← Eesti

1-19-6854/25

Obsah (6)§ 214§ 121§ 118§ 21§ 56§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasi nr 1-19-6854 09.märtsil 2020.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud Külli Ragel ja Sirje Ristlaan Sekretär Thea Tike

§ 214

lg 2 p 4 järgi Ruslan Karevi süüdistatakse selles, et tema 09.01.2018 ajavahemikus 13:00 kuni 13:35, olles kõrvalise isiku abil pääsenud Tallinnas xxx teisel korrusel asuva xxx lukustatud ruumidesse, üheskoos I Kiga nõudis M-A E´ilt õigusliku aluseta 1100 euro üleandmist, samal ajal Ruslan Karev hoidis käes metallist nuiataolist eset ning ähvardas, et murrab M-A Eil käed ja jalad. Kui M-A E keeldus raha andmisest ja hakkas pärima, mille eest talt raha nõutakse, lõi Ruslan Karev kannatanule rusikaga korduvalt vastu nägu, samal ajal ka K peksis kannatanut rusikatega pea piirkonda. Lisaks lõi Ruslan Karev ennast kaitsnud kannatanut nuiataolise esemega. Peksmine lõpetati, kui kannatanu nõustus raha maksmisega ja avaldas soovi raha hankimiseks võtta ühendust tuttavatega, kuid ise ta helistas hädaabinumbrile. Ruslan Karev koos I Kiga jäid sündmuskohale nõutud raha ootama. Märgades sündmuskoha juurde saabunud politseipatrulli, põgenesid I K ja Ruslan Karev sündmuskohalt varuväljapääsu kaudu. Peksmisega tekitati M-A E´ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – verevalumeid ja marrastusi pea ja näo piirkonda, haava alalõu alla. Oma tegevusega pani Ruslan Karev toime varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga, grupi poolt s.o pani toime

§ 214lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatav Ruslan Karev end esitatud süüdsituses süüdi ei tunnistanud Kohus uuris järgmisi tõendeid: - Kannatanu M-A Ei ütlused (lk 135 kohus avaldas M.-A. Ei ütlused KrMS § 289 alusel); - Kannatanule M-A Eile äratundmiseks esitamise protokollid (127-132); - Isiku läbivaatuse protokoll (M-A E) (lk 26-34); - Kiirabikaart ja haigusjuhu nr xxx väljavõte ( lk 22- 25); - Sündmuskoha vaatlusprotokoll (lk 35-52); - Kuriteo toimepanemise ajal kannatanu poolt häirekeskusele tehtud kõne salvestis ja selle asitõendina vaatlusprotokoll (lk 66-71); Asitõendi (nuiataolise eseme ja salli) vaatlusprotokoll (lk 53-65 ); Tunnistaja A S esitatud foto (lk 100-111); Tunnistaja S Lile äratundmiseks esitamise protokollid (lk 112-119 ); Tunnistaja E Gi ütlused (lk 125 kohus avaldas E.Gi ütlused KrMS § 289 alusel); Karistusregistri väljavõte ja kohtuotsus Ruslan Karevi karistuste kohta (lk 72-78 ); Õigusabikulu dokumendid (lk 79-81); Äratundmiseks esitamise protokollid (lk 127-132); Andmed Karevi rahaliste vahendite kohta (lk 139-145); Õiend (lk 146); 06.12.2019 Harju Maakohtu otsus 1-19-2173 (lk 147-165); Karistusregistri õiendid (lk 198-204). Kohus kuulas helisalvestist. Kohus, kuulanud ära prokuröri, kaitsja, I Ki ja Ruslan Karevi, kannatanu M.- A. Ei, tunnistajad A.S, S.L, E.G ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevatele seisukohtadele: Tunnistaja E.Gi kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad olulises ulatuses kohtus antud ütlustest. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt: „ Ei tea kui palju Ruslan Mile sõiduki parandamise eest raha andis. Ei oska öelda kas M selle raha eest ka midagi tegi. A väitel Ruslan küsus Mi käest tagasi oma raha, mida oli talle sõiduki varuosade jaoks andnud. Rohkem Ruslani ja Mi vahelistest suhetest ei tea ja lisada ei oska.“ Kohtus antud ütluste kohaselt on Karev tuttav, kes remontis sõidukit nende garaažis. Tunneb Sd, aitas teda kui sõpra. E on peresõber. Ei tea, et M oleks peksa saanud. Summasid ei mäleta. Ruslan on andnud kahel korral Mile raha. Septembris laenatud 900 M ütles, et tagastas. Hiljem andis Ruslan Mile 1100 eurot, mille pidid 2 nädala jooksul tagastama. Tunnistaja oli Mile 500 võlgu ja pidi selle Karevile andma. Tunnistajal ei olnud midagi tagastada ja pidi hiljem Mile andma. M pidi ise 1100 tagastama. Roman küsis kohvikus kõigi juures olekul Milt, millal maksab võla tagasi. Võlast oli ka juttu kontoris. Ei mäleta millal viimane kord oli aga 2017 aastal. Oli hetki kui oli A kõrval kui Ruslan ütles, et las M annab raha tagasi. Oli ka kontoris kui Karev tuli kontorisse ja küsis Milt raha ja A oli juures. M ütles, et raha ei ole siiani tagasi maksnud. Mi ja Ruslani viimasest kohtumisest ei tea midagi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p 17). Krimiaalasjas 3-1-1-131-13 asus riigikohus seisukohale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12). 2 E.Gi ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel arvestab kohus, et E.Gi kohtus ja eeluurimisel antud ütlused erinevad kõiges, mis puudutavad M.A. Ei ja R.Karevi rahalisi suhteid. Kohtus on G selgitanud mitu korda, millal Karev Eile raha andis ja kuidas Karev raha tagasi küsis, samas kui kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ei teadnud ta nende suhetest peale varuosade juhtumi rohkem mitte midagi. E.G ei osanud ütluste erinevust põhjendada. Lisaks olid tema ütlused ebajärjekindlad ja segased. Kord rääkis sageli kohtumistest, siis jälle, et ei tea, ning täpselt ei selgu, millal ja mis asjaoludel ta väidetavast võlast teada sai. Kuivõrd Gi kohtus ja eeluurimisel antud ütlused erinevad täies mahus ja ta ei osanud usaldusväärselt põhjendada, miks tema ütlused erinevad ning tema poolt kohtus antud ütlused ei ole järjekindlad, tuleb tema ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed, jätta kõrvale. Süüdistav R. Karev end esitatud süüdistuse süüdi ei tunnistanud. Karevi ütluste kohaselt tulid 2017 septembri lõpus või oktoobri alguses G ja M Karevi elukoha juurde. G palus Mit aidata. Ei küsinud milleks raha vaja. Kolme päeva pärast M tagastas raha. 1,5-2 nädalat hiljem tuli M Karevi maja juurde reedesel päeval ja palus esmaspäevani 1100 eurot. Andis raha. G oli ka Miga. Raha ei ole siiani tagasi saanud. Ütles Gile, et laenas Mile 1100 eurot ja raha ei makstud tagasi. G lubas Miga rääkida. 09.01.18 tuli päeval Mi kontori juurde. I tuli üles kontorisse, kuid teda teemaga kurssi ei viinud. M sai aru, et tuli raha küsima ja kutsus nõudpidamisruumi. M ütles, et oli 500 eurot Gi kaudu edasi andnud. Küsis ka 600 eurot. M hakkas kavaldama ja kõrvale hoiduma ja süüdistas Git. Tekkis sõnaline konflikt, M vastas jämedalt. Ütles, et M pettis, Tekkis rüselus. Kohtu hinnangul R.Karevi eeltsiteeritud ütlused ei ole aga usaldusväärsed ja on antud ilmselgelt soovist vabaneda vastutusest. Mi väidetava võla osas väitis Karev kaitsjale antud ütlustes, et M tuli reedel üksinda ta maja juurde, kuid G oli 1100 euro laenamisest teadlik, sest M ütles talle. Vastuseks prokurörile ütles, et M tuli koos Giga, sõitsid kolmekesi ning teised tõid Karevi koju. Karev ei suutnud ütluste erinevust selgitada (lk 195-196) ja tema ebaselgetest ütlustest ei selgu, millistel asjaoludel (kes siis olid juures ja mil moel) ta väidetavalt Mile 1100 eurot laenas. R.Karevi ütlused tuleb selles osas, mis puudutavad väidetava võla olemasolu ja asjaolu, et tema Mit ei löönud kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta, kuna neid ei kinnita teised kriminaalasjas kogutud tõendid ja need on ümber lükatud tunnistajate Li, S ja kannatanu M ütlustega. Tunnistajate L ja S ning kannatanu M karistusregistri õiendid kinnitavad, et isikutel puuduvad kriminaalkaristused. Tunnistajatel puuduvad ka väärteokaristused ja kannatanul on üks liiklusAe väärteokaristus kiiruse ületamise eest. Seega, erinevalt varasemalt kriminaalkorras karistatud Karevist, on tunnistajate puhul tegemist isikutega, kelle kohta ei ole andmeid nende seotuse kohta kuritegeliku maailma ja kuritegudega. Tunnistajate ütlustest nähtub, et Git taluti üksnes seetõttu, et loodeti et ta tasub oma võla. Arvestades tunnistajate L ja S ning kannatanu M varasemat õiguskuulekat elukäiku ning asjaolu, et nende poolt sündmuste kohta antud ütlused haakuvad omavahel, ei ole kohtul alust kahelda tunnistajate L, S ja kannatanu M ütluste usaldusväärsuses. 09.01.2018.a sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab, et xxx, asub neljakordne hoone, mille parempoolsest välisuksest sisenedes neljandal korrusel asub xxx kontor. Kontoriruumi kirjeldus on riimuv tunnistajate A. S ja S. Li poolt kirjeldatuga. Vaatlusprotokollist nähtub, et kontori tagaseina ääres asuva kirjutuslaua eest ja parempoolse kapi pealselt leiti verekahtlast määrdumist. R.Karev kinnitab, et käis 09.01.2018 koos Kiga Mi juures kontoris. Kannatanu tundis kohtuistungil süüdistatava Karevi ja Ki ära. Ka kannatanule äratundmiseks esitamise protokollid kinnitavad, et kannatanu tundis ära teda rünnanud isikutena süüdistatava Ruslan Karevi ja I.Ki. Seega, kinnitavad kriminaalasjas kogutud dokumentaalsed tõendid ning osaliselt süüdistatava Karevi enda, tunnistajate L ja S ning kannatanu ütlused, et 09.01.2018.a toimus xxx kontoris intsident süüdistatava ja kannatanu vahel. Kannatanu M-A E ütluste kohaselt 09.01.2018.a tuli R. Karev kaaslasega kontorisse (xxx) ja soovis rääkida. Ainult R. Karev suhtles kannatanuga, läksid väikesesse ruumi. Ruslan Karev ütles, 3 et kannatanu on talle võlgu. Summad olid eelnevalt, ei saanud aru 500,1000,
  5. Teine isik rahast ei rääkinud. Oli üllatunud ja ütles, et võlgu ei ole. Tunnistaja A S ütluste kohaselt 2018.a jaanuaris tulid kontorisse kaks vene keeles kõnelevat meest, kellest üks oli R. Karev ja teine pikem sportlik noorem. Üks ütles, et tulid M.-A. Ei juurde. Tunnistaja läks oma tuppa. Kannatanu ja mehed läksid taha väikesesse ruumi. A. Sle ütlesid mehed pärast intsidenti koridoris, et võlga nõudsid 1000 eurot. Tunnistaja S Li ütluste kohaselt Karev ja veel üks tulid uksest sisse, küsisid vene keeles Mit ja marssisid kannatanuga tagaruumi. Mingi aeg oli rahulik vestlus, siis hääled tugevnesid ja kostis müdinat. Mehed tulid tagumisest ruumist. Kuulis, kuidas mehed rääkisid, et „M sa lubasid osa ära anda, maksa ära“, nõudsid raha (200 eurot). Kannatanu ütles, et sellise käitumise peale ei maksa midagi. Pikem mees ütles, et sa ju lubasid maksta. Kannatanu ütles, et ütles seda ainult selleks, et tagumisest ruumist välja saada. Seega, nii kannatanu kui tunnistajate A. S ja S. Li ütlused kinnitavad, et R. Karev nõudis 09.01.2018.a kannatanult võla tagasimaksmist. Ka Karevi enda ütlused kinnitavad, et küsis Milt võlga tagasi. Ki ütluste kohaelt oli Karev talle pärast vahejuhtumit öelnud, et M on Karevile raha võlgu. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas

§-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Kaitsja on seisukohal, et R. Karevi võlanõue ei olnud alusetu, mistõttu ei ole tegemist väljapressimisega. Kaitsja hinnangul tuleks kõne alla süüdistus

§ 121lg 1 järgi.

Palub süüdistatav õigeks mõista. Ei vaidlusta, et isikud viibisid kontoris süüdistuses märgitud kuupäeval, kuid edasised sündmused ei toimunud nii nagu süüdistuses märgitud. Samas ei ole kriminaalasjas esitanud kaitsja ega süüdistatav ühtegi usaldusväärset tõendit, mis seda kaitseversiooni kinnitaks. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri
  3. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350). Eeltoodu puudutab ka kaitsja väidet nõude seaduslikkuse osas. Kaitsja ja süüdistatav Karev ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset ja ümberlükkamatut tõendit Karevi poolt Mile esitatud nõude seaduslikkuse kohta. Ki ütlused ei kinnita ega lükka ümber asjaolu, kas M oli Karevile võlgu või mitte. Kriminaalasjas kogutud materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit, mille põhjal oleks võimalik tuvastada, et R. Karevi nõue tugineks seaduslikule alusele. Kannatanu sõnul ta süüdistatavale võlgu ei ole ning tunnistajate L ja S ütluste kohaselt kuulsid nad võlast süüdistatavalt kui viimane seda kannatult nõudis. Ühtegi dokumentaalset tõendit nõude olemasolu kohta (sh süüdistatava ega tema kaitsja poolt) kriminaalmenetluses ei esitatud ning R. Karevi ütlused tunnistab kohus selles osas ebausaldusväärseks (vt ka lk 3). Kohtul puuduvad igasugused usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks, et R. Karevi poolt esitatud varalise kasu üleandmise nõudel on seaduslik alus. 4 Kannatanu M ütluste kohaselt nõuti temalt erinevaid summasid 500, 1000,
  4. Ka tunnistajate L ja S ütlustest nähtub, et Milt nõuti nii 200 kui 1000 eurot. Karev ise väitis, et küsis 600 eurot ja ütles Ale, et on 1100 euro pärast. Karevi poolt erinevate summade nõudmine viitab kohtu arvates üheselt sellele, et tegelikku võlanõuet ei olnud ja kannatanult sooviti saada ükskõik mis summat. Tunnistaja S ütluste kohaselt helistas mõned päevad hiljem G, kes ütles, et M avalduse tagasi võtaks, siis lubati maksta 2-3000 eurot. Asjaolu, et paar päeva hiljme lubati Mile endale maksta raha, kui ta politseist avalduse tagasi võtab, kinnitab, et mingit tegelikku nõuet Karevil Mi vastu ei olnud. Kui Karevil oleks olnud tegelik nõue Mi vastu, puudunuks tal vajadus pakkuda Gi vahendusel raha politseist avalduse tagasi võtmiseks. Karevi, Ki, tunnistajate L ja S ning kannatanu Mi omavahel haakuvatest ütlustest nähtub, et Karev ja K hakkasid koos Miga kontorist lahkuma, kuid kui nägid politseid, põgenesid Karev ja K tagumise ukse kaudu. Asjaolu, et Karev politseid nähes põgenes, kinnitab, et tema nõudel Mi vastu puudus igasugune seaduslik alus ja Karev sai aru oma tegevuse õigusvastasusest. Kui Karevi nõue Mi vastu oleks olnud seaduslik, puudunuks vajadus põgeneda politsei ilmudes.

§ 214

objektiivse koosseisu teiseks eelduseks on, et varalise õiguse nõudmine toimub ähvarduse (3 alternatiivi) või vägivallaga (ehk

§ 118, 120 või 121 objektiivsele koosseisule vastava teoga).

Seega, arvestades teo toimepanemise asjaolusid, tuleb kohtul käesoleval juhul kontrollida, kas R. Karev täitis oma käitumisega

§ 121sätestatud süüteo objektiivse koosseisu.

Süüdistatav Karev eitab vägivalla kasutamist Mi suhtes. M haaras Karevilt kraest ja, Karev lükkas ta eemale. Sel hetkel M tõmbas salli ilmselt kaelast. Väljusid tagaruumist. M hakkas kätega vehkima ja kontoriruumist välja lükkama. I lõi Mit paar korda kätega pea piirkonda. Mil vigastusi ei näinud. Karev ise Mit ei löönud. Kapi kõrval maas oli nui, võttis selle maast ja hoidis seda käes ja pani kapi peale. Nui tundus huvitav. Nuiaga keegi ei löönud. Karevi tsiteeritud ütlused on aga ümber lükatud tunnistajate L, S ja kannatanu M ütlustega. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et Karev sündmuskohal lihtsalt niisama huvist näppis ja vaadatas kohapealt leitud metallist nuiataolist eset. Kannatanu ütluste kohaselt R.Karev lõi teda esimesena rusikatega pea piirkonda, teine isik (I. K) lõi paar lööki rusikatega rindu. Tundis valu, lõug oli katki. Ruslan võttis tagatoas nuia põuest välja. Ei tea, kelle löögi tagajärjel tekkis veri, kuid sel hetkel oli nui juba kasutusel. Karev lõi 2 korda nuiaga ka rindkeresse. Hetkeks toimus rahunemine, kui kannatanu lubas raha anda. Rünnak jätkus pärast väikesest ruumist lahkumist kannatanu töölaua juures. Ruslan lõi nuiaga õla piirkonda, lööke ei lugenud. Proovis vältida lööke. Löögi tagajärjel lendas tooli peale, siis mehed tulid kahekesi peale ja kannatanu lükkas neid jalgadega ära. Löökide tagajärjel oli paar armi, sinikad, isegi õmmeldi. Tunnistaja A. S ütlused kinnitavad, et kannatanu oli verine, kui ta koos R. Karevi ja I. Kiga tagumiset ruumist väljus. Verd oli ka väikeses ruumis. Tunnistaja S Li sõnul oli Mil pea verine ja ta istus toolist mööda kui süüdistatav, I. K ja kannatanu tagumisest ruumist välja tulid. Võõrad olid ärritunud ja näost punased. Kui kannatanu ütles, et lubas raha maksta ainult selleks, et tagumisest ruumist välja saada, jooksid mehed uuesti kannatanu poole. Üks tümitas rusikaga ja R. Karev metallist esemega. Löödi kuhu juhtus. Kangiga löödi ülevalt alla, ei saanud aru, kuhu täpselt pihta saadi. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub nuiataoline ese, mille tunnistaja S. L ka istungil fotodelt (lk 57-58) ära tundis. Tunnistaja S. L kinnitas, et pildil olev ese on sama, millega kannatanut löödi. Nimetatud ese jäeti sündmuskohale maha ning tunnistajad andsid selle politseile üle. Ka tunnistaja A. S ütluste kohaselt R. Kareviga rääkides nägi, et tal on taskus mingi ese. Taskust paistis pehmendiga kaetud kangiosa. Õhtul nägi seda detaili seifi peal. Samuti tundis isik asitõendi vaatlusprotokollist (lk 57-58) ära, et tegu on sarnase esemega, mida nägi. Tunnistajate ütlused on omavahel riimuvad ning haakuvad ka asitõendi ja sündmuskoha vaatlusprotokolli ning kannatanu M ütlustega. 5 Ka I K tunnistas 2018.a jaanuaris kannatanu juures kontoris käimist. R. Karev suhtles Miga, kes kutsus nad väiksesse kabinetti. Vestlus oli pingelise tooniga ning M.- A. E ja R. Karev müksasid ja kähmlesid. Korraks olukord rahunes, seejärel jätkus vaidlus ning M ja R. Karev hakkasid uuesti üksteist müksima ja tõuklema. Ki ütluste kohaselt vehkis M jalgadega. Mi ütlustest nähtub, et kui ta kukkus toolile, lükkas ta mehi jalgadega eemale. Kannatanu suhtes kahe isiku rünnakut arvestades, on usutav, et M üritas toolil olles ründajaid jalgadega eemale lükata ja nimetatud tegevus ongi Ki kirjeldatud jalgadega vehkimine. Kuivõrd vastastikust kähmlust tunnistajate L ja S sõnul ei toimunud, ei pea kohus usutavaks, et tegemist oli pelgalt Ki ja Karevi kirjeldatud vastastikuse tõuklemisega. Lisaks on tuvastatud kannatanul kehavigastused (süüdistataval kehavigastusi ei tuvastatud), Kannatanul tuvastatud kehavigastuste olemus (marrastused, verevalumid, haav) ei anna alust väita kergest tõuklemisest, vaid viitab üheselt kannatanu peksmisele. Eeltoodust tulenevalt on tunnistajate L ja S ning kannatanu M ütlustega leidnud tõendamist, et Karev ja K peksid kannatanut ning sealjuures peksis Karev kannatanut ka metallist esemega, mis on kriminaalasjas tunnistatud asitõendiks. Tervise kahjustamiseks

§ 121

mõttes on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust – teo kvalifitseerimiseks

§ 121

järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. (RKKK 3-1-1-28-07 p 7). Tervisekahjustuse defineerib Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. On eluliselt usutav ja tõenäoline, et rusikalöögid ning löögid kõvade esemetega pea piirkonda, põhjustavad tervisekahjustuse. Isiku läbivaatuse protokoll kinnitab, et 09.01.2019.a tuvastati kannatanul tervisekahjustused: lõug vasakult poolt verine, nahk vigastatud (pindhaav), vasak põsk on paistes, vasak kulm on verine ja paistes. Pea vasakult poolt on verine. Kiirabikaardilt nähtub, et isikul tuvastati otsmiku ja näo vasakul pool hematoomid ning alalõual haav, haigusjuhu nr xxx epikriis kinnitab, et meditsiiniliselt tuvastati isikul peavigastus (lahtine peahaav), pea pindmised hulgivigastused. Liigesliikuvus kaelas on valulik, alalõug veidi viltu, suu ei avane vabalt, verevalumid näo piirkonnas. Arvestades kõike eeltoodut, on tõendatud, et R. Karev tekitas M.-A.Eile tervisekahjustusi (haav alalõual, hematoomid ja marrastused (pindmised hulgivigastused) pea ja näo piirkonnas). Seega, on täidetud

§ 121lg 1 objektiivne koosseis.

Kuivõrd sündmust vahetult pealt näinud ja kuulnud tunnistajate ütlused kinnitavad üheselt, et R. Karev tuli kontorisse raha nõudma ning ründas kannatanut korduvalt rusikate ja nuiataolise esemega pärast seda, kui kannatanu ütles, et ta ei ole võlgu ega maksa, on selge et vägivalda kasutati mõjutamaks kannatanut andma üle varalist kasu (raha), st vägivald oli kannatanu sundimise vahend. Seda kinnitavad ka kannatanu ütlused, mille kohaselt füüsiline konflikt tekkis kohe, kui ta ütles, et ei ole võlgu ning süüdistatav lõpetas löömise kui kannatanu ütles, et maksab (nõupidamisruumis) või helistab sõbrale ja muretseb raha (suuremas kontoriruumis). Eelnimetatu nähtub ka S. Li ütlustest, mille kohaselt R. Karev ja I. K hakkasid kannatanut lööma kui kannatanu keeldus raha maksmisest ning lõpetasid siis kui kannatanu lubas maksta. Eeltoodu näitab selgelt, et süüdistatava motiiviks oli jõu kasutamise abil raha nõudmine/saamine. Kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb vähemalt ähvardus. Käesoleval juhul on tõendatud nii nõude esitamine kui vägivalla kasutamine kannatanu sundimiseks raha üleandmisele 6 Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tunnistaja A S ütluste kohaselt helistas E. G talle lõuna paiku, et tuleb läbi, kuid E. G ei tulnud, vaid tulid 2 meest, kellest üks oli R. Karev ja soovisid kannatanuga rääkida. S tegi ukse lahti kuna arvas, et tuleb G. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Tunnistaja ütlustest nähtub, et R. Karev kasutas E. Git, et pääseda lukustatud hoonesse. Karev kinnitas ka ise, et arvas, et G helistab Ale, et viimane ukse lahti teeks. Esialgu talle lahti ei tehtud ja siis helistas Gile. Kui uuesti vajutas, tehti ülevalt uks lahti. Samuti nähtub tunnistajate L ja S ütlustest, et R. Karevil oli taskus nuiataoline ese. Nimetatud nuia on asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt vaadeldud, nuia on tunnistajad istungil ka ära tundnud. Eelnev kinnitab, et R. Karev oli teinud vajalikke ettevalmistusi kannatanule ligipääsuks (kasutas uksest sissepääsemiseks Gi abi) ja relvastanud ennast nuiataolise esemega, millest tulenevalt on selge, et R. Karev seadis eesmärgiks minna kannatanult raha nõudma ja oli valmistunud ka kannatanu sundimiseks. Seega pani R. Karev teo toime kavatsetult. Arvestades, et R. Karev tegutses koos I Kiga, kes on seda ise kohtuistungil tunnistanud ja kes on Harju Maakohtu 21.01.2020 otsusega süüdistuses 09.01.2018 episoodis

§ 214

lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistatud, on käesoleval juhul tõendatud, et väljapressimine on toime pandud grupi poolt (

§ 21lg 2 mõttes).

Eeltoodust tulenevalt tuleb Ruslan Karevi tegevus kvalifitseerida

§ 214lg 2 p 4 järgi kui varalise kasu üleandmise nõudmine vägivallaga, grupi poolt.

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.

§ 214lg 2 p 4 näeb karistuseks ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

Kaitsja hinnangul on prokuröri taotletud 8 aastat vangistust põhjendamata karistus. Kaitsja märkis, et R. Kareviga koos tegutsenud I. Kile on kokkuleppemenetluses karistus juba määratud ning viitas Riigikohtu lahendile 3-1-1-96-09, milles Riigikohus on selgitanud, et kokkuleppemenetluses määratav karistus ei peaks oluliselt erinema üldmenetluses mõistetavast, sest karistamise aluseks on isiku süü, mitte menetlusliik. Kohus nõustub kaitsja väitega selles osas, et karistamise aluseks on isiku süü, mitte menetlusliik, kuid leiab, et R. Karevile karistuse määramisel ei oleks kindlasti aluseks I. Ki kohtuotsus või temale määratud karistus (ka juhul, kui I. Ki suhtes tehtud otsus kohtule esitatud oleks). Grupis toime pandud kuriteo puhul võib isikute süü suurus olla erinev sõltuvalt igaühe individuaalsest teopanusest, mistõttu ei pea Ki ja Karevi karistused olema võrdsed. Käesoleval juhul mindi raha nõudma Karevi initsiatiivil ja ka vägivalla kasutamisel oli Karevi roll suurem, mistõttu on kohtu hinnangul R.Karevi süü kuriteo toimepanemisel oluliselt suurem kui I.Kil. Nagu eelnevalt mainitud,

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). 7 Seega, karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. R. Karev on varem kriminaalkorras karistatud ning kannab ka käesoleval hetkel Harju Maakohtu 02.10.2018.a kohtuotsusega mõistetud vanglakaristust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades teo iseloomu (Karev peksis nii rusikate kui metallist nuiataolise esemega) ja kannatanule tekitatud kehavigastusi (kannatanu haav vajas õmblemist), samuti asjaolu, et kannatanu sõnul lõi teda rohkem (s. metallesemega) just R. Karev, hindab kohus R. Karevi süüd vähemalt keskmiseks. Seega, ei mõista kohus R. Karevile karistust mitte menetlusliigi järgi, vaid lähtudes teo toimepanemise asjaoludest ja R. Karevi isikust. Nagu öeldud, on R. Karev varem kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas on isiku süü vähemalt keskmine, mistõttu on proportsionaalne määrata isikule karistuseks vangistus sanktsiooni keskmise lähedases määras. Kõigest eelnevast johtuvalt on kohtu hinnangul proportsionaalseks karistuseks vangistus 7 aastat. Arvestades, et käesoleva kriminaalasja menetlusesemeks olev tegu on toime pandud enne Harju Maakohtu 02.10.2018.a kohtuotsuse kuulutamist, tuleb

§ 65

lg 1 alusel mõista liitkaristus Harju Maakohtu 02.10.2018.a kohtuotsusega mõistetud karistusega ja mõista liitkaristuseks 8 aastat ja 8 kuud vangistust. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1,4 otsustab kohus kriminaalasjas olevad asitõendid: - CD-plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures - jätta kriminaalasja materjalide juurde; - proovid, nuiataoline ese, karv, jalatsijälje fragment (PPA asitõendite hoidlas) – hävitada; - sall (PPA asitõendite hoidlas) - tagastada Ruslan Karevile. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt Ruslan Karevilt välja järgmiselt: 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsetasu 1752.96 eurot riigituludesse. Kuna liitkaristus moodustatakse

§ 65lg 1 alusel, siis sundraha välja ei mõisteta. Kohus tõdeb, et Kr

MS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Isikule karistuseks reaalse vangistuse mõistmine ei ole selliseks asjaoluks mis tingiks iseenesest kohtukulude riigi kanda jätmist. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). 8 Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seoses kohtukulude ajatamisega süüdistatavalt KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõistetavate menetluskulude osas peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311- 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Ruslan Karev

§ 214

lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks vangistus 7 aastat.

§ 65

lg 1 alusel mõista liitkaristus Harju Maakohtu 02.10.2018.a kohtuotsusega mõistetud liitkaristusega suurendades üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 8 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistusaja alguseks lugeda 05.04.2018.a. Välja mõista Ruslan Karevilt KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1752.96 eurot riigituludesse. Kohustada Ruslan Karevit tasuma väljamõistetud kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 146.08 eurot. Menetluskulud kogusummas 1 752,96 eurot tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, EE502200221014193355 Swedbank AS-is või EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is. Maksekorraldusel on kohustuslik märkida viitenumber 99920700011464. Maksekorraldusel märkida selgitusena „Ruslan Karev, kriminaalasi 1-19-6854, menetluskulud.“ Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid: - CD- plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde; - proovid, nuiataoline ese, karv, jalatsijälje fragment (PPA asitõendite hoidlas) – hävitada. - sall (PPA asitõendite hoidlas) tagastada Ruslan Karevile. 9 Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 09.03.2020.a Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud Külli Ragel Sirje Ristlaan 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.