KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-19202 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2020, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tä

) § 8 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd traktorid töötavad erinevatel teedel ja pinnastel. Antud juhul ei ole leidnud tõendamist, et kõnealune siloauk oli avalikule liiklusele suletud. Samuti ei ole tegemist töösooritusega, vaid kahju tekkis traktori tavalise transpordivahendina kasutamisel. Tagurdamismanööver on iseloomulik igasugusele sõidukile. 4. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega hageja nõudeõiguse puudumise kohta. Antud juhul on kahju hüvitamise nõudeõigus eelkõige kindlustatud isikul, s.o Luminor Bank AS-il. Kahju hüvitamise nõude võib

§ 23

ning VÕS § 521 lg 1 esimese lause järgi esitada nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Seega on hageja arvates antud juhtumit silmas pidades kolmanda isikuna VÕS § 492 lg 1 mõttes vaadeldav 2 2-19-19202 kostja. Kuivõrd Luminor Bank AS-i suhtes on PM Järva OÜ töötaja ja kostja kolmandad isikud, siis on väär kostja seisukoht, et PM Järva OÜ on põhjustanud kahju iseendale. Hagejal on ka otse kostja vastu alternatiivne regressnõude alus, mis tuleneb VÕS § 69 lg-st 2.

§ 34

lg 1 võib liiklusõnnetuse kahju kannatanu esitada kahju hüvitamise nõude nii vabatahtliku kindlustuslepingu kui kohustusliku liikluskindlustuslepingu alusel. Seega on hageja ja kostja vaadeldavad solidaarvõlgnikena VÕS § 65 lg 1 mõttes. Kostja vastuväited

1. Kostja palub menetlus lõpetada, kuna hagi on võetud menetlusse ebaõigesti. Antud juhul on kindlustatud isik (Järva PM OÜ) ise kahju tekitajaks. Järva PM OÜ ei ole iseenda suhtes kolmandaks isikuks ja seega ei ole hagejale mingit nõudeõigust üle läinud. Siloaugus toimunud kahju ei kata liikluskindlustus, vaid hageja sõlmitud seadmete ja masinate kindlustus, mistõttu ei saa asuda ka seisukohale justkui oleks hageja ja kostja solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes.
2. Alternatiivselt taotleb kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. Kahju ei kuulu hüvitamisele

§ 8lg 2 p 4 piirangute tõttu.

Traktori siloaugus liiklemist tuleb lugeda traktori tavapäraseks kasutamise alaks. Samuti ei saa vaidlust olla selles, et vaidlusalust traktorit kasutatakse metsa-, põllu- või ehitustöödel või muul samalaadselt eesmärgil. Küll aga ei ole hageja tõendanud, et avarii toimumise koht oli avalikule liiklusele avatud. On üldtuntud asjaolu, et tavapäraselt ei ole siloaugud liiklusele avatud, vaid neid kasutab üksnes konkreetse kinnisasja omanik või valdaja. Seda tõendab muuhulgas asjaolu, et siloaugus liiklesid üksnes Järva PM OÜ sõidukid. Hageja ei ole tõendanud, et traktorit kasutati kui transpordivahendit, mitte kui tööseadet. Traktor peaks siloauku sõitma üksnes töö eesmärgil. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras menetluskulud kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 993,44 eurot.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et Järva PM OÜ kasutuses olev traktor tagurdas siloaugus otsa seal seisvale Järva PM OÜ kasutuses olevale teleskooplaadurile, põhjustades Järva PM OÜ-le varalise kahju, millest hageja hüvitas 906,80 eurot. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et traktori siloaugus liiklemist tuleb lugeda traktori tavapäraseks kasutamise alaks ning et vaidlusalust traktorit kasutatakse metsa-, põllu- või ehitustöödel või muul samalaadselt eesmärgil. Pooled vaidlevad selle üle, kas esinevad

§ 8lg 2 p 4 sätestatud välistused.

9. Üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et siloaugud ei ole liiklusele avatud, vaid neid kasutab üldjuhul üksnes konkreetse kinnisasja omanik või valdaja. Samuti ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et siloauk oli käesoleval juhul avatud avalikule liiklusele. 10.

§ 8

lg 2 p-i 4 eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kahju põhjustamine töösoorituse käigus ei ole sõltuvuses sõiduki liikumisest, vaid eesmärgist, milleks konkreetset sõidukit kasutatakse. Ühestki õigusaktist ei tulene, et sõiduk ei võiks töösooritust tehes liikuda. Traktori liikumine avarii toimumise ajal ei tõenda maakohtu hinnangul, et traktorit oleks kasutatud transpordivahendina, mitte põllutöö tegemisel. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et traktori kasutamise peamine eesmärk oleks olnud selle tagurdamine siloauku ehk traktori kasutamine tavalise transpordivahendina. Traktor peaks siloauku sõitma üksnes töö eesmärgil, 3 2-19-19202 mistõttu saab ka siloaugus tagurdamise tagajärjel tekkinud kahju lugeda põhjustatuks vahetult töösoorituse käigus. Siloauk on oma olemuselt mõeldud töötamiseks ja mitte sõidukite kasutamiseks avalikus liikluses tavalise transpordivahendina, mistõttu saabki siloaugus kõne alla tulla üksnes kahju tekitamine vahetult töösoorituse käigus. 11. Kuna puudub kindlustusjuhtum

tähenduses, ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut sellele, kas vaidlusaluse kahju puhul on tegemist iseendale või kolmanda isiku poolt tekitatud kahjuga. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
2. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jaganud valesti poolte tõendamiskoormuse, mis on toonud endaga kaasa ebaõige otsuse.
3. Kostja kohustus on tõendada

§ 8lg 2 p 4 tulenevate eelduste esinemine.

Kostja oleks pidanud esitama tõendid selle kohta, et liiklusõnnetuse toimumise kohas oli liiklus avalikule liiklusele suletud, kuivõrd see on kostja vastuväide. Selliseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Kohus ei saa üldtuntuks lugeda asjaolu, mille tuvastamise kohta on seaduses sätestatud reeglid. Avalikku liiklust saab sulgeda üksnes liiklusseaduses sätestatud korras ja juhtudel. 15. Samuti on kohus lugenud ilma tõenditeta tõendatuks, et vaidlusalused traktorid põrkasid kokku töötegemise käigus. Maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega. Mõistet „sõiduki kasutamine“ tuleb tõlgendada direktiiviga kooskõlas. Euroopa Kohus asus seisukohale, et sõiduki kasutamiseks selle tavapärase otstarbe kohaselt on sõidukiga tagurdamine. Samuti ei sõltu see maastiku eripäradest.

§ 8lg 2 p 4 välistus kohalduks juhul kui sõidukit kasutataks tööseadmena.

Igasugune sõiduki kasutamine transpordivahendina välistab selle lugemise tööseadmena kasutamiseks. Seega ei oma tähtsust, et sõidukit kasutatakse siloaugus. Sõidukiga tagurdamisel kahju tekkimine on selle sõiduki iseloomuliku riski realiseerumine. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et traktorit kasutati tööseadmena. Traktorite kokkupõrge polnud mitte töösooritusele iseloomuliku riski, vaid mootorsõidukile iseloomuliku riski realiseerumine.

1. Hageja vaidleb vastu kostja menetluskulude kindlaksmääramisele ja leiab, et kostja põhjendatud ajakulu saab olla mitte 7,75 tundi, vaid 6 tundi. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis TsMS § 231 lg 1 kohaldamisel, leides, et üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et tavaliselt on siloauk avalikule liiklusele suletud ala. 4 2-19-19202 Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 231 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Maakohus ei ole põhjendanud, millisest menetlusvälisest allikast tulenevalt on usaldusväärselt võimalik tuvastada, et siloaugud on tavaliselt avalikule liiklusele suletud alaks. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellist järeldust võimalik ühestki menetlusvälisest allikast teha. Asjaolu, kas mingi konkreetne ala on avalikule liiklusele avatud või mitte on fakti küsimus, lähtudes selle ala asukohast ja võimalikest juurdepääsu piirangutest. Vaidluse korral on vajalik need asjaolud tuvastada. Olukorras, kus pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on traktorite tavapäraseks liikluseks kasutatava alaga (esineb

§ 8

lg 1 p 3 tingimus), tuleb tuvastada, kas see ala oli sõidukite kokkupõrke ajal avalikule liiklusele suletud või mitte (

§ 8lg 2 p 4 esimene välistus).

Seejuures nõustub ringkonnakohus hagejaga, et piirangud avaliku liikluse sulgemiseks on sätestatud liiklusseaduses (LS). LS § 1 lg 4 kohaselt ei käsitleta liiklusena liikumist ja paiknemist teel, mis on suletud liikluseks võistluste ja massiürituste läbiviimiseks, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti korraldusel või teehoiu või muul sellisel eesmärgil. LS § 12 lg 1 kohaselt on liikluspiiranguteks avalikult kasutatava tee sulgemine kas täielikult või osaliselt, sõltuvalt selles sättes nimetatud asjaoludest. 20. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjal tuleb tõendada

§ 8lg 2 p-s 4 sätestatud välistuste esinemine.

Kindlustusvõtja peab tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi saabumise (vt Riigikohtu 05.04.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11). Liikluskindlustusjuhtum on liikluseks avalikult kasutataval alal kahju tekitamine sõidukiga, mis osaleb tavapärases liikluses. Seega on käesolevas asjas hageja tõendada, et siloaugus aset leidnud traktorite kokkupõrge kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks, sealhulgas, et tegemist on avalikule liiklusele avatud alaga ja traktori liikumisega, mis on iseloomulik mootorsõiduki kasutamisele igapäevases liikluses. Pooled ei ole aga käesolevas asjas esile toonud liiklusseaduses sätestatud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et tegemist oli siloaugu avalikule liiklusele sulgemisega

§ 8lg 2 p 4 mõttes.

Seega ei olnud maakohtul võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul esineb

§ 8lg 2 p-s 4 sätestatud esimene välistus.

21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tulenevalt sellest, et siloauk on oma olemuselt mõeldud töötamiseks ja mitte sõidukite kasutamiseks avalikus liikluses tavalise transpordivahendina, saabki siloaugus kõne alla tulla üksnes kahju tekitamine vahetult töösoorituse käigus. Maakohtu järeldus põhineb ebaõigel eeldusel. Nimelt ei saa alati eeldada, et siloaugus saaks liikuda üksnes töö tegemise eesmärgil. Ringkonnakohus muudab ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Käesolevas asjas on pooled nõustunud, et siloauku saab pidada traktorite tavapäraseks liikumise kohaks. Seega saab selles kohas toimuda ka traktorite tavaline liiklus, mitte üksnes töösoorituse tegemine. Küll aga saab seda teha koosmõjus mitmete tuvastamist vajavate asjaoludega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et antud juhul ei saa traktori liikumist siloaugus pidada sõidukile tavapäraseks liikluses osalemiseks, millest tekiks liikluskindlustusseaduses sätestatud tsiviilvastutus. Vaidlust ei ole selles, et traktorit, millega kahju põhjustati, kasutati põllutöödel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et siloaugus haagisega traktori liikumine oli nimetatud töödega seotud. Pooled vaidlevad selle üle, kas traktori tagurdamises seisnev töösooritus on

§ 8lg 2 p-s 4 sätestatud välistav asjaolu.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et igasugune sõiduki liikumine (edaspidi või tagurpidi) välistab selle lugemise töösoorituseks

§ 8lg 2 p 4 mõttes.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt nimetud sättele antud tõlgendusega, et kahju põhjustamine töösoorituse käigus ei ole sõltuvuses sõiduki liikumisest, vaid eesmärgist, milleks konkreetset sõidukit kasutatakse. Nii on näiteks leitud, et lumesaha 5 2-19-19202 poolt lumekoristustööde käigus varalise kahju tekitamine ei ole liikluskahjuks

§ 8

lg 2 p 4 mõttes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2015 otsust tsiviilasjas nr 2-13-32678). Riigisisest õigust tuleb tõlgendada kooskõlas direktiiviga (vt Riigikohtu 30.04.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-17-2152, p 14). Euroopa Nõukogu direktiivi nr 72/166 „Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta“ art 3 lg 1 sätestab, et iga liikmesriik võtab artiklit 4 arvestades kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete põhjal. Direktiivi artikkel 3 lg 1 ei täpsusta, mida tuleb pidada direktiivi tähenduses „sõiduki kasutamiseks“. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et viidatud artiklit arvestades tuleks

§ 8

lg 2 p-i 4 tõlgendada selliselt, et sõiduki kasutamine ei hõlma töösooritusena töö tegemiseks kasutatava sõiduki liikumist lähtudes selle liikumise eesmärgist. Euroopa Kohus ei ole oma lahendites sellist tõlgendust direktiivi art 3 lõikele 1 andnud. Euroopa Kohtu lahendis nr C-162/13 käsitletud olukorra puhul ei ole tegemist käesoleva asjaga sarnase olukorraga. Euroopa Kohus leidis antud asjas, et taluõues traktoriga manööverdamine eesmärgiga ajada küüni haagis, mida see traktor veab, võib kuuluda direktiivi nr 72/166/EMÜ artikli 3 lõige 1 mõiste alla „sõiduki kasutamine“ (vt 04.09.2014 otsust kohtuasjas nr C-162/13, p 59). Antud kohtuasjas hinnati seega sõiduki tagurdamist mitte töösoorituse kontekstis, vaid üksnes tulenevalt selle liikumisest. Asjas nr C-514/16 asus Euroopa Kohus seisukohale, et seoses sõidukitega, mida võib lisaks tavapärasele transpordivahendina kasutamisele teatud juhtudel kasutada tööseadmena, on vaja kindlaks teha, kas sellise sõidukiga toimunud õnnetuse ajal kasutati seda sõidukit peamiselt transpordivahendina, mispuhul võib see kasutamine olla hõlmatud mõistega „sõiduki kasutamine“ esimese direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, või tööseadmena, mispuhul ei ole see kasutamine selle mõistega hõlmatud (vt 28.11.2017 otsust kohtuasjas nr C-514/16, p 40). Viidatud kohtuasja punktis 41 asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „sõidukite kasutamine“ ei hõlma olukorda, kus õnnetus juhtus põllumajandustraktoriga, kui seda traktorit ei kasutatud õnnetusse sattumise ajal mitte transpordivahendina, vaid selle põhifunktsioon oli tööseadmena olla energiaallikas umbrohutõrjevahendi pritsi pumba töös hoidmiseks. Seega nähtub antud Euroopa Kohtu otsusest, et üksnes sõiduki liikumisest või mootori töötamisest ei piisa sõiduki kasutamise tuvastamiseks direktiivi nr 72/166/EMÜ artikli 3 lõige 1 tähenduses, vaid kindlaks tuleb teha, kas sõidukit on kasutatud tööseadmena või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga Euroopa Kohus selles lahendis teinud järeldust, et liikluskindlustusjuhtumit välistavaks asjaoluks ei saaks olla sõiduki kasutamine tööprotsessi käigus mingi konkreetse töösoorituse tegemiseks, sealhulgas siis kui sõiduk liigub. Seega võib ringkonnakohtu hinnangul töösoorituse tegemine hõlmata ka olukorda, kus põllumajanduses kasutatav traktor küll liigub, kuid ei ole seejuures peamise kasutamise eesmärgi poolest transpordivahend, vaid tööprotsessi (näiteks põllutööde käigus mingi põllumajandussaaduse ladustamise) lahutamatu osa. Seejuures tuleb arvestada, millises asukohas toimub põllutööde tegemiseks kasutatava sõiduki liikumine. Antud juhul on selleks siloauk, mis oma olemuselt on põllutöödega otseselt seotud. Põllutöö tegemise käigus selleks otstarbeks kasutava sõiduki kasutamisel ei realiseeru mitte tavalisele sõidukile iseloomulik risk, vaid töösooritusele iseloomulik risk.

1. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et traktori kasutamise peamine eesmärk oleks olnud selle tagurdamine siloauku ehk traktori kasutamine tavalise transpordivahendina. Hageja on esitanud kohtule varakindlustuse kahjujuhtumi esmase teatamise vormi, milles on kirjeldatud, et „Traktorist tagurdas haagisega siloauku, ei märganud, et augus seisab JCB ning sõitis sellele otsa.“ (tl 6). Selle tõendiga ei saa kolleegiumi 6 2-19-19202 hinnangul lugeda tõendatuks, et siloauku tagurdamine oleks toimunud traktori kasutamisel tavalise transpordivahendina, arvestades asjaolu, et tegemist oli põllutööde tegemiseks kasutatava traktoriga ja antud juhul oli traktori kasutamine otseselt seotud põllutöödega.
2. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti lõppjäreldusena leidnud, et antud juhul liikluskindlustusjuhtumiga tegemist ei ole. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda poolte väiteid hageja materiaalõiguslike nõude aluste olemasolu või puudumise kohta.
3. Hageja leiab, et kostja menetluskulud maakohtus on olnud põhjendamatult suured. Nimelt peab hageja põhjendatuks kostja menetlustoiminguteks kulunud aega 6 tunni ulatuses, mitte 7,75 tunni ulatuses nagu leidis maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheitel alust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindaja töö mahtu. Sellest tulenevalt on kohus õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik, ning on mõistnud hagejalt kostja kasuks välja vaid põhjendatud ja vajaliku lepingulise esindaja kulu hüvitise. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus nii õigusabiteenuse osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud otsuse põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on põhjendamatult pidanud kostja menetlusdokumentide mahu suurenemise põhjuseks hageja käitumist. Hageja esitas menetluses korduvalt uusi alternatiivseid käsitlusi hageja nõudeõiguse olemasolu põhjendamiseks. See, et kostja ei tuginenud kohtueelses menetluses hageja nõudeõiguse puudumisele, vaid esitas need alles kostja vastuses, ei oma tähtsust hindamaks hageja käitumist kohtumenetluses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ehkki maakohus hindas kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguteks kulunud aja põhjendatust, lähtus maakohus lõpuks ikkagi tsiviilasja hinnast, mistõttu ei oma määravat tähtsust, kas kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu oli 6 tundi või 7,75 tundi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
5. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
6. Kostja esitas 03.11.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1921 eurot (käibemaksuta, millele lisanduvad 06.11.2020 kohtuistungiga seotud kulud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 11 tunni ja 18 minuti ulatuses tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta). Hageja vaidleb kostja menetluskulude suurusele vastu.
7. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole osaliselt põhjendatud. Põhjendatud on maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsiks kulutatud aeg kokku 2 tundi ja 15 minutit, apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja selleks kulunud aeg 2 tundi ja 59 minutit. Samuti on põhjendatud kostja poolt kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tunni ja 54 minuti ulatuses ning kohtuistungil osalemine, milleks kulus 55 7 2-19-19202 minutit. Põhjendatud ei ole menetlustoimingud, mis teostati poolte, sealhulgas kostja poolt, apellatsioonkaebusele vastamise järgselt kuni ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumiseni. Ringkonnakohus ei nõudnud pooltelt oma seisukohtade täpsustamist. Asjaolu, et hageja esitas omal algatusel menetlusdokumente, ei tinginud kostjal vajadust nendele kirjalikult vastata. Kostja sai oma põhilised seisukohad esitada vastuses apellatsioonkaebusele ja 06.11.2020 kohtuistungil. Seega on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtus 8 tundi ja 3 minutit.
8. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 170 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik, mistõttu moodustaksid kostja menetluskulud ringkonnakohtus 1 368,49 eurot. Menetluskulude puhul tuleb aga arvestada, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 06.05.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14; 08.05.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1). Antud juhul ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist asja erilise keerukuse ega suure mahuga, mis tingiks suuremas kui tsiviilasja hinda ületavas osas menetluskulude väljamõistmist. Käesoleva asja hind on 993,44 eurot. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 993,44 eurot (käibemaksu ei lisandu).
9. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 8