KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 24.08.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-492 Haldusasi XX kaebus Tallinna Vangla 11.02

) § 25 lg-s 1 märgitud kokkusaajate ring on määratletud ammendavalt. Faktilise abikaasaga võib kinnipeetav kokku saada üksnes siis, kui esineb vähemalt üks

§ 25lg 1 teises lauses nõutud tingimustest.

Muu,

§ 25

lg-s 1 nimetamata isikuga (nt elukaaslane või tuttav) pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata.

§ 25

lg 1 teises lauses seatud tingimused on seatud selleks, et vanglal oleksid objektiivsed alused, millest kinnipeetava ja tema faktilise abikaasa suhte tõsiduse hindamisel lähtuda. Seega ei ole seadusandja vanglale pannud kohustust võimaldada kinnipeetavatele pikaajalist kokkusaamist kõigi isikutega, kellega kinnipeetav soovib. Vanglal peab olema võimalik veenduda selles, et pikaajalisi kokkusaamisi kasutatakse eesmärgipäraselt, mistõttu otsus, kellega kinnipeetavale pikaajaline kokkusaamine võimaldatakse on vangla kaalutlusotsus. 3

§ 23

soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja sõpradega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ja kaugemas perspektiivis tagada vangistuse ühe eesmärgi kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele - täitmine. Kokkusaamine peab aitama kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele, tihendades emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel. Samas kujutab pikaajalise kokkusaamise korraldamine vanglale täiendavat koormust ning tõstab julgeolekuriski, mis põhjendab vajadust piirata pikaajalisele kokkusaamisele lubatavate isikute ringi üksnes lähimate pereliikmetega. 19.

1. Kaebaja esitas 07.01.2020 Tallinna Vanglale taotluse, millest nähtuvalt soovis ta pikaajalist kokkusaamist abikaasaga YY. Kuigi kaebaja inspektor-kontaktisik Kaarel Aupaju tegi 21.01.2020 esialgu taotlusele märke „Luban“ , kaebajale siiski kokkusaamist ei lubatud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kuna kaebaja ja YY olid lahutatud, neil ühiseid lapsi ei ole ning nende kooselu ei ole saanud kesta vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust, siis ei ole YY puhul tegemist ka kaebaja faktilise abikaasaga. Samast nähtub ka, et kaebaja oli YY abielus perioodil 17.01.2013 – 03.04.
2. Seega esitas kaebaja vanglale 07.01.2020 taotluses valeandmeid esitledes YY enda abikaasana. 19.
3. Vastustaja toob välja perioodid kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister) alusel, kus kaebaja viibinud vangistuses viibinud. 19.
4. Karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on.1 Seega saab kooseluks lugeda vaid vabaduses koos elatud aega. Esitatud andmetest nähtub, et enne vangistust perioodil 12.05.2012 - 03.02.2017, mil kaebaja abiellus ja lahutas, viibis ta vabaduses 10 kuud ja 11 päeva. Nt 15.06.2012 koostatud riskihindamise ankeedi nr 75270 (lisa 5) ja 11.02.2013 koostatud riskihindamise ankeedi nr 83703 (lisa 6) järgi on kaebaja avaldanud, et elas enne vangistust üksi. Vestluste käigus ei ole maininud elukaaslast ega abikaasat, samuti on enda perekonnaseisuks avaldanud vallaline. Alles 05.03.2015 koostatud riskihindamise ankeedis nr 110589 (lisa 7) on kaebaja väitnud, et elas enne vangistust koos YY, kuid on temast lahutamas ja on vangistuses suhte loonud AA. 19.
5. Enne vangistust perioodil 04.05.2017 - 15.09.2017 viibis kaebaja vabaduses 3 kuud ja 1 päev ning enne käesolevat vangistust (alates 16.11.2017) viibis kaebaja vabaduses 2 kuud ja 1 päev. Seega isegi kui eeldada, et kaebaja elas enne vangistust 12.05.2012 - 03.02.2017, mille jooksul abiellus, koos YY, ei ole kaebaja ja YY kooselu saanud kesta kokku vähemalt kaks aastat. Sellest tulenevalt jõudiski Tallinna Vangla järeldusele, et YY puhul ei ole tegemist kaebaja faktilise abikaasaga. Kaebaja on ka 05.05.2020 kohtule esitatud avalduses väitnud, et on oma endise abikaasaga olnud suhtes aastast
6. Seega arvestades kaebaja vabaduses viibitud aega, ei saa kokku tulla kahe aastast kooselu. 19.
7. Vastustaja lähtus keelduvas otsuses olemasolevates kättesaadavatest tõenditest (riskihinnangutest, vangiregistris kajastuvatest andmetest, rahvastikuregistrist). Vastustaja on 11.02.2020 otsuses nr 5- 11/20/3776-2 viidanud 05.11.2014 koostatud riskihindamise ankeedile nr 106159 (lisa 8), kuna juba seal on kaebaja avaldanud, et on lahutamas YY ja on vangistuses loonud suhte AA. See näitab, et kaebaja ja tema endise abikaasa suhe oli juba aastal 2014 lõppenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et vangiregistri andmetel käis YY enne lahutust vanglas viimast korda kokkusaamisel 24.10.
8. Vaidlustatud otsuses on viidatud ka kaebaja kohta 25.10.2016 (otsuses ekslikult kuupäev 21.10.2016) koostatud riskihindamise ankeedile nr 129383 (lisa 9), millest nähtub, et kaebaja plaanib kooselu AA. Kui AA oli tõepoolest ainult tuttav nagu kaebaja kaebuses väidab, siis jääb arusaamatuks, miks ta juba aastal 2014 väitis ennast suhtes olemas AA ning ka 4

§ 25

lg 1 lause 2 sätestab üheselt, et enne karistuse kandmist peab olema isikute vahel kooselu ehk mitte pelgalt suhe, kus ühist elukohta ja majapidamist ei omata. Samuti ei ole määrav, kui tihedad suhted võisid isikutel enne kooselu olla. Ei ole võimalik saada pikaajalist kokkusaamist isikuga, keda kinnipeetav küll oma elukaaslaseks peab, kuid kes faktiline abikaasa ei ole.

§ 25

lg 1 ei anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. Pikaajaliste kokkusaamiste eesmärk on perekondlike suhete hoidmine. Ainult asjaolu, et kaebaja on uuesti asunud endise abikaasaga suhtesse, ei tähenda automaatselt perekondlike suhete loomist või hoidmist

§ 25lg 1 mõttes.

Lühiajaline side partnerite vahel ei ole objektiivselt piisav kinnitamaks nende tahet siduda end üheks perekonnaks isegi siis, kui isikutel on olemas vastav subjektiivne tahe. Selleks, et pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine täidaks karistuse täideviimise eesmärgina perekondlike sidemete hoidmise funktsiooni, peab isikutevaheline esialgne suhe olema kujunenud stabiilseks ning tõsiseks mitteabieluliseks kooseluks. 19.

1. Vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vangla ekslikult 12.11.2019 kaebajale ja YY pikaajalise kokkusaamise võimaldas, ega tähenda, et vangla oleks ka edaspidi selleks kohustatud.
2. Tallinna Vangla 11.02.2020 kokkusaamiseks) on õiguspärane: otsus nr 5-11/20/3112-2 (XX taotlus lühiajaliseks 20.1.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (

§ 6

lg 1) saavutamisele, suurendades vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid. Lühiajaliste kokkusaamiste puhul ei ole isikute ring, kellega kinnipeetav või vahistatu võib suhelda, määratletud ammendavalt. Iga konkreetse suhtlemisvormi kohaldamisel tuleb arvestada vajadust soodustada vanglavälist suhtlemist, kuid pidades samal ajal silmas ka karistuse täideviimise eesmärki ning välistada seetõttu kontaktid, mis võivad selle eesmärgi saavutamist takistada. Seega mitte igasugune vanglaväline suhtlemine ei ole selline, mida vanglateenistus peaks soodustama. Kui vanglateenistusel on kahtlus, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale, siis loa andmisest keeldutakse. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nt tema karistatusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale. See võib olla tingitud ka kokkusaaja isiksusest. Kahtlus kokkusaaja maines peab olema põhjendatud, st tuvastatav objektiivsete asjaoludega. 20.2. Kuivõrd vanglal oli olemasoleva teabe pinnalt kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus, ei saanud vangla tulenevalt

§ 24lg 11 p-le 3 kaebajale YY kokkusaamist lubada. 5

§ 23

lg 2), püütakse võimalusel kinnipeetavale lühiajaline kokkusaamine lähedase inimesega võimaldada. Teisisõnu, kui isikut lubatakse pikaajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelvalveta eraldatud ruumis, siis puudub mõistlik põhjus seda isikut mitte lasta lühiajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelevalve all, ning seda olenemata mainekahtlusest. Sellest tulenevalt lubatakse isikud, kelle maines on alus kahelda, lühiajalisele kokkusaamisele üksnes juhul, kui nad kuuluvad isikute ringi kellele võimaldatakse pikaajalist kokkusaamist (

§ 25lg 1).

20.

1. Vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuivõrd vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Juhul kui vanglal on alust arvata, et kokkusaamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa vangla kokkusaamist lubada. 20.
2. Vastustaja märgib, et vangiregistri andmetel on YY kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.
3. Eeltoodule tuginedes on vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla otsus keelduda lühiajalise kokkusaamise loa andmisest YY, on põhjendatud. 20.
4. Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2017 otsuse haldusasjas 3-16-1842 p-s 10 selgitanud, et kui vangla on tuvastanud, et vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines (st esineb

§ 24

lg 11 p-s 3 sätestatud lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alus), ei oma lühiajalise kokkusaamise loa andmise otsustamisel tähendust, et kinnipeetav on oma tuttavat tundnud lapsepõlvest saadik, käinud temaga koos lasteaias ja koolis ning varasemalt on vangla võimaldanud kinnipeetaval selle isikuga vanglas kohtuda. Kui tegemist ei ole kinnipeetava abikaasa või lähisugulasega (

§ 23

lg 1), tuleks vanglal üldjuhul sellises situatsioonis keelduda lühiajalise kokkusaamise loa andmisest. Seega toetab ka kohtupraktika vastustaja seisukohta, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. 20.

1. Vaidlustatud otsuses on viidatud ka 05.11.2014 ja 25.10.2016 koostatud riskihindamise ankeetidele, kus nii kaebaja enda kui ka lähedaste sõnul avaldas YY kaebajale halba mõju. Kui vanglal on põhjendatud kahtlus, et kokkusaaja maine oli selline, mis ei aita kaasa kinnipeetava vangistuse täideviimise eesmärkidele, siis ei pea vangla ka sellist vanglavälist suhtlust ei pea soodustama. 20.
2. Vastustaja möönab, et on varasemalt kaebajale YY lühiajalisi kokkusaamisi võimaldanud, kuid see ei tähenda, et vangla pidanuks kaebajale igal juhul kokkusaamist YY ka edaspidi võimaldama. Tegemist on vangla igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamise.
3. Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas mõlema vaidlustatud vaideotsusega on kaebaja õigusi rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15/20/24-2 ja 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/25-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Vastustaja leiab, et ainuüksi kaebaja seisukoht, et ta pole rahul vaideotsuse järeldustega, ei anna alust selle tühistamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

§ 25

lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. 25.

§ 25lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele.

Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (

§ 23lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16.

mai

1. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13). Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (RKHKo nr 3-3-1-11-12, p 14). Nõustun, et ka pikaajaline kokkusaamine on hõlmatud põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kui vangla keelab õigusvastaselt pikaajalise kokkusaamise, on vangla ülemäära sekkunud isiku õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (RKHKo nr 3-3-1-11-12, p 16; RKHKo nr 3-3-1-78-11, p 15).
2. Kuna YY ei ole enam kaebaja seaduslik abikaasa ning neil ühised lapsed puuduvad tuleb järgnevalt kontrollida, kas täidetud on tingimus, et kaebaja ja YY vahel on vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Ka vangla on seda kontrollskeemi vaidlustatud otsusest nr 1 nähtuvalt järginud.
3. Kohtupraktikas on kooselu tuvastamise osas selgitatud järgmist. „Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta ja leiab, et halduskohtu laiendav tõlgendus on vastuolus

§ 25lg 1 teise lause sõnastuse ja mõttega.

Sättest järeldub üheselt, et hetkel kantava karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et seda ei saa teha ka juba kantud vangistuse osas. Ka selle vangistuse kandmise ajal ei oleks seda vangistust

§ 25

lg 1 alusel arvatud kooselu hulka ning puudub mõistlik põhjus, miks seda sinna hulka hiljem arvama hakata. Halduskohus selgitas õigesti, et vanglaväliste kontaktide hoidmine peab aitama isikul pärast karistuse kandmist ühiskonda resotsialiseeruda ning sellele aitavad kaasa lähedased suhted ja tugevad sidemed lähisugulaste ja abikaasaga, aga ka elukaaslasega, kellega kinnipeetaval on olnud lähedased suhted ja kellega ta on elanud stabiilselt faktilist abielu. Suhete läheduse mõõtmine on vangla jaoks võimatu, mistõttu fikseeriti seadusega ajavahemik, kui kaua peab olema nn mitteabieluline kooselu kestnud, et isikuid pikaajalisele kokkusaamisele lubada.

§ 25

lg 1 ütleb, et see tähtaeg on kaks aastat enne karistuse kandmise algust, ning säte ei anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. Erinevalt halduskohtust ei leia ringkonnakohus, et kaheaastase kooselu nõude kehtestamine 7

§ 25lg 1 regulatsiooni vääralt.

Nimelt seob

faktilise abikaasa pikaajalise kokkusaamise võimaluse konkreetse kooselu perioodiga enne vangistust, mis teenib eesmärki fikseerida konkreetne ajavahemik, millest vangla saaks kokkusaamise lubamise hindamisel lähtuda, kuna lähisuhte muude aspektide objektiivne hindamine on vangla jaoks äärmiselt raskendatud või võimatu. 8

§ 24

, mille lg 1 kohaselt kinnipeetavale on lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi.

§ 24

lg 1¹ sätestab tingimused, mille esinemisel kokkusaamise luba ei anta: kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3) või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). 37.

§ 6

lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

1. Seega tuleb kontrollida, kas vangla on veenvalt põhjendanud seda, et YY maine on selline, mis ei aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärkidele.
2. 11.02.2020 otsuses 5-11/20/3112-2 (vaidlustatud otsus nr 2) on vastustaja tuginenud sellele, et kuna YY ei ole kaebaja faktiline abikaasa, siis tuleb kontrollida

§ 24lg 1¹ tingimuste esinemist.

Vastustaja on seejuures jõudnud järeldusele, et kuna YY maines on alust kahelda, siis

§ 24lg 1 p 2 alusel lühiajaliseks kokkusaamiseks temaga luba ei anta.

Vangla tugineb asjaolule, et YY on kriminaalkorras karistatud ning 2014 ja 2016 riskihindamise raportitele, millest nähtub, et kaebaja on loonud suhte kolmanda isikuga ning YY avaldab halba mõju. Vaideotsuses kordab vastustaja varasemaid põhjendusi. Vastuses kaebusele selgitab vangla täiendavalt, et vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuivõrd vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Juhul kui vanglal on alust arvata, et kokkusaamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa vangla kokkusaamist lubada. Vastustaja märgib, et vangiregistri andmetel on YY kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021 (vastus kaebuse p-d 21-22 lk 4). 9

§ 6lg 1) – on sisuliselt võimatu.

Olen seisukohal, et isiku maine osas tuleb vanglal otsustus teha võimalikult ajakohase informatsiooni pinnalt. See ei tähenda, et ei oleks võimalik hinnata isiku mainet ajas kulgevalt, kõrvutades omavahel isiku kohta käivat varasemat ja ajakohast infot ning hinnates info usaldusväärsust ja elulist usutavust. Vaidlusaluses asjas on aga vangla oma järeldustes tuginenud infole, mille ajakohasus ei ole teada, kuna see on mitme aasta tagune ja seda kinnitavat uut informatsiooni, mis vastustaja järeldusi kinnitaks, ei ole esitatud. Asja juurde on esitatud ka 2019 riskihindamise ankeet, kuid selles puudub informatsioon, mis võimaldaks teha järeldusi Y maine osas. Varasemad esitatud ankeedid aastate 2012, 2013 ja 2015 ei sisalda samuti seesugust informatsiooni ning ühtlasi on tegu aastatetaguse infoga, mida ei ole ajakohase infoga kõrvutatud.

1. Eelnevast tulenevat tuleb vangla 11.02.2020 otsus 5-11/20/3112-2 tühistada osas, milles ei võimaldatud kaebajal kohtuda YY ning kohustada vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust. Tühistada tuleb ka Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/24-2, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
2. Selgitan siinkohal, et otsuse tühistamine ei anna kaebajale automaatselt õigust lühiajaliseks kokkusaamiseks ja kohus ei saa vanglat selleks kohustada. Kaebaja taotluse lahendamisel tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille puhul vanglal tuleb võtta arvesse võimalikult ajakohast informatsiooni kõrvutades seda muu vanglal olemasoleva varasema informatsiooniga. Vajadusel tuleb vanglal endal koguda täiendavat informatsiooni ja täita taotluse lahendamisel uurimiskohustust. Kokkuvõte ja menetluskulud
3. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § lg 2). Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust. 10