← Eesti

2-18-15445/29

Obsah (4)§ 1018§ 1023§ 78§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2019. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-15445 Tsiviilasi REKS

) § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja väitel lähtus ta teadlikult asjaajamisele asumisel, et ajab võõrast asja, mistõttu alusetu rikastumise sätted antud juhul kohaldamisele ei tule. 27.

§ 1018

lg 1 sätestab, et käsundita asjaajajal tekivad

§-dest 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused juhul, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele.

§ 1023lg 1 järgi peab soodustatu hüvitama asjaajajale asjaajamiseks tehtud kulutused.

(3-2-15408 p 13). 28. Vaidlust ei ole selles, et kinnisasi asukohaga xxx omanikuks sai täitemenetluses toimunud enampakkumisel tehtud parema pakkumise järgselt koostatud enampakkumise akti alusel kostja. Kostjal tekkis seega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 93 kohaselt kohustus tasuda ostuhind. Vaidlust ei ole selles, et kinnisasja ostuhind summas 110 000 eurot tasuti hageja pangakontolt. Riigikohus on selgitanud, et kui kolmas isik täidab teise isiku kohustuse

§ 78

lg 1 järgi (nt kui hageja täidab kostja rahalise kohustuse), siis ajab ta sellega teise isiku asja (

§ 1018

lg 1) ja tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (

§ 1018lg 2).

(vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08 p 13). Riigikohus on samuti leidnud, et saaja kontole laekunud raha ei kuulu enam ülekande tegijale. Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha (vt Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1 ja Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-16, p 16). Seega täitis hageja teise isiku (antud juhul kostja) kohustuse, ajades teise isiku (kostja) asja, mistõttu on käesolevas asjas tekkinud hageja poolt võõra asja ajamise eeldus. Sellise eelduse tekimisel peab hageja tõendama üksnes seda, see asjaajamine oli kostja huvides ja vastab kostja eeldatavale tahtele või tõendama asjaolu, et kostja on asjaajamise heaks kiitnud. Olukorras, kus esineb eeldus, et hageja ajas võõrast asja, ei ole hagejal vajalik täiendavalt tõendada, et tegemist ei olnud lepingust tuleneva kohustusega.
  7. Kostja väitel on hageja nõue aegunud. Kohus sellega ei nõustu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on leidnud, et käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (vt
  8. juuni
  9. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-44-11, p 35 ja
  10. mai
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 13). Hageja võimaliku 4

(8)2-18-15445 nõude aegumise algusaeg on asjaoludest lähtuvalt 20.11.2013, mil hageja tasus kostja eest kinnisasja ostuhinna. Sellest kuupäevast ei ole hagi esitamise ajaks möödunud 10 aastat.
  1. Kohus leiab, et hageja on tõendanud käesolevas asjas, et tegemist on olnud asjaajamisega kostja huvides. Kinnisasja omandamiseks tegi kostja parima pakkumise, mistõttu müüdi kinnisasi kostjale. Seega tegi kostja enampakkumisel tahteavalduse saamaks kinnisasja omanikuks. Hageja tasus seejärel 20.11.2013 kohtutäituri ametialasele kontole 110 000 eurot kostja eest, kinnisasja osalise ostuhinna tasumiseks. Kinnisasja omandamise soovi korral on kohtu hinnangul üheselt võimalik järeldada, et ostuhinna tasumine on kinnisasja omandaja huvides.
  2. Kostja väited selle kohta, et tegemist oli kinkelepinguga kostja ja J Vi vahel või alternatiivselt võis olla tegemist ka hüvitisena intiimteenuse eest, ei oma kohtu hinnangul asjas tähtsust. Tegemist on kostja ja kolmanda isiku vahelise suhtega, millest ei nähtu olulisi asjaolusid käesoleva asja lahendamiseks. Asjakohane võiks olla mingisugune hageja ja J Vi vaheline kokkulepe, millest tulenes hageja kohustus tasuda antud summa kostja mingi kohustuse eest, kuid kostja ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud.
  3. Kostja väidab, et hageja tasus nimetatud summa J.Vi ülesandel. Hageja leiab, et kostja ei ole esile toonud kokkulepet hageja ja J.Vi vahel, millest oleks tulenenud hagejale kohustus tasuda kostja eest kohtutäiturile 110 000 eurot. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (

§ 8

), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 27). Seega ei saa kolmandale isikule anda korraldusi kohustuse võtmiseks. Kolmas isik (antud juhul hageja) peaks olema nõustunud kohustuste võtmisega. Sellele ei ole kostja aga käesolevas asjas tuginenud. Kostja väitel laekus raha hagejale J.Viga seotud isikult. Mingeid kokkuleppeid J.Vi, temaga seotud isiku ja hageja vahel ei ole kostja esile toonud ega selgitanud. Seega ei saa kohus lugeda käesolevas asjas tuvastatuks, et J.Vi ja hageja või kellegi teise isiku ja hageja vahel eksiteerinuks mingi võlasuhe, millest tulenevalt oleks hageja olnud kohustatud täitma kellegi teise kohustust hageja arvelduskontol olevate rahaliste vahendite arvelt.
  3. Kostja väitel ei ole hageja avaldanud enne asjaajamisele asumist kordagi, et temal oleks kavatsus nõuda tasutud summa hüvitamist.

§ 1023

lg 3 sätestab, et juhul kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole käsundita asjaajal tasu maksmise või kulutuste hüvitamise nõudmise õigust. Hageja väitel ei saa juba üksnes summa suurusest tulenevalt järeldada, et hagejal ei olnud algusest peale kavatsust summat tagasi nõuda. Riigikohus on märkinud, et

§ 1023lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (Ts

ÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. Samas lahendis märkis Riigikohus, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1128-14, p 11 ja seal viidatud varasemad lahendid). Viidatud otsuses on ka leitud, et eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115/48, p 13.2). Kohtu hinnangul on käesolevas asjas esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldatav hageja vastuoluline käitumine, millest tulenevalt võis kostja eeldada, et hageja tema vastu nõuet ei esita.
  5. Vaidlust ei ole selles, et hageja seadusliku esindaja A Gi ja kostja vahel olid
  6. aastal head suhted ning hageja seaduslik esindaja abistas kostjat xxx elamu dokumentatsiooni korrastamisel ja ehitustööde teostamisel. Seejuures ei ole käesolevas asjas esile toodud, et 5

(8)2-18-15445 kostja oleks hageja seaduslikult esindajalt abi selleks palunud. Seega aitas hageja seaduslik esindaja kostjat omal algatusel ja heast tahtest. Seejuures ei nähtu kohtule esitatud asjaoludest, et kostja oleks hageja seaduslikku esindajat palunud kanda kohtutäiturile 110 000 eurot. Ka seda tegi hageja seaduslik esindaja järelikult enda algatusel ja heast tahtest. Heast tahtest abistamise puhul võib abistatav järeldada, et mingit vastutasu ei soovita abi eest saada. Seejuures on väga oluline hageja käitumine pärast makse teostamist. Tegemist oli 110 000 euro suuruse summaga ja kostja oli hageja kui äriühingu jaoks võõras isik. Hageja väitel nõudis ta kostjalt summat tagasi korduvalt, suuliselt. Kostja vaidleb sellele vastu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja oleks kostjalt 110 000 euro tagastamist nõudnud. Hageja ei suutnud kohtule selgitada miks, olukorras kus tegemist oli hageja kui juriidilise isiku jaoks võõra isikuga ning tegemist oli sedavõrd suure summaga, nõuti summat tagasi üksnes suuliselt. Samuti ei ole suutnud hageja kohtule selgitada, millal esitati suulised nõuded. Sellest tulenevalt ei pea kohus hageja väidet tõendatuks ega ka eluliselt usutavaks. Hageja esitas kostja vastu kirjaliku nõude alles 21.08.2018, seega peaaegu 5 aastat hiljem (tl 11). Lähtudes sellest, et hageja seaduslik esindaja abistas kostjat omal algatusel (kasutades hageja rahalisi vahendeid) ja hageja ei ole kostja vastu mingeid nõudmisi seoses ülekantud summaga kuni 21.08.2018 esitanud, võis kohtu hinnangul kostja eeldada, et hagejal kostja vastu nõudeid ei ole.
  1. Antud järeldust kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et hageja oli registrist kustutatud perioodil 27.04.2017 kuni 01.06.
  2. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt toimus 27.04.2017 hageja kustutamine registrist äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 3 alusel (tl 23-24), seega põhjusel, et hageja ei olnud esitanud majandusaasta aruannet. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et majandusaasta aruande esitamine oleks olnud takistatud mingitel objektiivsetel põhjustel. Kohtu hinnangul näitab majandusaasta aruande esitamata jätmine sellises olukorras ka seda, et äriühingu juhtkonnal puudub ettekujutus äriühingu jätkamise osas. ÄS § 60 lg 1 ja lg 2 kohaselt annab registripidaja äriühingule täiendavaid tähtaegu majandusaasta aruande esitamiseks. Samuti võimaldatakse äriühingul esitada mõjuvaid põhjuseid majandusaasta aruande esitamata jätmise osas (ÄS § 60 lg 3). Alles seejärel kui äriühing ei ole majandusaasta aruannet vaatamata täiendavatele tähtaegadele ja hoiatustele esitanud, kustutatakse äriühing registrist. Olukord, kus äriühingu juhtimine läks niikaugele, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja hoiatustele jäi esitamata majandusaasta aruanne, viitab kohtu hinnangul sellele, et hagejal puudus lisaks äriühingu jätkamise visioonile ka selge arusaam, mis varad hagejal tegelikult on, sealhulgas, mis nõuded on hagejal kolmandate isikute vastu. Kohtu hinnangul kinnitab see aga omakorda järeldust, et hageja tegelikult kostja vastu nõuet esitada ei soovinud. Olukorras, kus hagejal olnuks tegelikult kostja vastu 110 000 euro suurune nõue, poleks mõistlikult tegutsev ettevõtja lasknud äriühingut registrist kustutada, vaid oleks kajastanud nõude ka bilansis ja oleks koostanud korrakohaselt majandusaasta aruande. Sellises ulatuses varalist nõuet omav äriühing ei käituks sedavõrd ükskõikselt. Hilisem nõude esitamine antud järeldust ei muuda, kuna asjakohane on käsundita asjaajaja tahe asjaajamise hetkel. Kui tal tahe sel hetkel puudus, siis hilisem tahte tekkimine ei ole

§ 1023lg 3 sätte kohaldamise seisukohalt oluline.

  1. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu käsundita asjaajaja tasu maksmise või kulutuste hüvitamise nõudmise õigust, mistõttu jääb hagi rahuldamata. Seejuures jääb rahuldamata ka hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõudes. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulud on kokku 5529,20 eurot. Summa koosneb registri väljavõtte kulust summas 2 eurot ja esindajakulust summas 5527,20 eurot (tlk 179-180). 6

(8)2-18-15445 Kohtu hinnangul on registri väljavõtte kulu 2 eurot menetluskulu ja tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostjale on osutatud õigusabi kokku 38 tundi ja 23 minutit tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, järgnevalt: 1) 23.11.2018 konsultatsioon 2 tundi ja 6 minutit; 2) 11.12.2018 menetluskulude tagamise taotlus 3 tundi ja 30 minutit; 3) 14.03.2019 määruskaebus 2 tundi ja 48 minutit; 4) 29.03.2019 vastus hagile 5 tundi ja 37 minutit; 5) 22.04.2019 konsultatsioon 2 tundi; 6) 30.04.2019 konsultatsioon 1 tund; 7) 26.06.2019 tõendite kogumine ja vastus 5 tundi ja 20 minutit; 8) 27.06.2019 vastus, kooskõlastamne kliendiga 4 tundi ja 40 minutit; 9) 19.09.2019 hageja vastuse analüüs, nõupidamine kliendiga, tõendite kogumine, taotlus 4 tundi ja 24 minutit; 10) 25.09.2019 kohtuistungi ettevalmistamine, nõupidamine 5 tundi ja 40 minutit; 11) 26.09.2019 kohtuistungil osalemine 1 tund ja 18 minutit. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite. Hageja leiab, et põhjendatud ei ole määruskaebuse koostamise ajakulu, arvestades asjaolu, et maakohtu 27.02.2019 kohtumäärus ei olnud kostja poolt määruskaebe korras vaidlustatav ning kohus keeldus määruskaebuse menetlusse võtmisest. Samuti leiab hageja, et kohtuistungi ettevalmistamise ja nõupidamise ajakulu 5 tundi ja 40 minutit on ülemäärane ja ei ole proportsioonis asjas esitatud materjalide ning menetluse keerukusega. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et kostja menetluskulud õigusabile on osaliselt ülemäärased. Kohus leiab, et kostja määruskaebusega seotud kulusid ei ole põhjendatud jätta hageja kanda määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu. Kohus vähendab antud ajakulu 2 tunni ja 48 minuti võrra. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks peetud 1 tundi. Seega 26.09.2019 ettevalmistus kohtuistungiks ajakuluga 5 tundi ja 40 minutit ei ole põhjendatud. Kohus vähendab antud ajakulu 4 tunni ja 40 minuti võrra. Kuna kohus vähendas kostja esindaja ajakulu kokku 7 tunni ja 28 minuti võrra, on kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 30 tunni ja 55 minuti ulatuses. Käibemaksu hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel kinnitada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-6513 p 16). Kostja esindaja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega mõistab kohus hagejalt kostja menetluskulud välja koos käibemaksuga. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab kostja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud õigusabile 4452 eurot koos käibemaksuga. Kostja menetluskulud kokku on 4454 (registri väljavõtte kulu ja esindajakulu) eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates 7
(8)2-18-15445 kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.