y Yit arvelduskonto väljavõtetest tuleneb, et X tn x kinnisasjale (endise aadressiga X tee 50) elamu ehitamise ajal 2001. a – 2002. a teostati Y Yit arvelduskontole üksnes raha sissemakseid (sh näiteks oli 25. jaanuaril 2002. a L M teinud Y Yit arvelduskontole ülekande summas 52 033,10 krooni selgitusega „ÜLEKANNE“). Y Yit arvelduskontolt ei nähtud mitte ühtegi ülekannet L M, B M või kolmanda isiku areldusarvele (sh sularaha väljavõtmisi), mida oleks võinud käsitleda X tn x elamu ehitustööde katteks laenu andmisena. 42. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt 18.02.2019 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et tegelikkusele vastavad 13. veebruari 2019. a 29.01.2019 kohtuistungil hageja B M poolt antud ütlused, et „alguses ostsin maatüki, siis Eesti Ehitus ehitas sinna projekti järgi elamu. Maksin arvete alusel. See oli abielu ajal. Ehitust finantseerisin mina 100%-liselt“ (vt protokolli tlk 167) ning et „mingit toetust ma kostja emalt ei saanud, maja ehitasin enda raha eest, tütrega ei tea et oleks kostjal mingeid võlasuhteid, ei tea et ta oleks saanud tütrelt laenu“ (vt protokolli tlk 168). 43. Kohus leiab, et ebausaldusväärsed, vastuolulised ja täies mahus tõendamata on 13.02.2019 kohtuistungil kostja L M antud ütlused, et „sellise suure summa sain oma emalt, sest minu isa suri ära. See raha oli mõeldud meie perele majaehituseks. 11 Kogu seda raha ei pannud pangakontole. See oli ema poolt toodud raha. Ta tõi selle raha Ukrainast sularahas“ (vt protokolli tlk 166 pöördel). 44. Kohus nõustub B Mi märgituga, et hageja poolt hagiavalduses väljatoodud faktilised asjaolud – st asjaolu, et L M poolt teostati 18. mail 2011.a, 29. septembril 2011.a, 22. oktoobril 2013.a, 13. novembril 2013. a ülekanded X Xs arvelduskontole kokku summas 64 290 eurot ning et 20. veebruari 2013. a lepinguga seati X tn x kinnisasjale hüpoteek X Xs kasuks summas 150 000 eurot seda - et tegelikult oli 20. veebruari 2013. a lepingu osas tegemist rahalise võõrandamistehinguga, mille kohaselt L M tegi X Xs arvelduskontole ülekandeid ja võttis X Xs ees mingisuguseid rahalisi kohustusi. 45. Kinkelepingu kohta on Riigikohus lahendis 3-2-1-145-16 p 13 ja 13.1 märkinud: VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Kohus leiab, et 20. veebruaril 2013 sõlmitud kinkeleping oma olemuselt tasuta leping ei ole, sest vastutasuks saab lugeda laenukäivet kinkija kasuks. AÕS § 325 lg 1 kohaselt kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel, sh ei eelda hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi tagatava nõude olemasolu. Kinnistusraamatu väljavõte kinnitab (tlk 193), et laenu tagamiseks on kinkega samal päeval X tn x kinnistu koormatud hüpoteegiga kinkija X Xs kasuks koos märkega allutada kingisaaja L M kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega on kinnistu saaja L M ühtlasi laenulepingu pool ja tagatud nõude võlgnik. Riigikohus on asunud seisukohale, et isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 09. aprill 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 40). Ülaltoodud faktilistest asjaoludest tulenevalt on ilmne, et 20. veebruaril 2013 L Mi ja X Xs vahel kinkelepinguna vormistatud X tn x kinnisasja võõrandamisleping on käsitletav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses näiliku tehinguna. Eeltoodud sätte kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. 46. Kohus leiab, et praegusel juhul on 20. veebruaril 2013 L Mi ja X Xse vahel kinkelepinguna vormistatud X tn x kinnisasja võõrandamisleping näilik, kuivõrd hageja poolt väljatoodud ja hageja poolt menetlusõiguse normide kohaselt tõendatud faktilistest asjaoludest tulenevalt on ilmne, et pooled L M ja X Xs on 20. veebruari 2013. a lepinguga soovinud varjata omavahelist tegelikult tasulist kinnisasja võõrandamistehingut. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt juhul, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Järelikult tuleb 20. veebruari 2013 L Mi ja X Xse vahel 20. veebruaril 2013 kinkelepinguna vormistatud X tn x kinnisasja võõrandamisleping lugeda 12 müügilepinguks, mistõttu X tn x kinnisasi läks nimetatud hetkel veel abielus olevate B M ja L M ühisomandisse. Kohus loeb kinnistu X tn x, Tallinn poolte ühisvarasse kuuluvaks (

§ 25). 47.

Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kohus lähtub hageja pakutud ühisvara jagamise viisist, müüa X tn x kinnisasi kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel ning kinnisasja müügist saadud rahalised vahendid jagada poolte vahel võrdsetes osades.
  3. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud AÕ S § 77 lg-s 2, mille kohaselt juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele võ i mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikult võ i kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kohus leiab, et kinnistu müük avalikul enampakkumisel toob paremini välja eseme väärtuse. See väldib vajadust tihti keerulist, kulukat ja spekulatiivset eseme hindamist kohtumenetluses vastaspoolele makstava hüvitise määramiseks. Seda eriti olukorras, kus eseme väärtus võib menetluse käigus või pärast seda muutuda. Kohus asub seisukohale, et põhjendatud on hageja nõue müüa X tn x, Tallinn kinnisasi avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja kinnisasja müügist saadud rahalised vahendid jagada poolte vahel võrdsetes osades.
  4. Hageja palub muuhulgas mõista kostjalt välja hageja kasuks viivis alates hagi esitamisest 09.03.2018 protsendina põhisummalt (146 333 eurot) kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 8 % aastas). Perioodi alates hagi esitamisest 09.03.2018 kuni 13.05.2019 (perioodis viivitatud päevi kokku 431 päeva) eest arvestatud viivise summaks on kokku 13 823, 46 eurot (146 333 eurot x 8 % aastas/365 päeva x 431 päeva). Kostja on hagile täies ulatuses vastu vaielnud. Kohus märgib, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-7-09 p 15). Kohus on seisukohal, et viivise nõue perioodi eest 09.03.2018 - 13.05.2019, mis kohustab abikaasat maksma teisele abikaasale rahalist hüvitist veel jagamata ühisvara jagamise eest, on hea usu põhimõtte vastane. Kohus leiab, et selline nõue kitsendaks oluliselt ühisvara jagamise õigust ja on tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus viivise perioodi eest 09.03.2018 - 13.05.2019 summas 13 823, 46 eurot rahuldamata. Arvestades, et kinnisasi müüakse kohtutäituri kontrolli all ja Riigikohtu praktikat, et kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19), siis tuleb ka jooksva viivise nõue peale 13.05.2019 kuni põhinõude (146 333 eurot) täitmiseni jätta rahuldamata.
  7. Eelmärgitud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude alates hagi esitamisest 09.03.2018 põhisummalt (146 333 eurot) kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 13 Menetluskulud
  8. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud TRK lahendiga. 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.