Obsah (15)

§ 53§ 68§ 301§ 73§ 69§ 34§ 84§ 251§ 54§ 48§ 26§ 57§ 30§ 60§ 67

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15.05.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-1730 Haldusasi Aktsiaselts H

§ 53

lg 3 järgne eesõigus, millest tulenevalt ei ole enampakkumise korraldamine lubatud Maapõueseadusest tulenevalt on enampakkumist võimalik korraldada vaid

§ 53

lg 5 sätestatud kindlatel alustel, mis üldistatult kujutavad endist olukordi, kus kellelgi ei ole maavara kaevandamise eesõigust või on eesõiguste kollisioon. Käesoleval juhul on kaebajal eesõigus, mis välistab enampakkumise korraldamise.

§ 53

lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul on riigile kuuluva maavara kaevandamise loa saamise eesõigus

§-s 68 nimetatud mäeeraldise laiendamise nõuete kohaselt mäeeraldise laiendamise taotluse esitanud isikul.

§ 68

lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks. Kaebajale on väljastatud maavara kaevandamise luba nr KMIN-086 (lisa 7, I, tl 21-22p), mille mäeeraldis kattub aktiivse varu plokkidega 9 ja 26. Seisuga 31.03.2019 oli Harku II karjääri kaevandatava varu jääk plokis 26 aT 102,897 tuh m3 ja plokis 9 aP 82,46 tuh m3 (kokku 185,357 tuh m3). Kuna viimasel viiel aastal on kaevandatud mäeeraldisel keskmiselt 68 tuh m3, ammendub varu vähem kui kolme aasta jooksul. Seega jätkub antud juhul kaebajal olemasoleva loaga, s.o loaga nr KMIN-086, antud kaevandatavat maavara vähem kui viieks aastaks. Võttes arvesse, et kaebaja loaga nr KMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub vähem kui viieks aastaks ja et 31.05.2019 kirjas (I, tl 13) on Keskkonnaamet möönnud, et „Harku II lubjakivikarjääri taotlus vastab mäeeraldise laiendamise nõuetele“, on antud juhul täidetud

§ 53lg 3 eeldused.

Kaebajal on Lee kinnistule kaevandamisloa saamiseks eesõigus. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel on Keskkonnaamet jätnud kaebaja eesõiguse tähelepanuta ning otsustanud korraldada Lee kinnistu võõrandamiseks enampakkumise.

§ 53

lg 5 näeb ette kolm erinevat olukorda, mil isik, kelle kaevandamisloa taotlust edasi menetletakse, selgitatakse välja enampakkumise korras. Käesolevas olukorras ei ole tegemist mitte ühegi

§ 53lõikes 5 nimetatud enampakkumise korraldamise alusega.

Seejuures puudub vaidlus, et Balti Kivi OÜ ei ole esitanud

§ 68

lg 1 mõttes taotlust mäeeraldise laiendamiseks (

§ 53lg 5 p 1).

3 Järelikult kohaldub kaebaja

§ 53

lg 3 järgne eesõigus ning enampakkumist ei ole Keskkonnaametil õigust korraldada ning vaidlustatud korraldus on õigusvastane. 10.2.

§ 53

lg 3 järgne eesõigus on konkreetse kaevandamisloaga seotud õigus Vaidlustatud korraldusest ei selgu, millistel kaalutlustel leiab vastustaja, et kaebajal puudub eesõigus, kuigi varem oli vastustaja eesõigust tunnistanud (I, tl 13). Keskkonnaameti 6. augusti 2019 kirja (I, tl 14-15) punktist 2.1.2 võib tuletada, et Keskkonnaamet on ilmselt antud juhul kohaldanud tõlgendust, mille järgi puudub kaebajal

§ 53

lg 3 järgne eesõigus, sest kaebajale väljastatud kaevandamislubadega antud kaevandatud maavara jätkub enamaks kui viieks aastaks. Selline

§ 68lg 1 koostoimes § 53 lõikega 3 tõlgendus on ebaõige.

Esiteks tuleneb

§ 53

lg 3 ja

§ 68

lg 1 koostoimes grammatilisest tõlgendamisest, et eesõigus on isikul juhul, kui talle väljastatud konkreetse loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks. Nimetatud sätted ei anna võimalust hinnata, kas kõikide kaevandamisloa omajale väljastatud lubade alusel on tal võimalik kaevandada maavara kauem kui viis aastat või kas konkreetse maardla piires väljastatud kõikide lubade alusel jätkub kaevandatavat maavara kauemaks kui viieks aastaks. Seejuures sätestab

§ 68

lg 2, et mäeeraldist võibki laiendada ainult maardla piires, kus asub loale kantud mäeeraldis. Ka siinkohal ei ole sätestatud lisatingimust, et juhul, kui laiendamine toimub ühe maardla piires, peaks

§ 68

lg 1 sisustamisel arvesse võtma kõiki isikule sellele maardlale antud kaevandamislube. Niisiis, kehtiva regulatsiooni järgi, kui kaevandamisloa omajale on väljastatud kaevandamisluba, mille alusel kaevandatavat maavara jätkub vähemaks kui viieks aastaks, ja ta esitab nõuetekohase taotluse, on isikul

§ 53lg 3 järgne eesõigus.

Eesõigus ei sõltu sellest, kui kaua on kaevandamisloa omajal võimalik kaevandada talle väljastatud teiste kaevandamislubade alusel. Tõlgendus, mille järgi tuleb arvesse võtta kõiki isikule väljastatud kaevandamilubasid, ei ole ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-26-16 tehtud otsuse punktis 35 märkinud: „Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt

§ 301

lg 1 käsitleb üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru.“ Kuigi nimetatud Riigikohtu otsus puudutab varem kehtinud maapõueseaduse põlevkiviga seonduvat regulatsiooni, on praegu kehtiva maapõueseaduse seletuskirjas viidatud, et

§ 68

lg 1 katab nii varem kehtinud maapõueseaduse §-i 30 (mis reguleeris mäeeraldise laiendamist olukorras, kus maavaravaru jätkus kuni viieks aastaks) kui ka §-i 301 (mis reguleeris olukorda, kus olemasoleva loa alusel kaevandatavat põlevkivi jätkus kuni viieks aastaks) Maapõueseadus 213 SE. Seletuskiri maapõuseaduse eelnõu juurde, lk 48). Seejuures on kehtiva maapõueseaduse seletuskirjas ka viidatud, et maapõueseaduse varem kehtinud redaktsiooni § 301 lõike 1 järgne eelisõigus on nüüd reguleeritud

§ 53lõikes 3.

(vt Maapõueseadus 213 SE. Seletuskiri maapõuseaduse eelnõu juurde, lk 48) See tähendab, et kehtiv regulatsioon ei erista eesõigust põlevkivi ja teiste maavaravarude osas, mistõttu tuleb

§ 53lg 3 järgset eesõigust kohaldada kõikide maavaravarude suhtes ühtmoodi.

Seletuskirjas on ka märgitud, et uuest maapõueseadusest

§ 301

ärajätmine sisulist muutust kaasa ei too, kuivõrd see on eelnõukohase seaduse § 68 (eelnõus § 67) lõikega 1 hõlmatud. Kuivõrd eelnõuga sisulist muutust ei kavandatud ja Riigikohus oli

§ 301

kohta oma tõlgenduse andnud, siis on antud juhul õige lähtuda Riigikohtu seisukohast, et olukorras, kus on küsimuse all kaevandajale kaevandada lubatud maavaravaru ammendumine kuni viie aasta jooksul, tuleb hinnata konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. 4 Lisaks on

§ 68

lg 1 tõlgendamine viisil, mille järgi tuleb hinnata ühe konkreetse kehtiva loa järgset maavaravaru, loogiline ka seetõttu, et kaevandamisloa omajale väljastatud erinevad kaevandamisload sisaldavad tavaliselt erinevaid tingimusi ja ka erinevaid, iseseisvaid kohustusi. Nii on näiteks kaevandamisala korrastamine selgelt seotud konkreetse loaga ega ole üks ühtne kohustus kõikide kaevandamislubade peale, mis tõusetuks alles viimase loa kehtivuse lõppemisel. Samamoodi on teataval määral erinevad kaebajale Harku lubjakivimaardlas väljastatud lubade tingimused. Siit tulenevalt ei oleks põhjendatud olukord, kus ühest küljest nõutakse kaevandajalt ühes maardlas erinevate lubade alusel erinevate kohustuste ja tingimuste täitmist, kuid teisest küljest tõlgendatakse kaevandajale ebasoodsalt sätteid, mis kaevandajale teatud olukordades kaevandamiseks eesõiguse annavad. Arvestada tuleb sellegagi, et kaevandamisloa saamise eesõigus (

§ 53lg 3, § 68 lg 1) on teatud kaevandamisloaga kaasnev õigus.

Kaevandamisluba on omakorda iseseisvalt võõrandatav õigus ning loa saab ümber registreerida teise isiku nimele (

§ 73). Seega, kaevandamisluba oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud õigus (Ts

ÜS § 6 lg 1). Kaebaja leiab, et kui kaevandamisluba ei ole isikuga seotud õigus, siis ei ole loogiline, et kaevandamisloaga kaasneva õiguse (antud juhul uue kaevandamisloa saamise eesõiguse) realiseeritavus sõltuks sellest, milliseid kaevandamislube oma parasjagu kaevandamisloa omajal veel konkreetsel ajahetkel olemas. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et eesõiguse olemasolu hindamisel ei oma teiste kaevandamislubade olemasolu õiguslikku tähtsust ning nende järgseid varusid ei ole alust arvesse võtta. Eelevat arvesse võttes on kaebajal Lee kinnistu suhtes kaevandamisloa saamise eesõigus. Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761, millega Keskkonnaamet otsustas Lee kinnistu enampakkumisel võõrandada, on õigusvastane ning tuleb tühistada. Jätkata tuleb üksnes kaebaja taotluse menetlust. Kaebaja märgib, et vastustaja ja kolmas isik leiavad, et

§ 53

lg 3 ja § 68 lg 1 koostoimes ei võimalda taotleda kaevandamisloa laiendamist olukorras, kus konkreetse taotletava kaevandamisloa alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru kuni viieks aastaks, vaid üksnes olukorras, kus vähem kui viieks aastaks jätkub kaevandatavat maavaravaru kõikide isikule mäetehniliselt ühes karjääris antud kaevandamislubade alusel. Selline vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht ei ole õige ja põhjendatud, sest seda ei tulene seaduse sõnastusest, seaduseelnõu seletuskirjast ega kohtupraktikast. See ei vasta ka varasemale haldusorganite praktikale. On tähelepanuväärne, et kuigi nii kolmas isik kui ka vastustaja kasutavad oma menetlusdokumentides läbivalt väljendeid „mäetehniliselt ühtne karjäär“, „kaevandamine mäetehniliselt ühine“ ja „ühe maardla piires jätkuv kaevandatav varu“, ei ole selliseid väljendeid kasutatud mäeeraldise laiendamist puudutavas

§-s 68 ega eesõigust puudutavas

§ 53lg-s 3.

Kehtiv regulatsioon ei näe ette, et arvesse peaks võtma, kas ja kus on laiendamist taotlevale isikule veel kaevandamislubasid väljastatud või kas ta kaevandab mäeeraldistel „mäetehniliselt ühtselt“ või mitte. Selliseid viiteid ei leia ka

eelnõu seletuskirjast. Nii kehtiv regulatsioon kui

seletuskiri viitavad üksnes konkreetsele kaevandamisloale, mille alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui viieks aastaks. Seega on vastustaja ja kolmas isik omistanud

§ 53

lg 3 koostoimes

§ 68

lg-ga 1 meelevaldselt sellise sisu, mis toetab küll nende seisukohta, et vaidlusaluses olukorras tuleks korraldada enampakkumine, kuid millist sisu nendele sätetele tegelikult kehtivast õigusest anda ei saa. Vaatamata kaevandamislubade arvule, mis isikule on antud, ei toimu kaevandamine ühiselt, vaid iga kaevandamisloa alusel eraldi vastavalt konkreetse loa tingimustele. Kaebaja arvates ei ole õige kolmanda isiku väide, nagu juhul, kui

§ 68

lg 1 alusel taotletakse mäeeraldise laiendamist ja kui isikule on antud mitu kaevandamisluba samas 5 maardlas, tuleb arvesse võtta, millise loa alusel on kaevandatavat maavaravaru kõige rohkem. Samamoodi ei ole õige kolmanda isiku tõlgendus, nagu

§ 68lg 1 kohalduks üksnes juhul, kui isikule ongi antud ainult üks kaevandamisluba.

Selline seaduse tõlgendus läheb vastuollu kaevandamissektori tavapraktikaga ja on täielikus vastuolus Riigikohtu seisukohaga (3-3-1-26-16, p 35). On tavapärane, et kaevandajale kuulub rohkem kui üks kaevandamisluba korraga. Seega ei ole kolmanda isiku tõlgendus ilmselgelt õige juba sellel põhjusel. Lisaks, kuna

§ 69

näeb ette võimaluse liita sama maardla piires antud kaevandamislubasid, on seadusandja möönnud, et ka kaevandamisloa laiendamisel võib isikule kuuluda mitu kaevandamisluba, kuid ei ole piiranud

§ 68lg-s 1 kaevandamisloa laiendamist sellisele olukorrale.

Kaebaja ei nõustu sellise kolmanda isiku käsitlusega, et eesõiguse andmisel on seadusandja eesmärk olnud soodustada üksnes isikut, kelle õigusi on mingil viisil ja mahus piiratud. Kaebaja ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja, omades ühes maardlas mitut kaevandamisluba, taotleks

§ 69alusel nende liitmist.

Kaevandamislubade liitmine on vabatahtlik. Kaebaja on seisukohal, et korrastamisprojektiga seonduvad asjaolud ei seondu

§ 68lg 1 järgse kaevandamisloa laiendamise küsimusega.

Samas selgitab kaebaja, et korrastamisprojekti kõik osad koostati eraldi ning kaevandamislubade järgseid alasid on ka korrastamisprojektis käsitletud eraldi aladena. Algselt koostati korrastamise n-ö põhiprojekt ning järgmiste mäeeraldiste avamisega koostati korrastamisprojektid lisadena algsele põhiprojektile. Seega ei ole kaevandamislubade järgseid alasid põhimõtteliselt ühe alana käsitletud. Samas, nagu öeldud, korrastamise lahendamine ühtselt või eraldi, on seotud hoopis karjääri korrastamisega seotud asjaoludega ning ei oma mingit seost karjääri tööaegse käitamisega ega karjääri laiendamisega. Kaebaja märgib vastuseks vastustaja seisukohtadele, et laiendamiseks taotletav mäeeraldis võib olla laiendatavast mäeeraldisest ka lahusolev. Seadus ei sätesta laiendatavale mäeeraldisele asukohanõudeid ega näe ette, et kui mõne kaevandamisloa järgne mäeeraldis asub laiendusele füüsiliselt lähemal, ei võiks kaugemal asuvat kaevandamisluba laiendada. Kaebaja viitab veel, et samasse maardlasse mitme kaevandamisloa andmine on olnud loa andja tavapraktika ning ei ole õigusvastane. Samuti ei ole kaebajal samas maardlas mitu kaevandamisluba mitte ühe kaevandamisloa jagamise tulemusena, vaid talle on selliselt erinevad load erinevate menetluste käigus antud. Seega on vastustaja poolt pahatahtlik viidata kaebaja tegevusele kui skeemitamisele. Vastustaja on ise kaevandamisload selliselt väljastanud. Teiseks ei ole ühe kaevandamisloa osadeks jagamine kehtiva õiguse järgi võimalik, mistõttu on vastustaja väide ka sisuliselt põhjendamatu. Kaebaja toob välja, et õigusnormid on eri maavarade kohta (sh põlevkivi ja lubjakivi kohta) täpselt samad ning seaduses puudub alus tõlgendada norme erinevalt sõltuvalt maavara liigist. Kokkuvõtlikult ei lükka ükski vastustaja ega kolmanda isiku väide ümber tõsiasja, et

§ 68

lg 1 koostoimes § 53 lg-ga 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kui isikule antud kaevandamisloa alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru alla viieks aastaks, on isikul õigus taotleda mäeeraldise laiendamist ning sellise nõuetekohase taotluse korral on tal eesõigus laienduse saamiseks. 6 Kaebaja soovib lisada, et kui seadusandja oleks soovinud kehtestada sellist regulatsiooni, nagu vastustaja ja kolmas isik püüavad väita, oleks vastavad normid seda pidanud kajastama, sealhulgas peaks lahendama erinevaid üksikküsimusi, mida praegu ei ole lahendatud. 10.3. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on enampakkumise korraldamise otsustamisel rikkunud menetlusreegleid 08.05.2019 esitas kaebaja Keskkonnaametile taotluse Harku II lubjakivikarjääri mäeeraldise maavara kaevandamise loa muutmise taotluse sooviga saada maavara kaevandamise luba Lee kinnistule. Taotluse seletuskirjas (I, tl 7-12p) on kaebaja selgitanud, et taotleb kaevandamisluba Lee kinnistule

§ 68lg 1 alusel.

Arvestades et

§ 53

lg 3 teeb otseviite

§le 68, on kaebaja sisuliselt esitanud taotluse

§ 53lg 3 järgse eesõiguse kasutamiseks.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohustab enne haldusakti andmist haldusorganit andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 2 sätestab täiendavalt, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Keskkonnaameti ja kaebaja esindajate 02.09.2019 kohtumise tulemusena jäi kaebajale arusaam, et tema poolt kohtumisel esitatud väiteid eesõiguse kohta võetakse edaspidisel tegutsemisel kaalumisele. Omakorda teavitas kaebaja vastustajat, et kavatseb lähipäevil esitada vaide 06.08.2019 kirjale, esitades seal oma kirjalikud väited muu hulgas eesõiguse kohta. Samuti kujunes kaebajal arusaam, et enne enampakkumise korraldamise otsustamist toimub kaebaja ja Keskkonnaameti vahel veel kirjalik kommunikatsioon. Sellist võimalust kaebajale enne 03.09.2019 enampakkumise korraldamist puudutava korralduse tegemist ei antud. Kaebaja leiab, et tehes otsuse enampakkumise väljakuulutamiseks, mis sisuliselt välistab eesõiguse realiseerimise, pidanuks vastustaja ära ootama kaebaja kirjalikud seisukohad, mida kaebaja plaanis lähipäevil kõneks olnud teemas esitada. Samuti on Keskkonnaamet rikkunud HMS § 56 lg 1 järgset põhjendamiskohustust. HMS § 56 lg 1 järgi peavad kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Puudub vaidlus, et kaebaja on taotlenud

§ 68

lõikele 1 tuginedes mäeeraldise laienemist, lähtudes oma

§ 53lg 3 järgsest eesõigusest.

Ka Keskkonnaamet oli oma 31.05.2019 kirjas (I, tl 13), millega lõpetas Balti Kivi OÜ kaevandamisloa taotluse menetluse, seisukohal, et Balti Kivi OÜ taotlust ei ole võimalik menetleda, sest antud olukorras kuulub kaebajale

§ 53lg 3 järgne eesõigus.

06.08.2019 korralduses (I, tl 14-15), millega Keskkonnaamet oma 31.05.2019 kirja tühistas, ega ka 03.09.2019 (I, tl 19-20p) enampakkumise korraldamist puudutavas korralduses ei ole Keskkonnaamet põhjendanud ega selgitanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel Keskkonnaamet leiab, et kaebajal ei ole

§ 53lg 3 järgset eesõigust.

Samuti ei ole Keskkonnaamet oma 03.09.2019 korralduses käsitlenud mitte ühtegi kaebaja poolt 02.09.2019 kohtumisel suuliselt esitatud väidet ega selgitust eesõiguse olemasolu kohta. Muu hulgas selgitas kaebaja esindaja M. Triipan ka 02.09.2019 kohtumisel Keskkonnaametile eespool viidatud Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-26-16 ja asjaolu, et eesõigust tuleb hinnata ühe loa põhiselt, kuid nimetatud kaebaja argument on Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduses täielikult käsitlemata. 7 Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukohal, et Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus enampakkumise korraldamise kohta on õigusvastane ka haldusmenetluse reeglite rikkumise tõttu. 10.4. Tagatisrahaga seotud rikkumised

§ 34

lg 7 (§ 54 lg 8) võib tagatisraha olla kuni 1600 eurot ja määratud tagatisraha on iseenesest selles vahemikus. Vaidlustatud korralduses aga ei ole mingilgi määral põhjendatud, miks on määratud maksimaalne tagatisraha, millega on rikutud põhjendamiskohustust. Kaebaja arvates aga rikub selgelt ja drastiliselt kaebaja õigusi määratud ebamõistlikult lühike tähtaeg. Pakkumised tuleb esitada 23.09.2019, kuid mingil arusaamatul põhjusel on vastustaja pidanud vajalikuks nõuda tagatisraha maksmist juba 13.09.

1. Kaebaja ei oska näha mingit ratsionaalset põhjust, miks oli vaja nõuda tagatisraha maksmist 10 päeva enne pakkumiste esitamise tähtpäeva. Kuna 10 päeva varasemaks tagatisraha maksmise nõudmiseks põhjendust ei ole, on kaalutlusreegleid rikutud. Lisaks tuleb arvestada sellegagi, et tagatisraha ei ole mingi suvaline rahasumma, vaid kui isik peab maksma tagatisraha enampakkumisel, siis selle kaotuse riski tõttu peab ta sisuliselt tagatisraha maksmise hetkeks olema olukorda hinnanud ja otsustanud, et ta teeb pakkumise ja võtab sellega seotud kohustused pakutud summa riigile maksta. Seega, enne tagatisraha maksmist peab pakkuja otsustama, kas enampakkumisel osaleda või mitte ehk kas teha pakkumine. Seega, sisuliselt on tagatisraha maksmise aeg ka ajaks, mil peab langetama otsuse enampakkumisel osaleda. Vastustajal tuli arvestada ka sellega, et kulub mingi aeg, mil huvitatud isikud Ametlikest Teadaannetest enampakkumise teate leiavad ja sellega tutvuvad. 10.
2. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 on õigusvastane ja tuleb tühistada Tallinna Halduskohus kohaldas 13.09.2019 käesolevas haldusasjas esialgset õiguskaitset, peatades vaidlustatud korralduse nr 1-3/19/1761 kehtivuse ja keelates Keskkonnaametil viia enampakkumist läbi kuni 13.10.
3. 13.09.2019 korraldusega muutis Keskkonnaamet oma 03.09.2019 korralduses nr 1-3/19/1761 sätestatud enampakkumisest osavõtmiseks pakkumiste esitamise tähtaega 03.10.2019, tagatisraha maksmise tähtaega 03.10.2019 ja pakkumiste avamise tähtaega 10.10.
4. Võttes arvesse, et halduskohus oli esialgse õiguskaitse määrusega keelanud Keskkonnaametil enampakkumist läbi viia kuni 13.10.2019, rikub selline enampakkumise läbiviimise tähtaegade muutmine selgelt halduskohtu 13.09.2019 esialgse õiguskaitse määrust. Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et Keskkonnaamet ei järginud esialgse õiguskaitse määrust. Kaebaja on aga lisaks seisukohal, et isegi, kui kohus peaks leidma, et vastustaja 13.09.2019 korraldus ei ole iseenesest õigusvastane esialgse õiguskaitse määruse rikkumise tõttu või vastustaja võis seda anda ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal, on see korraldus ometi vahetult seotud Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761, mis on kaebaja hinnangul õigusvastane varasemas kaebuses esitatud motiividel. Kuna 13.09.2019 korraldus on sisuliselt 03.09.2019 korraldusega põhiregulatsiooniga seotud haldusakt, mis on samamoodi suunatud 8 alusetult enampakkumise läbiviimisele, on see korraldus samuti õigusvastane ja tuleb tühistada, seejuures vastavalt samadel motiividel, mis puudutavad 03.09.2019 korraldust. 10.
5. Kaebaja selgitab, et tal jätkub kaevandamisloa KMIN-086 alusel kaevandatavat maavaravaru lühemaks perioodiks kui viis aastat Esiteks on kaebaja toonud oma kaevandamisloa KMIN-086 laiendamise taotluses esile maavaravaru seisuga 31.03.
6. Kaebuse punktis 15 on seda ka selgitatud järgmiselt: „Kaebajale on väljastatud maavara kaevandamise luba nr KMIN-086, mille mäeeraldis kattub aktiivse varu plokkidega 9 ja
7. Seisuga 31.03.2019 oli Harku II karjääri kaevandatava varu jääk plokis 26 aT 102,897 tuh m3 ja plokis 9 aP 82,46 tuh m3 (kokku 185,357 tuh m3). Kuna viimasel viiel aastal on kaevandatud mäeeraldisel keskmiselt 68 tuh m3, ammendub varu vähem kui kolme aasta jooksul.“ Niisiis on selgelt esile toodud jääkvaru ja selle ammendumise aeg. Teiseks on oluline, et vastustaja ei ole kordagi nimetatud andmeid kahtluse alla seadnud ega väitnud, et maavaravaru jätkub laiendataval mäeeraldisel kauemaks kui viieks aastaks. Vastupidi, 31.05.2019 kirjas on vastustaja selgelt leidnud, et kaebaja kaevandamisloa KMIN086 laiendamise taotlus on nõuetekohane ning kaebajal on

§ 53

lg 3 koostoimes § 68 lg-ga 1 alusel eesõigus Lee kinnistule mäeeraldise saamiseks. Seega on vastustaja varasemalt selgelt aktsepteerinud, et kaevandamisloa KMIN-086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru

§ 68

lg 1 mõttes lühemaks perioodiks kui viieks aastaks (ja ühtlasi on vastustaja veel 2019. aasta maikuus aktsepteerinud ka kaebaja eesõigust). Seega puudub kaebaja ja vastustaja vahel vaidlus, et (jättes kõrvale küsimuse kaebaja eesõigusest) kaevandamisloa KMIN-086 alusel iseenesest ei jätku kaevandatavat maavaravaru kauemaks kui viieks aastaks. Nagu kolmas isik on oma kaebuse vastuses õigesti märkinud, on ka Maa-amet nõustunud, et kaevandamisloa KMIN-086 alusel ammendub maavaravaru kiiremini kui viie aastaga. Käesoleva haldusasja raames vaidlustatud korraldustes ega kaebuse vastuses vastustaja ka ei tugine sellele, justkui kaevandamisloa KMIN-086 alusel jätkuks varusid rohkemaks kui viieks aastaks. Kaebaja toob välja, et tegelikult puudub kolmanda isiku poolt kaebuses viidatud vastuolu kaebaja esitatud andmete ja vastustaja poolt 31.05.2019 kirjas nimetatud asjaolude vahel. Kui kaebaja tõi oma kaevandamisloa muutmise taotluses esile konkreetsed arvandmed ja varu ammendumise tähtaja vastavalt keskmistele aastastele kaevandamismahtudele, on vastustaja oma 31.05.2019 kirjas üksnes tsiteerinud

§ 68

lg-t 1, mitte väitnud, et kaevandamisloa KMIN-086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru viieks aastaks. Kaebaja viitab andmete usaldusväärsuse selgituseks, et kaebajal on kohustus esitada igas kvartalis kaevandatud mahtude kohta aruanded ja deklaratsioonid. Seejuures on kaevandatavad aastamahud kontrolli all iga mäeeraldise ja kaevandamisloa kohta. Kaebajal on kohustus esitada aruanded ja deklaratsioonid Keskkonnaameti e-keskkondade kaudu ning need andmed on teada ka Maa-ametile. Samuti on muu hulgas maavaravarude koondbilansid kõigile kättesaadavad Maa-ameti Geoportaali kaudu. Seda, kui kauaks jätkub teatud ajahetkel maavaravaru, hinnatakse vastavalt parasjagu olemasolevale jääkvarule ja varasemate aastate keskmistele kaevandatud mahtudele. Kaevandamisloal märgitud loa kehtivusaeg on kuupäev, mis on hinnatud loa andmise ajal viimaseks tähtajaks, millal varu peaks ammenduma ja mille jooksul peab mäeeraldis olema korrastatud (

§ 84lg 2).

See aga ei tähenda, et varu ei võiks ega saaks ammenduda kiiremini. 9 Ebaõige on ka kolmanda isiku väide, nagu kaebaja oleks rikkunud iga-aastaseid kaevandamismahtusid, juhul kui maavaravaru ammendub kiiremini kui viie aastaga. Kaebaja juhib tähelepanu, et esiteks ei ole märgitud kaevandamisloal KMIN-086 aastas kaevandada lubatavat maksimummahtu. Kaevandamisloal on märgitud maavara kaevandamise keskmine aastamäär, milleks on 100 000 m

1. Kuigi nimetatud kaevandamisluba on praegusel kujul tähtajaga kümme aastat (antud 21.08.2015 kehtivusega kuni 21.08.2025), oleks juhul, kui kaebaja oleks igal aastal kaevandanud 100 000 m3 maavara, varu ammendunud juba umbes viie aastaga ehk aastaks
2. Niisiis on ebaõiged kõik kolmanda isiku spekulatsioonid kaevandamismahtude rikkumise kohta ning asjaolu kohta, nagu maavaravaru ei saaks ammenduda enne kaevandamisloa lõppemist. Kaebaja selgitab täiendavalt, kuidas on antud juhul võimalik leida, et kaevandamisloa KMIN086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui viieks aastaks. Kaevandamisloa KMIN-086 järgselt oli algne kaevandatav varu 542 373 m
3. 2018 maavarade koondbilansi järgi (II, tl 24) oli
4. aasta lõpu seisuga jääkvaru umbes 213 600 m
6. aasta I kvartalil kaevandati veel 28 235 m3 (II, tl 25-26) ja seega
7. aasta märtsi lõpuks oli jääkvaru umbes 185 400 m
8. Praeguseks, st
9. aasta I kvartalis on jääkvaru umbes 176 000 m
10. Kui lähtuda üksnes kaevandamisloal KMIN-086 märgitud andmetest, mille järgi on loa alusel kaevandamise keskmine määr 100 000 m3, jätkuks varu umbes 1,8 aastaks. Kui lähtuda varasemate aastate, s.o perioodi 2015–2018 tegelikust keskmisest kaevandatud mahust (II, tl 27), mis on umbes 82 600 m3 ((10750+6157+177168+136151)/4), siis jätkus varu umbes 2,2 aastaks ehk ilmselgelt vähem kui viieks aastaks. Laiendamise taotluse seletuskirjas oli lähtutud keskmisest kaevandamismäärast 68 000 m3 ning selle järgi jätkub varu 185/68=2,7 aastaks. Kõigi nende arvutuste järgi jätkub varusid igatahes vähem kui kolmeks aastaks ja kindlasti vähem kui

§ 68lg 1 järgi ette nähtud viieks aastaks.

Seoses kolmanda isiku spekulatsiooniga, et Harku II karjääris võiks olla täiendavaid aktiivse varu plokke peale plokkide 9 ja 26, selgitab kaebaja, et Harku II karjäär kattub üksnes aktiivse varu plokkidega 9 ja

1. Jääkvaru arvestamisel on võetud arvesse mõlemas plokis sisalduvat maavaravaru. Ühtlasi nähtub Maa-ameti Geoportaalist kättesaadavast infost, et mäeeraldis koosneb plokkidest 9 ja 26 (II, tl 28). 10.
2. Kaebaja märgib veel, et vaidlustatud korraldused on haldusaktid (tegemist ei ole toiminguga). Seega tuli nende andmisel järgida HMS-i järgseid haldusakti õiguspärasuse nõudeid. Muu hulgas pidi vastustaja teostama kaalutlusõigust ja tagama ärakuulamisõiguse. 10.
3. Kaebaja palub vastustajatel mõista välja menetluskulu summas 11 113,89 eurot sh (riigilõiv kokku sumas 30 eurot) vastavalt menetluskulude nimekirjale (II, tl 8-15p). VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
4. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 11.
5. Keskkonnaamet toob selguse antud kehtivad kaevandamisload: huvides välja Harku lubjakivimaardlas Aktsiaselts Harku Karjäär HARM-145 Harku VI lubjakivikarjäär - (Kaevandamist ei ole alustatud. Kaevandamisloale on märgitud aastane planeeritud kaevandamismaht 100 tuh m3 selle alusel saab öelda, et kui kaevandataks mäeeraldisel loale märgitud keskmise kaevandamimahu alusel, siis jätkub varu 4,9 aastaks.) 10 Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-038 Harku Karjäär 20,4 Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-086 Harku II karjäär 2,7 Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-096 Harku IV lubjakivikarjäär 4,7 Balti Kivi OÜ KMIN-123 Harku V lubjakivikarjäär 8,1 (02.10.2019 seisuga on 8,9 aastat tulenevalt 03.09.2019 korraldusest 1-3/19/1757, millega muudeti kaevandamisluba KMIN-123 ja sai õiguse täiendava bloki kaevandamiseks.) Varu arvutamise metoodika: kogu kaevandatav varu mäeeraldisel päringu hetkel jagatud mäeeraldise viimase viia aasta keskmise kaevandatud aastamahuga. Varu on arvutatud 29.07.2019 seisuga ning on kontrollitud 02.10.2019 seisuga. Aktsiaseltsil Harku Karjäär on võimalik Harku lubjakivimaardlas talle kuuluvate kehtivate kaevandamislubade alusel kaevandada lubjakivi 1769,7 tuhat m
6. Arvestades päringu hetkel so 29.07.2019, keskmisi aastaseid kaevandamismahte (mis on arvestatud 5 aasta keskmisena) jätkub kaebajal varusid kokku 6,8 aastaks. 11.
7. Keskkonnaamet on seisukohal, et Maapõueseaduse (

) § 53 lg 3 tõlgendamisel koostoimes

§ 68lg-ga 1 tuleb lähtuda normi eesmärgist ja seadusandja tahtest.

Vastustaja toob välja, et Riigikohus on otsuses 3-3-1-26-16 p 35 andes hinnangu kuni 31.12.2016 kehtinud

§ 301lg 1 märkinud „Sättest, nagu ka selle eelnõu ettevalmistamise materjalidest (14.

novembri 2007. a nõupidamise protokoll, I kd, tl 224 jj) nähtub, et silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist“. Seega on sätte eesmärk tagada kaevandajale pidev kaevandatav tooraine maht kuni viieks aastaks. Võttes arvesse, et kaebajale Harku lubjakivimaardlas antud 4 kehtiva kaevandamisloaga, millest ühes ei ole karjäär isegi veel avatud, jätkub kaevandatavat maavara kaebajale kokku 6,8 aastaks, on kaebajale tagatud pidev kaevandatav tooraine enam kui viieks aastaks. Kaebaja on viidanud Riigikohtu otsuses 3-3-1-26-16 p 35 toodud seisukohale, mille kohaselt „Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt

§ 301

lg 1 käsitleb üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud (Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkiri nr 1319 „Põlevkivi kaevandamise lubade muutmine ja keskkonnamõju hindamise mittevajalikkus) põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru“. Seega ei ole tegemist käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva olukorraga. Nimetatud kohtuasjas ei ole küsimuse all kaevandamisloa laiendamise küsimus, vaid kohtuasi käsitleb olukorda, kus põlevkivi kaevandamisluba hakkab lõppema ning kõigi kaevandamislubadega maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas jääb alla kuni 31.12.2016 kehtinud

§ 251lg 1 sätestatud, põlevkivi aastase kaevandamismäära.

Seega on Riigikohus andnud hinnangu hoopis teistsugusele õiguslikule olukorrale. Lisaks eeltoodule, tuleb silmas pidada, et kuni 31.12.2016 kehtinud

i säte, mida kohus analüüsis, kohaldus vaid põlevkivile ja põlevkivi puhul on olukord võrreldes teiste maavaradega, sh lubjakiviga erinev, kuna lisaks ülaltoodule (lubjakivi puhul ei ole lubade ülest kaevandamismäära nii nagu on põlevkivi puhul) põlevkivi puhul on maardlaks kogu Eesti Vabariigi territoorium ning põlevkivi kaevandamise olemusest tulenevalt ei võeta kaevandamislube sellistele väikestele kõrvuti asuvatele tükkidele ehk mäeeraldistele nii nagu näiteks käesolevast kohtuasjast nähtuvalt on kaebaja teinud. 11 Seega ei ole vastustaja arvates Riigikohus andnud hinnangut olukorrale, kuidas tuleb varu hinnata olukorras, kus mäeeraldised asuvad mäetehniliselt ühes karjääris ning kus olenemata kehtivate kaevandamislubade arvust, toimub kaevandamine mäetehniliselt ühiselt, ühe maardla piires jätkub kaevandajal kaevandatavat varu rohkem kui 5 aastaks ning ka kaevandatud maa korrastamisprojektis on ala käsitletud kui ühte tervikut (va kaevandamisluba HARM-145) ning korrastamine on ettenähtud ühiselt (Aktsiaselts Harku Karjäär esitas Keskkonnaametile nõusoleku saamiseks Harku karjääri, Harku II karjääri, Harku IV lubjakivikarjääri korrastamisprojekti Lisa 2 (töö nr 55-13), mis on registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 22.09.2015 kirjana nr HJR 10-1/15/21322-1. Töö on koostatud OÜ Mäemees poolt). Keskkonnaamet lisab käesolevale menetlusdokumendile foto (I, tl 93), kust on näha, et kaebaja majandab erinevaid mäeeraldisi ühe suure karjäärina. Vahemärkusena märgib Keskkonnaamet, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja selliselt tegutsedes oleks

§ 69kohaselt taotlenud olemasolevate kaevandamislubade liitmist.

Keskkonnaamet on seisukohal, et varu hinnates tuleb arvesse võtta kõik ühele kaevandajale samas maardlas mäetehniliselt ühes karjääris kuuluvad kaevandamisload. Selline tõlgendus on kooskõlas Riigikohtu otsuse 3-3-1-26-16 p 35 sõnastatud sätte eesmärgiga ning tagab kaevandajale pidevalt kaevandatava maavara varu vähemalt viieaastaseks perioodiks nii nagu seadusandja on soovinud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukoht, mille kohaselt on

§ 53

lg 3 eesõigus seotud alati ja ainult konkreetse kaevandamisloaga, liialt kitsendav ega ole kooskõlas seaduse mõttega. Käesoleval juhul tähendaks selline sätet kitsendav tõlgendus ka seda, et olukorras, kus kaevandajal on juba ühes maardlas 4 kaevandamisluba ja ta on laiendamiseks valinud neist ühe (mis iseenesest ei ole isegi see, mis asub laiendusele füüsiliselt kõige lähemal), saaks kaevandaja valida vastavas maardlas asuva kõige väiksema varuga kaevandamisloa ja taotleda sellele laiendamist ning saabki laienduse sõltumata kui kaua jätkuks külgnevate lubade alusel maavara. Seadusandja jaoks on aga oluline olnud, et varu jätkuvus tagataks kaevandaja jaoks konkreetse maardla piires, seega on ülaltoodud tõlgendus vastuolus lisaks

§ 53

lg 3 ka

§ 68lg 1 ja lg 2 mõttega.

Keskkonnaameti seisukohta toetab ka võrreldes kuni 01.01.2017 kehtinud

redaktsiooniga

§ 69

lisamine.

seletuskirjas on märgitud „See on uus säte, mille lisamine on tingitud vajadusest liita omavahel mäeeraldisi, mis asetsevad kõrvuti ning mille kaevandamislube omab üks ja sama isik. Lubade liitmine hõlbustab nii loa andja kui ka loa omaja tööd, kuna siis tuleb täita vaid ühele loale märgitud kohustusi ja kontrollida vaid ühe loa nõuete täitmist. Selle järgi on praktikas ilmnenud vajadus ja mõningatel juhtudel on seda uue loa andmise kaudu ka tehtud, kuid õigusselguse huvides vajaks see seaduses üheselt reguleerimist“. Seega on seadusandja üheselt soovinud suunata kehtivat õigust selliselt, et samale keskkonnaregistri maardlate nimistu registrikaardile kantud maardlas kuulub ühele isikule üks kaevandamisluba. Keskkonnaamet ei saa nõustuda

§ 53

lg 3 koostoimes

§ 68

lg 1 tõlgendamisega selliselt, mis annab võimaluse erinevate seadusandja tegelikku tahtega vastuolus olevate nö JOKK skeemide väljatöötamiseks. Kui lähtuda vaid grammatilisest tõlgendusmeetodist ning jätta kõrvale sätte tegelik eesmärk (mida Keskkonnaamet selgelt õigeks ei pea) olnuks ka kolmandal isikul võimalik läbi „skeemitamise“ jagada kaevandamisluba KMIN-123 osadeks ning seejärel esitada laiendamise taotlus Lee kinnistul kaevandamisloa saamiseks. Kokkuvõtvalt märgib Keskkonnaamet, et

§ 53

lg 3 koosmõjus

§ 68

lg 1 ja 2 12 nähtub üheselt, et seadusandja on pidanud oluliseks, et kaevandajale oleks kaevandatav maavara varu tagatud vähemalt viieks aastaks ühe maardla piires ning kuna kaebajale jätkub Harku lubjakivimaardlas kaevandatavat varu veel kokku 6,8 aastaks puudub tal

-s sätestatud eelisõigus ning Keskkonnaameti otsus korraldada enampakkumine on igati õiguspärane. 11.3. Keskkonnaamet ei ole enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid rikkunud

§ 53

lg 5 p 3 alusel, kui 30 päeva jooksul esimesena esitatud riigile kuuluva maavara kaevandamisloa taotlusest avalikkuse teavitamisest arvates esitatakse sama või osaliselt kattuva maardla osa kohta teine sama maavara kaevandamisloa taotlus ning esitatud taotlusi ei saa samal ajal rahuldada, selgitatakse kaevandamisloa saamise õigus välja enampakkumise teel. Vastavalt

§ 54

lg 2 korraldab enampakkumise kaevandamisloa andja.

§ 48kohaselt on kaevandamisloa andja Keskkonnaamet.

Seega on Keskkonnaameti pädevuses enampakkumise korraldamine. Keskkonnaametile oli esitatud kaks taotlust Lee kinnistul kaevandamise õiguse saamiseks ning neid taotlusi ei ole võimalik samaaegselt rahuldada. Seega tuleb taotleja, kelle kaevandamisloa taotlust edasi menetletakse, välja selgitada enampakkumise teel.

§ 53lg 5 p 3 ei jäta loa andjale kaalutlusruumi.

Juhul, kui esitatakse kaks taotlust, mida ei ole võimalik samaaegselt rahuldada peab loa andja korraldama enampakkumise. HMS § 40 lg 3 p 3 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Enampakkumise korraldamine ei ole kaebaja õigusi kahjustav, kuna kõigil on võrdne võimalus enampakkumisel osaleda. Seega võis Keskkonnaamet anda korralduse enampakkumise korraldamise kohta ilma menetlusosaliste arvamusi ära kuulamata. 11.4. Vastustaja leiab, et tagatisraha summas 1600 eurot on Keskkonnaameti poolt määratud kooskõlas

§ 34

lg 7 ning keskkonnaministri 19.07.2017 määrusele nr 23 „Üldgeoloogilise uurimistöö loa, geoloogilise uuringu loa ja maavara kaevandamise loa saamise õiguse enampakkumise ning põlevkivi kaevandamise aastamäära osa ja tagantjärele kaevandatava põlevkivi koguse kaevandamise õiguse enampakkumisel müümise täpsustatud nõuded ning kord ja enampakkumise alghind“ (edaspidi määrus nr 23) § 1 lg 4 p

1. Arvestades, et tagatisraha tasaarveldatakse enampakkumise ostuhinnaga ning tagatisraha ei tagastata vaid enampakkumise nurjanud isikule ning tagatisraha kuulub tagastamisele kõigile võitjaks mitteosutumise korral, jääb Keskkonnaametile arusaamatuks, kuidas tagatisraha suurus, mis vastab seaduses toodud suurusele, rikub kaebaja õigusi. Lisaks on tegemist menetlustoiminguga. Menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaeg peab olema mõistlik. 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761 antud tähtaeg tagatisraha tasumiseks oli mõistlik ning kui arvestada veel ka täiendavat tähtaega, mille Keskkonnaamet tagatisraha tasumiseks andis, siis oli kaebajal võimalik otsustada tervelt kuu aega, kas ta soovib enampakkumisel osaleda või mitte. 11.
2. Kaebaja menetluskulude osas märgib vastustaja, et vastustaja hinnangul on mõningate menetlusdokumentide koostamine olnud ülemäära ajamahukas. Vastustaja toob välja lisana 1 esitatud arvel märgitud täiendatud kaebuse koostamiseks (periood 16.09-18.09.2019), lisana 2 esitatud arvel märgitud määruskaebuse koostamiseks (01.10.-08.10.2019) ja vastustaja vastuse koostamiseks (21.10-22.10.2019) kulunud aja. Puudus vajadus esitada mahukat vastuväidet 13 Balti Kivi OÜ menetlusse kaasamata jätmiseks. Keskkonnaamet märgib ka, et Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2019 määrusega jäeti kaebaja määruskaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on olnud ülemäära ajamahukas ka kaebaja esindajate suhtlus kliendiga (lisana 3 esitatud arve). Suhtlus kliendiga (sh lisana 3 esitatud arvel ja ka teistel arvetel märgitud kommunikatsioon kliendiga, ülevaate andmine menetluse seisust, e-mailide ettevalmistus jm) ei peaks olema samaväärse tunnihinnaga õigusteenus kui näiteks kaebuse koostamine. TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Arvestades, et tegemist ei ole keskmisest keerukama õigusliku vaidlusega, ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine täies mahus. Kui tekib õiguslik alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks, palub vastustaja kohtul hinnata kaebaja menetluskulude põhjendatust vastavalt õigusaktidele ja väljakujunenud kohtupraktikale ja kaebuse rahuldamisel mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Riigilõivu väljamõistmisele kaebuse rahuldamisel vastustaja vastu ei vaidle. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
3. Kolmas isik ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Kolmas isik leiab, et kaebuse alus on osaliselt nõuetekohaselt konkretiseerimata ning seetõttu selgusetu (HKMS § 41 lg 2). Samuti pole kaebaja piisavalt tõendanud enda väidetud asjaolude õigsust (HKMS § 59 lg 1) ega põhjendanud kaebust (HKMS § 38 lg 1 p 7). Kolmas isik leiab, et kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta täielikult rahuldamata järgnevalt toodud põhjustel. 12.1 Kaebaja ei ole

§ 68

lg 1 järgne õigustatud subjekt

§ 68

lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale mäeeraldisele, siis kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks. Seega kuulub mäeeraldise laiendamise õigus isikule, kel on olemas vaid üks kaevandamisluba. Ka

eelnõu seletuskiri ei anna võimalust laiemaks tõlgenduseks – s.t et selliseks isikuks võiks siiski olla ka isik, kellel on mitu kaevandamisluba, kuid kelle ühe mäeeraldise osas, mille kohta on kaevandamisluba olemas, jätkuks kaevandatavat maavara kuni viieks aastaks (vt

seletuskirja seletus seoses §-ga 67, mis vastab kehtiva seaduse §-le 68, alates lk 47). Samas nähtub

seletuskirjast põhimõte, mille järgi saab mäeeraldise laiendamise õigus olla isikul, kelle õiguste teostamist on piiratud. Seletuskirja lk 49 ülemises lõigus on seoses §ga 67 märgitud järgmist: „Lõikes 6 on selgitatud, kellel on mäeeraldise laiendamiseks eesõigus. Lõike 3 punktis 3 sätestatud alusel mäeeraldise laiendamise taotlejal on riigile kuuluva maavara mäeeraldise laiendamiseks eesõigus teiste mäeeraldise laiendamise taotlejate ees. Nii on tagatud, et ettevõte, kelle õiguste teostamist on piiratud, saab mäeeraldise laiendamiseks eelise.“ 14 Kolmas isik möönab, et siinkohal viidatu puudutab mõnevõrra erinevat olukorda, kui on vaidlusalune, kuid see näitab siiski seadusandja tahet soodustada läbi eesõiguse andmise isikut, kelle vastavat õigust on mingil viisil ja mahus piiratud. Seega, nii õigusnormi grammatilise kui ka eesmärgipärase tõlgendamise meetodi kaudu tuleb järeldada, et

§ 68lg-s 1 peetakse silmas isikut, kellel on vaid üks kehtiv kaevandamisluba.

Kui teha otsing vastustaja veebilehel seoses kaebaja ning Harku maardla kaevandamislubadega, siis nähtub, et kaebajal oli seisuga 08.05.2019 (nagu ka seisuga 13.09.2019) selle maardla osas kokku neli kehtivat kaevandamisluba (I, tl 193, vt ka I, tl 21-22p ja 194-199). Kuni 31.12.2016 kehtinud

§ 26

lg 1 nägi ette, et maavara kaevandamise aastamäär on aastas keskmiselt kaevandatav maavaravaru kogus, mille kaevandamisega tagatakse loa kehtivusaja jooksul mäeeraldise maavaravaru ammendamine. Sama

redaktsiooni § 26 lg 3 sätestas, et maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär on maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas. Vt ka alates 01.01.2017 kehtiva

§ 57lg 1 ja § 58 lg 1.

Kaebaja ei ole kõnesolevatele kaevandamislubadele (neist nähtuvatele andmetele) õiguslikku tähendust omistanud ning neid oma põhjendustes

§ 68lg 1 mõttes käsitlenud.

Seetõttu jääb kaebuse põhjal ebaselgeks ka see, kuidas saab kaebaja olla käesoleval juhul eesõigustatud isikuks, kuna tal on olnud rohkem kui üks kehtiv kaevandamisluba. Viidatud kaebaja kaevandamislubadest selgub, et tal on väga laialdane ja pikaajaline kaevandamisõigus Harku maardlas, mis kehtib oluliselt kauem, kui on märgitud tähtaeg 08.05.2024. Seetõttu tekib küsimus, millest lähtuvalt peab kaebaja end seaduse mõttes eesõigust omavaks isikuks ka seeläbi, et tema kaevandamisõigust on piiratud. Kolmanda isiku arvates ei saa eeltoodu alusel kaebaja suhtes

§ 68

lg 1 järgset mäeeraldise laiendamise õigust kohaldada, mistõttu pole tal ka

§ 53lg 3 järgset eesõigust.

12.2. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole

§ 68

lg 1 järgseks õigustatud subjektiks ka

§ 68

lg 1 alternatiivsete tõlgenduste korral Kui kohus ei nõustu eespool esitatud kolmanda isiku seisukohtadega, siis on kõnealust normi võimalik mõista ka kahes teises tähenduses. Mõlemad alternatiivsed tõlgendused annavad samuti alust järeldada, et kaebaja ei ole käesoleval juhul eesõigustatud isikuks. Esiteks, kui

§ 68

lg-t 1 saab siiski kohaldada ka isiku suhtes, kellel on mitu kehtivat kaevandamisluba, siis tuleb arvesse võtta, millise kaevandamisloa järgi on kaevandatavat maavaru kõige rohkem. Seega, kui kasvõi ühe loa kohaselt jätkub maavaru enamaks kui viieks aastaks, pole kaevandamislubade omaja

§ 68lg 1 ja § 53 lg 3 tähenduses kaevandamise laiendamiseks eesõigustatud.

Kaebuse põhjal ei ole mõistetav, miks ja millisel alusel on kaebaja kõnealust laiendamissoovi sidunud kaevandamisloaga nr KMIN-086 (08.05.2019 kaevandamisloa muutmise taotluses sooviti Harku II karjääri laiendamist, mille kaevandamiseks on väljastatud maavara kaevandmaise luba nr KMIN-086). 15 Kaebaja pole põhjendanud, miks ning millisel alusel ei omaks kaevandatava maavaru hindamisel tähtsust kaevandamisluba nr KMIN-038, mille kehtivus on kuni 03.05.2049, ja/või kaevandamisluba nr HARM-145, mille kehtivus on kuni 03.09.2032. Kaebusest ei nähtu seegi, millistest asjaoludest ning tõenditest tuleneb, et iseäranis kaevandamislubade nr KMIN-038 ja nr HARM-145 järgset kaevandatavat maavaru (eraldiseisvalt arvestatuna) jätkub seisuga 08.05.2019 (mil kaebaja kaevandamisloa muutmise taotluse esitas) kuni 5 aastaks. Teiseks, kui

§ 68

lg 1 mõttes pole oluline see, kas isikul on vaid üks kehtiv kaevandamisluba või millise kaevandamisloa järgi ammendub kaevandatav maavaru kõige hiljem, siis tuleb isikul olemasolevaid kaevandamislubasid arvestada kogumis ning tuvastada, millal ammendub kõigi kehtivate kaevandamislubade järgne kaevandatav maavaru. Järelikult, kui nende lubade järgi jätkub kaevandatavat maavaru kauemaks kui 5 aastaks, pole isik

§ 68lg 1 ja § 53 lg 3 kohaselt kaevandamisloa saamiseks eesõigustatud.

Selles osas nõustub kolmas isik vastustajaga, et varu hinnates tuleb arvesse võtta kõik ühele kaevandajale samas maardlas mäetehniliselt ühes karjääris kuuluvad kaevandamisload (käesoleval juhul on neid 4). Selline tõlgendus tagab kaevandajale pidevalt kaevandatava maavara varu vähemalt viieaastaseks perioodiks. Kaebajale oli ka seisuga 03.09.2019 tagatud kaevandatava maavara varu vähemalt viieks aastaks ühe maardla, s.o Harku lubjakivimaardla, piires. Samuti tuleb asjakohaseks pidada vastustaja välja toodut, et kaevandatud maa korrastamisprojektis on kõnealust ala käsitletud kui ühte tervikut (v.a seoses kaevandamisloaga nr HARM-145) ning selle korrastamine on ettenähtud ühiselt. Kaebaja ei ole kaebuses esile toonud asjaolusid, esitanud tõendeid ega põhjendusi selle asjaolu kohta, et kui võtta arvesse kõik kaebajale kuulunud kaevandamisload seisuga 08.05.2019, siis ammendub nende lubade järgne kaevandatav maavaru lähima 5 aasta jooksul (s.t hiljemalt 08.05.2024). Kaebaja tuginemine Riigikohtu haldusasjale nr 3-3-1-26-16 (otsuse p-s 35 toodud seisukohale) ei ole käesoleval juhul asjakohane vähemalt järgmistel põhjendustel: - Riigikohus tõlgendas kuni 31.12.2016 kehtinud

, s.h § 301; - vaidlus puudutas põlevkivi kaevandamist; - selles kohtuasjas ei olnud vaidluse all kaevandamisloa laiendamine; - asjassepuutuv oli kuni 31.12.2016 kehtinud

§ 251

lg 1 järgne põlevkivi aastane kaevandamismäär; - Riigikohus ei andnud hinnangut sellele, kuidas tuleb lubjakivi varu hinnata olukorras, kus mäeeraldised asuvad mäetehniliselt ühes karjääris ning kus olenemata kehtivate kaevandamislubade arvust toimub kaevandamine mäetehniliselt ühiselt. Kolmas isik nõustub vastustajaga, et kuni 31.12.2016 kehtinud

§ 301

, mida Riigikohus eelviidatud kohtuasjas analüüsis, kohaldus vaid põlevkivile ja viimase puhul on olukord võrreldes teiste maavaradega, s.h lubjakiviga, erinev. See tähendab, et lisaks sellele, et lubjakivi puhul ei ole lubade ülest kaevandamismäära nagu põlevkivi puhul, on põlevkivi puhul maardlaks kogu Eesti Vabariigi territoorium ning selle kaevandamise olemusest tulenevalt ei võeta kaevandamislubasid väikestele kõrvuti asuvatele tükkidele ehk mäeeraldistele. 12.

1. Kaebuse põhjal ei ole tuvastatav ega seetõttu mõistetav, millel tugineb järeldus, et kaevandamisloaga nr MMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub Harku II karjääris kuni viieks aastaks. 16 Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud kolmanda isiku poolt välja toodud andmete alusel esinevat järgmist sisulist vastuolu: - 2006 märtsis, kõnesoleva kaevandamisloa andmisel järeldati, et kaevandada on võimalik kuni 2025 augustini; - mais 2019 aga ollakse seisukohal, et 2025 augustini pole kindlasti võimalik enam kaevandada; - tegemist on olulise ja põhimõttelise erinevusega kaevandamismahtude hindamisel ning see peaks olema arusaadav ja kontrolliv ka kolmandale isikule. Kaebaja pole vastanud kolmandale isikule seisukohale, mille kohaselt on Maa-amet 13.05.2019 arvamuses kaebaja taotlust toetanud, kuid sellest ei selgu, miks ei võiks Harku II mäeeraldisel kaevandada kuni kaevandamisloa kehtivusaja lõppemiseni. 20.04.2020 menetlusdokumendis pole kaebaja vastanud kolmanda isiku seisukohtadele ka selles osas, et kaebuses pole käsitletud, põhjendusi esitamata, järgmisi kaevandamisloast nr KMIN-086 nähtuvaid asjaolusid: - ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru on 113.374 tuh m3; Ka 20.04.2020 vastuse põhjal pole ühest selgust, kuidas mõjutavad need asjaolud järeldust, mille kohaselt on Harku II mäeeraldisel võimalik kaevandada veel kuni 3 või hoopis kuni 5 aastat. 12.
2. Kolmas isik on seisukohal, et vastustaja ei ole rikkunud enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid. 12.
3. Kaebaja pidi enampakkumise korraldamise õiguslikust alusest ning vastustaja sellekohastest põhjendusest olema teadlik enne Tallinna Halduskohtule 13.09.2019 kaebuse esitamist. 12.
4. Kaebaja 20.04.2020 vastusest jääb selgusetuks, miks pole põhjendatud kolmanda isiku käsitlus, et kui

§ 68

lg-t 1 saab siiski kohaldada ka isiku suhtes, kellel on mitu kehtivat kaevandamisluba, siis tuleb arvesse võtta, millise kaevandamisloa järgi on kaevandatavat maavara kõige rohkem. Kolmas isik on jätkuvalt arvamusel, et kui kasvõi ühe loa kohaselt jätkub maavara enamaks kui viieks aastaks, pole kaevandamislubade omaja eesõigustatud

§ 68lg 1 ja § 53 lg 3 tähenduses kaevandamise laiendamiseks.

Kaebaja pole seejuures vastanud kolmanda isiku kriitikale, mille kohaselt pole kaebuse põhjal mõistetav, miks ja millisel alusel on kaebaja kõnealust laiendamissoovi sidunud kaevandamisloaga nr KMIN-

1. Seega on see kaebaja valik jätkuvalt õiguslikult arusaamatu. 12.
2. Oma 20.04.2020 vastuses on kaebaja jätnud selgitamata, miks ta pole nõustunud järgmise kolmanda isiku vastuväitega – kaebaja pole põhjendanud, miks ning millisel alusel ei omaks kaevandatava maavara hindamisel tähtsust kaevandamisluba nr KMIN-038, mille kehtivus on kuni 03.05.2049, ja/või kaevandamisluba nr HARM-145, mille kehtivus on kuni 03.09.
3. Samuti pole kaebaja ümber lükanud kolmanda isiku vastuväidet selle kohta, et kaebusest ei nähtu, millistest asjaoludest ning tõenditest järeldub, et kaevandamislubade nr KMIN-038 ja nr 17 HARM-145 järgset kaevandatavat maavara (eraldiseisvalt arvestatuna) jätkub seisuga 08.05.2019 (mil kaebaja kaevandamisloa muutmise taotluse esitas) kuni 5 aastaks. 12.
4. Kaebaja pole selgelt koos omapoolsete põhjendustega kummutanud ka kolmanda isiku teise alternatiivse tõlgenduse põhjendatust. Järelikult on õige arusaam, et kui

§ 68

lg 1 mõttes pole oluline see, kas isikul on vaid üks kehtiv kaevandamisluba või millise kaevandamisloa järgi ammendub kaevandatav maavaru kõige hiljem, siis tuleb isikul olemasolevaid kaevandamislubasid arvestada kogumis ning tuvastada, millal ammendub kõigi kehtivate kaevandamislubade järgne kaevandatav maavara. Arvestades, et kaebaja pole kolmanda isiku käsitlust ümber lükanud, siis on jätkuvalt alust väita, et kui nende lubade järgi jätkub kaevandatavat maavaru kauemaks kui 5 aastaks, pole isik (antud juhul kaebaja)

§ 68lg 1 ja § 53 lg 3 kohaselt kaevandamisloa saamiseks eesõigustatud.

12.

1. Kaebaja pole andnud vastust ka järgmise kolmanda isiku vastuväite kohta. Kui hinnata Ametlikes Teadaannetes 29.05.2019 avaldatud kaevandamisloa menetluse algatamise teadet seoses kaebaja 08.05.2019 taotlusega, siis ei ole mõistetav, millist mäeeraldist, mille ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru kogus on 510,897 tuh m3 (seisuga 31.03.2019), teates silmas peetakse – st kas senist Harku II mäeeraldist (millel jätkuvat maavara kaevandamiseks väidetavalt kuni viieks aastaks) või Lee kinnistut, kuhu kaevandamist laiendada soovitakse. Kolmas isik kordab, et kui lähtuda vastustaja 17.05.2019 teatest, millega kolmandat isikut teavitati tema kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmisest, siis selles teavituses oli märgitud Harku VIII mäeeraldis, mille aktiivne tarbevaru oli seisuga 31.12.2019 408 tuh m
2. Harku VIII mäeeraldis seondub vaid Lee kinnistuga. Need asjaolud on endiselt ebaselged ja arusaamatud ka kaebaja täiendava vastuse põhjal. 12.
3. Kolmas isik märgib, et kaebaja peab vastustaja vastuses esitatud varu arvutamise metoodikat kohaseks, kuid pole ka ise välja toonud, milline on sellise metoodika kasutamise õiguslik alus. Kolmas isik jääb enda seisukohtade juurde: - ei ole mõistetav, millel tugineb kogu kaevandatava varu kogus (sh kas tegemist on rangelt vastava kaevandamisloa järgse näitajaga või faktilise varuga, mis ei pruugi olla täpselt kooskõlas kaevandamisloas kindlaks määratud kaevandamismahtudega); - viimase viia aasta keskmine kaevandatud aastamaht on väga ebamäärane näitaja, sest konkreetsete kaevandamislubade alusel saavad kaevandatavad mahud (kas maksimaalsena või keskmisena kaevandamisloas kindlaks määratuna) olla väga erinevad. 12.
4. Kolmas isik palub kaebuse esitajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3591 eurot (sh käibemaks) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (II, tl 1-7). KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud: 18
6. Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761 otsustati: müüa enampakkumisel kaevandamisloa taotlemise õigus kinnistul, asukohaga Harjumaa, Saue vald, Hüüru küla, Lee (registriosa nr 13550602, katastritunnus 72701:001:0177). Enampakkumise objekt: - Nimetus – Katastriüksus Lee. Asukoht - Harju maakond Saue vald Hüüru küla katastriüksus Lee (registriosa nr 13550602, katastritunnus 72701:001:0177). Pindala – 4,12 ha. Korraldusega määrati pakkumiste esitamise ajaks 23.09.2019 kell 12:00 ja tagatisraha tasumise suuruseks 1600 eurot ning tasumise tähtajaks 13.09.
7. Pakkumise avamise ajaks määrati 30.09.
8. (tl 19-20p) Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1898 muudeti nimetatud pakkumiste esitamise ja tagatisraha tasumise tähtaega määrates uueks tähtajaks 03.10.
9. Pakkumise avamise tähtajaks määrati 10.10.2019 kell 10:
10. (tl 28 ja selle pöördel)
11. Kaebaja leiab, et eelpool nimetatud korraldused on õigusvastased ja tuleb tühistada. Kaebaja sisulise argumentatsiooni tuum korralduste väidetavast õigusvastasusest seisneb selles, et kaebajal on kaevandamisloa saamiseks

§ 53

lg 3 järgne eesõigus, millest tulenevalt enampakkumise korraldamine ei ole lubatud. Ühtlasi leiab kaebaja, et

§ 53lg 3 järgne eesõigus on konkreetse kaevandamisloaga seotud õigus.

Lisaks on vastustaja rikkunud kaebaja arvates enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid. 13.09.2019 korraldus on õigusvastane kaebaja arvates juba üksnes seetõttu, et see on antud ajal, mil kohus oli esialgse õiguskaitse raames peatanud 03.09.2019 korralduse, mida muudeti kehtivuse. Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et käesoleval juhul tuleb hinnata varustuskindlust Harku lubjakivimaardlal ühtse karjäärina ning ettevõtte põhiselt. Vastustaja märgib, et tuleb vahet teha selles, kas arvesse tuleb võtta ettevõtte kõikide kaevandamislubadega antud maavaravaru või ettevõttele mäetehniliselt ühes karjääris antud kaevandamislubadega kaevandada lubatud maavaravaru. Vastustaja ei nõustu sellega, et oleks rikkunud menetlusreegleid. Kolmas isik on seisukohal, et kaebajal puudub

§ 53

lg 3 järgne eesõigus kuivõrd:

1. a)eesõigus saab olla üksnes juhul kui isikul on üks kaevandamisluba, kaebajal on neid kokku neli, samuti ei ole kaebaja õigusi kuidagi piiratud;
2. b)kui eesõigust saab rakendada ka isikute suhtes, kellel on mitu kaevandamisluba, siis tuleb lähtuda loast, kus on kaevandamise varu suurim;
3. c)nõustub kolmas isik vastustajaga, et hinnata tuleb sama maardla piires kõiki ühele ettevõttele väljastatud kaevandamislube kogumis. 16. Kohus märgib, et eeltoodust tulenevalt taandub kogu vaidlus sisuliselt

§ 53

lg 3 tõlgendamisele koosmõjus

§ 68lg 1 arvestades käesolevas asjas tuvastatavate faktiliste asjaoludega.

16.1.

§ 53

lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul on riigile kuuluva maavara kaevandamise loa saamise eesõigus käesoleva seaduse §-s 68 nimetatud mäeeraldise laiendamise nõuete kohaselt mäeeraldise laiendamise taotluse esitanud isikul. Maapõueseaduse seletuskirja kohaselt: „sätestab paragrahv 53 kaevandamisloa saamiseks õiguse tekkimise alused ja/või eesõiguse. Analoogset sätet seni kehtivas seaduses ei olnud, kaevandamisloa saamine sõltus üldjuhul taotluse esitamisest, v.a turba ja põlevkivi kaevandamisel. Eesõigused on paragrahvis reguleeritud prioriteetsuse järjekorras. Esimesena on esitatud uuringu tegija eesõigus. Teiseks on mäeeraldise laiendamise õigus (lõige 3).“ 16.2.

§ 68

lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omajal õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara 19 jätkub kuni viieks aastaks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib mäeeraldist laiendada ainult maardla piires, kus asub loale kantud mäeeraldis. Seletuskirja kohaselt: „reguleeritakse mäeeraldise laiendamist üldjoontes sarnaselt kehtiva seaduse § ga 30. Lõikes 1 on asendatud sõna külgnev sõnaga piirnev, et käsitleda mäeeraldise laiendamist ka lamamisse ja lasumisse. Lõikes 2 on täpsustatud kehtiva

§ 30

lõike 1 sõnastust selliselt, et mäeeraldist tohib laiendada ainult maardla piires, kus asub loale kantud mäeeraldis. Maardlas olev maavara on üldjuhul sarnaste lasumistingimustega ning selle kaevandamine sama loa alusel on seega otstarbekas. Selgitame, et laiendamise paragrahvi muutmise tõttu on eelnõust välja jäetud kehtiva seaduse § 301, mis reguleerib põlevkivi kaevandamise loa andmist uue mäeeraldise saamiseks. Kehtiv

§ 301

sätestas põlevkivi uue mäeeraldise andmiseks teatud eelisõigused, mis on aga nüüd laiendamise paragrahviga kaetud. Paragrahvis 301 nimetatud eelisjärjekord on nüüd sätestatud eelnõukohase seaduse § 53 lõikega 3, mille kohaselt on mäeeralise laiendamise taotlejal eelisõigus teiste taotlejate, v.a geoloogilise uuringu luba omanud isiku ees. Laiendamist saavad taotleda isikud, kellel on kehtiv luba. Seetõttu ei ole kehtiva

§ 301enam vajalik.

Sisulist muutust

§ 301

ärajätmine kehtivas seaduse esitatud kujul arvestades kaasa ei too, kuivõrd see on eelnõukohase seaduse § 67 lõikega 1 hõlmatud.“ (Vastu võetud seaduses § 68 lg 1.) 17. Asjas on tõendamist leidnud, et kaebajale on väljastatud Harku lubjakivimaardlas järgmised maavara kaevandamisload:

1. a)Aktsiaselts Harku Karjäär HARM-145 Harku VI lubjakivikarjäär - (Kaevandamist ei ole alustatud. Kaevandamisloale on märgitud aastane planeeritud kaevandamismaht 100 tuh m3 selle alusel saab öelda, et kui kaevandataks mäeeraldisel loale märgitud keskmise kaevandamimahu alusel, siis jätkub varu 4,9 aastaks.)
2. b)Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-038 Harku Karjäär
3. c)Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-086 Harku II karjäär
4. d)Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-096 Harku IV lubjakivikarjäär (vt ka https://eteenus.keskkonnaamet.ee/ ) Kohus leiab, arvestades vastustaja poolt kohtule esitatud andmeid, et nimetatud lubade alusel jätkub kaebajal Harku lubjakivimaardlas kaebajal varusid kokku vähemalt 6,8 aastaks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on esitanud 08.05.2019 Keskkonnaametile taotluse Harku II lubjakivikarjääri mäeeralduse maavara kaevandamise loa muutmise taotluse sooviga saada maavara kaevandamisluba Lee kinnistule (I, tl 7-12p). Nimetatud taotluse seletuskirjast nähtub, et taotlus on esitatud

§ 68lg 1 alusel kaevandamise loa nr KMIN-086 muutmiseks.

Seejuures vastustaja ja kaebaja vahel puudub vaidlus selles, et kaevandamise loa nr KMIN-086 alusel ammendub kaevandatav varu vähem kui kolme aastaga. Kolmas isik on selle küll kahtluse alla seadnud, kuid kohus nõustudes kaebaja ja vastustajaga leiab, et vastav asjaolu on piisavalt tõendatud. Kolmas isik ei ole vastavaid seisukohti ümber lükanud. 18. Arvestades eelpool tuvastamist leidnud asjaoluga ning võttes arvesse, et kaebaja loaga nr KMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub vähem kui viieks aastaks, on kaebaja kohtu 20 arvates asunud õigesti seisukohale, et antud juhul on täidetud

§ 53lg 3 eeldused ning kaebajal on Lee kinnistule kaevandamisloa saamiseks eesõigus.

18.1. Vastustaja ja kolmanda isiku tõlgendus, et käesoleval juhul tuleb hinnata varustuskindlust Harku lubjakivimaardlal ühtse karjäärina, kuid ettevõtte põhiselt, ei ole õige väite esimeses osas. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et selline tõlgendusviis ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Nimelt on Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-26-16 märkinud, et: „Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt

§ 301

lg 1 käsitleb üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru.“ Praegu kehtiva

-i seletuskirjas viidatud, et

§ 68

lõige 1 katab nii varem kehtinud

§-i 30 kui ka §-i 30¹. Maapõueseaduse seletuskirjas on lisaks viidatud, et maapõueseaduse varem kehtinud redaktsiooni § 30¹ lõike 1 järgne eelisõigus on nüüd reguleeritud

§ 53lõikes 3.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kehtiv regulatsioon ei erista eesõigust põlevkivi ja teiste maavaravarude osas, mistõttu tuleb

§ 53lõiget 3 kõikide maavaravarude suhtes kohaldada ühte moodi.

Järelikult tuleb mäeeraldise laiendamise korral hinnata konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega samas karjääris kokku antud maavaravaru nagu leiavad vastustaja ja kolmas isik. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et asjaolu, et kaevandamisloa laiendamise õigus on seotud konkreetse loaga, tuleneb juba ainuüksi

§ 68

lg 1 sõnastusest, mis jätkab sisuliselt sama põhimõtet, mis on väljendatud eespool viidatud Riigikohtu otsuses, millega Riigikohus selgitas, et halduskohtu teistsugune tõlgendus (sisuliselt käesolevas kohtuasjas antud tõlgendus) ei ole õige. Kohus märgib, et nii varasema

§ 301

lg 1 kui ka tänase

§ 68

lõige 1 käsitlevad mõlemad selgelt piiritletud kaevandusalasid (Eesti Vabariigi territoorium ja sama maardla), mis oma olemuselt määravad ära ka eelisõiguse teostamise piirid. Käesoleval juhul on siinjuures oluline märkida, et kui varasem seaduse sõnastuse laiendav ja Riigikohtu poolt valeks tunnistatud halduskohtu tõlgendus toetus muuhulgas mõttele, et sõna-sõnaline tõlgendus välistab sisuliselt uute kaevandajate turuletuleku ja juba antud kaevandusõiguste muutumise ning konkurentsi põlevkivi kaevandamisel tulenevalt olemasoleva kaevandusõiguse ammendavast jagamisest, siis käesoleval juhul ei sellise olukorraga tegemist. Seda, et arvesse ei võeta sama maardla piires väljastatud muid kehtivaid kaevandamislubasid ja nende alusel jätkuvaid maavaravarusid, näitavad täiendavalt nii

§ 68

lg 2, mille järgi on võimalik laiendada mäeeraldist ainult maardla piires, kui ka

§ 68lg 7.

Viimati nimetatud sätte järgi muudetakse mäeeraldise laiendamise korral olemasolevat kaevandamisluba, muutes vastavalt vajadusele kaevandamisloa kehtivust ja muid loale märgitud nõudeid. Muudetava loa kehtivusaja määramisel lähtutakse

§ 60

lg-s 1 või 2 sätestatud tähtajast ja luba võib vajaduse korral edaspidi pikendada, lähtudes

§ 67lg-st 1.

Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et juhul, kui

§ 68

lg 1 järgi mäeeraldise laiendamise taotlemise korral tuleks arvesse võtta kõikide sama maardla piires väljastatud kaevandamislubade alusel kaevandada lubatud maavaravaru mahtusid, tekiks küsimus, millise kaevandamisloa järgset mäeeraldist ja millal on isikul õigus

§ 68regulatsiooni arvestades laiendada.

Kaebaja on ka asjakohaselt viidanud, et nii kolmas isik kui ka vastustaja kasutavad oma seisukohtades läbivalt väljendeid „mäetehniliselt ühtne karjäär“, „kaevandamine mäetehniliselt ühine“ ja „ühe maardla piires jätkuv kaevandatav varu“, kuid selliseid väljendeid ja mõisteid ei ole kasutatud mäeeraldise laiendamist puudutavas

§-s 68 ega eesõigust puudutavas 21

§ 53lg-s 3.

Kehtiv regulatsioon ei näe ette, et eelisõiguse üle otsustamisel peaks arvesse võtma, kas ja kus on laiendamist taotlevale isikule veel kaevandamislubasid väljastatud või kas ta kaevandab mäeeraldistel „mäetehniliselt ühtselt“ või mitte. Selliseid viiteid ei leia ka

eelnõu seletuskirjast. Nii kehtiv regulatsioon kui

seletuskiri viitavad üksnes konkreetsele kaevandamisloale, mille alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui viieks aastaks. Seega on vastustaja ja kolmas isik omistanud

§ 53

lg 3 koostoimes

§ 68

lg-ga 1 meelevaldselt sellise sisu, et vaidlusaluses olukorras tuleks korraldada enampakkumine. Õige on ka kaebaja seisukoht, et vaatamata kaevandamislubade arvule, mis isikule on antud, ei toimu kaevandamine ühiselt, vaid iga kaevandamisloa alusel eraldi vastavalt konkreetse loa tingimustele. 18.2. Kohus leiab nõustudes kaebajaga, et õige ei ole kolmanda isiku väide, nagu juhul, kui

§ 68

lg 1 alusel taotletakse mäeeraldise laiendamist ja kui isikule on antud mitu kaevandamisluba samas maardlas, tuleb arvesse võtta, millise loa alusel on kaevandatavat maavaravaru kõige rohkem. Ka sellist tõlgendust ei ole võimalik tuletada

§ 68

lg-st 1, mis sätestab üksnes, et kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks. Sättest ei ole võimalik järeldada, et kui isikule on samas maardlas antud mitu kaevandamisluba, ei ole võimalik laiendamist taotleda, kui mõne loa alusel jätkub kaevandatavat varu kauemaks kui viieks aastaks. 18.3. Vale on ka kolmanda isiku tõlgendus, nagu

§ 68lg 1 kohalduks üksnes juhul, kui isikule ongi antud ainult üks kaevandamisluba.

Selline seaduse tõlgendus läheb vastuollu maapõueseaduse, kaevandamissektori tavapraktikaga ja on täielikus vastuolus Riigikohtu seisukohaga (3-3-1-26-16, p 35). On tavapärane, et kaevandajale kuulub rohkem kui üks kaevandamisluba korraga. Sellist seisukohta ei ole toetanud ka vastustaja. 18.4. Täiendavalt on kolmas isik leidnud, et

§ 68

lg 1 järgseks õigustatud isikuks olemiseks ja

§ 53

lg 3 järgse eesõiguse kasutamiseks tuleb kaebajal näidata, et tema õigusi on piiratud. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et kolmanda isiku viidatud tsitaat

seletuskirjast puudutab

§ 68

lg 3 punkti 3 ja sellega seonduv eesõigus on sätestatud

68 lg-s 6 (olukord, kus mäeeraldisele moodustatakse kaitseala või hoiuala või võetakse kaitse alla püsielupaik). Niisiis on seadusandja eesmärk olnud anda

§ 68

lg-ga 6 eesõigus isikule, kelle õigusi on looduskaitselistel eesmärkidel teatud viisil ja mahus piiratud. Selline eesmärk aga ei seondu

§ 53

lg 3 ja § 68 lg 1 järgse eesõigusega, sest üldine kaevandamisloa laiendamise õigus ei eelda, et isiku õigusi oleks mingil viisil või mahus piiratud. Ühtlasi ei ole käesoleval juhul tegemist

§ 68lg 3 punkti 3 ega § 68 lg 6 olukorraga.

18.5. Vastustaja viitas oma seisukohtade esitamisel veel lubade liitmise regulatsioonile, millest tulenevalt leidis, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja, omades ühes maardlas mitut kaevandamisluba esitaks lubade liitmise taotluse. Kohus märgib, et

§ 69

lg 1 sätestab, et loa omaja soovil võib kaevandamisloa andja liita sama loa omaja kõrvuti asetsevatele mäeeraldistele antud kaevandamisload, andes uue kaevandamisloa, millele on asjakohases ulatuses märgitud liidetud kaevandamislubadele kantud andmed.

§ 69lg 2 täpsustab, et liita võib ainult sama maardla piiresse antud lube.

Eeltoodust nähtub, et

§ 69järgne kaevandamislubade liitmine on võimalus ja õigus, mitte kohustus.

Eeltoodust tulenevalt ei toeta ka vastav vastustaja väide vastustaja ja kolmanda isiku tõlgendust

§ 53

lg 3 koosmõjus

§ 68lg 1.

22 18.

1. Kokkuvõtvalt leiab kohus lähtudes eeltoodust, et enampakkumise korraldamine ei ole kaevandamisloa taotlemise õiguse müümiseks Lee kinnistul õiguspärane ning vaidlustatud korraldused tuleb tühistada juba üksnes sel põhjusel.
2. Järgmisena on vaidluse all küsimus sellest, kas vastustaja on rikkunud enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid. 19.
3. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kolmas isik esitas Keskkonnaametile Harku VIII lubjakivikarjääri mäeeraldise maavara kaevandamise loa taotluse esmalt 07.03.2019 ning täiendatud taotluse 02.05.
4. (vt I, tl 13, 110-119) Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas Keskkonnaametile Harku II lubjakivikarjääri mäeeraldise maavara kaevandamise loa muutmise taotluse 08.05.
5. Kaevandamisloa muutmise taotluses taotles kaebaja

§ 68

lg 1 alusel mäeeraldise laiendamist ehk kaebaja soovis kasutada

§ 53lg 3 sätestatud eesõigust.

(I, tl 7-12) Tekkinud olukorras, tuli vastustajal tuvastada, kas kaebajal on

§ 53

lg 3 ja § 68 lg 1 alusel eesõigus, ja kui on, siis jätkata üksnes kaebaja taotluse menetlust ning lõpetada kolmanda isiku taotluse menetlus või juhul kui kaebajal seadusest tulenev eesõigus puudub, siis jätkata menetlust seaduses sätestatud korras ehk korraldada kaevandamisloa saamise õiguse enampakkumine. Vastustaja ongi tegelikkuses eelpool toodud viisil toiminud leides küll ekslikult, et käesoleval juhul tuleb korraldada enampakkumine, kuigi õige oleks olnud jätkata kaebaja taotluse menetlusega ning lõpetada kolmanda isiku taotluse menetlus nii nagu vastustaja algselt toimis, kuid hiljem oma otsust muutis andes õigusvastase korralduse tõlgendades

§ 53lg 3 ja § 68 lg 1 valesti.

Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et vaidlustatud korralduses ei sisaldu põhjendusi selle kohta, miks korraldati enampakkumine olukorras, kus kaebaja taotles eesõiguse rakendamist kaevandamisloa saamiseks. Vaidlustatud korralduses on üksnes märgitud, et kuivõrd esitatud on kaks taotlust Lee katastriüksuse osas, mida ei ole samaaegselt võimalik rahuldada, siis tuleb korraldada enampakkumine. Samuti on määratud kindlaks enampakkumise tingimused ja kord. Selline tõlgendus ilmselgelt vastuolus seaduses toodud normide mõttega. Kohus selgitab, et seadusandja on selgelt märkinud, et ainult eelisõiguste realiseerimise taotluste puudumise korral on

§-s 53 lg 5 p 3 märgitud enampakkumise korraldamine kohustuslik ja ka võimalik. Lisaks on vastustaja rikkunud sellega oluliselt ka põhjendamiskohust (eelisõiguse puudumise osas), millest tulenevalt on vaidlustatud korraldused ka sel põhjusel õigusvastased ja tuleb tühistada. 19.2 Teiseks heitis kaebaja vastustajale ette ärakuulamisõiguse rikkumist lähtuvalt HMS § 40 lg 1 ja lg

1. Kaebaja on avaldanud, et 02.09.2019 toimus kaebaja ja vastustaja kohtumine ning kaebaja avaldas suuliselt oma vastavad seisukohad. Sellest tulenevalt ei ole õige kaebaja väide, et ta ei saanud oma seisukohti üldse avaldada ja selgitada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole vähemalt kohtule nähtuvalt rikkunud ärakuulamispõhimõtet sellises ulatuses, mis võiks iseseisvalt tuua kaasa korralduste õigusvastasuse ning tühistamise. Kohus nõustub samas kaebajaga, et tekkinud olukorras oleks olnud põhjendatud kaebaja täiendav ära kuulamine. 23 19.
2. Tagatisrahaga seotud küsimused

§ 34

lg 7 sätestab, et enampakkumisel osalemise eest võib loa andja kehtestada tagatisraha. Tagatisraha peab olema kõigile enampakkumisest osavõtjatele võrdne ning ei tohi olla suurem kui 1600 eurot. Pärast enampakkumise võitja selgumist tagastatakse teistele enampakkumises osalejatele tagatisraha. Tagatisraha tasaarveldatakse enampakkumise ostuhinnaga. Enampakkumise nurjanud isikule tagatisraha ei tagastata. (Vt ka

§ 54lg 8).

Seega võib seaduse kohaselt tagatisraha olla kuni 1600 eurot ja määratud tagatisraha on iseenesest selles vahemikus. Kohus märgib, et tagatisraha suuruse määramine on sisuliselt menetlustoiming, mille tegemiseks määratud tähtaeg peab olema mõistlik. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väited selle kohta, et tagatisraha suuruse valikut oleks tulnud korralduses põhjendada, samuti esitada põhjendused selle kohta, miks määrati tagatisraha tasumiseks 10 päeva enne pakkumiste esitamise päeva, millist tähtaega vastustaja aga hiljem pikendas. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, et vastav lühike tähtaeg rikub selgelt ja drastiliselt kaebaja õigusi. Kaebaja viited tagatisraha võimalikule kaotusele ei ole samuti asjakohased, kuna see võimalus on üksnes sellisel juhul, kui kaebaja peaks pahatahtlikult nurjama enampakkumise. Kui isik käitub õiguspäraselt, kuid ei osutu pakkumise võitjaks, siis tagatisraha tagastatakse. Enampakkumise võitmise korral aga tagatisraha tasaarveldatakse enampakkumise ostuhinnaga. Eeltoodust tulenevalt ei saa tagatisraha suurus, mis vastab seaduses toodud suurusele ega selle tasumise tähtaeg eraldiseisvalt kaebaja õigusi rikkuda ega tuua kaasa korralduste õigusvastasust ning tühistamist. Veel tõi kaebaja välja, et vastustaja ei teavitanud kaebajat enampakkumise korraldamisest, millest tulenevalt jäi kaebajale liialt lühike aeg enampakkumisel osalemise otsustamiseks sh tagatisraha tasumiseks. Kohus märgib, et lähtudes

54 lg 3 ei tulnud kaebajat eraldi enampakkumise korraldamisest teavitada. Vastustaja on õiguspäraselt avaldanud vastava teate Ametlikes Teadaannetes.

1. Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 „Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduse nr 1-3/19/1761 muutmine“ 21.
2. Tallinna Halduskohus kohaldas 13.09.2019 käesolevas haldusasjas esialgset õiguskaitset, peatades vaidlustatud korralduse nr 1-3/19/1761 kehtivuse ja keelates Keskkonnaametil viia enampakkumist läbi kuni 13.10.
3. Vaidlust ei ole selles, et 13.09.2029 korraldusega nr 1-3/19/1898 muudeti 03.09.2019 korraldust, kuid seda üksnes enampakkumisest osavõtmiseks pakkumiste esitamise tähtaja, tagatisraha tasumise aja ning pakkumiste avamise tähtaja osas. Esimeseks määrati 03.10.2019 kell 12:00, teiseks 03.10.2019 ja kolmandaks 10.10.
4. Muid sisulisi muudatusi ei tehtud. Muutmise korralduse põhjenduseks on märgitud asjaolu, et tehnilistel põhjustel ei jõudnud korraldus adressaatideni kuigi avaldati ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. (vt tl 2729) 20.
5. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud 13.09.2019 korraldus on õigusvastane, kuna korraldus on vahetult seotud Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761, mis on kaebaja hinnangul õigusvastane. Kuivõrd kohus nõustus kaebuse esitajaga selles, et esialgne so 03.09.2019 korraldus on õigusvastane ning esitas vastavad põhjendused juba eelpool, siis ei pea 24 kohus vajalikuks neid korrata ning märgib, et 13.09.2019 korraldus kuulub tühistamisele juba üksnes eeltoodud põhjustel. 20.
6. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et 03.09.2019 korralduse muutmist olukorras, kus kohus on korralduse kehtivuse oma 13.09.2019 esialgse õiguskaitse määrusega peatanud, ei saa pidada õiguspäraseks. Antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, kuidas on korraldatud teabe edasiandmine vastustaja juures. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub vastavalt HKMS § 252 lg 3 selle teatavakstegemisel. Kohus on nähtuvalt ka vastustaja enda esitatud andmetest teinud esialgse õiguskaitse määruse vastustajale teatavaks e-maili teel ja see on jõudnud vastustajani hiljemalt kell 14:49 13.09.
7. Alates sellest hetkest oli 03.09.2019 korralduse kehtivus peatatud ja selle muutmine on õigustühine. Vastustaja on 13.09.2019 korralduse allkirjastanud samal päeval kell 21:33, seega peale korralduse vastustajale edastamist ja peale vastustaja poolt automaatteate saamist, et vastustaja on määruse kätte saanud. Muud väited
8. Kolmas isik on kahtluse alla seadnud kaebajale väljastatud maavara kaevandamise loa nr KMIN-086 (tl 21-22p) alusel jätkuva varu suuruse ning leidnud, et käesoleval juhul ei ole tuvastatav ega mõistega, millel vastav järeldus, et nimetatud loa alusel jätkub kaebajal kaevandatavat maavara vähem kui viieks aastaks. Kohus märgib, et kolmas isik ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, mis tõendaks vastupidist (HKMS § 59 lg 1). Kohtule on kaebaja ja vastustaja poolt esitatud selgitustest aru saadav ja jälgitav, kuidas on jõutud järeldusele, et varu on loa nr KMIN-086 (tl 21-22p) alusel vähem kui viieks aastaks. Kohus märgib siinkohal ka seda, et vastustaja seda temaga samal poolel menetluses osaleva kolmanda isiku väidet ei toeta. Kohtu kokkuvõttev seisukoht
9. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761 ja Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 tuleb eelpooltoodust tulenevalt tühistada ning kaebus tervikuna rahuldada. Kohus märgib täiendavalt selgituseks, et esialgset õiguskaitset on tulenevalt kohtu 24.09.2019 määrusest rakendatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas ja seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse kehtivuse lõpetamine eraldi määrusega või kohtuotsuse vajalik. Menetluskulud
10. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Seega jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda ning kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.
11. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg 12 järgi kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb eelkõige hinnata, kas väljamõistetavad 25 esindajatasud on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda asja keerukusest, arvestades nii keerulisi õiguslikke põhjendusi, aga ka elulisi asjaolusid, mis muudavad vaidluse keeruliseks. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, aga ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured ning neid tuleb vähendada. Vastustaja on õigesti viidanud, et TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et tegemist ei ole keskmisest keerukama õigusliku vaidlusega (eriti arvestades et selle sisulise sõlmküsimuse osas on olemas selge Riigikohtu seisukoht, millele kaebaja ka on üheselt toetunud), millest tulenevalt ei ole põhjendatud mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine põhjendatud. Kohus peab ka tavapärasest kõrgemat tunnihinda 220 eurot ja alates 2020 aastast 250 eurot tunnis põhjendamatult kõrgeks. Kohtud on seni pidanud põhjendatud tunnihinna ülemmääraks 160 eurot. Kohus toob alljärgnevalt arvete kaupa välja, millises ulatuses ta peab menetluskulusid arvestades eeltoodut põhjendatuks: 1) 30.09.2019 arve nr 194846 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 1853,37 eurot, millele lisandub käibemaks 370,67 eurot ja tasutud riigilõivud 30 eurot so kokku 2254,04 eurot; 2) 31.10.2019 arve nr 195228 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 649,14 eurot, millele lisandub käibemaks129,83 so kokku 778,97 eurot (kohus ei pea viidatud arve juures lisaks juba ülal välja toodud kahe esindaja kulule põhjendatuks selgitusi seoses teise kohtuasjaga nr 3-19-1216 ning määruskaebuse koostamise kulusid seoses halduskohtu 24.09.2019 määrusega, millise määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata); 3) 30.11.2019 arve nr 195856 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 237,47 eurot, millele lisandub käibemaks 47,49 so kokku 284,96 eurot; 4) 31.12.2019 arve nr 196271 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 22 eurot, millele lisandub käibemaks 4,40 eurot so kokku 26,40 eurot (põhjendatud ei ole kommunikatsioon tunni hinnaga 220 eurot, millest tulenevalt kohus vähendas seda poole võrra); 5) 31.03.2020 arve nr 201342 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot so kokku 60 eurot (põhjendatud ei ole kommunikatsioon tunni hinnaga 250 eurot, millest tulenevalt kohus vähendas seda poole võrra); 6) 20.04.2020 arve nr 201633 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 1530 eurot, millele lisandub käibemaks 306 eurot so kokku 1836 eurot. Kokku 5240,37 eurot. Lähtudes eeltoodust mõistab kohus Keskkonnaametilt Aktsiaselts Harku Karjäär kasuks välja menetluskulud kokku summas 5240,37 eurot. Muus osas jätab kohus poolte menetluskulud nende enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 26