KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Peeter Pällin Tsiviilasja number 2-20-12187 Määruse tegemise aeg ja koht 15. märts 2021, Tallinn Kohtuasi Osaühingu Hexan

) § 60 lg 1 alusel määratud tähtaja möödumist, ei välista tema sundlõpetamist, sest see ei tähenda, et

§ 60lg-s 4 sätestatud sundlõpetamise alus oleks ära langenud.

Ekslik on puudutatud isiku väide, et registriosakond ei ole avaldanud puudutatud isiku kohta

§ 60lg-s 2 sätestatud teadet.

Registriosakond avaldas puudutatud isiku kustutamishoiatuse teate Ametlikes Teadaannetes 21.11.2018. Seadusest ei tulene, et

§ 60lg-s 2 nimetatud teade tuleks äriühingule eraldi kätte toimetada.

Puudutatud isik pidi olema teate avaldamisest teadlik. Majandusaasta aruande esitamata jätmise mõjuvaks põhjuseks

§ 60lg 1 tähenduses ei saa lugeda raamatupidamise ebarahuldavat korraldamist.

Äriregistrist nähtuvalt on puudutatud isikul endiselt esitamata

1. kuni
2. a majandusaastate aruanded, mistõttu on tõenäoline, et registripidaja teeb puudutatud isikule lähiajal uue kustutamishoiatuse. Puudutatud isiku sundlõpetamiseks esineb alus ka

§ 203

lg 1 p 1 alusel, sest tema netovara on olnud negatiivne – ja seega väiksem kui pool osakapitalist – vähemalt alates

1. a-st ning äriregistrist ja puudutatud isiku
2. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et tema osanikud oleksid teinud mõne

§-s 176 nimetatud otsustest, et viia netovara seaduse nõuetega kooskõlla. Kuna kohus lahendab juriidilise isiku sundlõpetamise hagita menetluses, saab ta TsMS § 477 lg-test 5 ja 7 tulenevalt otsustada puudutatud isiku sundlõpetamise ka

§ 203

lg 1 p 1 alusel, ehkki avaldaja taotles seda algselt

§ 60lg 4 alusel.

Seadusest tulenevalt võib kohus otsustada osaühingu sundlõpetamise ka omal algatusel (

§ 203lg 2, Ts

ÜS § 40 lg 3 ja TsMS § 629 lg 1). Avaldaja leidis, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 g 6 alusel puudutatud isiku kanda ka siis, kui kohus peaks jätma avalduse läbi vaatamata, sest avalduse esitamine oli tingitud puudutatud isikust.

1. Puudutatud isik palus jätta avaldus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik väitis, et ta on täitnud registripidaja 15.03.2018 määruse ja esitanud registrile
2. a majandusaasta aruande. Puudutatud isikul oli mõjuv põhjus aruande esitamata jätmiseks, sest tal olid lahendamata probleemid seoses raamatupidamisega, mis takistasid aruande tähtaegselt esitamist. Registripidaja ei ole avaldanud

§ 60

lg 2 alusel teadet ning seda ei ole puudutatud isikule kätte toimetatud, mistõttu puudub alus likvideerimise taotluse esitamiseks ja puudutatud isiku sundlõpetamiseks

§ 60lg 4 alusel.

Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et

§ 60lg 4 alusel isiku sundlõpetamine ei ole kohtu kohustus, vaid kaalutlusotsus, ning tulenevalt Ts

MS § 203 lg-st 3 peab kohus enne sundlõpetamise otsustamist võimaldama 2

§ 203

lg 1 p 1 alusel.

§ 203

lg 2 ei võimalda väidetaval võlausaldajal esitada avaldust isiku sundlõpetamiseks § 203 lg 1 p 1 alusel. Kui kohus otsustab vastava menetluse ise alustada, on sundlõpetamise eelduseks

§ 203lg 3 alusel täiendava tähtaja andmine puuduste kõrvaldamiseks.

Sel juhul oleks tegemist eraldiseisva menetlusega. Avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud palus puudutatud isik jätta TsMS § 172 lg 6 teise lause järgi avaldaja kanda, kuna avaldaja on esitanud pahatahtliku avalduse puudutatud isiku likvideerimismenetluse alustamiseks olukorras, kus tal nõue puudub. Maakohtu määrus ja selle põhjendused 3. Maakohus jättis avaldaja avalduse puudutatud isiku likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jäeti puudutatud isiku kanda. Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse 50 eurot ja mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja menetluskulu 50 eurot. Maakohus määras, et määrus tuleb edastada Tartu Maakohtu registriosakonnale puudutatud isikule tähtaja määramiseks, et viia omakapital vastavusse seaduse nõuetega. Maakohus viitas

§ 60lg-tele 1, 2 ja 4 ning § 203 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3.

Kohus tuvastas äriregistri infosüsteemist, et puudutatud isik on 16.10.2020 esitanud 2016. a majandusaasta aruande. Kohus leidis, et kuivõrd puudunud aruanne on esitatud, on sundlõpetamise aluseks olev asjaolu ära langenud. Kohus otsustab likvideerimismenetluse ainult äriühingu sundlõpetamisel. Avaldaja avaldus puudutatud isiku likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna avaldusega ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus ei nõustunud avaldajaga, et puudutatud isiku sundlõpetamine tuleb otsustada

§ 203

lg 1 p 1 alusel, kuna esitatud aruandest nähtuvalt ei vasta puudutatud isiku netovara seaduse nõuetele. Ka netovara puudus on kõrvaldatav puudus, mille alusel sundlõpetamise otsustamiseks tuleb puudutatud isikule esmalt määrata tähtaeg

§ 203lg 3 järgi puuduse kõrvaldamiseks.

Registripidaja 15.03.

1. a määrusega on puudutatud isikule määratud tähtaeg üksnes
2. majandusaasta aruande esitamiseks. Kohus edastab kohtumääruse registripidajale puudutatud isikule tähtaja määramiseks, et viia omakapital vastavusse seaduse nõuetega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 6 alusel puudutatud isiku kanda. Puudub alus jagada menetluskulusid teisiti, kuna menetluse põhjustas majandusaasta aruannete esitamata jätmisega puudutatud isik. Maakohus märkis, et nähtuvalt registripidaja infosüsteemist avaldati 21.11.2018 Ametlikes Teadaannetes

§ 60lg-s 2 viidatud teade.

Avalduse esitamine ei saa olla avaldajale etteheidetav, kuna olukorras, kus võlausaldaja ei taotle likvideerimist registripidaja poolt määratud tähtaja jooksul, võidakse ühing registrist kustutada, misjärel oleksid võlausaldaja võimalused likvideerimismenetluse läbiviimise saavutamiseks

§ 60lg 5 alusel piiratud. Kohus määras Ts

MS § 174 lg 1 järgi kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on avalduse esitamiselt tasutud riigilõivu 50 eurot. 3

§ 60

lg-t 4, § 203 lg 1 p-e 1 ja 3 ning lg-t 3 ja jätnud seetõttu avalduse puudutatud isiku likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks põhjendamatult läbi vaatamata. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on täidetud

§ 60

lg-s 4 sätestatud eeldused puudutatud isiku sundlõpetamiseks ja likvideerija määramiseks. Maakohus eksis

§ 60

lg 4 tõlgendamisel, leides, et puudutatud isiku sundlõpetamise alus on ära langenud, kuna ta esitas

1. a majandusaasta aruande registripidajale 16.10.
2. Selle sätte kohaselt ei välista majandusaasta aruande esitamine pärast registripidaja poolt

§ 60lg 1 alusel määratud tähtaja möödumist äriühingu sundlõpetamist.

Maakohtu viide

§ 203lg-le 3 ei ole asjakohane.

Registripidaja määras puudutatud isikule tähtaja sundlõpetamise aluseks oleva puuduse kõrvaldamiseks juba 15.03.2018, kuid puudutatud isik ei kõrvaldanud puudust tähtaegselt. Puudutatud isik ei ole esile toonud ka mõjuvat põhjust, mis takistas tal 2016. a majandusaasta aruande esitamist registripidaja määratud tähtaja jooksul. Nõuetekohase raamatupidamise korraldamine on seaduse kohaselt osaühingu ja tema juhatuse kohustus, mille rikkumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena, mis õigustaks majandusaasta aruande esitamata jätmist. Maakohus möönis vaidlustatud määruses, et puudutatud isiku netovara ei vasta seaduse nõuetele. Seega esineb tema sundlõpetamiseks ka

§ 203lg 1 p-s 1 märgitud alus.

Maakohus leidis meelevaldselt, et tegemist on ilmselt kõrvaldatava puudusega. Kuivõrd puudutatud isiku netovara oli 31.12.2016 seisuga negatiivne 3 764 687 euro ulatuses ja puudutatud isikul ei ole majandustegevust, eeldab tema netovara seaduse nõuetega vastavusse viimine puudutatud isiku osaniku poolt ligikaudu 3,765 miljoni euro suuruse sissemakse tegemist puudutatud isiku osakapitali. Puudutatud isiku osanik ei ole mitme aasta jooksul väljendanud tahet puudutatud isiku kapitaliseerimiseks ega ole ka praeguses menetluses seda väitnud. Isegi kui tegemist oleks kõrvaldatava puudusega, ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei määra ise

§ 203

lg 3 alusel puudutatud isikule tähtaega puuduse kõrvaldamiseks praeguse menetluse raames ega lahenda avaldust alles pärast puuduse kõrvaldamist või selleks määratava tähtaja möödumist. Seadusest ei tulene, et tähtaja omakapitali vastavusse viimiseks seaduse nõuetega peaks äriühingule määrama just registripidaja.

1. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata, menetluskulud palus puudutatud isik jätta avaldaja kanda.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, muutes määruse põhjendusi. Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata. 4

§ 60lg-le 4, nõustub ringkonnakohus Ts

MS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659 maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.1. Kolleegium ei nõustu avaldaja väitega, et maakohus eksis

§ 60

lg 4 tõlgendamisel, leides, et majandusaasta aruande esitamisega registripidajale 16.10.2020 on puudutatud isiku sundlõpetamise alus ära langenud. Ka varem on kohtupraktikas leitud, et

§ 60

lg 4 ei kohusta kohut äriühingut sundlõpetama, vaid otsustama, kas äriühing tuleb sundlõpetada, kusjuures enne otsustamist peab kohus kontrollima, kas sundlõpetamise eeldused on täidetud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-7245;

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4904). Seejuures tuleb arvesse võtta asjaolu, et äriühingu sundlõpetamine on äärmuslik abinõu (vt Riigikohtu 11.12.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1153-12, p 10). Ehkki

§ 60

lg-l 2 koostoimes lg-ga 4 on teatav distsiplineeriv funktsioon, ei saa äriühingu sundlõpetamist ja likvideerimismenetlust kasutada karistusena, vaid selle eesmärk on passiivsete ühingute likvideerimine (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-17-7245). Riigikohus on leidnud, et osaühingu registrist kustutamine

§ 60

alusel pärast seda, kui ta on juba esitanud registripidajale puuduolevad aruanded, oleks ebaproportsionaalne abinõu (11.12.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-12, p 10). Sarnaselt on kolleegiumi hinnangul ebaproportsionaalne otsustada juriidiline isik sundlõpetada majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu olukorras, kus ta kõrvaldab puuduse enne seda, kui kohus otsustab sundlõpetamise. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui sundlõpetamise otsustamise ajaks on

§ 60

lg-s 4 nimetatud sundlõpetamise alus ära langenud, kuna osaühing on majandusaasta aruande äriregistrile esitanud, ei ole alust osaühingut sundlõpetada ja likvideerimismenetlust läbi viia vaatamata sellele, et sundlõpetamise alused olid menetluse algatamise ajal formaalselt olemas. 8.2. Samuti ei nõustu kolleegium avaldajaga selles, et maakohus viitas ebaõigesti

§ 203lgle 3.

Viidatud sätte kohaselt peab kohus juhul, kui sundlõpetamise aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrama osaühingule enne sundlõpetamise otsustamist tähtaja puuduse või asjaolu kõrvaldamiseks. Kohus võib anda osaühingule

§ 203

lg-s 3 nimetatud tähtaja ka juhul, kui registripidaja on talle juba varem andnud tähtaja sama puuduse kõrvaldamiseks, kuid osaühing ei ole sundlõpetamise algatamist tingivaid asjaolusid kõrvaldanud. Tallinna Ringkonnakohus on ka varem leidnud, et kui tegemist on kõrvaldatava puudusega, tuleb kohtul kohaldada

§ 203

lg-t 3 lisaks

§-s 60 sätestatud tähtaegadele (vt nt 23.01.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-16084, p 18). 9. Kolleegium täiendab maakohtu määruse põhjendusi osas, mis puudutab avaldaja taotlust otsustada puudutatud isiku sundlõpetamine

§ 203lg 1 p-s 1 sätestatud alusel. 9.1. Ts

MS § 475 lg 1 p 121 kohaselt lahendatakse juriidilise isiku sundlõpetamine hagita menetluses. TsMS § 476 lg-st 1 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt algatab kohus hagita menetluse kas omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel. Juriidilise isiku sundlõpetamise algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustavad TsMS § 629 lg 1 (selleks õigustatud isik või asutus) ja TsÜS § 40 lg 1 (valdkonna eest vastutav minister või muu selleks seadusega õigustatud isik või asutus). Osaühingu sundlõpetamise avalduse esitamiseks õigustatud isikute ringi täpsustab

§ 203

lg 2, mille kohaselt võib vastava avalduse esitada juhatus, nõukogu, juhatuse liige, osanik, samuti teised seaduses nimetatud isikud. Kohus võib sundlõpetamise otsustada ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. 5

§ 60

lg 2 annab võlausaldajale küll õiguse sekkuda äriühingu äriregistrist kustutamisesse majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ja taotleda selle asemel likvideerimismenetluse läbiviimist. Osaühingu sundlõpetamise algatajaks on aga ka sel juhul

§ 60lg 4 järgi registripidaja, kes Ts

MS § 595 lg 2 p 5 järgi peab andma asja sundlõpetamise otsustamiseks pädevale kohtunikule. Praeguses asjas ei ole avaldaja põhjendanud, milles seisneb tema õigustatud huvi puudutatud isiku sundlõpetamise taotlemiseks olukorras, kus puudutatud isikut ei ohusta äriregistrist kustutamine

§ 60lg 3 järgi.

Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul ei ole osaühingu sundlõpetamine võlausaldaja huvides ega sobiv õiguskaitsevahend võlausaldaja õiguste kaitsmiseks. Võlausaldajal on võimalik kasutada võlgniku vastu võlaõiguslikke õiguskaitsevahendeid või esitada võlgniku maksejõuetuse korral pankrotiavaldus. Eelnevast tulenevalt ei ole avaldaja õigustatud isik, nõudmaks puudutatud isiku sundlõpetamist

§ 203lg 1 p-s 1 sätestatud alusel, mistõttu avaldus tuleb jätta ka sel alusel Ts

MS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata.

1. Avaldaja etteheide, et maakohus oleks pidanud määrama praeguses menetluses puudutatud isikule tähtaja netovara vastavusse viimiseks seaduse nõuetega, ei ole põhjendatud. 10.
2. Kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis toovad kaasa osaühingu sundlõpetamise, on tal

§ 203lg 2 ja Ts

MS § 476 lg 1 kohaselt võimalik algatada vastav menetlus ja otsustada sundlõpetamine ka omal algatusel. TsÜS § 40 lg 1 p 4 järgi on juriidilise isiku sundlõpetamise aluseks mh see, kui juriidiline isik ei vasta talle seadusega kehtestatud nõuetele. See hõlmab ka olukorda, kus osaühingu miinimumkapital ei vasta seadusele.

§ 176

kohaselt peavad osaühingu osanikud olukorras, kus osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, tegema ühe § 176 p-des 1–3 nimetatud otsustest.

§ 203

lg 1 p 1 kohaselt lõpetatakse osaühing kohtumäärusega mh siis, kui osanikud ei ole vastu võtnud ühtegi §-s 176 ettenähtud otsust või kui §-s 176 nimetatud otsuste tegemiseks ei ole osanike koosolekut kokku kutsutud. 10.2. Avaldaja juhtis oma 03.11.2020 seisukohas tähelepanu asjaolule, et puudutatud isiku netovara ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ja puudutatud isiku osanikud ei ole võtnud vastu ühtegi

§-s 176 nimetatud otsust, mistõttu esineb alus puudutatud isiku sundlõpetamiseks

§ 203lg 1 p 1 alusel.

Maakohus ei võtnud avaldaja netovara seaduse nõuetele vastavuse kohta selget seisukohta, kuid ei nõustunud avaldajaga, et puudutatud isik tuleks sel alusel sundlõpetada, viidates

§ 203lg-st 3 tulenevale nõudele.

Selle kohaselt kui sundlõpetamise aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus osaühingule eelnevalt tähtaja puuduse või asjaolu kõrvaldamiseks. Sama tuleneb ka TsÜS § 40 lg-st

1. 10.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et netovara mittevastavus seaduse nõuetele on kõrvaldatav puudus, mistõttu tuleb osaühingule anda esmalt tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Asjakohased ei ole avaldaja väited, et puudutatud isiku netovara seaduse nõuetega vastavusse viimine eeldab puudutatud isiku osaniku poolt ligikaudu 3,765 miljoni euro suuruse sissemakse tegemist osakapitali, mis ei ole avaldaja viidatud asjaoludel tõenäoline.

§ 176

järgi on osanikel võimalik puuduse kõrvaldamiseks otsustada ka nt osaühingu lõpetamine, ühinemine, jagunemise või ümberkujundamine (p 2), samuti pankrotiavalduse esitamine (p 3). 6

§ 203lg 2 alusel ise määrata ega pea saatma asja selleks registripidajale.

Samas ei anna tähtaja andmata jätmine alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ehkki kohus võib

§ 203lg 1 p-s 1 viidatud asjaoludest teadlikuks saanuna otsustada Ts

MS § 629 lg 1 ja TsÜS § 40 lg 3 järgi ise puudutatud isiku sundlõpetamise algatamise ja ka sundlõpetamise, on see kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 10.01.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-06, p 10; 13.09.2007 määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 13). Kui avaldajal ei ole õigust nõuda kohtult puudutatud isiku sundlõpetamise algatamist

§ 203

lg 1 p 1 alusel, ei ole tal õigust nõuda kohtult ka

§ 203lg-s 2 sätestatud tähtaja määramist.

Kolleegium märgib, et kui kohus otsustab algatada äriühingu sundlõpetamise menetluse omal algatusel TsMS § 476 lg 1 järgi, toimub see eraldi hagita menetluses.

1. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
2. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1 ja lg-le 3 määrab kolleegium kindlaks ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Puudutatud isik esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli puudutatud isiku lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus koos käibemaksuga 360 eurot. Avaldusest nähtuvalt on puudutatud isikule esitatud õigusteenust hinnaga 100 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Puudutatud isiku lepingulisel esindajal on kulunud ringkonnakohtu menetluses kokku 3h, millest määruskaebuse ja tähtaja määramise kirja vastuvõtmisele ja kliendile info andmisele 0,25h, määruskaebuse osas seisukoha koostamisele ja kohtule edastamisele 2,5h ning menetluskulude nimekirja koostamisele 0,25h. Avaldaja ei esitanud puudutatud isiku menetluskuludele vastuväiteid. Puudutatud isiku lepingulise esindaja ajakulu nimetatud toimingutele on kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik. Puudutatud isik kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Eelnevast tulenevalt tuleb avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulu 360 eurot (3h × 100 eurot × 1,2). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel avaldajalt puudutatud isiku taotlusel tema kasuks välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis hüvitatavatelt menetluskuludelt alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin 7