Obsah (6)

§ 333§ 230§ 171§ 175§ 138§ 329

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2

436 lg-t

1. Kostja seisukohti ei ole kohus otsuses käsitlenud ega hinnanud. Otsus ei rajane asjas kogutud tõenditel. 4 2-18-4084
2. Kui ringkonnakohus soovib apellatsioonkaebuse lahendamise käigus käsitleda asjaolu, kas H.V on allkirjastanud testamenti, millega ta pärandas oma vara V.Vile ja arvestab asja lahendamisel ka Eesti Kohtuekspertiisiakti nr 12E-DK0120, taotleb kostja asjas uue, käesoleva tsiviilasja raames määratud ekspertiisi tegemist lähtuvalt ülaltoodud ekspertiisi objektiivsust kahtluse alla seadvatest asjaoludest. Kui ringkonnakohus soovib tugineda oma otsuses Eesti Kohtuekspertiisiaktile nr 12E-DK0120, taotleb kostja tsiviilasja raames uue käekirjaekspertiisi määramist. Ekspertiisi tegemiseks palub kostja võtta asja materjalide juurde H.V poolt koostatud testament. Kostja palub välja nõuda Politsei- ja Piirivalveametist kriminaalasja nr 11230109042 toimikus olev H.V poolt 09.10.2010 koostatud testamendi originaal, millega ta pärandas oma vara V.V. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. 21. Kostja esitas 25.11.2020 avalduses vastuväite ringkonnakohtu tegevusele leides, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõigust, kui jättis oma 13.11.2020 määrusega rahuldamata kostja taotlused uue tõendi vastuvõtmiseks, tõendi originaali väljanõudmiseks ja käekirjaekspertiisi määramiseks. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata (

§ 333lg 1).

Kolleegium jääb oma 13.11.2020 määruses toodud seisukoha juurde. Vastuseks kostja väidetele maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta märgib kolleegium, et kostjat esindas maakohtu menetluses õigusteadmistega isik, kelle puhul ei ole kohtu selgitamiskohustus sama ulatuslik kui menetlusosalise enda puhul. Kostja õigusteadmistega esindaja pidi teadma, et

§ 230

lg 1 I lause järgi peab kostja tõendama kõiki oma vastuväiteid ning kostja selgitused ainuüksi ei ole tõenditeks. Ringkonnakohus märgib, et kostja viitab Eesti Kohtuekspertiisiaktile nr 12E-DK0120 kui tõendile praeguses asjas ja selle ebausaldusväärsusele, kuid antud tõendit tsiviilasja toimikus ei ole ning maakohus ei ole sellele otsust ka rajanud.

1. Hageja esitas vaidlusaluse korteriomandi suhtes kinnisturaamatu kande parandamise ja vindikatsiooninõude tuginedes sellele, et kostjale andis korteriomandi omandiõiguse kinke alusel üle selleks õigustamata isik, sest korteriomandi omanikuks sai seadusjärgse pärimise teel hageja. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti järeldanud, et hageja nõude aluseks oleva VÕS § 1040 kohaldamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus aga oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendatud, mistõttu muudab ja täiendab kolleegium maakohtu vea parandamiseks otsuse põhjendusi.
2. Isiku omandi või muu õiguse rikkumise puhuks, mis väljendub eseme käsutamises õigustamata isiku poolt sisaldub erisättena VÕS § 1040 esimeses lauses norm, mille kohaselt peab eseme tasuta käsutamisel selleks õigustamata isiku poolt käsutuse alusel esemele õiguse saanud isik saadu õigustatud isikule välja andma, isegi kui käsutus on kehtiv. Seega on VÕS § 1040 kohaldamise eeldusteks, et: • mitteõigustatud isik käsutas hagejale kuuluva korteriomandi omandiõigust; 5 2-18-4084 • • käsutus on tehtud tasuta; käsutus on kehtiv.
3. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et
4. märtsil 2011 väljastas notar Kätlin Aun-Janisk V.Vile pärimistunnistuse, viimane tunnistati
5. novembril 2010 surnud H.V vara pärijaks ning V.V päris H.V järelt muuhulgas ka korteriomandi (korteri) aadressil Tallinn Xxx Tallinn.
6. märtsil 2011 kanti V.V korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Vaidlust ei ole, et V.V kinkis
7. märtsil 2011 korteri kostjale, kes kanti
8. aprillil 2011 korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Tuvastatud on, et
9. juulil 2013 tunnistas notar kehtetuks
10. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse, mille kohaselt oli H.V pärijaks tunnistatud V.V ning pärast uue pärimismenetluse läbiviimist tõestas notar
11. märtsil 2014 pärimistunnistuse, mille kohaselt on
12. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale.
13. Pärimistunnistuse tõestab notar PärS § 171 lg 1 järgi, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Õige on kostja arusaam, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust. Samuti ei ole vajalik pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine, mistõttu tuleb maakohtu vastavad viited kohtuotsusest välja jätta. Kolleegium ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et pärimistunnistuse väljaandmine ja tühistamine ei oma praeguse vaidluse lahendamisel mingit tähtsust. Pärimistunnistus ei ole pärimisõiguse aluseks, kuid ta tõendab avalikult usaldatava dokumendina pärimisõigust. Arvestades, et H.V pärimismenetluses V.Vile väljastatud pärimistunnistus tunnistati kehtetuks ning
14. märtsil 2014 tõestati pärimistunnistus, mille kohaselt on
15. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale, on olemas eeldus hageja pärimisõiguse (ja seeläbi ka hageja omandiõiguse korterile) olemasolu kohta, mida kostja sai ümber lükata. Seega saab praegusel juhul lugeda hageja pärimisõiguse ja seeläbi ka hageja omandiõiguse vaidlusalusele korterile pärimistunnistusega tõendatuks juhul, kui kostja seda ümber ei lükka st ei tõenda, et pärija on tegelikult vaidlusaluse korteriomandi kinkinud isik.
16. Kostja tugines maakohtu menetluses vastuväitele, et
17. märtsil 2011 V.Vile väljastatud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks puudus notaril õigus ja alus. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu, sest PärS § 175 lg 1 kohaselt, kui pärast pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse, sundosa saaja tunnistuse või testamenditäitja tunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks. Tuvastatud on, et
18. juulil 2013 tunnistas notar kehtetuks
19. märtsil 2011 tõestatud pärimistunnistuse ning
20. märtsil 2014 tõestatud pärimistunnistusest nähtub, et pärimisõiguse tunnistus on tunnistatud kehtetuks lähtudes PärS § 175 ja Eesti Kohtuekspertiisiaktist nr 12E-DK
21. Kostja väitel ei ole aga ekspertiisiaktis üheselt tuvastatud, et testamenti ei allkirjastanud H.V. Seega saab järeldada, et kostja hinnangul V.Vi pärimise aluseks olnud testament kehtiv, mistõttu on viimane tegelikult H.V pärija. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et V.V on H.V pärija. Seega tuleb lugeda hageja pärimisõigus ja seeläbi ka hageja omandiõigus vaidlusalusele korteriomandile tõendatuks
22. märtsil 2014 notariaalselt tõestatud pärimistunnistusega, mille kohaselt on
23. novembril 2010 surnud H.V pärandvara üle läinud Tallinna linnale. Arvestades, et V.V ei olnud H.V pärija, ei olnud ta õigustatud vaidlusalust korterit kostjale kinkima. Kuna käsutatud on kinnisasja omandiõigust, peab kostja VÕS § 1040 alusel asja esialgsele omanikule tagasi andma st tegema käsutuse, mistõttu tuleb selle tegemiseks vajalik tahteavaldus TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtuotsusega.
24. Eelmärgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 6 2-18-4084 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25. Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esindaja on esitanud ringkonnakohtule

1. novembril 2020 taotluse, milles märgib, et hageja menetluskuludeks on 900 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 50 eurot
2. märtsi 2018 hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv.
3. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 138

lg 3 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes eraldi arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta. Maakohus on asjas tehtud lõpplahendis mõistnud kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 900 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu vastav kulujaotus ning selle kulu kostja kasuks väljamõistmine ei muutu. 30. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja pole maakohtu menetluses taotlenud 50 euro menetluskuludena kostjalt väljamõistmist. Hageja esitas sellise taotluse esmakordselt ringkonnakohtus 25. novembril 2020.

§-de 138, 173 ja 174 koosmõjust tuleneb, et menetluskulud määratakse kindlaks igas kohtuastmes eraldi, v.a erandlikel juhtudel, kui see takistaks asja lahendamist. Tulenevalt eespool viidatud sätete loogikast ei saa ringkonnakohus asuda maakohtus kantud menetluskulu asuda ise esmakordselt kindlaksmäärama. Maakohus andis pooltele tähtaja lõplike menetluskulude nimekirjade esitamiseks

1. oktoobril
2. Tähtaeg saabus
3. novembril
4. Hageja sai teadlikuks, et hagi tagamisega seonduvaid kulusid ei ole kindlaks määratud hiljemalt maakohtu otsuse kättesaamisega. Hageja pole taotlenud maakohtult täiendava otsuse tegemist. Hageja pole esitanud ringkonnakohtule ka tähtaja ennistamise taotlust. Menetlusosalisel tuleb hoolitseda selle eest, et menetluskulude nimekiri jõuaks kohtusse õigeaegselt (

§ 329lg 1).

Kui hageja soovis hagi tagamisega seonduvate kulude hüvitamist taotleda, tulnuks hagejal esitada ka vastav menetluskulude nimekiri maakohtu poolt määratud tähtajaks. Hageja seda ei teinud. Menetluskulu kindlaksmääramise taotlus on seega esitatud hilinenult. Ringkonnakohus jätab 15. märtsi 2018 hagi tagamise taotluse esitamisega seonduva kulu seetõttu tähelepanuta. (allkirjastatud digitaalselt) 7