Obsah (7)

§ 390§ 470§ 126§ 337§ 142§ 125§ 206

1-11-10163 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-10163 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, M

§ 390ja § 337 lg 1 p 2 jätta Tartu Maakohtu 27.

septembri 2011 määrus sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse ning lugedes kuupäevaks, mil V.S. ja A.L. müüsid sõiduki Volkswagen Passat (VIN-kood XXX) K.K. ile, 13.04.

1. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Tartu Maakohtu 27.09.2011 määrusega jäeti rahuldamata Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokuröri taotlus anda Soome Vabariigile välja sealt 09.09.2010 kelmuse teel saadud sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ) ning tagastada see esialgsele omanikule N.A.G. . Lõuna Ringkonnaprokuratuuri saabunud Soome Vabariigi Ida-Uusimaa politsei õigusabitaotlusest nähtub, et Ida-Uusimaa politsei teostab kohtueelset uurimist kelmuse tunnustel selle kohta, et A.G. müüs 09.09.2010 oma abikaasale kuuluva sõiduki Volkswagen Passat (reg.nr XXX ) 1000 euro eest M.P. ile, kes lubas auto eest tasuda paari nädala pärast saabuval palgapäeval. Vaatamata lubadusele ei ole M.P. auto eest tasunud. Politsei poole pöördus sõiduki omanik N.G. 13.10.2010 ning politsei alustas kriminaalmenetluse nr 8060/R/34081/
2. Kriminaalasja nr 11260101501 materjalidest nähtub, et M.P. registreeris 01.10.2010 sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ) Eestis oma venna A.P. i nimele ja sõiduk kannab alates sellest ajast registreerimisnumbrit XXX . 2010 detsembris müüs M.P. sõiduki J.S. ele, kes omakorda müüs sõiduki 2011 märtsis V.S. ale. 14.04.2011 müüsid V.S. ja A.L. sõiduki K.K. ile, kellel ei õnnestunud 15.04.2011 ARK-is omanikuvahetust registreerida, kuna sõiduk oli rahvusvaheliselt tagaotsitav. 13.05.2011 saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Riigiprokuratuuri kaudu Soome Vabariigi IdaUusimaa politseilt saabunud õigusabitaotlus, milles taotletakse sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ) väljaandmist. Praegu asub nimetatud sõiduk Lõuna Politseiprefektuuri valduses, kuna on käsitletav asitõendina kriminaalasjas nr
3. Esimese astme kohtu määruse sisu Kuigi asja materjalidest on näha, et taotluses toodud sõidukiga seoses menetletakse käesoleval ajal Soome Vabariigis kelmusena kvalifitseeritavat kuritegu, mis on KarS § 209 alusel karistatav ka Eesti Vabariigis ning sellest tulenevalt oleks justkui alus vara välisriigile väljaandmiseks olemas, leidis maakohus, et vaadelda tuleb ka seda, kas käesolevaks ajaks ei ole sõiduki suhtes Eesti Vabariigis tekkinud heauskset omandit, mis tooks sõiduki väljaandmisel kaasa heauskse omandaja õiguste rikkumise. Maakohus leidis, et antud juhul ei saa välistada seda, et K.K. il on sõiduauto suhtes tekkinud heauskne omand. Kuna Eesti Vabariigi seaduste kohaselt tekib vallasomand asja valduse üleandmisega ja omandi ülemineku kokkuleppega, leidis maakohus, et esitatud materjalide põhjal ei saa käesoleval ajal piisavalt kindlalt järeldada, et sõiduauto oleks selle tegeliku omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ning et välistatud oleks kolmandal isikul heauskse omandi teke. Kui kelmuse toimepanemine jääb Soome Vabariigis kohtu poolt tõendamata, siis välistab see tegevuse ebaseaduslikkuse ja auto omandamine nii esmase kui järgnevate omanike, sealhulgas K.K. i poolt, on käsitletav heausksena. Seega sõiduki Soome Vabariigile väljaandmisel käesolevas menetluses võib olla tegemist viimase auto omandanud isiku kui kolmanda isiku õiguste põhjendamatu rikkumisega. Seega leidis maakohus, et käesolevas menetlusstaadiumis tuleb kolmandate isikute õiguste võimaliku rikkumise ärahoidmiseks sõiduki väljaandmisest keelduda. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Maakohtu määruse peale esitas kaebuse menetlusväline isik K.K. , paludes parandada viga kohtumääruses ning anda hinnang menetlustoimingutele. Esmalt märgib K.K. , et määruses on prokuratuuri eksituse tõttu märgitud vale ostukuupäev – 13.04.2011 asemel on määruses märgitud 14.04.
4. Kuupäev on K.K. i hinnangul oluline, kuna sel päeval sai ta liiklusregistrist info, et võib sõiduki muretult osta. Veel on K.K. seisukohal, et eeluurimiskohtunik oleks pidanud andma hinnangu ka asjaolule, et nii 13.04.2011 kui ka 15.04.2011 jäeti sõiduk arestimata

§ 470lg 6 nõuete kohaselt.

Asjaolu, et sõiduk võeti 15.04.2011 asitõendina ära, ei asenda väljaandmise nõude tagamist. Kui sõiduk ei ole enam asitõendiks, ei pruugi olla tagatud selle säilimine. K.K. tõstatab kaebuses küsimuse, kas arestimise asendamine asitõendina äravõtmisega on üldse seaduse mõttega kooskõlas. K.K. nõustub Riigiprokuratuuri 04.11.2011 esitatud seisukohaga, et SIS-i teate korral tulnuks uurimisasutusel igal juhul tegutseda vastavalt

§ 470lg-le 6.

Isegi kui eeluurimiskohtunik oleks leidnud, et sõiduki asitõendina äravõtmine on piisav meede, oleks ta pidanud märkama, et toimikus puudub menetleja määrus asitõendi suhtes kohaldatavate meetmete osas. Kuivõrd konkreetse sõiduki puhul ei olnud omandisuhe selge, oleks vastavalt

§ 126lg-le 4 pidanud meetmete suhtes otsuse langetama eeluurimiskohtunik.

Lisaks oleks eeluurimiskohtunik K.K. i arvates pidanud märkama, et väljaandmise taotlemine ei ole tehtud mõistliku aja jooksul ning andma sellele omapoolse hinnangu. Kriminaaltoimikust 2 nähtub, et Riigiprokuratuurist 09.05.2011 välja saadetud ja 13.05.2011 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri saabunud Ida-Uusimaa väljaandmistaotlus on prokuröri poolt kohtule edastatud alles 13.09.

1. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud K.K. i määruskaebuse ja selle täiendusega, leiab, et K.K. ei ole vaidlustanud maakohtu määruse lõppotsustust – jätta sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ) Soome Vabariigile välja andmata. Samas on ta taotlenud määruses vea (vale ostumüügilepingu sõlmimise kuupäeva) parandamist ning põhjenduste lisamist küsimuste osas, mille maakohus on K.K. i hinnangul alusetult tähelepanuta jätnud. Esmalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väidet, mille kohaselt on maakohus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vara välisriigile väljaandmise taotlusest lähtudes märkinud määrusesse vale ostu-müügilepingu sõlmimise kuupäeva ning tegelikult sõlmiti leping 13.04.2011, mitte 14.04.
2. Ringkonnakohus kontrollis vaidlusalust asjaolu kriminaalasja nr 11260101501 materjalide põhjal ning tuvastas, et tõepoolest on leping, millega K.K. omandas sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ), sõlmitud 13.04.2011 ning maakohtu määrus on selles osas ebatäpne.

§ 337

lg 1 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi.

§ 390

lg 1 kohaselt on viidatud säte kohaldatav ka määruskaebuse lahendamise menetluses. Ringkonnakohus, juhindudes viidatud sätetest ning kuivõrd see ei mõjuta maakohtu sisulist otsustust, peab võimalikuks parandada Tartu Maakohtu 27.09.2011 määruses valesti märgitud ostu-müügilepingu sõlmimise kuupäev, s.o 14.04.2011, õige kuupäevaga, milleks on 13.04.2011. Lisaks on K.K. määruskaebuses leidnud, et maakohus oleks oma määruses pidanud andma hinnangu ka asjaolule, et sõidukit ei arestitud

§ 470lg 6 kohaselt.

Ringkonnakohus leiab, et K.K. i etteheide on alusetu. Maakohtu 27.09.2011 määrus on koostatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri poolt esitatud vara välisriigile väljaandmise taotluse kohta.

§ 470

lg 1 kohaselt peab maakohus vara välisriigile väljaandmise taotluse lahendamisel kontrollima, kas esinevad

§-s 469 sätestatud alused taotluse rahuldamiseks. Käesoleval juhul on maakohus õigesti nimetatud sättest juhindunud ning leidnud, et alus sõiduki välisriigile väljaandmiseks oli küll olemas, kuid kolmandate isikute õiguste võimaliku rikkumise ärahoidmiseks tuli sõiduki väljaandmisest keelduda. Seejuures ei olnud maakohtule esitatud taotlust sõiduki arestimiseks, mistõttu puudus maakohtul alus selles küsimuses seisukoha võtmiseks. Eeltoodule vaatamata peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada

§ 470lg 6 alusel sõiduki arestimisega seonduvat.

Nimetatud sätte kohaselt koostatakse Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitava sõiduki kinnipidamisel sõiduki kinnipidamise protokoll. Sõiduk arestitakse

§ 142

lg-s 9 sätestatud alustel kaheks kuuks ning kui nimetatud tähtaja jooksul ei esita välisriik vara väljaandmise taotlust, vabastatakse sõiduk aresti alt. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud sätte alusel sõiduki arestimise näol tegemist sisuliselt esialgse õiguskaitsega, mille eesmärgiks on tagada vara säilimine kuni selle suhtes välisriigile väljaandmise või sellest keeldumise otsustuse tegemiseni, s.o õigusselguse saabumiseni. Kuivõrd vara arestimine piirab selle omaniku üht põhiõigustest, s.o omandiõigust, on sõiduki aresti all hoidmisele sätestatud tähtaeg kaks kuud, mille jooksul peab välisriik vara väljaandmist taotlema. Kui välisriik ei ole selle aja jooksul taotlust esitanud, ei ole põhjendatud sõidukit jätkuvalt aresti all hoida, kuivõrd tõkendi kohaldamine ei täida enam oma eesmärki ning piirab alusetult vara omaniku õigusi. 3 Ringkonnakohus leiab, et samal põhjusel tuleb sõiduk aresti alt vabastada ka juhul, kui välisriik on küll kahe kuu jooksul vara väljaandmise taotluse esitanud, kuid see on jäetud rahuldamata. Käesoleval juhul on K.K. leidnud, et ka sõiduauto Volkswagen Passat (VIN-kood XXX ) tulnuks

§ 470lg 6 alusel arestida, mida aga ei tehtud.

Ringkonnakohus, juhindudes oma eeltoodud seisukohtadest, K.K. i arvamusega ei nõustu. Ringkonnakohus kordab, et sõiduki arestimine

§ 470

lg 6 alusel on vajalik vaid siis, kui on vaja tagada selle säilimine vara väljaandmise otsustamise menetluses. Kõnealune sõiduk oli asitõendiks kriminaalasjas nr 11260101501. 15.04.2011 võttis K.K. sõiduki

§ 125

lg 2 alusel vastutavale hoiule ning oli sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohustatud tagama asitõendi puutumatuse ning säilimise. 13.05.2011 taganes K.K. vara vastutavale hoiule andmise lepingust ning sõiduauto Volkswagen Passat kui asitõend jäi hoiule Lõuna Prefektuuri. Seega oli sõiduki säilimine tagatud ka ilma selle arestimiseta. Kuivõrd sõiduki oleks saanud aresti alla võtta vaid kaheks kuuks, ei ole asjakohane K.K. i väide, et kriminaalasja nr 11260101501 lõpetamisega ja asitõendi tagastamisega ei ole enam tagatud väljaandmistaotluse objekti säilimine – nimetatud tähtaeg on käesolevaks ajaks ammu möödunud. See, mis asitõendina ära võetud sõidukist kriminaalmenetluse lõpetamisel edasi saab, otsustatakse

§ 206lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega.

Kuivõrd käesoleval juhul ei ole sõiduki Volkswagen Passat omandisuhe selge, on asjakohane K.K. i viide

§ 126

lg-le 4, mille kohaselt otsustab asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik määrusega. Veel on K.K. oma kaebuses leidnud, et maakohtul tulnuks anda hinnang ka prokuratuuri viivitusele Soome väljaandmistaotluse kohtule esitamisel. Ringkonnakohus leiab, et kui prokurör on taotluse edastamisega süüliselt viivitanud, võib olla tegemist distsiplinaarsüüteoga. Prokuröri suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on aga seadusega ette nähtud erikord ning selle algatamine ei kuulu maa- ega ringkonnakohtu pädevusse. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 4 Mati Kartau