KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-17884 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2021. a, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indr

) § 164 lg-st

1. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hageja palub
3. septembril
4. a esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges poolte ühisvaraks mootorsaani eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 48 764 eurot, mõistis nimetatud hüvitised hagejalt välja ühisvara hulka ning jättis need ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda. Hageja palub jagada ühisvara selliselt, et hageja ainuomandisse jäävad X kinnistu (väärtus 17 000 eurot); X osa (väärtus 7956 eurot) ja hageja pangakontol
5. märtsi
6. a seisuga olnud raha 1976 eurot 94 senti. Kostja ainuomandisse palub hageja jätta X korteriomandi (väärtus 73 000 eurot); koduse vara ja sisustuse (väärtus 4500 eurot); kostja pangakontodel
7. märtsi
8. a seisuga olnud raha 1104 eurot 27 senti; X kinnistu eest väljamõistetava hüvitise 109 758 eurot 86 senti ja
9. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse 34 071 eurot 54 senti. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks vähemsaadu eest välja hüvitis 49 611 eurot 49 senti. Samuti palub hageja rahuldada kasutuseeliste hüvitamise nõude ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 4937 eurot 50 senti. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 5.
10. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja ühisvara (X osa) väärtust süüliselt vähendanud ning maakohus on vääralt mõistnud hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise 48 764 eurot. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes välja selgitamata nõude lahendamiseks olulised asjaolud, eelkõige PKS § 34 lg 3 eeldused. Samuti on maakohus 8

§ 436lg 1).

Samuti on ekslik kohtu järeldus, et X nõuet hageja vastu ei ole võimalik realiseerida hageja poolt algatatud likvideerimismenetluse tõttu. Tõenditest nähtub, et hageja algatatud likvideerimismenetlust ei ole lõpuni viidud ning X ei ole likvideeritud. Kohus ei saanud asuda käesolevas menetluses tuvastama, kas X nõuet hageja vastu ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et nõue on perspektiivitu. Seejuures pole kohus arvestanud hageja vastuväidetega ega tõenditega, tehes järeldusi sisuliselt vaid X majandusaasta aruannete pinnalt. Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, millised olid X kohustused hageja ees ning need kohustused tuleb maha arvestada ettevõtet varast (nõudest seotud osapoole vastu). Samuti leiab hageja, et ühisvara ei ole vähenenud. Olukorras, kus hageja on kostja hinnangul saanud aastate vältel Xist sularaha summas 69 952 eurot 43 senti (kas õiguslikult alusel või mitte), muutus see ühisvaraks. Hageja ei ole seega ühisvara kahjustanud ja selle väärtust vähendanud. Tõenditest nähtub, et raha kasutati ühisvara huvides, mh ühisvarasse kuulunud sõiduautode (Audi A6 ja SAAB) ostmiseks. Xist saadud raha on muutunud ühisvara osaks. Kohus ei ole tuvastanud ega põhjendanud, milles seisneb hageja süüline käitumine, mis on põhjuslikus seoses ühisvara väidetava vähenemisega. X likvideerimismenetluse alustamine ega äriühingu dokumentide üleandmine likvideerijale ei saa olla hagejale etteheidetavad rikkumised ning nendel tegudel puudub ka põhjuslik seos ühisvara väärtuse vähenemisega. 5.

1. Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude. Kohus jättis arvestamata, et poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. Kostja on olnud kogu aeg seisukohal, et kinnistu on tema lahusvara (millele hagejal omandiõigus puudub). Sellises olukorras ei ole võimalik hagejal loobuda omandiõiguse teostamisest, vaid see on kostja poolt olnud takistatud. Hagejale ei saa ette heita omandiõiguse teostamata jätmist ning selle eest hüvitise nõudmist. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et X kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel, et abielu lõppemise tõttu ei olnud pooled võimelised elama koos ühel kinnisasjal. PKS § 23 lg 2 järgi on ette nähtud eraldi nõudealus juhuks, kus üks abikaasa on sunnitud loovutama perekonna eluaseme ainukasutamiseks teisele abikaasale. 5.
2. Kohus on ebaõigesti mõistnud ühisvara hulka hüvitise mootorsaani eest. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb kostja nõue rahuldada ning miks tuleb lugeda nõude suuruseks 1500 eurot. Kohus on jätnud kostja kõik vastuväited tähelepanuta. Mootorsaan ei olnud tehniliselt korras, see oli sisuliselt amortiseerunud ning seda oli võimalik võõrandada üksnes varuosadeks. Hageja võõrandas mootorsaani abielu jooksul (selle üle pooled menetluses ei vaielnud) ning sellest laekunud rahalised läks poolte ühisvara hulka. Võõrandamistehingu tagajärjel ühisvara väärtus ei vähenenud, muutus üksnes ühisvara koosseis (mootorsaani asemel oli raha). Järelikult on PKS § 34 lg 3 eeldused täitmata. 9

§ 164lg 2 alusel täies ulatuses kostja kanda.

Pooled oleksid saanud ühisvara jagada poolte kokkuleppel, kui kostja ei oleks asunud väitma, et X kinnistu on tema lahusvara, ega esitanud X osa väärtuse väidetava vähenemise osas hüvitisenõuet. Kostja tegevus käesolevas menetluses on olnud pahatahtlik ning ebaõiglane on jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ning kaebuse läbivaatamise korral rahuldamata.
2. Kostja esitas
3. oktoobril 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osades, milles maakohus:        luges poolte ühisvaraks X kinnistu; jättis poolte ühisvara hulka arvestamata kostjale kuuluva hüvitise tasumise nõude 14 241 eurot 14 senti; mõistis otsuse põhjendavas osas kostjalt ühisvara hulka alusel välja hüvitise 124 000 eurot ning otsuse resolutsioonis hüvitise 109 758 eurot 86 senti; jättis kostja ainuomandisse X kinnistu eest väljamõistetava hüvitise 109 758 eurot 86 senti; mõistis kostjalt hageja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja hüvitise 24 479 eurot 49 senti; otsustas jätta ülejäänud kostja nõuded rahuldamata; lugedes X kinnistu poolte ühisvaraks, jättis abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kaldumata; Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega:    lugeda poolte ühisvara hulka hüvitis kostja poolt lahusvara arvelt ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise eest 42 376 eurot 81 senti; mõista hagejalt kostja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja hüvitis 37 520 eurot 51 senti; kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et X kinnistu on poolte ühisvara, palub kostja kalduda abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale selliselt, et nimetatud kinnistu müügist saadud 124 000 eurost jääb 50 393 eurot 60 senti hagejale ning 73 606 eurot 40 senti kostjale Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. 7.
4. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud PKS1995 § 14 lg-t 1 ja § 15 lg-t 1 ning kohaldanud ebaõigesti AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 259 lg-t 1, lugedes põhjendamatult poolte ühisvara hulka X kinnistu. X, kinnistu on PKS1995 § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara, mistõttu on kohus PKS § 34 lg-t 3 ebaõigesti kohaldades mõistnud kostjalt ühisvara hulka välja hüvitise summas 124 000 eurot. Kostja nõustub maakohtuga järeldustega selles, et
5. aprilli
6. a kinkeleping on kehtiv tehing, st tegemist ei ole tühise (sh näiliku) tehinguga. Ka hageja ei ole enda apellatsioonkaebuses seda maakohtu seisukohta vaidlustanud. Seega tekkis kostja omand kinnistule tasuta käsutuse, mitte tasulise käsutuse tulemusena.
7. aprilli 2004 kinkelepingust nähtuvalt ei ole kostja võtnud C.C. ees mistahes vastusoorituse tegemise kohustust, s.o tegemist on vastusoorituseta tehinguga. Vastusoorituste tegemine ei ole 10

§ 436lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

7.

1. Alternatiivselt, isegi kui lugeda X kinnistu poolte ühisvaraks, tuleb abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda. Maakohus on jätnud kostja
2. aprilli
3. a menetlusdokumendis sisalduva vastava taotluse põhjendamatult lahendamata. 7.
4. Kuna X kinnistu oli kostja lahusvara, vähendas kohus otsuses põhjendamatult 14 241 euro 14 sendi võrra kostja PKS § 34 lg 2 kohast hüvitisnõuet, mis seondub ühisvara hulgas olnud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega kostja lahusvara arvel. Lahusvara müügist saadav raha on PKS § 27 lg 2 p 3 alusel samuti lahusvara ehk kostja lahusvaraks oli ka tema lahusvara hulka kuulunud X kinnistu müügist saadud raha. Seega on kostja oma lahusvara arvel pärast abielu lahutamist tasunud laenulepingust tulenevaid kohustusi kokku 39 017 eurot 69 senti (16 227,79 + 22 789,90), mille ulatuses on kostjal PKS § 34 lg 2 alusel hüvitisnõue ühisvara suhtes. Koos X korteriomandi remondifondi maksete hüvitamise nõudega on kostja PKS § 34 lg 2 järgne nõue 42 376 eurot 81 senti (39 017,69 + 3359,12). Kohus on (otsuse p-s 2.11) ebaõigesti tuvastanud, et kostja PKS § 34 lg 2 järgne hüvitisnõue on vaid 28 135 eurot 67 senti. 11

§ 657

lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. 10. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejalt tuleb mootorsaani eest ühisvarasse välja mõista hüvitis 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hüvitis 48 764 eurot, samuti selle üle, kas X kinnistu kuulus poolte ühisvara hulka, ning kui kuulus, siis kas hagejal on õigus saada hüvitist selle kinnistu kasutuseeliste eest ning kas selle vara osas tuleb abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. Lisaks on hageja vaidlustanud maakohtu määratud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Apellatsioonkaebustes kordavad pooled suures osas oma varasemas menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu õiguslikust olukorrast. Maakohus on enamust poolte õiguslikku tähtsust omavatest väidetest otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks neile veelkord vastata.

1. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 11.
2. PKS § 34 lg-st 3 tuleneb, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on X osa väärtust süüliselt vähendanud ning mõistnud sellest lähtudes hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise 48 764 eurot. Kohus on PKS § 34 lg 3 kohase nõude rahuldamise eeldused tuvastanud ning neid järeldusi otsuses ka nõuetekohaselt (

§ 436; § 442 lg 8) põhjendanud.

11.1.

1. Hageja süüline käitumine seisneb eelkõige selles, et ta on võtnud
2. aprillil 2016, seega pärast poolte abielu lahutamist, kostja teadmata vastu otsuse X majandustegevus lõpetada ning alustada likvideerimismenetlust. Ringkonnakokohus möönab, et likvideerimismenetluse alustamine iseenestst ei pruugi olla põhjustanud ühisvara väärtuse vähenemist. Samas tuleb esitatud ja kogutud tõendite põhjal järeldada, et hageja tegevuse vähemalt üheks eesmärgiks on olnud X osa väärtuse vähendamine selliselt, et äriühing likvideeritakse ja kustutatakse registrist hageja võlga (X ees) sisse nõudmata, samuti teha selle X nõude realiseerimine oluliselt raskendatuks või võimatuks. 12

§ 457lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus üldjuhul kohustuslik vaid menetlusosalistele. Hüpoteetiliselt on küll 13

§ 2

järgi tsiviilkohtumenetluse üheks ülesandeks lahendada tsiviilasi mõistliku aja jooksul. Käesolevat tsiviilasja on kohtud lahendanud juba alates

1. a lõpust, seega rohkem kui neli aastat. 11.1.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks tema poolt aastate jooksul X arvelduskontodelt välja võetud raha muutunud poolte ühisvaraks. Põhjendatud on kostja seisukoht, et ühisvaraks võiks eelduslikult muutuda selline raha, mille hageja on saanud Xist õiguslikul alusel, eelkõige juhatuse liikme tasuna või dividendina. Õigusliku aluseta X pangakontodelt võetud raha seevastu ei muutu abikaasade ühisvaraks, vaid jääb osaühingu varaks (AÕS § 6 lg 2). 11.1.
3. Hageja väitel on maakohus jätnud arvestamata tema väidete ja tõenditega, mille kohaselt on ka hagejal rahalisi nõuded X vastu. See etteheide ei ole põhjendatud. Maakohus on hageja õigusliku tähtsusega väiteid käsitlenud ning ei ole jätnud tähelepanuta selliseid tõendeid, millest võiks hageja nõudeid X vastu järeldada. Juhul kui hagejal sellised nõuded oleksid, tuvastanuks need eelduslikult ka maakohtu määratud ekspert E.E.. Eksperdiarvamuse järeldustest selliseid nõudeid ei nähtu. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ekspert jättis arvamuse andmisel mõne olulise asjaoluga arvestamata, samuti ei ole hageja taotlenud eksperdi küsitlemist kohtuistungil (

§ 303lg 2).

Alusetu on hageja etteheide, nagu oleks maakohus teinud järeldusi vaid X majandusaasta aruannete pinnalt. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas võiks hageja aegumise vastuväide X nõuetele suurendada nende sissenõutavuse perspektiivi ja seeläbi X osa väärtust. Hageja ise on pidanud X osa menetluses algselt väärtusetuks. 11.

1. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja X kinnitu kasutuseeliste nõude. Maakohtu järelduste kohaselt sai see kinnistu
2. aprilli
3. a kinkelepingu alusel osaks poolte ühisvarast. Hageja ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kasutuseeliste nõude lahendamise seisukohalt tähtust sellel, kas poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. See ei takistanuks hagejal omandiõiguse teostamist. Samuti ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust väide, et kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel, et pooled ei olnud abielu lõppemisel võimelised elama koos ühel kinnisasjal. Nagu ka maakohus on märkinud, pidanuks hageja heauskselt tegutsedes hiljemalt abielu lahutamisel avaldama kostjale soovi kasutada senist elukohta või saada sellest kasu. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks seda teinud. 11.
4. Maakohus on õigesti nõudnud hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka välja hüvitise 1500 eurot. Enda apellatsioonkaebuse aluseks olevaid väiteid ei ole hageja tõendanud. Asja materjalidest nähtuvalt jõudsid pooled menetluses kokkuleppele selles, et mootorsaan võõrandati enne abielu lahutamist (IV kd, tl 134 pöördel). Samas ei ole tõendatud hageja väited, et mootorsaani müügist laekunud raha läks poolte ühisvara hulka. Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millises ulatuses mootorsaani võõrandamisest raha saadi. Mootorsaani väärtuse (turuhinna) kohta 1500 eurot on kostja tõendid esitanud (I kd, tl-d 180–181). Ringkonnakohus ei tähelda, et hageja oleks kostja väiteid saani väärtuse kohta maakohtu menetluses vaidlustanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ühisvarasse kuulunud saani väärtus oli kostja väidetust väiksem. Ainuüksi sellest, et mootorsaan ei olnud tehniliselt 14

§ 164

lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas, milleks on ka ühisvara jagamise hagi (

§ 102

lg 1 p 4), kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Maakohus on menetluskude jaotust otsuses piisavalt põhjendanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.

1. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu järeldusi X kinnistu kuulumisest ühisvarasse. 12.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga järeldustega ning vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja ja C.C. vahel
3. aprilli 2004 sõlmitud kinkeleping on küll kehtiv tehing, mh ei ole leping näilik tehing. Samas on PKS1995 § 15 lg-t 1 kohtupraktikas tõlgendatud kitsendavalt. Selle sätte mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest (VÕS § 259 lg 1) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata. Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulunud PKS1995 § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasnes ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotas tehing kinke iseloomu PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandas abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täitis abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu (vt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p-d 15 ja 17 koos nendes viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud juhinduda viidatud praktikast ka käesolevas asjas. Tõenditest nähtuvalt on pooled (abikaasad) vabastanud kinkelepingu sõlmimisel C.C. kohustustest SEB panga ees. Selleks on pooled ise sõlminud SEB pangaga laenulepingu ning sellest tulenevad kohustused kuulusid ühisvara hulka. Poolte endi arusaamadel ja seisukohtadel X kinnistu kuulumisest ühisvarasse või kostja lahusvarasse ei ole asja lahendamisel tähtsust. 12.
6. Samuti ei esine ringkonnakohtu arvates aluseid X kinnistu osas abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldas kohtul abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. X kinnistu ei ole omandatud kostja lahusvara arvel. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud käsitlusi PKS1995 § 19 sätted ega nende kohaldamispraktika ei toeta. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine PKS1995 § 19 lg-s 2 sätestatud alustel on õiguse kohaldamise küsimus ning kohtul tuli kostja väidetega kõrvalekaldumise aluste esinemise kohta asja lahendamisel arvestada (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, 15

§ 238lg 1).

Seetõttu ringkonnakohus tõendeid asja materjalide juurde ei võta. Tõenditel võib olla tähtsust võimalikus täitemenetluses. Tõendid on esitatud elektrooniliselt, mistõttu neid füüsiliselt ei tagastata.

1. Kostja on esitanud
2. oktoobril 2020 vastuväide kohtu tegevusele hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel. Ringkonnakohus on lahendanud selle vastuväite
3. novembri
4. a määrusega. Ringkonnakohtu hinnangul puudvad alused hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.
5. Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuste menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud

§ 164lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Esitatud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 16