KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 02.09.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-2806 Tsiviilasi R S hagi Osaühingu

§ 145lg 2 2) ning lepingust tulenevalt üheselt mõistetav.

Võlgnik R K suri enne nõude sissenõutavaks muutumise tähtaja saabumist. Menetluses puudub igasugune info selle kohta, kas ja kui siis millal hageja seaduslik esindaja hageja nimel pärandi vastu võttis, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei võtnud pärandit vastu enne 21.02.2017, so pärimisõiguse tunnistusel märgitud kuupäeva. Seega oli hagi aegumine peatunud

§ 166

lg 1 alusel alates pärandaja surmast xxx kuni hagejale pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseni 21.02.

1. Kirjaliku kokkuleppega on tõendatud poolte soov ja tahe käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamiseks viie aastani. Nii seaduse kui ka kehtiva kohtupraktika kohaselt käenduslepingust tulenevad kohustused kehtivad kuni käenduslepingu tähtaja lõppemiseni, mitte põhivõlgniku kohustuste tähtaja lõppemiseni.
2. Lepingust tulenevalt on kostjale tasutud viivisintress, kuid maksmata on põhivõlg. Kuna hagi esitamise ajaks oli kostjale nõue osaliselt rahuldatud (vastavalt lepingule eelkõige viivise ja intressi osas), tuleb asuda seisukohale, et hageja on nõuet tunnistanud, mis omakorda toob kaasa aegumise katkemise. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4. Esmalt lahendab kohus hageja taotluse aegumise kohaldamise osas vaheotsuse tegemiseks. Kohus leiab, et hageja taotlus vaheotsuse tegemiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaheotsuse tegemine ei ole põhjendatud olukorras, kus tsiviilasi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.
5. Hageja palub kohaldada aegumist ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2019/2131 OÜ Artaro kasuks lubamatuks suuremas summas kui 12 000 euro ulatuses. Hageja nõue on esitatud ja võiks kuuluda rahuldamisele täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on öelnud, et võlgnikul on õigus esitada sissenõudja vastu TMS § 221 lg 1 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, milles ta saab mh toetuda nõude aegumisele (vt RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 11). Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11). TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt RKTko nr 3-2-1-190-13, p 17 ja selles viidatud RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 16).
6. Kohus täitis 05.06.2020 määrusega selgituskohustust ning selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist (tl 81-83).
7. Kohus tuvastab, et OÜ Artaro (kostja) ja Xxx OÜ sõlmisid 24.11.2015 laenulepingu, mille alusel andis kostja Xxx OÜ-le laenu 12 000 eurot, täitmise tähtaeg oli 23.05.2016, intressimäär 10% ja viivisemäär 0,27% päevas (tl 26-27 pöördel). Laenulepingust tulenevate kohustuste käendamiseks sõlmisid kostja ja R K 24.11.2015 käenduslepingu, mille kohaselt on käendatav maksimaalne summa 24 000 eurot (tl 27-27 pöördel). Käenduslepingu p 4 kohaselt on käendus antud tähtajaga viis aastat arvates lepingu sõlmimisest. Käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamiseks seati R K kuulunud kinnisasjale asukohaga xxx kolmanda järgu hüpoteek summas 24 000 eurot (tl 19-23). Samale kinnisasjale 3 oli seatud esimese ja teise järjekoha hüpoteek xxx-i kasuks (tl 7 ja 7 pöördel). R K suri xx. 21.02.2017 koostatud pärimistunnistuse kohaselt on 29.04.2016 surnud R K pärijad tema lapsed H K, R S (hageja) ja R K (tl 6-6 pöördel). Pärijate poolt pärandvara jagamise tulemusena jäi kinnisasi asukohaga xxx hageja omandisse (tl 7). Kinnisasja suhtes algatati xxx-i ees lasuvate kohustuste täitmiseks täitemenetlus nr 025/2019/2131, milles võõrandati kinnisasi.
8. Kohus tuvastab esmalt, kas kostja on muutunud sissenõudjaks TMS § 149 tähenduses. Täitemenetluse osalised on isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (TMS § 5 lg 1). Menetlusega ühinenud sissenõudjal on samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti (TMS § 149 lg 2). Kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses (TMS § 149 lg 1). Seega saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Sissenõudjaks on isik, kelle nõuet täitemenetluses täidetakse või kes on ühinenud täitemenetlusega TMS § 149 tähenduses. 17.09.2019-11.12.2019 toimunud kirjavahetusest nähtuvalt teatas kostja kohtutäiturile, et soovib täiteasjaga nr 025/201972131 ühineda (tl 910). Kohtutäitur Kaire Põltsi 16.06.2020 õiendi nr 025/2019/2131 kohaselt on kostja esitanud 17.01.2020 nõude rahuldamiseks tulemist hageja vara suhtes ning tulemi jagamisel kuulus kostja hüpoteegiga tagatud nõue arvesse võtmisele (tl 87). Seega on tõendamist leidnud, et kostja on muutunud sissenõudjaks TMS § 149 tähenduses.
9. Kohus analüüsib, kas hageja on muutunud käenduslepingu pooleks. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga (VÕS § 149 lg 1 ls 1). Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus (VÕS § 149 lg 1 ls 2). Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud vastuväiteid käendajana. VÕS § 149 lg 1 alusel võib hageja esitada käendaja vastuväiteid, kui hageja on muutunud käenduslepingu pooleks või temale on üle läinud käenduslepingust tulenevad õigused ja kohustused. Pärimistunnistuse kohaselt on R K pärijad tema lapsed H K, R S (hageja ja R K (tl 6). Isiku surma korral läheb tema vara üle teisele isikule (PärS § 1 lg 1). Pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga (PärS § 2). seega on hageja käendaja R K üldõigusjärglane ja muutunud pärijana käenduslepingu pooleks.

§ 6

lg 1 ja 2 kohaselt tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Seega on hagejale käenduslepingust tulenevad kohustused üle läinud seadusest tulenevalt üldõigusjärglasena. Eeltoodust tulenevalt on hageja muutunud käenduslepingu pooleks ja saab esitada vastuväiteid käendajana. 16. Kohus võtab seisukoha, kas kostja nõue hageja vastu on aegunud. Hageja palub kohaldada aegumist, et kuna laenulepingust tulenevad nõuded on põhivõlgniku vastu aegunud, siis saab kostja nõuda üksnes põhinõude täitmist ning ei saa nõuda viivise ja intressinõude täitmist. Käendaja võib mh esitada vastuväite, et põhivõlgniku suhtes on nõue aegunud (RKTKo 3-2-1-178-10, p 37). Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja on muutunud käenduslepingu pooleks ja saab esitada vastuväiteid käendajana. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (

§ 142lg 1 ls 2).

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (

§ 146lg 1).

Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (

§ 147lg 1 ls 1).

Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (

§ 147lg 2).

Esitatud asjaoludel tuli laenulepingu alusel saadud raha ja intressid tagastada hiljemalt 23.05.

1. Seega võis kohustuse täitmist nõuda põhivõlgnikult alates 24.05.2016 ning samal päeval hakkas kulgema ka põhivõlgnevuse ja 4 intressinõude aegumistähtaeg. Seega saabus põhivõlgniku vastu esitatava laenulepingust tuleneva põhinõude ja intressinõude aegumistähtaeg 23.05.
2. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingust tulenev nõue

§ 146

lg 1 järgi aegunud.

§ 1451

lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kui see ei oleks eraldi veel aegunud (

§ 144). Kõrvalkohustusteks loetakse viivisenõuet (RKTKo 3-2-1-106-16, p 14).

Samamoodi põhinõudele aegusid ka viivisenõuded 23.05.2019 isegi siis, kui viivisenõuded eraldiseisvalt ei oleks veel olnud aegunud. Seega on kostjal õigus nõuda viidatud sätete alusel täitmisel oleva laenulepingu alusel tasumata põhinõude 12 000 euro täitmist, kuid kostjal ei ole õigust saada nõude aegumise tõttu täitmisel oleva laenulepingu tasumata intresse, viivist ja leppetrahvi. 17. Kostja väitis, et käendaja nõuete aegumisele kehtib eraldi regulatsioon tulenevalt käenduslepingu tähtajast. Riigikohus on selgitanud, et käendaja vastu esitatav nõue on iseseisev tehingust tulenev nõue ja võlausaldajal on iseseisev nõudeõigus käendaja vastu (RKTKo 3-2-1-12-10, p 11). Üldjuhul aeguvad käendaja vastu esitatavad nõuded

§ 146

lg 1 alusel samal ajal kui võlgniku vastu esitatavad nõuded, sest kohustuse sissenõutavaks muutumisega tekib võlausaldajal üldjuhul õigus nõuda täitmist ka käendajalt. Kostja väitel tähendas tähtaja kokkuleppimine käendaja vastu esitatavate nõuete aegumise tähtaja pikendamist. VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga (VÕS § 142 lg 3). VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb tähtajaline käendus tähtaja möödumisega. Tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest (VÕS § 153 lg 3). Tähtajalise käenduse puhul tuleb välja selgitada tähtaja määramisega silmas peetud õiguslikud tagajärjed.1 Olemasoleva kohustuse käendamise korral kannab reeglina käenduse tähtajalisus selguse tagamise funktsiooni, kui tähtaeg möödub, võib käendaja olla kindel, et tema vastu nõudeid ei esitata.2 Samas ei tähenda eeltoodu, et käenduslepingu kehtivuse ajal oleksid välistatud käendaja võimalikud vastuväited kohustuse täitmisele. Käenduslepingust tulenevalt tuleb tõlgendada, kas tähtaja määramise eesmärk oli piirata käendust üksnes nõuetele, mis on tekkinud käenduslepingu kehtivuse ajal, või piirata nõuete käendaja vastu maksma paneku võimalusi pärast tähtaja saabumist.3 Erikokkuleppe puudumisel saab lähtuda seadusest tulenevast reeglist.4 18. Poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani (

§ 145lg 2).

Seega saaks võlausaldaja ja käendaja vahelise kokkuleppega leppida kokku pikemas aegumistähtajas. Selline kokkulepe on iseenesest seaduse järgi lubatav. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendus on antud tähtajaga viis aastat arvates käesoleva lepingu sõlmimisest. Kohtu hinnangul ei ole kostja aga tõendanud, et käenduslepingus kokkulepitud tähtaeg tähendas kokkulepet aegumistähtaja pikendamiseks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kirjaliku kokkuleppega on tõendatud poolte soov ja tahe käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamiseks viie aastani. Kohus leiab, et pooled on käendust VÕS § 142 lg 3 kohaselt ajaliselt piiranud. Tähtajalise käenduse puhul lepitakse reeglina kokku, et käendus lõpeb, kui võlausaldaja ei ole teatud tähtajaks esitanud nõuet käendaja vastu. Kohtu hinnangul ei saa käenduslepingu punkti 4 tõlgendada nii, et punktist 4 saaks järeldada poolte tahet leppida kokku aegumistähtaja pikendamises. Käenduslepingu punktis 4 puuduvad igasugused viited nõuete aegumisele. Lepingu sõnastusest nähtuvalt oli poolte ühiseks tahteks piirata käenduslepingu kehtivust tähtajaliselt. VÕS I komm vlj