← Eesti

3-20-2250/51

Obsah (6)§ 15§ 68§ 24§ 10§ 23§ 26

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2250 Ha

) § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel kinni ning toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse.

  1. PPA esitas 17.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XXXi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
  2. Tallinna Halduskohus võttis 17.11.2020 määrusega asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 28.05.2014 määruse nr 3-13-234, rahuldas PPA taotluse ning andis loa XXX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.01.2021 (k.a) ning jättis rahuldamata XXX taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 määrusega jäeti XXX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.11.2020 määrus haldusasjas nr 3-202250 muutmata (resolutsiooni p 3). Riigikohus ei võtnud 16.02.2021 määrusega XXX määruskaebust menetlusse.
  3. PPA esitas 08.01.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada nelja kuu võrra XXX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega, sest isiku suhtes esinevad

§ 15lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

PPA avastas 03.02.2013 Võru maakonnas Vastseliina vallas Miikse-Viitka-Saarde külavahelisel alal kokku 28 isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Üks isikutest nimetas ennast Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks XXXks (sünd xxx). Tal puudusid isikut tõendavad dokumendid ning isik tuvastati tema ütluste järgi. Isik ületas 03.02.2013 ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. XXX vormistati 04.02.2013 ettekirjutus nr 1023722627 Eestist lahkumiseks (kohe sundtäidetav). Isik märkis 20.02.2013, et tema õiged isikuandmed on XX (sünd xxx) ning täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isik esitas 07.05.2013 varjupaigataotluse XXX (sünd xxx) nimele, mis lükati 14.05.2013 tagasi. Sel ajal viibis isik PPA väljasaatmiskeskuses. Isik vabastati kinnipidamiskeskusest 28.07.2014 ning tema suhtes kohaldati järelevalvemeetmed, kuna 18 kuu jooksul tema kinnipidamiskeskusesse paigutamisest arvates ei õnnestunud väljasaatmist täide viia. Esineb oht, et isik põgeneb (

§ 68p 5).

Isik vabanes kinnipidamiskeskusest, järgis algselt järelevalvemeetmeteid, kuid sobiva võimaluse tekkimisel lahkus

  1. a-l omavoliliselt Eesti Vabariigist teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal puudus sisenemiseks ja viibimiseks seaduslik alus. Isikul oli kohustus lahkuda päritoluriiki. PPA-l ei ole alust arvata, et isik oleks vabaduses viibides ametivõimudele kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni. Isik peeti
  2. a-l kinni ebaseadusliku piiriületuse tõttu (

§ 68p 8) ning ta lahkus 2014.

al Eestist Saksamaale. See näitab, et dokumendi puudumine ei ole takistanud tal erinevate riikide vahel reisida, mistõttu ei ole välistatud, et vabaduses viibides võib isik uuesti liikuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. XXX esmane eesmärk on jääda Schengeni alale ja vältida Euroopast väljasaatmist. Samuti selgus isiku ütlustest, et tema eesmärk oli tulla Euroopasse ja taotleda varjupaika, et oma majanduslikku olukorda parandada. Isikul puudus õigus lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki (

68 p 9). Isik ei taotlenud kordagi endale vajalikku dokumenti, et naasta Vietnami. XXX puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia. PPA-le edastati foto tema Vietnami siseriiklikust isikutunnistusest, mis kiirendab 2

(8)3-20-2250 tema tuvastamist Vietnami suursaatkonna kaudu. Isik pole aastatel 2013–2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. Seejuures esitas isik 2013. a-l PPA-le vale nime ja sünniaja. Puudub alus arvata, et isik hakkaks endale dokumenti taotlema. Isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad rahalised vahendid toimetulekuks. Tulenevalt varasemast käitumisest on PPA-l alus arvata, et vabaduses viibides ja soodsamate tingimuste ilmnemisel hakkab isik kõrvale hoiduma väljasaatmisest ega pruugi teha koostööd dokumentide hankimisel. Dokumendi puudumine ei ole varem takistanud isikul erinevate riikide vahel reisimist. Isiku dokumendi taotlemine Soomes asuva Vietnami saatkonna kaudu on pooleli. PPA esitas saatkonnale 18.11.2020 dokumenteerimise taotluse ning kirjavahetus saatkonnaga on aktiivne. PPA ei oska öelda, kui kaua aega läheb dokumendi väljastamiseni. Samuti on pärast dokumendi saamist vajalik väljasaatmise planeerimine. Kuna otselende Eestist Vietnamisse ei lähe, on vaja tagasisaatmise planeerimisel transiitriikide nõusolekut ja etteteavitamist. Seoses Covid-19 pandeemiaga on lennuajad igapäevaselt muutuvad. Põgenemisohtu arvestades ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid pidada tulemuslikuks. Isikul puudub Eestis viibimiskoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Arvestades Schengeni sisest liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine takistatud. Tallinna Halduskohus on 17.11.2020 määruse asjas nr 3-20-2250 p-des 25 ja 26 leidnud, et isiku varasemat kinnipidamist ei saa pidada välistavaks asjaoluks uuel kinnipidamisel, sest eelmise kinnipidamise lõpust on möödunud rohkem kui kuus aastat. Praeguseks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud

alusel ca 2 kuud.

  1. Tallinna Halduskohtu 15.01.2021 määrusega rahuldati PPA taotlus ning anti luba XXX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kolme kuu võrra kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.04.2021 (kaasa arvatud). Tallinna Halduskohus analüüsis isiku põgenemisohuga seotud asjaolusid 17.11.2020 määruses nr 3-20-2234 (p-d 22 ja 23). Halduskohtu seisukohtadega nõustus Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2020 määruses (p-d 11 ja 12). Puudub alus arvata, et asjaolud oleks võrreldes kohtute poolt eelnevalt tuvastatuga muutunud. Kokkuvõtvalt viitab põgenemisohule see, et isik sisenes
  2. a-l riiki ebaseaduslikult ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles kolm kuud pärast riiki sisenemist. Seejuures on XXX esitanud erinevaid andmeid oma sünniaja ja nime kohta, mis on raskendanud tema isiku tuvastamist ja elukohariiki väljasaatmist. Ta vabastati kinnipidamiskeskusest
  3. a-l, misjärel reisis ta, vaatamata tema suhtes rakendatud järelevalvemeetmetele, teise liikmesriiki ning elas seal mitu aastat ilma, et oleks püüdnud oma viibimist Euroopa Liidus seadustada ja endale isikut tõendavaid dokumente hankida. Ei nähtu muutusi XXX hoiakute ja õiguskorda suhtumise osas. PPA taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt ei aita isik jätkuvalt kaasa vajalike dokumentide hankimisele ega tee koostööd PPA-ga. Põhjendatud on vastustaja kahtlus, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ning võib asuda menetlust takistama. PPA välja toodud asjaolusid kogumis arvestades on põgenemisoht 3

(8)3-20-2250 piisavalt suur, õigustamaks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse (

§ 68

p-d 6 ja 8 ning

§ 15lg 2 p 1).

PPA on pöördunud Soomes asuva Vietnami saatkonna poole 18.11.2020 ning suhtlus saatkonnaga on aktiivne. Isik pole 2013–2020 dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. Ei ole veel üheselt selge, kui kaua läheb dokumendi väljastamiseni, kuid PPA-le ei ole põhjust ette heita viivitust dokumentide hankimisel. Isiku väljasaatmist ei ole seni selgunud asjaolude pinnalt alust pidada perspektiivituks (

§ 24lg 1¹).

PPA selgitas 15.01.2021 kohtuistungil, et eeldatavalt võivad isiku reisidokumendid saabuda 2021. a-l nelja nädala jooksul. Pärast dokumendi saamist on vajalik väljasaatmise planeerimine.

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad rahalised vahendid toimetulekuks. Dokumentide hoiule andmine ei ole nende puudumise tõttu võimalik. Valitud meede on proportsionaalne. Puuduvad andmed, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (

§ 23lg 4).

Isik on seni viibinud kinnipidamiskeskuses

alusel 2 kuud. Asjaolu, et 2013.–

  1. a-l viibis isik kinnipidamiskeskuses 18 kuud, ei ole põhjust praeguses asjas arvestada, kuna möödunud on ligi 6 aastat ning nähtub, et vaatamata sellele ei ole isik vahepeal koduriiki tagasi suundunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. XXX palub 28.01.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.01.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebusele on lisatud taotlus menetlusabi andmiseks tõlkekulude kandmisel. Põgenemisohu esinemise alused on kirjeldatud

§-s 68, kuid põgenemisohu olemasolu tuvastamisel ei saa lähtuda ainult viidatud sättest. Seda tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-16, p 13; Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Vastustaja ega kohus ei ole nende asjaoludega arvestanud. Isik vabastati 2014. a-l ning ta ei pruugi kõiki asjaolusid mäletada. XXX selgitas 17.11.2020 kohtuistungil haldusasjas nr 3-20-2250, et kui tal oleks olnud võimalus lahkuda Vietnami, oleks ta seda teinud. Eestist lahkus isik Hollandisse, kuna Eestis ei ole Vietnami saatkonda ja asjaajamine võtab seetõttu kauem aega. Kuna ei ole võimalik kindlaks teha täpseid asjaolusid, miks isik oli sunnitud Eestist lahkuma, ei tohiks nende asjaoludega arvestada. XXX märkis viimasel kohtuistungil, et on võtnud ühendust Vietnami saatkonnaga ja saanud vastuse, et passi saamiseks läheb maksimaalselt üks kuu. Arusaamatuks jääb arvamus, et isik ei tee vastustajaga koostööd. Halduskohus ega PPA ei ole selgitanud, mida oleks isik pidanud praegusel juhul reisidokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus. Riigikohus on lahendi nr 3-17-792 p-s 18.3 märkinud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav (vt ka viidatud lahendi p 18.4). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid on vahepealsel ajal tehtud. Vastustaja peab kontrollima, kas isiku tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid viibivad ning tegema kõik endast sõltuva, et määruskaebuse esitaja dokument saabuks Eestisse nii kiiresti kui 4

(8)3-20-2250 võimalik. Halduskohus ei ole kontrollinud vastustajal vajaliku hoolsuse täitmist (viidatud lahendi p 18.4). Seega ei ole isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine proportsionaalne. 7. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Isiku senine käitumine annab alust arvata, et vabaduses viibides ei oleks isik väljasaatmise lõpule viimiseks kättesaadav ega täidaks vabatahtlikult lahkumiskohustust. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides võiks isik taas liikuda edasi mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Dokumendi puudumine ei ole teda siiani takistanud. Ajavahemikul 2013–2014 täitis isik Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi, kuid vaatamata sellele lahkus Eestist ebaseaduslikult. XXX esmane eesmärk on jääda Schengeni alale. Arvestades Schengeni ala sisest liikumisvabadust, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine takistatud. Saatkonna asukoht ei ole praktikas olnud takistuseks isikute dokumenteerimisel. Saatkonna ametnikud on vajadusel külastanud Eestit (vt haldusasjad nr 3-20-1689, 3-20-1693 ja 3-201727). Ka on isikud, kes jäävad väljaspool kinnipidamiskeskust viibides saatkonnaga suhtlemisel hätta, pöördunud PPA poole ning saanud abi. On arusaadav, et isik ei pruugi detailselt mäletada asju ja asjaolusid, mis toimusid 7 aastat tagasi, ent see ei muuda fakti, et ta lahkus ebaseaduslikult Eestist ajal, mil ta pidi täitma järelevalvemeetmeid. Viibides Saksamaal ja Hollandis, ei ole isik ajavahemikul 2014 kuni 2020 dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. PPA ei ole taotluses tuginenud

§ 15lg 2 p-le 2.

Isik abistas PPA-d endale tagasipöördumistunnistuse saamisel, täites vajalikke ankeete ning esitades enda kohta dokumente. PPA tugines 08.01.2021 taotluses

§ 15lg 2 p-le 3.

Dokumentide puudumine on asjas tuvastatud. Puudub alus arvata, et isik hakkaks iseseisvalt endale dokumenti taotlema. PPA pöördus Soomes asuva Vietnami saatkonna poole 18.11.2020 ning rõhutas, et isik, kellele dokumenti taotletakse, viibib kinnipidamiskeskuses ning tegemist on ajakriitilise juhtumiga. Vastustaja on saanud Vietnami saatkonnast isiku ajutise dokumendi ning tegeleb isiku väljasaatmise planeerimisega. Olukorda raskendab Covid-19 pandeemia, mille tõttu ei toimu Vietnamisse regulaarlende. Vietnami saatkond on öelnud, et nad korraldavad Vietnamisse erilende, millest järgmised on planeeritud väljuma Pariisist või Frankfurdist, ent nende väljumisajad on kinnitamata ja võivad toimuda veebruari või märtsi lõpus. Reisist osavõtmiseks on isik täitnud ankeedi 10.02.2021. Isiku väljasaatmist ei ole alust pidada perspektiivituks (

§ 24lg 1¹).

Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada (Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2250, p 15; Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-9316, p 12). Vastustajale teadaolevalt puuduvad isikul Eestiga sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed, sh sugulased ja lähikondlased. Isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ning aitab tagada väljasaatmismenetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 8. Vastustaja on määruskaebuse vastusele lisanud koopia XXXle 08.01.2021 väljastatud isikut tõendavast dokumendist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise 5

(8)3-20-2250 ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus võtab tõendi haldusasja materjalide juurde. Haldusasjas on vaidluse all XXX jätkuva kinnipidamiskeskuses kinnipidamise õiguspärasus. Nimetatud tõend omab haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust. Tõendi esitamine määruskaebuse menetluses on lubatav ega põhjusta haldusasja lahendamise venimist.
  1. Määruskaebuses on XXX märkinud, et palub ta vabastada tõlkekulude kandmisest. Kuigi määruskaebuses ei ole täpsustatud, milliseid tõlkekulusid on silmas peetud, eeldab ringkonnakohus, et XXX soovib ringkonnakohtu määruse tõlkimist vietnami keelde (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2250, p 8). Ringkonnakohus tuvastas 26.11.2020 määruses asjas nr 3-20-2250 isikul vara ja sissetulekute puudumise. On põhjendatud arvata, et isiku sissetulek ja varaline olukord ei ole praeguseks muutunud, kuna isik viibib jätkuvalt kinnipidamiskeskuses. Ringkonnakohus rahuldab menetlusabi taotluse tõlkekulude vabastamiseks osaliselt. XXXle tuleb vietnami keelde tõlkida kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused. II
  2. PPA tugines 08.01.2021 taotluses

§ 15

lg 2 p-dele 1 ja 3.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Taotluse põhjendavas osas on PPA tuginenud sellele, et isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud isikut tõendavad dokumendid ning on oht, et isik põgeneb (

§ 68p-d 5, 8 ja 9).

Vastuses määruskaebusele selgitas PPA, et ei toetunud 08.01.2021 loataotluses

§ 15

lg p-le 2, vaid p-le 3, ega ole isikule ette heitnud kaasaaitamiskohustuse rikkumist, kuid dokumentide puudumine on asjas tuvastatud. 11. Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et

§ 15lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1.

Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Euroopa Kohus leidis asjas nr C-146/14 (p 73), et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11; vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruses asjas nr 3-20-1913, p-d 12 ja 13). Selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. Nii PPA 08.01.2021 taotluses kui ka vastuses määruskaebusele on PPA toonud välja üksnes selle, et XXXl puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning isik pole 2013–2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. Samas nähtub vastusest määruskaebusele, et isik abistas PPA-d endale tagasipöördumistunnistuse saamisel, täitis vajaliku ankeedi 10.02.2021 ning esitas enda kohta dokumente. Puudub alus arvata, et väljasaatmise pikenemine pärast isiku kinnipidamist 16.11.2020 oleks tingitud XXX käitumisest. Muid asjaolusid seonduvalt dokumentide taotlemisega, millest nähtuks isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine

§ 15lg 2 p 3 mõttes, ei ole PPA loataotluse ega määruskaebuse vastuses välja toonud.

Seega ei saanud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamisel toetuda

§ 15lg 2 p-le 3. 6

(8)3-20-2250

§ 15

lg 2 p 2 kohaldamise aluseks on mõne muu kaasaaitamiskohustuse (st

§ 26

4 lg 1 p-d 1, 2 või 4) kui dokumenteerimisele kaasaaitamise mittetäitmine, kusjuures vastav kohustus peaks olema piisavalt konkreetselt piiritletud (Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2018 määrus asjas nr 3-18-658, p 13; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrus asjas nr 320-1913, p 11). 12. XXXst tuleneva võimaliku põgenemise ohu olemasolu hindas ringkonnakohus viimati 18.12.2020 määruses. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtvalt, et põgenemise ohule osutab

§ 68p-s 5 sätestatud asjaolu.

Isik ei olnud seni vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust ega järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda olukorda, kus isik lahkub mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki. See pidi isikule olema üheselt selge eelmisest menetlusest, kui ta täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isiku vabastamine kinnipidamiskeskusest 28.07.2014 ei andnud talle õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isik oli oma selgituste kohaselt teadlik, et ta viibib Euroopa Liidus ebaseaduslikult ja vajab dokumente või varjupaika selleks, et Euroopas seaduslikult liikuda.

§ 68

p 9 kohaldamiseks puudub alus, sest kindlaks ei ole tehtud, et isik oli kohustatud viibima Saksamaal ja ta lahkus sealt loata Hollandisse. Eestist loata lahkumise puhul teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki ei ole p 9 kohaldatav (vt viidatud määruse p-d 10 ja 11). 13. Lisaks tuli hinnata, missugust mõju avaldavad põgenemise ohule

§ 68p-s 5 sätestatud asjaolude kõrval muud isikuga seotud asjaolud.

Ringkonnakohtu hinnangul võib isikuga seotud asjaolusid kogumis arvestades XXX puhul järeldada põgenemise ohu esinemist. Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub töökoht ja sissetulek ning igasugused sotsiaalsed sidemed Eestis. Isikul puudub reisidokument ning kinnipidamiskeskusest vabastamisest arvates ei ole ta seda endale taotlenud. Isiku senine käitumine annab alust arvata, et vabaduses viibides ei oleks isik väljasaatmise lõpule viimiseks PPA jaoks kättesaadav ega täidaks vabatahtlikult lahkumiskohustust. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides võiks isik taas liikuda edasi mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Dokumendi puudumine ei ole isikut siiani takistanud. Seega on isik oma käitumisega loonud olukorra, milles võib pidada piisavalt tõenäoliseks seda, et ta ei kavatse oma lahkumiskohustust vabatahtlikult täita (viidatud määruse p 12). Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. 14. Täiendavalt on PPA tuginenud põgenemisohule hinnangu andmisel

§ 68

p-le 8, mille kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida.

§ 68p 8 kohaldamise eeldus on täidetud.

Kuigi praeguse loamenetluse raames esitatud taotluse esitas PPA seetõttu, et Hollandi Migratsiooniamet esitas 12.10.2020 taotluse nr 15.6-7/74-1 Dublini III määruse art 18 lg 1 punkti d alusel XXX tagasivõtmiseks, ei ole praegusel juhul alust väita, et isik oleks Eestisse sisenenud Euroopa Liidu sisepiiri ületades (vrld nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1943, p-d 25 ja 26). Isik saabus Eestisse

  1. a-l ning ületas selleks ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone. Kuigi isik lahkus
  2. a-l ebaseaduslikult teise Euroopa Liidu liikmesriiki ning ta anti
  3. a-l Eestile üle väljasaatmismenetluse jätkamiseks, ei muuda see asjaolu, et väljasaatmismenetlus, mille raames PPA hetkel isiku kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamist taotleb, seondub isiku ebaseadusliku Eestisse sisenemisega
  4. a-l.
  5. XXX ei ole määruskaebuses toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et isiku suhtes tuvastatud põgenemise oht on praeguseks vähenenud. Seejuures on nii 7

(8)3-20-2250 halduskohus kui ka PPA põgenemise ohule hinnangu andmisel arvestanud isikuga seonduvaid individuaalseid asjaolusid.
  1. PPA on vastuses määruskaebusele selgitanud, et saatkonnaametnikud on vajadusel käinud Eestis (vt haldusasjad nr 3-20-1689, 3-20-1693 ja 3-20-1727) ning väljaspool kinnipidamiskeskust viibivatel isikutel on võimalik pöörduda PPA poole, et saada abi saatkonnaga suhtlemisel. Puudub alus nendes väidetes kahelda. Seega ei vähenda isiku põgenemise ohtu asjaolu, et XXX väitel lahkus ta Eestist, sest siin oli keeruline suhelda Vietnami saatkonnaga. PPA on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et ka ajavahemikul 2014 kuni 2020 Saksamaal ja Hollandis viibides ei teinud isik pingutusi dokumendi taotlemiseks.
  2. Ringkonnakohus selgitas 18.12.2020 määruses, et kinnipidamiskeskusesse paigutamist ei välista asjaolu, et isik on varem (2013–
  3. a-l) viibinud kinnipidamiskeskuses 18 kuud. On ilmne, et igasugune vahepealne vabaduses viibimine ei saa iseenesest käivitada maksimaalse kinnipidamistähtaja uut arvestust. Pärast uut kinnipidamist ei saa isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul, vaid isiku väljasaatmine peab toimuma kiiresti ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Samas tuleneb Euroopa Komisjoni soovituse ((EL) 2017/2338,
  4. november 2017) p-st 14.5, et väljasaadetava uut kinnipidamist saab õiguspäraseks pidada juhul, kui asjaolud on vahepealsel ajal muutunud ning see muudab väljasaatmise mõistlikuks (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 otsuse nr 3-3-1-93-16 p 9). Praegusel juhul on sellised uued asjaolud olemas (uus isikutunnistus ja koostöövalmidus PPA-ga). Isiku eelmise kinnipidamise lõpust on möödunud rohkem kui kuus aastat, mis vähendab vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust. Oht, et isik põgeneb, on reaalne. Tema varasem käitumine näitab, et omavoliline riigist lahkumise oht on tõenäoline (p 13).
  5. Määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu 30.01.2018 määrusele asjas nr 3-17-792 ei muuda eelnevat seisukohta. Viidatud asjas – kuigi seonduvalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse §-ga 361 – märkis Riigikohus, et kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja kõnealuse kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist (p 18.4). PPA selgitas vastuses määruskaebusele, et isikule on 08.01.2021 väljastatud Vietnami saatkonnast ajutine dokument ning PPA tegeleb isiku väljasaatmise planeerimisega. Reisist osavõtmiseks on isik täitnud ankeedi 10.02.2021 ning isiku väljasaatmine võiks toimuda eelduslikult veebruari või märtsi lõpus. Seega tegeleb PPA aktiivselt isiku väljasaatmise korraldamisega ning isiku jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne. XXX väljasaatmine ei ole perspektiivitu.
  6. Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata

§ 15

lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemisele oleks isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne. 20. Eelnevast tulenevalt tuleb XXX määruskaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.01.2021 määrus asjas nr 3-20-2250 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.