← Eesti

2-18-15384/134

Obsah (7)§ 31§ 1§ 15§ 10§ 35§ 5§ 32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-15384 Tsiviilasi XX ava

) § 31 lg 1 mõttes maksejõuetu, kuid maakohus ei ole sellist järeldust nõuetekohaselt põhjendanud ja on jätnud olulises osas võlgniku vastuväited hindamata (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2). Ringkonnakohus saab maakohtu määruse põhjendusi täiendades rikkumise ise kõrvaldada. 14.

§ 31lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1

lg 2).

§ 31

lg 2 esimese lause kohaselt jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb

§ 15lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul

§ 15lg-s 3 sätestatud aluseid.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. 15. Maakohus ei ole määruses käsitlenud võlgniku vastuväidet, et pankrotihoiatust ei ole võlgnikule kätte toimetatud. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginenud

§ 10

lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. 15.

  1. Kolleegium selgitab, et pankrotihoiatus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes ja antud juhul on tegemist kindlale isikule, s.o võlgnikule, suunatud tahteavaldusega. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist kindlale isikule reguleerib TsÜS § 69 lg 1, mille kohaselt on kindlale isikule suunatud tahteavaldus vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. 15.
  2. Võlausaldaja tõi esile ja tõendas, et kohtutäitur käis
  3. augustil 2018 võlgniku elukohas, kus kinnitati, et võlgnik elab seal, aga teda ei ole kodus. Kohtutäitur helistas samal päeval võlgnikule, kes kinnitas samuti, et elab seal, aga ei viibi kodus, mistõttu palus helistada
  4. või
  5. augustil. Kohtutäitur helistas
  6. augustil 2018 võlgnikule, kes teatas, et viibib haiglas. Kohtutäitur käis
  7. ja
  8. augustil 2018 võlgniku elukohas, kuid väravad olid kinni ja fonolukule ei vastatud. Kohtutäitur helistas
  9. augustil 2018 võlgnikule, kes teatas, et viibib jätkuvalt haiglas.
  10. septembril 2018 helistas kohtutäitur võlgnikule, aga võlgnik ei vastanud 5

(10)ning käis võlgniku elukohas, kuid väravad olid kinni ja fonolukule ei vastatud, mistõttu jättis kohtutäitur pankrotihoiatuse võlgniku postkasti (kd II, tl 12). Võlausaldaja esitas pankrotiavalduse kohtule
  1. oktoobril 2018, s.o rohkem kui kuu aega pärast pankrotihoiatuse võlgniku postkasti jätmist. Riigikohus on märkinud, et eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on vaid see, et saajal tekkis mõistlik võimalus avaldusega tutvuda. Kui tahteavaldus on jõudnud saaja elu- või asukohta, tuleb eeldada, et tal tekkis mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt nt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05, p 10). Eelnevat arvestades tuleb võlgnikule edastatud pankrotihoiatus lugeda kättesaaduks. Seejuures on võlgnikul ka ajutise halduri aruandest nähtuvalt vältiv hoiak (kd II, tl 81 pöördel) ning pankrotihalduri hinnangul võlgniku põhjendused vastamata jätmise kohta ei ole usutavad (kd IV, tl 115 pöördel).
  4. Samuti ei ole maakohus määruses käsitlenud võlgniku vastuväidet, et võlausaldaja nõue ei ole selge.

§ 15

lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 16.1. Kolleegium ei nõustu võlausaldajaga, et küsimus nõude selgusest omab tähendust üksnes ajutise halduri nimetamise otsustamisel.

§ 31

lg-s 2 on sätestatud kohtu kohustus kontrollida füüsilisest isikust võlgniku puhul pankroti välja kuulutamise otsustamisel veel § 15 lg 2 p-des 1–5 nimetatud asjaolusid. Samuti ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt tegemist uue väitega, nagu väidab ekslikult võlausaldaja. Samas nõustub kolleegium võlausaldajaga, et praegusel juhul ei andnud võlgniku vastuväited alust jätta pankrot välja kuulutamata. 16.

  1. Pooled ei vaidle nõude olemasolu üle, s.o selle üle, et võlgnik vastutab
  2. jaanuaril 2017 sõlmitud käenduslepingu järgi võlausaldaja ja High Tech Recycling OÜ (pankrotis) vahel
  3. jaanuaril 2017 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste, s.o laenu 286 492 euro tagastamise ja intressi 42 973,80 euro tasumise eest ning High Tech Recycling OÜ (pankrotis) jättis kohustused täitmata, mistõttu on võlausaldajal õigus nõuda kohustuste täitmist võlgnikult. Kuigi pankrotiavalduse kohaselt nõuab võlausaldaja käenduslepingust tulenevat maksimumsummat arvestades võlga 330 000 eurot, siis on võlgnik esitanud tõendid selle kohta, et võlausaldajale on tasutud enne pankrotiavalduse esitamist (
  4. aprillil 2017 ja
  5. detsembril 2017) 70 000 eurot ja 30 000 eurot (kd II, tl 41–42) ning pärast pankrotiavalduse esitamist (
  6. märtsil 2019 ja
  7. detsembril 2019) 5000 eurot ja 125 000 eurot (kd III, tl 65 ja 69 pöördel). Arvestades tagasimakseid ning asjaolu, et võlausaldaja luges esmalt tasutuks viivised ja intressi, oli võlausaldaja arvestuse järgi
  8. jaanuaril 2020 tema nõue võlgniku vastu endiselt 179 618,99 eurot (kd III, tl 162–163), kuid viivisenõue on menetluse kestel suurenenud veelgi (kd IV, tl 32). Viivise arvestamine lõppes pankroti väljakuulutamisega (

§ 35lg 1 p 6).

16.

  1. Samas vaidleb võlgnik vastu nõude suurusele. Võlgniku väitel on tema vastutus piiratud
  2. jaanuaril 2017 võlausaldaja ja High Tech Recycling OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustustega, mistõttu ei vastuta võlgnik
  3. juulil 2017 High Tech Recycling OÜ-le (pankrotis) täiendavalt antud laenu 62 199,78 eurot tagasi maksmise eest. Kolleegium hinnangul ei ole võlausaldaja ja High Tech Recycling OÜ-le (pankrotis) vahel
  4. juulil 2017 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste käendajale laienemine selge, kuivõrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 4 järgi pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud põhivõlgniku kohustusi laiendavad tehingud ei suurenda käendaja vastutust. Samas võlausaldaja täpsustatud nõue 179 618,99 eurot arvestabki vaid
  5. jaanuaril 2017 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisega (kd III, tl 162–163). Lisaks leiab võlgnik, et võlausaldaja saab nõuda viivist üksnes arvates pankrotiavalduse võlgnikule edastamisest, sest enne seda ei ole võlausaldaja võlgniku kui käendaja poole 6

(10)pöördunud. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole selles osas võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, sest käenduslepingu järgi vastutab võlgnik käendajana ka põhivõlgniku viivitusest tekkiva viivisenõude eest (kd II, tl 6 pöördel). Samuti ei ole põhjendatud vastuväide viivisenõudele see, et võlausaldaja jättis andmata nõusoleku võlgniku võlgade ümberkujundamise kavale ning esitas hagi OÜ AP-TERMINAAL (likvideerimisel) vastu. Seega on võlausaldaja nõue piisavalt selge ning võlgnik ei ole sellele põhjendatult vastu vaielnud, mistõttu ei esine

§ 15lg 3 p 1 mõttes alust jätta ajutine haldur nimetamata.

16.

  1. Võlgnik leiab, et vaatamata tema vastuväidetele on võlausaldajal õigus nõuda 99 465,80 euro tasumist tulenevalt
  2. jaanuaril 2017 sõlmitud laenulepingu käendamisest. Võlgniku arvestuse järgi koosneb see põhinõudest 56 492 eurot (laenulepingu alusel antud laenust 286 492 eurot on maha arvestatud tasutud 230 000 eurot) ja intressist 42 973,80 eurot. Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et võlgnik ei ole võlausaldaja viivisenõudele põhjendatud vastuväiteid esitanud ning võlausaldaja on kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 8 esmajärjekorras lugenud makstud summadest tasutuks viivise, seejärel intressi ja alles siis põhiosa, siis tuleb lähtuda võlausaldaja arvestusest, mille järgi on võlausaldaja nõue võlgniku vastu vähemalt 179 618,99 eurot.
  3. Maakohus jättis käsitlemata ka vaidluse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on tagatud.

§ 15

lg 3 p-de 2 ja 6 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud või võlgnik (või kolmas isik) on enne ajutise halduri nimetamist andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. 17.

  1. Võlgnik on esile toonud, et võlausaldaja on tsiviilasjas nr 2-20-5367 esitanud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude OÜ AP-TERMINAAL (likvideerimisel) vastu ning selles asjas on seatud hagi tagamise abinõuna võlausaldaja kasuks kohtulik hüpoteek summas 170 000 eurot OÜ-le AP-TERMINAAL (likvideerimisel) kuuluvale kinnistule registriosa numbriga 9370702 ja kohtulik hüpoteek summas 42 851,09 eurot OÜ-le AP-TERMINAAL (likvideerimisel) kuuluvale kinnistule registriosa numbriga
  2. Kuigi kinnistu registriosa numbriga 9370702 on võõrandatud ja selle omanik on vahetunud, siis ei mõjuta see iseenesest kohtuliku hüpoteegi kehtivust. Kohtupraktika järgi üksnes see, et mõlemale kinnistule on seatud võlausaldaja nõuete tagamiseks hüpoteek ja hüpoteekide summa ületab pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet, ei tähenda iseenesest, et nõue on täielikult pandiga tagatud, sest pandieseme müügihind selgub selle müümisel. Seejuures tuleb kohtul pankrotimenetluse algatamise otsustamisel esmajoones lähtuda esitatud tõenditest (vt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-08, p-d 12–14). Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited kinnistul registriosa numbriga 9370702 asuvate ehitiste turuväärtuse kohta ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Menetluse kestel on võlgnik pidevalt muutnud oma selgitusi kinnistu väärtuse kohta ning kokkuvõttes ei saa kolleegiumi hinnangul asja materjalide pinnalt jõuda järeldusele kinnistu väärtuse osas. Kinnistul lasuvate hüpoteekide kogusumma läheneb kolmele miljonile eurole, kusjuures kinnistule on seatud hüpoteek summas kaks miljonit eurot Novutech OÜ kasuks, mis asub järjekohas eespool võlausaldaja kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist (kd IV, tl 119–121). Kuigi võlgnik on esile toonud, et Novutech OÜ esitas OÜ AP-TERMINAAL (likvideerimisel) likvideerimismenetluses nõude summas 26 336,94 eurot, siis ei ole teada, kas likvideerimismenetluses on nõue pandud maksma täielikult või kas vahepeal on sõlmitud uusi tagatiskokkuleppeid. Võlgnik on ise menetluse kestel selgitanud, et nõue on vaieldav (kd IV, tl 80 pöördel) ja hüpoteegipidajaga ei ole sõlmitud selgeid kokkuleppeid (kd III, tl 62 pöördel). Kuigi hiljuti on vahetunud kinnistu omanik, siis ei saa eeldada, et võõrandamine toimus tasu eest. Võlgnik on ise menetluse jooksul kinnitanud, et tegemist on spetsiifilise objektiga ning ostja leidmine on äärmiselt keeruline (kd IV, tl 35 pöördel). Võlgniku selgitused ostjate leidmise kohta on jäänud paljasõnaliseks. Kuigi ka teisele kinnistule registriosa numbriga 1362901 on seatud kohtulik hüpoteek summas 42 851,09 eurot, siis ei ole võlgnik esile toonud 7

(10)selle kinnistu väärtust. Kuni kinnisasjade reaalse võõrandamiseni ei ole võimalik anda lõplikku hinnangut, milline on hüpoteekidega koormatud kinnisasjade turuväärtus. Eelnevat arvestades ei anna tsiviilasjas nr 2-20-5367 seatud kohtulikud hüpoteegid alust asuda seisukohale, et võlausaldaja nõue on pandiga täielikult tagatud. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka asjaolule, et võlgniku lepinguline esindaja on tsiviilasjas nr 2-20-5367 ise OÜ APTERMINAAL (likvideerimisel) esindajana võlausaldaja nõudele vastu vaielnud. 17.
  1. Samuti oleks võlgniku hinnangul tulnud pankrotiavalduse lahendamine lükata edasi, kuivõrd võlausaldaja ja OÜ AP-TERMINAAL (likvideerimisel) peavad tsiviilasjas nr 2-205367 aktiivselt kompromissläbirääkimisi. Kolleegium sellega ei nõustu. Võlausaldaja esitas pankrotiavalduse kohtule
  2. oktoobril 2018, s.o enam kui kaks aastat tagasi. Võlgniku korduvate võlgade ümberkujundamise avalduste esitamine on kaasa toonud juba pankrotiavalduse lahendamise venimise ning väidetava kompromissi, mille sõlmimise osas puudub igasugune kindlus, ootamine venitaks pankrotimenetlust veelgi. Võlausaldaja lepingulised esindajad on kinnitanud, et
  3. jaanuari
  4. a seisuga ei ole pooled kõnealuses tsiviilasjas ikka kompromissi sõlminud (kd IV, tl 108–109). 17.
  5. Lisaks tugineb võlgnik sellele, et OÜ AP-TERMINAAL (likvideerimisel) andis garantiikirja, millega ta garanteerib võlausaldajale 100 000 euro tasumise (kd IV, tl 38). Kuigi äriseadustiku § 209 lg 3 järgi võivad likvideerijad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks, nagu viitab pankrotihaldur, siis on sellel piirangul tähendus vaid sisesuhtes ja kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu. Samas on võlausaldajal võlgniku vastu nõue vähemalt 179 618,99 eurot (vt käesoleva määruse p 16), mistõttu ei ole antud garantii piisav võlgniku kohustuse täitmiseks. Seejuures puudub vaidlus selles, et garantiiandja ei ole tasunud rahasummat, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud. Seda on kinnitatud
  6. veebruaril 2021 pankrotihaldurile ka võlgniku lepinguline esindaja (kd IV, tl 118). 17.
  7. Järeldust, et nõue ei ole piisavalt tagatud, ei lükka ümber ka võlgniku viide kolmandatele isikutele, kes võiksid võlgniku sõnul aidata tal oma kohustusi täita. Kolleegium märgib, et isegi kui oleks antud piisav tagatis pankrotiavalduse aluseks oleva võlausaldaja nõude täitmiseks

§ 15

lõike 3 p 6 mõttes, siis võib

§ 31lg 2 teise lause kohaselt pankroti siiski välja kuulutada.

Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul maakohus põhjendatult pankroti välja kuulutanud, sest võlgniku makseraskused on püsiva iseloomuga (vt käesoleva määruse p 18). Samuti jäeti võlgniku korduv võlgade ümberkujundamise avaldus menetlusse võtmata, kuivõrd kohtud leidsid, et võlgnikul ei ole võimalik makseraskusi ületada ja pankrotimenetlust vältida (kd III, tl 201–203). 18. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele ja tema täiendavatele seisukohtadele ning võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduses esitatud andmetele, miks maakohus pidas võlgnikku

§ 1

lg 2 tähenduses maksejõuetuks ning kolleegium ei näe, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel eksinud. 18.

  1. Ajutine haldur märkis, et võlgniku suhtes esitati
  2. juuni
  3. a võlausaldajate üldkoosolekul nõudeid kokku summas 774 475,73 eurot, millest 89 591,93 euro kohta esitas võlgnik vastuväite (kd III, tl 59 pöördel). Võlgnik on küll menetluse kestel väitnud, et tema rahalised kohustused on väiksemad kui 774 475,73 eurot, aga ei ole selgitanud, mille arvelt ja kui palju tema kohustused väidetavalt vähenenud on. Samuti esitati pankrotihalduri selgituste kohaselt võlgniku võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks
  4. jaanuaril 2021 nõudeid kokku summas 449 066,99 eurot, mis ei sisalda veel Futurareals OY Ltd nõuet, kelle nimel esitas
  5. mail 2019 nõude summas 450 000 eurot võlgniku lepinguline esindaja (kd IV, tl 127–128). Samal ajal on võlgniku varaks kaks kinnistut, mis on koormatud hüpoteekidega ja üks kinnistu on ühisomandis võlgniku abikaasaga (kd IV, tl 122–124 pöördel). Pankrotihaldur tõi esile, et 8

(10)kõnealuste kinnistute müügihinnaks võib kujuneda kokku 40 000 eurot, sest sellise hinnaga on võlgnik püüdnud kinnistuid võõrandada
  1. a detsembris, millest osa läheb ka hüpoteekide kustutamiseks (kd IV, tl 125–126). Samuti kuulub võlgnikule ühiselt koos abikaasaga osalus AP-Terminaal OÜ-s (likvideerimisel), aga võlgnik ei ole ajutise halduri selgituste kohaselt andnud talle vajalikku informatsiooni äriühingu finantsseisundi kohta osa väärtuse kindlaks tegemiseks (kd II, tl 83). Võlgnikule kuulus pankrotiavalduse hetkel osalus APL-Finance OÜs, aga ajutine haldur tõi esile, et nimetatud ühing on äriregistrist
  2. aprillil 2019 kustutatud, võlgniku rahaliste vahendite jääk krediidiasutustes on viimaste andmete kohaselt 3922,60 eurot ning ainsaks sissetulekuks pension ja sotsiaaltoetus (kd III, tl 59 pöördel). 18.
  3. Võlgnik ei ole toonud kaebuses esile asjaolusid ega esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema majanduslik olukord oleks parem võrreldes sellega, mida maakohus asja materjalidele tuginedes leidis.
  4. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisel kantud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.
  5. Kuigi võlgnik vaidlustab määruskaebuse järgi maakohtu määruse täies ulatuses, siis ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud. Määruskaebuses puuduvad põhjendused, millest tuleneb võlgniku arvates menetluskulude kindlaksmääramise osas õigusrikkumine määruse tegemisel ning milles rikkumine seisneb (TsMS § 662 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1). Eeltoodu tõttu ei ole ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu määrust võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise osas ja see jääb muutmata.
  6. Kohus ei saa mõista võlgnikult võlausaldaja kasuks menetluskulusid välja, vaid saab üksnes kindlaks määrata menetluskulude rahalise suuruse. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu
  7. aprilli
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kuid ei mõista neid võlgnikult välja. 21.
  9. Võlausaldaja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu 5,75 tundi tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Võlausaldaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10) ning palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga, s.o kokku summas 966 eurot. 21.
  10. Kolleegium leiab, et võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Menetlusdokumentides on osaliselt korratud varasemalt esitatud seisukohti, võlausaldaja esitatud määruskaebuse vastuse maht ei ole suur ja vastus ei ole õiguslikult keerukas, mistõttu on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele seisukoha koostamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud 4,75 tunni ulatuses. Samuti ületab võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) hagita asja määruskaebuse menetlemisel keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades asja mahtu ja keerukust, on kolleegiumi hinnangul võlausaldaja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Eeltoodut arvestades on võlausaldaja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus koos käibemaksuga 684 eurot (= 4,75 tundi x 144 eurot). 22.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

-s ette nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 32). 9

(10)23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.