← Eesti

1-21-1908/6

1-21-1908 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2021. a, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-21-1908 (21730000043) Kohtunik Urmas Re

§-de 25 ja 209 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – kelmuse katse suures ulatuses. Kuivõrd OÜ H on 11.12.2020 äriregistrist kustutatud, siis tema suhtes ei saa kriminaalmenetlust läbi viia. Kui menetleja hinnangul ei ole tegemist kelmusega, siis on teadvalt ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjade koostamise ja esitamise puhul tegu dokumendi intellektuaalse võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamisega (

§ 344

lg 1,

§ 345lg 1). 2. 11.12.2020 teatega jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, märkides järgmist.

§ 209

lg 1 näeb ette kriminaalkorras vastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, varalise kasu saamise eesmärgil.

§ 344

näeb ette kriminaalkorras vastutuse dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest ja

§ 345

teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamise eest, eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kõik kuriteokoosseisud eeldavad teo toimepanija tahtlust koosseisu asjaolude osas. Kuriteokaebusest ja selle lisadest (ennekõike lisa nr 8, 29.10.2020 Harju Maakohtu määrus OÜ H (pankrotis) pankrotimenetluse lõpetamise kohta, ts.asi nr 2-14-50251) nähtub, et: 23.09.

  1. a esitas pankrotihaldur kohtule avalduse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu peale pankroti väljakuulutamist (täpsustatud 20.10.
  2. a). Avalduse kohaselt oli juba algusest peale selge, et Osaühing H (pankrotis) pankrotimenetluses puudub reaalne vara menetluskulude katteks. Pankroti väljakuulutamine sai võimalikuks üksnes tänu asjaolule, et võlausaldaja tasus pankroti raugemise vältimiseks kohtu poolt määratud deposiidi. Hilisema pankrotimenetluse põhisisuks on olnud kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-16-8552 ehk siis pankrotipesa hagi Y AS-i, AS-i G ja B OÜ vastu tehingute tagasivõitmiseks, saadu tagastamiseks või hüvitamiseks ja alternatiivselt 6 641 609,28 euro ja viivise saamiseks. / … / Kõik kohtuvaidlusega seonduvad kulud on tasunud pankrotipesa eest võlausaldajad. Edasi kohtumäärusest: Haldur on viinud läbi kõik vajalikud menetlustoimingud ning teinud kõik endast oleneva, et võita pankrotivara hulka rahalisi vahendeid, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Et kohtuvaidlus aset leidis, ei ole kuriteokaebuse esitaja eitanud. Kuriteokaebuse materjalidest ning ka kohtute infosüsteemist nähtub, et tegemist on olnud mahuka kohtuvaidlusega, milles on osalenud ka kuritoekaebuses märgitud advokaadid. Tsiviilasja nr 2-16-8552 menetlus kestis 2

(10)kolmes kohtuastmes vähemalt ajavahemikul 31.05.2016 kuni 21.01.2020, so praktiliselt 4 aasta jooksul. Tulenevalt eeltoodust ei ole alust kahelda selles, et kuriteokaebuses viidatud advokaadid on teinud tööd ning on tekkinud menetluskulud. Asjaolu, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, tuleneb seadusest (TsMS § 162 lg 1). Prokuröri hinnangul ei saa antud juhul pankrotihaldurile ette heita seda, et ta on teinud esindatava (OÜ H (pankrotis)) ning võlausaldajate huvides kõik võimaliku, et esindatavale kuulunud varad tagasi võita. Tulenevalt eeltoodust asus prokurör seisukohale, et kuriteokaebuses kirjeldatud sündmuses puuduvad

§ 209

toodud kuriteo (kelmus) või mõne muu

eriosas kirjeldatud kuriteo tunnuseid ning seega puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks.

  1. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustunud AS X esindaja QQ kriminaalmenetluse alustamata jätmisega, kordas kuriteokaebuses esitatud asjaolusid ja seisukohti ning taotles jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist. Prokuratuur on etteheidetavast kuriteost ebaõigesti aru saanud ja seetõttu jõudnud väärale järeldusele kuriteo puudumise kohta. Prokuratuur on leidnud, et toimunud on mahukas kohtuvaidlus, milles on advokaadid tööd teinud, mistõttu on menetluskulud tekkinud ning seega ei saa pankrotihaldurile ette heita, et ta on teinud esindatava OÜ H (pankrotis) ning võlausaldajate huvides kõik võimaliku, et esindatavale kuulunud varad tagasi võita. Kuriteokaebuses ei ole väidetud, et WW poolt pankrotihaldurina tsiviilasjas nr 2-16-8552 hagi esitamine oleks karistusõiguslikult ette heidetav. Samuti pole kahtluse alla seatud, et tsiviilasjas on OÜ H (pankrotis) pankrotihalduri esindajateks olnud advokaadid tööd teinud. Ette on heidetud, WW poolt on kohtutele esitatud ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjad ja taotletud kohtutel nendes märgitud kulude välja mõistmist kaebuse esitajalt. Menetluskulude nimekirjade kohaselt on OÜ H (pankrotis) seoses antud tsiviilasjaga kandnud menetluskulusid kokku 95 297,31 EUR. Samas tegelikult OÜ H (pankrotis) menetluskulusid ei kandnud – ei tasunud OÜ-le Advokaadibüroo Lextal midagi. Tsiviilasjas nr 2-14-50251 tehtud Harju Maakohtu 29.10.2020 määruse lk 3 kolmandas lõigus on tuvastatud, et OÜ H (pankrotis) ei ole ühtegi kulutust kandnud – tsitaat: Pankrotivara arvelt pole selle puudumise tõttu ühtegi kulutust kantud. Tegu on kolmnurkkelmusega, kus WW poolt kohtutele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisega oleks OÜ H (pankrotis) saanud kaebuse esitaja arvelt 95 297,31 EUR varalist kasu. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  2. Riigiprokuratuuri 18.02.
  3. a määrusega jäeti AS X esindaja QQ kaebus rahuldamata. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuri seisukoha ja asjakohaste põhistustega kriminaalmenetluse aluse puudumises, neid üle kordamata. Ka pole kaebuses Riigiprokuratuurile esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsuse tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. Täiendavalt, tulenevalt Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses sisust, märkis riigiprokurör lisaks ringkonnaprokuratuuri põhistusele järgmist. Kaebaja lähtub kriminaalmenetluse alustamist taotledes meelevaldsest eeldusest nagu oleks õigusabi kulude eest hüvitamiseks kulude nimekirja esitamisel väidetud nende tasumist OÜ H (pankrotis) poolt. Millele tuginedes seda väidetakse/eeldatakse, kaebaja selgitanud ei ole, seda ei nähtu ka Riigiprokuratuuri käsutuses olevatest materjalist. Ning isegi kui selline kinnitus oleks, ei täidaks see kaebaja viidatud kuritegude koosseisu. Menetluskulude hüvitamise nõudmisel võib isikul olla kas a) kohustus tasuda menetluskulud (isik pole veel maksnud) või b) isik on õigusabi teenuse eest juba makse sooritanud. Ehk siis kohtu jaoks menetluskulu tõendavad dokumendiks on ka kliendile esitatud/esitatav arve. 3

(10)Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumääruse 9.11.2016 nr 3-2-1-102-16 p 13 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist, seega ka selle taotlemist asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule. Samuti TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama, st hagejal ei olnud vaja iseenesest esindajakulude kohta kohtule isegi arveid esitada. Riigikohus märkis viidatud määruses muuhulgas, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud. TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Ei ole ka välistatud, et hageja ja kolmanda isiku vahel on olemas kokkulepe, mille kohaselt tasus (tasub) kolmas isik hagejale osutatud õigusabiteenuse arved. Majandustegevuses ei saa eeldada tehingute tasutust. Menetluskuludena käsitletavate õigusabikulude hüvitamise taotluse esitamine on ajaliselt piiratud. Kuid esitamise ajaks ei pea need olema tasutud ei kliendi ega kellegi kolmanda isiku poolt. Teenuse eest tasumine toimub poolte kokkuleppel – kas ettemaksuna, arve esitamisel teenuse osutamise järel või muudel kokkulepitud tingimustel. Samuti võib teenuse eest tasuda keegi kolmas isik, antud juhul näiteks võlausaldaja(d) või pankrotihaldur oma vahenditest. Piisab kui kahtlust pole õigusabi osutamises ehk kulude tekkimises/kandmises. Antud juhul seda pole. Kaebaja samastab põhjendamatult menetluskulude kandmise so õigusteenuse osutamise teenuse eest tasumisega. Kuid nagu eespool märgitud, ei oma antud juhul kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tähtsust, kas ja kelle poolt need kulud tasutud on. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  1. Riigiprokuratuuri 18.02.
  2. a määrusele esitas kaebuse AS X esindaja vandeadvokaat R. Laus, kes leiab, et kriminaalmenetlus on põhjendamatult alustamata jäetud, mistõttu palub kaebuse esitaja prokuratuuride lahendid tühistada ja alustada kriminaalmenetlust. 5.
  3. Kaebuse esitaja hinnangul on WW pannud toime lõpetatud kelmuse katse. Kuivõrd kinnitatud jaotusettepaneku kohaselt sai OÜ-l H (pankrotis) vara olla vaid 748,32 EUR, siis ei ole võimalik, et WW sai OÜ H (pankrotis) pankrotihaldurina tasuda OÜ Advokaadibüroo Lextal poolt osutatud õigusabi eest 76 526,30 + 11 089,20 + 7 681,81 = 95 297,31 EUR. Sealjuures Harju Maakohtu 29.10.
  4. a määruses on tuvastatud, et OÜ H (pankrotis) ei ole ühtegi kulutust kandnud. Seega WW esitas OÜ H (pankrotis) pankrotihaldurina oma esindajate Olavi-Jüri Luik ja Magnus Braun vahendusel kohtutele korduvalt ebaõige sisuga menetluskulude nimekirju. Sellega ta lõi ebaõige ettekujutuse, et OÜ H (pankrotis) on kandnud tsiviilasjas nr 2-16-8552 õigusteenuse ostmisega kulusid kokku 95 297,31 EUR. Samas tegelikult OÜ H (pankrotis) ei saanud õigusteenuse eest tasuda vara puudumise tõttu rohkem kui 748,32 EUR. Kohtutele ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjade esitamise eesmärgiks oli, et kohus alusetult kostjatelt (sh kaebuse esitajalt) solidaarselt OÜ H (pankrotis) kasuks (95 297,31 – 748,32) 94 548,99 EUR välja mõistaks. Juhul, kui kohus oleks hagi rahuldanud ja seetõttu ka menetluskulud selles summas kostjatelt välja mõistnud, siis oleks kaebuse esitajal tulnud teha aluselt 94 548,99 EUR varakäsutus – tasuda see summa OÜ-le H (pankrotis). Varakäsutuse tulemusel oleks kaebuse esitaja kannatanud kahju summas 94 548,99 EUR. See kahju tekkinuks otseselt ja vahetult seoses sellega, et WW OÜ H (pankrotis) pankrotihaldurina esitas oma esindajate Olavi-Jüri Luik ja Magnus Braun vahendusel kohtutele teadvalt ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjad. Asjaolu, et tegelikult OÜ H (pankrotis) pankrotihaldur WW ei olnud õigusabikulusid 94 548,99 EUR kandnud, pidi teada olema ka menetluskulude nimekirjad koostanud ja allkirjastanud advokaatidele. Arusaadavalt advokaadist esindaja (kellele kehtivad tavapärasest kõrgemad käitumisstandardid) ei tohi menetluskulude nimekirjas kinnitada, et „menetluskulud on kantud“, 4
(10)kui tegelikult neid ei ole tasutud. Sealjuures menetluskulude nimekirjade esitamise ajal oli nii WW, Olavi-Jüri Luik ja Magnus Braun ametikohaks OÜ Advokaadibüroo Lextal. Samuti oli Olavi-Jüri Luik OÜ H (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmeks, mistõttu talle pidi ka läbi selle ametikoha teada olema, et OÜ H (pankrotis) ei ole tegelikult OÜ-le Advokaadibüroo Lextal tsiviilasjaga seonduvalt nr 2-16-8552 menetluskulusid tasunud. Kokkuvõttes tehti omalt poolt maksimaalne, et kostjatel (sh kaebuse esitajal) tulnuks alusetult teha varakäsutus summas 94 548,99 EUR, kuid tegu jäi lõpuni viimata sõltumata WW tahtest, kuivõrd kohtuotsusega jäeti hagi rahuldamata, mistõttu kostjatelt kohtukulusid välja ei mõistetud. Seega tegemist on lõpetatud katsega. Seega WW ja OÜ H (mida esindas pankrotihaldurina WW) panid toime

§-de 25 ja 209 lg 2 punkt 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – kelmuse katse suures ulatuses. Sellest tulenevalt palutakse alustada kriminaalmenetlust. Kuivõrd H on 11.12.2020. a äriregistrist kustutatud, siis tema suhtes ei saa kriminaalmenetlust läbi viia. Kaebuse esitaja hinnangul on antud juhul tegu kolmnurkkelmusega, kus WW poolt kohtutetele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisega oleks OÜ H (pankrotis) saanud kaebuse esitaja arvelt 95 297,31 EUR varalist kasu. Juhul, kui menetleja hinnangul ei ole tegemist kelmusega, siis kaebus esitaja hinnangul on teadvalt ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjade koostamise ja esitamise puhul tegu dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamisega (

§ 344

lg 1,

§ 345lg 1).

Antud juhul on tegemist intellektuaalse võltsinguga, sest formaalselt autentsesse dokumenti (menetluskulude nimekiri) on kantud sisult ebaõiged andmed (OÜ H kandis menetluskulusid, kuid tegelikult ei kandnud). 5.

  1. Kaebuse esitaja hinnangul on Põhja Ringkonnaprokuratuur etteheidetavast kuriteost ebaõigesti aru saadud. Seetõttu on ka jõutud väärale järeldusele kuriteo puudumise kohta. Nimelt prokuratuur on leidnud, et toimunud on mahukas kohtuvaidlus, milles on advokaadid tööd teinud, mistõttu on ka menetluskulud tekkinud. Siit tulenevalt ringkonnaprokuratuuri hinnangul ei saa pankrotihaldurile ette heita seda, et ta on teinud esindatava OÜ H (pankrotis) ning võlausaldajate huvides kõik võimaliku, et esindatavale kuulunud varad tagasi võita. Kaebuse esitaja selgitab, et kuriteokaebuses ei heideta WW-le ette OÜ H (pankrotis) pankrotihaldurina tsiviilasjas nr 2-16-8552 hagi esitamist. Samuti pole kahtluse alla seatud, et antud tsiviilasjas on OÜ H (pankrotis) pankrotihalduri esindajateks olnud advokaadid tööd teinud. Kuriteokaebuses on aga ette heidetud seda, et tsiviilasjas nr 2-16-8552 on WW poolt kohtutele esitatud ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjad ja taotlenud kohtutel nendes märgitud kulude välja mõistmist kaebuse esitajalt. Nimelt tegelikult ei ole OÜ H (pankrotis) selliseid menetluskulusid kandnud. Sellega sooviti eksitada kohtuid, et nad kaebuse esitajalt ebaõigesti menetluskulud OÜ H (pankrotis) kasuks välja mõistaksid. Menetluskulude nimekirjade kohaselt on OÜ H (pankrotis) seoses antud tsiviilasjaga kandnud menetluskulusid kokku 95 297,31 EUR. Samas tegelikult OÜ H (pankrotis) menetluskulusid ei kandnud – ta ei tasunud OÜ-le Advokaadibüroo Lextal mitte midagi. Tsiviilasjas nr 2-14-50251 tehtud Harju Maakohtu 29.10.
  2. a määruse lk 3 kolmandas lõigus on tuvastatud, et OÜ H (pankrotis) ei ole ühtegi kulutust kandnud – tsitaat: Pankrotivara arvelt pole selle puudumise tõttu ühtegi kulutust kantud. Kohtutele menetluskulude kandmise kohta ebaõigete kinnituste andmise eesmärgiks oli kallutada kohtuid need kulud kohtuasja vastaspoolelt (sh kaebuse esitajalt) välja mõista. Seega kohtutele ebaõigete andmete esitamisega sooviti kohtuid teadlikult eksitada, et kohtud eksimuses olles teeksid kohtulahendid, millega kõnealused menetluskulud kohtuasja vastaspoolelt (sh kaebuse esitajalt) välja mõistetaks. 5

(10)Teisisõnu tsiviilasjas nr 2-16-8552 esitatud menetluskulude nimekirjade järgi justkui OÜ H (pankrotis) oli tasunud seoses kohtuvaidlusega menetluskulusid kokku summas 95 297,31 EUR. Samas tegelikult ei tasutud. Kohtutele esitati teadlikult ebaõiged kinnitused menetluskulude kandmise kohta eesmärgiga, et kohtud need kaebuse esitajalt välja mõistaks. Nimelt tsiviilasjas nr 2-14-50251 tehtud Harju Maakohtu 29.10.
  1. a määruse lk 2 kohaselt 23.09.
  2. a esitas pankrotihaldur kohtule avalduse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu peale pankroti väljakuulutamist (täpsustatud 20.10.
  3. a). Avalduse kohaselt oli juba algusest peale selge, et Osaühing H (pankrotis) pankrotimenetluses puudub reaalne vara menetluskulude katteks. WW poolt esitatud avalduse alusel fikseeritigi Harju Maakohtu 29.10.
  4. a määruse lk 3 kolmandas lõigus, et OÜ H (pankrotis) ei ole ühtegi kulutust kandnud. Seega, kuigi tegelikult ei olnud OÜ H (pankrotis) ühtegi menetluskulu seoses tsiviilasjaga nr 2-168552 kandnud, esitati tsiviilasjas nr 2-16-8552 menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt OÜ H (pankrotis) olevat justkui kandnud menetluskulusid kokku summas 95 297,31 EUR. Kohtutele ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjade esitamise eesmärgiks sai olla vaid soov kohtuid eksitada, et kohtud, tuginedes neile esitatud ebaõigetele andmetele need menetluskulud kohtuvaidluse vastaspoolelt (sh kaebuse esitajalt) 95 297,31 EUR välja mõistaks. Eeltoodust tulenevalt WW lõi OÜ H (pankrotis) pankrotihaldurina tsiviilasjas nr 2-16-8552 Harju Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule ja Riigikothule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse nagu OÜ H (pankrotis) tasus tsiviilasjas nr 2-16-8552 menetluskulusid kokku summas 95 297,31 EUR. Selle eesmärgiks oli kaebuse esitajalt nende välja mõistmine. Sellega oleks kaebuse esitaja kahju kannatanud. Kahju kandmine jäi ära vaid seetõttu, et OÜ H (pankrotis) pankrotihalduri hagi jäi rahuldamata, mistõttu TsMS § 162 alusel sellel põhjusel menetluskulud kaebuse esitajalt välja mõistmata. Võltsimiskoosseisu osas jättis ringkonnaprokuratuur üldse seisukoha võtmata. 5.
  5. Riigiprokuratuur ebaõigesti nõustus ringkonnaprokuratuuri poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmisega. Analoogselt ringkonnaprokuratuuriga jättis Riigiprokuratuur võltsimiskoosseisu osas üldse seisukoha võtmata. Kaebuses leitakse, et ka Riigiprokuratuuri seisukoht on ekslik. Nimelt selle seisukohaga nõustumise korral teadlikult alusetute menetluskulude nimekirjade esitamisega ei ole võimalik kelmust toime panna. Samuti riigiprokuröri seisukoha kohaselt justkui ei ole võimalik menetluskulude nimekirjasid võltsida – selline seisukoht ei baseeru seadusel. Tsiviilasjades esitatud menetluskulude nimekirjades on nimetatud õigusabikulude suurus kokku ning seejärel on detailselt välja toodud erinevateks tegevusteks kulunud aeg ja maksumus. Ühtlasi on menetluskulude nimekirjades öeldud: „Hageja kinnitab, et all olevad kulud on kantud käesoleva tsiviilasja menetluse tõttu JA Apellant kinnitab, et allolevad kulud on kantud käesoleva tsiviilasja menetluse tõttu.“ Sõna „kantud“ on eesti keeles samatähenduslik sõnaga „tasutud.“ Seega kui menetluskulude nimekirjas kinnitatakse, et „menetluskulud on kantud,“ siis seda saab mõista ainult sellisena, et avalduse esitaja on need tasunud. Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et menetluskulude nimekirjade esitamise ajal ei olnud OÜ-l H (pankrotis) menetluskulusid üldse tasunud, rääkimata summas 95 297,31 EUR. Seega menetluskulude nimekirjades ilmselgelt kinnitati ebaõigeid asjaolusid ja sellega eksitati kohtuid menetluskulude väljamõistmise küsimuse otsustamisel. Teisisõnu kallutati kohtuid kostjatelt (sh kaebuse esitajalt) välja mõistma menetluskulusid, mida OÜ-l H (pankrotis) ei olnud tegelikult tasunud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-16 p 13 kohaselt kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (vt ka Riigikohtu
  6. detsembri 2015 määrus 6
(10)tsiviilasjas nr 3-2-1- 154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt Riigikohtu
  1. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Isegi kui menetluskulude nimekirjas kinnitatud andmetele õigusliku hinnangu andmisel lähtuda eeltsiteeritud Riigikohtu lahendist, siis ikkagi on antud juhul soovitud kelmust toime panna. Kõnealuse Riigikohtu lahendi kohaselt loetakse menetluskulude tekkimiseks seda, kui menetluskulud on tasutud või on tekkinud nende tasumise kohustus. Kaebuse esitaja on ülalpool selgitanud, et tsiviilasjas nr 2-16-8552 esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt justkui OÜ-l H (pankrotis) kandis menetluskulusid kokku 95 297,31 EUR. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-16 p 13 valguses pidanuks seega OÜ-l H (pankrotis) tasuma selles ulatuses menetluskulusid või tal oleks pidanud tekkima kohustus sellises summas menetluskulusid tasuda. Samas 29.10.
  2. a Harju Maakohtu määruse lk 3 ei ole OÜ H (pankrotis) ühtegi kulutust kandnud ja tal ei ole ka tekkinud kohustust kulusid kanda. Siit tulenevalt olid kõik esitatud menetluskulude nimekirjad ebaõige sisuga. Selle eesmärgiks oli kohtute eksitamine, et kostjatelt (sh kaebuse esitajalt) alusetult menetluskulud välja mõista. Eeltoodust tulenevalt jätsid prokuratuurid ebaõigesti kriminaalmenetluse alustamata. Nimelt juhul, kui antud juhul ei ole tegemist kelmuse katsega, siis on tegemist dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamisega. Kaebuse esitaja ei hakka siinkohal põhjendusi üle kordama. 5.
  3. Käesoleval juhul esinevad küllaldased alused kriminaalmenetluse alustamiseks. Seetõttu palub kaebuse esitaja tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.02.
  4. a teatise ja Riigiprokuratuuri 18.02.
  5. a määruse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ning alustada kriminaalmenetlus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse koos lisadega, Riigiprokuratuuri määruse kui ka välja nõutud kriminaalasja alustamata jätmise materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 18.02.
  7. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
  8. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja ei pea vajalikuks üle korrata asjaolusid selle kohta, miks antud juhul pole võimalik sedastada kuriteoteates ning sellele järgnevates kaebustes kuriteotunnuste esinemist. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. Seejuures on prokurörid igakülgselt ja ammendavalt oma seisukohti põhjendanud. See, et kaebaja ei nõustu menetleja põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetleja on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Prokuratuur leidis ringkonnakohtu hinnangul seega põhjendatult, et kaebuses välja toodud isiku – WW (OÜ H pankrotihaldur) - käitumises ei ole kõnealusel juhul võimalik tuvastada

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 kuriteo tunnuseid aga samuti ühegi muu kuriteokoosseisu tunnuseid (s.h

§ 344

lg 1,

§ 345lg 1). 8. Ringkonnakohus märgib, et Kr

MS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust 7

(10)välistavad asjaolud. Kaebuse esitaja hinnangul annab alust võimalikust kuriteost rääkida ainuüksi asjaolu, et tsiviilasja nr 2-16-8552 raames oleks justkui OÜ H kandnud menetluskulusid kokku summas 95 297,31 eurot, mille välja mõistmist sooviti lõppastmes kannatanult, kuna aga hagi jäi rahuldamata, siis menetluskulusid kaebajalt välja ei mõistetud, kuid kaebaja hinnangul ei saanud OÜ H sellises summas osutatud õigusabi teenuse eest tegelikult tasuda, sest neil polnud selleks rahalisi vahendeid vastavas summas ja tsiviilasjast nr 2-14-50251 nähtub ka, et menetluskulusid nad ei tasunud, seega loodi kohtutele teadvalt ebaõige ettekujutus sellest, et OÜ H on tasunud menetluskulusid kokku summas 95 297,31 eurot, mida nad tegelikult aga ei teinud ja ei saanudki teha rahaliste vahendite puudumise tõttu, kuid selliselt sooviti saavutada menetluskulude alusetu väljamõistmine kaebuse esitajalt. 9. Selliste eeltoodud kaebuse väidetega seoses tuleb märkida, et nõustuda tuleb täielikult eelnevate menetlejatega selles, et puuduvad igasugused veenvad andmed ja tõsiseltvõetavad argumendid selle kohta, et WW OÜ H pankrotihaldurina oleks esindajate (advokaatide) vahendusel kõnealusel juhul kohtutele teadvalt ebaõige sisuga menetluskulude nimekirjad esitanud, luues sellega ebaõige ettekujutuse, et menetluskulud on sellises summas OÜ H poolt kantud, mis oleks aga hagi rahuldamisel toonud endaga kaasa kannatanupoolse alusetu varakäsutuse selles summas. Esiteks, nagu menetluse jooksul on juba selgeks saanud, küsimust ei ole selles, et WW-l oli pankrotihaldurina kohustus kasutada kõiki võimalusi pankrotivara hulka kuuluva vara tagasisaamiseks, et nende arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada, s.h seega hagi esitamiseks ka kannatanu vastu. Küsimust ei ole ka selles, et lisaks sellele, et selliseks menetluseks oli küllaldane alus, kestis see menetlus aastaid. Kahtlemata aastate jooksul tegid advokaadid tööd ja sellega kaasnesid paratamatult ka menetluskulud ja seda suures summas, mille vastaspoole kanda jätmise taotlemine on sellises olukorras tavapärane ja kooskõlas seadusega, mistõttu ei saa olla see etteheidetav hagejale ja käsitletav tahtena vastaspoolelt alusetult varakäsutuse tegemist, sest hageja hinnangul oli tal alus hagi esitamiseks ja seega ka nendel konkreetse menetlusega tekkinud menetluskulude välja mõistmiseks vastaspoolelt OÜ H kasuks. Kaebaja ei eita ka ise tsiviilmenetluse nr 2-16-8552 asjakohasust ja seega tegelikult ka mitte sellega kaasnevaid võimalikke menetluskulusid, ei vaidlusta samuti sisuliselt osutatud õigusabiteenuse mahtu ega selle summa suurust võrreldes tehtud tööga, kuid seab eelkõige kahtluse alla kaks asjaolu. Esiteks, et OÜ-l H ei saanud olla sellises summas rahalisi vahendeid, et sellises summas menetluskulusid tasuda ja teiseks, et OÜ H poolt oleks menetluskulud üldse kantud (nagu menetluskulude välja mõistmise taotlemisel eeldada võiks). Selleks, et rääkida võimalikust kelmusest, peaks olema eelkõige alus tõdeda, et tegelikult mingeid menetluskulusid ei ole tekkida saanudki (kas seetõttu, et pole toimunud üldse menetlust või on alus kahelda õigusabiteenuse osutamises selle käigus, milliseid asjaolusid ometi kordagi pole kahtluse alla seatud), mistõttu on esitatud ebaõiged menetluskulude nimekirjad ja samuti on just seetõttu alusetu nende väljamõistmise taotlemine vastaspoolelt. Antud juhul sellise olukorraga aga tegemist pole. Kõnealusel juhul pole alust asuda seisukohale, et oleks teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus loodud, et saada ise sel moel varalist kasu. Tegelikest asjaoludest oleks loodud teadvalt ebaõige ettekujutus siis, kui mingeid menetluskulusid poleks üldse tekkinud, ometi oleks nende väljamõistmist taotletud. Olukorras, kus keegi tegelikult ei eita, et sedavõrd mahuka menetlusega vältimatult kaasnesid menetluskulud (ja seda ilmselgelt suures summas), ei ole alust väita, et menetluskulude nimekirja esitamine ja nende teiselt poolelt välja mõistmise taotlemine oleks toimunud alusetult. Eesmärk ei olnud ka teisele poolele varalist kahju tekitada ja ise sellest varalist kasu saada, vaid hagi rahuldamise korral hagejal sel juhul põhjendamatult tekkinud menetluskulud välja mõista tema kasuks vastaspoolelt ja hageja 8
(10)poleks saanud sellest varalist kasu, sest ta ei oleks selle võrra rikastunud, vaid oleks ilmselt tasunud õigusabiteenuse osutamise eest (tekkinud varalise kohustuse) või tasunud selle arvelt kolmandatele isikutele juhul, kui need temale osutatud õigusabi teenuse eest tegelikult juba tasunud olid. Seega oli menetluskulu (mille väljamõistmist taotleti vastaspoolelt) seotud vahetult õigusabi teenuse osutamisega. Seega on etteheited WW-le pankrotihaldurina asjakohatud ja sellised asjaolud olid vahetult seotud tsiviilmenetlusega nr 2-16-8552 ning selle käigus paratamatult tekkinud menetluskuludega, mitte kellegi pahatahtliku katsega kelleski ebaõige ettekujutus luua ja sellega seonduvalt võimalikule varakäsutuse tegijale alusetult kahju tekitada (ja ise sellest kasu saada), vaid täiendav kulu oleks kostjale tekkinud paratamatult siis, kui hagi oleks rahuldatud (mida aga lõppkokkuvõttes ei juhtunud), kuid see ei oleks toimunud kahju tekitamise tõttu, vaid toimunud tsiviilmenetluse tõttu.
  1. Põhja ringkonnaprokuratuur on seejuures õigesti viidanud asjaolule, et 29.10.2020 Harju Maakohtu määrusest (OÜ H pankrotimenetluse lõpetamise kohta, ts.asi nr 2-14-50251) nähtub, et hilisema pankrotimenetluse põhisisuks on olnud kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-16-8552 ehk siis pankrotipesa hagi Y AS-i, AS-i G ja B OÜ vastu tehingute tagasivõitmiseks, saadu tagastamiseks või hüvitamiseks ja alternatiivselt 6 641 609,28 euro ja viivise saamiseks ning et kõik kohtuvaidlusega seonduvad kulud on tasunud pankrotipesa eest võlausaldajad. Seega esiteks tegi pankrotihaldur endast kõik oleneva OÜ H ja selle võlausaldajate kasuks, mis oligi tema kohustus ja teiseks ainuüksi asjaolu, et OÜ-l H polnud varalisi vahendeid summas, et vältimatult ise menetluskulude eest tasuda, ei tähenda, et menetluskulusid üldse ei tekkinud (kuigi menetlus kahtlemata toimus) ja neid polnud alust teiselt poolelt välja nõuda, sest eelpoolviidatud asjaoludest saab järeldada, et menetluskulude eest tasusid võlausaldajad. Seega eeltoodu pinnalt oli suure tõenäosusega menetluskulude eest tasutud ja menetluskulude nimekirjad, mis esitati, olid õige sisuga seega ka kaebaja käsitlusega haakuvalt ja esines alus taotleda nende välja mõistmist hagi rahuldamisel vastaspoolelt. Ei ole harv olukord, kus menetluskulude eest ei tasu mitte kohustatud isik ise, vaid kolmandad isikud tema eest, kellega on siis omakorda mingid täiendavad kokkulepped. Kuid kuna menetluskulude tasumise kohustatud isikuks oli hageja, siis tema menetluskulude nimekirjad ka esitas ja taotles nende väljamõistmist vastaspoolelt. Hagi rahuldamisel oleks võlausaldajad saavutanud oma nõuete rahuldamise (teise menetluse raames) ja ilmselt oleks saanud tagasi ka tasutud menetluskulud, mis olid vajalikud selleks, et oma nõudeid maksma panna.
  2. Samuti on riigiprokurör õigesti viidanud sellelegi, et menetluskulude hüvitamise nõudmisel võib lisaks sellele, et isik on õigusteenuse eest juba tasunud, olla isikul kohustus tasuda menetluskulud. Seega ei peagi ta olema tasunud nende eest, piisab, kui selline kohustus on olemas. Lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole seega asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, st menetluskulude taotlemise esitamise ajaks ei pea need olema tasutud ei kliendi ega kellegi kolmanda isiku poolt. Tasumine toimub kokkuleppel teenuse osutajaga. Seega, kuivõrd küsimust ei ole selles, et kahtlemata hagejal oli kohustus tasuda õigusabiteenuse osutamise eest, siis ometi ei oma tähtsust see, kas ta menetluskulude hüvitamise taotlemisel selle teenuse eest juba tasunud oli või oli tal sel hetkel kohustus selle eest tasuda, samuti nagu ei oma tähtsust see, kas selle eest tasus hageja ise (kellel rahalisi vahendeid polnud) või keegi kolmas isik (võlausaldajad, pankrotihaldur). Seega oli hagejal alus menetluskulude hüvitamist nõuda ja taotleda nende väljamõistmist kostjalt. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuse esitaja väidetega ebaõigete menetluskulude nimekirjade kohta. Kuriteokoosseisu sellise kaebaja kirjelduse pinnalt 9
(10)pole võimalik tuvastada ja seega jäeti kriminaalmenetlus ringkonnakohtu hinnangul õigesti alustamata. 12. Tegelikkusele ei vasta ka kaebuse etteheide justkui eelnevad menetlejad oleksid üldse jätnud tähelepanuta kaebaja viited

§-dele 344 ja

  1. Ringkonnaprokuratuur on juba kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates neile kuriteokoosseisudele viidanud ja leidnud kokkuvõtvalt, et teokirjelduse pinnalt pole tuvastatavad ka viidatud koosseisud.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks kokkuvõtvalt märkida, et kaebaja põhilisi argumente ja kaebuse väiteid kriminaalmenetluse alustamisega seonduvalt on menetlusotsustuse vastuvõtmisel eelnevad menetlejad juba arvesse võtnud ning neile ka vastanud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega ja ei pea vajalikuks eelnevalt märgitud asjaolusid üle korrata. Mingeid uusi sisulisi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud või mis annaks aluse eelnevate menetlejate seisukohtade ümberhindamiseks, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses tegelikult välja toodud.
  3. Eeltoodu alusel jäeti ringkonnakohtu hinnangul kõiki asjaolusid arvestades kriminaalmenetlus põhjendatult alustamata ja seetõttu puudub alus kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks.
  4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused Riigiprokuratuuri seadusliku otsustuse tühistamiseks. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18.02.
  5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.