Obsah (6)

§ 209§ 657§ 652§ 163§ 177§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-118588 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2021, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sido

§ 209

lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Ringkonnakohus lubab Julianus Inkasso OÜ-l astuda menetlusse Aktsiaseltsi Lowell Eesti üldõigusjärglasena. 5 21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada põhivõla ja viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus jätab tühistatud osas hagi rahuldamata. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (

§ 657lg 1 p 2).

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid laenuandja ja kostja 23.11.2015 laenu- ja tagatisomandamise lepingu, mille kohaselt sai kostja laenu 3855,60 eurot, millest 3780 eurot kanti üle Markotoni OÜ-le. Intressi määraks oli 37,80 % aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli
2. november
3. Vaidlus puudub, et laenuandja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 11.07.
4. Maakohus tuvastas, et laenuandja on loovutanud vaidlusalusest lepingust tuleneva nõude Aktsiaseltsile Lowell Eesti.
5. Kostja leiab, et tema ja laenuandja vahel sõlmitud leping on TsÜS § 86 alusel tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluses esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks väita, et tehing on TsÜS § 86 alusel tühine.
6. Samuti on kostja seisukohal, et laenuandja rikkus lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma küsimus, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on viidanud VÕS § 4034 lõikele 7, mille kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude tasude maksmise kohustuse äralangemine. Maakohus on märkinud, et kostja viidatud tagajärg ei saa antud juhul rakenduda, kuna sama paragrahvi sama lõike järgi seda tagajärge ei kohaldata, kui kostja on esitanud laenuandjale valeandmeid. Kolleegium on seisukohal, et nii kostja kui maakohtu viited VÕS § 4034 lõikele 7 on põhjendamatud, kuna see paragrahv ei kehtinud lepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus osundab, et Riigikohus on 27.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (p 25) selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole käesolevas asjas tuginenud sellele, et tal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu laenuandja vastu nõue, mille ta tasaarvestab. Kuna kostja ei ole sellele tuginenud, siis puudub vajadus ka hinnata, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud, et lepingu ülesütlemise seisuga oli tal tasumata põhivõlg 3778,22 eurot. Seonduvalt intressiga leidis kostja, et hagejal on VÕS § 4034 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda seaduses sätestatud intressi. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei ole põhjendatud. Seda, et lepingujärgse intressivõla suuruseks oli lepingu ülesütlemise seisuga 306,05 eurot, ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ka muudele kuludele on kostja apellatsioonkaebuses vastu vaielnud üksnes viitega VÕS § 4034 lõikele
8. Kuna kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei ole põhjendatud ning muid sisulisi vastuväiteid ei kostja apellatsioonkaebuses puksiiriteenuse (124,01 eurot), võtmete valmistamise kulu (200 eurot) ja sissenõudmiskulu (35 eurot) osas esitanud, siis puudub ringkonnakohtul alus nende kulude osas maakohtu otsust muuta. 6
9. Laenulepingu eritingimuste p 12 kohaselt oli lepingu tagatiseks sõiduk Mercedes-Benz VITO 109 CDI (reg. nr. 667TGE), mille omand kuulub eritingimuste p 11 järgi üleandmisele laenuandjale. Tagatislepingu p 1.2 järgi läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle laenuandjale tagatislepingu allkirjastamisega, kui tagatise omandiõigus kuulub tagatislepingu allkirjastamisel laenusaajale. Kui tagatise omandiõigus ei kuulu tagatislepingu allkirjastamisel laenusaajale, läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle laenuandjale vahetult pärast seda, kui laenusaaja saab tagatise omandiõiguse. Tagatislepingu p 1.4 sätestab, et olenemata tagatise omandi üleminekust jääb tagatise otsene valdus ka pärast tagatislepingu allkirjastamist laenusaajale. Tagatislepingu p 2.1 järgi on tagatisega tagatud kõik laenu- ja tagatislepingust tulenevad laenuandja nõuded laenusaaja vastu.
10. Tagatislepingu p 1.5 sätestab, et kõigi võimalike laenusaaja kohustuste täielikul nõuetekohasel täitmisel kohustub laenuandja tagatise omandi laenusaajale tagastama. Tagatislepingu p 6.1 kohaselt, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus võtta ning laenusaajal kohustus anda viivitamatult tagatise otsene valdus üle laenuandjale. Vastavalt tagatislepingu p-le 6.6, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus tagatis laenusaaja tagatisega tagatud rahaliste kohustuste katteks realiseerida. Tagatislepingu p 6.7 sätestab, et tagatise realiseerimisel selle kolmandale isikule võõrandamise teel on laenuandjal õigus valida, millisel viisil ta tagatise võõrandab. Muu hulgas võib laenuandja võõrandada tagatise, avaldades müügikuulutuse tagatisega sama liiki asjade müügiks tagavpäraselt kasutatavas portaalis. Müügikuulutuse avaldamisega võõrandamise korral määrab tagatise müügihinna laenuandja. Tagatise müügihinna määramisega seotud kulud kannab laenusaaja. Juhul, kui laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku aja jooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt asjaoludele mõistlikuks. Tagatislepingu p 6.8 kohaselt, kui laenuandja tagatise selle realiseerimiseks võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind.
11. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt sai laenuandja pärast laenulepingu ülesütlemist sõiduki enda valdusesse 27.07.
12. Oksjonitulemuse väljatrüki kohaselt müüdi sõiduk 22.09.2016 www.auto24.ee internetikeskkonnas enampakkumisel 1840 euro (käibemaksuta) eest, kusjuures sõiduki alghind oli enampakkumisel 1 eurot.
13. Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga. Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas laenu tagatiseks kostjalt sõiduki, mille omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist kostjale tagasi andma. Seda, et tegemist on nn sale and lease back tüüpi lepinguga kinnitab ka asjaolu, et lepingus sisalduvas maksegraafikus on kostja poolset igakuist põhiosamakset nimetatud sõiduki väljaostumakseks. Eeltoodust tulenevalt saab vaidlusalusele laenu- ja tagatisomandamise lepingule kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid.
14. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist 7 lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Riigikohus märkis 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 (p 17), et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus selgitas, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (p 18).
15. Ringkonnakohus märgib, et tagatislepingu p 6.7 kohaselt ei saa laenusaaja mõjutada müügiprotsessi ning kaasa rääkida tagatise müügihinna määramises. Tagatislepingu p 6.8 järgi loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind, sõltumata sellest, millise hinnaga tagatis võõrandatakse. Kolleegiumi arvates on tagatislepingu p 6.8 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. See võimaldab oluliselt kahjustada teise lepingupoole huvisid, kuna sõiduki (tagatise) väärtuseks loetakse selle võõrandamisest saadud summa, sõltumata sellest, millise hinnaga see võõrandati ja milline oli võõrandamisprotsess. Sellega jääb laenusaaja vastu esitatava nõude suurus sisuliselt üksnes laenuandja otsustada. Kuna nn sale and lease back tüüpi lepingule saab kohaldada liisingulepingu kohta käivaid sätteid, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3, mis sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tuleneb, et hageja nõude suuruse määramisel tuleb arvestada sõiduki väärtust selle laenuandjale tagastamise hetkel.
16. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Laenu- ja tagatisomandamise lepingust järelduvalt kanti Markotoni OÜ-le sõiduki eest 23.11.2015 üle 3780 eurot. Kuigi kostja väidab, et ta oli eelnevalt teinud sõiduki müüjale sissemakse ja sõiduki hind oli üle 4000 euro, on need kostja väited tõendamata. Seega lähtub kohus sellest, et kostja ostis sõiduki 3780 euro eest. Kostja on menetluses esitanud portaali www.auto24.ee väljavõtte, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki võõrandamise ajal selliste sõidukite keskmine hind 4950 eurot. Ringkonnakohus märgib, et keskmine müügihind ei tähenda, et sarnane oleks ka iga konkreetse sõiduki turuhind. Vaidlusalune sõiduk osteti ca 10 kuud enne enampakkumist oluliselt odavamalt ning puudub alus eeldada, et see osteti odavamalt kui oli selle konkreetse sõiduki turuhind sõiduki ostmise ajal. Lisaks nähtub portaali www.auto24.ee väljavõttest, et viiest tehingust kahe puhul jäi sõiduki hind alla 4000 euro (neist ühe puhul oli hind 3650 eurot). Samuti ei ole põhjendatud lähtuda enampakkumise hinnast summas 1840 eurot, kuna tsiviilasjas ei ole esitatud asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et sõiduki väärtus võis 10 kuuga väheneda üle kahe korra. Arvestades, et vaidlusalune sõiduk oli kostja kasutuses ca 8 kuud, peab kolleegium mõistlikuks vähendada sõiduki hinda 500 euro võrra ning lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel 3280 eurot (3780 – 500).
17. Seega tuleb hageja põhinõudest 3778,22 eurot arvata maha sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel summas 3280 eurot, mille tulemusel jääb hageja põhinõude suuruseks 8 498,22 eurot. Täiendavalt kuulub kostjalt väljamõistmisele intress 306,05 eurot, puksiiriteenuse kulu 124,01 eurot, autovõtmete valmistamise kulu 200 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot.
18. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.07.2016 kuni 27.07.2016 (sõiduki tagastamiseni) põhivõla summalt 3778,22 eurot summas 13,21 eurot ning alates 28.07.2016 kuni 18.09.2019 põhivõla summalt 498,22 eurot summas 125,31 eurot, kokku 138,52 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt summas 498,22 eurot alates 19.09.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja on palunud viivist vähendada. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist maakohtus. Kostja ei saa viivise vähendamist esmakordselt taotleda ringkonnakohtus. Lisaks, arvestades, et viivist nõutakse seaduses sätestatud suuruses, ei ole selle vähendamiseks ka sisulist alust.
19. Kostja on 07.02.2020 ringkonnkohtule esitanud Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavalduse ja kostjaga seotud täitemenetluste nimekirja. Hageja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavaldus tuleb jätta vastu võtmata, kuna kostja ei ole põhjendanud, mis takistas tal seda maakohtule esitamast (

§ 652lg 4).

Kuna tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Kostjaga seotud täitemenetluste nimekirja võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde, kuna see tõend esitati muuhulgas seoses menetlusabi taotlusega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 36. Lähtudes hagi rahuldamise ulatusest tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 58 % ulatuses hageja kanda ja 42 % ulatuses kostja kanda (

§ 163lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (

§ 177lg 2).

Tallinna Ringkonnakohus vabastas 12.05.2020 määrusega kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot. Kuna maakohus peab määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis jääb menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmise küsimus samuti maakohtu lahendada (

§ 179, § 190).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 9