TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-20-681 Otsuse kuupäev 26.02.2021 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 23.01.2020. a

) § 2 lõikele 21, §-dele 23, 24 ja 7 ning sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ §-le 6, kasutades puude raskusastme tuvastamiseks ekspertarsti Aune Tamme arvamust, tegi Sotsiaalkindlustusamet 23.01.2020 otsuse nr P26O-2020-8486, mille kohaselt kaebajal puude raskusastet ei tuvastatud. Puude raskusastme mittetuvastamise tõttu puudus alus ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks.

1. Vaidemenetluse käigus küsis SKA täiendavat ekspertarvamust ekspertarstilt Meris Tammikult. Ekspertarst Meris Tammik tutvus kaebaja vaidega, vaatas üle isiku taotluse ja esitatud terviseandmed ning, tuginedes puude tuvastamise kriteeriumidele tööealistel inimestel, jäi ekspertarsti Aune Tammega samale arvamusele. Kui kaks eksperti on jõudnud samale järeldusele, siis puudub vastustaja hinnangul vajadus kaasata veel täiendavalt ekspertarste. Kolmanda eksperdi kaasamine võiks olla vajalik siis, kui eksperdid jõuavad erinevatele seisukohtadele ning vastuolud on vaja kõrvaldada. Käesoleval juhul sellist situatsiooni ei esine.
2. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et puude raskusastme tuvastamine toimubki valdavalt dokumendipõhises menetluses ning isikut ei kutsuta ekspertarsti vastuvõtule ega läbivaatusele. Puude taotleja enda kohustus on hoolitseda selle eest, et tervise infosüsteemis oleksid tema terviseandmed kirjas ning kui neid seal pole, on võimalus esitada need vastustajale paberkandjal (kui need on paberkandjal olemas) või paluda arstidel sissekanded tervise infosüsteemi teha. Vastustaja ekspertarstid lähtuvad terviseandmetest, mis on tervise infosüsteemi kantud või mille on esitanud isik ise paberkandjal (kui need andmed pole mingil põhjusel tervise infosüsteemis, kuid isikul on paberkandjal epikriis olemas). Kui tervise infosüsteemi andmed on puudulikud seetõttu, et arst on suunanud isiku uuringutele, kuid uuringutel pole isik käinud ning seetõttu pole arsti poolt kahtlustatav haiguslik seisund objektiivsete uuringutega kinnitust leidnud, siis puude tuvastamise kontekstis ei saagi selle haigusliku seisundi kahtlusega arvestada, kuna see pole objektiivsete uuringutega kinnitust leidnud. 4
3. Ekspertarstid ega vastustaja ei ole puude raskusastme tuvastamise menetluse läbiviimisel ekspertarvamust andes ja puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsust tehes seotud varasema puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsusega.
4. Vastustaja on seisukohal, et 23.01.
5. a otsus nr P26O-2020-8486 on õiguspärane. Vastustaja on pädev haldusorgan puuet tuvastama. Puude raskusastme tuvastamise menetlus on läbi viidud

alusel ja järgides sotsiaalkaitseministri määrusega täpsustatud puude tuvastamise korda. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti andmise on kaalutud kõiki asjaolusid. Haldusakt vastab vorminõuetele. Vastustaja on seega õiguspäraselt leidnud, et puudus alus kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks.

1. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja pole terviseinfosüsteemi kantud asjakohaseid andmeid kasutanud või et tervise infosüsteemis peaks olema veel kaebaja kohta käivaid kandeid (st on arste külastatud ja uuringuid tehtud, kuid miskipärast pole tervise infosüsteemi selle kohta kandeid tehtud). Kaebaja pole selgitanud, milles terviseandmete puudulikus seisneb.
2. Vastustaja leiab, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja tervislik seisund halveneb ja progresseerub aja jooksul. Puuet hinnatakse konkreetse ajahetke seisuga. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja seisund ei võiks halveneda või progresseeruda. Etteulatuvalt puuet ei tuvastata põhjusel, et tervis võib või ilmselt läheb edaspidi halvemaks.
3. Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et haiguse olemasolu ei tähenda puuet. Haiguse olemasolu ja sellest täielikult paranemise küsimus ei oma eraldiseisvana tähtsust puude raskusastme tuvastamisel. Puude saab tuvastada üksnes siis, kui haigus, millest pole võimalik paraneda, põhjustab isikule sellisel määral piiranguid igapäevases tegutsemises, et on täidetu keskmise, raske või sügava puude raskusastme tuvastamise kriteeriumid. Käesoleval juhul on aga kaks ekspertarsti olnud täielikult teadlikud kaebaja anküloseerivast spondüliidi diagnoosist ning leidnud, et see ei põhjusta kaebajal piiranguid, mis annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks. Puude raskusastme tuvastamise seisukohalt on oluline tervise infosüsteemis oleva info aktuaalsus. Seetõttu on puude raskusastme ekspertiisis määravaks terviseseisundit puudutav info, mis on kõige hiljutisem ja kirjeldab võimalikult täpselt isiku aktuaalset tervislikku seisundit. Kuna puude raskusastme tuvastamise kestus on

§ 24

lõigete 3-5 kohaselt ajaliselt piiratud, siis ei saa isikul tekkida ka õiguspärast ootust, et puude raskusaste tuvastatakse ka selles määratule järgnevaks ajaks. Kohtu seisukoht

1. Kaebaja esitas 18.01.
2. a kaebuse täpsustuse, soovides üle minna tuvastamisnõudele. Kaebaja taotleb SKA 23.01.
3. a otsuse nr P26O-2020-8486 ja 23.03.
4. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 õigusvastasuse tuvastamist.
5. Kohus selgitas menetlusosalistele 11.01.
6. a määruses, et käesolevas haldusasjas kaebusega vaidlustatud SKA 23.01.
7. a otsus nr P26O-2020-8486 on kehtivuse kaotanud uue haldusakti andmisega, s.o SKA 22.09.
8. a otsusega nr P26O-2020-106587 alates 08.09.2020 (kaebaja esitas 08.09.2020 ühistaotluse Eesti Töötukassale töövõime hindamiseks ja SKA-le puude raskusastme määramiseks).
9. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (

) § 23 lg 9 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri 29.02.2016. a määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 7 lg 3 5 kohaselt võib terviseseisundi või muu asjasse puutuva olukorra muutumisel isik taotleda puude raskusastme tuvastamist enne

§ 24

lõikes 3 sätestatud puude raskusastme kestuse lõppemist ja enne määruse nr 18 § 7 lg-s 1 nimetatud 50 tööpäeva. Määruse nr 18 § 7 lg-st 5 tulenevalt, kui isik taotleb puude raskusastme tuvastamist § 7 lg-s 3 sätestatud juhul, muudab puude raskusastme tuvastamise otsus seni kehtinud otsuse kehtetuks alates puude raskusastme tuvastamise taotluse SKA-le esitamise päevast või postiga saatmise korral lähtekoha postitempli kuupäevast.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Jätkutuvastamiskaebusele ülemineku korral ei rakendu HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangud ning kohus kontrollib üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
2. Kohus rahuldab kaebaja taotluse ning lahendab kaebuse SKA 23.01.
3. a otsuse nr P26O2020-8486 ja 23.03.
4. a vaideotsuse nr 8-3/5279-2 õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas. Kohus leiab, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on praegusel juhul lubatav. Kohtupraktikas on tõdetud, et isikul peab säilima võimalus kohtumenetluse kestel tuvastamiskaebusele üleminekuks juba ainuüksi seetõttu, et kaebuse põhjendatuse korral oleks isikul võimalik saada menetluskulude hüvitamist (Tartu Ringkonnakohtu 14.11.
5. a otsus haldusasjas nr 3-18-81, p 8).
6. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
7. SKA on teinud vaidlustatud 23.01.
8. a otsuse, tuginedes

§ 2

lg-le 21, §-dele 23, 24, 7 ja 9, sotsiaalkaitseministri määrus nr 18 §-le 6 ja sotsiaalministri määruse nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ning tähtajad" §-le

2. SKA võttis otsuse tegemisel aluseks taotluses sisalduvad andmed, tervise infosüsteemis sisalduvad andmed ning ekspertarsti Aune Tamme 22.01.
3. a arvamuse. SKA leidis, et nimetatud andmete alusel puude raskusastet ei tuvastatud, sest terviseseisundist tulenevalt kaebaja igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ei esine piiranguid.
4. Otsuses on märgitud, et taotleja (kaebaja) põeb liigesejäikuslikku lülipõletikku ehk spondüliiti. Kaebaja ja vastustaja on eri meelt, kas kaebajal diagnoositud liigesehaigus on raviga korrigeeritav ning kas haigus põhjustab kaebajale piiranguid määral, mis peaksid õigustama puude raskusastme tuvastamist. Kaebaja leiab, et anküloseeriv spondüliit on progresseeruv, haiguse väljaravimine ei ole võimalik ning kaebaja jaoks on igapäevaselt võimatud tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine, kaebaja liikumine on piiratud. Vastustaja seevastu leidis vaidlustatud otsuses, et kaebajal diagnoositud spondüliit on raviga korrigeeritav haigus ja antud hetkel puuet ei põhjusta.
5. Kuna vastustaja tugineb puude raskusastme tuvastamisel ekspertarsti arvamusele, siis märgib kohus, et ekspertarsti arvamuse kohtulik kontroll on piiratud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et halduskohtu pädevuses ei ole ekspertarsti arvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsuse kontroll, vaid kohus saab üksnes kontrollida, kas ekspertarst on hinnanud kaebaja taotluses märgitud kehalise ja vaimse võime valdkondades ja nende võtmetegevustes esinevaid piiranguid ning kas lähtutud on asjakohastest andmetest, samuti seda, kas ekspertarst 6 on oma arvamust nõuetekohaselt põhjendanud (nt Tartu Halduskohtu 25.09.
6. a otsus asjas nr 3-20-264, p 18).
7. Arvestades puude hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust on haldusakti põhjendamisnõuded tavapärasest mõnevõrra piiratumad, kuid puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendustes peab olema välja toodud, kuidas on konkreetse isiku puhul puude raskusastme hindamiseks kehtestatud metoodikat rakendades lõppjärelduseni jõutud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus (RKHKo) asjas nr 3-17-1110, p 18). Kohus leiab, et vastustaja on 23.01.
8. a otsuses märkinud põhimotiivid, millele ta otsust tehes tugines. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põhjendamiskohustust rikkunud. Vastustaja on arvesse võtnud, et kaebaja põeb spondüliiti, samuti on arvesse võetud kaebaja sõltuvust alkoholist. Ekspertarsti hinnangul on kaebaja füüsilised, aga ka vaimsed tervisekaebused ravile alluvad. Vaideotsuses tõi SKA välja puude raskusaste tuvastamiseks arvutatud võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetilised keskmised.
9. SKA täpsustuste kohaselt hindas ekspertarst Aune Tamm kaebajal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,
10. Seega ei ole ekspertiisi käigus leitud, et kaebajal üldse liikumisel piiranguid ei esineks. Vastustaja kaasatud ekspertarsti hinnangul on aga piirangud liikumisel mõõdukad ega ületa kokkuvõttes määra, mis annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks.
11. Ekspertarst Aune Tamm hindas kaebajal õppimise ja tegevuste elluviimise võtmetegevust „tegevuste õppimine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „tegevuste alustamine ja lõpetamine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,
12. Seega leiti ka õppimise ja tegevuste elluviimise võtmetegevuse hindamisel, et kaebajal esineb tegevuste alustamisel ja lõpetamisel mõõdukas piirang.
13. Ekspertarst hindas kaebajal muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevust „väljaskäimine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „riski või ohu tajumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „toimetulek muudatustega“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Muudatustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,
14. Seega on kaebaja väidetud sotsiaalse ärevuse ja väljamineku kartusega seotud terviseandmeid ekspertiisi käigus arvestatud ja leitud, et esinevad mõõdukad piirangud võtmetegevustel väljaskäimine ja toimetulek muudatustega. Ka inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevust „sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine“ hindas ekspertarst arvväärtusega 2 ehk on leitud, et mõõdukas piirang esineb.
15. Kokkuvõttes on kaebaja ise hinnanud taotlusel suurema väärtusega kui vastustaja ekspertarst võtmetegevusi liikumine eri tasapindadel ning seismine ja istumine. Kui kaebaja hinnangul oleks pidanud punktiväärtuseks nimetatud võtmetegevustel olema 3, siis ekspertiis andis väärtuseks
16. Järelikult on vastustaja kaasatud ekspertarst arvestanud kaebaja liigesehaigusest tulenevaid piiranguid, kuid andnud sellele kaebajast erineva hinnangu. Kohtul puudub alus ja pädevus kahtluse alla seada ekspertiisi vastavasisulist hinnangut. 7
17. Ekspertarst ei tuvastanud isikul piiranguid järgmistes valdkondade võtmetegevustes: käeline tegevus, suhtlemine (nägemine, kuulmine, kõnelemine) ning teadvusel püsimine ja enesehooldus. Kuigi kaebaja väitis taotlusel, et tal esinevad piirangud käelises tegevuses – võimekus käsi ja sõrmi kasutada on muutlik; kätevärina ja kontrollimatute liigutuste tõttu on raske peenmotoorilisi tegevusi teha, siis 22.01.
18. a ekspertiisi kohaselt terviseandmed ei kajasta taotluses väidetud terviseseisundit käteosavuse osas.
19. Vaide lahendamisel kaasas vastustaja ekspertarsti Meris Tammiku täiendavate selgituste andmiseks. Ekspertarst Meris Tammik, tutvunud kaebaja vaidega ning üle vaadanud isiku taotluse ja esitatud terviseandmed ning tuginedes puude tuvastamise kriteeriumidele tööealistel inimestel, jäi ekspertarsti esialgse arvamuse juurde. Isiku nõudmine tuvastada sügav puuet ei ole kohane ekspertarsti hinnangul, sest sel juhul peaks kõrvalabi vajadus esinema vähemalt 96% kõigi põhitegevuste sooritamise juures, mis ei ole nii. RFK-põhiselt on terviseandmete alusel võimalik hinnata, et kõrvalabi vajadus võib esineda seoses raskema füüsilise koormusega ja ei ületa 24% ulatust nende tegevuste juures, mis vastab kergele piirangule. Ekspertarst Meris Tammik jäi arvamuse juurde, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta kaebajal sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et oleks alust puude raskusastme tuvastamiseks.
20. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et üksnes haiguse olemasolu ja sellest täielikult paranemise küsimus ei oma eraldiseisvana tähtsust puude raskusastme tuvastamisel, vaid puude raskusastme saab tuvastada siis, kui haigus, millest pole võimalik paraneda, põhjustab isikule sellisel määral piiranguid igapäevases tegutsemises, et on täidetu keskmise, raske või sügava puude raskusastme tuvastamise kriteeriumid.
21. Kohus saab aru, et kaebaja ei ole rahul terviseandmete tõlgendusega. Kohus mõistab, et kaebajale võib tunduda arusaamatu, miks on temal varasemalt tuvastatud raske puude raskusaste. Samas ei ole vastustaja seotud varasemate otsustega ning peab igakordselt, kui isik taotluse esitab puude raskusastme tuvastamiseks, hindama, kas isiku suhtes on põhjendatud puude raskusaste tuvastada. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vaidlustatud otsuse tegemisel oleksid ekspertarstid lähtunud asjakohatutest kaalutlustest või jätnud olulised terviseandmed arvestamata.
22. Kaebaja leiab, et vastustaja peab arvesse võtma kogu 5-aastase perioodi kohta tervise infosüsteemi kantud andmed.
23. Kohtu hinnangul tuleb sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.
24. a määrusega nr 15 vastu võetud „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg 3 mõista selliselt, et SKA-le on antud õigus saada tervise infosüsteemist päringule eelneva viie aasta kohta patsiendi diagnoose ja diagnooside alusel pärida andmeid, mis on nimetatud määrus nr 15 § 2 lg-s
25. Isikuandmete töötlemine peab olema eesmärgipärane, see tähendab vastustaja ekspertarst võib kasutada ekspertiise tegemiseks üksnes konkreetseks menetluseks vajalikke andmeid, mis on kättesaadavad. Juhul, kui andmed päringule eelneva viie aasta kohta puuduvad või on ebapiisavad, on SKA-l õigus nimetatud andmeid pärida viiest aastast pikema perioodi kohta (määrus nr 15 § 2 lg 5).
26. Praeguses asjas on SKA selgitanud, et olukorras, kus isikul olid tervise infosüsteemist nähtuva järgi kaks aastat tagasi olulised piirangud ühiskonnaelus osalemises, kuid kõige 8 hiljutisemast sissekandest tervise infosüsteemi ilmneb, et piiranguid enam pole, siis ei ole ka puude raskusastme ekspertiisis kaks aastat vanade andmetega midagi peale hakata, kuna need ei kajasta isiku aktuaalset tervislikku seisundit. Kohus nõustub vastustajaga, et puude raskusastme tuvastamise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku aktuaalset tervislikku seisundit, sest puude raskusaste tuvastatakse määratud ajaks (

§ 24), prognoosides inimese võimet osaleda ühiskonnaelus.

Kuna inimese tervislik seisund võib olla ajas muutuv, siis on põhjendatud võtta otsuse tegemisel eelkõige arvesse kõige hilisemad sissekanded tervise infosüsteemi. Samas ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et etteulatuvalt puuet ei tuvastata põhjusel, et tervis võib või ilmselt läheb edaspidi halvemaks. Kuna vastustaja teeb puude raskusastme tuvastamise etteulatuvalt teatud ajaperioodiks, siis peab vastustaja just hindama, millised piirangud kaebaja terviseseisundist lähtuvalt esinevad näiteks viie järgneva aasta jooksul. 59.

§ 23

lg 1 annab SKA-le pädevuse tuvastada puude raskusaste, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid, kellel on isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis (TIS) olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele (

§ 23lg 3).

Seega on seadusega antud pädevus SKA kaasatud ekspertarstidele taotleja nõusolekul tema terviseandmeid töödelda tervise infosüsteemis.

1. Kohus saab aru, et kaebaja arvates annab vastustaja ekspertarst ekslikult kõrge kaalu kõige hilisematele terviseandmetele. Samas ei saa halduskohus vastustaja ekspertarsti hinnanguid kahtluse alla seada, kui ekspertarst on arvesse võtnud kõiki asjakohaseid terviseandmeid (eelpool viidatud kohtupraktika).
2. Vastustaja ekspertarst on arvestanud, et kaebajal on sõltuvus alkoholist. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja on tervenenud, kuid on põhjendatult tuginenud terviseandmetel, mille kohaselt on kaebajale raviskeem määratud ja kaebaja pidi jätkama alkoholi tarvitamise häire programmis osalemist Tartu osakonnas (haigusjuhtum nr S390 2019). Vastustaja on arvesse võtnud ka alkoholi liigtarvitamisest tekkinud psüühilisi häireid, mis vastustaja ekspertarsti hinnangul põhjustavad mõõdukaid piiranguid sotsiaalsetes olukordades ja väljas käimisel, kuid mitte määral, mis tooks kaasa puude raskusastme tuvastamise.
3. Vastustaja ei ole vaidlustatud puude raskusastme tuvastamata jätmise otsuses ega vaideotsuses vastu vaielnud, et kaebajal on diagnoositud spondüliit. Samuti ei ole vastustaja vaidlustatud otsustes leidnud, et kaebajal haigusest tulenevalt üldse liikumispiiranguid ei esine või, et kaebaja oleks paranenud haigusest.
4. Vastustaja on õigesti leidnud, et NSAID ravimitest tingitud tervisekahjustusi ei ole kaebajal tuvastatud, vaid on üksnes kahtlus ilmnenud. Kohtule esitatud 22.01.2020 TSK päringust (haigusjuhtum nr 20180919-371146, lk 7) nähtub, et 19.09.2018-25.09.2018 haiglas viibides on konsulteeritud dr Kairi Mansbergiga, kelle hinnangul on soovitatav kapselendoskoopia peensoole limaskesta hindamiseks ja sulgudes on märgitud: „pigem NSAID kahjustus?“. Kaebaja ei ole viidanud terviseandmetele, mille põhjal oleks kinnitust leidnud nimetatud kahtlus. Seega ei saa vääraks pidada vastustaja hinnangut, et NSAID kahjustuse esinemine ei ole kinnitust leidnud. Nagu vastustaja on põhjendatult selgitanud, tuleks kaebajal vajadusel pöörduda arsti poole uuringute tegemiseks.
5. Kuna kohus kaalub SKA 23.01.
6. a otsuse ja sellega koos 23.03.
7. a vaideotsuse õiguspärasust, siis jätab kohus tähelepanuta vastustaja poolt esitatud uued tõendid, nagu 19.09.2020 Eesti Töötukassa ekspertiisi, mille alusel SKA puude raskusastme mittetuvastamise 9 otsuse tegi. Nimetatud tõend ei ole asjakohane, kuna sellega soovitakse tõendada asjaolusid, mis ei olnud aluseks käesoleva vaidluse esemeks oleva otsuse tegemisel. Kohus kontrollib, kas SKA jättis õiguspäraselt 23.01.2020 kaebaja suhtes puude raskusastme tuvastamata ega kontrolli praeguse asja raames hiljem kaebaja suhtes tehtud otsuseid.
8. Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse iga valdkonna kohta (v.a suhtlemine) võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (määruse nr 18 § 6 lg 3).
9. Puude raskusaste tuvastatakse määruse nr 18 § 6 lg 6 kohaselt määruse nr 18 § 4 lg 5 punktides 1–3 ja 5–7 nimetatud valdkondades esinevate piirangute alusel järgmiselt: 1) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2–2,75 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 2,76–3,49), esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ning tuvastatakse keskmine puue; 2) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2,76–3,49 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 3,5–4), on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine piiratud ja tuvastatakse raske puue; 3) kui vähemalt ühes valdkonnas (v.a teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkond) on piirangu aritmeetiline keskmine 3,5–4, on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud ja tuvastatakse sügav puue.
10. Seega peab hinnatavates valdkondades vähemalt ühes olema piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus vähemalt 2, et oleks näidustatud puude raskusastme tuvastamine.
11. Kui arstiõppe läbinud isiku arvamuses on märgitud valdkonna muu piirangu raskusaste, võetakse see määrus nr 18 § 6 lg-s 3 nimetatud piirangu aritmeetilise keskmise arvutamisel arvesse juhul, kui muu piirangu raskusastme arvväärtus on aritmeetilise keskmisega võrdne või sellest suurem (määrus nr 18 § 6 lg 4). Kui valdkonna muu piirangu raskusaste on 0, siis seda ei võeta aritmeetilise keskmise arvutamisel arvesse.
12. SKA leidis vaidlustatud otsuses kokkuvõttes, et lähtuvalt igapäevasest tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest kaebajal puude raskusastet ei tuvastata, tuginedes

§-dele 23 ja 24 ning määrus nr 18 §-dele 6 ja

2. Määrus nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse: 1) taotluses sisalduvad andmed; 2) arstiõppe läbinud isiku arvamuses määruse nr 18 § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtused; 3) muud asjasse puutuvad andmed.
3. SKA on leidnud vaidlustatud otsuses, et terviseandmetele ja ekspertarsti arvamusele tuginedes, ei esine kaebajal hinnatud valdkondades piiranguid sellisel määral, et tuvastada puue.
4. Halduskohtu arusaamisel ei võeta puude raskusastme tuvastamisel aluseks ainuüksi isikul esinevaid või esinenud haigusi, vaid haigutest põhjustatud funktsioonihäireid ja funktsioonihäirete raskust. Eriteadmistega isikute arvamust võivad olla mõjutanud muudatused asjakohases metoodikas. Metoodika kohustab spetsialiste hindama diagnoosist põhjustatud ja hindamise ajal isikul olemasolevaid reaalseid tegutsemispiiranguid. Kergeid tegutsemispiiranguid on vastustaja kaebaja puhul möönnud. 10
5. Halduskohus on tõendikogumi alusel veendumusel, et kaebaja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevad asjaolud on usaldusväärselt tõendatud ja nendest asjaoludest on tehtud põhjendatud ja kaalutletud järeldused. Kohtu hinnangul oli vaidlustatud haldusakt andmise ajal õiguspärane (HMS § 54 ja HKMS § 158 lg 2 ls 2). Halduskohtu hinnangul on vastustaja haldus- ja halduskohtumenetluses lasunud tõendamiskoormuse täitnud (HKMS § 59 lg 1). Vaidlustatud haldusakti andmise menetluses kogutud eksperdiarvamus on usaldusväärne. Halduskohtul puudub neil asjaoludel tarvidus kaebuse põhjendatuse hindamiseks täiendavate tõendite kogumiseks, sh eriteadmistega isikult arvamuse küsimiseks kohtuliku ekspertiisi määramise raames (vrdl RKHKo 3-3-1-80-05, p 8 ja RKHKo 3-17-1110, p 26).
6. Kohus märgib kokkuvõtvalt, et peab nii vaidlustatud haldusakti kui ka vaideotsust piisavalt põhjendatuks ning nõustub vastustaja poolt tõenditele antud hinnanguga ning SKA põhjenduste ja lõppjäreldustega ega pea vajalikuks otsuste ja vaideotsuste põhjendusi täielikult korrata (HKMS § 165 lg 2).
7. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja esitatud väidetega ei ole vastustaja kasutatud eksperdiarvamuse järeldusi kummutatud. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et halduskohtu pädevuses ei ole hinnata, milline peaks olema isiku puude raskusaste. Halduskohus saab üksnes kontrollida, kas SKA on järginud puude raskusastme tuvastamisel menetlusnorme ja lähtunud asjakohastest asjaoludest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-12-981, p 9), mida praegusel juhul on tehtud.
10. Neil faktilistel ja õiguslike asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
11. Kohus märgib siiski täiendavalt, et kuna vastustaja on möönnud, et kaebajal esinevad piirangud liikumisel, väljaskäimisel ja tegevuste elluviimisel, tinglikult on vastustaja seda nimetanud „kergeks puudeks“, siis on kaebajal abivajaduse korral õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kui lisaks ravile ja tasuta sotsiaalprogrammidele on isikul vaja sotsiaalhoolekandelist abi. Samas võib kohalike omavalitsuse osade teenuste ja toetuste saamiseks olla õigustatud üksnes puudega isikud. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, et ta jääks puude raskusastme mittetuvastamise korral sotsiaalhoolekandelistest teenustest ilma. Vastustaja peaks isiku soovil selgitama, kuidas on kaebajal vajaduse korral võimalik abi saada ja kas kaebaja peaks pöörduma riigi või kohaliku omavalitsus poole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 09.12.
12. a otsuses asjas nr 5-18-7 (p 121), et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Seega ei tohi kaebajat jätta abivajajana sotsiaalhoolekandelisest abist ilma ja kaebajale tuleks selgitada võimalusi, mis aitaksid leevendada piiranguid, mis kaebajal esinevad, et kaebaja saaks tõepoolest osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.
13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt peab poolte menetluskulud kandma kaebaja, sest kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustajad ei ole menetluskulude taotlusi esitanud, seega ei esine kohtukulusid, mille kandmist poolte vahel peaks kohus otsustama. Kohus luges kaebust menetlusse võttes kaebuse riigilõivuvabaks riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel.
14. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga HKMS § 175 lg 3 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 11