← Eesti

4-20-5257/21

4-20-5257 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2021, Tallinn Väärteoasja number 4-20-5257 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja Väärteoasi Vlad

§ 201lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.

jaanuari

  1. a otsus Apellant Menetlusalune isik Vladimir Obuhhov (ik 38205220261) Teised kohtumenetluse pooled Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Rigor Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus muutmata ja Vladimir Obuhhovi apellatsioon rahuldamata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohus tunnistas
  5. jaanuari
  6. a otsusega Vladimir Obuhhovi süüdi liiklusseaduse (

) § 201 lg 2 ja § 207 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 ja

§ 201lg 2 alusel 25 päeva aresti.

Apelleeritud, s.o karistuse mõistmise osas, olid kohtu seisukohad kokkuvõtlikult järgmised.

§ 201

lg 2 võimaldab karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva,

§ 207lg 1 rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. V. Obuhhov pani väärteod toime sõidukit juhtides, ühe teoga. Nii tuleb Kar

S § 63 lg 1 kohaselt mõista üks karistus, st

§ 201lg 2, s.o raskeima sanktsiooni, alusel.

V. Obuhhov pani väärteo

§ 201lg 2 järgi toime kaks korda.

Nende tegude kogumi eest tuleb mõista üks karistus

§ 201lg 2 järgi.

Kergemaliigilise karistuse, s.o trahvi, mõistmine ei ole põhjendatud. Karistusregistri andmete kohaselt on V. Obuhhovil kehtiv väärteokaristus mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest, isikuna, kes on juhtimiselt kõrvaldatud, varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamise eest. Lisaks on tal 1

(6)4-20-5257 kehtivad karistused teiseliigiliste väärtegude eest. Karistused kehtivad, kuna rahatrahvid on tasumata. V. Obuhhovil puudub püsiv töine sissetulek, mida ta kinnitas kohtuistungil, väites, et ta ametlikult ei tööta, kuid saab toetust. Karistusandmete kohaselt asendati V. Obuhhovi viimane rahatrahv arestiga, mis omakorda asendati üldkasuliku tööga. Seega puudub V. Obuhhovil püsiv sissetulek, s.t rahatrahv kui karistusliik ei ole täidetav. Varasem rahatrahvi kohaldamine ei ole V. Obuhhovit õiguskuulekusele sundinud. Viimane arest asendati üldkasuliku tööga kaks kuud enne uue väärteo toimepanemist, s.t V. Obuhhov oli teadlik tagajärgedest, mis saabuvad uue samalaadse teo toimepanemisel. See ei muutnud tema mõttelaadi. Pigem vastupidi, järgmise samalaadse väärteo pani V. Obuhhov toime vaid kuu möödudes. Seega on rahatrahv karistusliigina ammendunud ja tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. V. Obuhhovi karistusandmed viitavad, et tegu on järjekindlalt erinevaid süütegusid toime paneva isikuga. Lühikest aega pärast vangistusest vabanemisest pani ta toime uued süüteod. Kuivõrd teda on varem kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimiselt ja karistatud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõigust omamata, on V. Obuhhov teadlik teo keelatusest, võimalikest põhikaristustest ja nende tähtaegadest. Teda ei sundinud hoiduma samalaadsetest süütegudest väärteokorras määratud rahatrahv, selle asendamine üldkasuliku tööga ega kantud vangistus varavastaste süütegude toimepanemise eest. Arvestades, et menetlusalune isik pani
  1. jaanuaril 2021 toime ühe teoga kaks väärtegu ning väärteomenetluse tõendamisesemeks on kokku kolm väärtegu, tuleb V. Obuhhovi süüd lugeda keskmisest suuremaks. Üldpreventsiooni arvestades, teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasem karistus ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades V. Obuhhovi karistusandmeid, korduvate väärtegude toimepanemise asjaolusid, tingivad keskmist määra ületava karistuse nii üheaegselt toimepandud erinevad väärteod kui ka samalaadsete väärtegude korduvus lühikese ajavahemiku jooksul, samuti eelmise karistusega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ületavas määras. Kohtulikul arutamisel taotles V. Obuhhov mõistetava aresti asendamist üldkasuliku tööga, leides, et tööst on ühiskonnale rohkem kasu kui ärakantud arestist. Juhul, kui menetlusalune isik oleks piirdunud ühe väärteo toimepanemisega, saanuks kohus kaaluda mõistetava aresti asendamist. V. Obuhhov oli teadlik, et temale asenduskaristusena mõistetud arest asendati üldkasuliku tööga. Sellise teadmisega jätkas ta samalaadset õigusvastast käitumist. Teadmine asenduskaristusena üldkasuliku töö tegemise kohustusest menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sundinud. Seega ei ole karistuse asendamine põhjendatud. Lisaks, ühiskonnale on oluliselt kasulikum, kui menetlusalune isik ei pane toime uusi süütegusid ega ohusta liiklust ning selle ohu saab üheselt kõrvaldada kui menetlusalune isik kannab aresti ega saa liikluses juhina osaleda. APELLATSIOON
  2. Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsusele esitas apellatsiooni menetlusalune isik V. Obuhhov, kes taotleb otsuse tühistamist mõistetud karistuse liigi ja määra osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Oma taotlust põhjendab V. Obuhhov järgmiselt. Kohus mõistis 25 päeva aresti, mis on peaaegu maksimaalmäär. Selline karistusmäär on liiga kõrge. V. Obuhhov pole ammu õiguskorda rikkunud ega saanud uusi trahve. Samuti ei nõustu V. Obuhhov karistuse liigiga. V. Obuhhovil on kindel töökoht (K OÜ), kuid aresti kandmisel võib ta kaotada töö. Selliselt suurenevad riskid. V. Obuhhov tunnistab süüd täielikult ja lubab, et enam loata autorooli ei asu. Vabadus on V. Obuhhovile kallis. Lisaks, üldkasuliku töö määramine on 2
(6)4-20-5257 kõigile kasulikum. Aresti kandmisest ei saa riik ega ühiskond kasu. V. Obuhhovil on võimalik sooritada eelmine üldkasulik töö 25.-
  1. jaanuarini.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. veebruari
  4. a määrusega V. Obuhhovi apellatsiooni käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks aega
  5. veebruarini
  6. V. Obuhhov kõrvaldas puudused tähtaegselt, teatades ringkonnakohtule, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ega soovi kaitsja määramist.
  7. Kohtuvälise menetleja, s.o Politsei- ja Piirivalveameti, esindaja Triinu Rigor esitas ringkonnakohtule
  8. veebruaril 2020 vastuse, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Oma seisukohti põhjendab kohtuväline menetleja järgmiselt. V. Obuhhovit on varem karistatud liiklusalase väärteo eest rahatrahviga 600 eurot. Kuna ta jättis selle tasumata, asendas Harju Maakohus
  9. oktoobri 2020 määrusega väärteoasjas nr 4-20-4079 rahatrahvi 15 päeva arestiga. Menetlusalune isik esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus aresti asendamist üldkasuliku tööga. Tallinna Ringkonnakohus asendaski
  10. novembril 2020 aresti üldkasuliku tööga, määrates karistuse täitmise tähtajaks 2 kuud. Seega
  11. detsembril 2020 ja
  12. jaanuaril 2021 väärtegusid toime pannes oli V. Obuhhov teadlik varasemast karistusest, sh asenduskaristustest. See teda õiguskuulekusele ei suunanud. Teadlikult väärtegusid toime pannes, oleks V. Obuhhov pidanud arvestama, et tegudele järgnevad karistused võivad olla oluliselt karmimad ja tema senist elukorraldust rohkem mõjutavamad. Kuna varasemad karistused ei avaldanud V. Obuhhovile loodetud mõju, on põhjendatud kohaldada aresti. Aresti kohaldamine laseks V. Obuhhovil eripreventiivse eesmärgina vahetult tunnetada oma tegude tagajärgi ja karistusega kaasnevaid ebameeldivusi, mis võiksid tulevikus mõjutada väärtegude toimepanemisest hoiduma. Üldpreventiivset eesmärki silmas pidades peab kohaldatav karistus andma ühiskonnale signaali, et süütegude korduv toimepanemine on taunitav ning karistatav oluliselt rangemal viisil. V. Obuhhov on lühikese ajavahemiku jooksul pannud toime mitu teadlikku ja tahtlikku liiklusalast väärtegu, seetõttu tuleb isiku süü hinnata keskmisest suuremaks. Menetlusalusele isikule mõistetud arest 25 päeva vastab isiku süü suurusele, arvestab süüdlase isikuga ja üld- ning eripreventiivsete eesmärkidega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  13. Apellatsioonimenetluses puudub vaidlus, et V. Obuhhov pani toime

§ 201lg 2 ja § 207 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

V. Obuhhov vaidlustab talle mõistetud karistust, täpsemalt karistusliiki ja määra, taotledes nende kergendamist. Apellatsiooni sisust tuleneb, et V. Obuhhov on nõus ka aresti asendamisega üldkasuliku tööga. V. Obuhhov leiab, et tema karistamine peaaegu maksimaalmääras ei ole põhjendatud. V. Obuhhov selgitab, et 25 päeva aresti kandes kaotaks ta töö. Seevastu aresti asendamine üldkasuliku tööga on ka riigile ja ühiskonnale kasulik.

  1. Põhikaristust tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Apellatsiooni keskne sisuline väide on, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta V. Obuhhovi süü suurusele. V. Obuhhovi apellatsiooni väited, et riigile ja ühiskonnale on kasulikum, kui talle määrataks üldkasulik töö, on seotud mitte karistuse mõistmise, vaid selle asendamisega, mille alused sätestab KarS § 69 lg
  2. Nii käsitleb ringkonnakohus esmalt karistuse mõistmise, seejärel selle asendamise küsimust. 3

(6)4-20-5257
  1. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt saab korralises edasikaebemenetluses kohtuotsust tühistada karistuse osas eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11, samuti
  4. märtsi
  5. a otsus asjas 3-1-1-6-17, p 7). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse puhul sellist eksimust ei ilmne. Maakohus ei ole V. Obuhhovile karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1

1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo 1-19-4150/132, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa rääkida maakohtu otsuse puhul ka kaalutlusveast. Oma järeldust põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

  1. Kohus lähtus V. Obuhhovile karistuse mõistmisel tema teosüüst nagu nõuab KarS § 56 lg
  2. Nii arvestas kohus V. Obuhhovi tegude toimepanemise asjaolusid, sh samalaadsete väärtegude järjepidevat toimepanemist, nende toimepanemist lühikest aega pärast eelmise karistuse määramist. V. Obuhhov juhtis vähem kui kuu jooksul kahel korral juhtimisõiguseta mootorsõidukit, tehes seda teisel korral mootorsõidukiga, mis polnud läbinud tehnilist kontrolli. Maakohus ja kohtuväline menetleja on V. Obuhhovi kehtivatele karistusandmetele viitavalt toonud välja V. Obuhhovi äärmise ükskõiksuse liiklusreeglite ja nende rikkumisel kohalduvate võimalike õigusjärelmite suhtes. Nimelt, kuigi
  3. novembril 2020 asendati V. Obuhhovile varem mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest (

§ 201

lg 2) ja liiklusnõuete rikkumisega teisele isikule varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamise (

§ 223lg 1) eest mõistetud arest üldkasuliku tööga, siis juba 10.

detsembril 2020 pani ta toime uue liiklusrikkumise. Vähem kui kuu hiljem,

  1. jaanuaril 2021, pani V. Obuhhov toime samalaadse rikkumise, kuid tõsisematel asjaoludel, s.o kasutades loata juhtimiseks tehnilist kontrolli mitteläbinud mootorsõidukit.
  2. Apellatsiooni väidetest tulenevalt ei näi V. Obuhhov mõistvat oma tegude tõsidust. Ringkonnakohus selgitab seetõttu järgmist. Eelkirjeldatud käitumisega tekitas V. Obuhhov korduvalt kaasliiklejate elule, tervisele ja varale märkimisväärse ohu. V. Obuhhov on selgitanud rikkumiste osas, et tal pole juhtimisõigust kunagi olnud, ent sellele vaatamata tahtis ta viia kahel korral sõiduki autoteenindusse. Kuivõrd V. Obuhhov pole läbinud juhtimisõiguse omandamiseks kehtestatud koolitusi, tal puudub kehtiv juhtimisõigus, siis ei tunne ta liikluses kehtivad reegleid. Orienteerumata liiklusreeglites, samas osaledes liikluses mootorsõiduki, s.o suurema ohu allika, juhina, kätkeb V. Obuhhovi järjepidev liiklusreegleid eirav tegevus endas arvestatavaid ohte. Nii on V. Obuhhovi käitumine liikluses ettearvamatu. See võib tuua omakorda kaasa rasked tagajärjed kaasliiklejatele, kes lähtuvad liiklussituatsioonis kehtivast usalduspõhimõttest: liikleja eeldab, et nii tema kui teised liiklejad tunnevad liiklusreegleid, käituvad nendele vastavalt, liiklus toimib ettenähtavalt. V. Obuhhovi teo toimepanemise asjaolud, karistusandmed, selgitused kinnitavad tema sügavalt juurdunud liiklusreegleid eitavaid hoiakuid. Seda arvestades jäävad apellatsioonis esitatud V. Obuhhovi lubadused edasiselt liikluses käituda õiguskuulekalt, väheveenvateks. V. Obuhhovi süüd suurendab tõsiasi, et tema liiklussüüteod on pandud toime raskeima tahtluse liigiga, s.o kavatsetult. Nimelt seadis V. Obuhhov endale eesmärgiks juhtida mootorsõidukit olenemata juhtimisõiguse puudumisest. Nagu märgitud, suurendab V. Obuhhovi süüd asjaolu, et tema rikkumised on järjepidevad, sh teisel korral pani ta ühe teoga toime kaks rikkumist. 4

(6)4-20-5257
  1. On tõsi, nagu V. Obuhhov on apellatsioonis märkinud, et maakohtu mõistetud karistusmäär on seadusest tuleneva maksimaalmäära läheduses. Samas vastab maakohtu mõistetud karistusliik ja –määr täielikult tema süü suurusele. Kohus hindas V. Obuhhovi süü keskmisest suuremaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu argumendid V. Obuhhovile mõistetud karistusmäära valiku kohta on asjakohased ja põhjendatud. Ühtlasi arvestas kohus KarS § 56 lg-ga 1 kooskõlas olevalt karistuse mõistmisel kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Apellatsioonist ei nähtu ringkonnakohtule samuti mõnda asjaolu, mis oleks arvestatav karistust kergendavana KarS § 57 lgte 1, 2 tähenduses. Apellatsioonist ei nähtu ringkonnakohtule sedagi, et kohus jättis põhjendamatult mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Kohus arvestas ka KarS § 56 lg 1 tähenduses võimalust mõjutada V. Obuhhovit edaspidi hoiduma uutest süütegudest ehk eripreventiivseid kaalutlusi. V. Obuhhovit on karistatud nii rahatrahviga ja tema karistust on asendatud üldkasuliku tööga. Senised karistused V. Obuhhovi käitumise kujundamisel mingit tähendust omanud ei ole, s.o need on olnud tulemusetud. V. Obuhhov on järjekindel õigusrikkuja. Apellatsioonis lubab V. Obuhhov sooritada varasemate liiklusrikkumiste eest rahatrahvi asendusena määratud üldkasuliku töö. See asjaolu – V. Obuhhovil on sooritamata veel kunagiste liiklusrikkumiste eest määratud üldkasulik töö, ent ta jõudis sooritada rida uusi liiklussüütegusid – näitab ilmekalt, et teda valdab karistamatuse tunne. Eripreventiivseid kaalutlusi arvestades näitab see, et kergemaliigilise karistuse kohaldamise võimalused on V. Obuhhovi puhul ammendunud. Tuginedes V. Obuhhovi korduvatele ja tasumata jäänud rahatrahvidele, välistas maakohus põhjendatult rahatrahvi kui V. Obuhhovi puhul end ammendanud karistusliigi toime (vt ka RKKKo 3-1-1-6-17, p 16). Maakohtu mõistetud karistus arvestab ka üldpreventiivset kaalutlust ehk annab ühiskonnale signaali, et süütegude korduv toimepanemine on rangelt taunitav. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt ei aita liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt RKKKo 3-1-1-6-17, p 18-19). Aresti ärakandmine V. Obuhhovi poolt on vältimatu ning ühtlasi on põhjendatud tema kui järjepideva liiklusrikkuja isoleerimine liiklusest pikemaks ajaks. V. Obuhhovi väide, et tal on ametlik töökoht, on paljasõnaline. Veelgi olulisem on, et ringkonnakohtul pole põhjust arvata, et ametliku töökoha tõttu omandab V. Obuhhov mootorsõiduki juhtimisõiguse ja enam uusi liiklusrikkumisi toime ei pane. Tema senine käitumine näitab selgelt, et V. Obuhhov pole võimeline erinevate õigusjärelmite kohaldamisele vaatamata püsima liiklusest eemal. 25 päeva järjest aresti all viibides on võimalik mõneks ajaks V. Obuhhovit liiklusest isoleerida ja märksa suurema tõenäosusega muuta tema väärtushoiakuid liikluse vallas.
  2. Maakohus viitas asjakohaselt V. Obuhhovi puhul ka vajadusele kinnistada temas arusaama keelunormi kehtivusest. Seegi kaalutlus õigustab V. Obuhhovile range karistuse mõistmist. Nimelt, kohtupraktikas juurdunud arusaama kohaselt, kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-58-13, p 8; 3-1-1-26-03, p 5). Kohtud on tuvastanud, et V. Obuhhovi süü on keskmisest suurem, ühtlasi on tema, kui liiklusnormide osas nihilistlike hoiakutega isiku puhul selge vajadus kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seda arvestades ei ületa maakohtu mõistetud karistusmäär, s.o 25 päeva aresti, vähimalgi moel V. Obuhhovi süü suurust.
  3. Apellatsioonis taotleb V. Obuhhov aresti asendamist üldkasuliku tööga. V. Obuhhovi nimetatud kaalutlused, et üldkasuliku töö sooritamine on kasulik riigile ja ühiskonnale, ei ole niisugused, mida tuleb karistuse asendamisel arvestada. Teisisõnu ei sõltu karistuse individualiseerimise küsimus sellest, mis on kasulikum riigile, ühiskonnale, vaid arvesse tuleb võtta konkreetse isiku sobilikkust. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks V. Obuhhov ei ole üldkasuliku töö sooritamiseks sobilik isik. Kohus tõi välja, et V. Obuhhov pani uued väärteod 5
(6)4-20-5257 toime ajal, kui ta oli teadlik, et tema eelmine arest oli asendatud üldkasuliku tööga. V. Obuhhov ei jõudnud kõnealust üldkasulikku tööd sooritama hakatagi, kui ta oli toime pannud juba 3 uut liiklusväärtegu. Seega, üldkasulik töö ei ole V. Obuhhovi puhul meede, mis aitaks maandada tema isikuga seotud riske: suunaks muutma tema hoiakuid või hoiaks teda liiklusest eemal.
  1. Kuna apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtule tuvastatav maakohtu otsuse puhul karistuse mõistmisel, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, sh tegi kaalutlusvea, või rikkus menetlusõigust, siis puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsuse tühistamiseks, V. Obuhhovi karistuse kergendamiseks. Seega jääb V. Obuhhovi apellatsioon rahuldamata.
  2. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse muutmata ja V. Obuhhovi apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.