← Eesti

2-18-2895/106

Obsah (16)§ 436§ 439§ 657§ 654§ 429§ 645§ 238§ 423§ 368§ 232§ 376§ 445§ 652§ 162§ 163§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse teatavaks tegemise aeg 11. detsember 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-2

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4692 eurot koos seadusjärgse viivisega. Vaidlust ei ole, et jagada tuleb O.B.Vja M.Vi pärandavaraks olevad YY ja V kinnisasjad. V kinnisasi koosneb viiest katastriüksusest. Mõlema poole osad pärandvaras on võrdsed, mistõttu jagamise tulemusel peaksid pooled saama endale vara, mille väärtus on võrdne teisele poolele jääva vara väärtusega. Kostja on S.Ki eriõigusjärglane. Vaidlus on pärandvarasse kuuluvate kinnisasjade jagamise viisi ja YY kinnisasja väärtuse üle. Maakohus leidis pärimisseaduse (PärS) §-le 152, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-le 2 ja kohtupraktikale tuginedes, et kinnisasjad tuleb jagada hagis taotletud viisil. Hageja jaoks on YY kinnisasi esivanemate maa, mida ta soovib säilitada. Hageja päris ½ suuruse osa YY kinnisasjast oma emalt. Kostja on usaldusühing, kellel ei saa olla YY kinnisasjaga hingelist sidet. Kostja ei ole menetluses toonud esile, et YY kinnisasja ainuomanikuks saamise suhtes oleks tal mingi eriline majandustegevusega seotud huvi ning on teise alternatiivse nõudena vastuhagis esitanud ühisomandi lõpetamise nõude kinnisaasja müümisega avalikul enampakkumisel. Kuna mõlemad ühisomanikud on soovinud YY kinnisasja suhtes omandit säilitada, koormab neid kõige vähem kinnisasja jagamine kaheks võrdse suurusega ja väärtusega osaks. YY kinnisasja pindala on 9,41 ha ja tegemist on metsamaaga. YY kinnisasja jagamisel tekkiva vasakpoolse maatüki pindala on 4,78 ha, millest metsamaa on 4,38 ha ning parempoolse maatüki pindala on 4,63 ha, millest metsamaa on 4,09 ha (plaanil tähistatud vastavalt „V“ ja „P“). YY kinnisasja jagamine kaheks kinnisasjaks on maakorralduslikke nõudeid järgides võimalik, arvestades maatüki suurust ja olemust (Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 13 lg-d 1 ja 4). Sh jääb mõlemale kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Seega on jagamisel tekkiva mõlema kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele võimalik. Maakohus leidis, et YY kinnisasja jagamisel on põhjendatud Metsaekspertiisid OÜ hindamisaktist märgitud turuväärtus 55 280,63 eurot, seejuures parempoolse maaüksuse väärtus on 28 207,26 eurot ja vasakpoolse maaüksuse väärtus on 27 073,37 eurot. Metsaekspertiisid OÜ hindamisakt võimaldab võrreldes Metsabüroo OÜ poolt koostatud hindamisaktiga kinnisasja väärtuse omandi kaotamise seisuga võimalikult täpselt kindlaks teha. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et Metsaekspertiisid OÜ on kallimaid sortimente (mänd) ülehinnanud. Metsaekspertiisid OÜ hindamisakt erineb Keskkonnaagentuuri mahulise hindamise tulemusest kõige vähem. Metsabüroo OÜ ja Keskkonnaagentuuri tulemuste erinevus YY kinnisasja männipuidu mahu osas on aga tervelt 110 tm. Kuna hageja V kinnistu väärtust vaidlustanud ei ole ega ole esitanud võrdlevat turuväärtuse hindamise akti, tuleb lähtuda kostja poolt esitatud aktidest, millede kohaselt on V kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste turuväärtus kokku 63 475 eurot. Jagamisele kuuluva pärandvara väärtus on 118 755,63 eurot (= 55 280,63 + 63 475), millest ½ osa väärtus on 59 377,82 eurot. Hageja nõustus kostja vastuväidetest tulenevalt saama jagamisel YY kinnisasja parempoolse maaüksuse asemel vasakpoolse maaüksuse (plaanil tähistatud „V“). Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et YY ja V kinnisasjad tuleb jagada poolte vahel järgmiselt:1) hagejale jääb ½ YY kinnisasjast väärtusega 27 073,37 eurot ja V kinnisasjast katastriüksus nr 37301:005:0083 väärtusega 30 178 eurot 2) kostjale jääb ½ YY kinnisasjast väärtusega 28 207,26 eurot ja V kinnisasjast katastriüksused nr 37301:005:0080, 4

(10)37301:005:0081, 37301:005:0082 ja 37301:005:0126 väärtusega 33 297 eurot. Kuna kostja poolt saadava vara väärtus on suurem kui hageja poolt saadava vara väärtus, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista enamsaadud vara eest hüvitis 4252,89 eurot (AÕS § 77 lg 3). Kinnistusraamatus omaniku kande muutmiseks vajalikud kostja tahtevaldused tuleb asendada. Apellatsioonkaebus
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja uue tõendi (Maanteeameti
  2. aprilli 2020- a vastus ja apellandi
  3. aprilli
  4. a päring). Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

Maakohus leidis põhjendamatult, et YY kinnistu jagamine hageja taotletud viisil on seadusega kooskõlas ning parim võimalik lahendus. Vastuhagi rahuldamine oleks taganud poolte ühise omandi jagamise õiglaselt ja rahaliselt võrdselt ega oleks põhjustanud lisakulutuste tekkimist seoses YY kinnisasja kaheks eraldiseisvaks kinnisasjaks jagamisega. Maakohus leidis YY kinnisasja reaalosadeks jagades valesti, et plaanil tähisega „V“ tähistatud kinnistu osa suurus oleks 4,78 ha ja plaanil tähisega „P“ tähistatud kinnistu osa suurus oleks 4,63 ha ning et nende väärtus oleks võrdne. Kohtututoimikus selle kohaseid tõendeid ei ole. Maakohus lähtus põhjendamatult Metsaekspertiisid OÜ hindamisaktis toodud andmetest, mis ei ole kontrollitud. Sealjuures on hageja

  1. mai
  2. a menetlusdokumendi p-s 5.1.3 avaldanud, et kahe uue tekkiva kinnistu suurus on täpselt võrdne ehk 4,705 ha. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal ei saa olla hingelist sidet YY kinnisasjaga (maakohtu otsuse p 15). Samuti seda, et pooli koormab kõige vähem kinnisasja jagamine kaheks võrdse suurusega turuväärtusega osaks. Kostja on G.Ki kontrolli all, kellel on samasugune hingeline side kinnisasjaga, kui tema hagejast onul. Kuna tegemist on metsamaaga, ei ole hingeline side kinnisasja jagamisel olulisem kui see, et vara jagada võrdselt ja ilma hüvitise maksmise kohustuseta. Maakohus ei arvestanud poolte halbu suhteid ja seda, et YY kinnisasja jagamine tekitab arvestatavaid lisakulusid. Maakohus ei põhjendanud, miks tuleb YY kinnistu väärtuse määramisel aluseks võtta Metsaekspertiisid OÜ hindamisakt, mitte Metsabüroo OÜ hindamisakt (maakohtu otsuse p 16). See, et Metsaekspertiisid OÜ hindamisakt koostati viis kuud hiljem, ei oma määravat tähtsust. Hilisem hindaja ei märkinud, et kinnistu väärtus on kõrgem tulenevalt vahepealsest hinnatõusust. Maakohus jättis tähelepanuta Metsabüroo OÜ töötaja Ü. Viilupi täiendavad arvutused ja selgitused. Maakohus ei oleks tohtinud kohtupraktika kohaselt jätta resolutsiooni p-s 6 V kinnistu katastriüksuseid nr 37301:005:0082 ja 37301:005:0080 kostja ainuomandisse, sest kostja ei ole selleks soovi avaldanud ega olnud nõus hagejale selle eest hüvitist maksma (Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Maakohus leidis ekslikult resolutsiooni p-s 4, et kuna YY kinnisasja jagamine reaalosadeks on poolte huvides, tuleb sellega seonduvad kulud jätta võrdselt poolte kanda. Kostja ei ole kunagi soovinud YY kinnisasja jagamist reaalosadeks ega pea vastavaid kulusid kandma. Maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud vara eest õiglase hüvitise summas 4252,89 eurot. Hageja sellist nõuet menetluses ei esitanud. Seega on kohus ületanud nõude piire (

§ 439

). YY kinnisasja jagamisel otsuses märgitud viisil tekib ebavõrdne olukord, kus juurdepääsu tee kinnisasjale jääb hagejale. Maanteeameti vastusest nähtuvalt ei ole kostjal võimalik rajada temale jääva kinnisasja osa osas täiendavat juurdepääsu teed, mis ilmselgelt raskendaks kinnistu ja sellel oleva metsa majandamist. 5

(10)Kostja vaidlustab menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Kostja pakkus hagejale kompromissi ja kuna hageja sellega ei nõustunud, tuleks menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ja S.Ki vahel on sõlmitud kompromiss, mistõttu ei saa hageja lepingulise esindaja kulud (jrk 10) kuuluda täies ulatuses väljamõistmisele kostjalt. Maakohus ei ole hinnanud hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Vastustaja seisukoht 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja koos sellega esitatud uue tõendi vastu võtmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt resolutsioonis märgitud ulatuses. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega rahuldab osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi pärandvara jagamiseks ning jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega pärandvara ühisus YY kinnistu osas lõpetati kinnistu jagamisega ühisomanike vahel reaalosades ja tuvastati kostja kohustus tahteavalduste tegemiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Apellatsiooniastmes esitas kostja vastuhagis esitatud reaalservituudiga koormamise kohustamise ja vajalike tahteavalduste saamise nõudest loobumise avalduse (vt vastuhagi tervikteksti p-d 2.2, 2.3, 3.2 ja 3.3; kd II, tl-d 215 pöördel - 216). Hageja ei vaidle nõudest loobumisele vastu.

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegiumi hinnangul puuduvad

§ 429lg-s 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks.

Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta, tühistada selles osas

§ 645lg 1 järgi maakohtu otsus ja menetlus lõpetada.

Vastuhagis esitatud nõudest loobumise tõttu ei oma apellatsioonkaebusega esitatud dokumentaalsed tõendid (päring Maanteeametile ja vastus) enam asja lahendamisel tähtsust ja nende vastuvõtmise taotlus tuleb jätta rahuldamata (

§ 238lg-d 1 ja 4).

Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega maakohus tuvastas hageja nõude alusel lõpetada poolte pärandvara ühisus ja jagada M.V pärandvara vastavalt pärimistunnistusele (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). Kolleegium jätab selle nõude

§ 423lg 2 p 2 alusel perspektiivituse tõttu läbi vaatamata.

Kolleegium selgitab, et hagejal ei ole vajadust kostja vastu sellise tuvastusnõude esitamiseks.

§ 368

lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja esitas täiendava haginõude

  1. veebruaril 2019 põhjendusega, et M.V pärandvara on jagamata (kd I, tl 197-198). Hageja on esitanud hagi pärandvara jagamiseks. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt soovib hageja jagada
  2. aprillil
  3. a surnud M.Vi ja
  4. märtsil
  5. a surnud O.B.V pärandvara (kd I, tl 7-8, 14-15). Kuna hageja on esitanud pärandvara jagamise nõude, puudub kolleegiumi hinnangul hagejal tuvastusnõude esitamiseks tuvastushuvi

§ 368lg 1 mõttes.

Tuvastusnõue ei saa olla praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest taotletud tuvastus tuleb teha kindlaks pärandvara jagamise nõude lahendamisel. 6

(10)
  1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja S.K on M.Vi ja O.B.V kaaspärijad ja nende pärandiosad on võrdsed. Kostja on S.Ki eriõigusjärglane. Pärandvarasse, mille jagamise üle pooled vaidlevad, kuuluvad kaks kinnistut: YY kinnistu ja V kinnistu. Pärandvara jagamisel tuleb kohaldada nii
  2. jaanuaril
  3. a jõustunud pärimisseaduse kui ka enne seda kehtinud pärimisseaduse sätteid. Maakohus on kohaldanud üksnes
  4. jaanuaril
  5. a jõustunud PärS-i sätteid, kuid see ei saanud mõjutada asja lõpplahendust, sest mõlemas redaktsioonis on sätestatud samad pärandvara jagamise põhimõtted. PärS § 152 lg 3 järgi pärandara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti (enne
  6. jaanuari
  7. a kehtinud PärS § 144 lg 3). Maakohus on õigesti viidanud asjakohastele kaasomandi lõpetamise sätetele (AÕS § 76 lg 1, § 77 lg-d 1 ja 2) ja kohtupraktikale (Riigikohtu
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-145-06, p-d 19 ja 29). Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). 9.
  12. Kolleegium leiab, et YY kinnistu jagamisel ei ole maakohus poolte huve kaaludes diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kostja poolt pakutud kaasomandi lõpetamise viisi kasuks valima. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid

§ 654lg 6 järgi täies ulatuses ei korda.

9.

  1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte huvisid kaaludes tuleb pärandvara ühisus lõpetada jagades YY kinnistu ühisomanike vahel reaalosades. Maakohus leidis põhjendatult maatüki olemust arvestades, et YY kinnistu jagamine kaheks reaalosaks on maakorralduslikke nõudeid järgides võimalik (kd II, tl 115; vt Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12). Kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Kostja viitab poolte halbadele suhetele, kuid see ei anna alust jätta YY kinnistut kostjale. YY kinnistul ei asu ehitisi ning pooled sellel kinnistul ei ela. Seega ei ole YY kinnistu reaalosadeks jagamine ebamõistlik ega kaasomanike huvide vastane. 9.
  4. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et YY kinnistu jagamisel tuleb eelistada kostja huve hageja huvidele. Kostja nägemus pärandvara jagamisest on see, et talle jääb YY kinnistu ja hagejale jääb V kinnistu ning rahalist tasaarvestust ei määrata. Sellisel viisil jagamine ei ole võimalik, sest hageja ei soovi V kinnistut endale (hagejal on huvi üksnes ühe V kinnistu katastriüksuse vastu). Kohtupraktikas on leitud, et kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Põhimõte, et pärija on kohustatud maksma teisele pärijale rahalise hüvitise, kui pärandvara jagamisel osutub talle jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on sätestatud ka PärS § 159 lg-s 4 ja enne
  5. jaanuari
  6. a kehtinud PärS § 151 lg-s
  7. Hinnata tuleb kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust väärtusest (vt Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule tema osa rahas välja maksma (vt Riigikohtu
  10. mai
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Isegi kui kinnistute väärtus on sarnane, ei saa kohus kostja taotletud viisil pärandvara jagada, sest hageja ei soovi V kinnistut endale ning kostjal puudub soov YY kinnistu eest hagejale tema osa rahas välja maksta. Eeltoodud asjaolusid on ringkonnakohus pooltele selgitanud (kd III, tl 24). 7

(10)9.
  1. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud, kui tuvastas, et YY kinnistu jagamisel moodustatavad kinnistud on enam-vähem võrdse turuväärtusega. Kolleegium märgib, et maakohus jättis kostjale reaalosa, mille väärtus on teisest reaalosast suurem (hageja osa väärtus 27 073,37 eurot ja kostja osa väärtus 28 207,26 eurot). Vaatamata sellele ei ole põhjendatud kostjalt hageja kasuks hüvitise välja mõistmine, sest hageja oli maakohtu menetluses nõus, et talle jääb YY kinnistust osa, mis on Metsaekspertiisid OÜ plaanil tähistatud tähisega „V“, olukorras, kus kostja ei olnud valmis enamsaadu eest talle hüvitist maksma (vt
  2. märtsi
  3. a menetlusdokumendi p 4.3; kd II, tl 205 pöördel). Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teistest olulisemaks ja miks ta kostja väidetega ei nõustu. Samuti on maakohus koos teiste tõenditega kooskõlas

§ 232lg-ga 1 nõuetekohaselt hinnanud Ü.

Viilupi arvamust (kd II, tl 197-200). Maakohus põhjendas Metsaekspertiisid OÜ hindamisaktile tuginemist mh sellega, et selle puidu mahulise hindamise tulemus erineb Keskkonnaagentuuri mahulise hindamise tulemusest kõige vähem, mistõttu on see hinnang usaldusväärsem. Maakohus ei ole YY kinnistu jagamisel reaalosade turuväärtuse tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 9.

  1. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis YY kinnistu jagamisega seotud kulud võrdselt poolte kanda. Hageja on
  2. novembri
  3. a menetlusdokumendi p-s 7 kinnitanud, et võtab enda kanda YY kinnistu kahe katastriüksuse moodustamiseks vajalike maamõõdutööde eest tasumise kohustuse (kd III, tl 40). Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 tühistada ja määrata, et YY kinnistu jagamisega seotud kulud jäävad hageja kanda. 9.
  4. Kolleegium selgitab, et kaasomandi lõpetamise otsusega kaasomandi lõpetamisel ja reaalosadeks jagamisel ei saa kohus määrata kindlaks kinnistu piire (vt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13). Seetõttu muudab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas, jättes YY kinnistu jagamisel reaalosade suurused otsuse resolutsioonist välja. Kui kohus on teinud otsuse kaasomandi jagamise ning selle viisi kohta, peavad pooled kinnistu jagama (haldusmenetlus). Dokumendid, mis tuleb kinnistusametile kinnistu jagamiseks esitada, sätestab kinnistusraamatuseadus (KRS). Kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik KRS § 46 lg 1 kohaselt, kas on esitatud nõutavad dokumendid, mis vastavad nõutavale vormile, ja kas kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadusest tulenevalt ei ole kinnistamine välistatud. Kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 5 ja KRS § 341 lg-ga 8 asendab tehtav kohtuotsus kostja kui kinnistu jagamise viisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks hageja soovitud kujul.
  7. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole hagi eset muutnud, kui loobus
  8. oktoobri
  9. a menetlusdokumendis V kinnistu katastriüksuse nr 37301:005:0080 endale jätmisest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist ei ole hagi muutmisega

§ 376

lg 1 tähenduses, kuna hageja on varem juba haginõude ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27). Seda saab pidada nõude kitsendamiseks

§ 376lg 4 p 2 mõttes.

  1. Kolleegium leiab, et maakohus ületas V kinnistu jagamise viisi valikul diskretsiooni piire, jättes arvestamata, et kostja soovib V kinnistust endale vaid ühte katastriüksust (kas katastriüksus nr 37301:006:0126 või 37301:005:0081) ning ta ei ole nõus V kinnistust enamsaadu arvel hagejale hüvitist maksma. Eeltoodud hageja pakutud V kinnistu jagamise viisi sobimatust on ringkonnakohus pooltele selgitanud (kd III, tl 24 ja pöördel). V kinnistu jagamise osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse, millega müüa kinnistu avalikul enampakkumisel. 11.
  2. Kuigi V kinnistut on võimalik jagada reaalosadeks, siis kumbki pool soovib kinnistust endale vaid ühte viiest katastriüksusest. Kumbki pool ei ole V kinnistut endale soovinud. 8

(10)Olukorras, kus kumbki ühisomanik ei soovi osa omandada ja üks ühisomanik on alternatiivselt nõudnud ühisomandi lõpetamist kinnitu müümisega avalikul enampakkumisel, ei saa kohus jätta ühisomandit lõpetamata. Seega tuleb kinnistu jagamisel valida kostja vastuhagis esitatud viis, s.o kinnistu müük avalikul enampakkumisel, ning saadud raha jagada pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist poolte vahel võrdselt. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks kohus järeldada, et V kinnistu müümine avalikul enampakkumisel ei saa olla õiglane pärandvara ühisuse lõpetamise viis. 11.2. Kostja on vastuhagis välja toonud enampakkumise tingimused (enampakkumise korraldaja ja tingimused). Kohtupraktikas on varem leitud, et kohus saab

§ 445

lg 1 järgi määrata poolte taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks määratud, saab nõuda kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras. Kostja ei ole põhjendanud, miks on praeguses asjas vajalik määrata kindlaks enampakkumise tingimused. Kolleegiumi hinnangul puudub vajadus enampakkumise korra kindlaks määramiseks

§ 445lg 1 järgi.

Riigikohus on selgitatud kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise õiguslikku olemust ja korda (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 36). Kaasomandis oleva asja enampakkumisel müümiseks saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Kohtulahendi täitmiseks alustatakse ükskõik kumma ühisomaniku täitmisavalduse alusel täitemenetlus TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku enampakkumise täitemenetluse seadustikus sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj). Hilisema avalduse alusel saab teine ühisomanik esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. Täitmisteate teisele ühisomanikule kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142).
  3. Hageja esitas ringkonnakohtule
  4. novembri
  5. a menetlusdokumendiga kostjale tehtud kompromissiettepaneku, millele on juurde lisatud dokumentaalsed tõendid. Kuna hageja uute tõendite esitamise lubatavust ei põhjendanud, jätab ringkonnakohus need

§ 652lg 4 järgi tähelepanuta.

13. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 162lg-t 1 ja jätnud menetluskulud kostja kanda.

Kolleegium näeb põhjust maakohtus kantud kulude jaotust muuta nii maakohtu otsuse osalise tühistamise kui ka

§ 162lg 1 ebaõige kohaldamise tõttu.

Kohtupraktikas on leitud, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda (vt Riigikohtu 27.

septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). Seda ei mõjuta ka hageja ühe nõude läbivaatamata jätmine ega vastuhagis esitatud ühe nõude osas menetluse lõpetamine. Poolte endi kanda jäävad

§ 163lg 1 alusel ka apellatsiooniastme kulud.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). 9

(10)(allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.