Obsah (6)

§ 31§ 1§ 22§ 15§ 5§ 32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 26.10.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-14489 Kohtuasi Aktsiaseltsi Cresco

) § 9 lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja.

§ 31

lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg-te 2 ja 3 kohaselt on võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne.

1. Ajutine pankrotihaldur leidis, et puudutatud isiku varaline seis sõltus pooleliolevast kohtuvaidlusest pankrotiavalduse esitanud võlausaldajaga. Halduri hinnangul oli küsitav, kas puudutatud isiku maksejõuetust sai lugeda ajaliselt püsivaks või mitte. Ajutine haldur oli seisukohal, et kui kohus leiab, et võlgnikule tagastamisele kuuluv BFT osa ja/või tsiviilasjas nr 2-15-12148 võlausaldaja vastu esitatud kahjunõue on ebatõenäoliselt laekuv nõue, mida ei ole võimalik varana arvestada või mille väärtus on alla 500 000 euro, siis on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Juhul kui kohtu hinnangul BFT osa ja/või võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-1512148 esitatud nõue võlausaldaja vastu omab väärtust hinnanguliselt vähemalt 500 000 eurot, siis on võlgniku maksejõuetus ajutise iseloomuga ning puudub alus pankroti väljakuulutamiseks.
2. Kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega ei olnud täielikult kindlaks tehtud, et puudutatud isik oli maksejõuetu. Kohus nõustus ajutise halduri seisukohaga, et võlgniku maksejõulisus sõltus eelkõige tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud nõude lahendusest ja/või BFT osa väärtusest. Kohus ei saanud käesolevas tsiviilasjas anda hinnangut tsiviilasja nr 2-15-12148 esitatud nõudele ja/või BFT osa väärtusele. Kohus ei saanud olla kindlal veendumusel, et tegemist oli alusetu nõudega, seega ei olnud kohtu hinnangul tõendatud, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu. Eeltoodust tulenevalt tuli puudutatud isiku pankrot jätta välja kuulutamata. Määruskaebus
3. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus, saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus lähtus ebaõigetest kaalutlustest ja jättis olulised asjaolud nõuetekohaselt hindamata, selle tulemusel jõudis maakohus ebaõige seisukohani, et võlgnik polnud maksejõuetu. 4
4. Puudutatud isik oli püsivalt maksejõuetu ja selline olukord polnud ajutine. Maakohtu määruse põhjendus piirdus ajutise halduri aruandega nõustumisega. Kohus ei kontrollinud, et ajutise halduri aruanne ei vasta maksejõuetuse hindamisel

§ 1lg-tele 2-3.

1. Võlgniku vara väärtus võis ületada tema kohustusi, kuid võlgnik ei suutnud pikema aja jooksul täita võlausaldajate nõudeid. Maakohus jättis võlgniku likviidsuse määruses täielikult hindamata, rikkudes sellega oluliselt kohtulahendi põhjendamise kohustust. Maakohus jättis hindamata, kas tsiviilasjas nr 2-15-12148 nõude olemasolu muutis võlgniku likviidseks. Puudutatud isik polnud alates 2015 ehk viie aasta vältel suutnud oma kohustusi täita ja temalt ei saadud 1,5 aasta jooksul ühtegi makset. Puudutatud isiku kehva majandusliku seisu ei saanud pidada ajutiseks. Maakohus tuvastas käesolevas asjas 09.09.2019 määrusega, et puudutatud isik oli olnud aastaid kahjumis ja tema majandustegevus oli seiskunud. Võlgniku varaks oli sisuliselt vaid tema nõuded teiste isikute vastu. Vaidlustatav maakohtu määrus oli vastuolus käesolevas asjas varasemate kohtumäärustega. Juba saneerimise läbiviimise otsustamisel leidsid kohtud, et puudutatud isik oli püsivalt maksejõuetu.
2. Ajutine haldur ja maakohus andsid võlgniku nõudele tegelikkusele mittevastava sisu. Ekspertide poolt BFT osale mingi väärtuse andmine ei tähendanud võlgniku nõude rahuldamist tsiviilasjas nr 2-15-
3. Tegelikult põhines võlgniku nõue asjas nr 2-15-12148 väitel, et temale tagastatav osaühingu osa oli väärt vähem, kui müügihetkel
4. Võlgniku kahju ja nõude suurus sõltus seega mitte vara (osaühingu osa) väärtusest, vaid selle väärtuse langemisest võrreldes 2012 – temale tehingu tühistamise tõttu tagastav asi oli väidetavalt väärt vähem, kui enne. Kahju hüvitamisel ei omanud tähendust osade väärtus ekspertiisi valmimise hetkel, nagu oli arvanud ajutine haldur käesolevas asjas, vaid ekspertiisides leitud osa väärtuse erinevus 2012 ja ekspertiiside tegemise hetke vahel. Kui õige oli ekspert Immo Ilmjärve eksperdiarvamus, siis ei olnud BFT osa väärtus 2012 ja 2019 vahelisel ajal langenud ning võlgniku nõue asjas nr 2-15-12148 oli täielikult alusetu kahju puudumise tõttu. Samuti oli väär halduri järeldus võlgniku vara osa kohta - kui osa väärtus oli 1 100 000 eurot, ei ole selle väärtus langenud ja võlgniku nõue kohtuasjas nr 2-15-12148 jääb täielikult rahuldamata, st võlgniku vara hulka ei laeku rahaliselt ega osa näol 1 100 000 eurole vastavat väärtust.
5. Riigikohus leidis tsiviilasja nr 2-15-12148 võlgniku hagi tagamise avalduse lahendamisel, et hagiavalduses ja hagi tagamise taotluses esitatud asjaoludel oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue õiguslikult perspektiivitu. Võlgniku väidetav kahjunõue võlausaldaja vastu oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja 15 rakendamise järjepidevat praktikat arvestades perspektiivitu või vähemalt äärmiselt madala edulootusega, kuna puudutatud isik nõudis võlausaldajalt väidetavate lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumise tõttu nn positiivse kahju hüvitamist ehk lepingust loodetud täitmise hüvitamist. Riigikohus oli varasemas praktikas lepingueelseid läbirääkimisi käsitlevates kaasustes mõistnud välja eranditult üksnes negatiivse kahju (tehtud kulutused) ning eitanud rangelt positiivse kahju hüvitamise võimalikkust. Ka ringkonnakohus leidis 18.04.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-1512148, et võlgniku esitatud nõue oli perspektiivitu. Perspektiivitut nõuet ei saanud pidada võlgniku varaks. Kohtuasjas nr 2-15-12148 esitatud nõuet ja BFT osa ei saanud üheaegselt arvestada võlgniku varana. Kui võlgnik võtaks vastu BFT osa, ei saa võlgnikul olla kohtuasjas nr 2-15-12148 nõuet. Kui saabub Eesti kohtupraktikas murranguline muutus, et VÕS § 15 lg 1 alusel lubatakse nõuda ka positiivse täitmiskahju hüvitamist ning võlgniku nõue rahuldatakse, ei saa ta lisaks nõuda endale BFT osa.
6. Võlausaldaja pakkus osa võlgnikule tagasi, kuid võlgnik keeldus sellest korduvalt ning valis selle asemel võlausaldaja vastu nõude esitamise. Kohtuasjas nr 2-15-12148 esitati nõue osa väärtuse hüvitamiseks, st võlgnik loobus BFT osast. Kuna võlgnik otsustas osast loobuda kahju 5 hüvitamise nõude kasuks ja BFT osa oli võlausaldaja omandis, siis ei saanud kohus ega ajutine haldur käsitleda seda osa võlgniku varana. Kohtuasjas nr 2-13-8736 tuvastati üksnes osa kohustustehingu, mitte aga käsutustehingu tühisus. Võlgniku varalise seisundi hindamisel ei arvestatud, et kohtuasja nr 2-15-12148 kaotamine võlgniku poolt ei tähenda vältimatult osa tagasisaamist ja selle väärtuse võrra rikastumist.
7. Võlgnik esitas ajutisele haldurile oma vara kohta valeandmeid. Võlgnik loovutas kaks nädalat enne info haldurile andmist, nõudest 102 625,98 eurot Kristian Allikmaale. Seega oli võlgniku nõue loovutatud osas lõppenud ja võlgnikul ei saanud olla võlausaldaja osas nõuet 1 250 000 eurot. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidles määruskaebusele vastu. Pankrotihaldur avaldas, et ta jääb oma kirjalikus aruandes väljatoodu juurde. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
10. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. Avaldaja ja puudutatud isik esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab menetlusosaliste poolt määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtnud.
11. Avaldaja esitab määruskaebuses suures osas samu vastuväiteid, mis ta on esitanud juba maakohtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12. Kohus tutvus pankrotiavalduse, pankrotivõlgniku vastuväite ja ajutise halduri aruandega ning kuulas nimetatud isikud ärakuulamisel. Kohus kogus asja lahendamisel kõik asjakohased tõendid ja arvestas neid otsuse tegemisel. Kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kohtumäärus vastab TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 nõuetele. 23.

§ 31

lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 1

lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv. 6 Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu 26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1). PanrkrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt ajutise haldur selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele, samuti võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust võlgniku tervendamise väljavaadetele. 24. Ajutise pankrotihaldur leidis praeguses asjas, et tegemist on õiguslikult keerulise olukorraga, mille tõttu tuleks võlgniku maksejõuetuse tuvastamisel lähtuda nii

§ 1

sätestatud maksejõuetuse legaaldefinitsioonide tõlgendamisest, kui ka pankrotimenetluse eesmärgist ja põhimõtetest. Seega võib käesolevalt esineda olukord, kus pankrotimenetlus ei täida oma eesmärki olles efektiivne menetlus, mis tagaks kiirelt ja võimalikult suures mahus kõigi võlausaldajate nõuete võrdse rahuldamise arvestades selle käigus ka võlgniku huvisid oma õiguslik positsioon selgeks teha. Ajutise pankrotihalduri aruandes on tuvastatud, et

§ 1

lg 2 ja 3 sätestatule tuginedes sõltub võlgniku maksejõuetuse püsivus võlgniku tingimusliku vara realiseerumisest tsiviilasjas nr 2-15-12148 ning BFT osade turuväärtusest asja lahendamisel, mida on praegu võimatu pädevalt hinnata. Võlausaldaja etteheited, et ajutise halduri aruanne ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele, on alusetud. Ringkonnakohtul puudub määruskaebuses toodud asjaoludel alus kahelda aruande õigsuses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ajutise halduri aruande alusel õigesti tuvastanud võlgniku püsiv maksejõuetus ei ole kindel olukorras, kus tsiviilasi nr 2-15-12148 on lahendamata ja BFT osade väärtus teadmata ning ringkonnakohus ei näe alust teistsugusele seisukohale jõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub, et võlgniku püsiv maksejõuetus

§ 1lg-te 2 ja 3 tähenduses ei ole tõendatud.

Ülejäänud asjaolud ei omanud võlgniku püsiva maksejõuetuse hindamisel nii suurt tähtsust kui võlausaldaja neile omistas. Võlausaldaja väitis, et võlgnik ei ole viie aasta jooksul täitemenetluses suutnud rahuldada antud võlausaldaja nõuet. Samas ei ole kohus viie aasta jooksul lahendanud võlgniku kahjunõuet võlausaldaja vastu tsiviilasjas nr 2-15-

1. Selle pinnalt leida, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, ei ole käesoleval juhul piisav. Maakohus leidis õigesti, et käesoleva menetluse raames ei saa kohus lahendada teise kohtuvaidluse esemeks olevaid nõudeid ja anda hinnangut sellele, kuidas tsiviilasi nr 2-15-12148 lahendatakse ja kas esitatud nõudel on perspektiiv. Selline hindamine väljuks käesoleva vaidluse piiridest.
2. Tsiviilasjas nr 2-13-8736 mõistis kohus võlgnikult (BFT) osade ostu-müügileping tühisuse tõttu välja 500 000 eurot saadu tagasitäitmiseks ja viivise. VÕS § 1034 lg 3 kohaselt, kui tühine on vastastikune leping, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse VÕS § 111 sätestatut. Võlausaldaja väidab, et võlgnik loobus osa omandist ja osade omanikuks on võlausaldaja. Võlgnik vaidles sellele vastu. Kohtu hinnangul on võlausaldaja sellekohased väited tema omandiõiguse kohta võlgniku loobumise tõttu tõendamata.
3. Samuti pole õiged võlausaldaja väited selle kohta, et võlgnik esitas haldurile valeandmeid oma vara kohta. Nõude loovutamise teatise kohaselt ei ole loovutatud põhinõuet, vaid loovutati osaliselt viivisenõue 102 625,98 eurot. Viivisenõude osaline loovutamine ei mõjutanud põhinõude suurust.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna saneerimise kohta tehtud lahendid alust lugeda maakohtu pankrotimäärust ebaõigeks. Kohus ei saanud saneerimise lahendamise ajal lahendada ühtlasi ka pankrotiavaldust. Kohus lahendas võlgniku avaldust saneerimismenetluse algatamiseks kaks korda (jõustunud 19.06.2019 ja 19.02.2020) ja seda enne ajutise halduri määramist 26.03.2020, kes esitas aruande alles 09.04.
5. Pankrotiseisundi selgitab välja pankrotihaldur ja kohus hindab pankroti väljakuulutamisel võlgniku majanduslikku olukorda ja 7 seda mõjutavaid kõiki asjaolusid kogumis (nt Riigikohtu 28.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1143-16, p 21). Kohus hindab tõendeid lahendi tegemisel (TsMS § 442 lg 8). Seega on avaldaja etteheited alusetud.
6. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda (

§ 15lg 6) ja saneerimisavaldustega puudutatud isiku kanda.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. 29.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

-s ette nähtud.

§ 32teise lause alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1. (allkirjastatud digitaalselt) 8