← Eesti

1-18-3710/42

Obsah (9)§ 65§ 342§ 63§ 15§ 291§ 2861§ 337§ 185§ 423

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 19. oktoober 2020 Kohtuasja number 1-18-3710 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Koh

§ 65

kohaselt tugineda üldjuhul üksnes siis, kui tõend koguti Eesti õigusabi taotluse alusel. P.C. i ütlused kujutavad endast mitteõiguslikke eriteadmisi. Seetõttu oleks need pidanud antama ekspertiisi raames.

  1. Ei ole vaidlust, et süüdistuses kirjeldatud väidetav eelkuritegu leidis aset Kanadas. Kui võimalik eelkuritegu toimub välisriigis, saab isiku rahapesus süüdi tunnistada vaid siis, kui eelkuritegu on karistatav ka selle teo aset leidmise riigis. Kriminaalasja toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastava karistusõigusliku normi olemasolu või nn eelkuriteo karistatavust Kanadas. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on eelkuriteos nn kannatanu poolt alustatud tsiviilkohtumenetlust, mis viitab üheselt, et tegemist ei ole kuriteoga, vaid eraõiguslikest suhetest tuleneva vaidlusega.
  2. Maakohus on kvalifitseerinud eelkuriteo valesti.
  3. Georadari müük leidis aset. Seda kinnitavad nii lepingud ja arved kui ka T. Leppiku ütlused ning V.L. selgitused. V.L. l ei pruukinud kõik detailid täpselt meeles olla. Et politsei internetist EXPO 7000 kohta infot ei leidnud, on seletatav sellega, et andmed muutuvad veebis väga kiiresti.
  4. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei tuginenud asjatundja M.T. i ütlustele.
  5. Asjatundja O.H. t on kohus nimetanud vääralt eksperdiks. O.H. ei saanud OKM-i veebilehel müüdavate radarite kohta põhjapanevaid järeldusi teha, sest kodulehel pole ära toodud nende radarite täpseid tehnilisi andmeid.
  6. Asjatundja M.T. i sõnul võib eritellimuste puhul olla tarvis muuta toote tarkvara ja see töö on kallis. Seega on selgitatav, miks praegu kokku lepitud hind (370 000 eurot) ületab OKM-i kodulehel pakutavate seadmete hindu (alla 30 000 euro) olulisel määral.
  7. Pole võimalik olla nõus arusaamaga, et P.H. i pöördumine T. Leppiku poole oli viimase ebakompetentsusest tulenevalt ebaloogiline. T. Leppikul oli erinevate metalliotsimise seadmetega kokku puutunud. Ka oli T. Leppik puutunud kokku georadariga, mida kasutati koobalti tootmise ettevõttes, kus T. Leppik oli olnud peadirektor. 10

(24)
  1. P.H. ei olnud T. Leppikule varem võlgu jäänud. Tehingu tegi T. Leppik siiski Urkise esindajana Vekadiga, mille omanikuks olid V.P. ja J.P. , kelle mitteusaldamiseks ei olnud T. Leppikul põhjust. Tõsi, P.H. il oli volitus, kuid seadme saamise sooviga pöördus T. Leppiku poole esmalt ikkagi V.P. .
  2. Et T. Leppik P.H. ilt seadme eest võlgu jäädud 100 000 eurot välja nõudma ei hakanud, on seletatav sellega, et selle raha oleks T. Leppik pidanud niikuinii V.L. le ära maksma: Urkis oli ju selle 100 000 eurot võlgu LB and Co-le. On optimaalne, et võlgnik loovutab võlausaldajale oma nõude kolmanda isiku vastu.
  3. Urkis oli toimiv äriühing. Et aga T. Leppik enam Urkisega seotud ei ole, ei saa T. Leppik seda kuidagi äriühingu dokumentatsiooni esitamisega tõendada.
  4. Seda, et T. Leppiku kontrolli all mitte olnud Vekad liigutas raha oma kontol kiiresti, ei saa süüdistatavale ette heita.
  5. Kummastav on kohtu etteheide selle kohta, et erinevad firmad kasutasid samasuguse vormindusega lepingut.
  6. T. Leppikule ei saa ette heita seda, et Astrom kandis talle äsja LB and Co poolt makstud raha LB and Co-le tagasi.
  7. Nii Astromi, LB and Co kui ka Sencoleni kontodelt nähtuvad mitmed suurte summade liikumised. Seega pole õige kohtu väide, et suured rahaülekanded olid vaid praeguse menetluse esemeks olevad.
  8. Kohus pole põhjendanud oma seisukohta, et Sencoleni ja Granulo vahel sõlmitud laenulepingud olid fiktiivsed. N.R. i väitel saadi laenu katlamajade ehitamiseks.
  9. Otsuses ei põhjendata väidet, et T. Leppik kooskõlastas rahapesutegevuse teiste isikutega. V.P. i, P.H. i ja V.L. ga suhtles T. Leppik seoses georadari müümisega.
  10. Kohus pole selgitanud, millised dokumendid on tema hinnangul fiktiivsed.
  11. V.P. , P.H. ja V.L. võisid panna rahapesu toime T. Leppiku teadmata.
  12. P.H. ja V.L. nõustusid kokkuleppemenetlusega ilmselt pragmaatilistel kaalutlustel. Kokkuleppemenetluste otsused ei saa olla praeguses asjas tõendid.
  13. Pole aru saada, mille alusel on kohus leidnud, et T. Leppik omandas Urkise kontolt välja võetud 12 400 eurot. Seda raha kasutati hoopiski Urkise majandustegevuses. Seda väidet ei saa T. Leppik aga tõendada, kuivõrd sündmusest möödunud pika aja tõttu ei ole asjasse puutuvaid dokumente säilinud.
  14. Et T. Leppiku hinnangul oli äritehing igati korrektne, viibis süüdistatav keelueksimuses KarS § 39 mõttes.
  15. Mõistlik menetlusaeg on möödas, mistõttu tuleb menetlus sel põhjusel lõpetada või kergendada karistust. Süüdistusakt esitati alles
  16. aasta aprillis. Õigusabipalved esitati üksnes Lätile. V.L. kodu läbiotsimise määrus tehti alles
  17. juulil
  18. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli uurimine mitmel puhul justkui pausil. Ei saa öelda, et T. Leppik jättis menetleja kutse 11
(24)peale kohale ilmumata. T. Leppik jättis korra menetleja juurde tulemata seetõttu, et ta viibib tihti välismaal ega saanud seetõttu menetleja kutset kätte.
  1. T. Leppiku karistust tuleb kergendada. Tegu oli ühe episoodiga. Kuritegelikult aktiivsem V.L. sai T. Leppikust kergema karistuse: 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, mis jäeti üksnes 2 aasta 7 kuu pikkust katseaega kohaldades täitmisele pööramata.
  2. Et T. Leppik ei omandanud Urkise kontolt välja võetud 12 400 eurot, ei saa temalt sellist summat asenduskonfiskeerimise korras välja mõista.
  3. Prokuratuur esitas ringkonnakohtule enne kohtuistungit taotluse võtta vastu tõendid, mis kinnitaks eelkuriteo karistatavust Kanadas. Oma taotlust põhjendas prokuratuur selliselt. Kahtlused eelkuriteo karistatavuse kohta Kanadas tõi kaitsja välja alles maakohtus toimunud vaidlustes. Tegelikult viitavad juba mitmed varasemad menetluse käiguse esitatud Kanadast pärit dokumendid sellele, et BC Hydroga toimunu kujutab endast Kanadas kuritegu. Eesti politsei püüdis karistatavust Kanadas uurida Interpoli kaudu, ent sellele päringule mingit vastust ei tulnud. Pärast maakohtu vaidlusi pöördus Eesti Kanada esindaja poole Eurojusti kaudu. Sellele pöördumisele andis Kanada ametliku vastuse. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus aktsepteerima tõendeid mingi teo karistatavuse kohta välisriigis ka siis, kui need tõendid on esitatud vabas vormis. Seetõttu tuleb tõendiks pidada ka Eesti küsimusi Kanadale nii Interpoli kui Eurojusti kaudu ning Kanada poolt Eurojusti vahendusel esitatud vastuseid. Kaitsja leidis kohtuistungil, et prokuratuuri esitatud tõendeid vastu võtta ei tohiks. Kuriteo karistatavus Kanadas on tõendamiseseme asjaolu. Kõik tõendamiseseme asjaolud peavad kajastuma süüdistuses ja neid tuleb uurida maakohtus. Sellele puudusele viidati juba kaitseaktis. Pealegi ei ilmne materjalidest selgelt, et praegu väidetavalt aset leidnud tegu on Kanadas karistatav.
  4. Prokuratuur vaidles kohtuistungil apellatsioonis esitatud väidetele vastu, tuues eeskätt välja järgmist.
  5. Eelkuritegu on tõendatud. P.C. andis oma ütlused vande all. Lisaks P.C. i ütlustele tõendavad kelmust mitmed teisedki Kanadast pärit tõendid. BC Hydroga ette võetu on Kanadas kuriteona karistatav ja Kanadas tuvastati ka kaks kahtlustatavat: D.T. ja P.H. . Pole oluline, et kedagi ei ole eelkuriteos süüdi tunnistatud.
  6. O.H. asjatundjana antud ütlused on asjas kasutatavad. Asjatundja M.T. i sõnul ta georadaritega tegelenud ei ole. Samas kattuvad O.H. ja M.T. i seisukohad asjasse puutuda võivate seadmete hinna osas.
  7. Maakohus leidis loogiliselt, üksikasjalikult ja õigesti, et süüdistatava väited georadari osas ei ole üheski nüansis usutavad.
  8. Mõistliku menetlusajaga probleeme ei ole. T. Leppik kuulati üle alles
  9. aasta aprillis. Üle kuulamine viibis sedavõrd kaua seetõttu, et P.H. oli kadunud ja asi oli seotud mitmete välisriikidega. Lisaks mõistis kohus T. Leppikule miinimumi lähedase karistuse.
  10. Korrektne oli ka konfiskeerimine. Urkise kontol ei liikunud muud raha kui rahapesuga seonduv, mistõttu ei saanud T. Leppik välja võetud 12 400 eurot kasutada Urkise majandustegevuseks. See oli hoopiski T. Leppiku tasu rahapesu eest. Väidetavaid legaalseid tehinguid ükski tõend (nt raamatupidamisandmed) ei kajasta – T. Leppikule olid raamatupidamisdokumendid kättesaadavad ja seda juba hiljemalt alates
  11. aasta kevadest. 12
(24)
  1. T. Leppiku sõnul ta kuritegu toime ei pannud. Kanada võimud on teinud head ja kiiret tööd. Mingit kuritegu ei toimunud. Prokurör on olnud ebaprofessionaalne ja süüdistus on välja mõeldud. Georadar oli olemas. O.H. on ebapädev. T. Leppik on olnud ettevõtluses tegev aastaid ja ta on juhtinud ka kõige suurema käibega firmat Eestis. Kunagi soovis ta rajada Eestisse teemantite lihvimise tehast. Uurija juurde ei tulnud ta omal ajal kohemaid seetõttu, et tal oli tarvis välismaal äri ajada ja seda ta ka uurijale ütles. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus põhjalik, arusaadav ja suuresti korrektne ning selle tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus ei näe vajadust hakata esimese astme kohtu öeldut üksipulgi üle kordama, vaid piirdub juhinduvalt

§ 342lg 3 p-st 1 eeskätt apellandi väidetele vastamisega.

Kriminaalkolleegium peatub kõigepealt väidetava eelkuriteo tõendatuse küsimustel (I), analüüsib seejärel, kas tõendatu kujutab endast (eel)kuritegu (II), käsitleb seejärel raha pesemise faktiliste asjaoludega seotud kaitseväiteid (III), võtab pärast seda seisukoha nende apellatsiooniväidete kohta, mis on seotud viimati nimetatud asjaoludele juriidilise hinnangu andmisega (IV), vaeb siis ülejäänud kaitseväiteid (V), teeb otsustuse menetluskulude kohta (VI) ja võtab viimaks apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (VII). Kuivõrd ringkonnakohus lähtub eeskätt apellatsioonis välja toodust (vt ülal), käsitletakse apellatsioonivälist mateeriat vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik otsusest arusaadavuse (argumentatsiooni ladususe) huvides. (I) Eelkuritegu: faktilised asjaolud 104. Apellant väidab, et prokuratuuri poolt eelkuriteoks peetavat sündmust pole (korrektselt) tõendatud. Ringkonnakohus selle väitega päri ei ole. 105. Potentsiaalsed tõendid eelkuriteosündmuse kohta on Kanadast pärinevad dokumendid: P.C. i vandetunnistus koos lisadega ja BC Hydro koostatud dokumendid (hagiavaldused) Alberta Kohtule. 106. Asjakohane ei ole apellandi viide

§-le 65. Ilmselt peab kaitsja silmas selle paragrahvi esimest lõiget, mille kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Selle normi mõte on tagada, et Eesti menetlusse ei toodaks n-ö tagaukse kaudu sisse meie õiguskorras vastuvõetamatut tõendite kogumise praktikat. Nt on võimalik, et riigis X võib (mingite kuritegude menetlemisel) kasutada ütluste saamiseks piinamist (kusjuures piinamise kohta võidakse kasutada ka mingeid eufemistlikke termineid). Seega oleks ütluste saamine piinamisega selles riigis korrektne. See aga oleks ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse alusprintsiipidega ehk ka kriminaalmenetluse põhimõtetega, mistõttu ei saaks tulenevalt

§ 65lg-st 1 sellisele tõendile tugineda.

Praegu puuduvad millelegi sarnasele igasugused viited. Veelgi enam: puuduvad viited mitte üksnes mingi Kanadas tehtud menetlustoimingu vastuolule Eesti õiguspõhimõtetega, vaid pole üldse näha, et Kanada riik mingeid menetlustoiminguid teinud oleks: P.C. i vandetunnistus ja BC Hydro dokumendid on koostatud mitte Kanada riigi poolt sealse kriminaalmenetluse käigus, vaid BC Hydro initsiatiivil.

  1. Kriminaalkolleegium ei näe probleemi tuginemisel
  2. juuli 2012 elektronikirjale (ja selle manusele) (kd 4, tl 13–18): tegemist on kohtupraktikas igati tavapärase olukorraga, kus e-kiri ja selle manused prinditakse paberile ja lisatakse toimikusse. Niisamuti on kõigiti harjumuspärane, et välja prinditakse mingis elektroonilise andmebaasis olev loetelu mingitest pangamaksetest: nii on praegu kohtule esitatud nimekiri kuuest väljamaksest (kd 4, tl 42). Küsimusi ei tekita ka tõik, et need teabeallikad on vastavalt P.C. i vandetunnistuse ja BC Hydro hagiavalduse lisaks. Nimelt 13

(24)on Riigikohus leidnud, et tõenditeks on võimalik pidada dokumente, mis on lisatud välismaisele süüdistusaktile (otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 169). Ringkonnakohtu hinnangul pole mingit alust leida teisiti puutuvalt võõrriigis koostatud süüdistusaktiks mitte olevatesse dokumentidesse: kui dokumenti lisades olev info näib (teiste tõendite valguses) usutav, võib neid lisasid arvesse võtta. Seda ringkonnakohus praegu teebki.
  1. E-kiri ja maksed üksinda aga eelkuriteosündmust tõendada ei saaks: nad võiksid küll moodustada „luustiku“, aga „liha“ sellele luustikule on senises menetluses saadud P.C. i vandetunnistusest ja BC Hydro hagiavaldustest ning mõningal määral ka P.C. i vandetunnistusele lisatud faksivahetusest BC Hydro esindaja R.A.A. ja CIBC-panga esindaja G.S.A. vahel (kd 4, tl 19–25): alles neis dokumentides olev info võimaldab saada n-ö koherentse pildi juhtunust. Järgnevalt tulebki hinnata, kas toetuda on võimalik ka neile infokandjatele, st P.C. i vandetunnistusele, BC Hydro hagiavaldustele ja faksivahetusele.
  2. Faksivahetuse osas ringkonnakohus takistusi ei näe. Tegemist on dokumendiga (või teabetalletusega – kui leida, et dokument eeldab seda, et (originaal)info paikneb püsivalt kehalisel esemel, nt paberil (e-kirja puhul see nii ei ole))

§ 63

tähenduses, millelt nähtub BC Hydro ja CIBC-panga esindaja arutelu selle kohta, kuidas peaks pank reageerima BC Hydro suhtes toime pandud pettusele. 110. Võiks proovida väita, et sama peaks leidma ka vandetunnistuse ja hagiavalduste osas: need kujutavad endast dokumente

§ 63mõttes.

Ringkonnakohus nõustub siiski kaitsjaga, et asi nii lihtne ei ole. Tegemist on (Kanada) kohtule, st (Kanada) riigile suunatud inimeste kirja pandud väidetega mingi sündmuse kohta. Vandetunnistuses toodud väited on esitanud P.C. . Hagiavaldustes märgitu autorit pole võimalik tuvastada, aga on selge, et tegemist on mingi inimesega.

§-st 15 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõtte kohaselt peaks mingi sündmuse kirjeldamine kohtule (riigile) mõne inimese poolt toimuma mitte kirjalikult, vaid suuliselt kohtusaalis – ja seda kirjeldajat nimetatakse tunnistajaks (või kannatanuks). Seetõttu kerkib küsimus, kas praegu oli võimalik P.C. i ja hagiavalduste koostaja üle kuulamisest loobuda ja tugineda selle asemel nende kirja pandule. 111. Kui väidetav eelkuritegu oleks toimunud Eestis, saab kindlusega külgneva tõenäosusega öelda, et toimitud oleks teisiti: nii kohtueelselt kui kohtus oleks n-ö Eesti BC Hydro ja/või n-ö Eesti Accenture esindajad üle kuulatud. Kui need esindajad oleksid politseile või kohtule öelnud, et nad jätavad ülekuulamisele tulemata ja a) panevad selle asemel neile teada oleva kirja ning saadavad menetlejale või b) saadavad menetlejale mõne oma varem koostatud dokumendi (nt hagiavalduse), ei oleks see väga suure tõenäosusega läbi läinud: nende kirja pandu oleks

§ 15

tõttu kõrvale jäetud ja nad oleksid ikkagi politseisse või kohtusaali ülekuulamisele kutsutud või toodud. Niisiis võiks esmapilgul tõesti öelda, et kaitsjal on õigus: P.C. i vandetunnistuses ega hagiavaldustes väidetut ei saa tõendiks pidada – P.C. i ja hagiavalduste autori oleks pidanud istungil üle kuulama. Ringkonnakohus siiski nii ei leia. 112. Küll tuleb kõigepealt tõdeda, et kriminaalmenetluse seadustikku kirja pandut üksnes grammatiliselt tõlgendades kaitsja arusaama ümber lükata ei saa. Tõsi,

§ 291

näeb ette mõningad võimalused jätta tunnistaja kohtus üle kuulamata ja tugineda teabele, mida see tunnistaja on kohtueelselt avaldanud. Nii selle paragrahvi esimene kui ka kolmas lõige (vastavalt deponeeritud ja deponeerimata ütlused) aga eeldavad seda, et tunnistaja oleks menetlejale (nt politseile või eeluurimiskohtule) ütlused andnud. Praegu aga nii ei ole: ei P.C. ega hagiavalduste koostaja ühelegi menetlejale mingeid ütlusi andnud pole. 14

(24)
  1. Järgnevalt tuleb küsida, kas see, et kriminaalmenetluse seadustik sellele vaid grammatiliselt lähenedes vandetunnistusele ega hagiavaldustele tugineda ei võimaldaks, tähendabki automaatselt seda, et need teabekandjad tuleb kõrvale jätta. Sellele küsimusele vastates tuleb pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele.
  2. Materiaalses karistusõiguses kehtib analoogiakeeld. See tuleneb juba põhiseaduse § 23 lg-st 1, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seadus seda tegu kuriteoks ei tunnista; otsesõnu on seaduse analoogiale tuginemise keeld välja toodud KarS § 2 lg-s
  3. Kriminaalmenetluses aga sellist keeldu ei tunta. See tähendab seda, et seaduses otsesõnu kajastamata menetluslikke reegleid võib tuletada ka normidest, mis vaatluse all olevat olukorda vahetult ei reguleeri, ent puudutavad situatsioone, mis on kõne all olevaga sarnased.
  4. On alust eeldada, et seadusandjal oli kriminaalmenetluse seadustikku luues suuresti n-ö silme ees tavapärane menetlus, st menetlus, mis leiab aset (ainult) Eestis. Ajapikku on – paljuski tänu interneti arengule – kuritegevus aga muutunud üha rahvusvahelisemaks, mistõttu tuleb Eestis menetleda ka kuritegusid, mis pandi toime välismaal (või rahapesu puhul: mille eelkuritegu pandi toime välismaal). Niisuguses olukorras on võimalik (või: tavaline), et tunnistajadki asuvad välismaal, nt suisa teisel pool maakera. Seetõttu on selge, et tunnistajate kohtusse saamine oleks palju keerulisem, kui see on Eestis asuvate tunnistajate puhul. Siit aga saabki jõuda esimese analoogiani

§-ga 291. Selle paragrahvi esimese lõike neljas punkt räägib sellest, et tunnistaja asukohta ei suudeta mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha ja viies punkt kõneleb olukordadest, kus tunnistaja kohtusse ilmumist takistab mõni kõrvaldamatu takistus või takistus, mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured. Kanadas elava P.C. i kutsumine Valgas aset leidnud maakohtu istungile oleks kindlasti olnud äärmiselt keeruline ja väga ressursimahukas. Midagi muud ei saaks öelda puutuvalt sellesse inimesse, kes koostas BC Hydro hagiavaldused – ja selle inimese kutsumisele oleks veel pidanud eelnema tema identiteedi selgeks tegemine. Nii kriminaalmenetlusalase kui üldise elukogemuse pinnalt võib väita, et isegi kui prokuratuur oleks neid inimesi kohale kutsuda üritanud, oleks see üritus jäänud suure tõenäosusega viljatuks. Ehk oleks mõneti suuremat edu tõotanud nende inimeste ülekuulamine interneti teel (

§ 291lg 2), aga seegi oleks nõudnud väga suurt ressurssi.

Seetõttu tuleb öelda, et nende inimeste kirja pandud ütlustele tuginemist võib õigustada

§ 291

lg 1, mille kohaselt võib mõnikord jätta inimese kohtus üle kuulamata, kui see ülekuulamine oleks väga ressursimahukas või suisa võimatu. 116. Siiski ei saa Eestist kaugel asuvat inimest jätta üle kuulamata ja tugineda tema poolt kirja pandule alati ja automaatselt. Kindlasti on väga oluline see, kas on põhjust eeldada, et kirja pandu vastab tõele. Siinkohal on oluline

§ 291

lg 3 p 1, mille kohaselt võib tugineda varasemalt antud ütlustele, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda ütluste usaldusväärsuses. Seega on seadusandja leidnud, et kui varem antud ütlused tunduvad neid lugedes arusaadavad, tõepärased ja loogilised, võib see anda võimaluse jätta inimene vahetult üle kuulamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja prokuratuuriga, et vandetunnistuses ja hagiavaldustes kirja pandu näib kõigiti loogiline ja usutav. Erinevalt prokuratuurist ei omista aga ringkonnakohus kuigivõrd tähelepanu sellele, et P.C. i kirja pandu näib olevat aset leidnud vande all. Kriminaalkolleegium ei tea, mida tähendab millegi väitmine vande all Kanada õiguse kohaselt. Eesti kriminaalmenetlus vande all ütluste andmise instituuti ei tunne: riigi poole pöördudes tuleb alati tõtt rääkida. 117. Siiski ei ole veel ka mingi väite usutavus kaugel oleva tunnistaja üle kuulamata jätmiseks piisav. Ringkonnakohus soostub igati Saksa õiguses maksvusel oleva arusaamaga, et vahet on tarvis teha sellel, kas inimene koges oma tunnistuses kajastuvat vahetult mõnega oma viiest meelest või mitte (Diemer – Karslruher Kommentar zur Strafprozessordnung. 8. Auflage, § 250/1). 15

(24)Kui ta seda koges, ei ole tema üle kuulamata jätmine ilmselt võimalik. Näide: Calgarys olev A lubab maksta B-le 2 miljonit Kanada dollarit selle eest, et too tapab ära C; B teebki seda ja A kannab lubatud raha talle üle; sooviga varjata selle raha päritolu, kannab B raha omakorda üle maailma laiali, sh Eestisse; ilmneb, et Calgarys toimunud C tapmist nägi pealt D. Niisuguses olukorras saab öelda, et D tajus eelkuritegu (C tapmine) vahetult oma nägemismeelega. Sellises olukorras ei saaks Eestis toimetatava rahapesu menetlemisel tugineda eelkuriteo tuvastamisel D kirjalikele ütlustele: D tuleks kuulata vahetult üle (või tuleks tugineda muudele tõenditele). Praegu aga olukord selline ei ole. Ei P.C. ega hagiavalduse koostaja näinud BC Hydro vastu toime pandud kelmust (vt kvalifikatsiooni kohta all) vahetult pealt ega tajunud seda vahetult muudegi meeltega. Nad jõudsid oma kirjutistes esitatud järeldustele hoopiski deduktsiooni teel, analüüsides erinevaid infokilde: 4. juulil 2012 saadetud e-kirja, Itroni esindajate väiteid maksete mitte saamise kohta, pangakonto väljavõtteid jms. Niisugusel juhul ei ole tunnistaja isik sedavõrd tähtis, nagu ta on kuritegu vahetult tajunud tunnistaja puhul. Seepärast ei ole ka sellise tunnistaja üle kuulamine möödapääsmatu. 118. Ülal öeldut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et vandetunnistusele ja hagiavaldustele tohib tugineda – seda analoogia korras

§-ga 291 ja tulenevalt sellest, et P.C. ega hagiavalduste koostaja ei viita nende poolt kirja pandus sündmusele, mida nad tajusid vahetult.

  1. Äsja käsitletud tõenditest ilmneb kokkuvõtvalt selline sündmus. Keegi, kes esitles end audiitor S. Hamelina, saatis aadressilt hamel_itron@imap.cc
  2. juulil 2012 ühe inglise keelse ekirja aadressile BCH-AccountsPayable@absu.accenture.com. Viimati nimetatud aadress oli seatud sisse seoses Accenture poolt BC Hydro eest BC Hydro maksete tegemisega (Accenture osutas BC Hydrole maksete tegemise teenust). Viidatud elektronkirjaga sooviti jätta kirja adressaatidele, st Accenture töötajatele muljet, justkui oleks kiri tulnud BC Hydro äripartner Itronilt ja justkui paluks Itron, et BC Hydro maksaks edaspidi Itronile tasutavad summad uuele pangakontole. Uus konto toodi kirja manuses välja ja seal märgiti ka seda, et konto kasutaja on IItron. Itronil ei olnud kirja saatmisega mingit seost. Kirja saatja oli isik, kes soovis, et BC Hydro raha hakataks maksma kontole, millele oli juurdepääs kirja saatjal või mõnel tema kaasosalisel. Konto kasutaja nimi IIrton (IItron CDA) ei olnud Itroniga (Itron Canada Inc) sarnane juhuslikult: sellist nime kasutati lootuses, et Accenture esindajad peavad kirja saatjaks tõepoolest Itronit. Samal eesmärgil kasutati ka sõna „itron“ meili saatja nimes. See plaan õnnestus: meiliga tegelenud Accenture esindajad pidasid kirja igati korrektseks ja lähtusidki sellest, et Itron soovib mingil põhjusel nüüdsest BC Hydro makseid uuele arvelduskontole. Sellest lähtuvalt kandis mõni Accenture töötaja
  3. juulist kuni
  4. augustini 2012 IItroni kontole 1 981 151,38 Kanada dollarit. (II) Eelkuritegu: juriidiline hinnang
  5. Maakohus leidis korrektselt, et ülal kirjeldatu näol on tegemist kelmusega KarS § 209 tähenduses. E-kirjas esitati tõele mitte vastav väide, et Itron soovib raha maksmist uuele kontole. Selle pettuse najal tekkis Accenture töötajates eksimus: nad jäid neile väidetut uskuma. Selle eksimuse ajel tegid nad varakäsutuse: kandsid kuuel korral kokku üle 1 981 151,38 Kanada dollari. Selle varakäsutuse tõttu tekkis BC Hydrol 1 981 151,38 Kanada dollariline varaline kahju ja maksete saajal sama suur varaline kasu. Meili saatja sellise stsenaariumi aset leidmist lootiski ehk ta tegutses nende koosseisuelementide osas tahtlusega. Lisaks oli tal varalise kasu saamise eesmärk: pettusmeili saatiski ta seetõttu, et saada BC Hydro raha. Viiteid õigusvastasust või süüd välistavatele asjaoludele ei esine, mistõttu tuleb eeldada, et tegu oli õigusvastane ja süüline. Seega 16

(24)kujutas meili saatmine endast kuritegu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, kas esinesid ka mingid KarS § 209 lg-s 2 nimetatud kvalifitseerivad asjaolud.
  1. Kaitsja leiab õigesti, et välismaal toime pandud kuritegude puhul on oluline ka nn topeltkaristatavus: Eesti seaduse järgi (eel)kuriteoks olev tegu peab olema karistatav ka selle teo toimepanemise kohas. See on tuletatav KarS § 7 lg-st
  2. Pole teada, kust saadeti
  3. juuli 2012 ekiri: seda võidi teha Kanadas, aga ka ükskõik kus mujal maailmas. Oluline on aga see, et kelmuse koosseisuline tagajärg tekkis Kanadas: BC Hydro oli Kanada äriühing, kes jäi ilma oma Kanadas olnud varast. See aga tähendab, et KarS § 11 lg 1 p 3 mõttes pandi tegu (vähemalt muu hulgas) toime Kanadas, sest just Kanadas saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg. Niisiis on oluline, kas selline tegu on karistatav Kanadas.
  4. Eelöeldut silmas pidades oleks olnud korrektne, et prokuratuur oleks teo karistatavusele Kanadas viidanud juba süüdistuses. Samas pole karistusseadustiku kehtivust puudutava näol – ka seoses topeltkaristatavusega – tegemist materiaalse süüteokoosseisu elemendiga. Sellest lähtuvalt on Riigikohus aktsepteerinud, et andmed teo karistatavuse kohta esitatakse alles kohtumenetluse käigus (otsus asjas nr 3-1-1-35-07). Ringkonnakohus ei näe probleemi ka selles, kui kohus tugineb topeltkaristatavust kontrollides mõnele avalikult kätte saadavale allikale: nt õiguskirjandusele või internetis olevale teabele. Ringkonnakohus ei välista, et mõningatel juhtudel ei olegi topeltkaristatavuse jaatamiseks tarvis mingitele konkreetsetele allikatele tugineda: nt on ilmselge, et vähemalt n-ö läänemaailmas on tapmine igal pool karistatav.
  5. Äsja märgitut silmas pidades võtab ringkonnakohus vastu prokuratuuri esitatud meilivahetuse, milles Kanada ametnik Thomas Beveridge kinnitab, et praegu aset leidnu kujutab endast kelmust (fraud) Kanada karistusseadustiku § 380 lg 1 tähenduses (vt prokuröri poolt ringkonnakohtule esitatud dokumente). Kanada valitsuse hallataval veebisaidil on ära toodud selle sätte tekst – seal hulgas on näha, et niisuguse teo eest võidakse karistada kuni 14 aasta vangistusega (https://laws-lois.justice.gc.ca/eng/acts/c-46/page-82.html#h-122424). Ka ei saa jätta märkimata, et kelmus on klassikaline kuritegu ja on ka iseenesest igati eeldatav, et üldteadaolevalt tugevaks õigusriigiks olevas eduka majandusega Kanadas on kelmus karistatav. Seega on topeltkaristatavuse nõue täidetud.
  6. Niisiis leidis aset eelkuritegu ehk kuritegelik tegevus RahaPTS § 4 lg 1 tähenduses. (III) Rahapesu: faktilised asjaolud
  7. Rahapesu faktilisi asjaolusid puudutavad apellatsiooniväited on kohati mõneti segased ja jäävad puhuti piisavalt põhjendamata; ka kordab kaitsja end paaris kohas. Seda silmas pidades loobub ringkonnakohus suuresti püüdest need väited kuidagi süstematiseerida (nt lähtuvalt deliktistruktuurist), vaid n-ö käib apellatsiooni valdavalt läbi punkt-punktilt ja selles järjekorras, nagu kaitsja oma väited esitanud on.
  8. Kõigepealt toob apellant välja georadarit puudutavad väited: kaebaja leiab, et selline seade oli olemas ja T. Leppik müüs selle Urkise esindajana Vekadile (apellatsiooni p-d 2.3, 2.3.1, 2.3.3, 2.3.4, 2.3.5, 2.3.6, 2.3.7 ja 2.3.9). Ringkonnakohus on päri maakohtuga: mingit georadarit ei eksisteerinud ja seda seega loomulikult keegi ka kellelegi ei müünud.
  9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on asi georadarisse puutuvalt selge juba O.H. ütluste põhjal.
  10. Esiteks pole mingit alust kahelda O.H. pädevuses ega tema hinnangute paikapidavuses. Kõigepealt selgitas O.H. oma tausta: see taust võimaldas arvata, et O.H. on selle valdkonna 17
(24)spetsialist. Seda arvamust kinnitas O.H. ütluste sisu: ütlused olid korrektselt argumenteeritud, arusaadavad ka selle valdkonna võhikule ja igati loogilised. Täiesti mõistmatuks jääb apellandi väide, et kohus ei tohtinud tugineda asjatundja arvamusele ega järeldustele (apellatsiooni p 2.3.4). Mis mõte asjatundja kaasamisel üldse on, kui asjatundja öeldule tugineda ei tohi? See, kas maakohus nimetas O.H. t kusagil eksperdiks või mitte, O.H. öeldut kahtluse alla ei sea.
  1. O.H. ütluste põhjal tuleb leida, et kaitseversioonile vastaval georadaril ei ole kuigivõrd puutumust füüsika ega reaalsusega: niisugust seadet olemas ei ole ega saagi olemas olla. Et maakohus on O.H. lt kuuldud seisukohad välja toonud – sealhulgas puutuvalt OKM-i pakutavatesse seadmetesse – ja neid igati loogiliselt järgimist väärivateks pidanud (vt käesoleva otsuse p-d 42–46), ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid üle korrata. Olgu vaid apellatsioonis välja toodud väidetele vastamiseks märgitud järgmist.
  2. Mitte kuidagi ei saa nõustuda seisukohaga, et georadarit puudutavat infot ei ole internetis enam seetõttu, sest sündmusest on möödunud mitu aastat. Info ei kao internetist seetõttu, et ta on juba mitu aastat veebis olnud. Kõiksugu uuringud kinnitavad, et teabe hulk internetis paisub tohutu kiirusega. Seetõttu ei ole usutav, et mõni aasta tagasi oli küll informatsioon täiesti unikaalse füüsikalise võimalikkuse piire kompava seadme kohta internetis olemas, ent vahepeal on ta kuhugi kaduma läinud ning keegi pole ka täiendavat teavet välja toonud.
  3. Apellandiga tuleb nõustuda selles, et maakohus on jätnud selgelt välja toomata, miks ta ei tugine teise asjatundja M.T. i ütlustele. On võimalik, et põhjus peitub otsuse selles lauses: „Kuivõrd asjatundjana üle kuulatud M.T. ei ole isiklikult georadaritega kokku puutunud, tekkis prokuröril kahtlus asjatundja tegeliku pädevuse osas“. Võib olla, et ka kohus ei pidanud M.T. it piisavalt pädevaks – otsesõnu kohus seda aga öelnud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et tõepoolest ei olnud M.T. georadaritesse puutuvalt sedavõrd asjatundlik, nagu O.H. . Nimelt kinnitas M.T. ise, et ta ei ole georadaritega kokku puutunud (kd 5, tl 60). Seetõttu on mõistetav, miks toetus maakohus just O.H. välja toodule. Lisaks aga ei saa ka M.T. i ütluste põhjal leida seda, mida nende põhjal üritab näidata kaitsja. M.T. kõneles suuresti metalliotsijatest, millega on võimalik tuvastada metalli paarikümne sentimeetri sügavusel maa all. On selge, et niisugune info ei anna toetust T. Leppiku kirjeldatud n-ö imemasina olemasolule. Ka ei ole kuigivõrd kaalu kaitseväitel, et M.T. i kinnitusel oli tegemist georadariga. M.T. ilt küsiti: „Antud juhul olete veendunud, et see on georadar?“. Selle peale vastas M.T. : „Siin on kirjas, GPR […]“. Niisiis rajaneb M.T. i väide sellele, et seade väideti olevat georadar M.T. ile näidatud dokumendis. Lisaks ütles ka M.T. , et kuigivõrd sügaval maa all midagi tuvastada ei saa: „sügavuse osas tuleb füüsika ette“ (kd 5, tl 61). Ka on meelevaldne teha M.T. i väite alusel, et tarkvara välja töötamine maksab raha (kd 5, tl 61), järeldus, nagu hankinuks T. Leppik tõepoolest 340 000 või 370 000 eurose seadme. Esiteks pole selle väitmiseks, et tarkvara loomise eest on tarvis maksta raha, küsida nõu füüsika- või radariekspertidelt: see on triviaalsus, mis on igaühele mõistetav. Teiseks aga selgitas M.T. , et tema arusaamise kohaselt ei pidanud talle näidatud paberi kohaselt tarkvara eest juurde maksma.
  4. Viimaks ei saa seonduvalt georadariga mitte kuidagi jätta eraldi välja toomata T. Leppiku kahte väidet. Esiteks seda, et sadu tuhandeid eurosid olevat vaja olnud kulutada selleks, et leida üles mingi sõja ajal kuhugi sügavale maa alla täpselt teadmata kohta peidetud kuld. Teiseks väitis T. Leppik ka seda, et ta läks seda üliinnovatiivset sadu tuhandeid eurosid maksma pidanud seadet otsima Stokkerisse, st tavaliste tarbekaupade poodi. Niisuguseid väiteid on juba iseenesest väga keeruline tõsiselt võtta – ja nagu maakohtu tuvastatu ning ülal märgitu kinnitavad, ei olnudki neil väidetel tõega pistmist. 18
(24)
  1. Et georadarit olemas ei olnud, on selge ka see, et tõesed pole dokumendid ja väited, millest tuleneb vastupidine. Jällegi ei käsitle ringkonnakohus kõiki maakohtus vaidluse all olnud aspekte üksipulgi üle, vaid piirdub apellandi väidetele vastamisega.
  2. Mõnetisi segadusi on tekitanud V.L. kirjalik selgitus (kd 3, tl 168–170). Maakohus on V.L. väiteid analüüsinud (vt maakohtu otsuse lk 13–14). Apellant leiab, et tegemist ei ole tõendiga ja seetõttu kohus sellele tugineda ei tohtinud (apellatsiooni p 2.3.2). Prokurör sõnas seoses selle selgitusega maakohtu istungil järgmist: „Kahtlemata ei ole V.L. tõendi allikana isegi kirjas süüdistusaktis ja ma ei taotle tema ülekuulamist ja ütluste andmist, küll aga tahaks fikseerida selle, et V.L. ise vahetult on esitanud menetlejale T.K. needsamad dokumendid.“ (kd 5, tl 51). Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga: V.L. ütlustele tugineda ei saanud. Esiteks on takistuseks see, et V.L. ütlustele (ei kirjalikus vormis ega ka suuliselt, st V.L. le kui tunnistajale) ei viidata süüdistusaktis (vt

§ 2861lg 1 p 2).

Teiseks aga tuleb siingi pidada silmas tõendite vahetut uurimist, st

§ 15. V.L.

ei ela mitte teisel pool maailma Kanadas, vaid siinsamas Eesti kõrval, Lätis. Lisaks on Eesti võimud V.L. ga selle menetluse raames suhelnud – V.L. on suisa süüdi tunnistatud. Seega ei olnud V.L. Eesti riigile kaugeltki sedavõrd raskesti kätte saadav, nagu Kanadas resideeruvad ülal käsitletud inimesed. Ka seepärast ei olnud võimalik V.L. poolt kirja pandule tugineda. See aga loomulikult ei too endaga kaasa T. Leppiku automaatset õigeks mõistmist: maakohus on süüdimõistvat otsust tehes tuginenud väga paljudele muudelegi tõenditele.

  1. Kaebuses märgitu kohaselt pole loogiline maakohtu seisukoht, et kummaline on see, et T. Leppik nõustus tegema suure ettemaksu, ehkki P.H. oli talle omal ajal 20 000 Saksa marka võlgu jäänud (apellatsiooni p 2.3.10). Loogiline polevat see seisukoht seepärast, et T. Leppik ei teinud tehingut mitte P.H. iga, vaid Vekadiga, mille omanikeks olid V.P. ja J.P. . Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukoht loogiline: sellise tehingu tegemine näib kummaline. Ehkki P.H. ei olnud Vekadi omanik, oli P.H. il T. Leppiku versiooni kohaselt tehingus väga oluline roll. Elukogemuse põhjal saab öelda, et niisuguses rollis oleks mõistlik ettevõtja tehingust loobunud: et P.H. oli teda kunagi väga rängasti alt vedanud – maakohus märgib õigesti, et 1990-te Eestis oli 20 000 Saksa marka väga suur raha –, oleks ta suure tõenäosusega leidnud, et parem on sellest sõjakulla otsimise ärist eemale hoida.
  2. Apellatsiooni p 2.3.10 kohaselt ei ole loogiline ka maakohtu arusaam puutuvalt Vekadil tekkinud väidetavasse 100 000 eurosesse võlga Urkise ees. Meenutuseks: maakohus pidas kummaliseks, et T. Leppik (Urkis) ei hakanud P.H. ilt (Vekad) sedavõrd suurt summat välja nõudma, vaid leppis sellest ilma jäämisega. Apellant aga väidab, et see on seletatav tõsiasjaga, et T. Leppik (Urkis) oleks pidanud selle summa niikuinii V.L. le (LB and Co) ära maksma ja sellest lähtuvalt „arvas“ T. Leppik, et V.L. „teeb seda“. Jällegi on tegemist sugugi mitte usutava selgitusega. 100 000 eurot on tavalise inimese või väikeettevõtja jaoks suur raha. Seetõttu ei usu kriminaalkolleegium kuidagi, et sellest ilma jäämisse suhtutakse sedavõrd leigelt, nagu seda väitis end teinud olevat T. Leppik: ta olevat arvanud, et V.L. hakkab seda võlga välja nõudma. Ka ei muuda sellist stsenaariumit usutavamaks väide, et T. Leppik oleks pidanud selle raha niikuinii edasi andma. Ettevõtluse jaoks on olemuslik see, et võlgnikult X saadav raha antakse edasi võlausaldajale Y – ettevõtja kasumiks saab vaid väike osa äriühingu käivet moodustavast varast. Seega võiks ju enamik ettevõtjaid väita, et neid võlgade välja nõudmine ei huvita, sest nad peaksid võlgnikult saadava summa niikuinii ära maksma. On ilmne, et ettevõtlus nii ei toimi. Ja nii ei toiminud ta ka praegusel juhul: mingeid võlgu ei tekkinud ja vastupidised väited kujutavad endast valet.
  3. Kaebaja meelest ei viita rahapesule ka see, et Urkise Unicrediti arveldusarve avati
  4. augustil 2012 ja suleti
  5. oktoobril 2012 ning et sellelt tehti vaid kolme praeguse menetlusega seotud 19

(24)ülekannet (apellatsiooni p 2.3.11). Nimelt olevat Urkisel olnud arved mitmes pangas ja Unicrediti konto avati sooviga saada liisingulepingut – see leping aga jäi saamata ja arve suleti, sest Rahapesuamet olevat pangaga ühendust võtnud. Urkisel aga olevat olnud mitmeid töötajaid, insenere, brigadire, olevat tehtud erinevaid töid, akvalangistid olevat kohandanud ühe laeva mitme tuhande tonnise silla veest välja tõstmiseks jne. Kahjuks seda enam tõendada ei saavat, sest pika aja möödumise tõttu polevat enam võimalik tõendeid esitada. Seega üritab apellant kokkuvõtlikult väita , et Urkis oli võimas firma, ent kahjuks seda enam tõendada ei saa. Niisugune väide ei ole sugugi veenev, sest – nagu möönab apellantki – igasugused väited Urkise aktiivsele majandustegevusele puuduvad. Küll aga on olemas paar üksikut teiste tõendite kohaselt rahapesuks olevat ülekannet. Väide, et õigustavad tõendid on kunagi olemas olnud, ei ole aga enam kättesaadavad, on lõppastmes samastatav olukorraga, kus õigustavaid tõendeid ei ole: väited tõendite kunagi eksisteerimisele on paljasõnalised. Seega pole võimalik midagi muud, kui soostuda maakohtuga: pangakonto lühikeseks ajaks avamine ja vaid paari selle menetlusega seotud ülekande tegemine viitab tugevasti rahapesule.
  1. Apellatsioonis leitakse sedagi, et T. Leppikule ei saa heita ette kolmandate isikute tegusid – täpsemalt seda, et Vekadi kontolt kanti raha kiiresti edasi ja et P.H. ning V.P. sularaha välja võtsid (apellatsiooni p 2.4). Kriminaalkolleegium ei näe, et T. Leppikule oleks pandud süüks kellegi teise tehtut. Küll aga ei keela miski võtta arvesse mõne teise inimese tegu ja sellega seonduvaid asjaolusid ning tuginema neile kui kaudsetele tõenditele süüdistatava süü kohta (et heita süüdistatavale ette seda, mida tema teinud on). Praegu nii tehtud ongi: muu hulgas kinnitavad fiktiivsete ülekannete tegemist ja näilike lepingute koostamist teistegi inimeste teod – ning see kinnitab neid tõendeid, mis osutavad T. Leppiku süüle.
  2. Ka toob kaitsja välja, et kummastav on maakohtu arusaam, nagu oleks T. Leppik koostanud lepingu Astromi ja LB and Co vahel: tehingu kohta lepingu tegemine lepingu pooltega ei olevat samastatav lepingu valmistamise ja koostamisega isiku poolt (apellatsiooni p 2.5). See seisukoht jääb kolleegiumile suuresti mõistetamatuks. Maakohus väitis ringkonnakohtu arusaama päraselt järgmist. Lepingud Urkise ja Vekadi vahel koostas T. Leppik. Ka koostas T. Leppik lepingud Urkise ja LB and Co vahel. Kõik need lepingud on ühesuguse stiiliga. Samasuguse stiiliga on ka lepingud Astroni ja LB and Co vahel. Seega koostas needki lepingud T. Leppik. Kolleegiumi meelest on see arutluskäik igati loogiline ja toetamist väärt. Samamoodi on kõigiti nõustumisväärne maakohtu väide, et lepingutes kajastuva mitte aset leidmisele viitab lepingute lühidus ja pealiskaudsus. Selliseid lakoonilisi dokumente koostatakse tihtipeale siis, kui dokumendil mingit tegelikku sisu ei ole ja seda on vaja üksnes mingil põhjusel kellelegi näitamiseks. Nii on ka praegu.
  3. Apellatsiooni p-s 2.6 esitatud väide puudutab rahaülekandeid LB and Co ja Astromi vahel. Esiteks ei süüstavat need T. Leppikut, sest viimane ei ole kummagi äriühinguga seotud. Teiseks ei saavat T. Leppik ka parima tahtmise juures end õigustavaid tõendeid esitada, kuivõrd rahaülekannetest on möödunud pikk aeg. Ka need väited maakohtu otsuse tühistamist ei tingi. Et rahaülekandeid LB and Co ja Astromi vahel ei teinud T. Leppik, ei tähenda automaatselt, et need ülekanded ei viita kaudselt T. Leppiku süüle. Maakohus leiab igati põhjendatult, et ülekandeid ei saa majanduslikult ratsionaalselt põhjendada: mingit rahasummat n-ö põrgatatakse erinevate kontode vahel. Et sellel „põrgatamisel“ ei ole majanduslikku mõtet, saabki järeldada, et soov oli hiljem vajadusel mõni kontrolör (nt pangatöötaja, politseinik, prokurör või kohtunik) segadusse viia: rääkida talle mingi välja mõeldud lugu ja loota, et too jääb seda uskuma. T. Leppikuga on see aga seostatav seeläbi, et selle rahasumma kandis LB and Co-le just T. Leppik. Seega on igati põhjendatud öelda, et tegemist oli pikema „põrgatuste“ ketiga ja ühe lüli sellest ketist moodustas ka T. Leppik. Väitel õigustavate tõendite esitamise võimatuse kohta on kolleegium juba peatunud: see väide on paljasõnaline ega muuda tõsiasja, et õigustavaid tõendeid ei ole (vt otsuse p 137). 20
(24)
  1. Kaebaja hinnangul ei pea paika maakohtu seisukoht, et praegust menetlust puudutavad rahaülekanded LB and Co ja Astromi kontodelt olid kordades suuremad ülejäänud ülekannetest – suuri ülekandeid oli teisigi (apellatsiooni p 2.6.1). Selle seisukohaga soostub ringkonnakohus osaliselt. LB and Co kontol toimus
  2. aastal tõepoolest teisigi võrdlemisi suurte summade ülekandmisi, sh enne augustikuud (kd 1, tl 116–136). See tõdemus aga ei muuda loomulikult olematuks teisi maakohtu poolt õigesti T. Leppikut süüstavaks peetud tõendeid. Astromi kontol toimusid aga suured ülekanded just väidetava rahapesu perioodil, eeskätt
  3. aasta septembris, ja need on seostatavad LB and Co-ga (kd 1, tl 138–147).
  4. Apellant näeb maakohtu otsuses vastuolusid seoses Sencoleni ja Granuloga: ei saavat aru, miks pidas kohus nende äriühingute vahel sõlmitud lepinguid fiktiivseteks; selle fiktiivsuse tõdemise vahel olevat vastuolu kohtu arusaamaga, et Sencolen oli V.L. kontrolli all ning A.Z. oli pelgalt variisik; N.R. olevat võtnud laenu seoses katlamajade ehitamisega (apellatsiooni p 2.6.2). Ringkonnakohus ei jaga ka neid kaitsja seisukohti. On igati mõistetav, miks pidas maakohus viidatud lepinguid fiktiivseteks: mingeid majanduslikke kaalutlusi rahaülekannete taga ei olnud – raha kanti jällegi üle n-ö jälgede segamiseks ja sel põhjusel koostati ka lepingud. Miks kohus sellisele järeldusele jõudis, on kõigiti jälgitav: kohus viitab ebaloogilisustele lepingute tähtaegades, lepingute lakoonilisusele ja A.Z. i ütlustele, millest ilmneb selgelt, et tegemist oli variisikuga, kes kirjutas alla sellele, millele kästi, ilma ise millestki aru saamata ega isegi huvi tundmata. Miks peaks need tõdemused olema omavahel vastuolus, nagu leitakse apellatsioonis, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Neid tõendeid silmas pidades on loogiline seegi, et maakohus ei uskunud N.R. i väiteid selle summa võlgu võtmise kohta katlamajade ehitamiseks.
  5. Apellandi väitel ei hakanud T. Leppik Urkise nimel võlga Vekadilt välja nõudma seetõttu, et ta oleks selle summa pidanud niikuinii LB and Co-le maksma (apellatsiooni p 2.7.2). Apellant kordab ennast: vt otsuse p
  7. Apellatsiooni p-s 2.7.3 märgitakse, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järelduseni, et T. Leppik koostas fiktiivsed dokumendid, allkirjastas need, avas pangakonto ja kooskõlastas oma sammud teiste asjaosalistega. Selline väide on väga üldsõnaline ja seetõttu ei saa sellele vastata – või õigemini tuleb selle väite paikapidamatuse nägemiseks lugeda maakohtu otsust ja ka käesoleva otsuse eelnevaid lehekülgi. Ainsana peab ringkonnakohus vajalikuks eraldi peatuda väitel, et ei ole aru saada, mil moel saab öelda, et T. Leppik ja teised asjaosalised kooskõlastasid oma plaani. Otseseid tõendeid sellise kooskõlastamise kohta ei ole. Ometi ilmneb see kogutud tõenditest täiesti selgelt. T. Leppik, V.L. ja P.H. ei pannud tuvastatud tegusid toime juhuslikult või kogemata: teod toimusid nende eelneva kokkuleppe kohaselt. Ei ole võimalik öelda, kuidas see kokku leppimine detailselt toimus, aga see ei välista T. Leppiku vastutust.
  8. Kaebaja väitel ei pruukinud T. Leppik olla teiste plaanidest teadlik: V.P. ja P.H. võisid T. Leppikut ära kasutada (apellatsiooni p 2.7.4). Niisugune kaitseväide võinuks ehk n-ö läbi minna siis, kui T. Leppik oleks olnud võrdlemisi väheaktiivne: nt teinud ühe tehingu või allkirjastanud ühe lepingu vms. Olukord aga selline ei ole: T. Leppik avas pangakonto, tegi sellele kontole kantud rahaga mitu tehingut ja koostas terve hulga erinevaid lepinguid, millest osad ka allkirjastas. Lisaks kõneleb selle kaitseväite kahjuks tõsiasi, et T. Leppik ei ole end menetluses esitlenud n-ö mahhinatsiooni ohvrina, vaid on esitanud küllaltki keerukat ja detailset valet georadarist ning Urkise suuremahulisest äritegevusest.
  9. Apellandi meelest ei saa T. Leppiku süüd tuletada sellest, et P.H. ja V.L. on süüdi tunnistatud (apellatsiooni p 2.7.5). See arusaam on iseenesest õige. Apellant aga ei näita, kuidas ja kus täpselt maakohus tuletab T. Leppiku süü tõendatuse P.H. i ja V.L. süüdi tunnistamise faktist. 21
(24)Kriminaalkolleegium ise esimese astme kohtu otsusest seda välja ei loe, mistõttu tuleb öelda, et maakohus midagi sellist ei teinud.
  1. Kohus pole apellandi hinnangul ära näidanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et T. Leppik omandas 12 400 eurot, mille ta oma kontolt välja võttis; seda raha olevat T. Leppik kasutanud Urkise majandustegevuses; kahjuks ei saa T. Leppik ka selle kohta tõendeid esitada, sest sündmuses on möödunud liiga pikk aeg (apellatsiooni p 2.9). Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsusest ei tulene sõnaselgelt, mille alusel kohus leidis, et T. Leppik jättis viidatud raha endale ega kasutanud seda Urkise äritegevuses. Siiski on maakohtu järeldus õige ja tegelikult tuletatav ka esimese astme kohtu otsusest. Ülal märgitust ilmneb korduvalt, et Urkisel majandustegevusest ei olnud – ja seda leidis ka kohus. Seega ei saanud T. Leppik kasutada vaidlusalust rahasummat Urkise majandamisel. Tegemist oli hoopiski T. Leppiku tasuga tema tegude eest: pangakonto avamine, raha üle kandmise lubamine, raha ise üle kandmine ja lepingute koostamine. Nimelt ei ole mingit põhjust arvata, et T. Leppik oleks neid samme astunud n-ö altruistlikust huvist: ta tegi seda sooviga saada seesama 12 400 eurot, mille ta edasi kandmata jättis. Õigustavate tõendite esitamise võimatuse kohta vt otsuse p
  3. T. Leppik uskus end tegevat igati tavapäraseid majandustehinguid, mistõttu oli ta keelueksimuses (apellatsiooni p 2.10). T. Leppik ei olnud heausklik petetu: vt otsuse p
  4. Keelueksimuse kohta vt otsuse p
  6. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas raha pesemist puudutava õigesti nii, nagu see oli välja toodud juba süüdistuses. (IV) Rahapesu: õiguslik hinnang
  7. T. Leppiku tegevuse juriidilise kvalifitseerimise kohta on apellandil vaid paar vastuväidet.
  8. Kõigepealt käsitleb kolleegium kaitsja seisukohta, mis puudutab mitte üksnes õiguslikku hinnangut, vaid ka faktilisi asjaolusid. Nimelt märgitakse apellatsiooni p-s 2.8, et väär on kohtu väide, nagu oleks T. Leppik pannud teo toime kavatsetult. Apellandi meelest ei teadnud T. Leppik, et tegemist oli kriminaalset päritolu varaga või et P.H. ajas kriminaalset äri ning oli varem karistatud. Seda seepärast, et T. Leppik suhtles P-dega, kes käisid läbi T. Leppiku abikaasaga ning olid jätnud endast ausa ja usaldusväärse mulje.
  9. Rahapesuasjades ei pruugi n-ö väikesed mutrikesed teada kuigivõrd palju eelkuriteo üksikasjadest. Nimelt võivad kontrolörides segadust tekitama pidavaid rahaülekandeid tegevad inimesed olla n-ö kuritegeliku keti alles päris mitmendad lülid. Näiteks on mõeldav, et rahapesu organiseerija – kes võib olla, aga ei pea tingimata olema eelkuriteo toimepanija või organiseerija – otsib ise või annab mõnele oma abilisele käsu otsida välja mingid n-ö tankistid, kes peaksid hakkama pangakontosid avama ja ülekandeid tegema ning saama selle eest (eelkuriteoga hangituga võrreldes) pisikese tasu. See „tankistide“ välja otsija ei pruugi aga välja otsitavatele rääkida kuigivõrd või isegi üldse mitte raha päritolust, st eelkuriteost. Täiesti mõeldav on isegi see, et ta ütleb asja kohta uurivale „tankistile“, et mida vähem too teab, seda parem vms. Ka tundub tõenäoline, et „tankist“ isegi ei küsi midagi – lähtudes sellestsamast kreedost: mida vähem ta teab, seda parem. See, et raha (vahetu) pesija ei tea eelkuriteo üksikasju, ei tähenda aga seda, et tal ei ole tahtlust eelkuriteo osas. KarS § 16 lg 4 kohaselt piisab sellest, kui ta peab võimalikuks, et vara, millega ta oma toiminguid teeb, on hangitud kuritegeliku tegevusega, ja möönab seda – ehk rahapesija tegutseb ses osas kaudse tahtlusega. Praegu nii oligi. Pole tõendeid selle kohta, et T. Leppik oleks olnud kursis BC Hydro suhtes toime pandud kelmuse asjaoludega. Samas aga puudus T. Leppikul igasugune adekvaatne alus arvata, et tema kontolt läbi käinud raha ei olnud saadud 22
(24)kuidagi kuritegelikult. Ülal märgitust tulenevalt mõistis T. Leppik kõigiti seda, et rahaülekannetel ei olnud mingit majanduslikku sisu ja et mingit sisu polnud ka tema koostatud lepingutel. Sellest lähtuvalt sai T. Leppik aru, et tema tegevuse mõte on jälgede segamine: kellelegi (nt pankuritele, politseinikele või maksuametnikele) tuleb jätta mulje, et asjad on teisti kui nad tegelikult olid. Põhjusi, miks on tarvis jälgi segada, ei saanud olla kuigi palju. On ilmne, et see ei pidanud toimuma nalja pärast või seetõttu, et kellelgi oli igav. Tõsiselt võetavana saabki kõne alla tulla vaid üks põhjus: raha oli saadud kuritegelikul teel. Sellest lähtuvalt oli T. Leppikul koosseisuelemendi „kuritegelik tegevus“ osas kaudne tahtlus.
  1. Seoses väitega, et T. Leppiku hinnangul tegi ta majanduslikult mõistlikke tehinguid, toob apellant välja ka seisukoha, et T. Leppik oli keelueksimuses (vt juba käesoleva otsuse p 148). Keelueksimusest rääkida ei saa. Kui T. Leppik oleks tõepoolest vääralt eeldanud, et mingit eelkuritegu aset ei leidnud ja et tema sammudel on majanduslik sisu, poleks alust kõneleda keelueksimusest KarS § 39 lg 1 mõttes: kõne alla võinuks tulla hoopis – keelueksimusest süüdistatava jaoks märksa soodsam – koosseisueksimus KarS § 17 lg 1 tähenduses. Seda seetõttu, et selline väärarusaam puutunuks mitte õigusnorme, vaid faktilisi asjaolusid. Nagu ülal märgitust korduvalt nähtub, olid T. Leppikul piisavalt õiged teadmised faktilistest asjaoludest, mistõttu koosseisueksimust ei esine. Ka pole mingit alust arvata, et T. Leppik oleks olnud keelueksimuses, st et tema kui elukogenud ja ettevõtlusega pikka aega kokku puutunud inimene ei oleks teadnud, et kuritegeliku rahaga ei tohi selle päritolu varjamise sihiga mingeid samme ette võtta.
  2. Apellant leiab, et kuivõrd seadme ostu-müüki pole võimalik teiste inimestega suhtlemata teostada, ei saa T. Leppikule ette heita kuriteo toime panemist grupis (apellatsiooni p 2.7.1). Iseenesest on apellandi loogika õige: kaastäideviimist (grupilisust) ei ole võimalik jaatada niisuguses olukorras, mille puhul koosseisutegu eeldab möödapääsmatult vähemalt kahe inimese koos tegutsemist (nagu näiteks ei saa ka kellegi süüd suurendavana näha asjaolu, mis igal juhul koosseisu täites esineb: vt KarS § 59). Näiteks ei saa pidada uimastite ostjat-müüjat uimastite edasiandmise (KarS § 183 lg 1) kaastäideviijateks. Praegu aga niisugust olukorda ei ole. Selliselt, nagu T. Leppik praegu raha pesi, saab raha pesta ka üksinda. Nt on kõigiti võimalik, et erinevate äriühingute vahel raha liikumist õigustama pidavaid fiktiivseid lepinguid ei arutagi lepingu koostaja kellegagi läbi ega annagi kellelegi edasi. Niisamuti on võimalik see, et raha n-ö pööritamiseks kasutatavad erinevate äriühingute pangakontod on ühe inimese kontrolli all. Et T. Leppik ei tegutsenud üksi, vaid lävis samuti raha pesnud V.L. ja P.H. iga, on õige, et T. Leppikule on süüks arvatud raha pesemine grupis KarS § 394 lg 2 p 1 järgi. (V) Ülejäänud kaitseväited
  3. Kaitsja on endiselt seisukohal, et ületatud on mõistlik menetlusaeg. Nii see ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas on tehtud mitmel moel rahvusvahelist koostööd ja et see võtab paratamatult aega. Lisaks tuleb aga tähele panna, et T. Leppiku jaoks mõistliku menetlusaja hindamisel ei olegi oluline, kui kaua on kestnud menetlus kui selline. Tähtis on see, mil see menetlus hakkas T. Leppikut oluliselt mõjutama. Ei saa nõustuda kaitsjaga, et see juhtus siis, kui T. Leppik
  4. aasta sügisel tunnistajana üle kuulati. Tunnistaja-staatus ei ole isikule kuigivõrd koormav. Nii on see ka juhul, kui tunnistaja on tegelikult kurjategija: riik seda veel ei tea ja sellest saab lähtuda ka see tunnistaja rollis olev kurjategija. Seega on oluline see aeg, mil T. Leppik sai teada, et ta on kahtlustatav. Politseinik R.T. e ettekandest (kd 4, tl 108–109) lähtuvalt juhtus see
  5. veebruaril 2017, mil R.T. e teatas T. Leppikule telefonitsi, et soovib teda kahtlustatavana üle kuulata. Ringkonnakohus nõustub täiel määral varasemate menetlejate seisukohtadega, et seejärel hoidus T. Leppik paar kuud menetlusest kõrvale: R.T. e üritas korduvalt mitmel moel T. Leppikut kätte saada, ent viimane n-ö hämas, jättis täitmata lubadused politseiga ühendust võtta ega reageerinud telefonikõnedele ega meilidele (kd 4, tl 108–109). Menetlusest 23
(24)kõrvale hoidumise aeg tuleb mõistliku menetlusaja hulgast maha arvata. Seega on menetlus kulgenud T. Leppiku jaoks ca kolm ja pool aastat. See ei ole juba iseenesest kuigivõrd pikk. Pidades aga silmas asja rahvusvahelist mõõdet, on ilmne, et menetluse mõistliku aja ületamisest rääkida ei saa.
  1. Kaitsja hinnangul on karistus liiga range. KarS § 394 lg 2 näeb ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Niisiis on T. Leppiku karistus sanktsiooni alammäära lähedal. Pole mingit alust väita, et see on kaks kvalifitseerivat tunnust realiseerinud inimese süüd ületav.
  2. Õige on ka 12 400 euro asenduskonfiskeerimine. Nagu märgitud, leidis maakohus õigesti, et T. Leppik sai selle raha endale. Seega on tegemist kuriteoga saadud varaga ja et seda konkreetset raha ei ole enam võimalik T. Leppikult kätte saada, on vaja talt välja mõista selle ekvivalent. (VI) Menetluskulu
  3. T. Leppiku kaitsja esitas seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga kaks taotlust:
  4. juulil 2020 taotluse 800,30 euro osas ja
  5. augustil 2020 taotluse 140,40 euro osas. Kokku palub kaitsja niisiis lugeda menetluskulu sekka 940,70 eurot ning soovib, et see hüvitatakse Advokaadibüroole LMP. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlused põhjendatud ja 940,70 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 1 pärase lahendi (vt otsuse järgmist punkti), tuleb need 940,70 eurot

§ 185lg 2 alusel T.

Leppikult riigi kasuks välja mõista. T. Leppik peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (

§ 423ja § 417 lg 2).

(VII) Kokkuvõte 159. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 24

(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.