KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2021, Tallinn Haldu

) § 67 lg 3 alusel hüvitist; 8) kaebajal polnud kahju alates

1. detsembrist 2013 võimalik vältida. Kaebaja esitas
2. märtsi
3. a otsuse nr 18 peale vaide. Kuna kaebajale oli selge, et vastustaja ei kehtesta detailplaneeringut, ei esitanud ta kaebust halduskohtule. Kohtumenetlus oleks kestnud umbes kaks kuni kolm aastat. Kaebuse rahuldamine poleks taganud seda, et vastustaja tegutseks edaspidi õiguspäraselt; 9) kui kahju ei saa välja mõista

§ 67

lg 3 alusel, tuleb seda teha põhiseaduse (PS) § 25 alusel (Riigikohtu üldkogu

1. augusti
2. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 47); 10) detailplaneeringu lahendus ei olnud oluliselt erinev detailplaneeringu lähteülesandest ega avalikule väljapanekule esitatud eskiislahendusest. Mõlemal juhul oli planeeritud 34 mahutit. Virna tn 3 osas muutus hoonete lubatud suurim arv, ent see ei ole käsitatav detailplaneeringu olulise erinevusena algsest eesmärgist, kuna rajatiste ja hoonete suurim lubatud ehitisealune pind ei muutunud. Mis puudutab mahutite kõrguse suurendamist 25 meetrilt 40-ni, siis see oli AS-i Tallinna Sadam soov. Tegemist ei olnud sellise erinevusega eskiisist, mis oleks takistanud detailplaneeringu vastuvõtmist ja selle suunamist avalikule väljapanekule; 11) detailplaneering vähendanuks, mitte ei suurendanuks naftaterminali mõju keskkonnale. Naftaterminali laiendamiseks puudus muu mõistlik alternatiiv ja keskkonnahäiringut tulnuks ka seetõttu taluda. Kas võimaliku keskkonnaohu puhul oli detailplaneeringus juba võetud tarvitusele vajalikud meetmed või kas keskkonnahäiringu vähendamiseks tuleks võtta tarvitusele täiendavaid meetmeid, see oleks selgunud KSH edasise menetluse käigus; 12) vastustajalt tuleb alates kaebuse esitamisest tasuda 1 336 133,03 eurolt viivist (võlaõigusseaduse) VÕS § 113 lg 2 lauses 2 sätestatud määras.
3. Viimsi vald taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kuna vastustaja pole ühtegi haldusakti kehtetuks tunnistanud, ei saa kaebaja

§ 67lg 3 alusel kahju hüvitamist nõuda.

Kohtulik kompromiss ei ole haldusakt, mille vastustaja oleks kehtetuks tunnistanud; 2) kaebaja ei saa kahju hüvitamist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel; 3) vastustaja ei ole rikkunud kompromissi p 1.4.2, kuna see ei kohustanud vastustajat detailplaneeringut vastu võtma ja kehtestama, vaid menetlema, hoidudes põhjendamatutest viivitustest. Vastustaja menetles detailplaneeringut ja tegi seda põhjendamatute viivitusteta. Kompromiss ei piiranud vastustaja planeerimisdiskretsiooni, kuna kompromissi p-s 1.4.3 on märgitud, et kehtestamise eeldusteks on, et detailplaneering oleks kooskõlas avalike ja kolmandate isikute huvidega; 5

§ 67lg 3 või alternatiivselt PS § 25 alusel. Kaebaja hinnangul ei tule kahju hüvitada RVast

S alusel. Kaebaja on kaebuse aluse piiritlenud selliselt, et nõuab hüvitist kahju eest, mille vastustaja tekitas seeläbi, et pettis usaldust, mis oli kaebajal tekkinud haldusasjas nr 3-10-1988 sõlmitud 6

§ 67

lg 3 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude seisukohast on asjasse puutumatud kaebaja need väited, mis seonduvad vastustaja tegevuse õigusvastasusega. Selle normi alusel tuleb hüvitada kahju, mis on tekkinud seetõttu, et haldusorgan on isikult ära võtnud subjektiivse õiguse. Tegemist on õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude alusega. Tähtsust ei oma see, kas vastustaja selgitas otsuse nr 18 tegemisel nõuetekohaselt välja kõik otsustamise seisukohast olulised asjaolud ja huvid ning kas ta on neid menetluses piisavalt kaalunud. Samuti ei oma tähtsust see, kas vastustaja on detailplaneeringu menetlusega õigusvastaselt viivitanud. Küsimus on üksnes selles, kas vastustaja on kaebajalt ära võtnud talle varasema haldusaktiga antud subjektiivse õiguse, mille kehtima jäämist kaebaja usaldas; 4) äravõetud subjektiivne õigus võib põhimõtteliselt tulla ka kohtumäärusest, millega kompromiss kinnitati. Olemuslikult on tegemist üksikjuhtumit reguleeriva halduslepinguga ja sellest tekivad isikule subjektiivsed õigused. Seega saab

§ 67

lg 3 alusel nõuda usalduskahju hüvitamist ka juhul, kui haldusorgan annab haldusakti, mis võtab isikult mõne subjektiivse õiguse, mis on talle tekkinud kohtulikult kinnitatud kompromissist. Seega tuleb hinnata, kas otsusega nr 18 on kaebajalt ära võetu mõni subjektiivne õigus, mis talle anti kohtuliku kompromissi määrusega; 5) haldusasjas nr 3-10-1988 sõlmitud kompromiss ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda talle meelepärase detailplaneeringu kehtestamist. Kompromissi p-st 1.4.3 tuleneb, et vastustaja pidi kaebaja soovitud naftatoodete terminali rajamist võimaldava detailplaneeringu kehtestama, kui see oli võimalik nii, et see oleks kooskõlas ka avalike huvide ja väärtustega. Neid avalikke huve ja väärtusi pidigi vastustaja hindama. Kompromissiga ei ole vastustaja piiranud oma kaalutlusõigust detailplaneeringu vastu võtmise või kehtestamise üle otsustamisel; 6) planeerimismenetlus tuli läbi viia PlanS v.r alusel. Haldusasjas nr 3-10-1988 sõlmitud kompromissiga ei saanud vastustaja siduvalt ette ära otsustada detailplaneeringu vastu võtmist ega piirata oma kaalutlusõigust. PlanS v.r. § 18 lg-s 1 sätestati, et planeeringu vastuvõtmisega kinnitas kohalik omavalitsus, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele. See tähendab, et planeeringu vastu võtmise otsustamisel on kohalikul omavalitsusel seadusest tulenev kohustus hinnata, kas planeering ruumilise arengu eesmärkidele vastab. Otsust, et teatud üldiste parameetrite alusel määratletud planeering on nende eesmärkidega kooskõlas, ei saa põhimõtteliselt teha varem; 7) arvestada tuleb, et avalikud huvid, samuti valla ruumilise arengu eesmärgid võivad ajas muutuda. Kohalikul omavalitsusel on detailplaneeringu vastu võtmisel avar kaalutlusruum. Detailplaneeringu kehtestamisest huvitatud isikul ei saa tekkida enne vastava otsuse tegemist kaitstavat usaldust selle vastu, et detailplaneering vastu võetakse ning avalikule väljapanekule ja arutelule suunatakse; 8) kompromissi p-st 1.5 ei tekkinud kaebajale subjektiivset õigust detailplaneeringu kehtestamisele ega selle vastu võtmisele. Samuti ei piiranud see vastustaja kaalutlusõigust; 9)

§ 67

lg 4 p 2 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses. PlanS v.r § 18 kohustas vastustajat hindama detailplaneeringu vastu võtmise üle otsustamisel valla ruumilise arengu eesmärke ning koostatud detailplaneeringu vastavust õigusaktide nõuetele. Kompromissi sõlmides ei otsustanud vastustaja lahenduse kasuks, mida kaebaja soovis. Kuna kaitstava 7

§ 67

lg 3 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude seisukohast ei oma tähtsust see, kas vastustaja viivitas detailplaneeringu menetlemisega. Kui vastustaja võttis kompromissiga kohustuse viia detailplaneeringu menetlus läbi liigsete viivitusteta, võib tekitatud kahju kuuluda hüvitamisele RVastS-i alusel; 12) kulud, mille hüvitamist kaebaja nõuab, tegi ta eesmärgiga ehitada vaidlusalustele kinnistutele AS Sweco Projekt tööle nr 09320 – 0031 vastav naftasaaduste terminal. Kaebaja väidab, et need kulutused muutusid asjatuks, kui ilmnes, et sellise terminali ehitamist võimaldavat detailplaneeringut ei kehtestata. Kuna kompromiss ei andnud eelnimetatud projekti realiseerimiseks vajalikku ehitusõigust, ei teinud kaebaja neid kulutusi mitte juba kätte võidetud subjektiivse õiguse realiseerimiseks ja selle kehtima jäämist usaldades, vaid tuginedes üksnes lootusele, et kohalik omavalitsus talle tulevikus sellise subjektiivse õiguse annab. Sellist lootust

§ 67lg 3 ei kaitse.

Haldusorgani lubadusest teha kõik võimalik, et isikul tekiks tulevikus soovitud subjektiivne õigus, ei teki

§ 67alusel kaitstavat usaldust.

Kuna ruumilise arengu eesmärgid on ajas muutuvad, ei saa kohalik omavalitsus neid etteulatuvalt ära määrata. Vastustaja võttis kompromissiga kohustuse menetleda kaebaja taotluse alusel algatatud detailplaneeringut nii kiiresti ja niivõrd kaebaja huve arvestades kui võimalik. Selle kohustusega ei korrespondeerunud aga kaebaja subjektiivset õigust talle meelepärase detailplaneeringu kehtestamisele; 13) kahjuhüvitist ei saa välja mõista PS § 25 alusel, kuna kahju hüvitamise alused ja kord on seadustes reguleeritud. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kord on sätestatud RVastS-s, kuid kaebaja pole sellel alusel kahju hüvitamist nõudnud. Kaebajal on selline võimalus ka tulevikus. Usalduskahju hüvitamise nõue ei jäänud rahuldamata mitte seetõttu, et alusnorm puudus, vaid seetõttu, et alusnormi eeldused polnud täidetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 13. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus kohaldas

§ 67lg-t 3 valesti. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei nõua kahju hüvitamist RVast

S sätete alusel, vaid

§ 67

lg 3 ja alternatiivselt PS § 25 alusel.

§ 67lg 3 on erinorm RVast

S-i suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 30). Vastustaja rikkus oluliselt kompromissi ja ta sisuliselt tunnistas selle kehtetuks. Sellest tulenevalt on kaebajal õigus nõuda

§ 67

lg 3 alusel usalduskahju; 2)

§ 67

lg 3 alusel nõude esitamisel ei pea kaebaja tõendama vastustaja tegevuse õigusvastasust, vaid üksnes kahju, mis tekkis usaldamise tõttu.

§ 67

lg 3 alusel nõude esitamisel ei pea kaebaja tõendama, et temalt on haldusaktiga ära võetud subjektiivne õigus; 3) halduskohus mõistis kompromissi valesti. Kompromissi tuleb tõlgendada kooskõlas tsiviilõiguse lepingu tõlgendamise reeglitega (

§ 105lg 1).

Välja tuli selgitada lepingupoolte tegelik tahe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 2). Kaebaja taotles 9. märtsil 2010 vastustajalt projekteerimistingimusi, millest keelduti. Pooled soovisid kompromissiga kindlustada, et vastustaja nõudel viidaks läbi uus detailplaneeringu ja KSH menetlus. Samuti 8

§ 67lg 4 p 2.

Riigikohus märkis asjas nr 3-3-1-9-14, et

§ 67

lg 4 p 2 ei välista

§ 67lg 3 alusel usalduskahju nõudmist.

Seega ka detailplaneeringu menetluse lõpetamine, millega rikuti kompromissi, ei välista usalduskahju nõudmist; 5) kui kahju tekitatakse kompromissi rikkumisega ja kui peaks puuduma alus nõuda kahju hüvitamist, tuleb kahju nõue lahendada PS § 25 alusel. RVastS normid ei välista kahju hüvitamist PS § 25 alusel; 6) vaideotsuse tegemise hetkeks oli kaebajale ilmne, et vastustaja ei täida kompromissi, mistõttu ta ei hakanud enam vaidlustama detailplaneeringu menetluse lõpetamise otsust halduskohtus. Menetlus oleks kestnud umbes kaks kuni kolm aastat. Kaebuse rahuldamine poleks taganud kindlust, et vastusta täidaks kompromissi ja kehtestaks detailplaneeringu; 7) halduskohus jättis tähelepanuta

§ 102

lg 2, mille kohaselt võib halduslepingut ühepoolselt muuta või lõpetada, kui see on vajalik, vältimaks ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Sellisel korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju. Kuna vastustaja lõpetas ühepoolselt kompromissi, tulnuks kahju hüvitada

§ 102lg 3 alusel.

1. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja soov oli laiendada kehtivates detailplaneeringutes ettenähtud ehitusõigust. Esmalt soovis kaebaja seda teha projekteerimistingimuste abil, millest vastustaja keeldus, kuna seda ei saanud projekteerimistingimustega otsustada. Kohtuvaidlus lõppes kompromissiga, mille kohaselt tuli ehitusõiguse suurendamine otsustada detailplaneeringu menetluses. Kaebaja esitas
2. jaanuaril 2011 taotluse detailplaneeringu ja KSH menetluse läbiviimiseks. Menetluse käigus selgus, et Muuga küla keskkonnaseisund pole hea ning kohalikud elanikud kurdavad müra ja lõhnahäiringu üle. KSH tulemustest järeldus, et detailplaneeringu realiseerimisega kaasneks keskkonna kvaliteedi piirväärtuste ületamine. Kavandatav detailplaneering oli oluliselt erinev lähteülesandest, kuna suurimat lubatud ehitusalust pinda oli suurendatud üle kolme korra, mahutite kõrgus Virna tn 3 krundil oli tõstetud 35 m pealt 40 m peale ning mahutite asemel oli lubatud rajada muid tootmisobjekte. Eelneva tõttu lõpetas vastustaja detailplaneeringu menetluse. Kaebaja pole detailplaneeringu menetluse lõpetamise otsust kohtus vaidlustanud; 2) detailplaneeringu lõpetamise otsus vastas kompromissile. Kompromissi kohaselt ei piiratud vastustaja kaalutlusõigust ega kohustatud detailplaneeringut kindlaks kuupäevaks kehtestama. Usutav pole, et kompromissi sisuks oli kohustada vastustajat kehtestama detailplaneering enne keskkonnamõjude hindamist, erinevate osapoolte ja avalike huvide kaalumist ning planeeringu 9

§ 67lg-t 3 õigesti.

Haldusaktist peab tulema subjektiivne õigus, mille kehtima jäämist isik usaldab. Õiguspärase ootusega kaitstakse isiku subjektiivseid õigusi. Kuna kaebajale ei tulnud kohtulikust kompromissist subjektiivseid õigusi, ei saanud ta

§ 67

lg 3 alusel kahju hüvitamist nõuda; 4) halduskohus ei analüüsinud

§ 102lg-t 3 põhjusel, et kaebaja pole sellele tuginenud.

Halduslepingu lõpetamisest tekkinud kahju nõuab kaebaja esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Samas pole ta analüüsinud seda, kas normis sätestatud eeldused on täidetud. Viidatud normi ei pidanud halduskohus kohaldama, kuna selge pole see, kas kohtulik kompromiss on haldusleping. Kuna kompromissi on kinnitanud kohus, on sellel kohtulik jõud. Haldusorgan ei saa ühepoolselt mõjutada kehtiva kohtulahendi õigusjõudu. Samuti ei ole pooled kompromissi lõpetanud, kuna sellekohased tahteavaldused puuduvad. Kompromiss kehtib ning see pole lõppenud, millele tugineti otsuse nr 18 andmisel, vaideotsuse tegemisel ja kohtumenetluses. Vastustaja täitis kompromissi. Kompromissi ülesütlemine saaks toimuda üksnes kohtu kaudu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagiga; 5) kui kaebaja on seisukohal, et talle on õigusvastaselt kahju tekitatud, saab ta seda nõuda RVastS alusel ja korras. Asjaolu, et RVastS-i alused pole täidetud, ei anna õigust kohaldada PS § 25. Tegemist pole põhiseadusvastase lüngaga. PS § 25 alusel saab kahju hüvitamist nõuda üksnes õigusvastase tegevuse korral. Kaebaja pole selgitanud, milles õigusvastane tegevus seisneb. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada

§ 67lg 3 ega PS § 25 alusel.

Samuti ei saa nõuet rahuldada

§ 102lg 3 teise lause alusel.

16.

§ 67

lg 3 kohaselt võib isik nõuda usalduskahju hüvitamist, kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks. Nõude tekkimine

§ 67

lg 3 alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-15-241, p 29).

§ 67lg 3 on õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise erialus RVast

S § 16 lg 1 suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 30). 16.
3. Ringkonnakohtu hinnangul pole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus kaebaja nõudeõigus saaks tulla

§ 67lg-st 3.

Viidatud norm on kohaldatav olukorras, kus isikule õigusi andev haldusakt (nt detailplaneeringu kehtestamise otsus) on hiljem õiguspäraselt avaliku huvi kaalutlusel kehtetuks tunnistatud. 10

§ 67lg 3 alusel rahuldada.

17.

§ 102

lg-te 2 ja 3 alusel peab haldusorgan ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimise eesmärgil halduslepingu lõpetamise korral hüvitama lepingu teisele poolele halduslepingu lõpetamisega tekitatud varalise kahju. 17.1. Ringkonnakohtu hinnangul pole praegusel juhul tegemist ka olukorraga, kus kaebaja nõudeõigus saaks tulla

§ 102lg 3 teisest lausest.

Viidatud normi alusel on õigus nõuda varalise kahju hüvitamist, kui halduslepingut on muudetud või lõpetatud ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimise kaalutlusel. Halduslepingu muutmine või lõpetamine eeldab vastavasisulise tahteavalduse tegemist ehk näiteks lepingu ülesütlemist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-13-481, p-d 20–28). Viimsi Vallavalitsuse
3. märtsi
4. a otsuse nr 18 esemeks oli detailplaneeringu menetluse lõpetamine, mitte aga sõlmitud kompromissi muutmine ega lõpetamine. Selle otsusega pole seega otsustatud poolte vahel sõlmitud kompromissi kehtivuse ja selle lõpetamise üle. Vastustaja
5. märtsi
6. a otsuse nr 18 vastavusest sõlmitud kompromissi tingimustele ei sõltu kohtulikult sõlmitud kompromissi kehtivus. Halduslepingu kehtivust ei saa samastada sellega, kas isikud on oma tegevuses järginud lepingust tulenevaid kohustusi. 17.
7. Vastustaja pole
8. märtsi
9. a otsusega nr 18 kohtulikult kinnitatud kompromissi lõpetanud. Seetõttu puudub vajadus analüüsida küsimust, kas selline ühepoolne tahteavaldus oleks ka õiguslikult lubatav (vrd HKMS § 154 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 430 lg 8). 17.
10. Kuna praegusel juhul ei ole vastustaja tunnistanud avaliku huvi kaalutlusel kohtulikult kinnitatud kompromissi kehtetuks, ei saa kaebaja kahju hüvitamist

§ 102lg 3 alusel rahuldada. 11

§ 67

lg 3 ja § 102 lg 3 alusel, on kaebaja kahju hüvitamist taotlenud vahetult PS § 25 alusel. 18.

1. PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõigus on mõeldud kaitsma isikut nendes olukordades, kus isikule on kahju tekitatud õigusvastase tegevuse tulemusena (Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 76; Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 33;
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-21-14, p 16). Viidatud norm ei anna alust nõuda õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Seejuures ei saa vahetult viidatud normi alusel kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise alus on seadusega eraldi sätestatud ning puudub põhiseadusvastane lünk (Riigikohtu üldkogu, p-d 105, 125 ja 131; Riigikohtu halduskolleegiumi
8. septembri
9. a otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 10). 18.
10. Kaebaja tugineb nõude esitamisel muu hulgas asjaolule, et vastustaja on
11. märtsi
12. a otsusega nr 18 rikkunud kompromissi ja venitanud detailplaneeringu menetlemisega ning tekitanud talle seeläbi kahju. Sellel alusel kahju hüvitise nõudmine tähendab, et kaebaja nõuab mitte õiguspärase, vaid õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Isiku subjektiivne õigus, millele vastandub avaliku võimu kandja kohustus, võib tulla ka sõlmitud kompromissi tingimustest (vt Riigikohtu erikogu
13. detsembri
14. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 22). Kui avaliku võimu kandja on rikkunud isiku subjektiivseid õigusi ja põhjustanud talle seeläbi kahju, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Kuna seaduses puudub põhiseadusvastane lünk, ei tule kahju hüvitamise nõuet lahendada vahetult PS § 25 alusel. II
15. Kaebaja hinnangul tuli kahju hüvitada

§ 67

lg 3,

§ 102lg 3 ja PS § 25 alusel.

Kaebaja märkis

1. märtsi
2. a täiendavas seisukohas (p-d 4 ja 4.1) selgesõnaliselt, et tema hinnangul ei kuulu kohaldamisele RVastS.
3. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et kuna kaebaja on hüvitamisnõude esitamisel tuginenud üksnes

§ 67lg-le 3 ja PS §-le 25 ning ta on välistanud RVast

S-i normidele tuginemise, tuleb seetõttu jätta RVastS-i normid tähelepanuta.

1. Kaebaja hinnang õiguse kohaldamise kohta ei ole kohtule siduv. Õigust kohaldab kohus oma põhifunktsioonist tulenevalt (PS § 146 esimene lause; HKMS § 158 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-16-2267, p 11 viimane lause). Seetõttu ei ole määrav, millisele õigusnormile kaebaja kahju hüvitamisel toetub, kui kaebuse nõue ja alus sellest tulenevalt ei muutu (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2; vt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-16-2267, p-d 11–14). 21.
6. Kaebaja põhjendab hüvitamisnõude esitamist sellega, et vastustaja tekitas kaebajale kohtulikult kinnitatud kompromissi p-dega 1.4.3 ja 1.5 usalduse, et detailplaneering võetakse vastavalt AS Sweco Projekt tööle nr 09320-0031 vastu hiljemalt
7. detsembriks
8. Kooskõlastused olid olemas ning KSH aruanne oli heaks kiidetud (kaebus, p-d 2.1, 2.2, 2.5). Seevastu lõpetas vastustaja
9. märtsi
10. a otsusega nr 18 detailplaneeringu menetluse. Vastustaja otsus, millega lõpetati detailplaneeringu menetlus, oli vastuolus kompromissiga ning seda on tahtlikult rikutud. 21.
11. Ühtlasi märkis kaebaja, et vastustaja venitas detailplaneeringu menetlusega, sh on ta esitanud põhjendamatuid nõudmisi (kaebus, p-d 2.2 ja 2.3). Kaebuse p-s 2.13 on kaebaja kvalifitseerinud vastustaja tegevuse õigusvastasena. 12

§ 67lg 3 ja PS § 25 ning selgitanud, et ta ei nõua RVast

S-i normide alusel kahju hüvitamist, kuid samas kaebuse põhjendustes märkinud, et

1. märtsi
2. a otsus ja detailplaneeringu menetluse kestus olid õigusvastased, tulnuks halduskohtul kaebajale selgitada kaebuses esinevat vastuolu ja küsida selle kohta kaebaja seisukohta (HKMS § 2 lg 4 ja lg 5, § 120 lg 1 p-d 1 ja 3). Vajadusel tulnuks kaebajal kaebuses esinev vastuolu kõrvaldada, samuti selgitada, kas ta nõuab üksnes õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist või on tema tahteks olnud siiski nõuda ka õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Kui kaebaja tegelikuks tahteks oli nõuda ka õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, tulnuks kaebajal selgitada, kas vaidlustatud tegevus oli õigusvastane üksnes põhjusel, et see polnud kooskõlas kohtulikult kinnitatud kompromissiga või ei olnud see muul viisil materiaalselt õiguspärane (vt käesolev otsus, p 21.3) või mõlemat. 23.
3. Kui kahju tekitavaks tegevuseks on ka detailplaneeringu menetlusega viivitamine, tuleb kontrollida ka sellel alusel esitatud hüvitamisnõude tähtaegsust (HKMS § 124). Detailplaneeringu menetlus algatati
4. jaanuaril 2011 (vt käesolev otsus, p 7) ning see lõpetati
5. märtsi
6. a otsusega nr
7. Kaebaja märkis, et detailplaneering tulnuks võtta vastu hiljemalt
8. detsembriks 2013 (vt käesolev otsus, p 21.1). Kaebus halduskohtule esitati
9. jaanuaril
10. Hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust (HKMS § 46 lg 4). 13