1-19-8129/55

(17267000899)Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus XX süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi Kriminaalasja lahendamise viis Apellatsiooni esitaja Kirjalik menetlus kannatanu YY Süüdistatav XX, isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoha aadress: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, töökoht: XXX, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole Teised apellatsioonimenetluse pooled prokurör Gardi Anderson, süüdistatav, süüdistatava kaitsja Teet Veer Pärnu Maakohtu

1. novembri 2020 otsus üldmenetluses RESOLUTSIOON
2. Jätta Pärnu Maakohtu
3. novembri 2020 otsus XX süüdistusasjas muutmata ja kannatanu apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1
4. XX oli antud kohtu alla süüdistatavana KarS § 121 lg 2 p 2 järgi teise inimese tervise kahjustamises ja samuti valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud lähisuhtes ning mis seisnes selles, et 27.10.2017 XXX eramus lõi ta parema käega ühel korral oma ema YY vastu vasakut õlga, mille tagajärjel YY hakkas kõikuma, kuid ei kukkunud ning tundis vasakus õlas tugevat valu. Pärast seda torkas YY kahe parema käe sõrmega XX rindkeresse, misjärel lõi XX YY uuesti vastu vasakut õlga, tekitades löömisega YY-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o pindmise õla- ja õlavarrevigastuse, õla- ja õlavarrekontusiooni.
5. Pärnu Maakohtu
6. novembri 2020 otsusega üldmenetluses mõisteti XX süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks. Kannatanu YY tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot jäeti läbi vaatamata. XX õigusabikulud summas 6600 eurot jäeti KrMS § 181 lg 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel riigi kanda. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
7. Maakohus leidis, et XX-le esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud. Kannatanu on teinud politseile põhjendamatuid väljakutseid ja tal on olnud kalduvus avaldada politseile mittetõeseid asjaolusid, esitades samal ajal ka süstemaatiliselt halvustavaid ja valesid faktiväiteid enda poja ja tema pere kohta. Kohtuistungil analüüsitud kannatanu ütlustest jõudis kohus veendumusele, et need ei ole usaldusväärsed. Objektiivsete andmete alusel ei ole kannatanul mingit pindmist õla- ja õlavarrekontusiooni tuvastatud. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuses kohus ei kahelnud.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu YY. Kannatanu leiab, et uurimise ja kohtumenetluse põhjendamatu venitamimine kolme aasta jooksul on andnud alust tema pojal ja poja elukaaslasel QQ-l kinnistuda arusaamal tema vägivaldset kohtlemist jätkata. Maakohtu otsus on valdavalt kaudsete, teda süüdistavate tõendite alusel koostatud süüdistuskokkuvõte, mis on koostatud apellandile raskestimõistetavas juriidilises keeles. Kannatanu tervislik seisund ei taastunud hirmu ja valu tõttu enne 03.11.
9. 17.10.2017 pöördus ise EMO-sse ja 30.10.2017 helistas perearstile. Kannatanu leiab, et nii pojale kui ka poja elukaaslasele sobib karistuseks reaalselt toimiv lähenemiskeeld, tagades selleks eraldi sissepääsu hoovipoolse rõdu kaudu välistrepiga. Alumisel korrusel esikus olev trepiava tuleks kinni ehitada ja välisuste võtmed jätta tema ainukasutusse, sellega jääks maja alumine korrus tema ainukasutusse surmani.
10. Kannatanu apellatsioonile esitatud kirjalikus vastuses leiab süüdistatav, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata kui perspektiivitu ja sisutu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanu ütlused ei ole tõesed ja 31.05.2020 kirjeldatud sündmuste kohta on kaebaja esitanud taaskord ebaõigeid väiteid.
11. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas enda kirjalikud seisukohad apellatsioonile prokuratuur. Prokurör leiab, et kannatanu apellatsioon on põhjendatud. Kuigi kohtule on esitatud erinevaid tõendeid, mis iseloomustavad kannatanu ja süüdistava omavahelisi pingelisi suhteid nii enne kui ka hilisemalt peale süüdistuse aluseks oleva juhtumi asetleidmist, ei saa prokuröri hinnangul hiljem tuvastatud vastuolud kannatanu ütlustes omada tagasiulatuvalt mõju tema varasemate ütluste ebausaldusväärsusele. Kannatanu ütlused tema löömise osas ei ole muutunud. Prokuröri leiab, et XX alusetul õigeksmõistmisel jäävad kannatanu õigused kaitseta. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
12. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, kannatanu apellatsiooniga, süüdistatava kirjaliku vastusega apellatsioonile ja prokuratuuri kirjaliku apellatsioonivastusega leiab, et maakohtu otsus XX õigeksmõistmises talle esitatud süüdistuses on seaduslik ja põhjendatud ning kannatanu apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kohtukolleegium alljärgnevalt. 2
13. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-8906; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käesolevas kriminaalasjas tõendite kogumis hindamisel vigu teinud. Kohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud ning nendest tehtud järeldusi arusaadavalt põhjendanud. Kohtu järeldused on tuvastatud faktiliste asjaoludega vastavuses ja kohtukolleegium nõustub otsuse põhiosas esitatud asjaoludega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni puutuvalt märgib üksnes järgmist.
14. Tuvastanud kohtuliku uurimise käigus hinnatud tõendite kogumis XX käitumises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi etteheidetava teo objektiivse koosseisu puudumise, on maakohtu edasine arutluskäik ja sellest tulenev otsustus XX-l süü puudumisest talle etteheidetava teo toimepanemisel kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud. Maakohus on otsuses väljendatud seisukoha kujunemise teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning kohtukolleegium ei näe siin mingeid minetusi. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav tegu on karistatav üksnes juhul, kui see on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, ehk soostub sellega.
15. Käesolevas asja puudub vaidlus selles, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised peresisesed läbisaamised ja suhted on viimastel aastatel olnud jätkuvalt konfliktsed ja pingelised, saanud alguse tühistest, olmepinnalt tekkinud erinevatest arusaamadest, mille lahendamiseks on kannatanu kutsunud korduvalt kohale politsei. Ka ei ole vaidlust selles, et XX-le etteheidetavat vägivallategu, mille toimepanemist on süüdistatav jätkuvalt eitanud, peale kannatanu ega süüdistatava keegi pealt ei näinud. Kindlakstehtud faktilistest asjaoludest tulenevalt leidis maakohus seetõttu õigesti, et taolises olukorras kannatanu ja süüdistatava ütluste hindamisel on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga ja kohtu ülesanne sellises olukorras on igakülgselt ja erapooletult vaagida kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutada, samuti anda hinnang ühelt poolt kannatanu ja teiselt poolt süüdistatava ütluste usaldusväärsusele tervikuna.
16. Kannatanu ei heida apellatsioonis kohtule ette ei materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis võis viia XX suhtes ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Apellant märgib üksnes seda, et kohtuasja uurimise ja kohtumenetluse põhjendamatu venimine kinnistab tema poja ja poja elukaaslase arusaama tema vägivaldse kohtlemise jätkamiseks. Tekkinud olukorra lahendaks kannatanu arvates sobiv reaalselt toimiv lähenemiskeeld nii poja kui tema QQ suhtes, tagades selleks eraldi sissepääsu hoovipoolse rõdu kaudu välistrepiga ja alumisel korrusel esikus oleva trepiava kinni ehitamisega, jättes välisuste võtmed tema ainukasutusse. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt on kohus põhjalikult analüüsinud nii isikulisi kui kaudseid tõendeid, kõrvutades neid kannatanu ja XX kohtuistungil antud ütlustega, seda muuhulgas läbi ajalise telje, mis annavad teavet isikute käitumise ja suhtluse kohta väljapoole süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajalisi piire, kuid millel võib olla seos XX-le etteheidetava teo toimepanemisega. Väljavõte PPA andmebaasist YY ja XX kohta registreeritud väljakutsetest alates 02.11.2017 04.09.2020 (I kd, tl 135-141) tõendab aga üheselt seda, et just kannatanu YY on kutsunud politsei ja 3 esitanud politseile ebaõigeid väiteid juhtudel (tema suhtes vägivalla kasutamine, vara hävitamine jms), millel põhjendatud alus tegelikult puudus.
17. Kohtukolleegium leiab, et kohtul puudus igasugune alus süüdistatava ütlustes kahelda ja tõdeb nagu maakohuski, et need riimuvad kohtus uuritud tõenditega ja on ka eluliselt usutavad. Süüdistatavale ei saa ette heita ärritunud olekut, seda just olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava ütluste kohaselt oli vahetult enne politseipatrulli saabumist toimunud nende vahel emotsionaalne konflikt. Kannatanu ütluste kohaselt halvenesid tema suhted pojaga ajast kui poeg hakkas elama temaga samas majas koos elukaaslase QQ-ga. Süüdistatava ütlused selles osas riimuvad tunnistajate QQ ja DD ütlustega. Kõrvutades aga kannatanu kohtuistungil antud ütlusi kohtuistungil hinnatud tõenditega, tõdeb kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga ning erinevalt prokuröri seisukohast, et neid ei saa siiski pidada usaldusväärseteks. Patsiendikaardist nr 17/41411 (kd I, tl 42) tulenevalt ei ole kannatanul Pärnu Haiglas uuringute järgselt tuvastatud ühtegi talle väidetavalt XX löökide tagajärjel tekitatud, s.o XX-le esitatud süüdistuses kirjeldatud vasema õla- ja õlavarrekontusioon, vigastust. Tõenditest tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht ka selles, et süüdistatava poolt 27.10.2017 väidetavat kannatanu löömist ei tõenda ei patrullileht (kd I, tl 43-44) ega kannatanu 27.10.2017 hädaabinumbrile 112 tehtud kõne, kuivõrd mõlemas eelviidatud kirjalikus tõendis kirjeldatud sündmused (nt „Poeg lõi ema“ või „lähevad teevad ise vajadusel avalduse“) viitavad tegelikult vaidluse olemasolule, mida pooled lahendasid tsiviilkohtumenetluses ning mida tõendavad kohtule esitatud Pärnu Maakohtu 31.10.2017 kohtumäärus, 13.11.2018 kohtuistungi protokoll ja 14.12.2018 kohtuotsus (kd I, tl 143-172). Lisaks kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele on need omavahel ka diametraalselt vastuolus, tulenevalt nõudekirjast (kd I, tl 131-133), et YY ei ole peale 27.10.2017 pöördunud vasaku käe ning vasaku õla trauma või muude kaebustega perearsti poole.
18. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja on arusaadavalt põhjendanud, mis põhjusel on kohus asunud erinevalt prokurörist seisukohale, et XX-le esitatud süüdistuses toodud asjaolud, mis oleksid subsumeeritavad KarS § 121 lg 2 p 2 järgi või mõne muu kuriteokoosseisu järgi, ei ole tõendamist leidnud, mistõttu tuleb XX talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
19. Kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Et maakohus mõistis XX temale esitatud süüdistuse järgi õigeks, siis kooskõlas KrMS § 310 lõikega 2, jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks seadusest tulenevalt põhjendatult läbi vaatamata.
20. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
21. novembri 2020 otsuse XX süüdistusasjas muutmata ja kannatanu apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4