KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Margo Klaar, Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-15767 Ko

) § 368 lg 1 ja kohtupraktika kohaselt õiguslik huvi saada teada, kas WW poolt abielu kestel omandatud vara kuulub QQ pärandvara koosseisu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega, kuna kostja esindaja võttis 9. märtsi 2020. a eelistungil kinnistu kuulumise WW pärandvara hulka õigeks (

§ 440lgd 1 ja 2).

Selles osas kuuluks hagi rahuldamisele ka õigeksvõtuta, sest kinnistu kuulub tuvastatud asjaoludel WW pärandvara hulka põhjusel, et WW omandas kinnisasja pärast abieluliste suhete lõppemist. Kohus luges tõendamist mittevajavateks järgmised tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled ei vaidle. WW on kinnistu ja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud vastavalt

1. juunil 2005 ning
2. jaanuaril
3. Abikaasade abielu lahutati
4. juulil
5. Tallinna Linnakohus tegi tsiviilasjas nr 2-2093
6. märtsil 1993 otsuse (linnakohtu otsus), millega otsustati abielu lahutamine. Kostja on QQ laps. WW tegi
7. veebruaril 2018 testamendi, millega määras kogu oma vara testamendijärgseks eelpärijaks hageja. Mõlemad abikaasad on surnud. Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppesid abikaasade abielusuhted. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et abielusuhted abikaasade lähisuhete osas
8. aastast kuni
9. veebruarini
10. a puudusid, kuivõrd nimetatud ajavahemikul oli WW lähisuhtes hagejaga. Ühine majapidamine lõppes hiljemalt
11. jaanuaril 2000, kui WW elukohaks sai AAA, Tallinn. Eeltoodud asjaolusid tõendavad abielu lahutamise otsus, ajavahemikus 1995‒2010 tehtud fotod, erastamisväärtpaberite kinkimine ja testamendi tegemine. Kostja esitatud tõendid hageja väiteid abielusuhete lõppemise aja kohta ümber ei lükka. Need ei tõenda, et abikaasad jätkasid ühist majapidamist pärast Lasnamäel asunud korteri müümist. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et abikaasade abielusuhted olid lõppenud enne, kui WW omandas KKK asuva elamuühistu korteri osaku. Selle alusel omandatud korteriomand on WW lahusvara. Seega kuulub see WW pärandvara hulka ja ei kuulu QQ pärandvara hulka. Apellatsioonkaebus
12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuivõrd ta ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma perekonnaseaduse (PKS) ja pärimisseaduse (PärS) õigel kohaldamisel hagiavalduse rahuldamata. Abikaasade ühisvara osa määramine pärast nende surma on vastuolus perekonnaseaduse ühisvara jagamise mõttega. Enne
13. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 5 järgi ei ole pärast mõlema abikaasa surma ühisvara võimalik jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest. Ka kohtupraktika kohaselt saab tuvastushagi ühisvara osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks esitada üksnes üleelanud abikaasa, mitte aga lahutatud ja surnud abikaasade pärijad (vt Riigikohtu
14. jaanuari
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15). Tähtsust omab asjaolu, et WW ei väljendanud soovi jagada abikaasade ühisvara.
16. veebruari
17. a testamendis WW kinnitab, et tema abielu lahutati
18. juulil
19. Kui WW oleks leidnud, et abielu kestel omandatud vara ei allu seadusjärgsele abieluvararežiimile, oleks ta ka selle seadustamiseks vajalikud sammud ette võtnud. 3

§ 440lg 1 tähenduses.

Kohtupraktika kohaselt peab õigeksvõtt olema selgesõnaline tahe hagi õigeks võtta. Maakohus järeldas linnakohtu otsusest valesti, et kuigi abielu lahutati

1. juulil 2008, lõppesid nende abielusuhted juba
2. aastal. Viidatud otsusest nähtub, et abielu lahutati füüsilise sobimatuse tõttu. Samas ei ole abikaasad väitnud seda, et nende vahel puuduvad isiklikud ja majanduslikud suhted. Abikaasade vahelisi suhteid ja nende lõppemise aega saavad tõendada üksnes abikaasad ise, mitte aga kaudsed tõendid abielusuhete kohta (sh fotod). Kostja ei nõustu tsiviilasja hinna muutmisega maakohtu poolt. Hagis on esitatud mittevaraline nõue, mille hinnaks on

§ 132lg 1 järgi 3500 eurot.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse riigilõiv 700 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõistmata. Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni vastavalt apellatsiooniastmes täpsustatud haginõudele. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Esmalt käsitleb kolleegium nõude täpsustamisega seotud asjaolusid. Hageja esitas kaks tuvastusnõuet: 1) tuvastada, et vara ei kuulu QQ pärandvara koosseisu; 2) tuvastada, et vara kuulub WW pärandvara koosseisu. Hageja soov on kindlaks määrata, millises omandivormis kuuluvad kinnistu ja korteriomand WW pärandvarasse, sest puudub vaidlus, et nimetatud vara kuulub WW pärandvara koosseisu. Seega vajab tuvastamist asjaolu, kas nimetatud vara on WW lahusvara ehk kuulub ainuomandina WW pärandvara koosseisu. 7.
2. Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue on ebatäpne, peab ta sellele

§ 392

lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). Kuna maakohus seda ei teinud, on võimalik menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada ringkonnakohus (

§ 656lg 2).

Kohtuistungil selgitas ringkonnakohus pooltele õiguslikku olukorda ning andis hagejale võimaluse nõuet täpsustada (tl 142 ja pöördel). Hageja täpsustas suuliselt kohtuistungil nõuet, paludes tuvastada, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad ainuomandina WW pärandvara koosseisu. Kolleegium märgib, et nõude täpsustamine ei pea vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning seda võib teha suuliselt kohtuistungil. Seega lähtub kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel täpsustatud nõudest ja muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse resolutsiooni. 7.2. Kolleegium leiab, et hageja tuvastushagi on

§ 368lg 1 järgi lubatav.

Hagejal on õiguslik huvi tuvastada WW ainuomand (lahusvara) kinnistu ja korteriomandi suhtes, sest hagejale kui WW pärijale läheb üle pärandvarasse kuuluv osa. 8. Järgmisena käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega (

§ 440lg 1).

Kostja väidab, et ta ei ole kunagi väljendanud tahet hagi õigeks võtta, vaid ta väljendas kinnistu osas tahet tulenevalt õiglustundest. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu 9. märtsi 2020. a 4

§ 440lg 1 tähenduses.

Kostja tegi kohtule suunatud avalduse, millega ta tunnustas osaliselt hageja poolt menetluses maksma pandud nõuet. Kuigi praegune asi on seotud perekonnaõigusega, ei kuulu kohaldamisele

§ 440

lg 4, sest kostja ei ole majanduslikult või sotsiaalselt nõrgem pool, mis asetaks ta kohtumenetluses halvemasse seisu. Kostja võttis kinnistu WW lahusvarasse kuulumise osas hagi õigeks ja maakohus pidi hagi selles osas

§ 440lg 1 järgi rahuldama.

Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja lepinguline esindaja, et kostja võtab omaks, et kinnistu on WW isiklik kinke teel saadud vara (tl 142 pöördel). 9. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Maakohus on otsuses kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste ega õiguslike väidetega. Maakohus on analüüsinud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2, samuti põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid kostja väiteid ei tõenda (

§ 442lg 8).

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

9.

1. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et pärast abielu lahutamist ja pärast mõlema endise abikaasa surma ei ole nende pärijatel võimalik ühisvara jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et praeguses asjas ühisvara jagamist ei toimu, sest ühisvara ei ole tekkinud. Maakohus on õigesti otsuse p-s 8 selgitanud, et abikaasade ühisvara hulka kuulub vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Seega ei saa ühisvara kindlaks tegemisel lähtuda sellest, millal registreeriti abielulahutus perekonnaseisuorganis (Eesti NSV abieluja perekonnakoodeksi § 46 järgi abielu loetakse lõppenuks momendist, mil abielulahutus registreeritakse perekonnaseisuorganis). Kohtupraktikas on leitud, et enne
2. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg-st 2 ja PKS § 18 lg-st 2 saab järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 10). Seega ei oma asjaolu, et WW kinnitas
5. veebruari 2018 notariaalselt tõestatud testamendis, et ta on lahutatud alates
6. juulist 2008, ühisomandi tekkimise mõttes tähendust (tl 5-6). Maakohus tuvastas, et WW omandas Elamuühistus DDD korteri osaku pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on sellele asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. 9.
7. Abielusuhete lõppemise tuvastamisel hindas maakohus Tallinna Linnakohtu
8. märtsi
9. a abielu lahutamise otsust õigesti dokumentaalse tõendina koos kõikide teiste tõenditega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt otsuse p-s 9 põhjendanud, miks ta peab Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksi § 215 lg 1 järgi abielu lahutamise otsust olulisemaks ja miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu. Ka praegu kehtiva

§ 457

lg 4 esimese lause järgi kehtib perekonnaasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kõigi isikute suhtes. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ümber hinnata maakohtu tuvastatud abielusuhete lõppemise aega. 9.3. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust.

Kolleegiumi arvates jättis maakohus õigesti pärimisseaduse sätted (PärS § 3 lg 2 ja § 4 lg 1) kohaldamata, sest praeguses asjas tuvastatud asjaoludel ei läinud kostjale kui QQ pärijale pärandina üle WW ja QQ ühisvarasse kuuluvat vara. Seetõttu ei 5

§-dest 125 ja 132. Maakohtu otsuses määrati hagihinnaks 39 000 eurot põhjendusega, et hageja eeldatava hüve väärtuseks on pool kinnistu ja korteriomandi väärtusest (maakohtu otsuse p 4). Asja hind määratakse

§ 123järgi hagi esitamise aja seisuga.

Kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti (

§ 137lg 1¹).

Kolleegiumi arvates tuleb hageja tuvastusnõuet, nii nagu

§ 132

lg 4 p-de 4 ja 5 järgi ühisvara ja pärandvara jagamise nõuet, lugeda hagihinna tähenduses mittevaraliseks. 11. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Maakohus on

§ 162lg 1 järgi õigesti jätnud menetluskulud hagi rahuldamise tõttu kostja kanda.

Hagiavalduses esitatud asjaoludest tulenevalt pidi hageja oma õiguste kaitseks pöörduma tuvastushagiga kohtu poole, sest kostja leidis, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad neile ühiselt (pärandvara ühisus). Kolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt saaks menetluskulud jätta

§ 162lg 4 järgi hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 12. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1).

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 6