← Eesti

3-18-2244/36

Obsah (9)§ 157§ 230§ 229§ 158§ 41§ 37§ 108§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 157 lg 2), ning normi, mille järgi ei või kohus rajada otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (

§ 157lg 3). 3

(8)3-18-2244
  1. b)Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas valesti LKS § 35 lg-t 2. Ehituskeeluvööndi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda geodeetide poolt looduses tehtud kontrollmõõdistusest, mitte ebatäpsest põhikaardist.
  2. c)Ringkonnakohus tugines ekslikult TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 23. novembri 2016. a otsusele, lugedes tuvastatuks fakti, et kaebaja hoone on nihkunud X poole umbes 1,5 meetrit ning et hoone kõrvale ehitatud kuuri tõttu ületaks kaebaja teise hoone püstitamisel detailplaneeringuga lubatud ehitisealust pinda umbes 5 m2. Komisjoni 23. novembri 2016. a otsus ei kehti, sest komisjon on seda parandanud uue, 24. oktoobri 2018. a otsusega. Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga ja selle tulemusel anti kaebajale 31. oktoobri 2018. a kirjaga juhised kasutusloa taotluse parandamise kohta.
  3. d)Ringkonnakohus tegi menetlusvea, teostades kaalutlusõigust haldusorgani eest, kui ta leidis, et ühe keldriruumi lisandumine hoone välispiirete sees, hoone kõrguse 15-sentimeetrine muutmine ja abihoone valitud lahendus nende koosmõjus takistavad kasutusloa väljastamist ning on nii olulised, et tingivad uue ehitusloa taotlemise. Vastustaja ei ole kasutusloa menetluses neid oluliseks ja uue ehitusloa taotlemist tingivaks pidanud. EhS § 55 p-i 5 kohaselt ei saa neid muudatusi olulistena käsitada. Samuti ei ole vastustaja muid erisusi ehitusloast uue ehitusloa taotlemist tingivateks erisusteks pidanud ning nõuab ehitusteatise esitamist vaid ehituskeeluvööndi ületamise tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud vastustaja seisukoha, lähtudes kehtetust TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 23. novembri 2016. a otsusest.
  4. e)Ringkonnakohus leiab ekslikult, et detailplaneeringus kindlaks määratud ehitusaluse pinna hulka tuleb arvata loa- ja teatisekohustuseta ehitised. Detailplaneering väikeehitistele tingimusi ja piiranguid ette ei näe. Seega ei pea 13,7 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga kuur mahtuma detailplaneeringuga määratud ehitusaluse pinna sisse.
  5. f)Ringkonnakohus oleks pidanud jätma lisatingimuste seadmise vajaduse korral haldusorgani kaalutleda menetluse lõpule viimisel, mitte hindama tõenditele viitamata kuuri osaks hoonest, mida see ei ole. Kaebaja vaidlustab veel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad kaebuse rahuldamist terrassi osas. Kaebaja on seisukohal, et terrassi rajamine vastas detailplaneeringule ja selle menetlemise ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse §-le 10. Ringkonnakohus on ekslikult hinnanud terrassi lubatavust otsuse tegemise ajal kehtiva LKS-i alusel. Planeeringulahendusega ei lähe olemuslikult vastuollu see, kui üle ehitusloa keelujoone asuvat ristkülikukujulist terrassi muudeti suuremaks ja nurgelisemaks ning detailplaneeringuga aiakujunduses nõutud graniit- või paeplaadistus asendati puitlaudisega. Kassatsioonkaebuse täienduses esitas kaebaja uue informatsiooni, mille kohaselt on Tiskre oja ehituskeeluvööndi piiri Maa-ameti geoportaalis oleval kitsenduste kaardil ja põhikaardil muudetud selliselt, et kaebaja elamu ei paikne enam ehituskeeluvööndis. Kaebaja lisas selle kohta ka mõlema kaardi väljavõtted. 8. Vastustaja oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta ei esitanud. Kassatsioonkaebuse täienduse kohta avaldatud seisukohas andis vastustaja teada, et kuigi Maa-amet on andmeid Tiskre oja asukoha kohta muutnud, jääb X hoone nurk endiselt ehituskeeluvööndisse. Ta lisas selle kohta geodeetilise alusplaani ja selle väljavõtte koos selgitavate märkustega. 4
(8)3-18-2244 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (

§ 230lg 1).

Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja kohustab Tallinna linna läbi viima kasutusloa menetluse (

§ 230lg 5 p 5).

10. Kolleegium võtab asja juurde kassatsioonkaebuse täiendusele ja selle kohta avaldatud vastustaja seisukohale lisatud tõendid ehituskeeluvööndi uue piiri kohta. Tegemist on asjakohase teabega, et otsustada, millist

§ 230

lg-s 5 nimetatud võimalustest kassatsioonkaebuse lahendamisel kasutada ning milliseid selgitusi otsuse põhjendustele lisada (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-18-529, p 14). Kolleegium ei kasuta neid dokumente faktiliste asjaolude tuvastamiseks, vaid lähtub kohtute tuvastatud asjaoludest (

§ 229lg 2).

  1. Tallinna halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a määruse kohaselt on menetlusse võetud kaebaja nõue kohustada Tallinna linna viima läbi elamu kasutusloa taotluse menetlus ja väljastama 30 päeva jooksul kasutusluba ning alternatiivselt nõue tuvastada TLPA projektide läbivaatamise komisjoni
  4. oktoobri
  5. a otsuse ja TLPA
  6. oktoobri
  7. a kirja õigusvastasus. Seega tuleb esmalt lahendada kohustamisnõue ja seejärel vajaduse korral tuvastamisnõue.
  8. Kohustamisnõude lahendamiseks teeb kolleegium kindlaks, kas Tallinna linn on kohustatud kasutusloa andma (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1).
  9. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 lg 1 järgi võib pärast
  10. aasta
  11. jaanuari ning enne
  12. aasta
  13. juulit ehitatud ehitisele anda kasutusloa, lähtudes EhS-is sätestatust ja arvestades EhSRS §-st 29 tulenevaid erisusi. EhSRS § 29 lg 3 järgi peab pärast
  14. aasta
  15. jaanuari ja enne
  16. aasta
  17. juulit ehitatud ning
  18. aasta
  19. juulil kasutatav ehitis vastama EhS § 11 lg-s 2 ja §-s 12 sätestatud nõutele.
  20. Kohtutoimikust on näha, et vastustaja on menetluse käigus lähtunud asjaolust, et hoone on valmis ehitatud pärast
  21. aasta
  22. jaanuari ja enne
  23. aasta
  24. juulit. Kuigi halduskohus märkis, et kaebaja asus kinnistule ehitama pärast selle omandamist
  25. aastal, on ringkonnakohtu otsusest näha, et ringkonnakohus lähtub vastustaja seisukohast. Samuti ei ole pooled vaielnud selle üle, et kaebaja kasutab elamut oma peamise elukohana alates
  26. aastast. Seepärast lähtub kolleegium asja lahendamisel selles, et hoone ehitati pärast
  27. aasta
  28. jaanuari ja enne
  29. aasta
  30. juulit ning seda kasutati
  31. juulil
  33. EhSRS § 29 lg 3 ja EhS § 12 lg 2 esimese lause järgi peab ehitis olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. LKS § 38 lg 3 keelab kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamise. LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt on kalda ehituskeeluvööndi laius tiheasustusalal 50 meetrit. Ringkonnakohus on leidnud õigesti, et ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte kaebaja tellitud geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. LKS § 35 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon on põhikaardile kantud veekogu piir. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta selle, et vastustaja lähtus detailplaneeringus ja selle alusel kinnitatud ehitusprojekti asendiplaanis toodud ehituskeeluvööndi piirist, mis on tegelikkuses kaebajale soodsam. Halduskohus tegi kindlaks, et ehituskeeluvööndi piir ulatub põhikaardi järgi kaugemale, kui see oli detailplaneeringu kehtestamisel ranna ja kalda kaitse seaduse järgi. Kolleegium nõustub vastustajaga. Ehituskeeluvööndi piir on ära toodud nii detailplaneeringus kui ka ehitusloale lisatud ehitusprojekti asendiplaanil. Seejuures lähtub asendiplaan detailplaneeringust (asendiplaani märkus nr 2) ja mõlemad põhinevad samal geodeetilisel alusplaanil 5

(8)3-18-2244 (detailplaneeringu joonise märkus nr 4 ja asendiplaani märkus nr 1). Kolleegium leiab, et kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning kolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1398, p-id 16–17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. 16. Kassatsioonkaebusega on vaidlustatud see, kuidas ringkonnakohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis. Ringkonnakohtu otsusest selgub, et kohus tegi seda Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel. Mõõtmise tulemus ei ole aga fikseeritud ega toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Kolleegium leiab, et sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (

§ 157lg 2 esimene lause).

  1. Viidates
  2. a koostatud mõõdistusprojektile ning TLPA geodeesia ja maakorralduse osakonna juhataja
  3. oktoobri
  4. a selgitustele ja joonistele, tegi halduskohus kindlaks, et hoone ulatub ehituskeeluvööndisse ka juhul, kui võtta aluseks detailplaneeringu joonisel toodud ehituskeeluvööndi piir. Kolleegium arvestab kassatsioonkaebuse lahendamisel halduskohtu tuvastatud asjaoluga (

§ 229lg 2 esimene lause).

  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hoone ehituskeeluvööndis asuvat osa on võimalik käsitada olemasoleva ehitise esmakordse juurdeehitisena vastavalt LKS § 38 lg 4 p-le 5 ning ehitusteatise ja juurdeehitatud mahtu kajastava ehitusprojekti esitamise nõue ei olnud kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2, ega korda ringkonnakohtu põhjendusi (eespool p 6 a). Kuigi tegu pole juurdeehitisega või ehitise laiendamisega selle tavatähenduses, annab LKS § 38 lg 4 p 5 võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p-i 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kolleegium märgib, et kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada.
  2. Kohtud on tuvastanud, et hoone juurde ehitatud terrass asub tervikuna (välja arvatud selle kirdenurk) ehituskeeluvööndis. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et terrassi tuleb pidada ehitiseks, ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (eespool p 6 d). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et EhS § 3 lg 3 kohaselt võib hoonet ja terrassi loamenetluses käsitleda ühe ehitisena. Vastustaja on temale antud kaalutlusõigust teostanud ning käsitlenud hoonet ja terrassi ühe ehitisena, kui ta oma
  3. oktoobri
  4. a kirjas puudutas ka terrassi. Kolleegium siin kaalutlusviga ei näe. Halduskohus on märkinud, et terrass ulatub ehituskeeluvööndisse umbes 3,5 m. 6

(8)3-18-2244 Kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Selle kõrvalekalde käsitlemiseks jätavad seadused vastustajale edasises kasutusloa menetluses kaalutlusõiguse. Näiteks võib ka terrassi käsitada hoone esmakordse juurdeehitisena LKS § 38 lg 4 p-i 5 tähenduses, nagu on kasutusloa menetluse käigus pakkunud vastustaja. Samuti on võimalik kaaluda kasutusloa andmist koos terrassi puudutava kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 2), millele on kohtumenetluse käigus osutanud kaebaja. Enne valiku tegemist tuleb kaebaja ära kuulata (HMS § 40 lg 1, § 4 lg 2). Vastustaja peab jätkama menetlust ja teostama kaalutlusõigust, kohus seda vastustaja eest teha ei saa (

§ 158lg 3 kolmas lause).

  1. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et ehitusloa aluseks olevast ehitusprojektist erinev ei ole üksnes hoone asukoht. Kavandatud hoonele lisati täiendav keldriruum ja hoonega müüri abil ühendatud panipaigad. Kohus leidis, et keldriruumi lisandumine, hoone kõrguse muutmine ja abihoone valitud lahendus nende koosmõjus võimaldavad asuda seisukohale, et kaebajal tuleb esitada uus ehitusloa taotlus, et hinnata muudatuste vastavust detailplaneeringule. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast
  2. aasta
  3. jaanuari ja enne
  4. aasta
  5. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Selle sätte aluseks olnud eelnõu menetlemisel Riigikogus selgitati järgmist: „Muudatusettepanekus toodud täienduse eesmärk on vältida olukorda, kus valmis ehitisele tuleb anda ehitusluba. Kui ehitusluba või -teatist vajavaid töid ei tehta, ei ole ehitusluba vajalik ning koheselt võib anda kasutusloa- või esitada kasutusteatise. Täienduse eesmärk on vähendada bürokraatiat, et luba ei taotletaks olukorras, kus sellel ei ole sisulist eesmärki.“ (Muudatusettepanekute loetelu ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu 572 SE II juurde, muudatusettepanek nr 17). Selgitusest on näha seadusandja soov lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hoone on valmis ning sellega ei ole vaja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid teha. Seega ei saa uue ehitusloa nõudmist pidada vajalikuks ega õiguspäraseks. Nii ringkonna- kui ka halduskohtu otsus tuleb EhSRS § 29 lg 2 kohaldamata jätmise tõttu tühistada.
  6. Kolleegium märgib veel, et
  7. oktoobri
  8. a kirjas nõudis TLPA ehitusteatise, mitte uue ehitusloa taotluse esitamist. Koos ehitusteatisega tuli esitada ehitusprojekt, milles on käsitletud nii juurdeehitatud mahtu kui ka teisi muudatusi. Kirja aluseks on TLPA projektide läbivaatamise komisjoni
  9. oktoobri
  10. a otsus, milles on välja toodud, et kui hoone jääb väljapoole ehituskeeluvööndit, tuleb esitada muudatusprojekt. Järelikult pidas TLPA ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamist vajalikuks üksnes siis, kui hoone asub ehituskeeluvööndis. Teiste muudatuste käsitlemiseks pidas TLPA piisavaks muudatusprojekti esitamist. Ehitusprojekti muudatuste esitamist saab nõuda siis, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist (Vabariigi Valitsuse
  11. juuli
  12. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1; vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-16-1050, p 18). Seega, kui ehitusteatise nõudmise vajadus langeb ära, võib ehitusprojekti esitamise nõuet käsitada kitsamalt ehitusprojekti muudatuse esitamise nõudena ja kontrollida selle õiguspärasust. Kuivõrd ehitusprojekti muudatus lisatakse ehitusprojektile (määruse nr 97 § 12 lg 6) ja ehitusprojekt on lahutamatult seotud ehitusloaga (EhS § 38 lg 1), tähendab muudatusprojekti esitamise nõue sisuliselt ehitusloa muutmise taotluse nõudmist (vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 9 teine lõik). Eespool selgitas kolleegium, et EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. Kolleegium ei näe 7

(8)3-18-2244 põhjust, miks see ei peaks kehtima ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast
  1. aasta
  2. jaanuari ja enne
  3. aasta
  4. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud TLPA kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist.
  5. Kohtutoimikus oleval ehitisregistri märkuste koondlehel on välja toodud, et pärast hoone ehituskeeluvööndis asumise probleemi lahendamist saab TLPA komisjoni koosolekul arutada hoone detailplaneeringule mittevastavuse küsimust. Nimelt väljub hoone detailplaneeringuga määratud hoonestusalast. Samuti on peetud vajalikuks hinnata ehitusaluse pinna detailplaneeringule vastavust. Veel on märgitud, et märkusi võib lisanduda ja menetlust saab jätkata pärast seda, kui hoone ehituskeeluvööndis asumise probleem on lahendatud. Neid märkusi ja käesoleva otsuse punktis 19 välja toodud kaalutlusõiguse teostamise vajadust arvestades leiab kolleegium, et praeguses menetluse etapis ei ole Tallinna linn kohustatud kaebaja nõutud kasutusluba väljastama. Linnal tuleb kõik asjas olulise tähtsusega asjaolud välja selgitada (HMS § 6). Kohus ei saa haldusorgani eest menetlust lõpule viia ega kaalutlusõigust teostada. Seepärast ei ole vaja selles kohtuasjas ka täiendavaid tõendeid koguda. Kolleegium saab teha uue otsuse ja kohustada Tallinna linna kasutusloa menetlust läbi viima (

§ 41lg 3, RVast

S § 6 lg 4). Menetluse lõpuleviimise tähtaega ei pea kolleegium võimalikuks määrata, sest menetluse kestus ei sõltu ainult vastustaja, vaid ka kaebaja tegevusest. Linn peab jätkama menetlust ehitusteatist ja -projekti nõudmata. 23. Kaebuse esmanõude rahuldamise korral puudub vajadus kaebuse alternatiivnõude lahendamiseks. Kaebuse esmanõue ja alternatiivnõue välistavad üksteist (

§ 37lg 3 teine lause).

24.

§ 108

lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud vastustaja, sest kolleegium rahuldab kaebuse. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 30 eurot, dokumentaalsete tõendite saamise eest 6 eurot ja esindajatasu 6679 eurot ja 20 senti ning apellatsioonimenetluses riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 6408 eurot. Riigikohtus oli kaebaja esindajatasu 6435 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohtus oli põhjendatud ja vajalik esindajatasu 4000 eurot ning apellatsioonimenetluses 3000 eurot. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-90-10, p 21 kolmas lõik; otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Kolleegium ei näe selles asjas erandjuhtumit. Seepärast tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 10 051 eurot (menetluskulud halduskohtus 4036 eurot, ringkonnakohtus 3015 eurot ja Riigikohtus 3000 eurot). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada Y pangakontole (

§ 107lg-d 4–6).

25. Avaldatavas otsuses tuleb isikunimi asendada tähemärgiga ja hoone aadress jätta avaldamata (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.