Obsah (15)

§ 162§ 651§ 65§ 193§ 66§ 163§ 69§ 3§ 55§ 164§ 83§ 150§ 84§ 73§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-12-20924 Tsiviilasi

) § 162 lg 1 pde 1-3 alusel esitatud lõpparuande. Haldur esitas koos lõpparuandega taotluse pankrotimenetluse kulude kokku 33 545,36 eurot, sh halduri tasu 15 937,55 eurot (lisandub sotsiaalmaks) kinnitamiseks. Teade lõpparuande kohta on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded

1. veebruaril 2020.a. Lõpparuandele esitas vastuväite võlausaldaja Aleksei Voronov. MAAKOHTU SEISUKOHT
2. Maakohus kinnitas
3. mai 2020 määrusega pankrotihalduri
4. veebruaril 2020 koostatud lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse; määras kindlaks võlausaldajate pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete suuruse; kinnitas pankrotimenetluse lõplikud kulud 33545,36 eurot, sh halduri tasu 15 937,55 eurot (lisandub sotsiaalmaks); vabastas pankrotihalduri T. Eipre pankrotihalduri kohustustest ja jättis võlausaldaja A. Voronovi vastuväite lõpparuandele rahuldamata. Maakohus leidis, et pankrotimenetluse lõpparuanne vastab

§-le

1. Kohus ei tuvastanud, et pankrotimenetluse lõpetamise ajaks oleks olnud müümata pankrotivara või et pankrotivarasse oleks veel raha laekumas, samuti, et oleks kohtumenetluses hagid seoses pankrotimenetlusega või et haldur kavatseks esitada hagi või oleks kohustatud seda tegema. Pankrotimenetluses ei ole rikutud võlgniku ega võlausaldajate õigusi. 2 Võlausaldaja A. Voronov tugineb lõpparuandele esitatud vastuväites samadele väidetavatele rikkumistele, mille suhtes on kohus võtnud seisukoha jõustunud kohtulahendis tsiviilasjas nr 2-16-
2. Harju Maakohus jättis
3. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata. Kohus nõustus pankrotihalduri seisukohaga, et kohtulahendis on kajastamist leidnud kogu pankrotimenetlus ning ei pankrotihaldur ega pankrotitoimkond koos või pankrotitoimkonna liikmed eraldi ei ole seadust rikkunud. Võlausaldaja vastuväide sellele, et ei ole täidetud

§ 162

lg 1 p 1 sätestatud eeldusi lõpparuande kinnitamiseks, st ei võlausaldajate nõuded ei ole täielikult rahuldatud, on asjakohatu. Andrei Gadzovski pärandvara (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud ning väljamaksmata jäänud kuus nõuet kokku summas 188 549,51 eurot. Maakohus nõustus halduri taotlusega kinnitada kõik pankrotimenetluse kulud kokku 33 545,36 eurot, sh halduri tasu 15 937,55 eurot (lisandub sotsiaalmaks). Pankrotihaldur taotleb tasu määramist

§ 651lg 2 sätestatud ülemmääras.

Pankrotimenetluse kestel on pankrotihaldur taganud võlgniku vara säilimise ja tegelenud vara realiseerimisega ja haldamisega ning osalenud esindajata kohtumenetluses. Pankrotivarasse kuuluvate kinnisasjade hulk ja väärtus oli suur ning arvestades pankrotihalduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ei ole alammäära kohaldamine õiglane. Haldur külastas pankrotimenetluse jooksul Ida-Virumaal asuvaid kinnistuid tegemaks kindlaks kinnistute väärtuse, tegeles vara müügiks enampakkumiste korraldamisega ja pidas pärijatega läbirääkimisi pärandvara kooseisu suhtes. Kokkuvõtvalt oli käesolevas menetluses tavapärasest oluliselt rohkem tegevust kinnisvara haldamise ja ajamahuka läbirääkimisprotsessi tõttu, mis teenis pankrotivara suurendamise eesmärki. Kohus arvestas ka asjaolu, et võlausaldaja A. Voronov esitas pankrotimenetluses mitmeid kaebusi, vastuväiteid ja hagiavalduse (ta on vaidlustanud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul häälte määramist, taotlenud pankrotihalduri vabastamist, võlausaldajate 26. oktoobri 2015 üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamist, esitas hagi pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikmete vastu kahju hüvitamise nõudes), mis jäid kõik rahuldamata, kuid vajasid pankrotihaldurilt täiendavate toimingute tegemist ja tegid menetluse keerukamaks. Kohus nõustus pankrotihalduri seisukohaga, et arvestades pankrotimenetluses halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi ning pankrotivara suurust, halduri vahetut osalemist kohtuvaidlustes ilma esindaja osavõtuta, on tasu määramine seaduses sätestatud ülemmääras põhjendatud. Pankrotivara suurus on 170 183,99 eurot, millest 4 044,27 eurot oli võlgniku arveldusarvel enne pankrotimenetluse algatamist. Seega on halduri tasu arvutamise aluseks pankrotivara suurusega 166 139,72 eurot, millelt tasu alammäär on

§ 651

lg 1 kohaselt 13 668,86 eurot ja tasu ülemmäär on

§ 651

lg 2 kohaselt 15 937,55 eurot.

§ 65

lg 51 p 1 kohaselt määrab kohus haldurile tasu pankrotiseaduse § 651 lõikes 2 nimetatud ülemmääras, kui pankrotivara väärtus oli suur ning arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ei ole alammäära kohaldamine õiglane. Kohus märkis, et vastuväite põhjendus, et pankrotihaldur ei ole teinud ühtegi toimingut, mis kuuluks halduri miinimumkohustuste hulka, on asjakohatu. Pankrotihalduri nõuetekohane tegutsemine võlausaldajate huvide kaitseks on tuvastatud kohtulahenditega, mis olid tehtud võlausaldaja kaebuste ja hagide lahendamisel, sh tsiviilasjas nr 2-16-10526 tehtud otsusega. Taotletud halduri tasu suurus jääb seadusega lubatud tasumäärade piiridesse. Kohus kinnitas pankrotihalduri lõplikuks tasuks tasu ülemmäära 15 937,55 eurot. Vastavalt

§ 193lg-le 4, kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2015.

aasta

1. jaanuari, kohaldatakse ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu maksustamisele kuni
2. aasta
3. juunini kehtinud pankrotiseaduse § 23 lõigete 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning ajutise halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas 3 käibemaks või sotsiaalmaks. Pankrotihalduri tasult kuulub pankrotivarast maksmisele sotsiaalmaks määras 33% halduri tasu summast, s.o 0,33 x 15 937,55 = 5259,39 eurot.

§ 66

lg 1 kohaselt on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Pankrotihalduri aruande kohaselt on kõik pankrotimenetluse kulud kokku 33 545,36 eurot, sh. halduri tasu 15 937,55 eurot. Kohtu poolt on kõik pankrotimenetlusega seotud väljamaksed varasemalt kinnitatud Viru Maakohtu

1. märtsi 2016 määrusega ja
2. jaanuari 2015 (maakohtu määruses ekslikult
3. märtsi 2016) määrustega. Maakohus leidis, et halduri kulutused on põhjendatud ning vajalikud, mittevajalikke kulutusi maakohus ei tuvastanud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4. Määruskaebuse esitaja palub maakohtu
5. mai 2020 määruse täies ulatuses tühistada, jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus rikkus määruse tegemisel oluliselt nii pankrotiseaduse kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, samuti kaebaja õigusi ning ei kaalunud piisaval määral asja puudutavat informatsiooni ega kaebuse esitaja poolt esitatud argumente. Puuduvad alused lõpparuande esitamiseks, kuna täidetud ei ole

§ 162

lg 1 p 1 ja 2 nimetatud eeldused, võlausaldajate nõuded ei ole täielikult rahuldatud. Lõpparuandes on kajastamata § 162 lg 2 p 10 järgi muud pankrotimenetluses tähtsust omavad asjaolud.

§ 163

lg 6 kohaselt jätab kohus lõpparuande kinnitamata ja tagastab selle määrusega haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Haldurile määratud tasu on liiga suur ja ei ole kooskõlas tehtud töö mahuga. Kaebaja nõustub et halduri tasu arvutamise aluseks on pankrotivara suurusega 166 139,72 eurot. Kaebaja märgib, et

§ 65

lg 51 kohaselt võib kohus määrata haldurile

§ 651lõikes 1 nimetatud alammäärast suurema tasu üksnes põhjendatud juhul.

Pankrotihaldur ei ole teinud ühtegi toimingut, mis kuuluks halduri miinimumkohustuste hulka. Ta ei ole suurendanud pankrotivara väärtust, ei ole esitanud ühtegi hagiavaldust või vaidlustust pankrotimenetluse raames, ei ole teostanud ühisvara jagamist ega pankrotivarast ebaseaduslikult väljaviidud vara tagasivõtmist. Asjaolu, et kohus kinnitas

1. jaanuari 2015 ja
2. märtsi 2016 määrustega halduri tasu, ei saa olla aluseks ega põhjenduseks halduri taotluse rahuldamiseks. Pankrotihaldurile tuleb määrata alammäärast väiksem tasu, kuna pankrotimenetluse läbiviimisel rikkus haldur oluliselt oma kohustusi ning võlausaldajate õigusi.

§ 69

lg 1 ja § 66 lg 3 järgi peab kohus kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitama üksnes vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse, kusjuures seda tuleb teha nii jaotusettepaneku kui ka pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Tähtis ei ole, kas kulutused on tehtud enne või pärast jaotusettepaneku kinnitamist, kas võlausaldaja on need vaidlustanud või kas kulutuste kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Kohus ei ole temale seadusega pandud kohustust läbi viia järelevalvet täitnud ega kontrollinud halduri poolt avaldatud tasu ja kulude suurust ja põhjendatust. Maakohus ei ole kontrollinud lõpparuannet sisuliselt, määrus on motiveerimata. Pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine toimub TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte. Kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et välja selgitada asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus (

§ 3lg 3).

See kehtib ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning peab halduri kohustuste täitmiseks 4 tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kontrollima ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Sealjuures ei saa kohtu roll olla üksnes konstateeriv. Kohus jättis märkimata lahendis enda seisukohad ja põhjendused, miks ta on sellise järelduseni jõudis, vaid põhistas oma järeldusi halduri seisukohtadega. Seega rikkus kohus TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2 ja § 465 lg 2 p

1. Maakohus ei arvestanud haldurile tasu määramisel Riigikohtu seisukohtadega tsiviilasjas nr 3-2-1-34-
2. Pankrotihaldur jättis toimkonna liikmete nõusolekul ühisvara nõuetekohaselt jagamata. Ühisvara jagamisel jäeti arvestamata üleelanud abikaasa kohustused ja loobuti olulisest osast pankrotivarast.
3. juuni 2013 tehingu tegemisel jättis haldur osade väärtuse kindlaksmääramise meetodi kasutamata ja ühisvara väärtuse lõplikult hindamata. Rikkumise tulemusena võttis haldur abikaasalt pankrotivarasse palju väiksema väärtusega vara võrreldes abikaasale üleantava vara väärtusega. Haldur rikkus

§ 55

lg-tes.1-3 sätestatud kohustusi, jättis välja selgitamata võlausaldajate nõuded, jättis kolmele nõudele vastu vaidlemata, jättis valitsemata pankrotivara, korraldamata selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Haldur jättis valitsemata OÜ EMELIN, OÜ OSSIRIANDA osad ja TÜ Alfatom liikmelisuse. Seega ei ole halduri tegevuse tulemusel toimunud pankrotivara suurendamist. Kohus jättis kõik eelpool nimetatud kaebuse esitaja vastuväited analüüsimata ja tähelepanuta. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduri väitega, et haldur on osalenud paljudes kohtuvaidlustes. Tsiviilasja nr 2-16-10526 menetlus on pankrotimenetlusest eraldi menetlus ja selles osutas haldurile õigusabi vandeadvokaat. Pankrotimenetluse raames on suurem osa määruskaebuse esitaja kaebusest ja vastuväidetest kohtute poolt rahuldatud. Maakohus jättis lõpparuandele esitatud vastuväite sisuliselt lahendamata, korrates vaid halduri poolt esitatud seisukohti. HALDURI SEISUKOHT

1. Haldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta määruskaebuse täies ulatuses rahuldamata. Maakohtu määrus on põhjendatud ja õiguspärane. Haldur realiseeris võlgniku kinnisvara tervikvarana
2. jaanuari 2013 enampakkumisel 150 000 euro eest, varale oli seatud hüpoteek SEB Pank kasuks. Haldur võõrandas OÜ Ossirianda ja OÜ Emelin osad 2000 euro eest, osaluse Alfatom TÜ-s 6710,72 euro eest, pensionifondi osakute eest laekus pankrotivarasse 7390,13 eurot. Seega suurenes pankrotivara halduri töö tulemusena. Võlausaldajate üldkoosolek andis haldurile loa kokkuleppe sõlmimiseks ja pankrotivara koosseisu määraamiseks/vara jagamiseks
3. märtsil
4. Seadus võimaldab käesolevas asjas maksta pankrotihaldurile tasu 15 937,55 eurot (bruto) ehk maksimummääras. Menetlus on määruskaebuse esitaja tegevuse tulemusena kestnud 8 aastat ja olnud väga aktiivne. Esimene pool menetlusest vaidles haldur võlgniku pärijatega pärandvara koosseisu üle, korraldas koosolekuid, nõuete läbivaatamist ja tegeles vara realiseerimisega. Teise poole menetlusest vaidles haldur kohtus A. Voronovi alusetu hagi üle. Haldur kinnitas, et lõpparuanne on koostatud igati õigesti, kooskõlas kehtiva seadusandluse ja Riigikohtu praktikaga. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
5. Võlausaldaja K. Lipin palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja nõustus halduri vastuses esitatud seisukohtadega. 5
6. AS SEB Pank ja AS SEB Liising ei nõustunud määruskaebuse väidetega ja palusid jätta määruskaebus rahuldamata. Võrreldes tavapärase pankrotimenetlusega on A. Gadzovski pärandvara pankrotimenetlus olnud mahukam ja keerukam. Maakohus on tasu määramisel piisavalt analüüsinud halduri tegevust ja põhjendanud oma seisukohta. Määruskaebuse punktides 7-12 toodud vastuväited on tsiviilasja nr 2-16-10526 raames läbi vaieldud ja ei leidnud tõendamist. Kaebaja on valinud menetluse venitamise taktika. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Maakohus teeb halduri tasu ja põhjendatud kulude suuruse kinnitamise osas uue määruse.
8. veebruari 2020 lõpparuanne tuleb jätta kinnitamata ja tagastada haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks

§ 163lg 6 alusel.

Võlausaldaja määruskaebus tuleb rahuldada.

1. A. Gadzovski pärandvara pankrot on välja kuulutatud
2. oktoobril
3. Haldur esitas maakohtule lõpparuande
4. veebruaril 2020 ja tegemist on kolmanda halduri poolt kohtule kinnitamiseks esitatud lõpparuandega. Võlausaldaja esitas
5. mail 2020 määruskaebuse maakohtu
6. mai 2020 määruse peale. Maakohus edastas määruskaebuse ringkonnakohtule
7. jaanuaril
8. Määruskaebuse lahendamisel ja lõpparuande kontrollimisel lähtub ringkonnakohus pankrotiseaduse kuni
9. veebruarini 2021 kehtinud redaktsioonist. Kuna pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne
10. jaanuari 2015, kohaldatakse ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu maksustamisele kuni
11. juunini 2014 kehtinud pankrotiseaduse § 23 lõigete 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning ajutise halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks (

§ 193lg 4).

9. Ringkonnakohus märgib, et lõpparuande kinnitamise vaidlustamisel on aruande esitanud pankrotihalduri kõrval (kes esindab ka teiste võlausaldajate huve) hagita menetluse osalised võlgnik (

§ 164

lg 1, käesolevas asjas esindab pärija) ning võlausaldajad, kes esitasid lõpparuande kinnitamisele vastuväite (

§ 164lg 2). Ts

MS § 198 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et hagita menetluse osalisteks on isikud, kellel on õigus määruse peale edasi kaevata. Maakohus on kaasanud lõpparuande kinnitamisele kõik võlausaldajad, mis ei ole vajalik (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16 p 16). 10. Võlausaldaja A. Voronovil oli õigus

§ 164

lg 2 alusel maakohtu määrust vaidlustada, sest ta esitas eelnevalt

§ 163lg 2 alusel vastuväite.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et halduri tasu arvestamise aluseks on pankrotivara suurusega 166 139,72 eurot. Maakohus määras haldurile tasu PanrS § 651 lg 2 alusel ülemmääras suurusega 15 937,55 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 5259, 39 eurot ja kogumispensionimakse 321, 72 eurot. Selles suuruses tasu on maakohus määranud haldurile esialgse tasuna juba
2. jaanuari 2015 ja
3. märtsi 2016 määrustega (VI kd, lk 192). Tasu on haldurile täielikult välja makstud
4. ja
5. veebruaril 2015, tasutud on tasult kinnipidamisele kuuluvad maksud. Täiendavat tasu võrreldes esialgse tasuga haldur ei taotle ja maakohus ei määranud. Pankrotitoimkond on
6. detsembril 2014 kinnitanud halduri ettepanekul pankrotimenetlusega seotud väljamaksed summas 29 230, 93 eurot ja halduri esialgse tasu summas 15 641,27 eurot (lisandub sotsiaalmaks).

§ 65

lg 1 teise lause järgi määrab haldurile tasu kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Ringkonnakohus märgib, et kuigi

§ 65

lg 3 võimaldas kohtul halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu, ei ole viidatud sättega üldjuhul kooskõlas olukord, kus kohus määrab haldurile tasu enne

§ 65lg 1 märgitud 6 aega (lõpparuande kinnitamine) ülemmääras.

Selline otsustus ei arvesta piisavalt kohtu õigusega arvestada lõpparuande kinnitamisel halduri tasust maha pankrotivara arvel tehtud põhjendamatud kulutused (

§ 65lg 8).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16 leidnud, et põhikontroll menetluse ja kõigi kulude üle peab toimuma just menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud ja tervikülevaade menetlusest on kohtul olemas. Haldur ja võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku esitamisega kaasnev kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peab haldur olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. Kohtu kohustus teha

§ 69

lg 1 järgi halduri tegevuse üle järelevalvet hõlmab ka kohustust kontrollida haldurile makstavat tasu ning hüvitatavaid kulutusi. Seda kinnitab sõnaselgelt ka

§ 66

lg 3 teine lause, mille järgi peab kohus kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitama üksnes vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse, kusjuures seda tuleb teha nii jaotusettepaneku kui ka pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Tähtis ei ole, kas kulutused on tehtud enne või pärast jaotusettepaneku kinnitamist, kas võlausaldaja on need vaidlustanud või kas kulutuste kohta on olemas jõustunud kohtulahend. 12. Pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7). Kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus (

§ 3lg 3).

See kehtib ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Seejuures ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning peab halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kontrollima ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Kohtu roll ei saa olla üksnes konstateeriv. Kohus saab toetuda arvamuse kujundamisel dokumentidele ja halduri seisukohtadele, kuid lahendisse peab kohus märkima enda seisukoha, tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8). Kohus peab ise veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13). Maakohus ei ole eelnimetatud põhimõtetest lõpparuande ja halduri tasu ning kulude kontrollimisel lähtunud ja on üksnes nõustunud halduri põhjendustega. Kontrolli teostamist ei saa mõjutada asjaolu, et pankrotimenetlus on kestnud juba ca 8 aastat, halduri viited menetlusaja pikkusele ei ole võlausaldaja vastuväidete kontekstis asjakohased, sest haldur soovis esialgse tasuna saada samasuurt tasu ca 2 aasta pikkuse menetluse läbiviimise eest (tasu ja enamus kulusid on välja makstud veebruaris 2015), mistõttu ei saa neid kulusid seostada 8 aasta pikkuse menetluse läbiviimisega. Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15) 13.

§ 65

lg 2 järgi arvestatakse pankrotihalduri tasu lähtudes pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Sama lõike teise lause järgi arvestab kohus halduri tasu suuruse määramisel halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu piirmäärad on sätestatud

§-s 651.

§ 65

lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu üldjuhul

§ 651lg-s 1 nimetatud alammääras.

Haldurile alammäärast suurema tasu määramisel tuleb lähtuda

§ 65

lg-tes 2 ja 51 sätestatust, alammäärast suurema tasu määramine on lubatud üksnes põhjendatud juhtudel. Riigikohus on rõhutanud, et halduri tasu määramisel tuleb lähtuda eelkõige halduri töö 7 mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest. (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15)

1. Haldur põhjendab ülemmääras tasu pankrotimenetluse pikkuse ja vajadusega osaleda kohtumenetlustes. Samadele asjaoludele on tuginenud ka maakohus tasu suuruse otsustamisel. Ringkonnakohus nende põhjendustega osaliselt ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et olulised toimingud pankrotimenetluses olid lõppenud
2. aasta alguseks, mil haldur esitas esialgse tasu taotluse seadusega sätestatud ülemmääras. Selleks ajaks oli pankrotimenetlus kestnud ca 2 aastat. Pankrotimenetluse lõpetamine on viibinud eelkõige seetõttu, et määruskaebuse esitaja esitas
3. aastal halduri ja pankrotitoimkonna liikmete vastu hagi kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-16-10526), tsiviilasja menetlus lõppes hagi rahuldamata jätmisega. Ringkonnakohus märgib, et selles menetluses ei osalenud haldur võlgniku asemel ja halduri kohustuste täitmiseks, mistõttu ei saa selles menetluses osalemist arvestada halduri tasu suuruse määramisel. Hagimenetluses osalemisest halduril tekkinud kulud kuuluvad hüvitamisele vastavalt menetluskulude jaotusele tsiviilasjas nr 2-16-
4. Ringkonnakohus märgib, et haldur ei ole ise esitanud ühtegi hagi/avaldust, samuti ei ole algatatud kohtumenetlusi pankrotivõlgniku vastu, kus haldur oleks pidanud osalema võlgniku asemel. Halduri viide tsiviilasjale nr 2-15-16902 (võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine) ei ole halduri tasu suuruse määramise kontekstis põhjendatud, sest selles menetluses osales kooskõlas

§ 83lg-ga 5 kostjana pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esindaja.

Haldurile tuli üksnes menetlusest teatada. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus võlausaldaja A.Voronov vaidlustas korduvalt maakohtu määrusi käesolevas pankrotimenetluses ja taotles halduri vabastamist, oli halduril kohustus neis menetlustes osaleda. Kuigi võlausaldaja A. Voronovi kaebusi on jäetud ka rahuldamata, nagu maakohus põhjendatult märkis (maakohtu otsuse lk 12), on maakohus jätnud arvestamata, et A. Voronovi kaebusi on kohtud ka rahuldanud. Just A. Voronovi kaebuste tulemusena on kohus kohustanud haldurit esitama jaotusettepanekut ja lõpparuannet menetluses korduvalt (Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri 2014 määrus esialgse jaotusettepaneku haldurile tagastamise kohta; Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri 2017 määrus lõpparuande kinnitamata jätmise kohta (XI kd lk 51), Viru Maakohtu
3. detsembri 2018 määrus vastuväite rahuldamise ja lõpparuande haldurile tagastamise kohta). Viidatud kohtulahenditest tuleneb, et haldur on kohtule kinnitamiseks esitatud menetlusdokumentide koostamisel korduvalt rikkunud menetlusõigusnorme. Seega ei ole halduri põhjendused tasu saamiseks ülemmääras kooskõlas pankrotimenetluses toimunuga.
4. Ringkonnakohus leiab, et halduri tasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka sellega, et haldur on kasutanud menetluses raamatupidamisbüroo OÜ Polero Konsultatsioonid abi ning kandnud seoses sellega pankrotivara arvelt kulutusi.
5. novembri 2012 lepingu kohaselt kohustus OÜ Polero Konsultatsioonid mh teostama võlgniku vara (osaühingute osad ning nende äriühingute võimalikud varad) turuväärtuse hindamise, koostama aruandeid, sh pankrotitoimkonnale ja Maksuametile, dokumenteerima ja kirjeldama majandustehinguid jms. Tegemist on toimingutega (aruandlus- ja teabeandmiskohustus, vara väärtuse kindlaks tegemine), mis on

§ 55lg 3 järgi halduri põhikohustusteks.

Halduri

1. märtsi 2021 menetlusdokumendi kohaselt teostas OÜ Polero Konsultatsioonid erikontrolli. Haldur ei ole selgitanud, milles erikontroll seisnes. Tegemist ei saanud olla erikontrolliga ÄS § 191 tähenduses, vaid pigem ikkagi pankrotivara hulka kuuluvate äriühingute osade väärtuse hindamisega. Kui haldur kasutab oma põhikohustuste täitmiseks abi sellises suures? mahus, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks haldurile tasu määramist ülemmääras. 8
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ei esine

§ 65lg 51 p-s 2 sätestatud alust haldurile alammäärast suurema tasu määramiseks.

Liiga suure tasu määramine pankrotivarast on vastuolus võlausaldajate huvidega, sest neile jaotamisele jääv pankrotivara osa seetõttu väheneb.

§ 651

lg 1 järgi arvestatud halduri tasu alammäär pankrotivaralt suurusega 166 139,72 on 13 668,86 eurot (bruto). Ringkonnakohus määrab haldurile tasu alammääras. Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja seisukoht, et tasu tuleb määrata alla alammäära. Pärandvara pankrotimenetlus on läbi viidud, st haldur on oma põhikohustused menetluses täitnud. Võlausaldaja ei ole tõendanud vastupidist. Käesoleval juhul on haldur võtnud riski, et kohus ei määra talle menetluse lõpus tasu tema poolt esialgse tasuna taotletud ja väljamakstud suuruses ja haldur peab enamsaadud tasu koos sellelt tasutud maksudega seetõttu pankrotivarasse tagastama. Ringkonnakohus annab selleks haldurile korralduse koos täitmise tähtajaga. 17.

§ 66

lg 1 järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Selleks pidi haldur iga kolme kuu möödudes alates pankroti väljakuulutamisest esitama pankrotitoimkonnale ja kohtule aruande sellel perioodil tehtud kulutuste kohta (

§ 66lg 1 teise lause redaktsioon kuni 14.

maini 2018). Pankrotitoimkonnal ja kohtul on õigus nõuda haldurilt kuludokumentide ning täiendavate andmete esitamist. Kohus võib jätta kinnitamata nende kulutuste hüvitamise, millest pankrotitoimkonnale ja kohtule ei ole õigel ajal teatatud. Asja materjalide kohaselt on haldur teavitanud kohut oma tegevusega seotud kuludest enne jaotusettepaneku koostamist ja kinnitamist ainult ühel korral,

1. jaanuaril 2013 (V kd lk 41) summas 3756,60 eurot (sisaldab ka ajutise menetluse kulusid). Seejuures ei esitanud haldur kohtule pankrotitoimkonna otsust bürookulude suuruse kohta, kuigi on sellele otsusele kuluaruandes viidanud. Kuluaruandes ei informeerinud haldur kohut ka raamatupidamisteenuste lepingu sõlmimisest
2. novembril 2012 OÜ-ga Polero Konsultatsioonid.

§ 66

lg 3 teise lause kohaselt kontrollib kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse. Vaidlustatud kohtulahendist ei nähtu, et maakohus oleks kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kontrollinud. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu ka sellele, et haldur on rikkunud

§ 66lg 1 sätestatud kulutustest teavitamise kohustust.

18. Maakohus kinnitas halduri põhjendatud kulutused kokku 33545,36 eurot (koos tasuga), sh massikohustused 9392,24 eurot, halduri bürookulud 6729,11 eurot (koos käibemaksuga). Haldur esitas ringkonnakohtule bürookulu koosseisu, millest nähtub, et nn arvestuslik bürookulu on 4800 eurot (16 kuud x 300 eurot) (koos käibemaksuga). Sellele lisandub majutuskulu 294 eurot, väljamakse J. Gadzovskajale notariaalse lepingu alusel 812,12 eurot, riigilõiv ja kuulutused 40,96 eurot, transpordikulud Narva ja Narva -Jõesuu 482,03 eurot, ajutise halduri bürookulu 300 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et pankrotimenetluse kuludeks

§ 150

lg 1 p 5 mõttes on ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 17). Pankrotihalduri kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus

§ 66

lg 3 teisest lausest tulenevalt kaaluma nii menetluse kestust ja keerukust kui ka kulutuste sihtotsatarvet. Audiitor- ja raamatupidamisteenuse ning õigusnõustamise saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist saab haldur nõuda eelkõige siis, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata (

§ 66lg 2).

Kui

§ 66

lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. 9 Haldur esitas ringkonnakohtule

1. märtsil 2021 andmed selle kohta, et pankrotitoimkond otsustas
2. detsembril 2012 hüvitada halduri bürookulu summas 250 eurot kuus (lisandub käibemaks), mis hõlmab pankrotiasja materjalide saatmist, tähitud kirjade saatmise kulu, sh postikuller, arvestuslikku bürookulu (printeri tahm, printeri hooldus, arvuti ja selle lisatarvikute, mobiiltelefoni amortisatsioon ja hooldus, kantseleitarbed, arvestuslik elektrikulu, arvestuslik kontoriruumide üüri osa, internet, transpordikulu, kuna vara asub Narvas ja Narva-Jõesuus). Hilisemalt (protokollis kuupäev puudub) lubas toimkond halduril 24x 300 eurot bürookuluna välja maksta. Toimkond märkis, et kuluhüvitise saaja ei ole toimkonna meelest pankrotimenetluse seisukohalt oluline. Haldur ei ole esitanud kohtule toimkonna nõusolekut OÜ-lt Polero Konsultatsioonid raamatupidamisteenuse ja/või erikontrolli läbiviimise tellimise kohta. Haldur selgitas ringkonnakohtule
3. märtsi 2021 menetlusdokumendis, et arvestuslik bürookulu on välja makstud OÜ-le Polero Konsultatsioonid, AB-le Eipre ja BDP-le kokku 4800 eurot. Ringkonnakohus leiab, et halduri arvestuslik bürookulu 4800 eurot arvestamise alus on ebaselge ning kulu ei saa pidada täies mahus vajalikuks ja põhjendatuks. Halduri esitatud dokumentides (pankrotitoimkonna koosolekute protokollid, teenuse osutamise leping Polero Konsultatsioonid OÜga) ei ole bürookulu arvestus piisavalt lahti kirjutatud. Ringkonnakohtule jääb ebaselgeks, milliste tehete alusel on igakuuline bürookulu arvestatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud bürookuluks vastavalt halduri taotlusele ajutise halduri bürookulu 300 eurot, väljamakset J. Gadzovskajale notariaalse lepingu alusel 812,12 eurot (see ei ole oma olemuselt bürookulu), transpordikulu 482, 03 eurot, majutuskulu 294 eurot ja kulutusi kuulutusele/ riigilõivule summas 40, 96 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestusliku bürookuluna saab haldur nõuda tema tegevusega seotud üldiste kulude katmist, sh kulud büroo pidamisele ja sidekulud. Eelduslikult katab sellised kulud väljamakse AB-le Eipre summas 1570, 88 eurot, sest haldur tegutseb nimetatud juriidilise isiku kaudu. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud kuluks
4. aastal pankrotivara arvelt 992, 24 euro tasumist kontoritarvete kauplusele BDP Eesti OÜ. Käesoleva menetluse mahtu arvestades ei saa sellises ulatuses kantseleikaupade ostmine olla põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud bürookulu tasumine OÜ-le Polero Konsultatsioonid summas 2236,87 eurot, sest haldur ei ole selgitanud, miks tal oli vajalik kasutada menetluses kahe büroo teenuseid. Asjaolu, et pankrotivara asus Narvas ja Narva-Jõesuus, ringkonnakohtu hinnangul selleks piisavalt alust ei anna. Kokku rahuldab ringkonnakohus halduri bürookulu kinnitamise taotluse 3499, 99 euro ulatuses.
5. Ringkonnakohus märgib, et füüsiline isik (sh tema pärandvara) ei ole raamatupidamiskohustuslane, mistõttu ei ole halduril käesolevas pankrotimenetluses aruannete esitamise kohustust Maksuametile. Maksuametile peab haldur esitama üksnes talle endale makstud tasudega seotud andmeid, milleks ei olnud põhjendatud teha pankrotivara arvelt eraldi igakuiseid kulutusi (lisaks bürookuludele) raamatupidamisteenusele summas 800 eurot. Arvestades asjaolu, et pankrotivara hulka kuulus kolme ühingu osa, peab ringkonnakohus põhjendatud kuluks OÜ-le Polero Konsultatsioonid tasutud 2100 eurot (koos käibemaksuga) osade väärtuse hindamise eest. Kuigi nimetatud kulu ei ole pankrotitoimkonnaga otsesõnu kooskõlastatud, on see kulu jäänud pankrotitoimkonna poolt heaks kiidetud kulu piiridesse, mistõttu saab ringkonnakohus selle kulu

§ 66lg 2 teise lause alusel kinnitada.

Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldaja seisukohaga

1. märtsi 2021 menetlusdokumendis, et halduri seisukohad tsiviilasja nr 216-10526 menetluses välistavad nimetatud kulu põhjendatuse.
2. Kokku kinnitab ringkonnakohus halduri põhjendatud ja vajaliku kuluna 6832, 84 eurot, sh (vastavalt taotlusele) tulumaks ajutise halduri tasult 395,14 eurot, sotsiaalmaks ajutise halduri tasult 633,60 eurot, kogumispensionimakse ajutise halduri tasult 38, 40 eurot, raamatupidamiskulu 2100 10 eurot, pangakulu 6, 16 eurot, notari tasu 108, 48 eurot, majutus Narvas 42 eurot, kuulutused 9,07 eurot, bürookulu 3499,99 eurot. Haldur on teinud pankrotivara arvelt põhjendamatuid kulutusi summas 4029,12 eurot, sh raamatupidamisteenus 800 eurot, kantseleikaupade makse BDP Eesti OÜ-le 992, 24 eurot, bürookulu Polero Konsultatsioonid OÜ-le 2236,88 eurot.

§ 65

lg 8 kohaselt kui kohus lõpparuande kinnitamisel leiab, et haldur on oma ülesannete täitmiseks teinud pankrotivara arvel põhjendamatuid kulutusi, arvab kohus halduri tasust maha kulutused, mis ei ole vajalikud. Haldurile määratud tasust 13 668,86 eurot tuleb maha arvata halduri tehtud põhjendamatud kultused summas 4029,12 eurot ning haldurile väljamaksmisele kuuluvaks brutotasuks määrab ringkonnakohus 9639,74 eurot. Tasult kuulub tasumisele sotsiaalmaks ja pensionikindlustusmakse. Ajutise halduri netotasu 1486,46 kuulub kinnitamisele. Haldur on teinud pankrotivarast endale tasu väljamakse summas 15937,55 eurot (bruto). Halduril tuleb pankrotivarasse tagastada enamsaadud tasu 15937,55 – 9639,74 = 6297,81 eurot, arvestada maksud ümber ning enammakstu tagastada pankrotivarasse. 21. Kohaldades

§ 84ja Ts

MS § 4772 lg-t 1 nende koosmõjus annab ringkonnakohus haldurile korralduse enamtasutud väljamakse summas 6297,81 eurot koos enammakstud maksudega tagastada pankrotivarasse määruse resolutsioonis määratud tähtajal. Ringkonnakohtu korralduse tähtaegselt täitmata jätmisel võib maakohus haldurit trahvida (TsMS § 69 lg 2, TsMS § 4772 lg 2). Samuti on maakohtul halduri poolt kohustuse rikkumisel alus halduri vabastamiseks TsMS § 68 alusel. Pärast enamtasutu pankrotivarasse tagastamist tuleb halduril teha võlausaldajatele täiendavad väljamaksed. 22. Kuna jaotiste alusel ei ole kogu võimalik raha võlausaldajatele pankrotivarast välja makstud, ei ole alust lõpparuande kinnitamiseks (

§ 162

lg 1 p 2).

§ 163lg 6 alusel tagastab ringkonnakohus lõpparuande haldurile menetluse jätkamiseks.

Pärast täiendavaid väljamakseid võlausaldajatele tuleb halduril esitada maakohtule uus lõpparuanne. 23. Ringkonnakohus märgib, et määruses tehtud otsustusi haldurile tasu määramiseks ja halduri kulutuste hüvitamiseks tuleb käsitleda

§ 65

lg 1 ja § 66 lg 3 tähenduses lõpparuande kinnitamise käigus tehtud otsustusteks ja need on haldurile siduvad ka uue lõpparuande koostamisel. Halduri tasu ja kulude otsustamine käesoleva määrusega on vajalik, et haldur saaks menetlusse tagasimakstud summad jaotada ilma täiendavate vaidlusteta võlausaldajate vahel vastavalt jaotusettepanekule. 24. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et määruskaebuse esitaja muud etteheited haldurile menetluse läbiviimisel, mis ei seondu otseselt halduri tasu ja kulutuste suurusega, ei ole põhjendatud ning ei ole iseseisvaks aluseks lõpparuande kinnitamata jätmisele. Nõustuda tuleb halduri seisukohaga, et määruskaebuse punktides 7-12 toodud vastuväited halduri tegevusele on tsiviilasja nr 2-16-10526 raames läbi vaieldud ja hageja väited ei leidnud tõendamist. Ringkonnakohus märgib, et

§ 84kohaselt peab kohus tagama järelevalve pankrotimenetluse seaduslikkuse üle.

Tsiviilasjas nr 2-16-10526 on kontrollitud määruskaebuse esitaja etteheiteid haldurile tema tegevuse seaduspärasuse osas ja need määruskaebuse esitaja kahtlused ei leidnud tõendamist. Samas võivad võlausaldaja etteheited seonduda halduri tegevuse otstarbekohasusega, mille osas pankrotiasja menetleval kohtul järelevalveõigus puudub. Halduri tegevuse otstarbekohasuse üle teostab

§ 73lg 1 alusel järelevalvet pankrotitoimkond.

11 25. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne kinnitamata ja tagastada pankrotimenetluse jätkamiseks pankrotihaldurile, kes peab koostama uue lõpparuande ja esitama selle kohtule kinnitamiseks (

§ 163lg 6).

Määruskaebuse esitaja ei ole menetluskulude osas nõudeid esitanud. Lõpparuande kinnitamisega seotud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. 26. Käesoleva määruse peale ei saa

§ 5

lg 1, § 150 lg 5 ja § 164 järgi esitada määruskaebust Riigikohtule (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13 p 12). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Kersti Kerstna-Vaks 12