← Eesti

2-18-7906/55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 22. märts 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-7906 Tsiviilasi Blumberg I

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (

§-ga 659) kohaselt ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. 9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kostja vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata menetluskulud 4293,79 eurot ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 4) ja pärast poolte vastastikuste menetluskulude nõuete tasaarvestust hagejalt kostja kasuks välja mõistmata menetluskulud 3642,54 eurot ületavas osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 5). Ülejäänud osas on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 esimese lause alusel jõustunud. Kuivõrd kostja on selgitanud, et vaidlustab maakohtu määruse vaid kostja lepingulise esindaja tunnitasu vähendamise osas ega teinud muus osas maakohtule etteheiteid, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes kostja lepingulise esindaja tunnitasu hindamise osas. 10. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 3

(6)lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-134-16, p 56).
  3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus pidas kostja lepingulise esindaja töötunni hinna 110 eurot (käibemaksuta) asemel põhjendatud tunnitasumääraks 100 eurot (käibemaksuta). Kostja leiab, et maakohus on põhjendamatult kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurust vähendanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunnihinna kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud ega rikkunud TsMS § 175 lg
  4. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjendustes jälgitav ja arusaadav. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  5. Kostja tugineb määruskaebuses sellele, et maakohus ei ole esile toonud, milline on õigusbüroode keskmine tunnihind, millega kostja esindaja tasu võrreldi ning kohtupraktikas on leitud, et mitteadvokaadist esindaja tunnitasu 120 eurot on põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja kõnealused väited alust vaidlustatud määruse muutmiseks. 12.
  6. Kolleegium selgitab, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
  7. veebruari
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
  9. novembri
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja esindaja töötunni hind 110 eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60–100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Samu orientiire kinnitab ka hageja vastuses määruskaebusele esile toodud õigusbüroos OÜ HUGO tegutsevate juristide tunnitasumäärad, mis jäävad nimetatud vahemikku või on isegi väiksemad. 12.
  11. Kolleegium märgib, et kostja viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr 2-17-10348 leidis Riigikohus küll, et 120 euro suurune käibemaksuta tunnitasu määr võib kohalduda ka juristist lepingulise esindaja puhul, aga arvestada tuleb ka nimetatud asja keerukusega. Nii tuli kõnealuses asjas kohaldada rahvusvahelist kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR), autoveoseadust ja Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelist rahvusvahelist autoveo kokkulepet (vt Riigikohtu
  12. novembri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 217-10348/38). Samuti on kolleegiumi hinnangul asjakohatu kostja väide, et ringkonnakohus ei ole asjas nr 215-8367 muutnud maakohtu seisukohta, et juristi mõistlik tunnitasu on 120 eurot. Arvestades, et selles asjas esitas maakohtu määrusele kaebuse vaid hageja, siis kontrollis ringkonnakohus maakohtu järeldusi kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel, leides, et maakohus on õigesti pidanud mõistlikuks tasumäära 102 eurot tunnis (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  14. veebruari
  15. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-8367/105, p 5). Kolleegium märgib, et ka kostja viidatud ringkonnakohtu lahendis asjas nr 2-18-17707 pidas ringkonnakohus kohaseks juristist esindaja tasumäära 100 eurot tunnis (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  16. mai
  17. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17707/30, p-d 3 ja 13). Seega vastab maakohtu põhjendatuks peetud kostja lepingulise esindaja tasumäär 100 eurot tunnis kohtupraktikale. 12.
  18. Kuigi kostja on ka esile toonud, et kostja mitteadvokaadist esindajal kulus menetlustoimingutele vähem aega kui hageja advokaadist esindajal, siis ei anna ainuüksi see alust pidada põhjendatuks kostja esindaja töötunni hinda, mis ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 4
(6)
  1. Samuti ei nõustu kolleegium kostja etteheitega, et maakohus ei arvestanud kostja esindaja tunnitasu hindamisel konkreetset kaasust ega ka seda, et kostja esindaja saavutas oma kliendile mõlemas kohtuastmes positiivse tulemuse. 13.
  2. Kolleegium märgib, et vaidluse lahendamise tulemusest sõltub menetluskulude jaotus. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest ning menetluse kestusest (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus arvesse võtnud läbitud kohtuastmete arvu, vaidluse ajalist kestvust, tõendite mahtu, asja keerukust, samuti kohaldatavaid õigusakte (vt maakohtu määruse p 19). 13.
  5. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tegemist oli tavapärasest keerukama vaidlusega, sest esindajad pidid analüüsima ehitusekspertiise. Kolleegium selgitab, et asja tavapärasest suurema keerukuse hindamisel tuleb hinnata nii toimikumaterjale kui ka arvesse võtta, kas esines vajadus tõlgendada süstemaatiliselt erinevaid õigusakte, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust, välisriigi õigust või välislepingut või hinnata suurt mahtu tõendeid, võttes arvesse vajadust eriteadmiste järele (vt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-112-09, p 17). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et asi on keskmise keerukusega. Praeguses asjas esitas hageja ühe eksperdihinnangu (kd I, tl 44–53), milles esitatud järelduste ümber lükkamiseks tugines kostja enda esitatud kahele asjatundja arvamusele (kd I, tl 162–177; kd II, tl 9–11). Kolleegiumi arvates ei olnud kostja jaoks hindamist vajavate tõendite maht suur ega olnud tegemist eriti keerulise vaidlusega, mis nõuab mingis valdkonnas esindajalt spetsiifilisi teadmisi. Sealjuures on maakohus põhjendatult asja keerukuse hindamisel arvestanud ka seda, et praegusel juhul ei olnud tegemist õiguslikult keskmisest keerukama vaidlusega.
  8. Lisaks tugineb kostja määruskaebuses sellele, et maakohus kohtles esindajaid vastuolus TsMS §-ga 7 ebavõrdselt, kui leidis, et samasuguse keerukusega vaidluses on hageja esindaja tunnitasu 125 eurot põhjendatud, kuid kostja esindaja tunnitasu tuleb vähendada 110 eurolt 100 euroni. Kolleegium selgitab, et TsMS § 7 kohaselt peab kohus tagama, et pooltel oleks võrdne võimalus oma menetlusõigusi teostada. Poolte menetlusliku võrdsusega ei seondu poolte esindajate tunnitasumäär, mis ei pea kolleegiumi arvates olema samas asjas võrdne. Nii on ka kohtupraktikas leitud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga (vt nt Riigikohtu
  9. mai
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Sealjuures on Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh konkreetse esindaja kvalifikatsioonist (Riigikohtu
  11. veebruari
  12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).
  13. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus on esindaja kvalifikatsiooni hindamisel lähtunud pelgalt kutseühingusse kuulumisest. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tunnitasumäära hindamisel arvestanud, et kostja esindaja on jurist, kes advokatuuri ei kuulu. 15.
  14. Kolleegium selgitab, et praktikas on kohtud advokatuuri liikmeks mitteoleva lepingulise esindaja puhul pidanud põhjendatuks madalamaid tunnitasumäärasid, kui seda on advokaatidel. Siinjuures on kohtud arvesse võtnud, et advokaat peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest (AdvS) tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Iga advokaat on kohustatud oma õigusalast kvalifikatsiooni hoidma ja läbima selleks perioodilise õigusalase täiendusõppe (AdvS § 341 lg 1, § 44 lg 2). Samuti sätestab AdvS advokaadile tema kutsetegevuses mitmeid teisi kohustusi ja standardeid (nt AdvS § 40 lg 2, 5
(6)§ 44 lg-d 1 ja 4, § 45). Advokaati võidakse seaduse või kutse-eetika rikkumise korral karistada distsiplinaarkorras, samuti on advokatuuril õigus nõuetele mittevastava advokaadi puhul peatada tema kutsetegevus või arvata või heita advokaat advokatuurist välja (AdvS § 46, § 19, § 35–37). Seega võib advokaadist esindaja tunnitasumäär olla eelduslikult kõrgem kui esindajal, kes advokatuuri ei kuulu. 15.
  1. Sealjuures nähtub ka TsMS § 218 lg-st 3, mis nõuab, et menetlusosalisel oleks Riigikohtus vandeadvokaadist esindaja, et TsMS kohaselt on vandeadvokaadil tavapärasest kõrgem õigusalane kvalifikatsioon. Esindaja kvalifikatsioonist on asjakohane lähtuda tunnitasu põhjendatuse hindamisel (vt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 14).
  4. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
  5. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.