Obsah (7)

§ 201§ 62§ 153§ 155§ 43§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 21. jaanuar 2021, Tartu 3-20-278 Haldusas

§ 201lg 4 alusel.

1. Apellatsioonkaebuse põhiväiteks on, et maksuotsuses puuduvad põhjendused, mille pinnalt järeldada sõiduauto Porsche müügitehingute näilisust. Täpsemalt leiab kaebaja, et alusetu on järeldus, et sõiduk kasutajaks oli P. Kirss ning vaidlusaluste tehingute eesmärk oli võimaldada sõiduki soetamine eraisiku poolt käibemaksu võrra väiksema hinnaga. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. Kuna kaebaja ei ole vastu vaieldud halduskohtu otsuse põhjendutele, mis seonduvad muude maksuotsuses maksusumma määramisel arvestatud tehingutega, siis ringkonnakohus nende tehingutega seonduvat täiendavalt ei analüüsi.
2. Vaidlustatud maksuotsusega määras maksuhaldur kaebajale tasumiseks täiendava käibemaksu, kuna leidis, et kaebaja ei soetanud sõiduautot Porsche Ropka Värvikoda OÜ-lt ettevõtluse ega maksustatava käibe tarbeks, vaid P. Kirsi isiklikuks kasutuseks. Sellise järelduse tegi maksuhaldur tõendite kogumile tuginedes. Maksuotsuse p 2.3.2 järgi osutavad sellele muu hulgas see, et P. Kirss isiklikult valis välja soetatava sõiduki ja korraldas selle soetamise OÜ Soola Teenused nimel, samas kui äriühing ei tegelenud ettevõtlusega ja tal puudusid vahendid sõiduki soetamiseks, sõiduki eest tasuti peamiselt P. Kirsi abikaasalt ja P. Kirsiga seotud teiselt äriühingult saadud laenude arvel, P. Kirss oli sõiduki kasutajaks kogu tehinguahela vältel, P. Kirss tasus kindlustusmakseid sõiduki eest nii selle kuulumisel kaebajale kui periooditi ka hiljem, OÜ Soola Teenused deklareeris küll sõiduki soetamise ja sellega seotud käibemaksu, kui mitte sõiduki müüki ja müügil tasumisele kuulunud käibemaksu, OÜ Soola Teenused ja temalt sõiduki soetanud Kilomeetrikütid OÜ on seotud äriühingud. Ringkonnakohus jagab MTA ja halduskohtu arusaama, et maksumenetluses tuvastatud asjaolude kogum osutab veenvalt, et kaebaja tegutses sõiduki soetamisel ja võõrandamisel oma juhatuse liikme huvides ning sõiduk ei olnud soetatud äriühingu majandustegevuse ega maksustatava käibe tarbeks. 4 Sõidukiga tehtud tehingute tulemusel sai kaebaja riigilt tagasi sõiduki soetamisel tasutud käibemaksu, kuid jättis deklareerimata ja tasumata müügitehingu käibemaksu, mis võimaldas võõrandada sõiduki vastavalt odavamalt. Seega olid tehingud näilikud, nende eesmärgiks oli saada maksueelis varjates sõiduki soetamist füüsilisele isikule.
3. Kaebaja hinnangul lükkab eeltoodud järelduse ümber juba asjaolu, et kaebaja esindajaks sõiduki võõrandamisel Kilomeetrikütid OÜ-le oli T. Kottisse, kes oligi huvitatud sõiduki omandamisest temaga seotud äriühingu poolt ja oli sel ajal ka sõiduki kasutajaks. Seejuures ei ole kaebaja aga täpsemalt selgitanud, kuidas T. Kottisse esindus tehingute tähendust muudab. Ka ringkonnakohtule ei ole esinduse selline toime äratuntav. Maksuhalduri kogutud andmed kinnitavad, et T. Kottisse ning tehingutes osalenud äriühingud olid jätkuvalt seotud P. Kirsiga. Nii on kontrollaktis (p 1.2.1.2.10) selgitatud, et Kilomeetrikütid OÜ juhatuse liige on T. Kottisse alates
4. maist 2013, samas on äriühing registreeritud aadressile Läänemere tee 22-59, Tallinn, mis kinnistusregistri andmetel kuulub P. Kirsi abikaasale. T. Kottisse oli ajavahemikul
5. jaanuarist kuni
6. märtsini 2018 OÜ Soola Teenused juhatuse liige ja osanik, kuid ka sel ajal oli äriühing registreeritud aadressile Linda 30, Tartu, s.o kinnistule, mille kaasomanik on P. Kirss. T. Kottisse ja P. Kirsi sidemed osutavad võimalusele, et nad tegutsesid omavahelisel kokkuleppel vaidlusaluses tehinguteahelas maksueelise saamise eesmärgil. Siinjuures ei saa mööda vaadata sellest, et tehinguahel ei vasta elulise usutavuse kriteeriumile. Nimelt võõrandas Kilomeetrikütid OÜ sõiduki P. Kirsi vennale üksnes kaks päeva pärast selle soetamist kaebajalt. Nii edasimüügi tähtaeg kui sõiduki omandanud isik osutavad pigem sellele, et tehingute vormistamine selliselt oli osaliste vahel juba varem kokkulepitud.
7. Kaebaja, Kilomeetrikütid OÜ T. Kottisse, P. Kirsi ja F. Kirsi tegutsemist ühisel kokkuleppel kinnitab ka isikute tegutsemine maksumenetluse ajal. Keegi isikutest ei andnud maksuhaldurile selgitusi tehingute kohta. Kilomeetrikütid OÜ ja F. Kirss vaidlustasid neile esitatud MTA korraldused teabe andmiseks, kaebaja vaidlustas maksukontrolli alustamise. Seejuures tuvastas maksuhaldur, et korralduste vaidlustamiseks esitatud vaided koostas kõigi isikute eest P. Kirsi abikaasa. Kui pärast edutut vaide- ja kohtumenetlust F. Kirs siiski oli sunnitud esitama kirjaliku vastuse MTA küsimustele, koostas vastuse P. Kirss. Ka näiteks apellatsioonimenetluses
8. jaanuaril 2021 esitatud kaebaja menetlusdokumendile on lisatud kinnistusraamatu väljatrükk, mille on teinud P. Kirss
9. jaanuaril
10. Eeltoodu on piisav, et jaatada isikute ühist tegutsemist ning mitte pidada ahelas toimunud tehinguid tavapärasteks turutingimustel tehtud tehinguteks. Äriühingute seotus nende juhtorganitesse kuuluvate füüsiliste isikute kaudu on tõendatud ning see side ei ole katkenud käesoleva ajani, tehingud ei ole eluliselt usutavad, küll on tehinguahelas äratuntav maksueelise saamise eesmärk.
11. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema väidet, et T. Kottisse soovis omandada sõiduki oma teisele äriühingule ja oli vaidlusalusel ajal ka sõiduki tegelikuks kasutajaks. Samas oli kaebajale juba maksumenetluses teada, et maksuhaldur nende kaebaja väidetega ei nõustu. MTA kogus tõendeid sõidukiga tehtud tehingute asjaolude ja sõiduki kasutamise kohta nõudes teavet ka kaebajalt ja tema seaduslikult esindajalt. Ometi kaebaja asjakohaseid tõendeid ei esitanud. Kuna sõiduki kasutamine paratamatult toob kaasa kulutusi kütusele, kindlustusele ja hooldusele, siis eeldatavalt olnuks kaebajal lihtne tõendada sõiduki kasutamist tavapäraste kulutuste kandmise ja nende seotuse kaudu oma majandustegevusega. Siiski ei ole kaebaja isegi väitnud sõidukiga seotud kulude kandmist vahetult äriühingu poolt ega oma seadusliku esindaja kaudu. Küll ilmneb, et P. Kirss oli vaidlusalusel ajal registreeritud sõiduki kasutajana kui kandis ka sõiduki kasutamise kulusid. Kaebaja paljasõnaline väide ei lükka ümber maksuhalduri järeldust, et just P. Kirss oli sõiduki tegelikuks kasutajaks ning seda kasutati tema isiklikes huvides, mitte kaebaja majandustegevuses.
12. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud täiendavaid tõendeid ega osutanud nende kogumise võimalusele. Tõsi, kaebaja on soovinud kohtumenetluses tunnistajana üle kuulata P. Kirsi ning võtta 5 vande all ütlused kaebaja seaduslikult esindajalt T. Kottisselt. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus aga põhjendatult selle kaebaja taotluse rahuldamata. Nii P. Kirsil kui T. Kotissel oli võimalik anda oma selgitused MTA-le maksumenetluses, kuid nad ei kasutanud seda võimalust. Tulenevalt MKS § 92 lg-test 4 ja 5 peab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramisel võtma arvesse küll kõiki selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida ta peab usaldusväärseks, kuid samas ei ole MTA kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase poolt deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. Maksuhaldurile info avaldamise kohustus oli kaebajal ka maksumenetluses (MKS § 56 lg 1). Seega, kuigi MKS § 150 lg 1 järgi maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub kaebajal kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti, ei saa ta seejuures tugineda väidetele ja tõenditele, mis ta jättis maksu deklareerimisel või hiljem maksumenetluses esitamata. Lisaks ei ole kaebaja selgitanud, milliste faktiliste asjaolude kohta P. Kirss või T. Kottisse ütlusi teab anda ega sedagi, milliseid väiteid kaebaja nende ütlustega soovib tõendada. Ütluste kogumiseks ei saa piisavaks lugeda üldsõnalist väidet, et T. Kottisse saab kinnitada, et oli sõiduki kasutajaks vaidlusalusel ajal ning T. Kottisse ja P. Kirss saavad selgitada tehingute asjaolusid. Maksuhaldur tõi kontrollaktis välja need maksumenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millele ta rajas järelduse tehingute näilisusest. Kaebaja ei ole faktilisi asjaolusid kahtluse alla seadnud, mistõttu ei saanud halduskohus jaatada vajadust kaebaja taotletud tõendi kogumiseks. Nimelt näeb

§ 62

lg 2 ette, et kohus korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendi kogumisest võib keelduda muu hulgas juhul, kui tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud (

§ 62lg 3 p 3).

Olukorras, kus puudus vajadus tunnistajate ülekuulamiseks kohtumenetluses ja kaebaja ei esitanud konkreetseid väiteid faktiliste asjaolude kohta, mida olnuks vaja tõendamismenetluses kontrollida, ei olnud halduskohus kohustatud vaatama kaebuse läbi kohtuistungil.

1. Eeltoodule tuginedes nõustus halduskohus põhjendatult maksuhalduri järeldusega, et tehingute ahelast tegelikuks kasusaajaks oli P. Kirss, kes soetas läbi äriühingu sõiduki tegelikult endale, mitte tema juhitud äriühingule. Tehingu jada tulemusena tekkis võimalus võõrandada sõiduk F. Kirsile käibemaksu summa võrra madalama hinnaga kui vahetult füüsilise isikuna sõiduki omandamisel Ropka Värvikoda OÜ-lt. Sellega on halduskohus tuvastanud maksueelise saamise kui MKS § 83 lg 4 ls 2 alusel maksu määramiseks aluse. Nimetatud alusel maksu määramisel ei ole tähendust sellel, kui vaidlusaluste tehingute osalised omavahelistes suhetes siiski peavad näilikke tehinguid ja vastavalt ka poolte õigusi ja kohustusi kehtivaks.
2. Kaebaja leiab jätkuvalt sedagi, et MTA oli kohustatud aktsepteerima kaebaja poolt vaidlusalustel perioodide maksudeklaratsioonide muutmist ja siis vastavavalt muutma ka maksuotsust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles osas.
3. Vastavalt MKS § 92 lg 1 p-dele 2 ja 3 määrab maksuhaldur maksukohustuse suuruse muu hulgas, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem või tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Selleks annab maksuhaldur maksuotsuse, mis on haldusakt (MKS § 95 lg-d 1 ja 2) ja seega maksukohustuslasele täitmiseks kohustuslik. Kaebaja suhtes toimunud maksumenetluse tulemusena leidiski vastustaja, et kaebaja maksudeklaratsioonides näidatud andmete alusel arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele ning määras maksusumma maksuotsusega. Kuna kaebajal ei ole pädevust MTA haldusakti muutmiseks, siis pärast maksuotsuse andmist ei saanud kaebaja enam muuta vaidlusaluste maksustamisperioodide maksukohustust maksudeklaratsiooni muutmise kaudu. Maksuotsusega määratud maksukohustuse muutmiseks pidi 6 kaebaja ühtlasi taotlema maksuotsuse muutmist. See on aga lubatud arvestades MKS §-des 101 kuni 103 sätestatud piiranguid. Vastustaja keelduski maksuotsuse muutmisest MKS § 102 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja ei toonud muutmise põhjusena esile selliseid asjaolusid, mida ta ei oleks saanud esitada juba maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmise raames. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ka kohtumenetluses ei ole kaebaja sellistele asjaoludele viidanud. Uueks asjaoluks või tõendiks ei saa pidada käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsust, millega MTA määras maksukohustust suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid arvestades kindlaks kaebaja maksukohustuse.
4. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebaja etteheide, et halduskohtu otsusest ei ilmne, kas kohus lahendas nii kaebaja nõude maksuotsuse kui ka maksuotsuse muutmisest keeldumise otsuse tühistamiseks või ainult ühe neist. Halduskohus võttis menetlusse kaebuse MTA
5. novembri
6. a maksuotsuse nr 12.2-3/042831-17 tühistamiseks
7. veebruari
8. a määrusega ning kaebuse MTA
9. detsembri
10. a maksuotsuse muutmisest keeldumise otsuse nr 12.2-3/042831-17-1 tühistamiseks
11. märtsi
12. a määrusega. Viimase määrusega liitis halduskohus kaebused ühte menetlusse jättes haldusasja numbriks 3-20-
13. Selles asja raames vaatas halduskohus seega läbi kaebuse, mille nõudeks oli MTA mõlema nimetatud haldusakti tühistamine. Kaebus jäi tervikuna rahuldamata, vastavalt jäid rahuldamata kaebuse mõlemad nõuded.
14. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu
15. juuni
16. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
17. Kaebaja esitas ringkonnakohtule
18. jaanuaril 2021 menetlusdokumendi, milles selgitas, et kohtutäitur A. Kolsar on täiteasjas nr 192/2018/338 müünud kaebajale kuulunud kinnisasja hinnaga 64 500 eurot. Ühtlasi avaldas kaebaja arvamust, et müügist saadud vahendite arvel võib olla täidetud ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidega määratud maksukohustus ning kui see on nii, siis võib kaebajal olla tekkinud huvipuudus apellatsioonkaebuse menetlemiseks. Vastuseks kohtu suulisele järelepärimisele vastas MTA, et kaebaja maksukohustus ei ole täidetud. Selles olukorras ei pea ringkonnakohus põhjendatuks anda kaebajale võimalust täpsustada, kas tema tahteavaldust tuleb pidada apellatsioonkaebusest loobumise avalduseks, kuna see tooks kaasa asja lahendamise edasilükkumise. Juhul, kui kaebaja ei soovi menetlust jätkata, on tal võimalus loobuda kassatsioonkaebuses esitamisest või kassatsioonitähtaja jooksul esitada avaldus kaebusest loobumiseks (

§ 153lg 1).

Viimasel juhul teeb ringkonnakohus määruse, millega tühistab nii halduskohtu otsuse kui ka käesoleva otsuse ja lõpetab asjas menetluse (

§ 155

lg 3) ning kaebajal ei ole õigust sama kaebusega uuesti kohtusse pöörduda (

§ 43lg 1).

28. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

§ 109lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7