← Eesti

1-19-7207/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. märts 2021 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-7207 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik Kriminaalasi Nikolai Romanov süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. jaanuari 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Nikolai Romanov, isikukood: 35304125722, elukoht: XXX, pensionär; tõkend puudub, kahtlustatavana kinni peetud 15.-17.12.
  3. Varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Otto Preem RESOLUTSIOON:
  4. Tartu Maakohtu
  5. jaanuari 2021 otsus Nikolai Romanovi süüasjas jätta muutmata.
  6. Prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Nikolai Romanovit süüdistatakse kokkuvõtvalt selles, et tema, ööl vastu 14.12.2017.a enda elukohas XXX asuvas korteris ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud tüli käigus ründas G.B. it ning peksis teda rusikate ja jalgadega näkku, kaelapiirkonda, pähe ja kehasse ning trampis tema rindkerel, millega ta põhjustas G.B. il arvukaid vigastusi. Nende tüsistusena tekkis G.B. il äge verejooks rinna– ja kõhuõõnde, vere aspiratsioon hingamisteedesse ning äge südamevereringepuudulikkus, mis põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse ja G.B. i surma ööl vastu 14.12.2017.a. ajavahemikul umbes kella 02 ja kella 04 vahel samas korteris. Kirjeldatud järjekindla ja mitmetest ohvri elu ohustavatest tegudest koosneva vägivalla tahtliku kasutamisega pani Nikolai Romanov toime G.B. i tapmise ehk KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  8. Tartu Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega mõisteti N. Romanov talle esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Menetluskulud jäeti riigi kanda ning lahendati ka asitõenditega seotud küsimused.
  11. Maakohus uuris sündmuskoha esmasest vaatlusprotokolli, milles kirjeldatakse 14.12.2017, XXX korteris leitud surnukeha ja selle asukohta, surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nr. 17ELÕS0029/348 nähtuvat, samuti surnu kohtuarstliku täiendekspertiisiaktis nr 18E-LÕT0002 esitatud ekspertarvamust. Nende alusel leidis maakohtu arvates tuvastamist, et G.B. i surm saabus süüdistuses kirjeldatud vigastuste tüsistuse tulemusel tekkinud tervisekahjustuse tõttu 14.12.2017 orienteeruvalt kell 02.00-04.
  13. Järgnevalt tuli maakohtul tuvastada, kas kannatanule tekitas surmavad vigastused süüdistuses kirjeldatud asjaoludel süüdistatav.
  14. Maakohus kuulas kohtuistungil üle lisaks süüdistatavale üle kannatanud L.L. gi ja A.M. ning tunnistajad I.P. (endine S. ) ja I.E. . Kuuldu pinnalt sedastas maakohus, et G.B. i vigastuste tekkimise asjaolude kohta keegi üle kuulatud isikutest teavet ei andnud.
  15. G.B. i elukaaslase A.M. ütluste kohaselt kolis kannatanu aeg-ajalt süüdistatava juurde, kuna ta armastas juua ja N. Romanov võttis kõik vastu. Seal olid joomingud ja kaklused ööpäevad läbi. Naabrid helistasid ja kaebasid, et oleks vaja kord majja lüüa. Ka süüdistatav kinnitas asjaolu, et kannatanu elas aeg-ajalt tema juures. A.M. sõnul tundis G.B. N. Romanovit mitmed aastad, käis sinna tihti viimase 2-3 aasta jooksul. Viimati rääkis ta G.B. iga 13.12.2017 kell 9 õhtul, mil G.B. ütles elukaaslasele, et tal on väga halb olla. Elukaaslane soovitas pikali minna, puhata. Halb oli jalgade tõttu, mis olevat üles öelnud ja G.B. ei saa käia.
  16. Mingit olulist teavet süüdistatava korteris 13.12.2017 õhtul vastu 14.12.2017 juhtunu kohta ei saanud ka teiste isikute ütlustest.
  17. Tunnistaja I.E. i ütlused hindas maakohus ebausaldusväärseteks neis esinevate arvukate vastuolude tõttu, mistõttu jäeti need tõendikogumist välja. Süüdistatava ütluste kohaselt pidas ta kannatanut enda sõbraks, kellega on koos kasvanud ning teatud perioodidel elaski kannatanu süüdistatava juures. 2017 aasta sügis-talvel elas kannatanu taas süüdistatava juures. Ka tunnistaja I.P. elas sel perioodil tema juures, kuid täpselt ta ei mäleta. Hiljem märkis süüdistatav, et iga päev tunnistaja I.P. siiski korteris ei olnud ning aegajalt käis ta ära. Kas kõrvalised isikud käisid tema korteris detsembris 2017 alkoholi tarvitamas, N. Romanov samuti ei mäletanud. Samuti ei suutnud süüdistatav öelda, kes viibisid tema 2 korteris 13.12.2017 õhtul. Võis olla kannatanule lisaks ka I.P. . Seda, millal keegi magama läks, ta ei mäletanud. Samas süüdistatav väitis korduvalt, et järgmisel päeval kui I.P. tuli, ei lasknud ta tunnistajat sisse, öeldes, et tal on laip. Tunnistaja I.P. sõnul oli ta tõepoolest üks päev enne kannatanu surma antud korteris umbes 40 minutit. Kannatanu oli läbi pekstud. Tunnistaja läks diivani juurde, kus kannatanu lamas, pea oli läbi pekstud. Vaevalt tõusis, et pits võtta ning siis hoidis rinnakust kinni. Näos oli näha ninast tulnud kuivanud verd, samuti oli verd paremal näopiirkonnas. N. Romanovi sõnul olevat G.B. tulnud korterisse juba läbipekstuna. Et kannatanul olid eelneval päeval/õhtul, s.o. 13.12.2017 kuupäeval juba vigastused, mäletas ka süüdistatav. Maakohtu hinnangul ei välista sellist võimalust ekspertiisiakt nr 17E-LÕS0029/348, mille kohaselt võisid osad peapiirkonna vigastused olla tekkinud ka 13.12.2017 päeval enne ülejäänud vigastusi, mis kogumis tõid kaasa kannatanu surma. Süüdistatav selgitas, et sai teada kannatanu surmast seeläbi, et G.B. lebas tema jalgade juures voodi peal ning kõnetamisel ei teinud sellest välja. Süüdistatav läks naabrinaise juurde ning ütles, et kannatanuga ei ole vist kõik korras. Millistel asjaoludel kannatanu, kes tavapäraselt magas samas toas diivanil, sattus süüdistatava voodi jalutsisse, süüdistatav ei teadnud. Häirekeskuse kõneregistri väljavõttelt ning kõnesalvestuselt ilmneb, et 14.12.2017 kell 11.10 on teavitatud Häirekeskust XXX korteris Valga linnas meesterahva surmast. Esialgselt teavitajaks oli meesterahvast naabri palvel teises korteris elav naisterahvas ning hiljem saab sõna ka meesterahvas, kes nimetab end küsimisel Nikolai Romanoviks.
  18. Maakohus järeldas, et tõenäoliselt jäi N. Romanovi poolt kannatanu surnukeha avastamise ja naabrinaise juurde minemise vahele teatav ajavahemik. Nimelt märkis tunnistaja I.P. , et ta läks N. Romanovi korterisse umbes kella 10 paiku ning siis oli kannatanu juba surnud. N. Romanov ütles, et G.B. läks tualetti, aga ta kukkus N. Romanovi voodi peale. Süüdistatav oli tonksanud viimast jalaga, et ta läheks edasi WCsse. Rohkem tunnistaja ei näinud, nägi vaid kannatanu jalgu.
  19. Maakohus järeldas, et tunnistaja räägitud jalaliigutus, mida olevat teinud N. Romanov, ei toonud endaga kaasa kannatanu surmani viinud vigastused.
  20. Kokkuvõttes tõdes maakohus, et isikulised tõendiallikad ei anna teavet sellest, mis toimus ööl vastu 14.12.2017.a XXX korteris ning kas ja kui, siis kes seal peale süüdistatava ning kannatanu viibisid. Üle kuulatud isikute ütlustest ei ilmne, mis asjaoludel ning kes tekitas G.B. ile eluohtlikud vigastused.
  21. Edasi analüüsis maakohud dokumentaalseid tõendeid märkides, et paraku ei ole ka dokumentaalsete tõendite kogumi abil võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kas süüdistuses kirjeldatu leidis aset.
  22. Sõrmejälje ekspertiisi aktis nr 18E-SS0012 analüüsiti sündmuskoha vaatlusel 14.12.2017 Sepa 1 elamu tagakülje äärest maapinnalt kaasa võetud plastikpudelilt leitud jälgi. Kohus tõdes, et DNA ning sõrmejälg pudelil ei tõenda rohkemat kui seda, et süüdistatav ja kannatanu on veepudeliga kokku puutunud. Millal ning millistel asjaoludel, ning kuidas see kuriteosündmusega haakub, ei ole selge.
  23. Proove on võetud ka korteri ja koridori seintelt, diivanilt, voodi otsalt, padjalt ning 3 põrandalt. Maakohtu hinnangul siduda neid konkreetsete isikute tegevuste või käikudega antud korteris oleks oletuslik. Süüdistatav ja kannatanu elasid antud korteris erinevatel perioodidel korduvalt koos, mistõttu on ootuspärane ka nende DNA leidumine elukohas. Arvestades vaatlusprotokollidest nähtuvat, on põhjust järeldada, et selles korteris ei koristatud, mistõttu ei pruugi verejäljed koridoris, korteri seintel või põrandal olla tingimata seotud menetletava kuriteosündmusega. Diivanil asuvalt verekahtlase määrdumisega padjalt tuvastati G.B. i DNA-d. Diivanit kasutas kannatanu. Kõrvutades leidu tunnistaja I.P. ütlustega, mille kohaselt 13.12.2017 kannatanut vigastustega nähes, lamas viimane diivanil, võib antud verejälg olla jäetud varasemate vigastuste saamise järel. Kes varasemalt või hilisemalt kannatanule need vigastused tegi, teavet pole.
  24. Mustalt sulejopelt tuvastati samuti G.B. i DNA-d selle vasaku külje pinna veremäärdumiselt. Teistes proovides tuvastati samuti segaprofiilis mh G.B. i DNA-d, kuid ei tuvastatud kokkulangevust N. Romanoviga. Sellest järeldas maakohus, et tegemist oli jopega, mida kandis kannatanu sagedamini ning millele oli sattunud ka tema verd. Samas ei saa järeldada, et antud jope oli see, mis oli kannatanu pea all 14.12.2017 vaatlusprotokollist nähtuvalt. Ära võeti antud jope hoopis teistkordsel sündmuskoha vaatlusel ning seda mitte suurest toast, kus leiti kannatanu surnukeha, vaid teisest, väiksest toast. Erinevaid musti ülerõivad oli korteris ka mujal. Samuti ei ole kannatanu surnukeha all olnud tumeda jope varruka ääris (varruka äärisel on metallist nööp/trukk) samasugune, kui see sulejope, millelt võeti proove (igasuguste nööpideta).
  25. Ekspertiisiaktist 18E-GE0248 nähtuvalt saadi tumedalt vatijopelt võetud proovis (pakend 6, proov P180025) DNA-analüüsil täisprofiil, mis on kokkulangev G.B. i DNA-profiiliga. Samuti võeti proove antud jope parema käise esiküljel olevalt veremäärdumuselt ning jope sisepinnal olevalt veremäärdumuselt. Ekspertiisiaktist nr 19E-GE0639 nähtuvalt pärines käisel olev bioloogiline materjal muu hulgas N. Romanovilt ja G.B. ilt. Jope sisepinnal olev bioloogiline materjal pärines samuti N. Romanovilt ja G.B. ilt.
  26. Maakohtu hinnangul on näha lähemal vaatlusel, et tegemist on pigem pikemaajalise ja intensiivsema verevoolamise tulemusel tekkinud verelaiguga õlal, mitte pritsmetega, mis oleks omased peksmisele või rindkerel trampimisele nagu seisab süüdistuses. Maakohtu arvates viitab tuvastatud verejälg pigem vere kandumisele (surnu)keha liigutamisel või proovides kannatanuga teda liigutades või raputades kontakti saada, aga ka vatijope paiknemisel verejooksukoha vahetus läheduses. Süüdistatava ütluste kohaselt püüdis ta G.B. it „äratada“ viimase nime öeldes ning kergemalt liigutades, mistõttu ei saa välistada, et selle tegevuse käigus kandus ka veri süüdistatava jopele.
  27. Maakohus järeldas sedagi, et tõenäoliselt süüdistatav ei kandnud paksu vatijopet korteris viibides ning veel enam magades. Pigem pani süüdistatav jope talvisel ajal selga, kuivõrd tal oli korterist väljumise kavatsus. Kuna kannatanul ei olnud seljas ülerõivad, võib arvata, et ka süüdistatav ei pidanud kandma korteris viibides ja magades vatijopet. On ebatõenäoline, et intensiivse peksmise ajal oli süüdistataval seljas vatijope. Kuivõrd aga enda ütluste kohaselt läks ta peale naabrinaise teavitamist politseid juhtunust teavitama, on usutavam, et just selleks pani ta ka jope selga. DNA-analüüside vastused annavad teavet selle kohta, kellele kuuluva bioloogilise materjaliga tegu on, kuid ei anna teavet selle kohta, kui vana see on ehk siis millal on bioloogiline materjal esemele sattunud. Arvestades asjaoluga, et G.B. ei viibinud ööl vastu 14.12.2017 esmakordselt ja lühiajaliselt N. Romanovi korteris, siis pole välistatud, et tema bioloogiline materjal oli 4 erinevate sündmuste käigus erinevatel ajahetkedel esemetele kandunud. Kokkuvõttes tõdes maakohus, et ka DNA-ekspertiisid, ei võimalda teha tõsiseltvõetavaid järeldusi süüdistatava süüdiolekus.
  28. Ka N. Romanovil nähtavate vigastuste puudumine seab kahtluse alla süüdistusaktis toodu, mille kohaselt kasutas N. Romanov kannatanu suhtes ulatuslikku vägivalda rusika ning jalalöökide näol, samuti kannatanu rindkerel trampides. Korduva rusikaga löömise puhul jäävad jäljed ka ründaja kätele näiteks punetuse või paistetusena sõrmenukkidel. Samuti võib vastane sellisele ründele vastu võitlemisel või tõrjumisel tekitada ründajale teatud vigastusi. N. Romanovi kehal puuduvad igasugused viited sellele. Vaatlusprotokolli fotodelt on näha, et 14.12.2020 selle koostamise aja, so umbes 12 tundi peale kannatanu surma, ei ole N. Romanovi kätel, sõrmenukkidel ega näol mingit paistetust, punetust või kriimustusi, mis viitaks, et ta on kellegi suhtes vägivalda kasutanud või osalenud füüsilises konfliktis. Seda ei ilmne ka isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist 15.12.2020, kus on eraldi vigastusi kirjeldatud. Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel on sedastatud vaid puusal u 5cm läbimõõduga ning fotolt nähtuvalt äärmiselt spetsiifilise kujuga lõike- ning muljumishaav.
  29. N. Romanovi joovet ei ole tuvastatud käesolevas menetluses. G.B. i verest leiti 3,48 mg/g etanooli, 0,43 mg/g isopropanooli ja 0,21 mg/g atsetooni. Kuivõrd alkoholi tarvitati ühiselt, pidas maakohus süüdistatava joovet umbes samaväärseks. Maakohus järeldas, et sellises joobes isikul on pea võimatu koordineeritult, end vigastamata ja tasakaalu kaotamata teist inimest intensiivselt peksta. Samuti tuleb arvestada kannatanu ja süüdistatava kasvude erinevust. G.B. oli 178cm pikk ja kaalus 49,6 kg. Nikolai Romanov sellest oluliselt lühem ning väga kõhna kehaehitusega. Maakohtu arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et kõhna kehaehitusega lühike N. Romanov, suutis tekitada arvukaid vigastusi endast 7 aastat nooremale ning suurema kehaehitusega G.B. ile, seejuures endale ühtegi märki jätmata.
  30. Maakohus märkis sedagi, et N. Romanovi varasem elukäik ei viita vägivaldsusele. Tunnistaja I.P. sõnul olid N. Romanovi ja G.B. i suhtes head. Seetõttu pidas kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et varasemalt kriminaalkorras karistamata pensioniealine meesterahvas, kelle vägivaldsusele puuduvad igasugused viited, paneb äkki toime raske kuriteo.
  31. Prokuratuuri versiooni kohaselt ajendas N. Romanovit vägivalda kasutama asjaolu, et G.B. ronis, lausa trügis korteriperemehe voodisse. Kohus ei pidanud seda veenvaks, sest trügimistegevus pole tõendatud. Tegemist on puhtalt oletusliku väitega. Materjalidest ei ilmnenud ka, et N. Romanov oleks eriliselt kaitsev oma magamisaseme suhtes.
  32. Kohus ei pidanud veenvaks sedagi, et kuivõrd N. Romanov ja G.B. olid õhtul korteris kahekesi ning viimane neist oli hommikuks surnud vägivalla tõttu, pidi vägivalla kasutaja olema N. Romanov.
  33. Kohtu arvates ei ole selge, kas keegi veel peale süüdistatava ja kannatanu olid 13.12.2017 vastu 14.12.2017 süüdistatava korteris. Tegemist oli lukustamata korteriga, kuhu oli seega juurdepääs ka kolmandatel isikutel. Seega eksisteeris võimalus, et ajal mil süüdistatav magas, käis kas G.B. korterist väljas või tuli keegi menetluses tuvastamata isik korterisse, kellega võis kannatanul konflikt tekkida.
  34. Maakohtule jäi arusaamatuks, miks ei ole välistamise eesmärgil tunnistajalt I.P. lt võetud proove tuvastamaks võimalikku DNA klappivust või mittekattuvust. Seejuures erinevalt 5 süüdistatavast on tunnistaja näol tegemist isikuga, kes on minevikus olnud vägivaldne, põhjustades sellega teise isiku surma. V.S. , kes samuti materjalidest tulenevalt on süüdistatava korteris korduvalt käinud, aga võeti võrdlusproov.
  35. KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tuleb kriminaalmenetluses kõik kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Maakohtu hinnangul on prokuratuuri esitatud kaudsete tõendite kogum ebapiisav järeldamaks, et N. Romanov pani toime talle etteheidetava kuriteo ning ta tuleb esitatud süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi õigeks mõista. Apellatsioon
  36. Prokuratuur palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada N. Romanov KarS § 113 lg 1 järgi süüdi. Karistada teda vangistusega 9 aastat, millest lugeda kantuks tema kahtlustatavana kinnipeetud aeg 15.-17.12.2017.a. ehk 3 päeva. Kandmata on 8 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Mõista N. Romanovilt välja menetluskulud ja rahuldada kannatanu A.M. tsiviilhagi 200 euro ulatuses. Kohtuotsuse jõustumisel hävitada asitõendid.
  37. Prokuratuur vaidlustab kohtuotsuse selle resolutiivosa järelduste tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele mittevastavuse alusel, sest kohus on tuginenud kohtuotsust põhjendades mitteammendavatele seisukohtadele. Prokuratuuri seisukohalt nähtuvad maakohtu olulised eksimused tõenditekäsitluses.
  38. Kohus ei ole piisavat tähelepanu pööranud käsitletava tapmisjuhtumi n.ö tüübile või spetsiifikale. Antud juhul oli selleks nö joomasuhtevägivald N. Romanovi kodus, kus elas mõnda aega enamvähem püsivalt ja viimase nädala kuni oma surmani püsivalt ohver G.B. . Nendes asjaoludes vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et umbes 2017.a. novembri keskpaigast kuni G.B. i surmani ööl vastu 14.12.2017.a tarvitasid süüdistatav ja kannatanu kõikvõimalike alkoholi sisaldavate jooke. Kedagi kolmandat, neljandat jne nendega koos sel ajal N. Romanovi korteris ei elanud ja püsivalt koos alkoholi N. Romanovi ja G.B. iga ei tarvitanud.
  39. Kohtupraktika kohaselt eluruumis toimepandud tapmiste puhul on reeglina sellesse kaasatud kas tapja või tapetuna korteriomanik. Antud juhtum on kohtu tõendite käsitluse kohaselt hälbinud reegeljuhtumist.
  40. Maakohus pidas arvestataval määral võimalikuks olukorda, kus mitte süüdistatav N. Romanov, vaid keegi seni tuvastamata isik peksis G.B. i surnuks. Prokuröri arvates on selline võimalus kaduvväike ja eluliselt väheusutav. Hüpoteetilise tapja motiiv oleks täiel määral oletuslik, sest miks peaks keegi hiilima öisel ajal sündmuskohale ja hakkama äkki G.B. it peast peksma ja just käte ja jalgadega, mitte mingi esemega. Väheusutav on, et keegi siseneb öisel ajal suure kortermaja trepikotta ja ronib trepist üles kolmandale korrusele, astub sisse suvalisse korterisse ja peksab seal parasjagu kohal olevatest inimestest surnuks mitte N. Romanovi, vaid just G.B. i. Kui tõenäoliseks saab pidada olukorda, et hüpoteetiline võõras ei puutu N. Romanovit ja toimetab seejuures kannatanut pekstes sedavõrd vaikselt, et ei sega vähimalgi määral N. Romanovi und. Hüpoteetilisele võõrale olnuks viha väljavalamise objektiks N. Romanov väiksema kasvu ja kõrgema vanuse tõttu jõukohasem sihtmärk. 6
  41. Lisaks sellele valitses sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt N. Romanovi korteris täielik segadus ja räpasus ning korter oli täis kuhjatud vanu mööbliesemeid. Olustik muudab eriti vähetõenäoliseks kellegi võõra isiku korterisse sisenemise ja G.B. i surnukspeksmise võimaluse. Prokuröri arvates oleksid võõrale peksjale mõjunud ilmselgelt heidutavalt G.B. i käsivartel olevad tätoveeringud.
  42. G.B. il tuvastatud joove oli suur (kohtu hinnangul kooma-eelne ning ületaski rohkem kui 2kordselt kriminaalse joobe piirmäära, lisaks etanoolile seejuures ka surrogaatidest põhjustatud joove). See asjaolu välistab täielikult võimaluse, et kannatanu käis väljas, kus ta võis kellegi tundmatu käest peksa saada ning misjärel suutis ta korterisse tagasi tulla. Kuna pensionide/toetuste maksmise ajast oli mõni aeg möödas, siis on sellegi tõttu vähetõenäoline kellegi võõra ilmumine N. Romanovi korterisse.
  43. Apellandi arvates on usutav, et N. Romanov halva mälu ning äratarvitatud alkoholi tõttu ei mäletanud hommikul G.B. i surnukspeksmisega seotud asjaolusid ja võis tõesti hommikul laipa nähes üllatunud olla.
  44. G.B. i surnukeha leiti N. Romanovi voodist, kuhu G.B. il mingit põhjust pikali visata polnud. Apellant ei välista, et kannatanu lausa trügis süüdistatava voodisse. N. Romanovile kui voodi omanikule oli see kindlasti häiriv asjaolu. Kannatanu tungimine süüdistatava voodisse oligi kannatanu ründamise motiiv. Peksmine läks lõpuks nö „käest ära“.
  45. Kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita, et G.B. oli N. Romanovile n.ö südamesõber. G.B. it ja N. Romanovit ühendas mitte omavaheline suur sõprus, vaid ühine sõprus alkoholi sisaldavate jookide kuritarvitamise vastu. Kellegi kolmanda isiku viibimine sündmuskohal ööl vastu 14.12.2017.a on oletuslik. Uuritud tõendid ei viita ka mingile nö „armukolmnurga“ võimalusele.
  46. G. Bodganovi surnukehal tuvastatud tervisekahjustuste hulk ja raskus viitavad antud juhul ilmselgelt sellele, et tapja tegutses isiklikel motiividel ja on väljendanud viha G.B. i vastu. Puuduvad tõendid, et kellelgi muul isikul oleks mingit sellist vihavaenu või tüli kannatanuga.
  47. Kohus leidis oletuslikult, et kuigi N. Romanovi joovet ei mõõdetud, võib seda pidada umbkaudu samaväärseks G. Bodganovil tuvastatuga. Kohus leidis N. Romanovil seljas olnud vatijopelt G.B. ilt pärit olnud verejälgede tõlgendamisel, et ei saa välistada veri sattumist/kandumist N. Romanovi jopele G.B. i nö „äratamise“ käigus. Edasi märkis kohus, et tõenäoliselt N. Romanov paksu vatijopet korteris ei kandnud ja pigem pani selle selga korterist väljumise kavatsusel. Samuti olevat ebatõenäoline, et intensiivse peksmise ajal oli tal seljas vatijope.
  48. Selgitades N. Romanovi kätel ja kehal vigastuste puudumist oletab apellant, et ju siis N. Romanovil olid lisaks seljas olevale paksule talvejopele käes ka paksud talvekindad. Üldteada olevalt vanemaealised inimesed kannavadki kehasoojuse säilitamiseks paksemaid riideid, mistõttu südatalvel korteris paksu jope kandmine polegi ebaloomulik. Ulatuslikku G.B. i verega määrdumist N. Romanovi vatijopel õla piirkonnas ei saa tõendite kogumi hindamisel alahinnata. G.B. ilt pärinevat verd leiti seejuures mitmest proovist N. Romanovil seljas olnud 7 jopelt, sh ka parema käise esipinnalt.
  49. Apellatsioonis esitatud põhjenduste valguses on olemas piisav tõenduslik baas taotleda jätkuvalt N. Romanovi tapmises süüdimõistmist. Peamisteks tõenditeks on sündmuskoha vaatlusprotokollid fototabelitega, surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktid, asitõendite vaatlusprotokollid ja DNA ekspertiisiaktid, samuti N. Romanovi ütlused. Välise teopildi alusel on tapmistahtlus üheselt tuvastatud, samuti puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, mistõttu tuleb toimepandu kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  50. Apellant vaidlustab maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse, soovides tõendite ümberhindamist, N. Romanovi õigeksmõistmise tühistamist ja tema süüdimõistmist G.B. i tapmises.
  51. Tartu Ringkonnakohus tutvus kogutud tõenditega ning leiab, et prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning leidis oma siseveendumusest lähtuvalt, et N. Romanovit ei saa talle esitatud tapmissüüdistuses süüdi mõista. Maakohtu arvates puuduvad veenvad tõendid selleks, et jaatada N. Romanovi poolt kannatanu G.B. ile süüdistusaktis kirjeldatud ohtrate vigastuste tekitamist, mis tõid kaasa kannatanu surma. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid menetlusõiguslikke minetusi maakohtu poolt, mis oleks toonud endaga kaasa ebaõige kohtuotsuse. Maakohus hindas tõendeid kooskõlas menetlusõigusega, mistõttu sedalaadi etteheiteid ringkonnakohtul ei ole. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, nõustub kohtu põhiseisukohtadega ja vastab apellatsiooni väidetele.
  52. Kriminaalasjas on vaidlusteta tuvastatud, et 14.12.2017.a öösel, N. Romanovi elukohas XXX korteris leiti voodilt G.B. i surnukeha. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 17ELÕS0029/348 kohaselt tuvastati G.B. i surnukehal hulgaliselt kehavigastusi näos, kaelal, peas, rindkeres. Kehatüve- ja kaelapiirkonnas esinevad vigastused koosvõetuna põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, kuna nende tüsistusena kaasnes äge südame vereringepuudulikkus. Kehatüve- ja kaelapiirkonnas paiknevad vigastused võisid olla saadud korduvatest löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega (nt kängitsetud jalg, rusikas jm) kui ka selili lamava kannatanu peal jalgadega trampimisest lühikest aega enne kannatanu surma. Kannatanu surma põhjuseks oli kehatüve tömp trauma südame ja südamepauna rebendi ning verejooksuga rinnaõõnde ja selle tüsistusena tekkinud äge südamevereringepuudulikkus. Kannatanu surm saabus 14.12.2017 kell 02.00-04.
  54. Vaidlust pole selleski, et N. Romanovi korteris elas umbes kuu aega enam-vähem püsivalt kannatanu G.B. . Aega sisustati muuhulgas erinevate joovastavate jookide tarbimisega.
  55. Maakohus kuulas kohtuistungil üle kõik isikulised tõendid - tunnistajad I.P. , I.E. i, kannatanu L.L. gi, G.B. i elukaaslase, kannatanu A.M. ja süüdistatava N. Romanovi. Kohus sedastas, et isikulised tõendid tõendamiseseme asjaolude seisukohalt midagi olulist ei sisalda. Seda maakohtu järeldust apellatsioonis ei vaidlustata.
  56. Ringkonnakohus tutvus eelnimetatud isikute ütlustega ning nõustub maakohtuga. Maakohus märkis õigesti, et süüdistatav midagi asjakohast kannatanu surma asjaolude kohta ei rääkinud. N. Romanovi sõnul G.B. elas 2017 detsembris tema juures, tunnistaja I.P. iga päev 8 tema korteris ei elanud, käis aeg-ajalt ka ära. Kes 13.12.-14.12.2017 tema korteris olid, ei osanud süüdistatav nimetada. Tõi välja G.B. i, samuti arvas, et võis olla ka tunnistaja I.P. . N. Romanovil oli meeles, et 14.12.2017 hommikul, kui tuli I.P. , ei lasknud ta teda sisse, öeldes, et toas on laip. Maakohus järeldas, et ilmselt mingil ajal tunnistaja I.P. siiski lahkus N. Romanovi korterist.
  57. I.P. sõnul oli ta päev enne kannatanu surma N. Romanovi korteris umbes 40 minutit. Kannatanu oli peksa saanud, sest tema nägu oli pekstud. Ninast tulnud veri oli kuivanud. N. Romanovi sõnul olevat kannatanu sellisena tulnud juba tema korterisse. Maakohus osutas siinkohal ekspertiisiaktile nr 17E-LÕS0029/348, mille kohaselt ei ole välistatud, et G.B. i peapiirkonna vigastused võivad olla saadud enne kehatüve-ja kaelapiirkonna vigastuste saamist 13.12.2017 päeval, enne ülejäänud vigastusi, mis kogumis tõid kaasa kannatanu surma (1 kd, lk 103).
  58. Millistel asjaoludel suri G.B. , ei osanud N. Romanov öelda. Tema sõnul lamas kannatanu hommikul tema voodil tema jalgade juures, püüdis teda äratada, kõnetamisele ei vastanud. Süüdistatav läks naabrinaise juurde, kes helistas Häirekeskusesse. Häirekeskuse kõnesalvestise kohaselt 14.12.2017 kell 11.10 teavitati XXX meesterahva surmast. Naisterahvast teavitaja tegi seda naabri N. Romanovi palvel.
  59. Maakohus tuvastas, et ilmselt jäi G.B. i surnukeha leidmise ja naabrinaise juurde mineku vahele teatav vahemik. Tunnistaja I.P. sõnul tuli ta järgmisel hommikul, s.o 14.12.2017 kella 10 paiku N. Romanovi korterisse, siis oli G.B. surnud. Tunnistaja nägi kannatanu jalgu. N. Romanovi sõnul olevat G.B. läinud tualetti, kuid kukkus tema voodile. N. Romanov olevat G.B. t tonksanud jalaga, et viimane ei urineeriks tema voodile. Enamat tunnistaja ei küsinud, oli korteris vaid paar minutit ja läks teatama tädi Oljale (G.B. i elukaaslane).
  60. Ülalesitatud isikuliste tõendite kokkuvõte näitab, et neist ei tulene midagi olulist tõendamiseseme asjaolude aspektist.
  61. Maakohus uuris ka dokumentaalseid tõendeid - DNA ekspertiise ja sõrmejäljeekspertiise. Sõrmejäljeekspertiisi akti nr 18E-SS0012 kohaselt tuvastati sündmuskoha vaatlusel 14.12.2017 Sepa 1 elamu tagakülje äärest maapinnalt plastikpudel, millelt tuvastati N. Romanovi sõrmejälg ja G.B. i DNA. Maakohtuga nõustuvalt sedastab ringkonnakohus, et tuvastatud jäljed ei tõenda muud, kui vaid seda, et uuritud veepudeliga olid mingil ajal kokkupuutes mõlemad isikud ning kriminaalasja lahendamise seisukohalt uuritud veepudelil tähendus puudub.
  62. Sündmuskohalt, s.o N. Romanovi korterist võeti hulgaliselt proove seintelt, diivanilt, voodi otsalt, padjalt ning põrandalt. Ringkonnakohus peab õigeks maakohtu arvamust, et võetud proovide sidumine lahendatava kuriteosündmusega on oletuslik. Kuna N. Romanovi korteris elas juba mõnda aega ka G.B. , siis enesest mõistetavalt leidus seal mõlema DNA-d. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt nähtuva kohaselt ei ole korterit koristatud tõenäoliselt juba aastaid. Võttes arvesse korteriomaniku N. Romanovi ja korteris kas siis ajutiselt või pikemaajaliselt peatuvate isikute ühist püsivat huvi alkoholitarbimise vastu, siis on põhjust arvata, et ka vereplekke, nagu kõike muudki korteris ei koristatud. Seega võib järeldada, et korteris seintelt ja põrandalt tuvastatud verejäljed võisid olla juba varasemast ajast. Kindlaid tõendeid selle kohta, et verejäljed on seostatavad nimelt uuritava kuriteosündmusega, ei ole. 9
  63. Elutoa diivanil asuval verekahtlase määrdumisega padjal tuvastati G.B. i DNA. Asjas on tuvastatud, nimetatud patja kasutaski hukkunu. Osutades I.P. ütlustele, et 13.12.2017 lamas näos peksmisjälgedega kannatanu diivanil, siis järeldas kohus, et seetõttu sattuski uuritud padjale kannatanu veri. Vigastuse põhjustaja kohta infot sellest ei tulene. Uuriti ka musta sulejopet, millel tuvastati G.B. i DNA. Maakohus järeldas, et uuritud jopet kandis kannatanu tõenäoliselt sageli ja sellele oli sattunud tema enda veri. Enamat sellestki tõendist ei tulene.
  64. Uuriti N. Romanovi seljas olnud vatijopet. Sellelt tuvastati G.B. i verd. Nagu apellatsioonist näha, peab prokuratuur süüdistatava vatijopel tuvastatud kannatanu vere olemasolu kõige kaalukamaks tõendiks N. Romanovi süüs. Ekspertiisiakti nr 18E-GE0248 kohaselt saadi vatijopelt verekahtlaselt imbumiselt võetud proovis (pakend 6, proov P180025) DNA analüüsil täisprofiil, mis on kokkulangev G.B. i DNA-profiiliga. Veel võeti proovid jope parema käise esiküljel olevalt veremäärdumuselt ning jope sisepinnal olevalt veremäärdumuselt. Ekspertiisiaktist nr 19E-GE0639 nähtuvalt pärines käisel olev bioloogiline materjal muu hulgas N. Romanovilt ja G.B. ilt. Jope sisepinnal olev bioloogiline materjal pärines samuti N. Romanovilt ja G.B. ilt.
  65. Vatijopet vaadeldes sedastas maakohus, et vatijope õlal ei ole verepritsmed, vaid pigem pikemaajalise ja intensiivse voolamise tulemusena tekkinud verelaik. Ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega. Peksmisele on omane pigem verepritsmete kandumine riietele, kui suure verelaigu tekkimine, milline on aga täheldatav N. Romanovi vatijope õlal. Eeltoodud järeldust prokuratuur ei vaidlusta, küll aga peab kaebaja oletuslikuks maakohtu arvamust, et verejälg N. Romanovi vatijope õlale kandus G.B. i nn „äratamise“ käigus. Samuti peab kaebaja oletuslikuks maakohtu arvamust, et tõenäoliselt vatijopet süüdistataval korteris seljas ei olnud ja pigem pani selle selga kavatsusega välja minna ning on ebatõenäoline, et kirjeldatud intensiivse peksmise ajal sai see seljas olla. Kaebaja arvates ei tohi tõenduslikust aspektist alahinnata kannatanu vere olemasolu süüdistatava jopel.
  66. Asjas pole vaidlust asjaolus, et politsei saabumisel sündmuskohale oli N. Romanovil seljas eelnimetatud vatijope. (vt foto, 1 kd, lk 36). Samuti ei ole vaidlust, et N. Romanovi seljas olnud vatijopelt tuvastati kannatanu veri. Nagu eelnevalt sai märgitud, nõustub ringkonnakohus sellega, et vatijope õlal olev verelaik ei saanud tekkida kannatanu peksmise tulemusel. Ringkonnakohtu arvates on võimalik, et see tekkis kannatanu verise näo kokkupuutest N. Romanovi seljas olnud vatijopega. Prokuratuur arvab, et N. Romanovil oli vatijope seljas kogu aeg, seda vaatamata asjaolule, et korterit köeti, sest vanainimesed on teatavasti külmakartlikud. Prokuratuuri arvates ongi sellega seletatav, miks oli N. Romanovi vatijope veremäärdumustega. Kohtukolleegium juba eelnevalt nõustus maakohtu arvamusega, et vatijope õlal asuv ulatuslik veremäärdumus ei saanud tekkida võimaliku peksmise käigus, vaid pigem on usutav versioon, et kannatanu verine nägu oli kokkupuutes sellega. Usutav on see, et avastades hommikul elutunnusteta G.B, püüdis N. Romanov teda liigutada, tõsta vms, mille käigus saigi tema jope veremäärdumuse (õlg ja parem käis).
  67. Kokku võttes uuritud dokumentaalsetest tõenditest tuleneva, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et need ei anna samuti ümberlükkamatut teavet N. Romanovi süüdiolekus.
  68. Süüdistuse kohaselt kasutas N. Romanov kannatanu suhtes ulatuslikku vägivalda, pekstes teda rusikatega ja jalgadega ning trampides rindkerel. Osutades 14.12.2017 sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevale N. Romanovi fotole ja 10 15.12.2017 (kohtuotsuses on aastaarvuks märgitud ekslikult 2021) kahtlustatavana kinnipidamise protokollile lisatud fotodele, täheldas maakohus, et N. Romanovil tuvastati vaid üks vigastus vasakul puusal. Mingeid muid jälgi sealhulgas kätel, N. Romanovil ei leitud. Kannatanul tuvastatud ohtratest vigastusest järeldub, et teda peksti intensiivselt. Pidades silmas süüdistust, siis pidanuks N. Romanovil kannatanut intensiivset pekstes jääma mingidki jäljed vähemalt kätele.
  69. Apellant selgitab N. Romanovi kätel ja kehal vigastuste puudumist enda arvates eluliselt usutava asjaoluga, et ju siis oli süüdistataval lisaks seljas olnud vatijopele käes ka paksud talvekindad, mis kaitsesid käsi vigastuste eest. Kahjutundega tõdeb apellant, et võimalikke talvekindaid sündmuskohalt leida ei õnnestunud.
  70. Ringkonnakohus hindab prokuratuuri eeltoodud selgituse talvekinnastega kannatanu peksmisest absurdseks ning sellel rohkem ei peatu.
  71. Apellandi arvates leidis kohus oletuslikult, et kuigi N. Romanovil joovet ei mõõdetud, võib seda pidada umbkaudu samaväärseks G.B. il tuvastatud ülisuure joobega. Vastuväiteks märgib apellant, et samahästi võis väikest kasvu N. Romanov alkoholi tarbida tagasihoidlikumalt ning olla ka võitlusvõimelisem.
  72. Kriminaalasjas tuvastati kannatanu veres 3,48 mg/g etanooli, 0,43 mg/g isopropaani ja 0,21 mg/g atsetooni. Süüdistatava joovet aga ei mõõdetud. Maakohus järeldas asjaolust, et alkoholi tarvitati ühiselt, võis ka süüdistatava joove oli samaväärne kannatanul tuvastatuga. Kannatanu elas N. Romanovi korteris ning nad ilmselgelt jagasid ühist huvi erinevate joovastavate jookide tarvitamise vastu. Kannatanul tuvastati raske joove ning kuna korterikaaslastena tarvitasid nad ka koos erinevaid joovastavaid jooke, siis võib loogiliselt järeldada, et ka N. Romanov oli joobes. Lähtudes aastatepikkusest alkoholi sisaldavate jookide tarvitamisest, samuti süüdistatava vanusest (teo toimepanemise ajal 64) ning füüsisest tervikuna (väikest kasvu ja kõhn), on ebatõenäoline, et N. Romanovil puuduksid kannatanu intensiivse peksmise tagajärjel vähimadki vigastused (nt rusikatega peksmisest jäljed kätel vähemalt turse näol, või kannatanu kerel trampimise tõttu võimalikust tasakaalukaotust tingitud kukkumise tagajärjed). Kuigi kindlaid tõendeid N. Romanovi joobe astme kohta ei ole, on eeltoodud maakohtu seisukohaga nõustuv mõttekäik tuvastatud asjaolusid arvestades usutav ja loogiline.
  73. Maakohus tõi välja sellegi, et N. Romanovi elukäik ei osuta vägivaldsusele. Süüdistataval puuduvad kriminaalkaristused, väärteokaristused on arhiveeritud (neiski puuduvad viited vägivaldsusele). Ringkonnakohus tõdeb, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolud näitavad süüdistatava ja kannatanu vahelist head läbisaamist.
  74. Apellandi arvates ei osuta uuritud tõendid sellele, et G.B. oli N. Romanovile väga kallis n.ö südamesõber. Neid ühendas mitte ühine suur sõprus, vaid vankumatu sõprus igasuguste alkoholi sisaldavate joovastavate jookide kuritarvitamise vastu.
  75. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks kommenteerida apellandi iroonilist liialdust kannatanu ja süüdistatava vahelise südamesõpruse kohta. Ringkonnakohtu arvates saab kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest järeldada, et G.B. ja N. Romanov said hästi läbi. Viimase ca kuu jooksul enne G.B. i surma elas ta N. Romanovi kodus ning ühiselt tarvitati igasuguseid joovastavaid jooke. G.B. i elukaaslase A.M. ütluste kohaselt kolis G.B. aeg-ajalt N. Romanovi juurde, sest armastas alkoholi tarvitada ja kui neil olid 11 omavahelised tülid. N. Romanov võttis kõik vastu. G.B. käis N. Romanovi juurde viimased paar-kolm aastat sageli. N. Romanov ise nimetas G.B. it oma sõbraks. Seega ühtegi viidet sellele, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks nende tutvuse jooksul olnud mingeidki konflikte, ei ole.
  76. G.B. i surnukeha leiti N. Romanovi voodi jalutsist, kere voodil, jalad maas. Apellant leiab, et kannatanul polnud põhjust süüdistatava voodile pikali visata. Välistada ei saa seda, et G.B. lausa trügis süüdistatava voodisse. See oli kindlasti voodiomanikule häiriv asjaolu. Apellant näeb selles arvestatavat motiivi voodisse tunginud isiku korrale kutsumiseks vägivalla abil, kus joobe tõttu läks peksmine n.ö „käest ära“. Teadaolevalt rohkelt alkoholi tarvitanud isikud võivad ägestuda ja käituda ettearvamatult ka tavapärastes olukordades.
  77. Ringkonnakohus märgib, et sama versiooni võimalikust motiivist tõi prokuratuur välja ka maakohtus. Maakohus seda usutavaks ei pidanud (vt maakohtu otsuse p 34). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistus on lähtunud oletusest. Kriminaalasjas puuduvad vähimadki tõendid selle kohta, et kannatanu oleks soovinud hõivata N. Romanovi magamisaset. Tuletada asjaolust, et kannatanu surnukeha leiti N. Romanovi voodilt, kannatanu soovi trügida N. Romanovi voodisse, on meelevaldne ja kuulub fantaasia valdkonda. Juhul kui selline voodi hõivamise soov oleks tõepoolest aset leidnud, ei oleks kannatanu surnukeha ilmselgelt enam asunud süüdistatava voodil, vaid N. Romanov oleks raskes joobes kannatanu sealt maha lükanud.
  78. Ringkonnakohus täheldab, et apellant on oma seisukohtades vastuoluline. Arvates, et G.B. i peksmine N. Romanovi poolt läks viimase tugeva joobe tõttu nn „käest ära“, leiab ta apellatsiooni lk 4, maakohtule vastu väites, et maakohtu hinnang N. Romanovi võimalikule joobele on oletuslik. Siin arvab prokurör, et kannatanuga võrreldes tarvitas N. Romanov alkoholi tagasihoidlikumalt. Selles osas võttis ringkonnakohus seisukoha käesoleva lahendi ps 62 ning seda üle ei korda.
  79. Sisuliselt on N. Romanovi süüdimõistmise põhiargumendiks see, et keegi muu isik peale N. Romanovi ei saanud kannatanu kallal surma põhjustanud vägivalda tarvitada. Apellandi arvates on kaduvväike võimalus, et keegi tuvastamata isik öisel ajal astus suvaliselt korterisse ning ründas nimelt G.B. it, mitte N. Romanovit ning tegi seda niivõrd vaikselt et N. Romanov ei kuulnud ega ärganud võimalikust unest.
  80. Kriminaalasjas kogutud tõenditest järeldub, et N. Romanovi korterit ei lukustatud. Kannatanu elukaaslase A.M. sõnul võttis N. Romanov kõik vastu. N. Romanovi korteris elas aeg-ajalt ka tunnistaja I.P. , kellel oli seal isegi oma tuba. I.P. sõnul leidis ta kord oma toast võõra mehe. I.P. ütluste kohaselt oli ta N. Romanovi korteris 13.12.2017, kus nägi G.B. it, peksmisjälgedega näos. Mingil hetkel ta lahkus korterist ja tuli hommikul kella 10 paiku tagasi. Kuna N. Romanovi ja kannatanu suhtlusringkonda kuulusid alkoholilembesed isikud, siis pole iseenesest välistatud, et korterisse võisid ükskõik mis kellaajal sisse astuda teisedki joomisest huvitatud isikud. N. Romanov ei osanud rääkida midagi asjakohast. Tema ütlustest tervikuna nähtub, et alkohoolsete jookide aastatepikkune tarvitamine on mõjutanud isiksust määral, kus ta enam ei oska sündmusi täpselt ajaliselt määratleda (millal keegi tuli või läks, kas keegi oli korteris veel või mitte). Ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt seisnevad N. Romanovi põhilised häired mälu halvenemises ja unustamises. (1 kd, lk 187jj). Ülekuulamisel kohtus vastas N. Romanov paljudele küsimustele ebamääraselt, oskas korteris viibijatena küll nimetada G.B. it ja I.P. t. 12
  81. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kriminaalasjas pole kohtueelsel uurimisel piisavat tähelepanu osutatud I.P. isikule, välistamaks tema võimaliku puutumuse G.B. i surmaga. Nagu öeldud, viibis I.P. sageli N. Romanovi korteris, kus talle oli kasutada isegi eraldi tuba. Kusjuures märkimisväärne on asjaolu, et erinevalt N. Romanovist, on tema minevik vägivaldne, kus ta on põhjustanud teise isiku surma (2 kd, lk 15-17).
  82. Maakohtuga nõustuvalt tõdeb ringkonnakohus, et kaudsete tõendite kogum ei ole piisav järeldamaks tõsikindlalt, et nimelt N. Romanov peksis süüdistuses kirjeldatud viisil G.B. it, mille tagajärjel viimane suri. KarS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tema kasuks.
  83. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse N. Romanovi õigeksmõistmises KarS § 113 lg 1 järgi muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.