1-19-9669/71

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2021, Tartu (kirjalikus menetlus) Kriminaalasja number 1-19-9669 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
2. veebruari
3. a määrus Margus Rebase vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Margus Rebase (ik 390011176513) kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Käesolevast määrusest kuulub KrMS § 4081 lg 3 kohaselt avalikustamisele ainult sissejuhatus ja resolutiivosa. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega tunnistati Margus Rebane süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. M. Rebane tunnistati süüdi ka KarS § 1751 lg 2 järgi, mille eest karistati teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. M. Rebasele mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 2 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni. M. Rebase karistusaeg algas
11. juunil
12. a ja lõppeb
13. oktoobril
14. a.
15. Tartu Vangla esitas
16. detsembril
17. a maakohtule taotluse M. Rebase vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
18. Tartu Maakohtu
19. veebruari
20. a määrusega jäeti M. Rebane vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
21. M. Rebane tunnistati süüdi selles, et viis ajavahemikul alates
22. juunist
23. a kuni
24. juunini
25. a oma elukohas kasuõe 3-aastase tütre enda tuppa, asetas lapse voodile pikali, pani tema jalad harki, tõmbas tema aluspesu alla ja pani enda palja suguelundi lapse suguelundi vastu. Samal ajal liigutas M. Rebane enda keha edasi-tagasi ja hoidis kätega last kinni, põhjustades sellise tegevusega kannatanule füüsilist valu. Samuti selles, et ta otsis alates
26. juunist
27. a kuni
28. septembrini
29. a oma elukohas lauaarvutit kasutades teadvalt ja korduvalt lapspornot sisaldavaid teoseid, sh fotosid, ning vaatas interneti lehekülgedelt joonispilte ja joonispiltide seeriast koosnevaid koomikseid neid endale arvutisse tõmbamata.
30. M. Rebane käitunud vangistuses viibimise ajal käitunud positiivselt ̶ ta on ametnikega viisakas, teda ei ole distsiplinaarkorras karistatud ning ta on osalenud tööhõives. M. Rebasel ei ole töötamisega probleeme. Samuti osaleb ta sotsiaalprogrammis „Uus suund“, mis on mõeldud seksuaalkuriteos süüdimõistetud inimestele. M. Rebane on karistuse kandmise ajal asunud tegelema süütegude toimepanemise põhjuste ja tagajärgedega. See räägib süüdimõistetu kasuks ja vähendab mõningal määral uute kuritegude toimepanemise riski. M. Rebasel on toetav lähivõrgustik ja tema elutingimused vabaduses on head.
31. Samas ei tunnista M. Rebane senini toimepandud kuritegude seksuaalset motiivi ega võta toimepandu eest täit vastutust. M. Rebane ei ole seega valmis toimepandud kuritegude olemust ja põhjusi endale ning teistele tunnistama ega oma käitumist vastavalt muutma. Seda ka hoolimata positiivsest sotsiaalprogrammi tagasisidest. Sellises olukorras ei ole tõsiseltvõetavat alust loota, et süüdimõistetu hoidub edaspidi uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest. Ja et senine vangistus on M. Rebase käitumist piisavalt muutnud ja uute kuritegude toimepanemise riski oluliselt vähendanud. Kuna M. Rebane on viibinud vanglas veidi enam kui 1 aasta ja 7 kuud ehk suhteliselt lühikest aega, ei ole praegu alust rääkida pikaajalisest vangistusest, mille jooksul oleksid kuritegude asjaolude tähtsus ja nendest tulenev ohuprognoos oluliselt vähenenud. M. Rebase puhul ei ole karistuse eesmärgid veel täidetud ja ta on endiselt ohtlik.
32. Kohus nõustub kaitsjaga, et tõenäoliselt M. Rebase eluasemest uute kuritegude toimepanemise riski ja ohtlikkust ei tulene. Kaitsja märkis põhjendatult, et kannatanu ei ela M. Rebasega koos, kõik pereliikmed teavad M. Rebase kuritegudest ja kinnipeetava iseloomustusest nähtuvat külastab kannatanu oma vanaisa võrdlemisi harva. Kaitsjal on õigus selleski, et M. Rebane on koduse eluviisiga ega suhtle väga laialt, mistõttu ei ohusta ta vabaduses ilmselt vahetult suurt isikute ringi. Samas juhib kohus tähelepanu asjaolule, et M. Rebane tunnistati süüdi ka interneti vahendusel lapsporno otsimises ja jälgimises ning selle kuriteo jätkuva toimepanemise oht pole kuidagi maandatud. M. Rebane pole valmis tunnistama, et teda erutavad seksuaalselt väikesed lapsed ja et ta tunneb nende vastu seksuaalset huvi.
33. Kuigi M. Rebast on kriminaalkorras karistatud ühel korral, tal on toetavad lähedased, kindel elukoht, võimalus tööle asuda ning ta ei tarvita alkoholi ega narkootikume, ei kaalu ka need asjaolud üles eelkirjeldatud riske. Kuna M. Rebane pani kuriteod toime vaatamata nimetatud positiivsetele asjaoludele, ei pruugi need ära hoida ka uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. Selleks tuleb M. Rebasel teadvustada kuritegude toimepanemise põhjusi ning asuda aktiivselt, sihikindlalt, otsustavalt ja järjepidevalt tegelema oma käitumise kontrollimise 2 ja muutmisega. Kuni selle ajani säilib M. Rebase seksuaalsest kalduvusest lähtuv uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht. MÄÄRUSKAEBUS
34. Maakohtu määruse peale kaebuse M. Rebase kaitsja vandeadvokaat T. Pürn, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu määruses toodud põhjendused veenvad ja puuduvad põhjendused sellest, miks vaatamata rohketele M. Rebast positiivsetelt iseloomustavatele argumentidele jäeti viimane ennetähtaegselt vabastamata.
35. Kaitsja arvates on M. Rebane jäetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna ta ei tunnista enda süüd. Maakohus ei ole põhjendanud, miks see on olulisem, kui tema ennetähtaegse vabastamise kasuks rääkivad argumendid. Maakohtu määrus on M. Rebase ohtlikkust ja temaga seotud riski puudutavas osas vastuoluline. Ühelt poolt märgib maakohus, et uute kuritegude oht on olematu, kuna tal ei ole kannatanuga enam kohtuda võimalik. Tulenevalt M. Rebase vähesest impulsiivsusest, oleks välistatud ka juhusliku ründe toimepanemine. Samas leidis maakohus, et M. Rebast ei saa vabastada, kuna ta ei tunnista varasemat kuritegu. Tegemist oleks loogilise argumendiga, kui süü mitte tunnistamisest saaks tõsikindlalt tuletada uue kuriteo ohu. Samas on maakohus taolise riski välistanud.
36. Kaitsja hinnangul ei ole välistatud, et M. Rebane pani kuriteo toime müramise käigus. M. Rebane on häiritud kuriteo kvalifikatsiooni sõnastusest ja tunneb sel teemal vesteldes ebamugavust. Tavaarusaama kohaselt peetakse vägistamiseks vägivaldset suguühet, mida M. Rebase ja kannatanu vahel ei olnud. M. Rebane on toime pandud tegu süvitsi arutanud vaid psühholoogiga, kelle iseloomustus kajastab M. Rebase suhtumist ja hoiakuid kõige asjakohasemalt. On alusetu jätta M. Rebane vabastamata vaid kohtus avaldatu põhjal. Psühholoogi iseloomustuse kohaselt on M. Rebane kuritegu tunnistanud ja mõistnud, kuidas edaspidi samalaadsete kuritegude toimepanemisest hoiduda. Vestluste käigus analüüsiti M. Rebase kuritegusid kogumis. Kohtuistungil avaldas M. Rebane, et ta ei ole kannatanu ega tema lähedastega kontakti otsinud, kuna ta ei soovi omavahelisi suhteid veelgi halvendada ja saab aru, et nad võivad tema peale pahased olla. Seega on M. Rebane seesmiselt teo toimepanemise omaks võtnud ja ta saab aru, et sellised teod ei ole ühiskonnas aktsepteeritavad ja põhjustavad kannatusi.
37. Kohtumäärusest ei ole arusaadav, kuidas aitaks edasine vangistuse kandmine uute kuritegude riski vähendada. Rehabiliteerivad tegevused mõjuvad paremini, kui neid praktiseeritakse vabaduses. Kohtu poolt märgitud eesmärgi saavutamine oleks tulemuslikum, kui M. Rebane vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatakse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ei saa arvesse võtta vaid karistuse pikkust, vaid tuleb hinnata mõistetud ja kantud karistuse proportsiooni. M. Rebane on suurema osa talle mõistetud vangistusest ära kandnud. Seega on kuritegude asjaolud ja neist tulenev ohuprognoos oluliselt vähenenud. Maakohus M. Rebase puhul ohtu teistele isikutele ei jaatanud, leides justkui, et teise astme kuriteo võimalikkus kaalub üles olematu esimese astme kuriteo ohu. Ennetähtaegse vabastamise korral on isik kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja talle on võimalik seada lisakohustusi. Kui M. Rebane vabaneks tähtaegselt, puuduks tema üle igasugune kontroll. Maakohus ei võtnud M. Rebast positiivselt iseloomustavaid argumente arvesse, kuna need olid olemas juba kuritegude toimepanemise ajal. Sellise tõlgenduse korral oleks heade elutingimustega kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine sisuliselt võimatu. Positiivseid asjaolusid tuleb igal juhul arvesse võtta. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et M. Rebane ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
39. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused vastupidiselt määruskaebuses märgitule asjakohased, veenvad ja ammendavad ning määruskaebuses märgitu ei anna vähimalgi määral alust maakohtu määruse tühistamiseks.
40. Esmalt, mis puudutab M. Rebase kuriteo asjaolusid ja selle õiguslikku hinnangut. Maakohus on määruses selgitanud, et ta tutvus Kohtute infosüsteemis M. Rebase kriminaalasjas koostatud süüdistusaktiga, milles on kirjeldatud M. Rebase kuriteo asjaolusid. Kohtuotsuses need ei kajastu, kuna asjas koostati vaid otsuse resolutiivosa. Maakohus on kuriteo asjaolusid õigustatult arvesse võtnud. Seda lubab nii KarS § 76 lg 4 kui ka kehtiv kohtupraktika. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, asjas on saabunud õigusrahu ning kuriteo asjaoludele antud õiguslik hinnang ümber hindamisele ei kuulu. Ühtlasi on äärmiselt ainetu kaitsja väide, et kuna „tavaarusaama“ kohaselt loetakse vägistamiseks üksnes vägivaldset suguühet, mida M. Rebase ja kannatanu vahel ei toimunud, peaks see justkui vähendama M. Rebase teo ebaõigsust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et vägistamise objektiivne teokoosseis ei ole täidetud vaid olukorras, kus kannatanu vastupanuvõime murtakse läbi vägivalla. Vägistamise objektiivne koosseis on täidetud ka juhul, kui ära kasutatakse kannatanu kaitsetust või abitusseisundit, s.o olukorda, milles kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Praegusel juhul see nii ka oli, s.o M. Rebane valis endale kolme aastase kannatanu, kes ei saanud aru sellest, mida temaga tehakse ja ei olnud võimeline M. Rebasele ka vastu hakkama. Ringkonnakohtu hinnangul on teo ebaõigsus igal juhul suur. Hoolimata sellest, et vägivalda ei kasutatud.
41. Ringkonnakohus ei eita, et M. Rebast on võimalik määruskaebuses märgitud viisil positiivselt iseloomustada. Samas tuleneb seniseks juurdunud kohtupraktikast, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21). Sellest tulenevalt, isegi juhul, kui M. Rebane on tõepoolest endaga kinnipidamiskohas tööd teinud, mida ringkonnakohus järgnevalt analüüsib, ja tema vabanemisjärgsed elutingimused on head, ei too see käesolevalt veel kaasa süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist, kuna kriminaalkolleegium ei ole sarnaselt maakohtuga veendunud, et temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt maandatud.
42. M. Rebane omab karistusregistri andmetel ühte kehtivat kriminaalkaristust. Samas on tema esimene kuritegu tõsine esimese astme süütegu, mis on toime pandud kolme aastase alaealise vastu. Sellele lisandus veel karistus lapspornoga seotud kuriteo eest. Kannatanuks oli tema kasuõe tütar. See tähendab, et M. Rebane ei suutnud ennast alaealisest kannatanu juuresolekul piisavalt kontrollida, viis kannatanu teistest eemale ja pani tema vastu toime seksuaalsüüteo (vt käesoleva määruse p 4). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja maakohtu seisukohti vääralt tõlgendanud. Maakohus leidis, et M. Rebase poolt sama kannatanu suhtes korduva kuriteo toimepanemise risk on minimaalne. Aga kuna M. Rebane ei tunnista lapspornoga seotud 4 kuritegu ja sellest tulenevalt enda probleemi, säilib siiski samalaadsete, s.o alaealiste vastu toime pandavate seksuaalsüütegude risk.
43. Nimelt nähtub asja materjalidest, et M. Rebane ei taha siiski täiel määral võtta vastutust tegude eest, mida ta toime pannud on. Sellele viitab seegi, et M. Rebasele ei meeldi tema poolt toime pandud kuriteo õiguslik kirjeldus ja sõna „vägistamine“. Justkui ta ei olekski midagi sellist toime pannud. Ühtlasi ei taha ta tunnistada, et vaatas lapspornot isiklikust huvist jne. Kaitsja poolt esitatud psühholoogi arvamus näitab, et M. Rebasel on järkjärgult tekkinud vajalik motivatsioon enda seksuaalsuunitluse häirega tegelemiseks, kuid see ei ole ringkonnakohtu hinnangul veel piisav, nentimaks, et ta enam kindlasti sarnaseid kuritegusid toime ei pane.
44. M. Rebane on oma olemuselt ebakindel, millele viitab seegi, et psühholoogiga vesteldes julgeb ta enda tegusid tunnistada, kuid kriminaalhooldusametnikuga mitte. Seega ei ole vale väita, et M. Rebane tunnistab enda probleeme valikuliselt, olenevalt sellest, kellega ta parasjagu suhtleb. M. Rebase sisemine motivatsioon ja tahe enda probleemi tõsidust täiel määral tunnistada ei ole veel piisav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul loob taoline ebakindlus, osaline probleemide tunnistamine ja süü vähendamine ohu, kus ta ei pruugi enda seksuaalsuunitluse häirest tingitud riske tõsiselt võtta, nendega sihipäraselt tegeleda ja ennast sellest tulenevalt lapseealiste juuresolekul talitseda. Seega on maakohtu järeldus igati õige, et M. Rebane peab veel endaga kinnipidamiskohas tööd tegema, et välistada igasugused vabaduses tekkida võivad riskid. M. Rebase puhul ei ole hetkel veel uute kuritegude toimepanemise risk piisavalt maandatud.
45. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
46. veebruari
47. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 5