KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. märts 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-16-5602 Kohtukoosseis Heili Sepp, Urmas

§-s 35 sätestatud äriühingu huvide järgimisening lojaalsuskohustust. 3

septembril 2012 oli DD kui Sihtasutus H juhatuse liige ja XX kui Z OÜ juhatuse liige allkirjastanud „Nõude loovutamise lepingu“, millega Sihtasutus H loovutas oma
detsembri 2010 ehituse töövõtulepingust ning
juuli 2012 kokkuleppest tuleneva nõudeõiguse OÜ S vastu põhisummas 2 477 726,79 € Z OÜ-le.
septembril 2012 olid DD kui Sihtasutus H juhatuse liige ja XX kui Z OÜ juhatuse liige allkirjastanud dokumendi pealkirjaga: „Teade nõudeõiguse loovutamisest“ ning see oli adresseeritud KAle kui OÜ S esindajale. Selles kirjas paluti loovutatud nõue põhisummas 2 477 726,79 € (lisanduvad võimalikud muud kõrvalnõuded ning sissenõudmisega seotud kulud, viivised, trahvid jms) tasuda Z OÜ-le.
septembril 2012 saatis XX kui Z OÜ juhatuse liige kirja pealkirjaga „Pretensioon“ KA-le kui OÜ S esindajale, millest nähtuvalt oli SA H poolt Z OÜ-le loovutatud nõudele S vastu põhisummas 2 477 726, 79 € arvestatud juurde veel ka viivist, mis seisuga
september 2012 oli summas 207 721,75 €, mis teeb nõude kogusummaks 2 685 448,54 €.
septembril 2012 saatis XX kui Z OÜ juhatuse liige kirja pealkirjaga „Pankrotihoiatus“ KA-le kui OÜ S esindajale, millest nähtuvalt Z OÜ tegi OÜ-le S kirjaliku ettepaneku kustutada võlgnevus täies ulatuses hiljemalt 10 kalendripäeva jooksul arvates pankrotihoiatuse esitamisest ja et selle kirja näol oli tegemist pankrotihoiatusega, mis annab õiguse pöörduda pankrotiavaldusega kohtusse.
novembril 2012 esitas OÜ Z kohtusse pankrotiavalduse OÜ S suhtes, taotledes OÜ S pankroti väljakuulutamist võlgnevuse tõttu põhisummas 2 477 726, 79 € ning intressid summas 214 238,51 € ja viivis summas 24 777,26 €, kokku 2 716 742,56 €. Oma ülalkirjeldatud tegevusega võttis DD OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le Z 2 477 726, 79 € ja sellele lisaks kõrvalnõudeid kogusummas 239 015,77 €. Nimetatud kohustuse võttis DD XX kaasaaitamisel eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning algatada äriühingu suhtes pankrotimenetlus. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 121 p-le 2 on alates
jaanuarist 2015 suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 €. Vastavalt kuni
jaanuarini 2015 kehtinud karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-le 2 suur on kahju, mis ületas kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Seega oli
a suur kahju, mis ületas 29 000 €. KarS
jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni § 121 p 2 kohaselt suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Seega aitas XX vaimse kaasabi vormis kaasa DD-le panna toime seadusest tuleneva teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist, millega tekitati suur varaline kahju kokku vähemalt summas 353 4051,69 eurot. Sellega pani ta toime KarS § 2172 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Apellatsioon ja kaitsja vastus
Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, paludes KrMS § 339 lg-le 2 tuginedes tühistada Harju Maakohtu 08.12.2020 kohtuotsus XX täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tunnistada XX süüdi KarS § 2172 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, jättes selle täitmisele pööramata, kui ta ei pane 2 aasta 6-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti palutakse mõista XX-lt välja sundraha ja jätta valitud kaitsjale makstud tasu XX kanda. Apellatsioonkaebuses nimetatakse OÜ S nimeosaga SSS ning P AS ja Sihtasutus H nende liigitähisega AS ja SA.
Apellant leiab, et Harju Maakohus on rajanud XX õigeksmõistmise oletuslikele argumentidele ja kohtu põhistused ei tugine uuritud tõenditel, vaid kogumina hindamise asemel pigem nende ignoreerimisel. Kohus eksis KrMS § 60 lõikes 1 sätestatu vastu, mille kohaselt saab kohtuotsus tugineda vaid asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus on tõenditest nähtuvaid faktilisi asjaolusid kõrvale jättes eelistanud süüdistust kummutavaid alternatiive.
Apellant möönab otseste tõendite puudumist D ja X ühise teoplaani kohta, kuid leiab, et kohtu ette on toodud arvukalt kaudseid tõendeid, mis kogumis kinnitavad süüdistuse paikapidavust. On eluliselt üldteada, et majandustegevuses osalevad äriühingud ei tee tehinguid niisama, ilma majanduslikult loogilise põhjuse või eesmärgita, seda eriti sadadesse tuhandetesse või miljonitesse 4 eurodesse ulatuvate summade korral. Tehingu ja tegevuste eesmärke võidakse otsesõnu väljendada tehingueelses suhtluses või kajastada neid tehinguid puudutavates dokumentides. Ka kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul detailsete kokkulepete puudumise korral ei ole võimalik lugeda tehinguid juhuslikeks ja eesmärgipäratuteks, vaid nende eesmärki on võimalik tuvastada poolte tegelikest järgnenud tegevustest. Olukorras, kus on teada ühingute majanduslik olukord ja asjassepuutuvate isikute käitumised tehingute tegemisele eelnenud, külgnenud ja järgnenud ajal ning et kui süüdistuses nimetatud tehingute seost ravikeskuse omaniku vahetumisega ei ole eitanud ka süüdistatav ise, on eluvõõras ja põhjendamatu maakohtu seisukoht (p 161), et eelmainitud tehingute tegemise osas ei ole tõendatud, et enne
juunit 2012 oleks XX ja DD vahel olnud koostööd või ühist tegevusplaani ning on justkui teadmata (tõendamata), mis põhjustel või asjaoludel on viidatud nõuete loovutamine toimunud.
Ei ole vaidlust selles, et kolm juriidilist isikut tegutsesid ühiselt Hiiule ravikeskuse rajamise eesmärgil kuni
aasta keskpaigani, kuid siis lõpetasid ühistegevuse ja sellega seotud renoveeritud hoonestusõigus läks kahe ühingu kontrolli alt välja. Seepeale tegid need kolm ühingut mitmeid tehinguid, millega üks neist ühingutest (SSS) jäi alati kohustuste kandjaks, teised kaks (AS ja SA) aga said suures summas nõudeõiguseid. Nimetatud kohustuse aluseks olevad nõuded loovutati seejärel koheselt kolmandatele äriühingutele, mis olid X kontrolli all ja mis ei omanud seost ravikeskusega. Nõuete loovutamise järel vormistati kohustusi omaksvõtvaid ja pankrotiavalduse esitamiseks eelduseid loovaid dokumente ning nendele tuginedes juba ka pankrotiavaldused. Apellandi hinnangul on tegemist käitumisaktide kogumiga, mille suhtes on kohaldatav teoühtsuse teooria, kuigi mööndusega, et jätkuteod ei ole kuriteod. Mõlemale tehingule järgnenud tegevused on kirjeldatud süüdistuse tekstis selletõttu, et otseselt KarS § 2172 lõikes 1 sätestatud kuriteokoosseisu täitvad
juuni ja
juuli tehingud olid üheks lüliks olemuslikult üksteisega seotud tegevuste ahelas, millega tekitati SSS-le kahju ja hakati kahjulikke nõudeid maksma panema pankrotimenetlusega ning on seetõttu käsitatavad kahju tekitamise osana. Tehingute endi ja järgnenud toimingute tegemine D ja X poolt just sellise sisuga ja just neil aegadel tõendavad, et süüdistuses nimetatud tehinguid ei tehtud ühingute igapäevase majandustegevuse raames ega lihtsalt ühingutevaheliste varaliste suhete korrastamiseks ja tasakaalustamiseks, vaid need olid esimeseks lüliks D ja X planeeritud tegevuste ahelas, mille teostamine oli võimalik üksnes siis, kui oli teada, et D SSS juhina tegutseb ühingu suhtes ebalojaalselt. Lojaalne juhatuse liige ei oleks SSS koormanud põhjendamatu suuresummalise kohustusega ja toetanud selle alusel pankrotiavalduse esitamist. X tegevus oli suunatud otseselt sellele, et saavutada SSS pankrotistumine, muu hulgas põhjendusega, et see võimaldaks peatada SSS hoonestusõiguse sundvõõrandamist (süüdistuse tõend 2-18).
Käesoleval juhul on ühetaoliselt ja ajaliselt lähestikku aset leidnud kohustuse tehing, nõude loovutamine, sissenõutavuse kinnitamine ja pankrotiavalduse esitamine kõik omavahel olemuslikult seotud ja faktiliselt ka ellu viidud. Lähedases ajaperioodis kolme (kohtuotsuse p-d 83, 84 ja 94) nõude osas nõuete sissenõutavuse olukorra loomine ja pankrotiavalduse esitamine SSS vastu tõendab, et
juuni käendustehing ja
juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga tekitada SSS-le majanduslikku kahju. Täiendavalt toetab kahjustamise eesmärgi väidet asjaolu, et kui SSS vastu juba oli kokku kolm suuresummalist nõuet, milles kõigi osas läbiti sama tegevusjada kuni pankrotiavalduseni, siis sellele lisaks oli SSS-l endal kaks nõuet, seejuures neist üks oli SSS nõudeõigus SA vastu, ning ka need loovutati samuti SSS varade hulgast välja ja just X kontrolli all olevale äriühingule [süüdistuse tõend 4-16, 4-17]. Asjaolu, et mingis osas oli nõudeid võimalik seostada mingi juba olemasoleva kohustusega, ei tähenda vältimatut majanduslikku vajadust või põhjendatust neid kohustusi tunnistada ja enda kanda võtta, vaid vajadus ja põhjendatus peavad ka päriselt olemas olema. Vastasel juhul on tegemist teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega süüdistuses nimetatud tehingute majandusliku põhjendatuse kohta ja väidab jätkuvalt, et süüdistuses nimetatud tehingud 5 on põhjustanud SSS-le varalise kahju ja on etteheidetavad kuriteona ning see asjaolu on samuti tihedalt seotud D ja X ühise teoplaaniga.
Kokku võttes oli
juuni tehingu eesmärgiks see, et algselt SA vastu olnud nõudelt tuletati käendustehinguga SSS-le kohustus ja seda hakati kuni pankrotimenetluseni aktiivselt sisse nõudma. Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend 2-18] oli X põhjendanud käendust sellega, et laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse tõstmiseks. SSS hoonestuse väärtust tõsteti remontöödega ainult ühel korral ja AS, kellele pidanuks käenduskohustus täidetama, ise laenas selle raha N pangalt sihtotstarbeliselt SSS ehitustöödeks ja pidi selle Nle tagasi maksma. Käendusest lähtunud pankrotiavalduse p-s 2 sidus X ise käenduse esemeks olnud nõude N laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. Seega olukorras, kus käenduse esemeks olnud nõue oli otseselt seotud N laenuga ja SSS juba tagas sedasama N laenu oma varaga, oli käenduskohustuse võtmine SSS jaoks põhjendamatu ja kahjulik, eriti arvestades järgnenud sündmuste käiku. Tõenditest irduvalt on maakohus kohtuotsuse p-s 177 hakanud oletama
juuni käenduslepingu põhjenduseks teooriat, et selle tehingu eesmärgiks oleks võinud olla SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteegi sundtäitmise algatamise (võimalik) edasilükkamine ning kuna SA oli võimetu laenu aktsiaseltsile tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb SSS, mistõttu on aktsiaseltsil vahendeid pangale laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata. Maakohus pole selgitanud ja ka asjaoludest ei nähtu, et kuidas saanuks käenduse andmine edasi lükata sundtäitmise algatamist, kui asjaosalistele teadaolevalt SSS-l sedavõrd suuresummalise käenduskohustuse täitmiseks vahendeid ei olnud, sellest tehingust N panka ei informeeritudki ning käenduse andmine mitte ei parandanud N laenu refinantseerimise võimalusi, vaid vastupidi just halvendas (SSS kohustuste maht suurenes veelgi). Maakohtu oletus, et kuna SSS hoonestuses tegutsema hakanud uus raviteenuste osutaja oleks hakanud SSS-le tulu andma ja selle arvelt oleks SSS saanud AS-ile käendusega võetud nõuet hüvitada, ei haaku reaalsuses toimunuga, eelkõige asjaoluga, et AS loovutas nõude ära. Kõnealuse tehingu tegelik eesmärk nähtub siiski tõenditest, milleks on D ja X poolt tegelikult ellu viidud tegevused, mis kokkuvõtvalt päädisid mitmete pankrotiavaldustega SSS vastu. Tehingu tegelikku eesmärki näitavad ja seega maakohtu teooriat kummutavad ka järgmised asjaolud: -
juuni käendustehinguga samal päeval tühistas D varasema kokkuleppe AS-i suuresummalise nõude tähtaja edasilükkamisest ja kinnitas tähtaja saabunuks (kohtuotsuse p 84), käendusest tuleneva nõude loovutamisega samal päeval SSS loovutas kaks enda nõuet X-ga seotud äriühingutele (süüdistuse tõend 4-16 ja 4-17), - käendustehingu esemeks olnud nõude olemasolu ja loovutamist X varjas AS-i pankrotihalduri eest (süüdistuse tõend 6-1 ja tunnistaja BB ütlused 28.07.2020 kohtuistungil).
juuni käenduslepingu sõlmimine ei olnud tegelikult vajalik ega majanduslikult põhjendatud ei SSS ega ka mitte AS-i, SA või laenu andnud N panga jaoks, vaid selle eesmärk oli ühe tehinguna teiste hulgas kahjustada SSS majanduslikku olukorda D ja X huvides.
Ehituskulude hüvitamise
juuli kokkuleppe osas on maakohus lähtunud valdavalt varasema tsiviilkohtu sama küsimust lahendanud otsusest, kuid seejuures teinud mõnes osas ekslikke järeldusi ning paraku on see viinud ka eksliku lõppjärelduseni. Esiteks on maakohus kohtuotsuse p-s 199 ekslikult asunud seisukohale, et deklaratiivse võlakohustuse olemasolul oleks nõue nii oma olemasolus kui suuruses justkui fikseeritud 100%-lise kindlusega ja see ei olevatki enam vaieldav ega vaidlustatav. Apellant sellega ei nõustu, sest ka VÕS § 30 lg 1 kohaselt eeldab võlatunnistus osapoole aktiivset tegevust, mis võib seisneda kas iseseisva kohustuse loomises või kohustuse olemasolu tunnistamises, seega sõltub kohustuse olemasolu ja suurus võlatunnistuses just osapoolte tegevusest. Seda käsitust toetab ka kõnealune tsiviilkohtu lahend, nt p-d 8.3 ja
Tsiviilkohus ei sedastanud, et ehituskulude hüvitamise kokkuleppest tulenev nõue eksisteerinuks just sellisel kujul vääramatult ka ilma
juuli kokkuleppe sõlmimiseta, vaid et osapooled võisid tsiviilkohtule teadaolevatel asjaoludel sellise kokkuleppe sõlmida, kuivõrd tsiviilkohtumenetluses sellele vastu vaielnud kostjad ei olnud tõendanud vastupidist. Teiseks on maakohus kohtuotsuse p6 s 198 möönnud, et tsiviilasjas tehtud otsusest ei nähtu, et kohus oleks otsustuse tegemisel võtnud arvesse asjaolu, et
juunil 2012 sõlmiti käendusleping P AS ja OÜ S vahel, kuid seejärel on veenvate põhjendusteta jätnud selle ka ise käsitlemata.
Apellant ei nõustu maakohtu käsitusega, et kui tsiviilkohus juba jättis arvesse võtmata AS ja N panga vahelise laenutehingu ja sellest tulenenud SSS tagatise realiseerimise, siis justkui ammugi oleks ilmne jätta tähelepanuta ja tähenduseta ka kõik muud võimalikud vastuväited ehituskulude hüvitamise ja selle ulatuse suhtes, kuivõrd kunagi ju hoonestusele ehitusi tehti ja sellest kulusid tekkis. Taoline loogika tähendaks seda, et osapooled võinuks
juuli kokkuleppe sõlmida ja SA ehituskulude täies ulatuses väljamaksmist SSS-lt nõuda isegi siis, kui enne seda kokkulepet oleks SSS ehituskulud või mingi osa sellest juba SA-le ära maksnud. Sisuliselt selline olukord aga oligi
juuni käenduslepinguga juba tekkinud. Nii käendusleping kui ka sellega kaasnenud pankrotiasjaks ettevalmistavad toiminguid olid ära tehtud juba enne
juuli kokkuleppe sõlmimist. Maakohtu refereeringu (p 190) kohaselt oli tsiviilkohus võtnud seisukoha aluseks asjaolu, et pangalaenu võttis AS, mitte SA ja et panga ees oma kohustused jättis täitmata laenusaaja AS, mitte SA. Sellist piiravat seost, õigemini seose puudumist aga
juuni käenduse osas ei esine. Nimelt on nõude aluseks AS-i ja SA vaheline laenuleping ehk SA on selle üheks lepingupooleks, X ise on
juunil käendatud nõude seostanud SSS hoonestusele tehtud ehituskuludega ning
juuni käenduslepinguga võeti SSS-le kohustus just SA huvides ja kasuks, kuna seda ligi miljoni euro suurust osa ehitustööde kogukulust hakati aktiivselt sisse nõudma just SSS-lt, kuigi laenulepingu algseks kohustatud pooleks oli SA. Maakohus on otsuse punktis 192 refereerinud, et kohus jõudis tsiviilasja lahendades ka seisukohale, et ei ole alust järeldada, et
juuli 2012 kokkulepe oli OÜ S huvidega vastuolus. Kohtu hinnangul ei kinnitanud tuvastatud asjaolud, et OÜ-l S ei olnud põhjust sellist kokkulepet sõlmida ja sellel ei olnud majanduslikku sisu. Ringkonnakohus nõustus tsiviilasja lahendanud maakohtuga, et
juulil 2012 kokkuleppel oli loogiliselt mõistetav majanduslik sisu (otsuse p 9). Tsiviilkohus võrdles talle esitatud teavet kohtumenetluse poolte esitatud väidete ja seisukohtadega ja ei teadnud ega arvestanud seetõttu võimalusega, et SSS kasuks tehtud ehituskuludest rohkem kui kolmandiku hüvitamise osas on
juunil SSS juba kokku leppinud. See oli ka põhjuseks, miks tsiviilkohtu lahendis ei ole üldse käsitletud VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud piirangut, et mille kohaselt võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Kui SSS oli
aastaks tema hoonestusele tehtud kulude arvelt rikastunud ja VÕS § 1042 lg 1 alusel võis temalt nõuda selle hüvitamist täies ulatuses, siis
juuni käendusega SSS-le võeti ja kinnitati kohustus hüvitada ehituskulusid, olgugi mitte otseselt SA-le, ligi miljoni ulatuses ning seetõttu ei saa olla majanduslikult põhjendatud võtta
juulil kohustus hüvitada SSS hoonestusele tehtud ehituskulud uuesti nende algses täielikus ulatuses. Kuivõrd SSS-le käenduskohustuse võtmist põhjendati sellega (pankrotiavalduse p 2), et tema hoonestusele tehti kulutusi ja ta peab selle hüvitama, siis on põhjendamatu seda fakti ignoreerida ja ehituskulude hüvitamise kohustuse arvestusest välja jätta. Kokkuvõtvalt on maakohus ekslikult leidnud, et
juuni käendus ei omanud tähendust ehituskulude hüvitamise ja seetõttu ka
juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast
juuni käenduskohustuse tekkimist ei olnud
juulil ehituskulude täissummas hüvitamise kohustuse kinnitamine enam SSS-le majanduslikult põhjendatud. Sellest tuleneb, et DD siiski on
juuli kokkulepet sõlmides rikkunud ÄS §

§-s 35 sätestatud kohustusi SSS ees ja ta tegu on kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi.

Intressikohustuse kohta oli tsiviilkohtu otsuse punktis 3.9 lühidalt sedastatud, et kuna pooled ei vaidle põhinõude ja intressi suuruse üle, tuleb hageja nõuet kostja III pankrotimenetluses tunnustada PankrS § 146 lg 1 p-s 2 nimetatud nõudena. Kriminaalasja lahendanud maakohus on kohtuotsuse p-s 201 pidanud intressi nõudmist aktsepteeritavaks tuginedes tsiviilkohtu otsuses viivise kohta öeldule, et kokkuleppe on sõlminud majandusja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Intressi kohustuse kokkuleppimist on maakohus pidanud võimalikuks ka mh põhjendusega, et 7 sihtasutus ei tasunud ühtegi üüriarvet täies mahus. Apellant leiab, et kui formaalselt saavad majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud kokku leppida intressi maksmises ja tsiviilkohtus
juuli kokkuleppe arutamisel seda küsimust ei käsitletudki, ei saa
juuli kokkulepe intresside osas olla sellegipoolest majanduslikult põhjendatud ja seejuures samal põhjusel, mida maakohus pidas intressi nõudmise õigustuseks. Nimelt kui viivise maksmise kohustus algas
juuli kokkuleppe tähtaja ehk täitma asumise kohustuse saabumisest, siis intressi maksmise kohustuse alguseks oli
juuli kokkuleppe kohaselt tagasiulatuvalt 1.01.
Kuivõrd SA oligi ainus rentnik, kes seejuures ei tasunud ühtegi üüriarvet täies mahus ehk rikkus enda kohustust ning
juunil loovutas D SSS nõude SA vastu X kontrolli all olevale äriühingule, siis oli majanduslikult põhjendamatu ja kahjulik võtta
juulil SSS-le intressi tasumise kohustust.
Apellant ei nõustu maakohus otsuse p-s 161 sisalduva seisukohaga, et pole tõendatud, et enne
juunit 2012 oleks XX ja DD vahel koostööd või ühist tegevusplaani, vaid leiab, et
juuni käendustehing ei ole käsitatav üksiktehinguna või -tegevusena vaakumis, vaid oli esimeseks lüliks tegevuste jadas, mille eesmärgiks oli pankrotimenetluse kaudu esitada suuresummaline nõue SSS vastu ja sellega tekitada SSS-le kahju. Vastu vaieldakse ka maakohtu seisukohale p-s 173, leides, et käendusest lähtunud pankrotiavalduse punktis 2 X ise sidus käenduse esemeks olnud nõude N laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. Seega olukorras, kus käenduse esemeks olnud nõue oli otseselt seotud N laenuga ja SSS juba tagas sedasama N laenu oma varaga, oli käenduskohustuse võtmine SSS jaoks põhjendamatu ja kahjulik, eriti arvestades järgnenud sündmuste käiku. Maakohtu seisukohta otsuse p-s 178 vaidlustatakse argumendiga, et maakohus ka ise möönab seost
juuni käenduslepingu ja pangalaenu vahel ning seepärast on apellandi hinnangul vältimatu arvestada siin ka asjaoluga, et SSS juba tagas kõnealust pangalaenu oma varaga. Maakohtu oletuse vastu on ka asjaolud, et käendusnõue loovutati kohe edasi X-ga, kuid mitte ravikeskusega seotud äriühingule ning seda, et käendustehingut ei tehtud mitte AS-i huvides, tõendab ka asjaolu, et hiljem X varjas nõude olemasolu ja loovutamist AS-i pankrotihalduri ees.
Apellant pole nõus ka maakohtu otsuses p-s 182 öelduga, selgitades, et ühetaoliselt ja ajaliselt lähestikku kohustuse tehingud, nõuete loovutamine, sissenõutavuse kinnitamine ja pankrotiavalduse esitamine on kõik omavahel olemuslikult seotud ja faktiliselt ka ellu viidud. Lähedases ajaperioodis kolme (kohtuotsuse p-d 83, 84 ja 94) nõude osas nõuete sissenõutavuse olukorra loomine ja pankrotiavalduse esitamine SSS vastu on tõendiks sellest, et
juuni käendustehing ja
juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga tekitada SSS-le majanduslikku kahju. Täiendavalt toetab kahjustamise eesmärgi väidet asjaolu, et kui SSS vastu juba oli kokku kolm suuresummalist nõuet, milles kõigi osas läbiti sama tegevusjada kuni pankrotiavalduseni, siis sellele lisaks oli SSS-l endal kaks nõuet, seejuures neist üks oli SSS nõudeõigus SA vastu, ning ka need loovutati samuti SSS varade hulgast välja ja just X kontrolli all olevale äriühingule [süüdistuse tõend 4-16, 4-17]. Apellant leiab, et eelkirjeldatud tegevused olid süstemaatilise iseloomuga ja et selliseid igapäevasest majandustegevusest erinevaid suuresummalisi tehinguid ei teha ilma konkreetse eesmärgi ja plaanita. Kuigi süüdistusel ei õnnestunud leida otseseid tõendeid selle kohta, millal ja kuidas täpsemalt D ja X ühise teoplaani välja töötasid, siis
juuni käendustehingu ja
juuli kokkuleppe sõlmimise ning neile järgnenud tegevuste (84-92, 94-96, 98, 100-104, süüdistuse tõend 4- 16, 4-17) jada tõendab, et D ja X tegevused olid kooskõlastatult planeeritud. Viimaks vaieldakse vastu maakohtu otsuse p-des 198, 199 ja 202 öeldule, et
juuni käendus ei omanud tähendust ehituskulude hüvitamise ja seetõttu ka
juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast
juuni käenduskohustuse tekkimist ei olnud
juulil ehituskulude täissummas hüvitamise kohustuse kinnitamine enam SSS-le majanduslikult põhjendatud. DD siiski on
juuli kokkulepet sõlmides rikkunud ÄS §

§-s 35 sätestatud kohustusi SSS ees ja järelikult on ta tegu kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi.

Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses. 8
Kaitsja vandeadvokaat Paul Keres saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja mõista riigilt välja XX poolt kantud menetluskulud. Vastuses leitakse muuhulgas, et apellatsioonkaebuses tuginevad prokurörid paarile tõendile ning teevad nendest „majandusliku põhjendatuse“ ja „elulise usutavuse“ põhistamise kaudu väga kaugeleulatuvaid oletusi kaasaaitamisteo osas. Apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu ühekülgsest tõendite hindamisest on asjakohatud ja silmakirjalikud. Maakohus on oma otsuse punktid 62-161 pühendanud vaid tõendite alusel faktiliste asjaolude väljaselgitamisele. Nende käigus ei nõustu kohus nii prokuratuuri kui ka kaitsjate poolt väljatooduga. Apellatsioonkaebuses on prokuratuur eraldi välja toonud vaid neli tõendit: kaks nõude loovutamise teadet, üks pankrotiavaldus ja üks pankrotihalduri aruanne. Süüdistusaktis etteheidetud tegudega seondub vaid üks nõude loovutamise teade. Ülejäänud apellatsioonis keskendub prokuratuur erinevate etteheidetud lepingute osas „majandusliku põhjendatuse“ teooria selgitamisele, väites, et tegemist on faktiliste asjaoludega. Tegelikkuses on tegemist vaid lepingutest järelduste tegemisega, mis ei ole samastatav faktiliste asjaoludega. Lisaks, apellatsiooni lõpus esitab prokuratuur vastuväiteid maakohtu üldiste, mitte konkreetsete tõendite osas tehtud järeldustelele. Seega ei nähtu apellatsioonkaebusest, milliste tõendite hindamisel tehtud järeldusi prokuratuur peab „ühekülgseks ning oletustele põhinevaks“. Kummastav on prokuratuuri seisukoht esitada maakohtule etteheiteid ühekülgsete tõendite hindamise osas, tuginedes ise vaid paarile tõendile ning jättes tähelepanu pööramata kümnetele õigustavatele tõenditele ekirjade ja tunnistaja ütluste näol. Kusjuures, prokuratuur on oma apellatsioonkaebuses ka ise välja toonud maakohtu järeldused õigustavate tõendite osas, kuid nende tõendite endi osas on prokuratuur jätnud arvamuse esitamata. Apellatsioonkaebuse punktis 33 on refereeritud maakohut, kes leidis DD ja KA ekirjade ning KA, UU ja AA ütluste põhjal, et kuni juulini 2012 vältis DD XX ja vähene kontakt, mis aset leidis, oli usaldamatu ja negatiivne. Samas punktis on maakohus ka öelnud, et DD pidas läbirääkimisi ja tegi plaane teiste isikutega, kuid XX sinna kaasatud ei olnud. Selle järelduse tegi maakohus üle 30 emaili ja mitmete tunnistajate ütluste analüüsimise põhjal. Kuivõrd prokuratuur ei esitanud vastuväidet ekirjade, tunnistajate ja teiste tõendite hindamise osas, ei ole vaidlust, et maakohus tuvastas õigesti, et kuni juulini 2012 vältis DD XX, ja vähene kontakt, mis aset leidis, oli usaldamatu ja negatiivne. Samuti ei ole vaidlust, et DD pidas läbirääkimisi ja tegi plaane teiste isikutega ja XX sinna kaasatud ei olnud. Arvestades, et maakohus analüüsis tõendeid üheteistkümnel lehel, mille käigus tehtud järeldustes ei ühtinud kohus ei prokuratuuri kui kaitsjatega ning prokuratuur ei ole suuteline selgitama, millise konkreetse tõendi puhul hindas kohus tõendeid ebaõigesti, ei ole ka prokuratuuri seisukoht ühekülgsest tõendite hindamisest põhjendatud.
Vastuses leitakse ka, et prokuratuur heidab ette just prokuratuuri poolt konstrueeritud oletuste arvesse võtmata jätmist. Eelkõige puudutavad need oletused 04.06.2012 käenduslepingu ja intressikokkuleppe ning 25.07.2012 kulutuste kandmise kokkuleppe puhul „majandusliku põhjendatuse“ ja „elulise usutavuse“ puudumist. Prokuratuur on üritanud kogu menetluse vältel konstrueerida versiooni, et justkui XX ja DD vaheline 28.03.2012 kuni 04.06.2012 toimunud omavaheline koostöö ja ühine tegevusplaan on tõendatud S, SA H ning P AS majandusliku olukorra ja nõuete loovutamisega. Apellatsioonkaebuses on välja toodud üldised ning tõenditel mitte põhinevad teooriad, millest pidid „elulise usutavuse tõttu“ X ja D oma käitumises lähtuma. Seega lähtub prokuratuur vankumatult eeldusest, et X ja D pidid ometi ühises teoplaanis kokku leppima. Selle kohta pole prokuratuuril aga ühtegi tõendit, sest sellist kokkulepet polegi kunagi olnud. Tegelikkuses puuduvad prokuratuuril mitte ainult otsesed, vaid ka kaudseid tõendeid ühise teoplaani osas. Vastupidi, mitu tunnistajat (vt maakohtu otsuse p 120, 157-158) ning ligi 40 e-kirja tõendavad (vt maakohtu otsuse p 121-156), et etteheidetud teo toimepanemise ajal DD vihkas ja vältis XX, vähese suhtluse puhul ei usaldanud esimene teist ning oli tema osas negatiivselt meelestatud (vt maakohtu otsuse p 159, 182). Veelgi enam, DD pidas etteheidetud teo toimepanemise ajal läbirääkimisi teiste isikutega kui XX (vt maakohtu otsuse p 159, 182). Seega 9 on maakohus oma lahendi punktis 182 teinud ainuõige järelduse – kuni juulini 2012 ei olnud XXl kuidagi võimalik DD-le kaasabi osutada, sest nende vahel puudus normaalne suhtlus. Lisaks osutas maakohus ka asjakohaselt Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendile asjas 2-17-17302, milles tuvastati, et 25.07.2012 sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning selle andmine oli majanduslikult põhjendatud. Teadupoolest ei ole deklaratiivse võlatunnistusega võimalik võtta täiendavaid kohustusi, vaid sellega tunnistatakse varasema võla olemasolu (RK 3-2-1-49-11, p 20). Prokuratuur on sihilikult jõudnud järeldustele, mis on Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga vastuolus. Nimelt on prokuratuur oma teooria põhjendamises nii kaugele läinud, et nende väitel ei ole mitte ainult maakohus teinud oma otsuses valesid järeldusi, vaid ka samadel asjaoludel tsiviilasja menetlenud Tallinna Ringkonnakohus tegi ebaõigeid järeldusi. Prokuratuur on veendunud, et Tallinna Ringkonnakohus sai kuulutada 25.07.2012 kokkuleppe deklaratiivseks võlatunnistuseks vaid seetõttu, et ta ei võtnud arvesse 04.06.2012 käenduslepingut. Maakohus aga asjakohaselt selgitas, et mitte ainult ei muuda 04.06.2012 käenduslepingu arvesse võtmine Tallinna Ringkonnakohtu järeldust, vaid et seda asjaolu Ringkonnakohus ka sisuliselt arvestas (maakohtu otsuse p 198). Liiatigi, otsus on jõustunud ehk TsMS § 457 lõike 1 alusel on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele, sh ka OÜ-le S, kohustuslik ja pole alust kõrvale kalduda otsuses järeldatust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on veenvalt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et XX ei saa talle inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista. Kohtukolleegium esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras: I. küsimus mõistlikust menetlusajast, II. ringkonnakohtu seisukoha üldised kujunemise alused, III.
juuni 2012 käenduslepinguga seonduv täideviimistegu, IV.
juuli 2012 kokkuleppega seonduv täideviimistegu, V. XX tegevus kaasaaitajana ja VI. menetluskulu küsimus. I. Küsimus mõistlikust menetlusajast
Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks käsitleda lühidalt mõistliku menetlusaja küsimust. Riigikohtu seisukohtadest kohtuasjas nr 1-17-10050, p 11 (sama ka 07.12.2020 otsuses nr 1-173371, p 56) saab järeldada, et küsimus mõistlikust menetlusajast tuleks üldiselt lahendada enne süüküsimust: „Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. /Kui/ kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. /…/ Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist.“ KrMS § 2742 näeb ette, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus KrMS §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul lõpetada. Seega on kriminaalmenetluse lõpetamine sel alusel võimalik ka kohtu initsiatiivil, kuid ringkonnakohtul tuleks enne vastava otsustuse tegemist selgitada välja poolte seisukohad.
Praegu on prokuratuur vaidlustanud 8 aastat pärast kriminaalmenetluse alustamist õigeksmõistmise kuritegudes, mis pandi toime ligi 9 aastat tagasi. Ajavahemikul 14.12.2017 – 28.02.2019 oli kriminaalmenetlus küll KrMS § 203 alusel XX suhtes lõpetatud, kuid lõpetamine oli tingimuslik ehk sõltuvuses teise kriminaalmenetluse edukusest, mistõttu XX ei vabanenud 10 vahepealsel ajal päriselt süüdistusest. Seda, et lõpetamine oli tingimuslik, kinnitab asjaolu, et kriminaalmenetlus uuendatigi, ning seejuures XX-st sõltumatutel põhjustel (st kuna teine kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu). Seega on kriminaalasja menetlus nii kaua kestnud eeskätt riigi tegevusest, prioriteetidest ja otsustest tulenevalt, mitte niivõrd XX-st tingituna. Kasseerimise korral võib menetlusaeg ulatuda kokku 9 aastani. Selle mõistlikkus on äärmiselt küsitav. Maakohus väljendas kahtlust menetlusaja mõistlikkuses juba 17.02.2020 eelistungi määramisel (
kd, tl 14-15), viidates muuhulgas kaitsja poolt juba 18.09.
a eelistungil tõstatatud kahtlustele. Kohus toona seisukohta siiski ei kujundanud, kuid kui teematõstatus oli arusaadav juba siis, oleks see seda nüüd veel enam.
Siiski on kohtukolleegium seisukohal, et kuna kaitsja ega süüdistatav pole selle asja apellatsioonmenetluse faasis ise menetluse lõpetamist taotlenud ning õigeksmõistev lahend on süüdistatava õiguste seisukohalt soodsam, ei ole ringkonnakohtul praegu vajadust poolte seisukohti täpsustada ega KrMS § 2742 aluste olemasolu lähemalt vaagida. (Küll aga võib see vajadus tekkida siis, kui praegusele otsusele esitatakse kassatsioon ja selle tagajärjel tagastatakse kohtuasi uuesti ringkonnakohtule.) Seetõttu ei peatu ringkonnakohus siinkohal sel küsimusel pikemalt. II. Üldised küsimused
Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 116-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 118-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (viimati RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14,
veebruarist 2021, ja 1-19-10157, p 7,
veebruarist 2021). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev otsu,s vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele).
Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel pöörduda vältimatult täideviijale inkrimineeritava teo juurde. Praeguses asjas pole DD XX kaasaaitamisteo eelduseks olnud täideviimisteo sooritajana süüdistatav, sest tema suhtes lõpetati menetlus avaliku menetlushuvi tõttu juba
aastal (maakohtu otsuse p 2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus andnud otsuses DD täideviimistegudele, nagu need on kajastatud XX süüdistuses, õige hinnangu ja leidnud, et need ei vasta kuriteo tunnustele. Seejuures on maakohus tõdenud õigesti, et kuigi süüdistuses on loetletud erinevaid sündmusi ja tehinguid, on siiski määrav see, kas OÜ-le S kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 tähenduses saab käsitleda kaht tehingut, millele vastavalt on jaotatud ka süüdistus kaheks:
juuni
a käendusleping P AS ja OÜ S vahel ning
juuli
a kokkulepe Sihtasutuse H ja OÜ S vahel, millega OÜ S kohustus tasuma SA-le H kulutused, mis olid tehtud
detsembril 2010 Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu alusel OÜ S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele. Muud süüdistuses loetletud DD tehtud tehingud ei ole käsitatavad OÜ-le S kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 tähenduses ehk OÜ juhatuse liikmena ÄS §

§-s 35 sätestatud kohustusi rikkudes OÜ-le S põhjendamatute kohustuste võtmisena. Seda maakohtu seisukohta 11 (otsuse p-d 170 ja 171) ei ole prokurör ka vaidlustanud. Vaidlustamatus on seda ilmsem, et prokurör on loetlenud selgelt maakohtu otsuse punktid, milles tehtud järeldustega ta nõus ei ole ehk p-d 161, 173, 177, 178, 182, 198, 199 ja

Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et põhjendab oma nõusolekut maakohtuga täideviimisteo osas pigem napilt ja jätab KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kordamata juba maakohtu otsuses sedastatu. Ringkonnakohus ei pea üksikasjalikumalt lähenemist ses osas vajalikuks, kuna see oleks antud asjas liigne ja teisejärguline. Nimelt, et sõltumata sellest, kuidas DD kui täideviija tegevust määratleda, ei oleks praeguses kriminaalasjas XX süüdimõistmine kuriteole kaasaaitajana niikuinii võimalik. Selles osas on ringkonnakohus täielikult nõus maakohtuga ja käsitleb seda põhjalikumalt käesoleva otsuse p-des 55-
III.
juuni 2012 käenduslepinguga seonduv täideviimistegu
Nagu maakohus õigesti tuvastas (ja mida pole ka vaidlustatud), sõlmisid P AS ja OÜ S
juunil 2012 käenduslepingu. Sellega kohustus OÜ S käendajana P AS-i ees tagama Sihtasutuse H ja P AS vahel
jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevat laenukohustust summas kuni 1 500 000 eurot. Kokkuleppe allkirjastas mõlemalt poolt mõlema äriühingu juhatuse liige DD. Selle lepingu sõlmimisega on DD süüdistuse kohaselt pannud toime KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo. Maakohus (otsuse p 173) ei nõustunud süüdistusega, et selle lepingu sõlmimisel rikkus DD OÜ S juhatuse liikmena ÄS §

§-s 35 sätestatud kohustusi, kuna kohtu hinnangul polnud tõendatud, et DD ei järginud käenduslepingu sõlmimisel OÜ S majanduslikke huve. Seda seisukohta põhjendas maakohus otsuse p-des 162– 178 täpsemalt ja nende põhjendustega ringkonnakohus nõustub.

Prokuratuur on apellatsioonis vaidlustanud maakohtu seisukohad, mis on esitatud punktides 173, 177 ja
Punktis 173 sisaldub maakohtu kokkuvõtlik üldsõnaline järeldus, prokuratuuri ja maakohtu lahkarvamuse sisuks on maakohtu otsuse p-des 177 ja 178 sisalduv hinnang tõenditele: „
Probleemiks oli aga tõsiasi, et kuna P AS ei suutnud N laenu teenindada, võis pank SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteegi realiseerida. Siis oleks SSS jäänud ilma enda ainsast varast, mis oli tulu toov (või võis vähemalt seda olla tulevikus). Olukorras, kus OÜ S osa oli võõrandatud AC-le, ei olnud aktsiaseltsil võimalik tulu teenida SSS tegevuse pealt ja selle arvelt laenu tagasi maksta. Seega oli
juuni
a käenduslepingul majanduslik sisu ka SSS jaoks, sest kui SA H oli võimetu laenu aktsiaseltsile tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb OÜ S, mistõttu on aktsiaseltsil vahendeid pangale laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata. On märkimisväärne, et kuna OÜ S hoonestusõigus oli sisuliselt selle osaühingu ainus vara ja tulu teenimise allikas, oleks osaühing hüpoteegi realiseerimisel jäänud sellest ilma. Seejuures tuleb silmas pidada, et N pank oli eelnevalt küll võlgnevustele viidanud, kuid ütles laenulepingu üles alles
juulil 2012, seega ei olnud see asjaolu veel
juunil 2012 teada. Märkimisväärne on seegi, et tõenditest nähtuvalt otsiti võimalusi N panga laenu refinantseerida (Kd T2, tl 67). See toetab argumenti, et N panga poolt SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteegi sundtäitmise algatamise (võimalik) edasilükkamine oli ka OÜ S huvides.
Seejuures tuleb silmas pidada, et N panga nõue laenu andmisel oli see, et P AS ja OÜ S peavad ühinema, et vara ja kohustused oleksid samas äriühingus. Seega ei olnud panga jaoks SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteek pikas perspektiivis piisav garantii laenu tagamiseks. Olukorras, kus OÜ S osa oli võõrandatud aktsiaseltsilt AC-le, ei ole välistatud, et käenduslepingu sõlmimisel, millega aktsiaseltsil tekkis SSS vastu nõue, järgis DD juhatuse liikme kohustusi ja oli osaühingule lojaalne.“
Eelöeldule annavad konteksti järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida pole vaidlustatud: SA H sai toetust Euroopa Regionaalarengu fondist ning kuna projektiks oli vaja ka omafinantseeringut, võttis AS P 12.01.2011 H N pangast laenu, mille tagamiseks seati ühtlasi OÜ S hoonestusõigusele hüpoteek. AS P laenas 18.01.2011 osa pangalt laenatud rahast SA-le H, kes sõlmis lepingu OÜ-ga A OÜ-le S kuuluva ehitise renoveerimiseks. Ehitist pidi OÜ S hiljem välja üürima SA-le H, kes kohustus tasuma selle eest üüri. (Maakohtu otsuse p 174: „Teisisõnu – aktsiaselts võttis pangast laenu, millest osa laenas sihtasutusele edasi; sihtasutus tasus SSS ehitise 12 renoveerimise eest ja kohustus tasuma üüri; SSS ehitise väärtus renoveerimise tulemusena tõusis (vt AA ütlused, III kd, tl 8 p), hoonestusõigusele seati hüpoteek ja SSS pidi ehitise väljaüürimiselt teenima tulevikus tulu.“)
a juuni alguseks oli SA H makseraskustes ja kuigi ta oli
jaanuarist 2012 üle võtnud üürimiseks SSS ehitise, siis üüri maksta SA H ei suutnud. Makseraskustes oli seetõttu ka OÜ S. Kuna selleks ajaks oli OÜ S osa võõrandatud AC-le, oli makseraskustes ka AS P, kes ei olnud suuteline tasuma N pangale laenu, mistõttu tekkis oht, et pank algatab sundtäitmise OÜ S hoonestusõigusele seatud hüpoteegi realiseerimiseks.
Prokurör leiab apellatsioonis, et ühingule lojaalne juhatuse liige ei oleks SSS koormanud põhjendamatu suuresummalise kohustusega ega toetanud selle alusel pankrotiavalduse esitamist. Käsitledes eristamatuna X ja D tegevust ning süüteokoosseisu erinevaid tasandeid, viitab prokuratuur kohtuotsuse p-des 83, 84 ja 94 nimetatud nõuete sissenõutavuse olukorra loomisele ning süüdistuse tõenditele 2-18, 4-16, 4-17, 6-1 ja tunnistaja B ütlustele, mis prokuratuuri hinnangul tõendavad seda, et
juuni käendustehing ja
juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga tekitada SSS-le majanduslikku kahju. Prokuratuuri hinnangul on see, et mingis osas oli nõudeid võimalik seostada mingi juba olemasoleva kohustusega, teisejärguline, kuna majanduslik vajadus või põhjendatus neid kohustusi ka tegelikult tunnistada ja enda kanda võtta, peavad ka päriselt olemas olema, või muidu ongi tegemist teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega, mida käesolevas kriminaalasjas D-le ja X-le ette heidetaksegi.
juuni tehingu eesmärgiks oli prokuröri sõnul see, et algselt SA H vastu olnud nõudelt tuletati käendustehinguga SSS-le kohustus ja seda hakati kuni pankrotimenetluseni aktiivselt sisse nõudma. Prokuratuuri hinnangul hakkas maakohus tegelikult toimunut tähelepanuta jättes ja tõenditest irduvalt oletama
juuni käenduslepingu põhjenduseks teooriat, et selle tehingu eesmärgiks oleks võinud olla SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteegi sundtäitmise algatamise (võimalik) edasilükkamine ning et kuna SA oli võimetu laenu aktsiaseltsile tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb SSS, mistõttu on aktsiaseltsil vahendeid pangale laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata. Maakohus pole selgitanud, kuidas saanuks käenduse andmine edasi lükata sundtäitmise algatamist, kui asjaosalistele teadaolevalt SSS-l sedavõrd suuresummalise käenduskohustuse täitmiseks vahendeid ei olnud, sellest tehingust N panka ei informeeritudki ning käenduse andmine mitte ei parandanud N laenu refinantseerimise võimalusi, vaid vastupidi just halvendas (SSS kohustuste maht suurenes veelgi). Maakohtu oletus, et kuna SSS hoonestuses tegutsema hakanud uus raviteenuste osutaja oleks hakanud SSS-le tulu andma ja selle arvelt oleks SSS saanud AS-ile käendusega võetud nõuet hüvitada, ei haaku reaalsuses toimunuga, eelkõige asjaoluga, et AS loovutas nõude ära.
juuni käenduslepingu sõlmimine ei olnud vajalik ega majanduslikult põhjendatud ei SSS ega ka mitte AS-i, SA või laenu andnud N panga jaoks, vaid selle eesmärk oli kahjustada SSS majanduslikku olukorda D ja X huvides.
Ringkonnakohus nõustub siin maakohtuga, kuna prokuratuuri kaebuses sisalduv ja nappide tõenditega toel esitatud tõlgendus sündmustest ei kummuta maakohtu poolt tõenäoliseks peetud versiooni, mis tugineb omakorda otsuses käsitletud tõenditel. Kohtukolleegiumil jääb nõustuda kaitsja vastuses esitatud tõdemusega, et sisuliselt heidab prokuratuur apellatsioonkaebuses maakohtule ette just prokuratuuri poolt konstrueeritud oletuste arvesse võtmata jätmist, tuues esile vaid üksikud kaudsed tõendid ning rünnates üldsõnaliselt maakohtu järelduste elulist usutavust.
Ei saa ignoreerida asjaolu, et tõendipagas on ebamäärane ja kaudne. Tõendite hulgast puuduvad mõlema keskse isiku – DD ja XX – ütlused, kes on sisuliselt ainsad, kes teavad tegelikult, mida nad oma toimingutega mõtlesid. Seejuures ei pole küsimus pelgalt selles, et ütlused oleks ebausaldusväärsed (nt D puhul), vaid kumbagi neist ei kuulatud kohtus ka üle, st kohtul polnud vahetult võimalikki nende versiooni kuulda ja vahetult selle usaldusväärsust hinnata. Ülejäänud ütluste andjad, kes kuulati kohtus üle 2020.a teisel poolaastal ja kes said nende kahe isiku tegelike kavatsuste ja motiivide (eesmärgi ja tahtluse) kohta anda ütlusi vaid kaude, ei olnud 8-9 aasta taguste sündmuste osas kuigi detailsed. Muud tõendid on pelgalt kaudsed, tõendamaks, kas
juuni 13 tehingu tegemise asjaolud olid sündmuste ajal sellised, et DD-le saab omistada SSS seisukohalt tahtlikult kahjuliku ja põhjendamatu käenduse võtmist selle tehingu tegemise hetkel. Otseste tõendite puudumine ei välista küll süüdimõistva otsuse tegemist, aga sellegipoolest peavad kohtul olema taolisel juhul ülekaalukad objektiivsed tõendid, mille pinnalt saab öelda, et kõik toimus süüdistuses kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus ei saa välistada, et sündmused võisid toimuda sellises seoses ja sellistel motiividel, nagu seda presenteerib prokuratuur, kuid need võisid toimuda vähemalt sama tõenäoliselt maakohtu kirjeldatud asjaoludel, st ilma, et DD või keegi asjaosalistest oleks soovinud 4.06.2012 käendusega OÜ-d SSS kahjustada.
Kohus ei saa isikut süüdi mõista pelgalt põhjendusega, et süüdistuses kirjeldatu võis aset leida. Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26, 3-1-1-10-15, p 15). Vastasel juhul rikutaks süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
Tuleb möönda, et alles 12.02.2021 toonitas Riigikohus otsuses nr 1-20-1301 (p 11-12), et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses, ning kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks tuleb lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Riigikohtu hinnangul ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Praeguses asjas aga, isegi kui pidada prokuratuuri versiooni sündmustest ja neid ajendanud skeemist võimalikuks mingis tõenäosusastmes, on asjas piisavalt selgusetust ja mitmetimõistetavust, et maakohtu otsuses kajastuv versioon pole kuidagi vähem tõenäoline kui prokuratuuri versioon. Tulenevalt KrMS §dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 15). Paraku aga palubki prokuratuur kohtul üle võtta just tema siseveendumust, kuna sidusat pilti toimunust tõendid ei loo.
Apellant väidab, et 04.06.2012 käenduse tegelik eesmärk nähtub tõenditest, milleks on D ja X poolt tegelikult ellu viidud tegevused, mis kokkuvõtvalt päädisid mitmete pankrotiavaldustega SSS vastu. Küsimust D ja X laiema koostegutsemise võimalikkusest ja tõendatusest tehingujadast koosneva skeemi realiseerimisel käsitleb kohtukolleegium eraldi allpool, X võimaliku kaasaaitamistegevuse juures (p-d 55-72). Mis aga puudutab D-le täideviimisteo omistatavust, siis ei veena prokuratuuri poolt esile toodud tõendid väljaspool mõistlikku kahtlust olevas suures tõenäosuses, mis kummutaks maakohtu järelduse, et 04.06.2012 OÜ S käenduslepingu sõlmimine olnuks OÜ majanduslike huvide vastane ning seda saaks läbi tahtluse ka D-le omistada.
Prokurör toetab oma mõttekäigu üldsõnaliselt nn süüdistuse tõenditele 2-18, 4-16, 4-17 ja 6-
Seejuures on taunimisväärne, et arvestades kriminaalasja vanust, mahtu, mitmekordset ümbersüstematiseerimist, mitmeetapilist menetlemist ja asjaolude üldist segasust, ei ole prokurör vaevunud viitama sellele, kus need tõendid on toimikus (või ka otsuses) leitavad, see on aga nende kontrollitavuse seisukohast oluline.
Mis puudutab tõendit 2-18, siis märgib apellant järgmist: „Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend 2-18] oli X põhjendanud käendust sellega, et laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse 14 tõstmiseks. SSS hoonestuse väärtust tõsteti remontöödega ainult ühel korral ja AS, kellele pidanuks käenduskohustus täidetama, ise laenas selle raha N pangalt sihtotstarbeliselt SSS ehitustöödeks ja pidi selle N-le tagasi maksma. Käendusest lähtunud pankrotiavalduse p-s 2 sidus X ise käenduse esemeks olnud nõude N laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. /…/ käendusest lähtunud pankrotiavalduse punktis 2 X ise sidus käenduse esemeks olnud nõude N laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ].“
Jutt on osaühing L 02.11.2012 pankrotiavaldusest Harju Maakohtule OÜ S suhtes (maakohtu otsuse p 101; asub T1, tl 149-155). Selle punktis 2 (tl 150) on mainitud 18.01.2011 laenu ja märgitud, et SA H kasutas saadud rahalisi vahendeid selleks, et täita
detsembril 2010 .a Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Seejärel leitakse: „Osundatud
detsembri 2010.a Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töölepingu kohaselt Sihtasutus H tellis OÜ-lt A ehitustööde teostamist OÜ S omandis olevale Tallinnas LLL hoonestusõigusele. Ehituse töövõtulepingu punktis 1.6.
oli kokku lepitud, et kokku tasub Tellija teostatavate tööde eest Töövõtjale 38 768 000 Eesti krooni (2 477 726,79 eurot). Seega oli osundatud laenu osas lõplikuks kasusaajaks OÜ S /…/ sotsiaalministri
detsembri 2010.a käskkirjast nr 200 „SA H struktuuritoetuse taotluse vastavaks tunnistamine ja rahuldamine“ tulenevalt oli otsustatud anda Sihtasutusele H toetust summas 25 404 049 Eesti krooni Tallinnas LLL hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva ehitise rekonstrueerimiseks ravikorpuseks (hooldushaiglaks). Kuna /…/ käskkirja kohaselt oli toetuse saajaks Sihtasutus H, siis pidi rekonstrueerimistööde tellijaks olema samuti Sihtasutuse H, vaatamata asjaolule, et Tallinnas LLL hoonestusõiguse omanikuks oli OÜ S.“ Samuti tõdetakse p-s 6 (tl 153): „Lisaks on käesoleval hetkel vajalik algatada OÜ S suhtes pankrotimenetlus põhjusel, kuivõrd vastasel juhul võidakse täitemenetluses võõrandada OÜ S ainuke väärtuslik vara, so Tallinnas LLL hoonestusõigus. Teatame kohtule, et
septembril 2012.a ilmus Ametlikes Teadannetes enampakkumisteade, mille kohaselt müüb Tallinna kohtutäitur VK avalikul suulisel enampakkumisel OÜ-le S kuuluva hoonestusõiguse /…/“
Kõnealuses tõendis seob XX tõepoolest pankrotiavalduse N laenuga, sest mõlemal tegevusaktil oli oma koht ühes katkematus finantssündmuste jadas, kuid see ei tõenda veel, et XX pidi juba 04.06.2012 nägema ette, et ta esitab 02.11.2012 pankotiavalduse. Nagu nähtub pankrotiavalduse p-st 6, oli avaldus selle kohaselt ajendatud alles 14.09.2012 asjaomase hoonestusõiguse täitemenetluses enampakkumisele panekust. N pank ütles P AS-iga sõlmitud laenulepingu üles alles
juuli
a, so 1,5 kuud pärast käenduslepingu vormistamist. Seejuures pole aga täideviimisteo seisukohalt oluline niivõrd see, et XX oleks osanud juba hiljemalt 04.06.2012 sellist asjade käiku planeerida või möönda, vaid et seda saaks ette heita ka DD-le kui täideviijale, kelleta jääks kaasaaitamistegu ainetuks. Sellisele tõenäosusele see tõend ei viita. Samuti tuleb märkida, et kuigi prokuratuur väitab apellatsioonis, et „Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend 2-18] oli X põhjendanud käendust sellega, et laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse tõstmiseks“, siis heal juhul on siin selle seose puhul (raha laenamise ja kasutuse vahel) tegu pankrotiavalduse teksti pinnalt tehtava kaudse järeldusega (vt ülal viide pankrotiavalduse p-le 2), kuid sellisel kujul, nagu prokurör osundab apellatsioonis, pankrotiavaldus X põhjendust siiski ei sisalda. Kahjuks iseloomustab selline mõnevõrra eksitav stiil, kus faktide pähe esitatakse järeldusi ja tõlgendusi, apellatsiooni tervikuna ning see kahandab selles sisalduvate väidete usaldusväärsust.
Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega (maakohtu otsuse p-d 175-178), et tõendid ei kinnita versiooni, et DD oleks tegutsenud OÜ S majandushuvide vastaselt – ei
juunil 2012 ega seda ümbritseval perioodil tervikuna. Seejuures leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et just N panga laenu refinantseerimise ja Swedbank’i kaasamisega seonduvad asjaolud viitavad sellele, et DD tegutses 2012 mais-juunis, isegi juulis aktiivselt selle nimel, et siiski vältida OÜ S sisuliselt ainukese vara ehk kõnealuse hoonestusõiguse realiseerimist N panga võla katteks (millega oli omakorda seotud ka 4.06.2012 antud käendus). See on oluline, sest süüdistuses on 15 teoplaani kavandatud kulminatsiooniks märgitud justnimelt „edukas“ pankrotimenetluse tulemus („…OÜ S kohustus käendajana P AS-i ees tagama Sihtasutuse H ja P AS vahel
jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevat laenukohustust summas kuni 1 500 000 eurot selleks, et XX saaks Osaühing L nimel
juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja
novembril 2012 pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056 324,90 €“). Nagu pankrotavalduse p-s 6 märgitud, ajendas pankrotiavalduse just hoonestusõiguse täiemenetluses realiseerimine. Toimikus olevad tõendid aga viitavad pigem sellele, et 04.06.2012 (ja selle ajalises ümbruses) oli DD huvitatud pigem laenu refinantseerimisest Swedbanki abil kui tagatise realiseerimisest.
Tunnistaja AA (P AS nõukogu liige süüdistuses nimetatud ajal,
kd) rääkis oma ütlustes (tl 4) sellest, et N oli andnud laenu AS-le ja soovis laenu tagasi saada. Sellega seoses arutati laenu refinantseerimist ja peeti selles osas nõu või läbirääkimisi Swedbankiga. Niipea kui N oleks oma laenu sisse nõudnud, oleks AS-le tekkinud pankrotiolukord. Selge oli, et AS-l ei olnud sellist raha ja ainsa lahendusena nägi tema refinantseerimist. Sellega seoses oli N nõue SSS ja AS kokku panna erinevaid nõudmisi. Tema mälu järgi pidasid Swedbankiga läbirääkimisi YY, võib-olla ka advokaat, võib-olla DD. Tunnistaja YY (Y) (
kd, tl 13), kes oli suurema osa
aastast OÜ S juhatuse liige ja figureeris kohtutoimikus olevast e-kirjavahetusest aktiivselt OÜ ja AS finantsseisu puudutavas kirjavahetuses, vastas küsimusele kontserniga seoses, kes ja milliseid otsuseid majandusraskuste ilmnemisel tegi: „Ainuke vara SSS oli hoonestusõigus, mis oli juba panditud N pangale. Seda ka müüa ei olnud võimalik ilma N panga nõusolekuta. Samas ei olnud sellest ka loota mingit suuremat tulu, millega oleks võinud kõik need võlad ära katta ja panna ettevõte rahulikult kinni. D otsustaski, et katsume päästa need osakonnad, mida vähegi annab päästa. Kasvõi mõni osakondadest ellu jääks.“ Kohtus kuulati tunnistajana üle ka N panga toonane töötaja PP (
kd, tl 60), kes selgitas, et panga jaoks polnud vahet, kas tagatise realiseerimida või laen refinantseerida: „Pank tahab oma raha tagasi. Millisel moel see toimub, siis sellel pole vahet. Mida peale laenulepingu lõpetamist, mida kiiremini see toimub, seda parem on. Millisel moel see toimub – mõttelist vahet ei ole.“ Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi ka vandeadvokaat EE (
kd, tl 64 p – 65), kes rääkis, et alates 2012.a suvest olid S OÜ, AS P ja SA H tema kliendid, ta andis neile erinevat igapäevast õigusabi. Peamine kliendikontakt oli DD ning „selleks hetkeks, kui DD minu poole pöördus, olid S osa võõrandatud ära AS-i P poolt. Tegelikult see käsund mulle oli välja selgitada õiguslik olukord, võimalusel kaitsta SA P ja AS-i P huve ja leida ka võimalus selle vara, kas siis S osa tagasisaamiseks või LLL hoonestusõiguse tagasisaamiseks.“ Maakohus on sedastanud (otsuse p 60), et kõik need tunnistajad on usaldusväärsed ja prokuratuur pole seda ka vaidlustanud.
Tunnistajate ütlused paigutuvad täpsemasse ajalisse konteksti kohtus uuritud dokumentaalsete tõenditega ja eeskätt erinevate e-kirjadega, mille asjakohasust, usaldusväärsust ja lubatavust maakohus jaatas (tl 60) ning mida prokuratuur pole samuti vaidlustanud (tegemist ongi süüdistuse enda tõenditega).
Süüdistuse tõend 2-26 (T1, tl 156) on e-kiri DD-lt 07.05.2012 kell 18:02 pealkirjaga „selle nädala toimingud“, mis tõendab, et DD ootas H finantseerimise jaoks Swedbangast indikatiivset pakkumist. DD on adresseerinud selle neljale inimesele, sh KA-le ja AA-le, kirjutades muuhulgas: „Siis peaks sel nädalal jõudma Swed’ist indikatiivse pakkumise saada ning kindlasti ka selle toel N-st läbi astuda.“ Hilisem kiri samas kirjajadas on tõend nr 2-27: e-kiri AA-lt 07.05.2012 kell 20:48, mis tõendab samuti, et kaaluti N panga laenu refinantseerimist Swedbanga abiga ning sellega seonduvalt planeeriti OÜ S omanikuvahetust (T1, tl 173). AA kirjutas siin DD-le muuhulgas: „…me peaks A-plaaniga edasi minema. Enne toiminguid SSS-ga peaks me muidugi Nga ühenduses olema/…/ See aga eeldab Swedilt pakkumist. /…/ Nt peaks mingil määral rahustama ja selgitama meie plaani ning kui nad on teadlikud, et Swed on ka asjaga seotud (võimaliku refinnijana) siis see ehk mõnevõrra rahustab neid.“ Samal tõendil on näha, et samas kirjajadas on 16 samal päeval varem kirjutanud OO: „Sel nädalal on N ja SWB (N).“ Süüdistuse tõend 2-43 on ekiri RR-lt (N pangast) 31.05.2012 kell 14:39 pealkirjaga „RE: P AS“, mis tõendab, et P AS-il oli võlgnevus N panga ees ja et N pank oli teadlik Pe AS-i laenu refinantseerimise plaanist (T1, tl 198; prokurör esitas selle eelmainitud asjaolu tõendamiseks 05.06.2020 istungil,
kd, tl 173p). Selles kirjas küsis RR 31.05 DD-lt muuhulgas: „millised on edusammud kohtumisel räägitud refinantseerimisplaanides?“
Seda, et eelnev tegevus refinatseerimise nimel jätkus ka pärast süüdistuses etteheidetud 04.06.2012 käenduslepingut ehk täideviimisteo keskset akti, kinnitavad ka hilisemad kirjad. Süüdistuse tõenditeks 5-4 ja 5-6 on kaks e-kirja MM-lt Swedbank’ist. Esimene neist (T2, tl 67) on MMi kiri 20.06.2012 kell 16:24 pealkirjaga „Pakkumine – OÜ S“, mis mille prokuratuur esitas tõendamaks, et OÜ S olid pidanud Swedbankiga läbirääkimisi laenu võtmiseks eesmärgiga refinantseerida AS-i P Hiiru Ravikeskus laenu (
kd, tl 178). Selles kirjas saadab Swedpank veel 20.06.2012 pakkumise, mis eeldab täiendavalt Kredexi positiivset otsust, ning pakkumine kehtib kuni 19.08; selle kohaselt peaks kõik laenusaaja arveldused käima läbi Swedbanki, vajalikuks peetakse hüpoteeki LLL hoonestusõigusele, Kredexi käendust jms. Teine MM kiri on saadetud 11.07.2012 kell 11:37 pealkirjaga „KREDEX“, ja sellest nähtub (ka prokuratuuri hinnangul tõendit esitades), et KREDEX on Swedbanki poolt OÜ-le S laenu andmise tagamise kohta teinud positiivse otsuse (T2 tl 68,
kd, tl 178). Süüdistuse tõend 7-23 (T2, tl 197) on e-kiri DD-lt 19.07.2012 kell 13:58 pealkirjaga „Fwd: RE: Laenuleping nr 09321257598“, millest nähtub, et nii DD kui ka XX said 19.07.2012 teada, et N pank nõuab laenu tagasimaksmist ja ähvardab laenu tagatiste realiseerimisega; KA sai sellest teada 18.07.
Pole viiteid, et see teade oleks neid rõõmustanud või andnud muul moel põhjust arvata, et tegemist oli oodatud etapiga DD ja XX konstrueeritud skeemis.
Apellatsioonis rõhutatakse korduvalt, et seda, et käendustehingut ei tehtud AS-i huvides, tõendab ka asjaolu, et hiljem X varjas nõude olemasolu ja loovutamist AS-i pankrotihalduri ees käendustehingu esemeks olnud nõude olemasolu ja loovutamist. Selle tõenduseks viitab prokurör kahele tõendile - süüdistuse tõend 6-1 ja tunnistaja BB ütlused 28.07.2020 kohtuistungil. Esmalt tuleb taas rõhutada, et X teod kuid hiljem (pankrotiavaldus AS vastu esitati 2012 novembri lõpus, BB nimetati P AS-i ajutiseks pankrotihalduriks 2013.a jaanuaris) ei veena selles, et DD pidi neid 4.06.2012 ette nägema või planeerima. Samuti tuleb tõdeda, et prokuröri viidatud kaks tõendit siiski ka ei võimalda teha sellist järeldust, nagu neist tegi prokurör.
Süüdistuse tõendiks 6-1 on P AS ajutise pankrotihalduri BB 30.01.2013 aruanne (T2 tl 106118), mille p-s 1.4 täheldatakse järgmist: „Võlgniku juhatuse liige XX ei ole esitanud ajutisele pankrotihaldurile võlgniku majandustegevust ja rahavoogusid puudutavaid andmeid, kuivõrd neid ei ole praegusele juhatuse liikmele üle antud. XX on ajutisele haldurile avaldanud, et raamatupidamisdokumendid võivad olla endise juhatuse liikme DD käes või KA käes, kes tegutses väidetavalt võlgniku raamatupidajana. DD viibib enda sõnul välismaal ning tema valduses raamatupidamisdokumente ei ole. KA on aga ajutisele haldurile esindaja kaudu suuliselt avaldanud, et tema ei ole töötanud P AS-i raamatupidajana.“ See, et XX võis varjata teadlikult nimetatud AS raamatupidamisdokumente, võis ju nii olla, aga vähemalt sellest aruande punktist see küll ei nähtu ning seda ei väida ka ajutine haldur ise. Kui prokurör peab silmas mingit muud aruande aspekti, siis viidanud sellele ta pole. Varjamissüüdistust ei tulene ka BB kohtus antud ütlustest (
kd, tl 199-202), milles ta vastas küsimusele, kas talle anti üle kõik raamatupidamisdokumendid ja kas tal oli raamatupidamisest täielik ülevaade: „Mulle anti üle, selle perioodi mille kohta ma küsisin, elektrooniline pearaamat. See oli arvutifail PDF kujul. Raamatupidamise algdokumente, mille alusel pearaamat koostati, neid KA või tema advokaat mulle üle ei andud. Neid ei ole tänase päevani üle antud.“ Küsimusele, kas ta küsis neid ka X käest, vastas ta: „X käest, täpselt ei mäleta. Meil oli korra juttu, et A on neid pidanud. Ma ei ole kindel, kas X käes need üldse kunagi on olnud.“ Samuti andis ta ütlusi, millest nähtuvalt võis SSS, tema 17 osanikku, AS-i H, käsitleda kontsernina ning N laenulepingus oli kokkulepe H ja SSS ühinemise kohta.
Prokuröri faktilistest argumentidest ja tõenditest jäävad veel viited sellele, et
juuni käendustehinguga samal päeval tühistas D varasema kokkuleppe AS-i suuresummalise nõude tähtaja edasilükkamisest ja kinnitas tähtaja saabunuks (kohtuotsuse p 84) ning käendusest tuleneva nõude loovutamisega samal päeval loovutas SSS kaks enda nõuet X-ga seotud äriühingutele (süüdistuse tõendid 4-16 ja 4-17, nagu prokurör siin üldsõnaliselt osundab). Tuleb tõdeda, et DD ja XX ütluste puudumisel tõendite kogumist ja teiste isikute ütluste ebatäpsuse või ajas kuhtumise tõttu jääb nii mõndagi toonaste arvukate tehingute ja toimingute tegelikest eesmärkidest segaseks, aga see ei tähenda, et selle ebaselguse peaks ilmtingimata täitma DD ja XX kuriteos süüstava tõlgendusega. Nagu ülalt ja ka maakohtu otsusest näha, ei ole piisavalt ühtset tõendikogumit, mis kinnitaks, et DD tegi 04.06.2012 käenduslepingut sõlmides tahtlikult toimingu, mis viiks (sihipäraselt, nagu süüdistuses ette heidetud, või isegi möönduse tasandil) selleni, et XX saaks Osaühing L nimel
juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja
novembril 2012 pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056 324,90 €; teisisõnu: võtta OÜ-le S käenduskohustus ning järgneva P AS ja SA H nõuete loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule L. Pigem viitab ülalkäsitletu vastupidi sellele, et
juunil loodeti pankrotimenetlust vältida ja tegutseti selle nimel. Apellant leiab ka, et kuna maakohus ka ise möönab seost
juuni käenduslepingu ja pangalaenu vahel, tuleb arvestada, et SSS juba tagas kõnealust pangalaenu oma varaga. On tõsi, et tagas, aga ringkonnakohus ei näe, miks peaks see asjaolu tegema käenduslepingu tingimata põhjendamatuks. IV.
juuli 2012 kokkuleppega seonduv täideviimistegu
Lisaks on süüdistuses ette heidetud, et DD, olles nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-ga ning kasutades ära ÄS § 181 lg-st 1 ja SAS § 18 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme õigust vastavalt osaühingu ja sihtasutuse esindamiseks kõikide tehingute tegemisel, allkirjastas
juulil 2012 nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmena kokkuleppe, millega OÜ S kohustus tasuma SA H-le kulutused, mis olid tehtud
detsembril 2010 Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 2 alusel OÜ S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele kogusummas 2 477 726,79 € ning arvestama sellelt summalt intresse 12% aasta arvestuses tagasiulatuvalt alates
jaanuarist
Ühtlasi võttis DD selle kokkuleppega OÜ-le S kohustuse tasuda nimetatud summa hiljemalt 7 kalendripäeva jooksul arvates vastavasisulise nõude esitamisest ja tasumisega viivitamise korral maksta juurde viivist 0,25% tasumata summalt päevas. Ehituse kulude hüvitamise kohustuse ning intresside ja viivise kohustuse võttis DD OÜ-le S selleks, et XX saaks OÜ Z nimel esitada
novembril 2012 Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude summas 2 477 726,79 €. Tegevusplaaniks oli võtta OÜ-le S kohustus hüvitada ehituse töövõtulepingust tulenenud kulutused ning järgneva nõude loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule Z.
Maakohus on jõudnud siingi – ning ringkonnakohtu hinnangul piisavalt argumenteeritult – järeldusele, et ka selle 25.07.2012 allkirjastatud kokkuleppe näol ei saa DD-le kui täideviijale omistada KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu, kuna pole alust väita, et see olnuks OÜ S majanduslike huvidega vastuolus (maakohtu otsuse p-d 185-202, samuti mh 162-171). Maakohus osutas asjakohaselt Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2019 jõustunud lahendile asjas 2-17-17302, milles tuvastati, et 25.07.2012 sõlmitud kokkuleppe näol on (arvestades varasemat
jaanuari 2011 laenulepingut) tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning selle andmine oli majanduslikult põhjendatud (Kd T2, tl 198-204). Deklaratiivse võlatunnistusega ei ole võimalik võtta täiendavaid kohustusi, vaid sellega tunnistatakse varasema võla olemasolu (RK 3-2-1-49-11, p 20). 18
Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud 25.07.2012 kokkulepet puudutavas osas ühtegi väidet, mis poleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses, täpsemalt selle punktides 185-
Riigikohus on leidnud, et kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes peab ringkonnakohus analüüsima üksnes selliseid apellatsiooni argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31) Riigikohus on möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (RKKKo nr 3-1-1-109-15, p 108). Kohus ei korda seetõttu 25.07.2012 kokkulepet puudutavaid põhjendusi siin täies mahus.
Maakohus on inkorporeerinud otsusesse samad järeldused, mille tegi Tallinna Ringkonnakohus 17.05.2019 lahendis asjas 2-17-17302 (maakohtu otsuse p-d 186-197), leides, et SA H ja S OÜ vahel
juulil 2012 sõlmitud kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja sellega on nõue tõendatud ning kokkulepe pole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega TsÜS § 86 tähenduses. Kohus võttis tsiviilasjas arvesse mh järgmisi (ka kriminaalasjas) tuvastatud asjaolusid. SA H sõlmis OÜ-le S kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks töövõtulepingu ja tasus selle alusel töövõtjale 2 477 726,79 eurot. Sellest summast tasus sihtasutus osa ERF toetuse ning osa laenatud raha arvel. Sihtasutus esitas 7.12.2010 taotluse toetuse saamiseks OÜ-le S hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks. Taotluse järgi oli abikõlbulike kulude toetuse määr 63,03% ning toetuse summa 25 404 049 krooni (1 623 613 eurot 65 senti) ja omafinantseering 14 902 951 krooni (952 471 eurot 58 senti). Taotlus rahuldati. P AS võttis 12.01.2011 N Plc Eesti filiaalilt laenu 2 266 939 eurot, mille tagamiseks väljastas sihtasutus pangale garantiikirja ja mille alusel saadud rahast laenas P AS
jaanuaril 2011 sihtasutusele edasi 938 296 eurot. Laenu tagamiseks seati OÜ-le S kuuluvale hoonestusõigusele hüpoteek. Pank koostas
juulil 2012 laenulepingu ülesütlemise teate, ja hoiatas, et võla tasumata jätmise korral alustab pank laenu tagatiste realiseerimist. Pank esitas
augustil 2012 täitmisavalduse kohtutäiturile, mille kohta koostati OÜ-le S
augustil 2012 täitmisteade (otsuse 2-17-17302 p 8.3).
Deklaratiivse võlatunnistusega ei loo pooled uut kohustust, vaid sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada sissenõudmist (tsiviilasjas tehtud otsuse p 3.7, vt ka RKKKo nr 3-2-1-21-06, p 15). Tegemist oli olukorraga, kus üks isik kandis teisele isikule kuulunud asjale tekkinud kulud ja kokkulepe väljendab poolte tahet need kulud hüvitad.
juuli
a kokkulepe oli maakohtu (ja eelnevalt tsiviilkohtu) (ka OÜ S jaoks) majanduslikult põhjendatud. Kuna kokkulepe puudutas sihtasutuse ja OÜ S omavahelisi suhteid, siis võisid sihtasutus ja OÜ S kokku leppida, kelle kanda jäävad nende omavahelises suhtes hoonete renoveerimise kulud. Kohus arvestas ka argumendiga, et osa kulutusi kandis sihtasutus ERF toetuse arvel, kuid kohtul ei olnud alust järeldada, et sihtasutuse ja OÜ S omavahelisi suhteid arvestades oli mõeldamatu, et OÜ S hüvitab ka need kulud, mida sihtasutus kandis enda taotletud toetuse arvel (2-17-17302 otsuse p 8.3). Sihtasutuse ja OÜ S omavahelise kulujaotuse kokkulepet ei muutnud Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi ega ka maakohtu hinnangul heade kommete vastaseks ka asjaolu, et OÜ S hoonestusõigusele oli seatud laenu tagamiseks hüpoteek. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et pangalaenu võttis P AS, mitte sihtasutus, ning seda tagas nii sihtasutuse garantii kui ka OÜ S hüpoteek. Arvestades seda, et P AS võttis laenu osaliselt OÜ-le S kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete parendamiseks, mida omakorda soovis haiglana kasutada sihtasutus, oli kohtu hinnangul mõistetav, et kumbki neist tagas pangalaenu. Asjaolu, et laenusaajaks olnud P AS-i kohustuste täitmata jätmise tõttu alustas pank OÜ S vastu täitemenetlust võla sissenõudmiseks, ei anna alust järeldada, et sihtasutusel, kes kandis talle kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiskulud, ei oleks õigust nõuda OÜ-lt S nende hüvitamist. Seejuures oli tsiviilasja lahendavale kohtule teada ka asjaolu, et DD-le pidi olema 19 kokkuleppe sõlmimise ajal teada, et pank on laenulepingu üles öelnud ja kavatseb pöörata sissenõude OÜ S hoonestusõigusele, kuid ka see ei andnud alust järelduseks, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus( otsus 2-17-17302, p 8.3).
Täpsemalt on apellant rahulolematu maakohtu poolt p-des 198, 199 ja 202 öelduga: „
Tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks otsustuse tegemisel võtnud arvesse asjaolu, et
juunil 2012 sõlmiti käendusleping P AS ja OÜ S vahel. Kohtu hinnangul ei muuda see aga tehtud järeldust. Nimelt oli tsiviilasjas kohtule juba teada, et OÜ S hoonestusõigusele oli seatud hüpoteek AS ja panga vahelise laenu tagamiseks ning see, et pank valmistus seda hüpoteeki realiseerima. Sellegipoolest ei olnud see kohtu jaoks piisav argument järeldamaks, et
juuli
a kokkuleppel ei oleks majanduslik sisu, et see oleks heade kommete või hea usu põhimõtte vastane.
Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et
juuli
a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Nimelt oli SA-l H VÕS § 1042 lg-st 1 tulenev õigus OÜ S hoonele tehtud kulutuste hüvitamisele. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust. Kohustus tulenes sellest, et SA H oli teinud OÜ S hoonestusele kulutusi. Seega oli see kohustus olemas juba enne
juuni 2012 . a käenduslepingut. Järelikult ei saa
juuli
a kokkuleppele antud õiguslikku hinnangut muuta ka prokuratuuri viimane argument.
Seega, kuna
juuli
a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja ei ole alust järeldada, et see oleks OÜ S majanduslike huvidega vastuolus, asub kohus seisukohale, et DD ei ole seda kokkulepet sõlmides rikkunud ÄS §

§-s 35 sätestatud kohustusi OÜ S ees. Järelikult ei ole tema tegu kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi. Kuna kaasaaitamine on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kohus ei tuvasta DD tegevuses

juuli
a kokkuleppe sõlmimisel tahtlikku õigusvastast tegu, on ainetu rääkida ka XX kaasaaitamisest.
Apellatsiooni keskne vastuväide on, et tsiviilkohus võrdles talle esitatud teavet kohtumenetluse poolte esitatud väidete ja seisukohtadega ega arvestanud seetõttu võimalusega, et SSS kasuks tehtud ehituskuludest rohkem kui kolmandiku hüvitamise osas on
juunil SSS juba kokku leppinud. Seetõttu pole tsiviilkohtu lahendis käsitletud VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud piirangut, mille kohaselt võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Kui SSS oli
aastaks tema hoonestusele tehtud kulude arvelt rikastunud ja VÕS § 1042 lg 1 alusel võis temalt nõuda selle hüvitamist täies ulatuses, siis
juuni käendusega SSS-le võeti ja kinnitati kohustus hüvitada ehituskulusid, olgugi mitte otseselt SA-le, ligi miljoni ulatuses ning seetõttu ei saa olla majanduslikult põhjendatud võtta
juulil kohustus hüvitada SSS hoonestusele tehtud ehituskulud uuesti nende algses täielikus ulatuses. Maakohus on apellandi arvates ekslikult leidnud, et
juuni käendus ei omanud tähendust ehituskulude hüvitamise ja seetõttu ka
juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast
juuni käenduskohustuse tekkimist ei olnud
juulil ehituskulude täissummas hüvitamise kohustuse kinnitamine enam SSS-le majanduslikult põhjendatud.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 198 väljendatuga, et 4.06.2012 käenduslepingut puudutav asjaolu ei ole märkimisväärselt erinev juba ka tsiviilkohtule teada olnud asjaolust, et OÜ S hoonestusõigusele oli seatud hüpoteek AS ja panga vahelise laenu tagamiseks ning see, et pank valmistus seda hüpoteeki realiseerima. Ringkonnakohus ei näe tõsiseltvõetavaid põhjendusi jõustunud ja TsMS § 457 g 1 alusel pooltele kohustuslikus tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu otsuses leitust irdumiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustub juba tsiviilkolleegiumi ja maakohtu lahendeis sedastatuga, et 25.07.2012 kokkuleppe puhul oli sisuliselt tegemist täiendava kinnitusega tekkinud ehitustööde kulude hüvitamise kohustuse olemasolu kohta ehk deklaratiivse võlatunnistusega, kusjuures dokument väljendab tahet, et OÜ S (pankrotis) kohustuks tasuma ehitustööde eest isikule, kes need esialgu tasus (tulenevalt VÕS § 1042 lg-st 1). Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, p 40). Kõike seda arvestades pole põhjust 20 omistada ka DD-le selle kokkuleppe kui deklaratiivse võlatunnistuse tegemisel OÜ S majandusliku kahjustamist.
Apelatsiooni vastuväited seoses intressidega on saanud piisava vastuse maakohtu vaidlustatud otsuse p-s
Nagu apellatsioonis märgitud, leiab prokurör, et
juuli kokkulepe intresside osas ei ole majanduslikult põhjendatud, tuginedes samadele asjaoludele, mille alusel maakohus leidis, et intressi nõudmine on õigustatud: nimelt kui viivise maksmise kohustus algas
juuli kokkuleppe tähtaja ehk täitma asumise kohustuse saabumisest, siis intressi maksmise kohustuse alguseks oli
juuli kokkuleppe kohaselt kokku lepitud tagasiulatuvalt 1.01.
Ringkonnakohus ei näe ilmset viga maakohtu mõttekäigus, millega ta on õigustanud intressi ja selle arvestuslikku algusaega – kohus märkis, et hooned anti sihtasutuse kasutusse
jaanuaril 2012 ning kokkuleppe on sõlminud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, millisel juhul pole põhjendamatu ka intressikohustuses kokkuleppimine. Intressinõude põhjendamatust ei tuvastanud kohtud ka tsiviilmenetluses.
Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et puuduvad veenvad tõendid, mis võimaldaks omistada DD-le KarS § 2172 lg 1 tunnustele vastavat täideviimiskuritegu: pole alust asuda seisukohale, et DD rikkus OÜ S juhatuse liikmena
juuni
a käenduslepingu sõlmimisel ÄS § 187 lg s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi või rikkus 25.07.2021 kokkuleppe sõlmimisel lojaalsuskohustust, mistõttu puudub tahtlik õigusvastane täideviimistegu. Seejuures tuleb tõdeda, et asjas pole tõsikindlalt ümber lükatud ka kaitse läbiv argument, et DD tegutses heauskselt kogu kontserni huvides (vt käesolevas asjas kontserni struktuurist ja ajajoonest maakohtu otsuse p-des 62 jj), sest isegi kui jõuda maakohtuga sarnaselt järeldusele, et alates maikuust 2012 OÜ S enam kontserni ei kuulunud, oli see küsimus siiski läbivalt vaidluse objektiks. Riigikohus on leidnud (RKKKo nr 3-2-1-159-12, p 17), et kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige võib vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu) huvides. Kokkuvõttes: olukorras, kus täideviija käitumine ei ole hinnatav tahtliku õigusvastase teona, ei ole võimalik ka vastutus sellisele teole kaasaaitamise eest. V. XX tegevus kaasaaitajana
Ringkonnakohus leiab aga, et arvestades selles asjas formuleeritud süüdistust ja olemasolevat tõendikogumit, ei oleks XX-le kaasaaitamistegevust võimalik inkrimineerida isegi siis, kui täideviimistegu saaks jaatada. Formuleerimaks, millise tegevuse koosseisupärasust ja tõendatust on kohtul vaja antud asjas hinnata, tuleb esmalt tuvastada, kuidas (antud asjas pigem: kas üldse) on XX süüdistuses määratletud etteheidetava teo faktilised asjaolud.
XX süüdistuse esimeses osas (
juuni 2012 tehinguga seonduvas) on sõnastatud etteheidetava tegevuse aeg järgmiselt: „XX süüdistatakse ajavahemikul
märtsist 2012 kuni
juunini 2012 tahtlikult vaimse kaasabi osutamises DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.“ Süüdistuse teises osas (25.07.2012 kokkulepet puudutav) on see formuleeritud nii: „Lisaks eeltoodule süüdistatakse XX ajavahemikul
märtsist 2012 kuni
juulini 2012 tahtlikult vaimse kaasabi osutamises DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.“ Mis puudutab konkreetseid tegevusakte ehk teo faktilisi asjaolusid, siis pole nimetatud ajavahemikes kummaski süüdistuse osas toodud esile ühtki konkreetset XX tegevusakti (kõik tehingud neil ajavahemikel allkirjastas jne süüdistuse kohaselt DD).
Mõlemas süüdistuse pooles on XX-le tehtud siiski teatud üldsõnalised etteheited. Esimeses osas on leitud, et DD tegutses „lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-ga“ ja sõlmis 04.06.2012 käenduslepingu „selleks, et XX saaks Osaühing L nimel
juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja
novembril 2012 pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056 324,90 €. Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S 21 käenduskohustus ning järgneva P AS ja SA H nõuete loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule L, varasema väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas ja tugevdas XX DD teotahet ebaseaduslikult OÜ S kohustuste suurendamisel. Lisaks allkirjastas DD vastavalt eelnevale kokkuleppele ja ühisele teoplaanile XX-ga
juunil 2012 kokkuleppe, millega muudeti
jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingu tingimusi. OÜ-le S käenduskohustuse võtmisega tekitas DD, olles OÜ S juhatuse liige, olukorra, kus OÜ L juhatuse liige XX sai
novembril 2012 esitada Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude kogusummas 1 056 324,90 €. Süüdistuse kohaselt olid DD juhatuse liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna teadlikud, et OÜ-l S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva tähtaja jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud ka sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii ebavajalik kui ka majanduslikult põhjendamatu. Samas süüdistuses on heidetud XX-le ette tegusid, mis jäävad aga välja kaasaaitamistegude ajaraamist (mis lõppes 04.06.2012) - 05.06.2012 „Nõude loovutamise lepingu“ ja 11.06.2012 „Pretensiooni“ allkirjastamine, samuti
oktoobril 2012 esitatud OÜ L pankrotihoiatus OÜ-le S ja
novembril 2012 OÜ L pankrotiavaldus OÜ S suhtes. Süüdistuses on leitud, et DD võttis OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le L 1 056 324,90 €, tehes seda XX kaasaaitamisel eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning algatada äriühingu suhtes pankrotimenetlus.
Süüdistuse teises osas on etteheited XX-le väljendatud sarnaselt. Märgitakse, et DD, olles nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XXga, allkirjastas
juulil 2012 nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmena kokkuleppe, millega OÜ S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele. Ehituse kulude hüvitamise kohustuse ning sellest tulenevate intresside ja viivise kohustuse võttis DD OÜ-le S selleks, et XX saaks OÜ Z nimel esitada
novembril 2012 Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude summas 2 477 726,79 €. Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S kohustus hüvitada ehituse töövõtulepingust tulenenud kulutused ning järgneva nõude loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule Z, varasema väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas ja tugevdas XX DD teotahet ebaseaduslikult OÜ S kohustuste suurendamisel. Tegelikult olid DD juhatuse liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna teadlikud, et OÜl S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva tähtaja jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii ebavajalik kui ka majanduslikult põhjendamatu. Samas süüdistuses on heidetud XX-le ette tegusid, mis jäävad aga välja kaasaaitamistegude ajaraamist (mis lõppes 25.07.2012) -
septembril 2012 Z OÜ juhatuse liikmena „Nõude loovutamise lepingu“ ja „Teade nõudeõiguse loovutamisest“ allkirjastamine,
septembril 2012 Z OÜ juhatuse liikmena kirja pealkirjaga „Pretensioon“ saatmine,
septembril 2012 kirja pealkirjaga „Pankrotihoiatus“ saatmine ning viimaks
novembril 2012 OÜ Z nimelt kohtusse pankrotiavalduse esitamine OÜ S suhtes. Viimaks leitakse süüdistuses, et nii võttis DD OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le Z 2 477 726, 79 € ja sellele lisaks kõrvalnõudeid kogusummas 239 015,77 €., nimetatud kohustuse võttis DD XX kaasaaitamisel eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning algatada äriühingu suhtes pankrotimenetlus.
Eelmainitud (eba)konkreetsusastmes on süüdistuses inkrimineeritud XX-le seda, et ta aitas vaimse kaasabi vormis kaasa DDl-e panna toime seadusest tuleneva teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist, millega tekitati suur varaline kahju kokku vähemalt summas 353 4051,69 eurot ja pani toime KarS § 2172 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Maakohus on leidnud õigesti (otsuse p 182), et süüdistus on XX kaasaaitamistegu puudutavas osas üldsõnaline ja konkretiseerimata, sh näiteks jääb selgusetuks, millal ja mis viisil väidetavalt tegevusplaan välja töötati. Tuleb tõdeda, et maakohus on jäänud isegi teenimatult tagasihoidlikuks, 22 öeldes, et nõustub selles osas kaitsjaga „mõneti“. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistus kaasaaitamistegevuse osas konkretiseerimata.
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5, 3-1-1-54-16, p 17)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olem seega nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Eelnevast tuleneb loogiliselt, et isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes (RKKKo nr 3-1-1-150-03, p 17; 3-1-1-101-05, p 8).
Kui nüüd naasta XX enda osavõtuteo enda juurde, siis võib süüdistusest otseselt XX-le omistatava ekstraheerimisel järeldada, et talle heidetakse ette teatud konkreetse tegevusplaani varasemat väljatöötamist, kooskõlastamist ja selle juurde jäämist
märtsist 2012 kuni
juunini 2012 ning siis osaliselt paralleelselt ühe teise tegevusplaani väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämist ajavahemikus
märtsist 2012 kuni
juulini
Millal täpselt, kus üldse ja millisel moel see väljatöötamine ja kooskõlastamine toimus, süüdistusest ei selgu. Samad asjaolud on teadmata ka tegevusplaani juurde jäämise kui osateo kohta, mis on iseäranis enigmaatiline, sest arvestades, et XX-le vastaval ajavahemikul ühtki reaalelulist käitumisakti ette ei heideta, siis tekib küsimus, milles tema plaani juurde jäämine sai väljenduda. Sellise KarS § 22 lg 3 alusel esitatud süüdistuse konkreetsus, kus osavõtuteo faktilised asjaolud tegelikult üldse puuduvad, on vaieldamatult küsimärgi all.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03).
Prokurör on apellatsioonis märkinud süüdistuse konkreetsuse kohta, et menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. See, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (RKL 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Samuti märgib ta, et kuriteo toimepanemise koha osas sõltub selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (RKL 3-1-1-45-07). Prokuratuuri argumentatsioon kuriteo toimepanemise koha osas on mõneti kummastav, sest XX kaasaaitamistegevuse osas pole süüdistuses küsimus kaugeltki meetri ega aadressi täpsuses – 23 kuriteo toimepanemise kohta pole üleüldse määratletud, isegi riigi täpsusega mitte. (Viimane puudus iseloomustab tegelikult ka täideviimisteo formulatsiooni).
Tuleb nõustuda, et süüdistuse (eba)konkreetsuse aktsepteeritavad piirid sõltuvad detailides iga juhtumi eripärast, kuid täiesti faktivaba ei saa süüdistus siiski olla. Praeguses asjas oli aga mistahes kaasaaitamistegevuse puudumine koos täideviimisteo eitamisega ka läbivaks kaitseargumendiks (vt kaitseakt). Maakohus mõistiski XX õigeks muuhulgas seepärast, et tema hinnangul süüdistuses kirjeldatud teoplaani nende kahe mehe vahel polnud mh põhjusel, et nende suhted olid selleks liiga halvad ja usaldamatud ning D vältis üldse XX-ga otsesuhtlust. Viimase tõenduseks oli kohtu ees hulk tõendeid, mis puudutasid konkreetseid näiteid. Just sellises olukorras oleks nõutav, et süüdistuses oleks esile toodud need konkreetsed käitumisaktid (faktid), millega XX tegi süüdistustes nimetatud ajal oma kaasaaitamistegevuse teoks. Asjaolu, et ta tegi rea toiminguid pärast süüdistuses nimetatud „ajaakende“ sulgumist, ei tähenda automaatselt, et vastavasisuline plaan oli per se juba enne – vastavalt 04.06 ja 25.07.2012 – olemas ning DD-ga läbi räägitud.
Maakohus on kohtuotsuses (p-d 120-161) väga põhjalikult analüüsinud tõendeid, mis puudutavad D ja X suhtlust ja suhtumist teineteisesse. Kohtukolleegium nõustub selle analüüsi ja vastavate järeldustega. Maakohus tõdeb, et veel juuni ja juuli
a kirjavahetusest nähtub, et DD ei usalda jätkuvalt XX, kuid peab võimalikuks viimase poolt investeeringuraha leidmist; alles alates
juulist 2012, mil XX saadab DD-le ühiste kavatsuste protokolli, võib kohtu hinnangul rääkida juba mõningasest koostööst. Kuigi apellant vaidleb sellele üldsõnaliselt vastu, jagab kohtukolleegium maakohtu otsuse p-s 161 väljendatud seisukohta, et „ei ole tõendatud, et enne
juunit 2012 oleks XX ja DD vahel koostööd või ühist tegevusplaani. Vastupidi, kogutud tõendite alusel tuleb seda eitada.“. Seejuures on maakohus jõudnud seisukohale, mida ringkonnakohus jagab (vt ülal p 40), et kuigi ühisele tegevusele viitavad mõneti
juunil 2012 DD ja XX poolt allkirjastatud dokumendid selle kohta, et P AS loovutas nõuded Osaühingule L-le ja Osaühingule B, tuleb siiski möönda: „Mis põhjustel või asjaoludel on viidatud nõuete loovutamine toimunud, on aga kriminaalasjas teadmata (tõendamata).“
Ringkonnakohtu ees avaneb tõenditega tutvumise järel samuti toimunust selline domineeriv pilt, et XX ja DD vahel polnud 2012.a I poolaastal ja kuni juuli keskpaigani häid, lugupidavaid ega usalduslikke suhteid, ning tõrges oli selles osas justnimelt DD. Muuhulgas kinnitavad seda tunnistaja YY ütlused, mille kohus luges usaldusväärseks: „Minu teada kui nimetatud pankrotihoiatus oli saadetud, siis DD ja XX omavahel sisuliselt ei suhelnudki ja sel hetkel oli lootus, et kõik saab korda, mida teadis ka DD.“ Küsimusele, kas ta on kohtueelses menetluses öelnud, et talle teadaolevalt XX ja DD ei suhelnudki üldse, vastas ta: „Olen öelnud seda koguaeg, et ma ei tea, palju nad suhtlesid, aga minule teadaolevalt nad ei suhelnud, kuna meil oli too aeg võimalus saada SSS asjad, suur laen, korda. See oli vist äkki juuli keskpaik, kui Swedbank oli andnud meile positiivse laenuotsuse, et me oleks saanud N kohustuse ümber refinantseerida Swedpangast. See lootus oli suur, et asjad lahenevad. Ma ei usu, et sellel ajal DD XX-ga suhtles.“ Selgeid suhtlusprobleeme demonstreerib ka kirjavahetus märtsist-juulini. Nii kirjutab DD 23.03.2012 kell 10:36 KA-le kirja pealkirjaga „Trummi päev läks ilusamaks“, mis tõendab, et hüüdnime Trumm kasutatakse XX kohta ning et DD temaga suhelda ei soovi (T2, tl 63). Kirjas märgib D: „… ta helistas mingilt lauanumbrilt, jõudis öelda ohates „X on siin“ ja siis ma viskasin toru hargile. Proovis korra, aga siis ma enam ei võtnud vastu.“ Samuti toimus AA, DD ja muude isikute vahel 23.04.2012 kirjavahetus (Kd T2, tl 64)., kus A kirjutab esmalt: „Trumm tuli minu juurde Hiiul ja rääkisin temaga just poolteist tundi. Põhisõnum oli see, et tahab väga väga D-ga kokku saada ja tüliasjad läbi arutada /…/“, millele DD vastas ilmset usaldamatust väljendades: „Esmalt kuulan ära S kokkuvõtte, mida Trumm siis seekord pajatas /…/“ Vahepealseid kirju on käsitletud lähemalt maakohtu otsuses, aga ka näiteks järgmine 02.07.2012 kiri näitab, et suhete jäisus polnud soojenenud ka selleks ajaks. Nimelt on DD olnud 2.07.2012 X-ga kirjavahetuses pealkirjaga „Re: grande finaale“ (T2, tl 170), millest nähtuvalt on DD valmis kaaluma XX poolt 24 uue investori kaasamist, kuid ei usalda XX. Selles pahaste kirjade jadas märgib DD muuhulgas: „Ma olen andnud Sulle võimalused, Sa ei ole neid kasutanud.“
Prokuratuur ei ole suutnud lüüa sellesse arusaama D ja X suhtlusmustrist veenvat mõra. Samas on see, et maakohus on lugenud tõenditele tuginedes D ja X suhted sel perioodil usaldamatuks ja napiks (seejuures on sedastatav just D tõrksus ja usaldamatus), asjas väga olulise tähtsusega. Nimelt on see tõik oluline kahes aspektis ja mõlemal juhul süüdistusvesiooni kahjuks. Esiteks peaks olema ilmselge, et kui DD ei usaldanud sel perioodil XX, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et tema kui varem karistamata isik oleks otsustanud „punuda“ kuritegelikke skeeme (teisisõnu: panna paika kriminaalset teoplaani ja usaldada teineteist selle järgimisel) just XX-ga. Vastastikune usaldamatus ei ole heaks, loogiliseks ega ka seetõttu eluliselt usutavaks eelduseks ühiste kuritegude toimepanemisel, vähemalt inimeste puhul, kelle igapäevarutiini kuriteod ei kuulu ning kelle edasist tegutsemist ja elukvaliteeti võiks nö vahelejäämine äärmiselt drastiliselt mõjutada. Ka varem karistamata, edukad ja kõrgharidusega inimesed panevad aegajalt kuritegusid toime, aga seda enam on loogiline ja eluliselt usutav, et nad teevad seda koos inimestega, keda nad usaldavad. Teiseks on kahe mehe halvad suhted ning DD hoidumine XX-st oluline ka seepärast, et selliste suhete puhul tekib puht praktiline küsimus: kus, millal ja mis asjaoludel nad omavahelisi kuritegelikke plaane koos tegid, kui kogu teadaolev suhtlus oli napp. Süüdistus ega apellatsioon selles selgust ei loo.
Mõlemad eelmainitud argumendid, mis süüdistust õõnestavad ja selle elulist usutavust, kahandavad on teoreetiliselt rünnatavad, aga seda tugevate ja faktidel toetuvate argumentidega, mida prokuratuur ei ole antud asjas esitanud. Ainus faktides tuge leidev süüdistuse argument on siinkohal see, et X hilisemad käitumisaktid (sh pankrotiavaldus) viitavad, et kogu käitumine oligi algusest peale sellisena planeeritud ning DD-l ja XX-l läbi räägitud. See pole tõesti välistatud, aga „pole välistatud“ ei ole tõendamisstandard, mida saaks aluseks võtta isiku kuriteos süüdimõistmisel. Seepärast ei ole olulist kaalu ka prokuratuuri apellatsiooni läbival väitel, et maakohus oleks pidanud arvestama ilmtingimata kõigi erinevate tehingutega, mis on süüdistuses loetletud ja tuletama sellest ühise teoplaani, mille kohaselt oli 2012.a viimases kvartalis aktualiseerunud pankrotimenetlus(ed) D ja X poolt kavandatud juba juunis-juulis. Kohtukolleegium möönab, et see on tõepoolest toimunule üks võimalikke teoreetilisi selgitusi, kuid vähemalt sama tõenäoline (kui isegi mitte tõenäolisem) on see, et teo täideviijana määratletud DD lootis veel juulis viimase hetkeni laenutagatise realiseerimist siiralt vältida ning meeste suhted olid nii usaldamatud, et nad pigem ei sepitsenud koos kuritegelikku plaani.
Maakohus on XX kaasaaitamisteo tõendamatust käsitlenud otsuse p-des 179 – 184 ning ringkonnakohus nõustub selle mõttekäiguga. Apellatsioonis on sellele vastu vaieldud p-s 34, kus leitakse kokkuvõttes: „Kuigi süüdistusel ei õnnestunud leida otseseid tõendeid selle kohta, millal ja kuidas täpsemalt D ja X ühise teoplaani välja töötasid, siis
juuni käendustehingu ja
juuli kokkuleppe sõlmimise ning neile järgnenud tegevuste (84-92, 94-96, 98, 100-104, süüdistuse tõend 4-16, 4-17) jada tõendab, et D ja X tegevused olid kooskõlastatult planeeritud.“ Ringkonnakohus on juba üleval põhjendanud, miks leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistuses umbmääraselt XX-le ette heidetud kaasaaitamistegevus ei ole tõendatud. Järeldus, mille prokuratuur on teinud kõigist kontserni puudutavatest 2012.a finantstehinguist (sh eeskätt teise poolaasta arengutest), ei kummuta õigeksmõistva otsuse aluseks olevaid argumente. Seejuures ei ole prokuratuur ka üritanud selgitada, kuidas peaks kohus ühildama süüdistusversiooniga tõsiasja, et XX ja DD vahel olid halvad suhted ja D ei soovinud X-ga tegemist teha. Prokuratuuri versiooni uskumiseks peaks selle ebaharmoonia (sisuliselt vastuolu) kuidagi kõrvaldama, kuid seda pole keegi asjas kunagi üritanud teha. Seetõttu on arusaamatu prokuratuuri etteheide apellatsioonis, justkui kohus eksis KrMS § 60 lõikes 1 sätestatu vastu, mille kohaselt saab ja tohib kohtuotsus tugineda vaid asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Praegusel juhul viitab olukord pigem sellele, et just prokuratuur palub kohtul teha KrMS § 60 lg-ga 1 vastuolus olevat lahendit. Ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et DD ja XX ei saanud 2012 juunis-juulis piisavalt hästi ja 25 tihedalt läbi, et koos keerulist kuriteoskeemi välja töötada ja teineteist selles usaldada. Sellist kahtlust tuleb arusaadavalt tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka ülal kohtuotsuse p-d 30 ja 31) ja sisuliselt seda ongi maakohus KrMS § 7 lg-ga 3 kooskõlas teinud.
Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu tõendite analüüsi paikapidavuses ega selle pinnal tehtud järelduses. Ei saa nõustuda prokuratuuriga, et maakohus on eelistanud süüdistust kummutavaid alternatiive tõenditest nähtuvaid faktilisi asjaolusid kõrvale jättes. Maakohus pole tõenditest nähtuvaid asjaolusid kõrvale jätnud, vaid on justnimelt teinud põhjendatud ja kaalutletud otsuse olukorras, kus tõenditest nähtuvad asjaolud on vastuolulised, vastuolud on kõrvaldamata ja nende faktiliste asjaolude pinnalt on võimalik kujundada asjade käigu kohta erinevaid ja vastandlikke narratiive, millest süüdistaja oma on vaid üks võimalikest. Kui puudub ülekaalukas põhjus uskuda just süüdistaja narratiivi ja jätta kõrvale seda kummutavad alternatiivid, siis ei tohikski kohus süüdistaja versiooni eelistada. Seda ei tohiks teha ka siis, kui süüdistuse versioon on suhteliselt usutav, iseäranis kui süüdistatavale etteheidetud konkreetseid tegusid tegelikult süüdistuses selgelt määratletud polegi. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. VI. Menetluskulu otsustus
XX kaitsja vandeadvokaat Paul Keres on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKm nr 31-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui kaitsja pole apellant, kuid on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse. Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.
Kaitsja põhjendab taotlust apellatsiooniga seonduva analüüsiga (1 tund, millest pool väiksema tunnihinnaga) ning vastuse koostamisega (kuus tundi). Arvestades tunnitasuna 140 eurot (käibemaksuta), kuid osa töö eest ka 100 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 7 tunni eest 1010 eurot, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku seega 1212 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav. Üksiti tõdeb ringkonnakohus, et maakohus on pidanud samas menetluses õigustatuks sama kaitsja keskmise tunnihinnana enam kui 160 eurot. Kuigi vastus pole eriti pikk ega keeruline (sisuline tekst on viiel lehel, mille puhul on ruumiga üsna liberaalselt ümber käidud), on samas tegemist originaalse tekstiga (st ei ole tuvastatav, et see kattuks varem koostatud menetlusdokumentidega) ja kõik selle argumendid on asjakohased, jälgitavalt ja korrektselt esitatud ning on näha, et see tugineb otsuse, tõendite ja apellatsiooni sisulisel analüüsil. Vastuse lühidus pole asjaolu, mida tuleks iseenesest käsitleda kaitsja ja õigeksmõistetud süüdistatava kahjuks, kuivõrd kohtule esitatava teksti ülepaisutamine pole eesmärk omaette. Kaitsekulu õigustatuse juures arvestab kohtukolleegium ka sellega, et otsus ise ja kohtuasja materjalid on suhteliselt mahukad.
Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks taotletud ulatuses ja maksumuses. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri 26 apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.
Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
detsembri
a otsuse XX suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 27

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-16-5602/165

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. märts 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-16-5602 Kohtukoosseis Heili Sepp, Urmas