← Eesti

3-19-2196/17

Obsah (4)§ 215§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2021, Tallinn Hald

) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja 3-19-2196 kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX ja Tehnilise Ülevaatuse OÜ sõlmisid
  2. oktoobril 2014 tähtajatu töölepingu, mille p 2.1 kohaselt asus töötaja tööle mootorsõidukite tehnoülevaatuse teostaja ametikohal. Töölepingu p 2.3 kohaselt oli töö sisuks teostada mootorsõidukitele tehoseisundi kontrolli ja ülevaatust ning tööülesannete üksikasjalik kirjeldus oli esitatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. juuli
  4. a määruses nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ (määrus nr 77). Töötaja töötasu arvestati vastavalt töötaja kvalifikatsioonile ning töötasu kvalifikatsioonimäära suuruse kehtestas ettevõtte juhatus oma otsusega (töölepingu p 4.1). Tööandja kehtestas
  5. märtsil 2015 töötaja minimaalseks põhitasuks 3 eurot/tunnis ja erinevad lisatasud vastavalt mootorsõidukite kategooriatele.
  6. Maanteeamet väljastas
  7. aprillil 2015 XX-le atesteerimistunnistuse nr 15137, mille kohaselt oli tal õigus teostada sõidukitele ülevaatust. Atesteerimistunnistuse kehtivusaeg oli kuni
  8. märtsini
  10. Maanteeamet peatas
  11. novembri
  12. a otsusega nr 23-1/16-00052/176 XX atesteerimistunnistuse nr 15137 kehtivuse kuni
  13. detsembrini
  14. Otsuses esitati kokkuvutõlikult järgmised põhjendused: 1) XX jättis sõiduauto BMW 530d kontrollkaardile kantud puudused (udulaterna defekt ja õlileke) korduvülevaatuse ajal kontrollimata, rikkudes määruse nr 77 § 8 lg-t 6 ja liiklusseaduse (LS) § 73 lg-t 3; 2) XX jättis sõiduauto Ford Mondeo ülevaatuskaartidele teadlikult kandmata pidurisüsteemi vaba liikumise puuduse ja märkimata sama sõiduauto tagasillal stabilisaatorivarda kerele kinnitatud puksidel olevad lõtkud ning seisupiduri pealejäämise. XX ei täitnud ka määruse nr 77 § 8 lg-st 1 tulenevat töömahtu. Sõiduki ülevaatusele eelnenud ja järgnenud heitgaaside kontrolli tulemused kinnitasid, et XX manipuleeris sama sõiduki ülevaatuse ajal mõõtmiste metoodikaga selleks, et saada normidele vastavad heitgaaside mõõtetulemused. Lisaks põles armatuurlaual mootori hoiatustuli. Seega lubas XX liiklusesse tehniliselt mittekorras sõiduki (määruse nr 77 § 1 lg 4); 3) kuigi sõidukite tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli komisjon tegi ettepaneku peatada atesteerimistunnistuse kehtivus kaheksaks kuuks, pidas Maanteeamet erinevalt komisjonist tõendatuks, et XX ei vaadanud korduvülevaatusel sõidukit BMW 530d üle, ja peatas atesteerimistunnistuse kehtivuse 13 kuuks. Maanteeamet arvestas raskendavate asjaoludena seda, et XX ei tunnistanud oma rikkumisi, andis tõenditega vastuolus olevaid ütlusi ja püüdis Maanteeametit eksitada.
  15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  16. veebruari
  17. a otsusega haldusasjas nr 3-162497 XX kaebuse ja tuvastas Maanteeameti
  18. novembri
  19. a otsuse õigusvastasuse kokkuvõtlikult põhjendusel, et
  20. novembri
  21. a otsuse andmise faktilised asjaolud ei olnud tõendatud. Maanteeamet ei saanud kasutada kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud tõendeid. Samuti ei sisaldanud toimiku materjalid prokuratuuri luba kriminaalmenetluses kogutud teiste tõendite avaldamiseks. Kaalutlusõiguse teostamisel ei saanud arvesse võtta seda, et kaebaja ei tunnistanud haldusmenetluses oma rikkumisi või et ta andis selgitusi, mida asjas kogutud tõendid ei kinnitanud. Kuna süüteoasjas tehtud maakohtu otsus jõustus
  22. aprillil 2018, 2

(9)3-19-2196 ei saanud haldusmenetluses sellele tugineda. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu
  1. novembri
  2. a otsusega asjas nr 3-16-
  4. XX esitas
  5. novembril 2019 halduskohtule kaebuse, milles nõudis Maanteeametilt kahju hüvitamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) Maanteeameti
  6. novembri
  7. a otsus tunnistati õigusvastaseks; 2) kaebaja kõrvaldati Maanteeameti otsuse alusel töölt
  8. detsembrist 2016 kuni
  9. detsembrini
  10. Tööandja viis
  11. novembri
  12. a otsuse alusel kaebaja alates
  13. detsembrist 2016 madalamale ametikohale ja ta sai edaspidi miinimumtöötasu. Tööandja suurendas
  14. veebruaril 2017 ülevaatusi teostanud töötajate töötasu. Kaebaja töötasu määr ei muutnud. Kaebaja töötasu vähenes ajavahemikul
  15. november 2016 –
  16. detsember 2017 kokku 3382,85 euro võrra. Pärast peatamise otsuse kehtivuse lõppu ei saanud kaebaja asuda tööle samale ametikohale, kuna tal tuli läbida eksam. Kaebaja jäi seega ilma ka ajavahemiku
  17. jaanuar 2018 –
  18. märts 2018 töötasust 463,33 eurot. Kaebajale tekitati varalist kahju kokku 3846,18 eurot; 3) kaebajale tekitati mittevaralist kahju ja see tuleb Maanteeametilt kaebaja kasuks õiglases ulatuses välja mõista. Kaebaja oli 54-aastane, kui ta ei saanud enam töötada. Pärast töölt kõrvaldamist halvenes kaebaja tervis. Kaebaja pidi võtma unerohtu. Kaebaja elas sündmusi raskelt üle. Ta oli tervise tõttu töölt eemal ja korduvalt töövõimetuslehel. Stress mõjutas raskelt ka kaebaja kodust elu. Kaebaja haigestus 2018 raskesti.
  19. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja sai vastustaja
  20. novembri
  21. a otsuse väidetavalt kätte
  22. detsembril
  23. Kaebuse lisa 8 kohaselt allkirjastas ta Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse otsuse (töötaja üleviimine madalamalt tasustatavale ametikohale)
  24. novembril
  25. Kaebaja ei olnud ajavahemikul
  26. detsember 2016 –
  27. detsember 2017 tööülesannete täitmisest kõrvaldatud. Kaebaja viidi madalamalt tasustatud ametikohale; 2) ülevaatajaks saamise eelduseks ei ole eriala omamine. Maanteeameti otsus, millega peatati ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivus, piiras töötamist küll ülevaatajana, kuid ei takistanud kaebajal muud tööd tegemast; 3) Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX. a otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX, millega kaebaja mõisteti süüdi ametialases võltsimises (täpselt samade tegude eest, mis olid haldusasjas nr 316-2497 vaidlustatud haldusakti aluseks), jõustus
  28. aprillil
  29. Kaebaja pidi seega eeldama, et kriminaalmenetluse tõttu võib vastustaja tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada; 4)
  30. novembri
  31. a otsuse aluseks olevad asjaolud leidsid maakohtu otsusega tõendamist; 5) Tehnilise Ülevaatuse OÜ keskmise tööpäevatasu arvestusest ajavahemikul
  32. detsember 2015 –
  33. november 2016 nähtub, et kaebaja on igal kuul teeninud täiendavat lisatasu. Ajavahemikul
  34. detsember 2016 –
  35. märts 2018 teenis kaebaja lisatatu vaid ühel kuul 16-st; 6) kaebaja ei hoidnud kahju tekkimist ära, kuna ta ei teinud teist tasuvamat tööd; 7) saamata jäänud töötasu suuruse kohta puudub arvutuskäik; 8) vastustaja pole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud.
  36. Tallinna Halduskohus rahuldas
  37. septembri
  38. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja varalise kahju eest hüvitise 3846,18 eurot. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kohtumenetluses tuvastati, et vastustaja
  39. novembri
  40. a otsus oli õigusvastane. Kohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mis viitavad sellele, et otsus võis osaliselt olla põhjendatud; 2) kaebaja kaotas
  41. novembri
  42. a otsuse tõttu õiguse teostada sõidukite ülevaatust ning saada selle eest töötasu. Tehnilise Ülevaatuse OÜ
  43. novembri
  44. a otsusest nähtub, et kaebaja viidi madalamale töökohale vastustaja
  45. novembri
  46. a otsuse tõttu. Kaebaja 3
(9)3-19-2196 allkirjastas Tehnilise Ülevaatuse OÜ
  1. novembri
  2. a otsuse
  3. novembril 2016, seega ei saanud madalamale töökohale viimine olla kaebaja initsiatiiv. Läbi selle tegevuse on ta ka kahju vähendanud; 3) kaebaja kahju hüvitamise arvestus ja väited selle kohta on usutavad. Kuna vastustaja pole välja pakkunud teistsugust arvutussummat, tuleb lähtuda kaebaja arvutuskäigust; 4) varalise kahju hüvitise suurust vähendavaid asjaolusid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 mõttes ei esine; 5) tõendatud ei ole, et väidetav mittevaraline kahju võis tekkida Maanteeameti tegevuse, mitte kriminaalmenetluse tulemusena. Seejuures ei pruugi ebameeldiv menetlus ja närvipinge olla sellise raskusega, mis nõuaks väidetava kannatuse rahas hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kaebus rahuldati, ja kaebuse tervikuna rahuldamata jätmist. Vastustaja on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) varaline kahju ei tekkinud vastustaja
  5. novembri
  6. a otsuse tõttu. Sellega ei viidud kaebajat alates
  7. detsembrist 2016 teisele töökohale, kus oli väiksem töötasu. Viimati märgitut tegi Tehnilise Ülevaatuse OÜ
  8. novembri
  9. a otsusega. Seega tekitas kahju Tehnilise Ülevaatuse OÜ, mitte vastustaja; 2) kaebajal ei esinenud ka ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise ajal takistusi läbida väljaõpe ja praktika ning sooritada eksam (LS § 74 lg-d 8 ja 9; majandus- ja kommunikatsiooniministri
  10. juuli
  11. a määruse nr 49 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollija atesteerimise nõuded ja kord“ § 4 lg 2). Kaebaja jättis teadlikult kasutamata reaalse võimaluse hoida ära kahju suurenemine; 3) kaebaja ei ole oma atesteerimistunnistust taastanud ka
  12. augustiks
  13. Kaebaja ei saanud seda teha põhjusel, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati ta süüdi. Kaebaja oli teadlik, et mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollija ei või olla karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest (LS § 74 lg 11); 4) kui väidetavalt tekkinud kahju ja
  14. novembri 2016 otsuse vahel peaks siiski esinema põhjuslik seos, tuleb kahju hüvitamise nõude arvestamisel lähtuda üksnes ajavahemikust
  15. detsember 2016 –
  16. detsember 2017; 5) halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu vastustaja väidetega. Kaebaja jättis teadlikult kasutamata reaalse võimaluse kahju ärahoidmiseks, kui ta ei teeninud Tehnilise Ülevaatuse OÜ juures täiendavat lisatasu ega otsinud/teinud lisatööd või teist tasuvamat tööd. Halduskohus jättis otsuses analüüsimata Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX. a otsuse kriminaalasjas nr X-XX-XXXX; 6) kaebaja menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud. Halduskohus oleks pidanud jätma kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna ta esitas menetluskulude nimekirja hilinenult.
  17. Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas kaebaja õiguse teenida töölepingu järgset töötasu; 2) kolme kuuga ei ole võimalik ülevaataja õigusi taastada. Kaebaja uuris vastustajalt, kas ta saab tulla eksamile, millest vastustaja keeldus; 3) kaebajal ei olnud võimalust teenida suuremat töötasu; 4) kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda vastustaja
  18. novembri
  19. a otsust tagantjärele õiguspäraseks. 4
(9)3-19-2196 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas halduskohus on õigesti järeldanud, et vastustaja on õigusvastase tegevusega põhjustanud kaebajale varalise kahju ning mõistnud selle vastustajalt kaebaja kasuks välja.
  2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on seega vastustaja õigusvastane tegu, kahju, teo ja kahju vahel esinev põhjuslik seos ning esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine.
  3. Vaidlus puudub selle üle, et Maanteeamet peatas
  4. novembri
  5. a otsusega kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse kuni
  6. detsembrini
  7. Samuti pole vaidlust asjaolu üle, et Tallinna Ringkonnakohus tuvastas
  8. veebruari
  9. a otsusega haldusasjas nr 3-16-2497 Maanteeameti
  10. novembri
  11. a otsuse õigusvastasuse. Kahju hüvitamise nõude esimene eeldus – avaliku võimu kandja tegevus ja selle õigusvastasus – on seega täidetud.
  12. Kaebaja väidatav kahju seisneb saamata jäänud töötasus. Kaebaja on tõendanud asjaolu, et ta töötas tähtajatu töölepingu alusel alates
  13. oktoobrist 2014 Tehnilise Ülevaatuse OÜ-s (dtl 8– 10). Kaebaja pangakonto väljavõte ajavahemikust
  14. jaanuar 2016 –
  15. detsember 2016 tõendab kaebajale töötasu maksmist töötamise eest ajavahemikul detsember 2015 – november 2016 (dtl 129). Kaebaja on kohtule esitanud ajavahemiku
  16. jaanuar 2017 –
  17. aprill 2018 Tehnilise Ülevaatuse OÜ palgalehtede koondlipikud ning kaebaja pangakonto väljavõtte, milles on kajastatud kaebajale töötasu maksmine ajavahemikul
  18. jaanuar 2017 –
  19. märts 2018 (dtl 59–63). Seega on tõenäoline, et kaebajal oleks olnud atesteerimistunnistuse peatamata jätmisel õigus teenida kõrgemat töötasu ka perioodil
  20. detsember 2016 –
  21. märts 2018 ning saada alates
  22. märtsist 2017 töötasu senise 3,35 euro asemel 4,35 eurot tunni kohta. Kaebaja varaline kahju saab seisneda ka töötasus, mida ta oleks saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu (s.o atesteerimistunnistuse peatamise otsust) ei oleks esinenud (RVastS § 7 lg 4; võlaõigusseadus (VÕS) § 128 lg-d 2 ja 4; Riigikohtu halduskolleegiumi
  23. oktoobri
  24. a otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 30).
  25. Kaebaja väidab, et ajavahemikul
  26. detsember 2016 –
  27. detsember 2017 vähenes tema töötasu 3382,85 euro võrra ning ajavahemikul
  28. jaanuar 2018 –
  29. märts 2018 jäi tal saamata ka 463,33 eurot. Seega on kaebaja väidetavalt jäänud ilma 3846,18 euro suurusest töötasust (dtl 13, 16, 130 ja 131). 14.
  30. Kuna ringkonnakohtule jäi kahjunõude suuruse kujunemine ebaselgeks, küsis ringkonnakohus
  31. veebruaril 2021 kaebajalt kahju hüvitamise arvutamise aluseks oleva meetodi kohta selgitusi. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja
  32. veebruari
  33. a vastuses esitatud seisukohta, et vastustaja pole vaidlustanud halduskohtu otsust kahjunõude suuruse ja selle kujunemise aluse osas. Halduskohus rahuldas kaebuse varalise kahju hüvitamise nõude osas ning jättis mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas kaebuse rahuldamata. Vastustaja nõudis halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega varalise kahju hüvitamise nõue rahuldati. Apellatsioonkaebuses esitatud argumentatsioon ei piira halduskohtu otsuse vaidlustamise ulatust (nt Riigikohtu
  34. septembri
  35. a otsus nr 3-3-1-25-12, p 20;
  36. märtsi
  37. a otsus nr 3-3-1-61-13, p 12). 5
(9)3-19-2196 14.
  1. Tehnilise Ülevaatuse OÜ
  2. veebruari
  3. a otsusest võib järeldada, et kuni
  4. veebruarini 2017 oli kaebaja keskmine töötasu 3 eurot tunnis, millele lisandus lisatasu vastavalt kvalifikatsioonile ja sõiduki konkreetsele kategooriale (nt A-kategooria 0,15 eurot/tund ning Dkategooria kuni E-kategooria 0,35 eurot/tund). Täiendavalt lisandus töötunni tasule eritasu minimaalselt 0,2–0,4% kalendrikuu netokäibest. Juhatajal oli õigus otsustada täiendava lisatasu maksmise üle (dtl 11). Tehnilise Ülevaatuse OÜ määras
  5. veebruaril 2017 põhitasuks iga töötunni kohta 4 eurot, millele lisandus lisatasu 0,35 eurot ja seda alates
  6. märtsist 2017 (dtl 15). Kaebaja selgitab
  7. veebruari
  8. a vastuses täiendavalt, et kahju arvutati välja järgmise meetodi alusel: kaebaja tegelikkuses töötatud päevade arv tegelikkuses saadud töötasuga ajavahemikul detsember 2016 – märts 2018 (6572,07 eurot) võrreldes sellega, mida ta oleks teeninud, kui ta oleks jätkanud endisel ametikohal (10 418,25 eurot). Viimati märgitud summade vahet (s.o 3846,18 eurot) käsitab kaebaja kahjuna. Saamata jäänud töötasu (s.o 10 418,25 eurot) arvutas kaebaja välja järgmise meetodi alusel: tunnitasu × 8 (tööpäevas töötatud tundide arv) × töötatud päevade arv (vt kaebaja
  9. veebruari
  10. a vastus). 14.
  11. Ringkonnakohus loeb palgalehtede koondlipiku ja konto väljavõtte (ajavahemikust
  12. jaanuar 2017 – 10 aprill 2018) alusel tõendatuks, et kaebaja tegelikkuses saadud töötasu ajavahemikult detsember 2016 – märts 2018 oli 6572,07 eurot (dtl 59–63). Tõendatuks saab lugeda kaebaja väite, et kui ta oleks saanud töötada ülevaatajana, oleks tema tunnitasu kuni
  13. veebruarini 2017 olnud 3,35 eurot (dtl 11). Tõendatuks saab lugeda ka kaebaja selle väite, et kui ta oleks saanud töötada ülevaatajana, oleks tema tunnitasu alates
  14. märtsist 2017 olnud 4,35 eurot (dtl 15). 14.
  15. Kasutades kaebaja meetodit (s.o tunnitasu × töötund × tööpäevade arv), dokumendi „Arvestusperiood 01.12.2016-31.03.2018“ tulbas, milles kajastatakse säilinud töötasu suurust, märgitud summad vastavad kaebaja aluseks võetud meetodile osaliselt: ajavahemik märts 2017 kuni detsember 2017, jaanuar ja märts
  16. Viidatud tulbas kajastatud summad ei klapi kaebaja meetodiga detsember 2016 (s.o 678,6 eurot), kuna kaebaja meetodi kohaselt peaks see olema 428,8 eurot (3,35 × 8 × 16). Samuti peaks jaanuar 2017 märgitud 491,55 eurot olema 321,60 eurot (3,35 × 8 × 12), veebruari 2017 kohta märgitu 261 eurot peaks olema 375,20 eurot (3,35 × 8 × 14) ning veebruari 2018 kohta kajastatu 565,5 peaks olema 417,60 eurot (4,35 × 8 × 12). Eelnevast tulenevalt järeldub kaebaja meetodi alusel, et kui ta töökoht oleks säilinud, oleks tal esitatud andmete alusel olnud võimalus teenida mitte 10 418,25 eurot, vaid 9964,80 eurot. Sellest tulenevalt pole tõendatud kaebaja väide, et tema saamata jäänud kahju oli 3846,18 eurot. Kaebaja esitatud andmete alusel saaks saamata jäänud kahju suurus tõendatuks lugeda 3392,73 (9964,80–6572,07) euro ulatuses.
  17. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse vastustaja väidetav tegu (s.o
  18. novembri
  19. a otsus) mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  20. mai
  21. a otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
  22. Ringkonnakohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kaebajale kahju põhjustanud tegevuseks oli Tehnilise Ülevaatuse OÜ
  23. novembri
  24. a otsus viia kaebaja alates
  25. detsembrist 2016 väiksema töötasuga abitöölise ametikohale. Kaebaja üleviimine madalamalt tasustatud töökohale oli tingitud Maanteeameti
  26. novembri
  27. a otsusest peatada kaebajale väljastatud atesteerimistunnistuse kehtivus (selle kohta vt dtl 14). Kui vastustaja poleks kaebaja 6
(9)3-19-2196 atesteerimistunnistust peatanud, ei oleks Tehnilise Ülevaatuse OÜ viinud kaebajat alates
  1. detsembrist 2016 mootorsõidukite tehnoülevaataja ametikohalt töötasu alammääraga abitöölise ametikohale. Sellisel juhul poleks kaebaja töötasu vähenenud. Vastustaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et Tehnilise Ülevaatuse OÜ oleks viinud kaebaja madalamalt tasustatud töökohale, sõltumata vastustaja
  2. novembri
  3. a otsusest. Üldreegli kohaselt tuleb seega jaatada vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel põhjusliku seose olemasolu. Samas tuleb avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada avaliku õiguse erisustega.
  4. Põhjuslikku seost õigusvastase tegevuse ja kahju vahel ei tule jaatada olukorras, kus vastustaja nt kahju hüvitamise nõude lahendamisel suudab tõendada, et ta oleks sama sisuga haldusakti andnud ka siis, kui ta oleks haldusakti andmise ajal tegutsenud õiguspäraselt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 3.aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02, p 20;
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p-d 12 ja 16).
  8. Vastustaja väidab sisuliselt seda, et maakohtu jõustunud otsus on tõend, mis kinnitab
  9. novembri
  10. a otsuse aluseks olnud asjaolusid.
  11. Vastustaja
  12. novembri
  13. a otsus tunnistati õigusvastaseks muu hulgas põhjusel, et otsuses kajastatud faktilised asjaolud ei olnud tõendatud, sealhulgas puudus prokuröri luba süüteomenetluses kogutud andmete avaldamise kohta ning vastustajal oli keelatud asjaolude tuvastamisel tugineda kriminaalmenetluses tehtud jälitustoimingu protokollile (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  14. veebruari
  15. a otsus asjas nr 3-16-2497 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
  16. novembri
  17. a otsus asjas nr 3-16-2497, p 14). Kuigi alles Riigikohtule esitati vastustajale adresseeritud Politsei- ja Piirivalveameti
  18. novembri
  19. a kiri, millest nähtus prokuröri luba avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid, ei muutnud see Riigikohtu hinnangut asjaolude tõendamise ja sellest tulenevalt vastustaja tegevuse õigusvastasuse kohta (Riigikohtu halduskolleegiumi
  20. novembri
  21. a otsus asjas nr 3-162497, p 17).
  22. Riigikohus lisas eespool viidatud otsuses, et vastustaja võis ka pärast haldusmenetluse lõppemist haldusakti aluseks olnud asjaolusid tõendada jõustunud maakohtu otsusega kriminaalasjas, kui see kinnitab, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal (Riigikohtu halduskolleegiumi
  23. novembri
  24. a otsus asjas nr 316-2497, p 21). 20.
  25. Pärnu Maakohtu
  26. augusti
  27. a otsusest, mis jõustus
  28. aprillil 2018, nähtub, et kaebaja tunnistati kriminaalasjas nr X-XX-XXXX KarS § 299 lg 1 järgi süüdi ka nendes tegudes, millele tugineti
  29. novembri
  30. a otsuses: 1) kaebaja koostas tehnoülevaatuspunktis tehniliselt mittekorras olevale sõidukile BMW 530d tehnilise seisundi kontrollkaardi. Kaebaja saatis sõiduki korduvale ülevaatusele. Kaebaja väljastas sõidukile tehnilise seisundi kontrollkaardi, milles märkis, et sõiduk on tehniliselt korras. Samas sõidukit ei kontrollinud. Kaebaja tegi ülevaatuse läbimise märke mootorsõiduki registreerimistunnistusele, kinnitades andmed oma allkirjaga ning kandis kehtiva ülevaatuse Maanteeameti andmebaasi (maakohtu otsus, lk 44–45); 2) kaebaja koostas tehnoülevaatuspunktis tehniliselt mittekorras olevale sõidukile Ford Mondeo tehnilise seisundi kontrollkaardi. Kaebaja saatis sõiduki korduvale ülevaatusele. Kaebaja koostas sõidukile tehnilise seisundi kontrollkaardi, milles märkis, et sõiduk on tehniliselt korras Kaebaja manipuleeris esmasel ülevaatusel sõiduki heitgaasitesti mõõtmistulemusi. Kaebaja ei fikseerinud seda, et sõiduki seisupidur jäi peale ning sellest tulenevalt tekkis sõidukil veeretakistus. Kaebaja tegi ülevaatuse läbimise märke mootorsõiduki 7
(9)3-19-2196 registreerimistunnistustele, kinnitades andmed oma allkirjaga ning kandis kehtiva ülevaatuse Maanteeameti andmebaasi (maakohtu otsus, lk 47–50). 20.
  1. Pärnu Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsus (jõustunud
  4. aprillil 2018) kinnitab seega tagantjärele seda, et vastustaja
  5. novembri
  6. a otsuse aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. Haldusakti andmise ajal jõustunud maakohtu otsus aga puudus, mistõttu ei oleks vastustaja saanud sellele tõendile tugineda. Järelikult ei saa sellega kahju hüvitamise nõude lahendamisel põhjendada õigusvastase tegevuse ja kahju vahel põhjusliku seose puudumist.
  7. Ringkonnakohus pidas
  8. novembri
  9. a otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse, et kaebaja eitas oma süüd ja andis tõenditega vastuolus olevaid ütlusi. Riigikohus pidas
  10. novembri
  11. a otsuses võimalikuks arvestada raskendava asjaoluna toodut kui kaalutlust. Samas ei saanud atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi selgitusi. Kuna atesteerimistunnistuse kehtivus peatati 13 kuuks ehk kauemaks kui üks aasta, tuli kaebajal läbida väljaõpe ja sooritada uuesti eksam. Tegemist oli koormava tagajärjega ja kuna arvesse ei tohtinud võtta kaebaja käitumist selles menetluses, oli
  12. novembri
  13. a otsus ka eelneva tõttu õigusvastane (Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-16-2497, p-d 22–26).
  16. Vastustaja pole kohtule esitanud vastuväidet põhjusliku seose puudumise kohta, et haldusakti oleks saanud anda samadel asjaoludel, kuid nt teiste tõendite alusel, ning sellest tulenevalt oleks kaebajale kaasnenud sama koormav tagajärg isegi juhul, kui
  17. novembri
  18. a otsuses ei esinenuks tõendamis- ja kaalutlusviga (Riigikohtu halduskolleegiumi
  19. märtsi
  20. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p-d 18). Kohus ei saa asuda vastustaja asemel hindama, kas vastustajal oleks olnud võimalik teiste tõendite alusel tõendada
  21. novembri
  22. a otsuse aluseks olnud asjaolusid ning kas ta oleks ilma kaalumisveata andnud sama koormava haldusakti.
  23. Kuna vastustaja pole kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks esitanud tõendeid selle kohta, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui tõendamis- ja kaalumisviga ei oleks esinenud, ei saa põhjuslikku seost eitada.
  24. Kaebaja on täitnud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse seeläbi, et ta vaidlustas kahju põhjustanud
  25. novembri
  26. a otsuse.
  27. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud, et RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud.
  28. Vastustaja väidab, et kaebajal lasus kohustus vältida talle tekkinud kahju ajavahemikul
  29. jaanuar kuni
  30. märts 2018 ehk pärast seda, millal atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamine oma mõju kaotas. Vastustaja hinnangul oleks kaebaja pidanud atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise ajal läbima väljaõppe ja praktika ning sooritama eksami, misjärel oleks ta saanud koheselt pärast atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise lõppu (s.o alates
  31. jaanuarist 2018) jätkata tehnoülevaatuse läbiviija ametikohal. Ringkonnakohus vastustaja seisukohta ei jaga. Kaebajale oli väljastatud atesteerimistunnistus kehtivusega
  32. märts
  33. Kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivus peatati
  34. novembri
  35. a otsusega kauemaks kui üks aasta. Selle õiguslikuks tagajärjeks oli muu hulgas asjaolu, et tunnistuse kehtivuse taastamiseks tuli kaebajal läbida uuesti väljaõpe ja sooritada eksam 8
(9)3-19-2196 pärast atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise lõppemist ehk alates
  1. jaanuarist 2018 (LS § 74 lg 9). Riigikohtu hinnangul oli atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamine 13 kuuks kaalutlusveaga ja seetõttu õigusvastane (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-16-2497, p 26). Kahju ajavahemikul
  4. jaanuar kuni
  5. märts 2018 ei tekkinud seetõttu, et kaebaja ei sooritanud enne
  6. jaanuari 2018 tunnistuse kehtivuse taastamiseks nõutavat eksamit. Samuti ei ole asjakohane ka vastustaja see seisukoht, et kaebaja lasi kahjul suureneda, kui ta ei otsinud endale kõrgemapalgalist tööd. Seetõttu ei saa kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel praegusel juhul kahju vähendava asjaoluna arvesse võtta (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1).
  7. Vastustaja märgib, et kaebaja ei olnud atesteerimistunnistust taastanud ka
  8. augusti
  9. a seisuga ja seda põhjusel, et mootorsõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollija ei või olla karistatud tahtlikult sooritatud kuriteo eest (LS § 74 lg 11). Kaebajat süüdimõistev kohtuotsus jõustus
  10. aprillil
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kahju hüvitamise ulatuse määramisel tähendust asjaolu, kas kaebaja pärast
  12. märtsi 2018 sai taotleda või pidi taotlema uut atesteerimistunnistust. Kaebaja kahju hüvitamise nõue on seotud
  13. aprillil 2015 väljastatud atesteerimistunnistusega, mille kehtivus piirdus kuni
  14. märtsi
  15. aastaga. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus pärast
  16. märtsi
  18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud kahjuhüvitise suurust puudutavas osas (s.o resolutsiooni p-d 1 ja 3). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja varalise kahju eest hüvitise 3392,73 eurot. Kuna hüvitise suurusest sõltub ka väljamõistetava menetluskulu suurus, tuleb halduskohtu otsust ka selles osas muuta. Halduskohtu hinnangul rahuldati kaebus 50% ulatuses ja sellest tulenevalt mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1295 eurot. Apellatsiooniastmes vähenes väljamõistetav varaline hüvitis umbes 12% ning selles (ehk 155,40 euro) ulatuses tuleb halduskohtu väljamõistetud menetluskulu vähendada. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus kantud menetluskulu 1139,60 eurot (1295 × 88 ÷ 100). Kuigi halduskohus määras menetluskulude dokumentide esitamise tähtajaks
  19. augusti 2020 ning kaebaja esitas need
  20. augustil 2020, ei mõjuta see menetluskulude väljamõistmist. Halduskohus pidas võimalikuks hilinenult esitatud dokumendid vastu võtta, samuti ei toonud see kaasa menetluse pikenemist.
  21. Kuna tegemist on hüvitisega, mis on mõeldud kompenseerima kaebaja saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel maksustatud tulumaksuga, tuleb selline hüvitis TuMS § 12 lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustada ja vastustajal kinni pidada (Riigikohtu halduskolleegiumi
  22. novembri
  23. a otsus asjas nr 3-16-336, p 16).
  24. Kaebaja taotleb vastustajalt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu 828 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Õigusabi osutati 5,75 tundi ning tunnihind oli 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna apellatsioonkaebus rahuldati umbes 12% ulatuses, tuleb selles osas taotletavat õigusabikulu vähendada, s.o 99,36 euro ulatuses (

§ 108lg-d 1 ja 2).

Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu 728,64 eurot (828 × 88 ÷ 100). Arvestades osutatud õigusabi kogust, asja mahtu ja keerukuse taset, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga (

§ 109lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.