← Eesti

1-19-3611/54

Obsah (4)§ 64§ 65§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 5. märts 2021 Kohtuasja number 1-19-3611 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Maksim Amelkini (isikukood 3780606222

) § 199 lg 2 p-de 8, 9 ja § 266 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati

§ 64

lg 1 alusel 3 aasta pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust M.

Amelkinile Harju Maakohtu 18. detsembri 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu 11 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 8 kuud 11 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.

Amelkini eelvangistus ning karistuse kandmise aja alguseks loeti

  1. veebruar
  2. Karistusaeg lõppeb
  3. oktoobril
  5. Tartu Vangla esitas
  6. detsembril 2020 Tartu Maakohtule materjalid M. Amelkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  7. Tartu Vangla ja prokuratuur toetasid M. Amelkini vabastamist. Vaidlustatud kohtumäärus
  8. Tartu Maakohus jättis
  9. jaanuari 2021 määrusega M. Amelkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  10. Formaalsed eeldused M. Amelkini vabastamiseks on täidetud.
  11. Küll aga ei saa M. Amelkinit vabastada materiaalsete eelduste mittetäidetuse tõttu.
  12. M. Amelkinil on vabaduses olemas kindel elukoht. On positiivne, et M. Amelkin on vangistuses läbinud loengutsükli „Keemiline sõltuvus“ ja programmi „12 sammu“ ning tema osas ei ole fikseeritud viisaka käitumise kohustuse rikkumisi, ametnikega suhtlemisel on ta olnud viisakas. Rohkem positiivset M. Amelkini pikast vangistusest ei ole aga võimalik välja tuua. Kohtu hinnangul on tema retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge.
  13. M. Amelkinil on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Tal on esinenud vanglas probleeme allumatusega, seejuures on ta keeldunud tööst. Kohtu hinnangul viitab see mõningasele subkultuuri toetavale hoiakule. Samuti on murettekitav, et M. Amelkin on õigustanud oma kuritegelikku käitumist ning on üksnes osaliselt tunnistanud viimase süüdimõistmise aluseks olevate kuritegude toimepanemist. Kohtu hinnangul viitavad toodud asjaolud, et M. Amelkinil puudub valmisolek muutumiseks. On tõenäoline, et vabanedes jätkab ta ühiskonnas kehtestatud reeglite ja normide painutamist ning kohandamist oma tahte saavutamiseks. See loob aga jätkuva ohu uute kuritegude toimepanemiseks ning tekitab tõsise kahtluse, kas vangistus on oma eesmärgi täitnud.
  14. M. Amelkinil on kuus kehtivat kriminaalkaristust. Vangistust kannab ta üheteistkümnendat korda. Tema kuritegeliku käitumise põhjuseks on hinnatud kuritegelikke hoiakuid, puudulikke probleemilahendamise oskusi, puudulikku majandusliku toimetuleku oskust, sõltuvusprobleeme, impulsiivsust, grupi mõju, seiklushimu ja puudulikku oskust mõista teiste seisukohti. Need asjaolud viitavad väljakujunenud kriminaalsele käitumismustrile ning materjalidest ei nähtu uusi võimalikke motiveerivaid asjaolusid sellise mustri murdmiseks. Süüdimõistetul ei ole lähedasi, kes suudaks teda suunata seaduskuulekale teele. Ta suhtleb küll telefoni teel ema ja vanaemaga, kuid suhteid varjutavad narkoprobleemid. Vanaemale teadaolevalt on M. Amelkinil narkomaanidest sõbrad. Ehkki M. Amelkini tutvusringkonda kuulub küll anonüümsete narkomaanide grupist tuttavaks saanud isik, kes on suutnud end vabaduses muuta, võib eeldada, et ülejäänud tutvusringkond on tal sellegipoolest kriminaalne.
  15. M. Amelkinile on mõistetud eriliigilisi karistusi, sealhulgas tingimuslikke. Sellest hoolimata on ta varasemalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Kuna M. Amelkin on jätkanud kuritegude toimepanemist, ei ole karistused tema käitumist püsivalt mõjutanud. Ka varasema võimaluse, millega talle mõistetud vangistus asendati raviga, laskis ta käest.
  16. Uute kuritegude toimepanemise riski suurendab ka asjaolu, et M. Amelkinil puudub kindel töökoht ning igasugune kogemus seaduslikult elatist teenida. Sobiva töökoha leidmine ja stabiilse sissetuleku tagamine võib osutuda talle keeruliseks. Varem on M. Amelkin puuduliku majandusliku toimetuleku tõttu pannud toime õigusrikkumisi ning ilma kindla töökohata ja stabiilse sissetulekuta on suur tõenäosus, et ta võib sellist tegevust jätkata. Seda riski suurendavad ka temal lasuvad rahalised nõuded.
  17. M. Amelkini suurimaks probleemiks on narkootikumid. Tal on varem diagnoositud narkosõltuvus ning ta on saanud metadooniravi. Vangla materjalidest nähtuvalt on M. Amelkin tarvitanud varasest noorusest saadik erinevaid narkootilisi aineid, sh süstinud narkootikume veeni. 2

(6)Nüüd soovib ta narkootikumidest loobuda ja on iseenesest positiivne, et ta on avaldanud arusaamist, et narkootikumide tarvitamise risk käib temaga kaasas elu lõpuni ning libastumise vältimiseks peaks ta sellega tegelema. Samas on ta varemgi üritanud narkootikumidest loobuda, kuid tulutult, seejuures isegi haiglatingimustes (viibis sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse Viljandi osakonnas, kuid katkestas ravi ja lahkus sealt). Kohus mõistab, et uimastisõltuvusest vabanemine on raske ja pikaajaline protsess ning mittetarvitamise järgsel ajal on samuti vajalik jätkata toetusravi tagasilanguse vältimiseks. Siit nähtuvalt on aga väga tõenäoline, et süüdimõistetul võib ka tulevikus esineda probleeme keelatud ainetega. Vanglatingimustes on võimalik sõltuvusraviga jätkata.
  1. Kohtu hinnangul pole kriminaalhooldus, vabatahtlik elektrooniline järelevalve ja võimalike lisakohustuste määramine uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks piisav. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Amelkin. Määruskaebuses toodud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Kohus ei ole võtnud arvesse vangla ja prokuratuuri toetavat seisukohta ennetähtaegseks vabastamiseks ning on teinud järelduse, et retsidiivsusoht on jätkuvalt kõrge. Samas ei ole kohus välja toonud, mida peaks vanglas tegema retsidiivsusohu vähendamiseks. Praegused võimalused on ammendunud ning kuigi kohus on märkinud, et vanglas on võimalik sõltuvusraviga jätkata, ei ole selgitatud, kuidas seda ravi saaks. Juba see, et vanglas ei ole psühholoogi, ütleb paljutki. Edasine vanglas viibimine ei aita tulevikus vältida tagasilangust. Ka kohus on märkinud, et uimastisõltuvusest vabanemine on raske ja pikaajaline protsess ning mittetarvitamise järgsel ajal on vajalik jätkata toetusravi tagasilanguse vältimiseks. Seda ja praeguse aja asjaolusid arvestades oleks kohus võinud anda ennetähtaegse vabastamisega võimaluse.
  4. M. Amelkin tunnistab, et on ise oma senises eluviisis süüdi. Varasema kohtuotsusega anti talle võimalus vangistuse asendamiseks sõltuvusraviga, kuid ei selgitatud, mis see on ja kuidas toimub. Ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse asus ta vangistusest ning ei suutnud endale teadvustada, et probleemid sõltuvuse ja muuga jäävad alles isegi pärast vangistuses viibimist. Kohus ei arvestanud põhjuseid, miks ta keskusest lahkus. Ta lahkus sealt keskuse juhtkonnaga kooskõlastatult, et ilmub hiljem kriminaalhooldusesse. Neid nõudeid ta täitis ning ilmus kohale ka kohtuistungile, kus otsustati vangistus reaalselt täitmisele pöörata. Pärast seda on ta läbinud loengutsükli „Keemiline sõltuvus“ ja programmi „12 sammu”, on lugenud kirjandust, käinud infotundidel ja uurinud edasisi võimalusi, mis toetavad rehabilitatsiooni ning aitavad vältida tagasilangust. Ta tunnistab endale, et probleem jääb temaga kogu eluks ja on otsustanud sellega tegeleda. Ta võttis telefoni teel ühendust rehabilitatsioonikeskusega ning teavitas kontaktisikut, et soovib ennetähtaegset vabastamist keskusesse ja on nõus võtma endale elektroonilisele valvele allumise kohustuse. Tema vabastamisjärgne elukoht rehabilitatsioonikeskuses vastab elektroonilise valve tingimustele ning kuigi vabaduses ei ole tal töökohta, võtab rehabilitatsioonikeskus ta enda ülalpidamisele.
  5. Kuigi vanglas on tal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, tuleb arvestada, mille eest need on määratud. Esimese distsiplinaarkaristuse sai ta teisele kinnipeetavale helistamiseks telefonikaardi andmise eest. Teise distsiplinaarkaristuse sai tablettide võtmiseks suu avamata jätmise eest. Kolmanda distsiplinaarkaristuse sai tööst keeldumise eest, kuigi tegelikult ta tööst ei keeldunud, vaid ühel korral ei läinud tööle tervisliku seisundi tõttu. Need asjaolud ei saa viidata uute kuritegude toimepanemise riskile ja sellele, et vangistus pole oma eesmärke täitnud. 3
(6)Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus alust selle tühistamiseks ei anna.
  2. M. Amelkini ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb

§ 76

lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus M. Amelkini ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ühtegi ilmset kaalutlusviga teinud. Maakohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ei saa M. Amelkinit

§ 76

lg-st 4 lähtudes ennetähtaegselt vabastada ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga.

  1. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid.
  2. Maakohus on käsitlenud M. Amelkini ennetähtaegset vabastamist toetavaid positiivseid asjaolusid, kuid on vaatamata neile asjaoludele asunud seisukohale, et tema ennetähtaegne vabastamine ei ole jätkuvalt kõrge retsidiivsusohu tõttu siiski põhjendatud. Sellist seisukohta põhjendades on maakohus asjakohaselt ja piisavalt põhjalikult käsitlenud M. Amelkini varasemat elukäiku, tema käitumist vangistuses ja tema uue kuriteo toimepanemise riskitegureid. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid põhjendusi üle, vaid vastab üksnes määruskaebuses toodud etteheidetele.
  3. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette vangla ja prokuratuuri seisukohtade arvestamata jätmist.

§ 76

lg 4 ei kõnele midagi vangla või prokuratuuri seisukohast kinnipeetava vabastamise suhtes. Vangla ja prokuratuuri seisukohad on olulised vaid sedavõrd, kuivõrd neis esitatakse vangi vabastamist toetavaid argumente, millele kohus põhjendamiskohustusest lähtuvalt vastama peab. Kui vastavaid argumente ei esitata, ei ole prokuratuuri ega vangla arvamusel üleüldse mingit tähtsust. Praegusel juhul on prokuratuur, märkinud, et nõustub vangla seisukohaga ja toetab M. Amelkini ennetähtaegset vabastamist. Vangla iseloomustuses öeldakse, et M. Amelkini ennetähtaegset vabastamist toetatakse süüdimõistetu „ohtlikkuse taset“ ja „uue kuriteo toimepanemise tõenäosust“ arvestades. Mida see tähendab, jääb suuresti mõistetamatuks. Samamoodi pole võimalik aru saada, millele tuginevalt on vangla paika pannud uue kuriteo tõenäosuse protsendi

(80). Niisiis pole ei prokuratuur ega vangla esitanud oma seisukoha toetuseks mingeid arusaadavaid sisulisi põhjendusi ning maakohtule ei saa nende seisukohtade arvestamata jätmist ette heita. 24. Määruskaebuse esitaja leiab, et tema võimalused vanglas retsidiivsusohuga tegeleda on ammendunud ning heidab maakohtule ette, et too ei ole välja toonud, mida peaks M. Amelkin vanglas retsidiivsusohu maandamiseks tegema. Samuti selgitab M. Amelkin pärast varasema sõltuvusravi katkestamist toimunud muutusi ja teeb maakohtule etteheite, et too pole arvestanud põhjusi, miks M. Amelkin varem ravi- ja rehabilitatsioonikeskusest lahkus. Määruskaebuse esitaja 4
(6)hinnangul tuleks talle anda võimalus jätkata oma elu vabaduses ning leiab, et tema edasine vanglas viibimine ei aita vältida tagasilangust.
  1. On positiivne, et süüdimõistetu on vanglas enda sõltuvusprobleemiga tegelenud ning on avaldanud motivatsiooni sellega edasi tegeleda ja narkootikumidest hoiduda. Siiski nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et on tõenäoline süüdimõistetu poolt vabaduses narkootikumide tarvitamise jätkamine.
  2. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, on süüdimõistetu ka varem üritanud narkootikumidest loobuda, kuid tulutult. Seejuures on süüdimõistetu lahkunud ka kohtuotsusega määratud sõltuvusravilt. Kuigi süüdimõistetu väitel lahkus ta ravi- ja rehabilitatsioonikeskusest juhtkonnaga kooskõlastatult, nähtub vangla iseloomustusest, et tegelikult lahkus ta keskusest omal soovil. Keskuses antud kirjalikus selgituses on M. Amelkin põhjendanud lahkumist sellega, et ei soovi statsionaarset ravi ning hiljem registreerimisel, et tahab ise oma elu korda seada ja tööle minna. Vanglas on ta väitnud, et lahkust keskusest ennetähtaegselt, kuna talle ei selgitatud, kui kaua ta peab keskuses olema, ning on välja toonud, et sõltuvusravi kestus oli kohtuotsuse kohaselt pikem kui karistusaja pikkus ja ta ei pidanud mõistlikuks valida vangistuse asemel pikemat sõltuvusravi. Seega ei saa järeldada, et ravilt lahkumine oleks olnud süüdimõistetule keskuse juhtkonna poolt kuidagi soovituslik – süüdimõistetu ei soovinud ise ravi tingimusi täita. Seetõttu jääb arusaamatuks kinnipeetava etteheide, et maakohus oleks pidanud tema lahkumise põhjuseid arvestama. Need põhjused räägivad süüdimõistetu kahjuks. Kuna süüdimõistetu on olnud pikaaegne narkootikumide tarvitaja ja tema varasemad katsed narkootikumidest loobuda on ebaõnnestunud, on tugevasti alust kahelda, et ta suudaks neist vabaduses hoiduda nüüdki. Kui süüdimõistetu jätkab vabaduses narkootikumide tarvitamist, on reaalne oht, et ta paneb toime uued kuriteod. Selle ohu tõttu ei ole põhjendatud teda vabastada.
  3. Ei saa nõustuda määruskaebuses toodud väidetega, et süüdimõistetu võimalused vanglas retsidiivsusohuga tegeleda on ammendunud ning vanglas viibimine ei aita vältida tema tagasilangust. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu võiks osaleda tagasilanguse grupis ning tal on läbimata programm „Eluviisitreening“, kuhu ta esimesel võimalusel ka suunatakse. Need tegevused on otseselt seotud süüdimõistetu retsidiivsusohuga, aitaks tal omandada täiendavaid teadmisi ja kogemusi vabaduses hakkamasaamiseks ning tagasilanguse vältimiseks. Kuigi sarnastes tegevustes oleks süüdimõistetul ilmselt võimalik osaleda ka vabaduses, on mitte üksnes ühiskonnale ohutum, aga M. Amelkinile endalegi kasulikum, kui ta läbib need tegevused juba vanglas. Vabaduses võib süüdimõistetul tekkida ahvatlus uuesti narkootikume proovida ning seega on hea, kui tal on enne vabanemist võimalikud riske maandavad tegevused juba läbitud. See võiks lisada kindlust nii süüdimõistetule hakkama saamiseks kui kohtule tema uut ennetähtaegse vabastamise võimalust arutades.
  4. Määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtuga, et distsiplinaarkaristused viitavad tema uute kuritegude toimepanemise riskile ja sellele, et vangistus pole oma eesmärke täitnud. Ta leiab, et arvestada tuleb ka karistuste määramise põhjusi. Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja seisukohti ei jaga ning leiab, et maakohus on põhjendatult viidanud süüdimõistetu distsiplinaarkaristustele ja on teinud neist asjakohased järeldused. Tegemist on jõustunud distsiplinaarkaristustega, mistõttu tuleb lähtuda sellest, et karistused on määratud süüliste rikkumiste eest. Süülised rikkumised aga näitavad, et süüdimõistetu ei suuda temale kehtestatud reegleid järgida ning rikkumiste põhjused ei olegi selles kontekstis määrava tähtsusega. Oluline on, et süüdimõistetu on korduvalt vanglas temale kehtestatud reegleid rikkunud. Vangistus peaks suunama süüdimõistetut õiguskuulekusele, kuid distsiplinaarrikkumiste toimepanemine näitab, et süüdimõistetu ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda isegi vanglas. Kui süüdimõistetu ei suuda reegleid järgida vanglas, on kaheldav, kas ta suudab seda teha ka vabaduses ning kas vangistus on oma eesmärgid täitnud. Seejuures tuleb nõustuda maakohtuga ka selles, et vanglas tööst 5
(6)keeldumine viitab süüdimõistetu mõningasele subkultuuri toetavale hoiakule, eriti arvestades vangla iseloomustusest nähtuvat, et süüdimõistetu ei soovi vanglas töötada koristajana, kuna see ei ole motiveeriv tegevus edasiseks eluks ja palk on liiga väike, et kompenseerida tema kannatusi töötamisel.
  1. Ringkonnakohus leiab, et M. Amelkini uue kuriteo toimepanemise riski ei saa piisavalt maandada ka kriminaalhooldusele allutamine ja tema nõusolekul elektroonilise valve kohaldamine. Süüdimõistetu on varem rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid, ei ole allunud sõltuvusravile ning ei ole suutnud järgida isegi vanglareegleid. Seetõttu ei ole mingisugust kindlust, et ta suudaks ennetähtaegselt vabanedes täita kriminaalhooldusega kaasnevaid nõudeid ja alluda elektroonilisele valvele. Et süüdimõistetu soovib asuda elama rehabilitatsioonikeskusesse ja oleks ka keskuse ülalpidamisel, ei anna mingisugust kindlust, et ta ei jätkaks vabaduses kuritegude toimepanemist ning ei rikuks temale ennetähtaegse vabastamisega kaasnevaid nõudeid.
  2. Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. jaanuari 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.