Obsah (7)

§ 232§ 438§ 442§ 653§ 163§ 147§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-17

§ 232

,

§ 438

ja

§ 442lõiget 8.

Maakohus ei viita konkreetsetele kostja esitatud tõenditele või konkreetse tunnistaja ütlusele, millest oleks võimalik jõuda järeldusele, et kostja on 01.08.2016 sõlmitud müügilepingust tuleneva kohustuse täitnud ning kõik osamaksed tasunud. Tunnistaja D.D. ütlustega ei saa tõenda raha sularaha üleandmist, kuna D.D. ütluste kohaselt ei viibinud ta raha üleandmise juures, ei näinud ise raha üleandmist ning kuulis sellest teistelt isikult. Tunnistaja B.B. ütlused ei ole asjakohased, kuna need ei käsitle vaidlusalust rahasummat. Hageja menetluskulud asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus olid kokku 815 eurot (õigusabikulu 540 eurot ja riigilõiv 275 eurot). Hageja menetluskulud maakohtus asja teistkordselt läbivaatamisel olid kokku 1300 eurot (õigusabikulu 850 eurot ja riigilõiv 450 eurot). Hageja menetluskulud asja esimesel läbivaatamisel ringkonnakohtus olid 640 eurot (apellatsioonkaebuse koostamine 240 eurot ja riigilõiv 400 eurot). Hageja menetluskulud teisel apellatsioonimenetlusel on 675 eurot (apellatsioonkaebuse koostamine 400 eurot ja riigilõiv 275 eurot).

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt välja 2256,16 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks 2256,16 eurot. Apellatsioonkaebuses taotles hageja maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamist. Hageja ei ole menetluse kestel nõuet muutnud, vähendanud ega esmasest asjade tagastamise nõudest loobunud. Ringkonnakohus jätab hageja asjade tagastamise nõude rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 4
3. Hageja esmane nõue on kohustada kostjat hagejale tagastama müügilepingu esemeks olnud 59 asja, alternatiivselt nõuab hageja müügilepingu täitmist ja tasumata müügisumma väljamõistmist. Asja materjalide kohaselt tugines hageja esmases nõudes taganemisele, kuid märkis, et müüja ütles lepingu 20.04.2017 üles. Müügileping ei olnud kestvusleping, mistõttu VÕS § 196 järgi ei saanud lepingut erakorraliselt üles öelda. Ülesütlemisavaldust saab hinnata VÕS § 188 alusel kui taganemisavaldust. Taganemise aluseks oli asjaolu, et kostja jättis tasumata 1186 eurot. Ringkonnakohus leiab, et müüjal puudus VÕS § 116 lg 1 alusel õigus lepingust taganeda, kuna kostja rikkumine ei olnud oluline. Kehtivaks taganemiseks pidi müüja andma kostjale täiendava tähtaja rahalise kohustuse täitmiseks. Täiendavalt tuleb märkida, et kui taganemiseks oleks alus olnud, siis tuleks hinnata taganemise lubamatust VÕS § 118 alusel. Kuna taganemine ei ole kehtiv, siis ringkonnakohus ei hinda taganemise lubamatust. Hageja esmane nõue esemete tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata.
4. Hageja alternatiivne nõue oli lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmine. OÜ Hrustek (müüja) ja kostja sõlmisid 01.08.2016 kirjaliku müügilepingu. Lepingu kohaselt pidi kostja (ostja) tasuma müügieseme hinna summas 4 686 eurot osamaksetega. Lepingu p-i 5.1.
5. järgi pidi ostja tasuma 1500 eurot juulis 2016 pärast lepingu sõlmimist. Müügilepingu p 5.1.
6. kohaselt toimub lepingu p-s 5.1.
7. nimetatud esimese osamakse ning perioodiliste maksete teostamine sularahas, mille kohta väljastab müüja (OÜ Hrustek) ostjale (kostjale) kinnituse makse teostamise kohta (ringkonnakohus juhtis poolte tähelepanu sellele, et nimetatud säte puudub müügilepingu tõlkes (tl 39–40). Kostja ei esitanud kohtule ühtegi OÜ Hrustek kinnitust maksete teostamise kohta. Hageja esitas kassa sissetuleku orderi nr 2 kostja poolt 2000 euro tasumise kohta (tl 49–50). Samuti kinnitas hageja, et kostja tasus
8. septembril 2016 nõude katteks 1500 eurot.
9. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingus kokkulepitud suuruses ja tähtaegadel kostja osamakseid ei teinud, ega ka selle üle, et müüja maksete tegemise kohta kinnitusi ei väljastanud. Samas hageja ei vaidlusta seda, et kostja on lepingu täitmiseks tasunud 3500 eurot.
10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on enne lepingu sõlmimist OÜ-le Hrustek ostuhinna osa summas 1500 eurot tasunud või mitte. Kostjal lasus tõendamiskoormis tõendamaks, et ta on lepingu täitnud ning hageja nõuab tasumata makset alusetult. Kostja esitas asjaolu kohta, et ta tasus esimese osamakse enne lepingu allkirjastamist juulis 2016, kaks isikulist tõendit: oma venna B.B. ja elukaaslase D.D. ülekuulamisel antud ütlused. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste alusel, et kostja on lepingust tuleneva kohustuse täies ulatuses täitnud ja jättis hagi rahuldamata. Hageja vaidlustas otsuse, märkides, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi ebaõigesti.

§ 653

kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.

1. Ringkonnakohus leiab, et kuna tunnistajate ütlused on protokollitud, pooled protokollis paranduste tegemist ei ole taotlenud, siis ei ole vajalik tunnistajate ütluste ümberhindamiseks nende uus vahetu ülekuulamine, vaid ringkonnakohus kujundab oma seisukoha maakohtu istungiprotokolli kantud ütluste alusel. 13.
2. Maakohtu 21.11.2019 istungil selgitas tunnistaja D.D., et Arkadil (kostja) on X autoteenindus, kus tegeletakse autoremondiga. Tunnistaja ütluste kohaselt alguses renditi 5 seadmeid, kuid siis osteti välja. Seadmete väljaostmiseks võttis tunnistaja D.D. krediiti kolmel korral. Esimest korda 1500 eurot, seejärel 2000 eurot ja 2016 detsembris 1500 eurot. Esimene summa 1500 eurot anti üle suvel. D.D. ütluste kohaselt võttis tema raha välja, koos sõideti ja anti raha üle. Tunnistaja palus kostjat, et raha tasutaks pangakonto kaudu, kuid kuna C.C. kontod olid arestitud, siis ta oli vastu. Kõik maksed toimusid sularahas. Tunnistaja ei mäletanud täpselt, kuid arvas, et dokumente raha andmise eest ei antud. Tunnistaja väitel usaldasid nad C.C.d (II kd lk 170). 13.
3. Hageja C.C. vande all antud ütluse kohaselt anti seadmed kostjale üle 2016 juuni lõpus ja samal ajal anti ka leping, kuid leping allkirjastati
4. augustil
5. Lepingu sõlmimisel 1500 eurot ei tasutud, esimene makse summas 1500 eurot tehti septembris 2016 (II kd lk 169). 13.
6. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt sõitis ta koos C.C.ga
7. augustil 2016 garaaži juurde. Alguses ootas tunnistaja autos, seejärel läks garaaži sisse, sooviga Arkadit (kostja) tervitada, kuid C.C. ja A. Potšijenkov olid laua juures, arutasid midagi, laual oli paberid ja tunnistaja kuulis midagi lepingu kohta. Jutt oli sellest, et on vaja allkirja panna ja siis üle anda kõik need seadmed. Tunnistaja seletuse kohaselt sai ta vestlusest aru, et Arkadil raha ei ole, kuid ta lubas raha maksta ühe kuu möödumisel (II kd lk 167). 13.
8. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt ta teab, et Arkadi ostis seadmed C.C.lt, algul maksis pärandina saadud rahast 4000 eurot ja 2016 detsembris
9. Tunnistaja teadis täpsemalt 1500 euro tasumisest detsembris. Tunnistaja seletuse kohaselt viibis ta töökohal kui Arkadi helistas ja teatas, et C.C. tuleb raha järele ja tuleb üle anda raha seadmete eest.
10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, et kostja tõendas sularahas 1500 euro tasumist enne lepingu allkirjastamist. Ringkonnakohus märgib, et müüja ja ostja leppisid kirjalikus lepingus kokku, et müüja annab kirjaliku kinnituse raha saamise kohta. Kirjalikke kinnitusi maksete kohta ei ole, kuid osamaksete tasumise kohta septembris ja detsembris on dokumentaalsed tõendid. Ühel juhul maksekorraldus ja teisel juhul kassa sissetuleku order. Kostja väitel andis ta müüjale kolmel korral sularaha. Kostja ei ole selgitanud, miks ta esimese makse kohta hageja kinnitust ei võtnud. Tunnistaja D.D. väitel usaldati raha saajat, samas teiste maksekordade osas on kirjalikud dokumendid. Tunnistaja D.D. seletus 2016 suvel 1500 euro üleandmise kohta on üldsõnaline. Tunnistaja kinnitas, et tema võttis krediiti ja koos kostjaga sõideti raha üle andma. Kes, kellele, mis kuupäeval ja kus kohas raha üle andis, see tunnistaja ütlustest ei selgu. Tunnistaja seletusest võib järeldada, et raha andis üle Arkadi (kostja).
11. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja D.D. ütlustega ei saa lugeda tõendatuks kostja poolt müüjale sularaha 1500 euro üleandmist 2016 aasta suvel enne lepingu allkirjastamist. Tunnistaja ütlused on ebakonkreetsed raha üleandmise asjaolude suhtes, tunnistaja väide, et raha anti üle C.C.le on vastuolus viimase vande all antud ütlusega, et raha maksmist väidetud ajal – suvel 2016 – ei toimunud. Hageja C.C. vande all antud ütluse kohaselt enne lepingu sõlmimist ega lepingu sõlmimisel 1500 eurot ei tasutud, esimene makse summas 1500 eurot tehti septembris
12. Tunnistaja B.B. ei andnud ütlusi 2016 toimunud sularaha maksete kohta. Kostja taotles enda vande all ülekuulamist, kuid toimikust ülekuulamist ei nähtu, kohus kuulas vande all üle üksnes hageja seadusliku esindaja. 6
13. Ringkonnakohus märgib, et lepingu p 5.1.
14. järgi võttis kostja kohustuse esimese osamakse 1500 eurot tasuda pärast lepingu sõlmimist juulis
15. Müüja väitel, mida kinnitab hageja vande all antud ütlus, kostja esimest makset ei tasunud. Tunnistaja A.A., kes viibis lepingu sõlmimise juures, sai aru, et Arkadil (kostja) raha ei ole, kuid ta teeb makse kuu jooksul. Hageja vande all antud ütlus ja tunnistaja A.A. seletus koosmõjus asjaoluga, et kostja ei küsinud enne lepingu allkirjastamist tehtud makse kohta müüja kinnitust, samuti ei märkinud lepingut allkirjastades, et ta on esimese osamakse juba tasunud, annavad aluse tuvastada, et kostja ei ole 1500 eurot müüjale tasunud. Kostja ei selgitanud ka kohtule, mis põhjusel ta enda väitel maksis hagejale rohkem kui lepingus kokku lepiti. Lepingu järgi pidi kostja tasuma 4686 eurot, kuid kostja väitel on ta sularaha üle andnud summas 5000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et isik võtab tõendamisriski, kui ta ei küsi täitmiskviitungit. Taunitav on ka vastutulek teisele poolele, kes soovib makseid sularahas, kuna ta kontod on arestitud.
16. Hageja alternatiivnõudes soovib hageja lepingu täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et müüja täitis enne lepingu sõlmimist omapoolse kohustuse ja lepinguesemeks olevad asjad on kostja valduses. Lepingu p 5.1.
17. järgi oli kostja rahalise kohustuse täitmise tähtaeg 2016 detsembri viimane päev. Seega muutus nõue sissenõutavaks
18. jaanuarist
19. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei tasunud tema poolt väidetud 1500 eurot. Hageja nõue 1 186 euro täitmise osas tuleb rahuldada.
20. Hageja nõue välja mõista lepingujärgsete osamaksete tasumisega viivitamise eest viivis kuni lepingu ülesütlemiseni on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja viivise vähendamise taotlust esitanud ei ole, samuti ei ole vaielnud vastu viivise arvestusele. Seega kuulub rahuldamisele hagis esitatud viivise nõue 1070,16 eurot (tl 3, kd I). Kokku tuleb mõista kostjalt välja hageja kasuks seega 2256,16 eurot (1186+1070,16) 19.

§ 163

lg 1 järgi tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna hageja esmane nõue jääb rahuldamata ja rahuldamisele kuulub teisena esitatud alternatiivne nõue. Ringkonnakohus märgib, et esmase nõude rahaline väärtus on ligikaudu poole suurem kui rahuldatud alternatiivne nõue. Hageja esmane nõue oli müügilepingu esemete tagastamine väärtusega 4686 eurot ja alternatiivne nõue tasumata ostuhinna 1186 eurot ja viivise 1070 eurot 16 senti väljamõistmine. Hageja esmase nõude suurus on 4686 eurot ja teise rahalise nõude suurus on 2256,16 eurot. 20. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas valesti hagi hinna üksnes rahaliselt nõudelt ning seda viga kordas ringkonnakohus asja teist korda läbi vaadates. Ringkonnakohus määras esimest korda asja läbi vaadates õigesti hagihinnaks 4686 eurot 14.01.2019 määrusega ning hageja tasus esimest korda apellatsioonkaebust esitades 400 eurot riigilõivu. Teisel korral apellatsioonkaebust esitades tasus hageja taas vähem riigilõivu (summas 275 eurot). Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel vähem tasumise ekslikult tähelepanuta.

§ 147

lg 3 esimese lause kohaselt, kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses.

§ 126lg 1 alusel on hagihinnaks müügiesemete väärtus, s.o 4686 eurot.

7 Tsiviilasjas hagihinnaga 4500 eurot kuni 5000 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 400 eurot. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 250 eurot, seega tasumata on 150 eurot ja praeguses apellatsioonimenetluses tasus hageja riigilõivu 275 eurot, seega tasumata on riigilõivu 125 eurot. Kokku hagejal tasumata riigilõiv summas 275 eurot. Kuna menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, tuleb 275 eurot mõista hagejalt riigi kasuks välja. / allkirjastatud digitaalselt / 8