Obsah (9)

§ 89§ 84§ 142§ 146§ 147§ 135§ 136§ 137§ 661

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Harju Maakohus Iris Kangur-Gontšarov 05.06.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-16-106

) 89 lg 1 järgi näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

§ 89

lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

§ 89

lg 3 järgi kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut.

§ 84lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseadus (VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tuvastamaks tehingu näilikkust tuleb kohtul hinnata, kas 06.03.2012 lepingus avaldatud poolte tahe vastab sellele, milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Selleks tuleb võrrelda lepingus formaalselt kokkulepitut poolte ühise tegeliku tahtega. Samas ei ole hageja välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks kohus tuvastada nagu hagejal ei olekski olnud tahet müüa kostjale I ja kostjal I osta hagejale kuuluvat vee-ettevõtet. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid tahtnud vaid jätta mulje vee-ettevõtte müügilepingu sõlmimisest või varajanud muud lepingut, mille siis pooled oleksid võinud hageja väitel sõlminud. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud hageja väide, et hageja ja kostja I vahel 06.03.2012 sõlmitud leping võiks oleks tühine. Vaidlust ei ole, et 21.08.2012 aastal sõlmisid kostja I ja kostja II lepingu, millega kostja I andis kostjale II isikliku kasutusõiguse alusel üle lepingu esemeks olevad rajatised, s.o. vee-ettevõtte 01.10.2012 aastal (I kd t.l. 37-51). Pooled vaidlevad eelkõige selle üle kas kostja I peab tasuma hagejale vee-ettevõtte 51 % vee-ettevõtte netotuludest perioodi 06.03.2012 kuni vee-ettevõtte üleandmiseni kostjale II, s.o. kuni 30.09.2012. Pooled ei vaidle, et kostja I 01.07.2012-30.06.2013 ja 01.07.2013-30.06.2014 majandusaastate netotulemiks on olnud kahjum. Pooled ei vaidle, et äriregistrisse esitatud ja seal avalikult kättesaadavate kostja I majandusaastate kohaselt on kostjal I perioodi 01.07.2011-30.06.2012 puhaskahjum - 2 714 eurot, 01.07.2012-30.06.2013 puhaskahjum – 7 721 eurot, 01.07.2013-30.06.2104, puhaskahjum - 2 477 eurot, 01.07.201430.06.2015 puhaskahjum - 1 233 eurot. VÕS § 208 lg 1 alusel asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja I on esitanud hagile aegumise vastuväite, mille kohaselt on hageja nõuded kuni 30.06.2012 eest tasu saamiseks aegunud. 6

§ 142

sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või selle hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Vaidlust ei ole, et kostja I esitas äriregistrile oma majandusaasta aruande perioodi 01.07.2011 kuni 30.06.2012 ja perioodi 01.07.2012 kuni 30.06.2013 kohta 02.03.2015 ning perioodi 01.07.201330.06.2014 ning 01.07.2014-30.06.2015 kohta 04.05.

1. Pooled ei vaidle, et kostja majandusaasta algab 01.
2. ja lõpeb 30.
3. Seega vaidlust ei ole, et kostja I oleks olnud kohustus esitada 06.03.2012 kuni 30.06.2012 majandusaasta aruanne hiljemalt 31.12.
4. Kuna lepingu p 5.
5. alusel on pooled kokku leppinud, et 51 % vee-ettevõtte netotuludest tuleb kostjal I tasuda hagejale 30 päeva jooksul pärast majandusaasta aruande esitamist registriosakonnale, siis oleks kostja I pidanud hagejale tasuma lepingu järgi saada oleva summa hiljemalt 30.01.2013 ning tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab 2013 aasta lõppemisest, mil nõue on muutunud sissenõutavaks.

§ 135

lg järgi 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev

§ 136

lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

§ 137

lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev

§ 136lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja nõude aegumistähtaeg lepingu 5.

1. alusel 06.03.2012 kuni 30.06.2012 majandusaasta aruandest tulenevate tasude nõudmiseks algas 2013 aasta lõppemisest, siis sellest ajast, s.o. järgmisest päevast 01.01.2014 hakkas kulgema hageja nõude aegumise tähtaja arvutamine kostja I vastu. Seega kolmeaastast hagi aegumise tähtaega arvutades tulnuks hagejal kahju hüvitamise nõue kostjate vastu esitada hiljemalt 31.01.2017 kell 24.
2. Kuna hageja on hagi kohtusse esitanud 11.07.2016, siis ei ole tõendatud kostja I väide, et hageja nõuded kuni 30.06.2012 eest on aegunud. Pooled vaidlevad selle üle, missugusest summast on pooled kokku leppinud lepingu p 5.
3. kohaselt kohustuse tasuda hagejale lepingu p 5.
4. kohaselt tasu. Pooled ei vaidle, et kostja I põhikirjast tulenevalt on kostja I oma liikmete huvides tegutsev mittetulundusühing, mis tegeleb lisaks veevarustus ja kanalisatsiooniga seotud korralduslikele küsimustele muude tegevustega, millega seoses kostjal on samuti kulusid ja mis kajastuvad kostja I majandusaastaaruannetes (I kd 106110). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I peaks hagejale tasuma lepingu 5.
5. kohaselt 51 % netotuludest majandusaasta aruandest arvestatuna või mingitest muudest arvestustest lähtudes, s.o. kostja I veemajandusega seotud majandustegevusest saadavast tulemist. VÕS § 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe oleks lepingu sõlmimisel olnud tasuda hagejale tasu lepingu p 5.
6. alusel vaid kostja I vee-ettevõtte kui veemajandusega seotud laekumistest, millest võiks maha arvata vaid hageja poolt aktsepteeritud kulutused. Kuna pooled on sidunud tasu maksmise majandusaasta aruande esitamisega, siis on mõistlik arvata, et poolte jaoks oli oluline 7 saada majanduslik tulem, s.o. netotulu või puhaskasum just majandusaastaaruandest arvestatuna. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud, mingite muude arvestuste esitamises, millest oleks tulnud arvestada hagejale tasu maksmine. Seetõttu on mõistlik arvata, et kui muud aruandlust kostja hagejale ei pidanud esitama, siis on pooled silmas pidanud just majandusaasta aruandes kajastatavat kasumit või kahjumit. Isegi kui arvata, et pooled oleksid sidunud lepingu p 5.
7. tasu maksmise majandusaasta aruande esitamisega selliselt, et tasu hagejale makstakse kostja poolt esitatud andmete alusel veemajandusega seotud kogukasumist, millest on maha arvestatud veemajandusega seotud kulutused, siis ei ole mõistlik arvata, et hageja saaks otsustada, kuidas kostja oleks pidanud veemajandusega seotud tulusid ja kulusid arvestama või dokumenteerima, kui sellist kokkulepet kuidas arvestada vee-ettevõte kasum või kahjum poolte vahel pole olnud. Asjaolu, et hageja ei nõustu juba käesolevas menetluses kostja esitatud andmetega, millega on kostja põhistanud tema majandusaastaaruandes kajastuvat kahjumit vee-ettevõtte majandamisega seotult, ei luba kohtul iseenesest arvata, et kostjal oleks tekkinud kasum veemajandusega seotult, millest hageja peaks ilmtingimata saama tasu. Kostja I on veenvalt põhistanud, et alates 01.07.2012-29.02.2013 on kostjale I veemajandusega seotult laekunud 16 498,56 eurot ja kostjal I on olnud seoses veemajandusega seotud kulusid kokku 22 406,16 eurot (I kd t.l. 139-140). Asjaolu, et hageja kahtleb kostja I veemajandusega seotud kahjumis, ei sea kahtluse alla kostja I esitatud andmeid, et kostja I on olnud kahjumis. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostja on veemajandusega seotult teeninud kasumit, millest hageja peaks saama 51 %. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lähtudes eeltoodust ei ole hageja tõendanud, et kostja I on perioodi 06.03.2012 kuni 30.09.2012 teeninud vee-ettevõtte majandamisega kasumit, millest kostja I oleks kohustatud tasuma hagejale 51 % s.o. 1 000 eurot. Vaidlust ei ole, et 21.08.2012 sõlmisid kostja I ja kostja II isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu, millega kostja I andis kostjale II üle lepingu esemeks olevad rajatised hiljemalt 01.10.2012 ja nimelt: sadeveetrass ja veevarustus ja kanalisatsioonitorustik (ehitusregistrikood xxxx) koos selle oluliste osade ja päraldistega, mis asub alljärgnevatel kinnistutel: Tähnase põik, Peetri küla, Rae vald, Harju maakond asuv kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kinnistu on kantud Harju maakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnitusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxxx all; Kraavipealse tänav, Peetri küla, Rae vald, Harju maakond asuv kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kinnistu on kantud Harju maakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnitusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxxx all; Kelgumäe tn 45 / Väikese Martini tee 3, Peetri küla, Rae vald, Harju maakond asuv kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kinnistu on kantud Harju maakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnitusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxxx all; Väikese Martini tee, Peetri küla, Rae vald, Harju maakond asuv kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kinnistu on kantud Harju maakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnitusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxxx all; Veevarustus ja kanalisatsioonitorustik (ehitusregistrikood xxxx) koos selle oluliste osade ja päraldistega, mis asub Harjumaal Rae vallas Peetri alevikus Väikese Martini tee 3 – Kelgumäe tänav – Kaabli tn 25 – Peetri II – Kraavipealse tänav – Kelgumäe tn 47 – Kelgumäe tn 45 -Väikese Martini tee – Tähnase põik ning asub ka osaliselt punktides 1.1.1 kuni 1.1.4 nimetatud kinnistutel (I kd t.l. 37-51). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on 01.10.2012 kostjale II üle andnud eeltoodud rajatised, s.o. vee-ettevõtte, millega on kostjale II üle läinud vee-ettevõttega seotud kohustused, s.o. hageja ja kostja I vahel 06.03.2012 lepingust tulenevat kostja I kohustus p 5.
8. alusel hageja ees. 8 VÕS § 180 lg 1 kohaselt ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. VÕS § 182 lg 2 järgi ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 182 lg 5 järgi kohaldatakse §-s 182 sätestatut ka ettevõtte kasutusse andmisele. Vastavalt VÕS § 183 lg 1 enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. VÕS § 185 kohaselt kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa.

§ 661kohaselt ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

Kohus saab aru, et hageja peab vee- ja kanalisatsioonitorude üleandmist kostjalt I kostjale II majandusüksuseks, mille kaudu kostja I tegutses. Otsustamaks, kas tõendatud asjaoludest piisab ettevõtte ülemineku tuvastamiseks, tuleb esmalt määratleda ettevõte, mis väidetavalt kostjale üle on läinud. Riigikohus on leidnud, et ettevõtte ülemineku regulatsioon kohaldub, kui üle on antud ettevõtte majandustegevusega seonduv põhiline vara, nö ettevõtte tuum (3-2-1-113-11, p 47). Lahendis 3-2-1-129-11 (p 11) on Riigikohus selgitanud, et kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Kostjad on veenvalt põhistanud, et kostja I kui mittetulundusühingu põhitegevuseks on eelkõige oma liikmete esindamine ning vee-ettevõte omandati vaid seetõttu, et ei oleks katkenud kostja I liikmetele vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise vahendamine (I kd t.l. 106-110). Pooled ei vaidle, et kostja I on vahendanud oma klientidele vee- ja kanalisatsiooniteenust kolmandalt isikult, kuid see ei luba kuidagi kohtu arvates arvata, et sellise vahendamise eesmärgiks oleks olnud ja saakski olla kasumi teenimine ja majanduslik kese, sest see oleks juba iseenesest vastuolus mittetulundusühingu olemusega ja konkreetselt kostja I põhitegevusega. Asjaolu, et kostja I on omandanud hagejalt 06.03.2012 vee-ettevõtte ostu-müügi lepinguga torustikud ei tõenda, et kostjal I oleks selle lepingu sõlmimisel olnud eesmärgiks midagi muud, kui tagada oma liikmetele vee- ja kanalisatsiooniteenuse vahendamine, mitte aga iseenesest kasumi teenimine. Kuna vaidlust ei ole, et mittetulundusühingu põhitegevuseks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine, siis ei ole põhjendatud arvata, et vee- ja kanalisatsioonitorustik, s.o. vee-ettevõte oleks üldse saanud olla vajalik kostja I majandustegevuseks. Kuna vaidlust ei ole, et kostja I mittetulundusühinguna esindades oma liikmeid vahendas vee- ja kanalisatsiooniteenuse müüki oma liikmetele ning kostja II äriühinguna, kelle eesmärgiks on kasumit teenida, osutab oma klientidele vee- ja kanalisatsiooniteenust, siis ei ole kohtu arvates kostjate tegevus, kui seda mõlemal juhul nimetadagi majandustegevuseks, selline, mida saaks pidada sarnaseks, et arvata nagu oleks kostja II üle võtnud kostja I tegevuse. Kohus nõustub kostjaga II, et vaid torustike üleandmist ei saa pidada mingiks kogumiks, mida nimetada ettevõtteks ja mis iseseisvalt saaks kanda mingit majanduslikku eesmärki. Pooled ei vaidle, et kostjate vahelise 21.08.2012 lepingu lisa 5 kohaselt on kostjale II üle läinud kliendid (I kd t.l 148-150). Kuna aga kostja I vahendas klientidele vee ja kanalisatsiooniteenuse müümist kolmandalt isikult, kuid kostja II müüb klientidele vahetult vee- ja kanalisatsiooniteenust, siis ei ole mõistlik arvata, et kliendid oleksid kostjale II üle läinud selliselt, et kostjaga II oleks lepingulised suhted samasugused kui kostjaga I. Kohus nõustub kostjaga II, et torustike võõrandamisega seonduvalt klientide üleminek ei ole vee- ja kanalisatsioonisüsteemi üleandja ja/või vastuvõtja vaba valik, mis tõendaks iseenesest ettevõtte üleminekut, sest vastavalt 9 ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 järgi on torustikega ühendatud klientide õigus nõuda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse osutamist torustikke omava või valdava isiku ehk vee-ettevõtja kohustus neid teenuseid pakkuda. ÜVVKS § 7 lg-test 6 ja 7 tulenevalt on keelatud vee-ettevõtte klientidele teenuse osutamise katkestamine isegi juhul, kui senine veeettevõtja soovib tegevust lõpetada ja/või oma vara üle anda teisele vee-ettevõttele. Seega on põhistatud kostja II väide, et kui kostja I kui ka kostja II näol olnud erinevatel ajahetkedel tegemist vee-ettevõtjatega, siis nad ei oleks saanudki keelduda torustikega liitunud isikutele teenuse pakkumisest. Vaidlust ei ole, et kostja kostja II müüb vee-ettevõtjana kõikidele Rae valla klientidele teenuseid oma üldkehtiva hinnakirja alusel ning vastavalt ÜVVKS ja Rae valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja tingimustele, mistõttu pole kohtu arvates põhjust arvata nagu kostja II võttes kostjalt I vee-ettevõtte isikliku kasutusõiguse alusel oleks kostja I kliendid endale saanud mingisugustel muudel tingimustel, kui kostja II enda kehtestatud hinnakirja alusel vastavalt ÜVVKS ja Rae valla ühiveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja tingimustele (I kd t.l. 152-153). Kostja II on veenvalt põhistanud, et vee- ja kanalisatsiooni teenuse osutajana on tema ise sõlminud kõik lepingud oma klientidega. Kohus nõustub kostjaga II, et kui 21.08.2012 lepingu lisa 6 kohaselt on kostjale II üle antud veeettevõttega seotud lepingud ja dokumentatsioon, siis see ei tõenda iseenesest, et nende lepingute alusel õiguste ja kohustuste üleminekut kostjalt I kostjale II (I kd t.l. 151). Vaidlust ei ole selle üle, et kostjate juriidilised aadressid on erinevad, kostjatega seotud isikud ei ole kattunud, sh ei ole kostjast I üle läinud kostjale II ei juhtimist ega töötajaid, kostja I ei ole andnud üle kostjale II oma vee-ettevõtte majandamisega seotud oskusi. Kohtu arvates ei ole hageja välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja II on üle võtnud kostja I vee-ettevõtte kui majandusüksuse, mille kaudu oleks kostja I tegutsenud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vee-ettevõtte üleminek kostjalt I kostjale II ei ole tõendatud, mistõttu ei ole tõendatud, et kostjale II oleksid üle läinud hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingust tulenevad kostja I kohustused kui ettevõttega seotud kohustused ning kostja I ei saa vastutada solidaarselt kostjaga II täitmata kohustuste eest, mis on väidetavalt üle läinud kostjale II. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 33-36, 52-60, 92-99, II kd t.l. 95-98), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostjate menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 27.11.2020 kohtuotsusega muudeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 05.06.2020 kohtuotsuse põhjendusi. 10