← Eesti

2-20-3577/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-3577 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek P

§ 108järgi on põhjendatud mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatised alates 1.

jaanuarist

  1. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejate menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulu kokku summas 920 eurot. Kohtu hinnangul oli tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  2. Kostja palub
  3. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja II kasuks välja alates
  4. maist 2020 elatis 75 eurot kuus ning jätta muus osas jätta hagi rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja ringkonnakohtule uued tõendid: tervisekaardi; töövõimetuse hüvitise väljavõtte
  5. a augusti kohta; töövõimetustoetuse väljavõtte
  6. a augusti kohta. Kostja osaline töövõime mõjutab elatise tasumise kohustust. Olemasolevate andmete kohaselt peab kostja alates
  7. juunist 2020 olema haiguslehel 8 kuni 16 nädalat. Seega väheneb järgneva 2 kuni 4 kuu jooksul kostja sissetulek orienteeruvalt 30% ning suure tõenäosusega ootab kostjat seejärel tervislikest põhjustest tulenevalt koondamine. Hagejate vajadused on ülepaisutatud ja ei vasta tegelikkusele. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud hagejate
  8. mai
  9. a menetlusdokumendis kajastatud laste reaalsete vajadustega, mis vastavad läbiviidud uuringus kajastatud mahule. Kohus on põhjendatult lähtunud kostja poolsest vahetust hageja I ülalpidamises osalemisest, kuid eksinud aritmeetikaga. Elatise väljamõistmine alates
  10. jaanuarist 2020 ei ole põhjendatud. Hagejate seadusliku esindaja kasutuses oli kuni
  11. a märtsini kostja ettevõttele kuuluv sõiduk. 5

(10)Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt, mistõttu oleks kohus pidanud jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda.
  1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejad esitasid koos vastusega ringkonnakohtule uue tõendi – perearsti õiendi. Kostja tegelik majanduslik olukord ei ole teada. Kostja käis täiskohaga tööl X. Kostja kasvatab loomi, tal on ettevõte. Kostja ei ole tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et laste vajadused on seaduses sätestatud määrast väiksemad. Maakohus ei ole eksinud aritmeetikaga hageja I elatise suuruse arvutamisel. Elatise väljamõistmine alates
  2. jaanuarist 2020 on põhjendatud. Auto võttis kostja hagejate emalt ära kohe pärast seda, kui hagejate ema hakkas jaanuari alguses kostjalt laste ülalpidamiseks elatist küsima. Laste ema töötas alates
  3. a veebruarikuust kahel töökohal. Tööpinge tõttu haigestus ka hagejate ema ning tema töötasu vähenes. Laste ema on töövõimetu alates X.
  4. Ringkonnakohus rahuldas
  5. septembri
  6. a määrusega kostja ja hagejate taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud uued tõendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu määratud menetluskulude jaotuse ning sellest tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas on maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise ning hageja II kasuks elatise 75 eurot ületavas osas, samuti palub kostja otsuse tühistada tagasiulatuva elatise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas.
  9. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja poolt esitatud uue tõendi osas. Kostja esitas
  10. oktoobril 2020 ringkonnakohtule Eesti Töötukassa
  11. oktoobri 2020 otsuse nr X. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike p-d 2 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust mh juhul, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 6
(10)püsivalt vähenenud töövõime kohta asjas juba piisavalt tõendeid esitatud (I kd, tl-d 37–39; II kd, tl 15). Kostja põhjendustest lähtudes nähtub
  1. oktoobril 2020 esitatud tõendist, et kostja on jätkuvalt püsivalt vähenenud töövõimega. Tema tervislik seisund ei ole muutnud ning tõenäoliselt lähitulevikus ka ei muutu. Tõendi vastuvõtmisest tuleb eelmärgitut arvestades keelduda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
  2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, kuid jättis menetluskulud (sh hagejate menetluskulud) TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda. Kohus on märkis, et rahuldas hagi suuremas ulatuses (hageja I osas ligi 66% ja hageja II osas ligi 90% ulatuses) ning kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealised lapsed esitasid õigustatult nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis oleks äärmiselt ebaõiglane jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud laste kanda. Lastel ei ole enamasti ka muud sissetulekut kui nende kasuks väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks neil menetluskulud tasuda üldjuhul elatisena väljamõistetud rahast. Selline olukord polnud kohtu arvates kooskõlas elatise maksmise eesmärkide ega mõttega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetluskulude jaotamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et TsMS § 162 lg 1 hagi osalise rahuldamise puhul ei rakendu. Menetluskulude jaotamisel saab praegusel juhul küll arvestada sellega, et tegu on alaealiste laste poolt ülalpidamise andmiseks kohustatud isiku vastu esitatud nõudega elatise saamiseks. Siiski ei saa äärmise ebaõiglusega põhjendada hagejate menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist. Ka TsMS § 162 lg 4 võimaldab jätta poolte kulud üksnes nende endi kanda (ning vastaspoolelt välja mõistmata). Ringkonnakohus leiab, et seoses esitatud elatisenõude osalise rahuldamisega on põhjendatud jätta poolte menetluskulud TsMS § 163 lg-s 1 märgitud kolmanda alternatiivi kohaselt poolte endi kanda. Hagejate menetluskulude osaline kostja kanda jätmine ei pruugi olla käesolevas asjas kokkuvõttes laste (hagejate) huvides, kui hagejate menetluskulude kandmise kohustuse tõttu ei suudaks kostja tasuda otsusega välja mõistetud igakuist elatist.
  3. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  4. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et praegusel juhul esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, sest kostjal on osaline töövõime ning alates
  5. juunist 2020 on kostja haiguslehel 8–16 nädalat, mis toob kaasa tema töötasu vähenemise. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud,

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. 7

(10)Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. (vt nr Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (vt nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 14). Ringkonnakohus märgib,

§ 102

lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Sellisesse otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja osaline töövõime on käesoleval juhul mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja on esitanud maakohtu menetluses Eesti Töötukassa

  1. oktoobri
  2. a otsuse nr X, mille kohaselt on kostjal osaline töövõime kestusega kuni X. Eelnimetatud otsuse kohaselt on kostjal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas. Vaatamata kostja osalisele töövõimele, töötab kostja X. Maakohus tuvastas, et kostja töötasu suurus on ca X eurot (neto), samuti saab kostja töövõimetustoetust keskmiselt X eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isegi osalise töövõime puhul hinnata vanema võimekust tööd teha lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tõendatud, et kostja osaline töövõime takistab tal tööd teha ning sissetulekut teenida. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja oletus, et osalise töövõime tõttu võib ta kaotada töö või on sunnitud töölt lahkuma, ei ole aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära. 11.
  3. Ringkonnakohus leiab, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära ei ole mõjuvaks põhjuseks ka see, et kostjal oli
  4. juunil 2020 operatsioon ning kostja pidi sellega seoses viibima haiguslehel 8–16 nädalat. Ringkonnakohus möönab, et haiguslehel viibimine toob kaasa sissetuleku vähenemise, kuid eelduslikult on selline olukord ajutine. Elatist maksma kohustatud isiku aeg-ajalt esinev ajutine töövõimetus ei ole aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja väide, et suure tõenäosusega ootab teda tervislikest põhjustest tulenevalt koondamine, ei ole tõendatud. 11.
  5. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et laste vajadused on seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja väitel on laste igakuised kulud ülepaisutatud ning tehtud uuringu kohaselt ei kulu lastel ülalpidamiseks seadusest tulenev miinimummäär. Maakohus hindas laste igakuiseid kulusid põhjalikult ja leidis, et kulud ei ole ülemäärased ega ebamõistlikud. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda maakohtu poolt tuvastatud asjaoludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus laste kulude hindamisel diskretsioonipiire ületanud. 8

(10)Arvestades seda, et maakohus leidis, et laste vajadused kuus on seaduses sätestatud miinimummääras, ei saa ringkonnakohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes kostja poolt viidatud uuringule tuginedes. Seadusandjal on võimalik kaaluda miinimumelatise vähendamist või uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, kuid seni peab kohus eelkõige lähtuma seaduses sätestatud miinimumelatise suurusest ja lähtudes sellest saab kohus elatise suurust kas vähendada PKS §-s 102 sätestatud alusel või suurendada elatist lapse tõendatud vajadustest tulenevalt. Praegusel juhul saanuks kohus elatist vähendada alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära PKS § 102 alusel või juhul, kui lapse isa toob välja asjaolud ja tõendab, et lapse igakuised reaalsed kulud on miinimumist väiksemad. Kostja ei ole vastavaid asjaolusid välja toonud ega tõendanud. 11.
  1. Kostja väide, et maakohus on hageja I elatise kindlaksmääramisel eksinud aritmeetikaga, ei ole õige. Maakohus leidis, et hageja I vajadused on kuus kokku 584 eurot ehk ühe vanema panus hageja I ülalpidamisse on 292 eurot kuus, millest on maha arvestatud hageja I ema kontole laekuv peretoetus summas 30 eurot (peretoetus kokku on 60 eurot, mis tuleb jagada kahe vanema vahel). Järelikult jääb kostja panuseks hageja I ülalpidamisse 262 eurot (292 – 30). Samuti leidis maakohus, et hageja I viibis kostja juures 8 päeva kuus, mil kostja annab hagejale I vahetut ülalpidamist. Kostja ei ole nimetatut vaidlustanud. Järelikult annab kostja hagejale I vahetult ülalpidamist arvestuslikult ca 70 eurot kuus (262÷30×8). Maakohus on õigesti leidnud, et kostja peab hagejale I tasuma elatist 192 eurot kuus (262 – 70). 11.
  2. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt alates
  3. jaanuarist 2020 (hagi esitati
  4. märtsil 2020) ei ole põhjendatud, kuna
  5. a märtsini kasutas hagejate ema kostja äriühingule kuuluvat sõidukit ning nii hageja I kui ka hagejate ema viibisid arvestatava aja kostja elukohas. Ringkonnakohus ei nõustu kostja selle seisukohaga. Kostja ei ole tõendanud, et tema ja hagejate ema vahel oli kokkulepe PKS § 100 lg 3 tähenduses selle kohta, et kostja annab hagejatele ülalpidamist mitte rahas (PKS § 100 lg 1), vaid sellega, et hagejate ema ja hagejad saavad sõita kostja poolt nende kasutusse antud sõidukiga. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole alates
  6. oktoobrist 2018 hagejatele elatist tasunud, samuti ei ole tõendatud, et vanemate vahel oleks olnud kokkulepe, et kostja annab hagejatele elatist muul viisil kui rahas. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet (vt Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12;
  9. mai
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19 ja 20). Maakohus on mõistnud kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates
  11. jaanuarist 2020, s.o ca 2 kuu eest tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tagasiulatuva elatise väljamõistmine sellises ulatuses kostjale ebamõistlikult koormav ega aseta kostjat äärmiselt raskesse olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid, miks tuleks tagasiulatuv elatis jätta nimetatud ulatuses välja mõistmata. 11.
  12. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise 192 eurot ja hageja II kasuks välja elatise muutuva suurusena. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul elatise 9
(10)määramisel muutuva suurusena ja selle sidumisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääraga ulatuslik kaalutlusruum. Nagu eespool märgitud, saab kõrgema astme kohus kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust käesolevas asjas maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning enda järeldusi vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 442 lg 8) põhjendatud. 12. Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.