← Eesti

3-21-71/27

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-21-71 Haldusasi XX kaebus Siseministeeriumi vastu RESOLUTSIOON 1.

§ 7

lg 1 p 5 alusel, kuna taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb ja asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on ise selgitanud, et tal puuduvad tõendid talle tekkinud varalise kahju osas. Kohus on kontrollinud ka kinnistusraamatust, et kaebaja viidatud kinnistud (vt haldusõigusrikkumise asja otsus) Puiestee 114 ning Anne 44 (vt 15.02.2021 selgitus) Tartus ei kuulu ega ole kunagi kuulunud kaebajale. Mõlemad kinnistud kuuluvad vastavalt 2006. ja 2003. aastast Tartu linnale. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et tema vara oli teiste inimeste nimel ja tal puuduvad mistahes dokumendid, millega vara olemasolu tõendada. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kaebuse eduväljavaateid väheseks. 2

(4)Kaebajale elamisloa või muu viibimisaluse andmiseks puuduvad kohtul volitused olukorras, kus kaebaja ei ole vastava taotlusega Politsei- ja Piirivalveameti poole pöördunud. Kohus ei vii haldusmenetlust läbi haldusorgani asemel. Seega ei ole kaebajal selles osas õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (

§ 7lg 1 p 2).

Kaebaja varasemaid, 2003. aasta või veel varasemaid taotluseid käsitleb kohus edaspidi. Kaebaja on taotlenud riigi õigusabi ka mittevaralise kahju hüvitamiseks (laste, lähedaste ja sõpradega suhtlemise võimatus ehk eraelu puutumatuse riive).

§ 7

lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kohtule ei nähtu kaebaja toodud küsimuses tungivat avalikku huvi, mille tõttu peaks kaebajale riigi õigusabi andma. Täiendavalt leiab kohus, et asjas on ilmselgelt ületatud kaebetähtaega ja puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus käsitleb neid põhjuseid edaspidi menetluse lõpetamist otsustades. Ka kaebetähtaja ületamine tähendab seda, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (

§ 7lg 1 p 5).

Kokkuvõttes jätab kohus riigi õigusabi taotluse

§ 6lg 11 ning § 7 lg 1 p-de 2, 5 ja 6 alusel rahuldamata.

  1. Kohus leiab, et kaebuses esitatud nõuete osas tuleb lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 ning § 124 lg 2 alusel, kuna kaebuse esitamisel on ületatud kaebetähtaega ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse tekstist ja ka täiendavatest selgitustest nähtub, et kaebaja seostab talle varalise ja mittevaralise kahju tekkimist
  2. aastal Eestist väljasaatmise ja sellele eelnenud toimingutega. Ka Tallinna Halduskohtu 07.10.2019 otsuses on selgitatud, et kaebaja elas aastatel 1983-2003 Eesti Vabariigis ning ta saadeti
  3. aastal Eestist välja. Kaebaja elas
  4. aasta oktoobrini Gruusias, kust ta saabus Eestisse ja esitas 11.11.2018 Eestis varjupaigataotluse. Kaebaja väide, et väljasaatmise ja varast ilmajäämisel või sellega seotud kahju hüvitamisel puudub kaebetähtaeg, on ekslik. HKMS § 46 lg 4 ja riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 kohaselt võib kaebuse kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, ning sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama regulatsioon kehtis ka kaebaja Eestist lahkumise eel
  5. aastal. Kaebaja on mõlemat tähtaega ilmselgelt oluliselt ületanud.
  6. Erandlikel juhtudel ei ole välistatud ka 10-aastase, kahju tekitamisest möödunud kaebetähtaja ennistamine. Kaebaja väiteid on võimalik tõlgendada ennistamise taotlusena. Siiski ei nähtu kohtule mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja pidi möönma talle kahju tekkimist, eeldusel, et ta üldse talle kuulunud vara kaotas, hiljemalt juba
  7. aastal. Kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamiseks ei pea kaebajal olema kodakondsust ega passi. Kaebaja saabus Eestisse uuesti
  8. aastal, mil tal olnuks võimalik esitada kahju hüvitamise taotlus. Eeltoodu ei tähenda ka seda, et
  9. aastal algas 3-aastane kaebetähtaeg uuesti, vaid kaebaja pidanuks kaebuse esitama esimesel võimalusel, s.o 14 päeva möödumisel (HKMS § 71 lg 2). Seetõttu ei ole asjas oluline ka kaebaja 07.08.2019 avaldus, sest see on esitatud Eestisse saabumisel 9 kuu ehk ebamõistlikult pika aja möödumisel. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kaebajal mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks ning kohtuasja menetlus tuleb lõpetada. Kohtule ei ole laekunud ka kaebuselt tasutavat riigilõivu, mistõttu ei ole seda võimalik ka tagastada. 3

(4)
  1. Kaebaja tahe võib olla suunatud ka sellele, et vaidlustada
  2. aastal või ka enne seda kaebajale Eestis viibimisaluse andmisest keeldumist või lahkumisettekirjutust. Kaebaja kirjeldustest tuleneb, et ta oli juba siis nendest otsustest teadlik. HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sarnane regulatsioon sisaldus ka HKMSi varasemas redaktsioonis
  3. Käesolevas asjas ei saa kohaldada ka HKMS § 46 lg-t 7, sest ka siis, kui kaebajale kaebuses viidatud otsuseid teatavaks ei tehtud, on ta neist muul viisil teada saanud ja igal juhul viivitanud kaebuse esitamisega vähemalt 17 aastat (2003-2020). Kuna sellisel kaebusel puuduksid kaebetähtaja ilmselge ületamise tõttu eduväljavaated, ei soovita kohus ka kaebust muuta. Kui kaebaja leiab jätkuvalt, et ta soovib Eestis elamisluba või tal on muu õiguslik alus Eestisse asumiseks ja Eestis viibimiseks, võib ta esitada vastava taotluse Eesti välisesindusele või Politsei- ja Piirivalveametile (välismaalaste seaduse § 215 jj). Keelduva otsuse peale on võimalik esitada kaebus, järgides mh kaebetähtaega. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/675174 vt § 9 lg 1 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.