Obsah (7)

§ 652§ 232§ 436§ 162§ 171§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-17784 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande T

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja hagi rahuldada. Ringkonnakohus tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 19. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendava tõendi osas. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta tõendina vastu 02.07.2014 Justiitsministeeriumi vastus, tõendamaks asjaolu, et notar I. Anipai on Justiitsministeeriumile saadetud selgitustes märkinud, et lepingus märgitud eseme hind 10 000 eurot on kostja I käes ja kostja I on nõus selle väljastama. Kostjad vaidlevad vastu tõendi vastuvõtmisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmiseks ei ole alust.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 esimese lause kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud seda tõendit maakohtus esitada.

§ 652

lg 4 teine lause sätestab, et juhul kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna kostjad ei ole nõus tõendi vastu võtmisega, ei pea ringkonnakohus hindama, kas tõend on vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Eeltoodu alusel tuleb hageja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmisest keelduda. Dokumendi elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus selle füüsiliseks tagastamiseks. 4 2-19-17784 20. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas kostja I valduses on WW pärandvara summas 10 000 eurot, kas hagejal on tasaarvestatav nõue kostja I vastu ning kas sundtäitmisel olev kostjate nõue on tasaarvestusega lõppenud. 21. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus

§ 232

lg 1 mõttes tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015 kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli ning selle tõendi kõrvutamata kohtule esitatud kostja I pangakonto väljavõtte ja notari e-kirjadega. Maakohus ei ole otsuses ka jälgitavalt selgitanud, miks kostja I poolt enda pangakontole tehtud 5 000 euro suuruse sularaha sissemakse sidumine väidetavalt kostja I valduses oleva pärandvaraga ei ole põhjendatud ning mis põhjusel ei tõenda notari e-kirjad pärandaja raha kostja I valduses olemist. Selliselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (

§ 436lg 1).

Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 197 lg-le 1, millest tulenevalt peab tasaarvestaval poolel olema reaalselt eksisteeriv nõue ja selle nõude olemasolu peab tõendama hageja. Samas on maakohus eelpool toodud menetlusnorme rikkudes ebaõigesti järeldanud, et hageja ei ole tõendanud 10 000 euro kuulumist pärandvara hulka ja selle asumist kostja I valduses pärandi avanemise hetkel.

1. Viidatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud CD-plaadile salvestatud 14.05.2014 telefonivestlust hageja ja kostja I vahel (tl 7-8). Kõnesalvestiselt nähtuvalt on vestluse sisuks kostja I poolt hagejale 10 000 euro üleandmise küsimuste arutamine. Samas on sellelt kõnesalvestiselt üheselt tuvastatav, et vestluses arutatud summa näol on tegemist WW varaga, mille WW sai 12.12.2013 korteri müügitehingust. WW müüs 12.12.2013 talle kuulunud korteri kostjale I hinnaga 10 000 eurot (tl 63-66). Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et selle raha sai WW enda valdusse. Müügitehingust saadud raha laekumine WWle on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-
2. Tartu Maakohus on viidatud asjas (milles hageja nõudis korteri müügitehingu tühisuse tuvastamist ja hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist) tehtud otsuses leidnud, et korteri müügitehing ei olnud näilik ja ostja andis müüjale korteri eest raha üle (tl 45-52). Tsiviilasjas nr 2-16-18564 tehtud otsusest tulenevalt tuvastas kohus selle, et WW teatas hagejale 08.03.2014, et raha on tema (s.o WW) käes. Seega on WW korteri müügitehingust raha enda valdusse saanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostjate seisukohaga, et nimetatud rahasumma ei sattunud kostja I valdusse. Vaidluse all ei ole, et WW suri 25.04.2014 ja kostja I oli WW abikaasa. WW asjade jäämist WW surma järgselt abikaasa, s.o kostja I valdusse kinnitab kõnesalvestise kohaselt poolte vahelises vestluses kostja I ise. Nimelt räägivad kõne alguses pooled omavahel sellest, et 27.aprillil oli kostja I lubanud hagejale 10 000 eurot üle kanda. Hageja teatab kostjale I järgmist: „Et, vaata see ee, ee 27,
3. aprill oli see kuupäev on ju, kui sa lubasid see 10 000 üle kanda.“ Selle peale vastab kostja I, et „Kõik on sinu oma, mis W asjad, asjad siin minu majas on.“ ning et testamendi järgi kuulub kõik hagejale ja kostja I soovib, et hageja asjad ära viiks (tl 7-8). Seejärel kinnitab kostja I, et pool sellest summast on hetkel pangaarvel – „Mul on raha praegu pangas.“ Samuti lubab kostja I raha hagejale üle kanda, kirjutades ülekande selgitusse, et tegemist on vanaisa pärandiga - „No jah aga ma kirjutan, et vanaisa pärand“. Samuti kinnitab seda, et tegemist on WW pärandvaraga, mis on kostja I valduses, ka vestluses kostja I poolt järgnevalt esitatu - „Sa ei ole, mina, mina ei ole mitte midagi valesti teinud, sellepärast, et kuni ei ole mul notariaalset nõuet, et testamendi oma, tähendab, et ma pean nüüd sinu , et kui sa saad aru küll, mis ma tahan sulle ütelda seni kuni ei ole ametlikku nõuet selle kohta, ma , mina võin seda isa korraks, miks ma siis tema kappi võin hoida, ma võin seda raha samuti hoida, see on tema pärandvara“ (tl 7-8). Kostja I väidet, et ta on pool summast pangaarvele pannud ja ühtlasi ka asjaolu, et tegemist on kostja I valduses oleva WW pärandvaraga, kinnitab samuti 5 2-19-17784 kostja I pangakonto väljavõte, mille kohaselt on kostja I sularahas 4 päeva pärast WW surma, s.o 29.04.2014 pangakontole sisse maksnud 5 000 eurot (tl 9-12).
4. Samuti tõendab kõnesalvestis asjaolu, et ka kõne toimumise ajal, s.o 14.05.2014 oli WW pärandvara kogusummas 10 000 eurot kostja I valduses. 5 000 euro asumist kostja I pangakontol kinnitab eelpoolviidatud pangakonto väljavõte koos kostja I vestluses antud kinnitusega, et see raha on hetkel pangas (tl 7-8). Teise poole, s.o 5 000 euro, asumist kostja I valduses kinnitab kostja I vestluses hagejaga ise. Nimelt nõustub kostja I vestluse alguses hagejaga, et 10 000 eurot on kogusumma ning 5 000 eurot on pool sellest rahast, mis asub pangakontol. Kostja I kinnitustest, et „Olen seda kinni pidanud“ ja „Raha on minu käes ja kui testamendi noh valdaja nõuab seda raha minu käest, siis ta saab selle raha testamendi järgselt dokumentide vormistamisel.“ (tl 7-8) järeldub, et kostja I peab enda valduses kogu summat, s.o 10 000 eurot. Täiendavalt tõendavad raha asumist kostja I valduses notar Inga Anipai e-kirjad, mille kohaselt on YY notarile WW surma järgselt kinnitanud korteri müügitehingust saadud sularaha olemasolu (tl 58-59). Seega on eeltoodust tulenevalt tõendatud, et korteri müügist saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates 08.03.2014 WW käes ja jäi pärast tema surma alates 25.04.2014 kostja I valdusse. Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et telefonivestlusest nähtuvad kostja I püüdlused saavutada hagejaga kokkulepet, et hageja ei läheks testamendiga notari juurde ja pakkus hagejale selle eest raha. Kuid kostja I pakkus mitte ainult 5 000 eurot, nagu maakohus ekslikult leidis, vaid kokku 10 000 eurot. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et selle sama hagejale lubatud 10 000 euro kohta on kostja I sisuliselt kinnitanud, et see on WW pärandvara, mis kuulub pärijale, s.o hagejale, kuid ei tahtnud kogu summat hagejale enne pärimismenetlust välja anda.
5. Kostjad ei ole esile toonud, et kõnealune 10 000 eurot oleks hagejale pärast 14.05.2014 toimunud vestlust tasutud. Pärimisseaduse (PärS) § 146 lg 1 kohaselt on isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Seega on hagejal nõue kostja I vastu PärS § 146 lg 1 alusel.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et hageja nõue on aegunud enne Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist 07.05.
7. Käesoleval juhul ei kohaldu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg
8. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate käsitlusega, et pärandajal oli nõue kostja I vastu, mistõttu muutus see 12.12.2013 sissenõutavaks ja nõue aegus hiljemalt 05.02.
9. Tuvastatud on asjaolu, et WW sai 12.12.2013 tehingust korteri müügihinna 10 000 eurot enda valdusse. Seega ei saanud WW-l enam olla nõuet kostja I vastu müügihinna tasumiseks. Käesolevas asjas on tõendatud, et pärandi avanemise hetkel ja ka pärast seda oli 10 000 eurot kostja I valduses. Kuna hagejal on pärimisõigusest tulenev nõue kostja I vastu, siis kohaldub TsÜS § 155 lg 1, mille kohaselt on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Seega on hagejal seisuga 07.05.2019 kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 10 000 eurot, mis ei ole aegunud ja mida seetõttu on hagejal võimalik kostja I menetluskulude nõudega tasaarvestada.
10. Kostjad ei ole hageja väitele, et kostjate näol on tegemist solidaarvõlausaldajatega, vastuväiteid esitanud. Kuna hageja on enda nõude kostja I menetluskulude nõudega tasaarvestanud, kehtib selline tasaarvestus VÕS § 73 lg 3 alusel ka kostja II suhtes. Arvestades, et hageja nõue ületab kostjate menetluskulude nõuet, on kostjate nõue tervikuna hageja poolse tasaarvestusega lõppenud ning sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/3840 on seega täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 alusel lubamatu. 6 2-19-17784
11. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda hageja väidet selle kohta, et kostja I on andnud politseile valeütluseid.
12. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel jätta solidaarselt vastustajate kanda.

1. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt ei ole hagejal menetluskulusid maakohtu- ja ringkonnakohtumenetluses tekkinud.
2. Maakohus rahuldas 10.12.2019 määrusega hageja taotluse ja vabastas hageja täies ulatuses hagi ja hagi tagamiselt riigilõivu tasumise kohustusest, kokku 450 euro suuruses summas. Samuti jätkas ringkonnakohus hagejale menetlusabi andmist, vabastades ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, summas 400 eurot, tasumise kohustusest.

§ 190

lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt riigituludesse välja mõista kokku 850 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjatel tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest ja nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg-d 5 ja 9).

Makseinfo lisatakse käesolevale otsusele. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7