KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- veebruar 2021 Kohtuasja number 1-18-9765 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi Rainis Saare (isikukood 38910176021) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
- jaanuari 2021 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Rainis Saare kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Laura Jõgisoo Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
- jaanuari 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Tartu Maakohtu
- aprilli 2019 otsusega tunnistati Rainis Saar süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel kogumis Tartu Maakohtu
- juuni 2017 otsusega asjas nr 1-17-5663 mõistetud karistusega jäi R. Saarel kandmisele kuuluvaks 2 aastat 3 kuud 11 päeva vangistust. R. Saare karistusaeg algas
- aprillil 2019 ja lõpeb
- juulil
- oktoobril 2020 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid R. Saare tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
- Vangla ega prokuratuur R. Saare vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
- Tartu Maakohus jättis
- jaanuari 2021 määrusega R. Saare vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
- R. Saar kannab liitvangistust esimese ja teise astme kuritegude eest. Ta on ära kandnud 1 aasta 8 kuud, s.o enam kui kaks kolmandikku karistusajast ning seega oleks tema vabastamine KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võimalik. Täidetud on ka elukoha nõue. Vanglast vabastada teda aga siiski ei saa, sest tema retsidiivsusoht on jätkuvalt kõrge.
- Oma viimase kuriteo pani R. Saar toime vanglas. Ta tarvitas füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava kallal. Kuigi R. Saar väitis kohtuistungil, et see vägivallategu juhtus kogemata, ei leidnud seda R. Saare süüküsimust lahendanud maa- ega ka ringkonnakohus. Seega pole süüdimõistetu suutnud täita kehtestatud reegleid isegi mitte rangelt kontrollitud keskkonnas. Vastupidi, ta on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist, olles jätkuvalt agressiivne. Ähvardava suhtumise tõttu on temale kohaldatud ka täiendavaid julgeolekumeetmeid
- augustist kuni
- oktoobrini 2018 (kogu vangistuse algusaeg hakkas
- oktoobril 2017, mil asuti täitma Tartu Maakohtu
- juuni 2017 kohtuotsust).
- R. Saar on läbinud rehabiliteerivaid tegevusi, kuid kahjuks ei nähtu nende positiivset mõju. Süüdimõistetu on osalenud sotsiaalprogrammis „Agressiivsuse asendamise treening“, kuid tema passiivsuse tõttu see katkestati. Ta omandas kutseharidust plaatija erialal, kuid loobus õppimisest. Samuti oli R. Saar programmis „Eluviisitreening“ ning töötas selles aktiivselt kaasa, kuid ka siin ei nähtu kokkuvõttes tema soovi joovastite tarvitamine kontrolli alla saada. Uskuda ei saa ka R. Saare kinnitust, et ennetähtaegselt vabanemise korral soovib ta liituda programmiga „Kainem ja tervem Eesti“ ja osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammides.
- Positiivne on R. Saare puhul tema tahe töötada, temal võlgnevuste puudumine ja tema toetavad suhted lähedastega. Samas ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustust neile asjaoludele rajada, kuna kõik see (ka väike poeg) oli R. Saarel olemas juba enne vangistust. Oma käitumist ja eluviisi ta seetõttu aga ei muutnud. Ühtki uut motivatsiooniallikat, mille nimel R. Saar kavatseks pingutada ja uutest kuritegudest hoiduda, kohtuistungil ei ilmnenud. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Saare kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, paludes kohtumääruse tühistada ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada.
- Maakohus märkis, et R. Saar on vangistusest ära kandnud 1 aasta 8 kuud. Tegelikult on R. Saar vanglas alates
- oktoobrist 2017, ehk maakohtu menetluse ajaks oli ta seal olnud üle 3 aasta 2 kuu. Tegemist on R. Saare esimese vangistusega ning selline vangistusperiood on noore inimese jaoks tähelepanuväärselt pikk aeg. Kaitsjale jääb mulje, et esimese astme kohus lähtuski oma otsustust tehes ekslikult teadmisest, nagu oleks R. Saarel kantud vaid 1 aasta 8 kuud. See on aga oluline vahe, kas otsustada isiku ennetähtaegne vabastamine lähtudes teadmisest, et isik on kandnud karistust 1 aasta 8 kuud või üle 3 aasta 2 kuu.
- R. Saar ei tee saladust sellest, et tal on esinenud vangistuses probleeme käitumisega, kuid selle eest on ta saanud 4 kuu pikkuse täiendava vanglakaristuse. Samas ei saa seda intsidenti ka ületähtsustada, pealegi leppis R. Saar kannatanuga ära. Samamoodi on kummaline, et R. Saarele heidetakse ette sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“ katkestamist vangla poolt. Vangla katkestas programmi, kuna R. Saar ei olevat selles kaasa töötanud ja oma arvamust avaldanud. R. Saar aga ongi kinnine inimene, kes ei ole loomult kaasa rääkija.
- Maakohus ei ole ka selgelt välja öelnud, et arvestades isiku juba kantud karistuse aega (üle 3 aasta 2 kuu), kuriteo toimepanemise asjaolusid või R. Saare varasemat elukäiku, annaks ohuprognoos küllaldase põhjuse arvata tema poolt vabaduses kuritegude toimepanemisega jätkamist. Kohus on vaid viidanud, et tuvastatud pole ühtki uut motivatsiooniallikat, mille nimel 2
(5)R. Saar kavatseks pingutada. R. Saar aga ei olnud teadlik, et ta peaks maakohtule esitama mingeid veenvaid motivatsiooniallikaid. Kohus peaks motivatsiooniallika asemel hindama ohuprognoosi uute kuritegude toimepanemiseks. Maakohus seda aga teinud ei ole.
- Tähelepanu peaks pöörama ka sellele, et R. Saar on maakohtu istungil andnud nõusoleku alluda elektroonilisele valvele, ta on nõustunud osalema sotsiaalprogrammis ja ta on nõus hoiduma alkoholist. Seega saaks aja jooksul, mis on jäänud R. Saare karistusaja lõpuni, riik teda resotsialiseerida, õpetada ja suunata. Elektrooniline valve ja alkoholikeeld peaksid samuti garanteerima uute kuritegude ära hoidmise. Ringkonnakohtu seisukoht
- Kaitsja on kaebuses kõigepealt leidnud, et maakohus võis oma kaalutlustes lähtuda valesti arusaamast, mille kohaselt on R. Saar vanglas olnud 1 aasta 8 kuud ja et selline tõdemus võis mõjutada kohut negatiivset otsustust tegema. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja selline arvamus on põhjendamatu. Kohtumäärusest nähtub sõnaselgelt märge ja seega ka esimese astme kohtu teadmine, et süüdimõistetu kannab karistust vangistuses alates
- oktoobrist
- Perioodi 1 aasta 8 kuud mainis maakohus siis, kui ta hindas R. Saare vabastamise formaalsete eelduste täidetust, s.o seda, kas süüdimõistetu on temale Tartu Maakohtu
- aprilli 2019 otsusega mõistetud liitvangistusest ära kandnud vajaliku pikkusega karistusosa. Olgu ka öeldud, oma arvutuses lähtus kohus korrektselt viimases süüdimõistvas kohtuotsuses märgitud vangistuse alguse kuupäevast ehk
- aprillist
- KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Viimaste aastate kohtupraktika kohaselt tuleb neid asjaolusid arvestada puutuvalt süüdimõistetu retsidiivsusriski: peab hindama, kas on põhjust arvata, et isik paneb ka edaspidi toime kuritegusid või mitte. Seda prognoosi tehes on maakohtul märkimisväärne diskretsiooniõigus: mõnikord lubab seadus otsustada nii vabastamise kasuks kui kahjuks ja kumbagi otsustust ei saa pidada vääraks.
- R. Saar pole varem vanglas viibinud. Esimest korda vanglas oleva inimese ennetähtaegse vabastamise lävend on üldjuhul madalam kui ta on sellise inimese puhul, kes on vanglas olnud juba varemgi. Nimelt tuleb tähele panna, et vangistusseaduse § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärk inimese suunamine õiguskuulekale teele ja seetõttu võib loota, et esmane vanglas viibimine selle eesmärgi täidab. Samas aga ei saa ennetähtaegne vabastamine olla esmakordselt vanglas olija puhul automaatne. Ringkonnakohtu meelest saabki praegu öelda, et hoolimata R. Saare varem vanglas mitte viibimisest ei teinud maakohus KarS § 76 lg 4 pärast retsidiivsusprognoosi püstitades kaalutlusviga, mis annaks aluse esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks.
- Uute kuritegude riski hinnates tuleb muu hulgas arvesse võtta seda, milliseid kuritegusid inimeselt karta on: mida raskemad need kuriteod on, seda enam peab olema alust loota, et retsidiivsusoht ei realiseeru. Võimalike kuritegude iseloomu peab suuresti ennustama juba aset leidnud rikkumiste põhjal: kui isik on sooritanud mingit kindlat laadi kuritegusid, on temalt ka edaspidi ilmselt oodata sarnaseid tegusid. R. Saar on pannud toime kolm kuritegu.
- aastal tungisid tema ja üks ta kaaslane ühe inimese koju, peksid selle inimese läbi, lukustasid rõdule ja viisid minema terve hulga asju – selle tõttu karistati R. Saart
- aastal KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi röövimise eest.
- aastal üritas R. Saar ühe inimese püksipõlvi põlema panna ja kui 3
(5)tal see ei õnnestunud, lõi ta seda inimest kaks korda jalaga, sh vastu kaela – selle tõttu mõisteti R. Saarele
- aastal KarS § 121 lg 1 järgi karistus kehalises väärkohtlemises. Kolmas kuritegu toimus
- aastal vanglas, mil R. Saar tõukas raudukse vastu kaaskinnipeetavat –
- aastal karistati R. Saart seetõttu KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemise eest. Neid tegusid ei saa pidada kergeteks: tegemist on vägivallategudega, kusjuures kohati on kasutatud vägivald olnud intensiivne (nt röövimise puhul). Seetõttu on R. Saarelt edaspidigi karta vägivallategusid, mis võivad olla ka küllaltki tõsist laadi. Seda silmas pidades oleks R. Saare vabastamata jätmine väär vaid siis, kui R. Saare edasise õiguskuuleka elu tõenäosus oleks kõrge. Maakohus seda ei leidnud ja sellist arusaama ei saa pidada vääraks.
- R. Saare vastu kõneleb muu hulgas tõik, et viimase kuriteo sooritas ta vanglas. Seega ei suuda R. Saar oma vägivaldsust kontrollida isegi range järelevalve tingimustes. Niisiis võib vägivald seda hõlpsamalt vallanduda vabaduses, mil R. Saarel (vahetut) järelevalvet ei ole.
- Ka tõi maakohus asjakohaselt välja, et vanglas on R. Saare retsidiivsusriski püütud vähendada talle sotsiaalprogrammide „Agressiivsuse asendamise treening“ ja „Eluviisitreening“ määramisega. Nimetatutest esimeses osalemiseks R. Saar motiveeritud ei olnud. Nagu nähtub vangla koostatud iseloomustusest, ei töötanud R. Saar selles programmis kaasa, oli passiivne ja laskis oma kodutööd ära teha teistel kinnipeetavatel. R. Saare sellises suhtumises peegeldub vähene huvi oma vägivaldsust kontrollida ning oma seniseid hoiakuid muuta. R. Saare käitumist ei saa õigustada tema kinnisusega: ka kinnine inimene saab programmis osalemisega hakkama.
- Teises programmis – „Eluviisitreening“ – tegutses R. Saar aktiivselt. Samas nähtub aga programmi läbiviija tagasisidest, et kuigi R. Saar mõistis alkoholi tarvitamist enda puhul uute kuritegude toimepanemise riskitegurina ning sai aru vajadusest kaineks eluviisiks, sotsiaalprogramm temale tulemuslik ei olnud. Kinnipeetav ei osanud ka programmi lõppedes öelda, kuidas saadud teadmisi rakendada ning alkoholi tarvitamisest hoiduda. Ehk seega ei ole võimalik ka nimetatud mõjutamiselt oodata efektiivsust, mida selle määramisega sooviti saavutada. Et R. Saar võib tarvitamiskäitumise juurde tagasi pöörduda, näitab kohtukolleegiumi hinnangul ka tema varasema tarvitamise tõsidus ja intensiivsus. Nimelt on vangla kirjeldanud, et süüdimõistetul oli alkoholi tarvitamisega probleeme juba kümnendas klassis ning alkoholi tarvitades on ta jätkanud ka kogu järgneva aja. Vangistuseelsel perioodil oli R. Saar joonud igapäevaselt, joonud kõike, mida kätte sai ja teinud seda suurtes kogustes. Elukaaslase vastuseis alkoholile ning sellest tingitud peretülid teda muutustele ei ajendanud. Kohtukolleegium ei ole veendunud, et nüüdselt oleks süüdimõistetu siht kainena püsida ja soov pingutada sedavõrd kindlad, et niivõrd tõsist tarvitamisprobleemi seljatada.
- Veel ei saa ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga mainimata jätta, et R. Saar ei olnud vanglas motiveeritud ka elukutse õppimisest. Töökohta tal vabaduses ei ole ning uus oskus oleks andnud talle suurema võimaluse vabaduses tööd leida. Ometi keeldus ta sellest, demonstreerides seeläbi veelkord vähest huvi olulisteks muutusteks. Olgu ka märgitud, et töökoha olemasolu ei ole sugugi mitte ebaoluline faktor süüdimõistetu vabastamise seisukohalt. Lisaks sellele, et töökoht tagab süüdimõistetule seadusliku sissetuleku, peaks see pärssima tema hälbivat käitumist ning ka soodustama endise vangi taas ühiskonda sulandumist.
- Ka elukoht ja lähedaste tugi vabaduses ei ole asjaoludeks, mis annaksid põhjuse hinnata R. Saare õiguskuulekalt jätkamist tõenäoliseks. Nagu maakohus asjakohaselt välja tõi, olid elukoht, pere ja ka laps süüdimõistetul juba kuritegude toimepanemise ajal. Ehk siis ilmselgelt ei leia R. Saar neist asjaoludest piisavat motivatsiooni kuritegudest hoidumiseks. Kaitsja kritiseerib määruskaebuses esimese astme kohtu märkimist, et tuvastatav ei ole ka ükski muu motivatsiooniallikas, mille nimel süüdimõistetu pingutada võiks. Kaitsja toob välja, et R. Saar ei teadnud vajadust niisuguseid uusi tegureid nimetada. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu 4
(5)sellele, et vähemalt määruskaebuses oleks kaitsja saanud esile tuua mistahes muud uut teavet, mis süüdimõistetu osas tehtavat retsidiivsushinnangut mõjutada oleks saanud. Seda aga tehtud pole. Seega jääb kaitsja etteheide arusaamatuks.
- Seegi, et R. Saar allutataks vabastamisel käitumiskontrollile ja kõne alla võiks tulla elektroonilise valve rakendamine, ei veena ringkonnakohut R. Saart ennetähtaegselt vanglast vabastama. Nimetatud meetmete rakendamine võib anda lisatõuke süüdimõistetu vabastamiseks olukorras, kus tema õiguskuulekalt jätkamine tundub kohtule küllalti tõenäoline. Kui aga kohus näeb põhjust järeldada vangi jätkuvat ohtlikkust ega pea tema kuritegudeta elu õnnestumise võimalust kuigivõrd suureks, siis kontrollmeetmete rakendamine vabastamisargumendiks pole. Praegu nii ongi.
- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- jaanuari 2021 määruse muutmata ja R. Saare kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)