Obsah (7)

§ 10§ 217§ 8§ 53§ 55§ 74§ 223

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-5438 Kohtuasi XX (X) kaebus kohtut

) § 10 lg-st 1, § 24 lg-st 1 ja 75 lg-st 4. Kohtutäitur ei toimetanud avaldajale täitmisteadet kätte tema registrijärgsel aadressil XXX. Kohus leidis, et oluline ei olnud see, milline oli võlgniku elu- või viibimiskoht või millisel aadressil kohtutäitur täitmisteate ja arestimisakti võlgnikule kätte toimetas, vaid asjaolu, et täitmisteade ja arestimisakt toimetatakse võlgnikule kätte isiklikult allkirja vastu selliselt, et võlgnikul oli võimalik nimetatud dokumentidega tutvuda. Eesti Posti väljastusteatega oli tõendatud, et avaldaja sai 24.07.2018 kätte vallasvara arestimise akti. Nimetatu ei tõenda täitmisteate jm dokumentide avaldajale kättetoimetamist.

§ 10lg 1 ja Ts

MS § 306 lg 1 koostoimes ei võimaldanud täitmisteate postkasti jätmist lugeda täitmisteate kättetoimetamiseks. Samuti ei saanud täitemenetluses lugeda kõikide täitetoimingute või otsuste vaidlustamise kulgemise aja alguseks ühe

§ 10lg 1 esimeses lauses nimetatud dokumendi kättetoimetamist.

Seega ei olnud kohtutäitur tõendanud täitmisteate kättetoimetamist ja lähtuda tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 307 lõikes 3 sätestatust. Teate jätmist postkasti ei saanud lugenud piisavaks tõendiks täitmisteate kättetoimetamise kohta. Seega tuli eeldada, et avaldaja esitas 09.11.2018 kaebuse täiturile tähtaegselt, kuna avaldaja väidetel talle täitmisteadet polnud täitur kätte toimetatud. Isegi juhul, kui arvelduskontode arestimisest või arestimisakti kättetoimetamisest võis järeldada, et võlgnik oli teadlik või vähemalt aimas, et tema suhtes toimub täitemenetlus, ei olnud see piisav. Avaldajale pidid olema täitemenetluse olulisi toiminguid kajastavad dokumendid kätte toimetatud kooskõlas

§ 10lg-ga 1.

Lisaks oli võimalik, et täituri selgitused võlgnikule olid vastuolulised või ebapiisavad. Isegi kui möönda, et võlgnik sai kõikidest täitetoimingutest teada 24.07.2018 vallasvara arestimise akti kättesaamisel, siis sai võlgnik eeldada, et enda arvelduskontole rahaliste vahendite kandmisel täitemenetlus lõpetatakse. Seega ei olnud võlgnikku olulises osas teavitatud tema õigustest 4 täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Maakohus leidis, et avaldaja 09.11.2018 kaebus oli kohtutäiturile esitatud

§ 217

lg 1 sätestatud tähtaja jooksul ja seega puudus vajadus tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks (selline vajadus puudus ka kohtutäituril). Kohtu hinnangul oli äärmisel ebamõistlik arestida osaühingu osa olukorras, kus umbes kuu ajaga laekus võlgnevuse katteks juba 65% nõudest. Seega puudus alus osa arestimiseks. Isegi kui täitur ei olnud ega saanudki kohe olla teadlik arvelduskontode aresti nõuetekohasest toimimisest, siis vähemalt 04.06.2018 pidi ta olema teadlik, et elektrooniline arestimissüsteem (eArest) ei tööta korrapäraselt, kuna siis saatis AS SEB Pank täiturile teise sellekohase teate. Panga tõenditest nähtuvalt sai arestimise summa tasutud 05.07.2018, kuna täituri arestimissumma suurendamine eArest rikke tõttu pankadeni ei jõudnud. Osa enampakkumiseni võlgnikult laekus kokku 8 752,81 eurot, mille tulemusena oli igal juhul kaetud kogu sissenõudja põhivõlgnevus ja vähemalt osa täitekuludest. Osa enampakkumise läbiviimine oli äärmiselt ebamõistlik. Pärast osa arestimist 27.06.2018 ja enne osa enampakkumist 31.10.2018 laekus võlgniku arvelduskontodele veel 9 813,93 eurot, mis oleks võimaldanud pangakontodelt laekuvate summadega katta kogu võlgnevuse. Kohtutäituri seisukohast ei selgunud, millistest täitemenetluse õigustest kohtutäituri väidetel tema töötajad võlgnikku 04.04.2018 ja 20.07.2018 teavitasid. Kohtutäitur rikkus

§ 8

lg-s 1 toodud täitemenetluseks vajalikku teabe kogumise ning osalistele nende õiguste ja kohustuste selgitamise kohustust. Samuti jättis kohtutäitur tarvitusele võtmata kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks – täitur jättis kontrollimata eArest toimimise ja võlgniku arvelduskontodel vajalike vahendite olemasolu. Kohtutäitur ei selgitanud, mil moel oli äriühingu osa arest avaldaja jaoks vähem koormavam, kui nt ühe kinnistu arest. Osa müügiga kaotas võlgnik ainsa sissetulekuallika. Seetõttu rikkus kohtutäitur

§ 53lg-s 3 sätestatud vara arestimise järjekorra määramise kohustust.

Täitur ei arvestanud järjekorda määrates, et kõige kiirem viis sissenõudja nõude rahuldamiseks võlgniku õigustatud huve kahjustamata oleks olnud arvelduskontodelt laekuvate summadega sissenõude rahuldamine juba 26.07.2018. Kohtutäitur ei toimetanud avaldajale kätte täitmisteadet, ei teavitanud avaldajat tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa avaldaja õiguste rikkumise, mistõttu oli kohtutäituri vallasvara arestimisakt

§ 55

p-des 2 ja 4 sätestatu kohaselt tühine ja sellest ei tulenenud õiguslikke tagajärgi. Seega tuli kohtutäituri otsus rahuldamata jäetud osas tühistada ainuüksi sellel põhjusel. Kohtu hinnangul puudus vajadus hinnata osa alghinda, sest vallasvara arestimise akt oli tühine. Kohtu hinnangul oli osa alghind määratud valesti ja jäetud arvestamata kinnisasjadel lasuvate hüpoteekide tegelike nõuete suurust ning

1. majandusaasta aruandes märgitut (s.o ühingu varade tegelikku suurust). Kuivõrd avaldaja esitas tsiviilasjas nr 2-18-17138 hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuli enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamist hinnata tsiviilasja nr 2-1817138 menetluses. Siiski puudus vajadus käesoleval juhul hinnata enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamise aluseid, sest enampakkumise aluseks olev osa arestimise akt oli tühine. Seetõttu puudus vajadus hinnata ka mistahes muude kohtutäituri otsuste ja toimingute tühistamise aluseid, mis viisid osa omandiõiguse kaotamiseni. Kohtutäituri määruskaebus
2. Kohtutäitur taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata, võlgniku kaebus läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtusse tagasi. Kohtutäitur taotles menetluskulude 5 jätmist avaldaja kanda. Lisaks taotles kohtutäitur tunnistajate (PP ja NN) ülekuulamist või alternatiivselt võtta tõendina juurde tunnistajate ülekuulamisprotokollid tsiviilasjast nr 2-
3. Kohtutäitur esitas määruskaebuses vastuväite maakohtu tegevusele tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisele 18.12.2019 määrusega. Tegemist oli olulise ja asjakohase tõendiga. Maakohus ei taganud kohtutäiturile võimalust avaldaja väidete ümberlükkamiseks. Kohus rikkus poolte võrdsuse ja ärakuulamisõiguse põhimõtet ning uurimispõhimõtet. Maakohus jättis iga kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse ja toimingu osas sisuliselt hindamata, kas vastavas osas oli avaldaja kaebus esitatud kohtutäiturile tähtaegselt. Maakohus ei selgitanud välja, millisel kuupäeval pidi avaldaja olema teadlik iga vastava kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse või toimingu tegemisest. Täitmisteate kättetoimetamise kuupäev oli asjassepuutumatu. Osa arestimisakt ja enampakkumise läbiviimise otsuste vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema arestimisaktiga tutvumise hetkest. Maakohus väljus vaidluse piiridest. Kohtutäitur jättis oma otsuses võlgniku jaoks tähtaja ennistamata. Seega sai maakohus hinnata vaid seda, kas kohtutäitur jättis tähtaja õigesti ennistamata või mitte ning poleks tohtinud sisuliselt kaebust läbi vaadata. Täitmisteade oli avaldajale nõuetekohaselt kätte toimetatud ja maakohtu vastupidine seisukoht oli ebaõige. Arestimisakt oli kehtiv. Kohtutäitur ei rikkunud vara arestimise korda ega hoolsuskohustust. Sissenõudja nõue tuli rahuldada kõige kiiremal viisil ja kohtutäituril oli kohustus võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Pärast osa arestimist võlgniku arvelduskontodele kantud vahenditest ei olnud võimalik tagada isegi põhinõude täies ulatuses täitmist. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et võlgniku arveldusarvetele laekunud vahenditest oleks jätkunud kogu võlgnetava nõude tasumiseks. Võlgnik ei teavitanud kohtutäiturit, et tema arvelduskontodel oli täiendavaid summasid, mille arvelt võiks nõude täitmine võimalik olla. Kohtutäitur ei omanud avaldaja arveldusarvete väljavõtetega tutvumise võimalust nagu seda omavad pankrotihaldurid. Võlgnik ei võtnud ise aktiivselt osa täitemenetlusest. Arveldusarvete arestimisel ilmnenud tõrge ei saanud kohtutäiturile teatavaks enne antud vaidluse tekkimist. Äriühingu osanike muutus ei toonud automaatselt kaasa juhatuse liikme kohustuste ja kohustuste täitmise eest saadud tasu lõppemist. Maakohtu määrusest ei nähtunud, millisest konkreetsest võlgniku õigusest kohtutäitur teda väidetavalt ei teavitanud ja kuidas see tingis ning millise võlgniku õiguse rikkumise. Maakohtu määrus polnud nõuetekohaselt põhjendatud, maakohus jättis esitatud tõendid hindamata ja rikkus menetlusõigust, jättes tunnistaja ülekuulamise taotlused rahuldamata. Sissenõudja määruskaebus
4. Sissenõudja taotles maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku kaebuse läbivaatamata jätmist või alternatiivselt käesoleva menetluse peatamist kuni tsiviilasjas nr 2-18-17138 kohtulahendi jõustumiseni ning menetluskulude jätmist võlgniku kanda. Mõlema tsiviilasja esemeks oli enampakkumise tühistamine ja mõlemas menetluses tugines avaldaja täpselt samadele alustele. Kahe asja menetlemine võis tuua kaasa ka vastuolulisi lahendeid. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Sissenõudja võlgnikule menetluskulusid ei tekitanud. Samuti ei olnud enampakkumise tulemit sissenõudjale üle kantud. Kohus ületas diskretsiooni piire, kuna puudus põhjendus menetluskulude solidaarseks kandmiseks. Sissenõudja ja kohtutäituri vahel polnud ka ühtegi solidaarset kohustust. Riigikohtu praktika kohaselt kannab võlgniku kaebuse rahuldamisel menetluskulud kohtutäitur. Menetluse edasine käik 6
5. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis avaldajale tähtaja nendele vastamiseks. Avaldaja kohtu määratud tähtajaks ei vastanud. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule TsMS § 663 lg 5 alusel. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada ja teha tühistatud määruse asemel uue määruse TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel, millega lõpetab menetluse enampakkumise vaidlustamise osas ja muus osas jätab avaldaja kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud avaldaja kanda. Esitatud määruskaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
7. Sissenõudja taotlus käesoleva kohtuasja peatamiseks jääb rahuldamata, kuna tsiviilasja nr 2-18-17138 menetlus on lõppenud (maakohtu 10.02.2020 otsus jõustus 03.07.2020). Seetõttu puudub vajadus käesoleva menetluse peatamiseks teise menetluse tõttu (TsMS § 356 lg 1).
8. Ringkonnakohus rahuldab kohtutäituri taotluse võtta tõenditena asja materjalide juurde kohtutäituri büroo töötajate PP ja NN tsiviilasjas nr 2-18-17138 tunnistajatena antud ütlused TsMS § 662 lg 3 ja § 229 lg 2 teise lause alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäituri menetlus on formaalne ning täitemenetluse toimingud tuleb dokumenteerida. Kohtutäitur soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et tema büroo töötajad helistasid võlgnikule eesmärgiga toimetada talle dokumente kätte ning mh jagasid selgitusi täitemenetluse kohta. Võlgnik ei eitanud telefonikõnede toimumist. Ka maakohus käsitles otsuse punktides 30.9 ja 32.7 telefonikõnede sisu kohtutäituri kohustuste täitmise/rikkumise tuvastamisel. Seega oli tegemist asjakohaste tõenditega ja maakohus jättis ebaõigesti kohtutäituri taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Kohtutäituril ei ole keelatud telefonikõnede sisu tõendada büroo töötajate ütlustega. Kuna tsiviilasjas nr 2-18-17138 kuulas kohus eelnimetatud isikud tunnistajatena üle, siis saab võtta tunnistaja ütlused asja materjalide juurde kirjalikus vormis ning puudub vajadus nende isikute teistkordseks suuliseks ülekuulamiseks.
9. Maakohus jättis iga kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse/toimingu juures sisuliselt hindamata, kas vastavas osas oli avaldaja kaebus esitatud kohtutäiturile tähtaegselt või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb igat otsust/toimingut hinnata selle tähtaegsuse osas eraldi.

§ 217

lg 1 näeb ette, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 217

lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita tähtaegselt kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Nimetatud lõike eesmärk on teiste menetlusosaliste huvides tagada õigusselgus (Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13).

1. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas võlgnik vaidlustas arestimisakti ja alghinna määramist tähtaegselt. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur toimetas osa arestimisakti võlgnikule kätte 24.07.
2. Selle kohta esitas kohtutäitur väljastusteate, millest nähtub, et see on võlgnikule antud üle tähitud kirjaga isiklikult allkirja vastu (I kd lk 180). Kui kohtutäitur oli arestimisakti kättetoimetamise kohtute jaoks usutavalt tõendanud, oli teise menetlusosalise kohustus tõendada, et ta ei saanud väljastusteates nimetatud dokumenti kätte. Avaldaja selliseid asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud. Avaldaja ei vaidlustanud maakohtu lahendit. Seega oli võlgnikul õigus vaidlustada osa arestimisakti kohtutäituri juures kuni 03.08.
3. Sellel kuupäeval täitus seaduses sätestatud kümnepäevane tähtaeg. Käesoleval juhul nähtub 7 arestimisaktist kohtutäituri poolt määratud alghind ja selle vaidlustamise kord (I kd lk 35).

§ 74

lg 1 ja 8 kohaselt hinnatakse asi arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Hinna vaidlustamise korral taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Seega sai võlgnik ka osa alghinda vaidlustada kümne päeva jooksul alates arestimisakti kättesaamisest, st kuni 03.08.

1. Kuivõrd avaldaja ei vaidlustanud kohtutäituri poolt arestimisakti ja määratud osa hinda selleks sätestatud tähtaja jooksul kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevusele, oli avaldaja 09.11.2018 kaebuse esitamise ajaks oma õigused minetanud.
2. Kohtutäitur jättis avaldaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Avaldaja taotles kohtult tähtaja ennistamist juhul, kui kohus peaks leidma, et temapoolne kaebus ei olnud esitatud kohtutäiturile tähtaegselt. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on võlgniku kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne otsus. Kohus ei saa algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23). Eeltoodust tulenevalt saavad kohtud vaid kontrollida, kas kohtutäitur otsustas õigesti tähtaja ennistamata jätmist. Kohtud ei saa kohtutäituri asemel ise tähtaja ennistamist otsustada. Avaldaja taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et kohtutäituril puudus vajadus tähtaja ennistamise lahendamiseks, kuivõrd avaldaja 09.11.2018 kaebust sai lugeda tähtaegseks põhjusel, et võlgnikule polnud täitmisteade kätte toimetatud. Ringkonnakohtus leiab, et maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti ning jõudis ebaõigele järeldusele, et täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule ei ole toimunud. Asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et täitmisteade oli võlgnikule nõuetekohaselt kättetoimetatud 20.04.
3. Vastuseks avaldaja väitele, et arestimisakt ei olnud kehtiv, kuna talle ei olnud täitmisteadet kätte toimetatud, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt on võlgnikule täitmisteate kättetoimetamine postkasti panekuga lubatav kättetoimetamise viis (vt ka Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-11).

§ 10

lg 1 näeb ette, et kohtutäitur peab võlgnikule kätte toimetama täitmisteate ning täitemenetluse osalistele vara arestimise akti ja enampakkumise akti, samuti oma otsused kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta ning muud seaduses sätestatud dokumendid. Dokumentide kättetoimetamisele täitemenetluses kohaldatakse

§ 10

lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest nähtub, et seadus ei nõua menetlusdokumendi kättetoimetamiseks alati selle isiklikku jõudmist saajani (või tema esindajani). TsMS 36. ptk võimaldab lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks ka juhul, kui tehtud on menetlusdokumendi kättetoimetamiseks ette nähtud toimingud ja dokument on jõudnud kohta, kust kättesaamise riski peab kandma saaja. See kehtib ka siis, kui dokument saajani tegelikult ei jõuagi või jõuab selle kättetoimetatuks lugemise ajast hiljem. Tegemist on nn kättetoimetamis-fiktsioonidega, mil seadus loeb kättetoimetamise toimunuks sõltumata dokumendi tegelikust üleandmisest. Seda õigustab mh menetluse seiskumise vältimise vajadus nt juhul, kui menetlusosaline hoidub dokumentide vastuvõtmisest.

§ 10lg 2 kohaselt võib kohtutäitur dokumendi ka ise kätte toimetada. Menetlusdokumendi võib Ts

MS § 306 lg 3 järgi kätte toimetada mh postiteenust majandustegevusena osutava isiku vahendusel. Postiteenust majandustegevusena osutava isiku vahendusel võib menetlusdokumendi TsMS § 312 lg 1 järgi kätte toimetada tähitult väljastusteatega või lihtkirjana. Saajale allkirja vastu üleandmine on üksnes esmane ja eelistatud viis tähitud kirja 8 üleandmiseks, kuid kui see ei ole võimalik, saab kasutada ka TsMS 36. ptk-s ettenähtud võimalusi. TsMS § 326 lg 1 sätestab, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Kättetoimetamine vastab TsMS § 326 nõuetele, kui on proovitud saadetist üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega ja saadetis on jäetud avaldaja postkasti aadressil, mille ta ise on avaldanud. Kohtutäituri büroo töötaja käis võlgnikule täitmisteate kättetoimetamise eesmärgil kahel korral (26.03.2018 kell 17.08 – ust ei avatud ja 04.04.2018 kell 09.57 – ust ei avatud), võlgniku rahvastikuregistrijärgsel aadressil XXX. Kohtutäituri büroo töötaja helistas võlgnikule tema mobiiltelefoni numbril XXXXXXXX (rahvastikuregistri järgne kontakttelefon). Kõne käigus palus helistaja kõne vastuvõtnud isikul ennast esitleda ning saanud vastuse, et telefonikõnele vastab võlgnik, teatas kohtutäituri büroo töötaja, et soovib võlgnikule kätte toimetada täitmisteadet ning seda võlgnikule isiklikult üle anda. Avaldaja teatas vastuseks, et ei soovi täitmisteadet isiklikult vastu võtta ning palus selle toimetada tema aadressile YYY, kus ta selle kätte saab. Kohtutäitur edastaski võlgnikule täitmisteate AS-i Eesti Post vahendusel nimetatud aadressile (täitmisteade jäetud postkasti). Seejuures esimene kättetoimetamise katse tehti 16.04.2018 kell 11.06 ja teine 20.04.2018 kell 18.40, misjärel jäeti täitmisteade võlgnikule postkasti, aadressile YYY, kuivõrd võlgnikku isiklikult ei tabatud ning muule isikule üleandmine ei olnud võimalik (I kd lk 7-13 kohtutäituri otsus, lk 63 väljastusteade, II kd lk 46 kohtutäituri büroo töötaja selgitused). Kohtutäituri büroo töötaja ja võlgniku telefonikõne toimumist 04.04.2018 kinnitab ka telefonioperaator (I kd lk 176). Samuti ei vaidlustanud telefonikõne toimumist võlgnik. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et võlgnikule teavitati telefoni teel, millisel eesmärgil ja milliseid dokumente kätte toimetatakse. Seega oli avaldaja juba 04.04.2018 informeeritud sellest, et tema vastu soovitakse viia läbi täitemenetlust ja anda talle üle sellekohased dokumendid.

§ 10

lg 1 tõlgendamine selliselt, et võlgnik võib alles pärast täitmisteate isiklikku kättetoimetamist avaldada kohtutäiturile oma kontaktandmeid, ei ole kooskõlas normi eesmärgiga ja seaduse mõttega. Nimetatud norm ei keela ega välista võlgnikul ka enne täitmisteate kättetoimetamist avaldada oma kontaktandmeid kohtutäiturile. Väljastusteatele (I kd lk 63) ei ole eraldi märgitud, mis kuupäeval jäeti saadetis võlgniku postkasti. Väljastusteatest saab sellegipoolest aru, et viimane kättetoimetamise katse toimus 20.04 kell 18.40 ja selle ebaõnnestumise järgselt jäeti saadetis postkasti. Kättetoimetamisel ei ole toimunud TsMS § 326 lg 3 rikkumist, mis nõuab kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäeva märkimist. Eeltoodust tulenevalt sai lugeda täitmisteate kättetoimetatuks 20.04.2018.

§ 217lg 2 esimene lause võimaldab võlgnikul nõuda kohtutäiturilt tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamine toimub Ts

MS-s ettenähtud korras. TsMS § 67 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Avaldaja väited, et tal puudus arusaam täitemenetluse võimalikest tagajärgedest, ei ole tõendatud. Nimelt oli talle toimetatud kätte 20.04.2018 täitmisteade ja 24.07.2018 arestimisakt 9 ning mõlemad dokumendid sisaldasid kohtutäituri poolseid selgitusi võlgnikule. Avaldaja ei avaldanud, mille kohta ta selgitusi kohtutäiturilt ei olnud saanud. Kohtutäituri otsuse või toimingu vaidlustamine ei eelda õigusalaste teadmiste olemasolu. Piisab kui vaidlustaja oma sõnadega kirjeldab, mis põhjusel ta pole kohtutäituriga nõus. Nendel asjaoludel puudus alus tähtaja ennistamiseks. Lisaks avaldas kohtutäitur, et võlgniku suhtes oli ka varasemalt toimunud täitemenetlus täiteasjas nr 035/2015/496 (I kd lk 167 pöördel ja lk 193 pöördel). Seega avaldaja väited tema teadmatusest täitemenetluse tagajärgedest ei leidnud kinnitamist. Avaldaja väited, et kohtutäitur eksitas teda 20.07.2018 telefonikõnes, ei ole leidnud tõendamist. Kohtutäitur ei ole vaidlustanud, et andis telefoni teel võlgnikule aega võlgnevuse tasumiseks ja selgitas, et võlgnevuse tasumisel täitemenetlus lõpetatakse, vastasel korral algatatakse enampakkumine võlgniku vara müügiks (II kd lk 47). Nimetatud asjaolu ei saa aga pidada võlgniku eksitamiseks. Kuna võlgnik kohtutäiturile arveldusarvele raha üle ei kandnud, siis võiski kohtutäitur võtta ette järgmisi toiminguid. Avaldusest ja maakohtu määrusest ei nähtu, missugused kohtutäituri selgitused olid vastuolulised ja ebapiisavad arvestades, et täitmisteade ja arestimisakt koos vajalike selgitustega oli avaldajale kättetoimetatud. Avaldaja ema haigus ei andnud alust tähtaja ennistamiseks. Võlgnik esitas tõendi ema haiglas viibimise kohta perioodil 29.08.2018-25.09.2018 (I kd lk 135). Avaldajal oli õigus esitada kohtutäiturile kaebust aga kuni 03.08.2018. Nimetatud tõendist ei nähtu, kuidas takistas ema haigus võlgnikku kaebust esitamast 03.08.2018 (takistav asjaolu ei olnud selleks ajaks saabunud). Võlgnik ei tõendanud ega teinud kohtu jaoks usutavaks, et enne ema haiglasse paigutamist ei olnud võimalik kohtutäiturile kaebust esitada tema ema haiguse tõttu. Avaldaja leidis, et kuna kohtutäitur vastas tema kaebuse väidetele sisuliselt, siis luges kohtutäitur sellega kaebuse tähtaegseks. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. TsMS § 66 sätestab, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kuivõrd

§ 217

lg-s 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg on seaduses tulenev tähtaeg, siis ei saanud kohtutäitur seda tähtaega ise muuta ega pikendada. Seadusest tuleneva tähtaja möödalaskmisel sai vaid nõuda selle ennistamist. Seetõttu ei saa kohtutäituri otsust tõlgendada võlgniku kasuks ja lugeda kohtutäituri poolt tähtaja ennistatuks. Kuigi kohtutäituri otsus ei olnud selles osas selge, tuleb siiski kohtutäituri otsust tõlgendada selliselt, et kohtutäitur jättis võlgniku tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja muus osas andis kohtutäitur võlgnikule selgitusi. Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et kohtutäitur jättis 22.03.2019 otsusega õigesti rahuldamata võlgniku 09.11.2018 taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks arestimisakti ja alghinna määramise osas.

1. Lisaks eeltoodule vaidlustas avaldaja 01.10.2018 enampakkumise väljakuulutamise väljaandes Ametlikud Teadaanded ja 31.10.2018 enampakkumise akti. Võlgnik vaidlustas 13.11.2018 hagiga enampakkumist tsiviilasjas nr 2-18-
2. Selles asjas tegi maakohus 10.02.2020 otsuse, millega jättis võlgniku hagi rahuldamata ning otsus jõustus 03.07.
3. Maakohus leidis praeguse kohtuasja lõpplahendis, et enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamist hinnatakse tsiviilasjas nr 2-18-
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kõik etteheited enampakkumise läbiviimisele tuli lahendada

§ 223

lg 1 kohases hagimenetluses.

§ 223

lg 1 sätestab, et enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul võib täitemenetluse osaline esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks 10 tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise akti alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Selles osas menetlusosalised maakohtu määrust ei vaidlustanud. Kuigi maakohus selles osas kaebust läbi ei vaadanud, ei võtnud maakohus vastu ka mingit otsustust avaldaja selle nõude osas. Maakohus oleks pidanud jätma võlgniku avalduse enampakkumise väljakuulutamises ja enampakkumise akti vaidlustamise osas läbivaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel (kohtu menetluses oli samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel). Kuivõrd määruskaebuste lahendamise seisuga on tsiviilasjas nr 2-18-17138 kohtuotsus jõustunud, siis tuleb selles osas menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel (samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud kohtulahend). Ringkonnakohus tõlgendab sissenõudja ja kohtutäituri määruskaebustes esitatud taotlust avalduse läbivaatamata jätmiseks menetluse lõpetamise taotlusena. Kuna sissenõudja ja kohtutäituri taotlused käesoleva asja läbivaatamata jätmiseks (menetluse lõpetamiseks) hõlmasid tervet võlgniku kaebust, kuid ringkonnakohus lõpetab menetluse vaid enamapakkumise väljakuulutamise ja läbiviimise osas, siis kuuluvad eelnimetatud taotlused rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus selgitab, et sellel põhjusel ei saa määruskaebusi rahuldada täies ulatuses, vaid osaliselt.

1. Maakohtu lahend kuulub tühistamisele ka tulemi jaotamise osas, kuivõrd kohus jättis selle nõude lahendamata. TsMS § 438 lg 1 teise lause kohaselt peab kohus võtma otsustuse kõigi esitatud nõuete kohta. Avaldaja vaidlustas 09.11.2018 kohtutäituri poolt tulemi jaotamist 07.11.2018 otsusega. Selles osas sai võlgniku kaebust kohtutäiturile lugeda tähtaegseks kättetoimetamist kontrollimata, kuna asjaoludest nähtuvalt möödus vaidlustatud toimingust vaid kaks päeva (võlgniku kaebus kohtutäiturile oli tähtaegne). Maakohus leidis ebaõigesti, et selles osas vaadati asi läbi tsiviilasja nr 2-18-17138 raames - teises menetluses oli vaidluse all vaid enampakkumise läbiviimine. Tulemi jaotamist sai avaldaja vaidlustada sellest eraldi. Võlgniku etteheited kohtutäiturile tulemi jaotamise osas ei saanud olla aluseks tulemi jaotamise akti tühistamisele. Võlgniku toodud asjaolud said olla osa arestimisakti vaidlustamisel olulised, kuid need ei saanud mõjutada tulemi jaotamise ega väljamaksmise toimingute kehtivust. Asjaoludest ei nähtu, kuidas rikkus kohtutäitur tulemi jaotamisel võlgniku õigusi. Selles osas ei saanud võlgniku avaldus kuuluda maakohtu poolt rahuldamisele.
2. Lisaks vaidlustas sissenõudja menetluskulude jaotust, kuivõrd sissenõudja avaldajale menetluskulusid ei tekitanud ning kohtul puudus alus menetluskulude jaotamiseks solidaarselt kohtutäituri ja sissenõudja vahel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei põhjendanudvõlgniku menetluskulude sissenõudja kanda jätmist solidaarselt kohtutäituriga. Võlgniku kaebus ei olnud suunatud sissenõudja ja kohtutäituri vastu solidaarselt. Kohtulahendis põhjenduste esitamata jätmine ei võimalda ringkonnakohtul kontrollida maakohtu kaalutluste aluseks olevaid asjaolusid. Sissenõudja väiteid arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja ületas kulude jaotamisel diskretsiooni. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb asjas uue lahendi, siis muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.
3. Avaldaja kaebuse rahuldamata jätmisel (ja osaliselt menetluse lõpetamisel) tuleb maakohtu menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel avaldaja kanda. Ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti avaldaja kanda, kuna kohus rahuldas enamas osas määruskaebused. Menetluskulude teistsuguseks jaotuseks ei anna alust menetluse osaline lõpetamine ringkonnakohtu poolt. 11 Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks määruskaebemenetluse kulusid. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks maakohtus pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 esimene lause, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
4. Ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse

§ 217lg 3 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 12