Obsah (8)

§ 172§ 558§ 663§ 561§ 171§ 149§ 140§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 24.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-3767 Koh

§ 172lõike 3 alusel jättis kohus lapse esindamisega seotud kulud riigi kanda.

Lapse ema menetluskulud jäid tema enda kanda. Määruskaebus

1. Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud

§ 558

lõikes 1 sätestatud kohustust mõlemad vanemad isiklikult ära kuulata, tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega. Kaebaja ärakuulamist kohtuistungil ei toimunud. Vaidlustatud määruses märgitud telefoninumber, millelt kohus üritas kaebajat kätte saada, ei ole tal kasutusel ligi 10 aastat. Fakti, et kaebajaga oli võimalik kontakti saada, kinnitab Lasnamäe linnaosa sotsiaalhooldekande esindaja 30.06.2020 vastus kohtule, kus esindaja kinnitab, et on kaebajaga vestelnud. Kuivõrd kaebaja suhtleb ka lapsega, on olemas kontaktid, millelt oleks olnud võimalik saada temaga kontakti. Vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas on äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. Seetõttu on ka hiljem peaaegu võimatu öelda, kuidas võinuks isiklik ärakuulamine asja lahendust mõjutada. Lisaks tähendas isa ära kuulamata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega

§-s 561 sätestatu rikkumist. 4 2-20-3767 Menetlusosaliste seisukohad

1. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
2. 01.12.2020 toimus Harju Maakohtus ärakuulamine määruskaebemenetluses, mille käigus kuulas kohus ära kaebaja isiklikult.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 20. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 07.08.2020 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 21. Määruskaebuse keskne väide seisneb selles, et maakohus ei kuulanud kaebajat isiklikult ära, rikkudes selliselt

§ 558lõiget 1.

Viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt, vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses kuulab kohus vanemad ära ning vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei õnnestunud kohtul avalduse menetlemisel lapse isa isiklikult ära kuulata. Samas oli isa 04.08.2020 toimuvast istungist teadlik, kuivõrd talle oli kohtukutse e-toimiku vahendusel kätte toimetatud, seejuures oli isa kutsutud istungile isiklikult. 04.08.2020 istungil osales aga üksnes isa lepinguline esindaja, isa mitteilmumise põhjusest kohut ei teavitanud. Samuti proovis kohus isa peale 04.08.2020 istungi toimumist telefoni teel ära kuulata, kuid ilmnes, et rahvastikuregistrist leitav telefoninumber ei ole kasutusel. Eeltoodust tulenevalt tegi maakohus kolleegiumi hinnangul mõistlikke jõupingutusi selleks, et isa ära kuulata. Isa ei tugine määruskaebuses ka sellele, et ta oleks ärakuulamisel avaldanud esindaja vahendusel 20.07.2020 esitatud kirjalikust seisukohast erinevaid ja uusi seisukohti. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et isegi kui nõustuda kaebajaga, et tegemist oli olulise menetlusõiguse rikkumisega, on maakohus isa ära kuulanud määruskaebemenetluses isiklikult 01.12.2020 ja sellega rikkumise kõrvaldanud. Ärakuulamise tulemusena oli maakohtul

§ 663

lõike 4 alusel õigus oma määrus ise tühistada, kuid maakohus selleks alust ei näinud. Eeltoodust tulenevalt on seega asjaolud praeguseks võrreldes määruskaebuses väljatooduga muutunud. Kirjeldatud olukorras ei saa kolleegiumi hinnangul pidada avalduse läbivaatamisel ära kuulamata jätmist selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis tooks antud juhul kaasa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Nimetatud rikkumine on nüüdseks kõrvaldatud ning lapse isa on saanud kõik oma seisukohad isiklikult kohtule esitada.

1. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka lapse isa poolt 01.12.2020 ärakuulamisel avaldatu alust maakohtust teistsugusele lõppjäreldusele jõudmiseks. Kaebaja ei vaidlusta määruskaebuses ega kaebuse läbivaatamisel toimunud ärakuulamisel kohtu seisukohta, et ta ei ole 14 aastat sisuliselt oma hooldusõigust praeguseks 16 aastaseks saanud lapse suhtes teostanud. Ärakuulamise protokollist nähtub mh järgnev: isa nägi poega viimati u
2. a septembris, alates sellest ajast 5 2-20-3767 suhtleb pojaga paar korda aastas telefonikõne või sms-i teel; vastuseks kohtu küsimusele, kuidas isa on 14 aasta jooksul lapse eest hoolitsenud, vastab kaebaja, et kuni
3. aastani kohtus lapsega paar korda aastas ja andis talle raha 100–150 eurot,
4. a aitas korteri remondiga; elatist pangakontole ei ole kunagi tasunud; vastuseks kohtu küsimusele, millistes küsimustes soovib isa edaspidi hooldusõigust teostada, vastab kaebaja, et soovib pojaga kohtuda ja otsustada kõigis küsimustes, milles on tarvis; lapse hariduslike vajadustega, huvialadega, perearstiga jmt lapse isa kursis ei ole.
5. Kolleegiumi hinnangul annab eeltoodu kinnitust maakohtu järeldusele, et isa ei ole juba aastaid täitnud vanema kohustusi lapse eest hoolitsemisel ega ole kursis lapse vajaduste ja huvidega, et lapse hariduse, tervise, huvialade jms-ga seotud otsuseid vastu võtta. Seda, et laps on eeltoodu tulemusel oma isast võõrdunud, kinnitavad nii lapse esindaja ja eestkosteasutuse esindaja (kes lapse isiklikult ära kuulasid) kui lapse poolt kohtule ärakuulamisel avaldatu. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et lapse huvides on, et isik, kellega lapsel lähedane suhe puudub ning kes lapse vajadusi ei tunne, ei oma õigust lapse suhtes otsustusi teha. PKS § 137 lõikest 3 tuleneb, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahend kooskõlas PKS § 137 lõikes 3 sätestatud põhimõtetega, samuti arvestas kohus PKS § 137 lõike 2 kohaselt lapse arvamust.
6. Määruskaebuses on ka leitud, et lapse isa ära kuulamata jätmine tähendas ühtlasi vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega

§-s 561 sätestatu rikkumist.

§ 561

lõike 1 esimese lause järgi peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kolleegium nõustub siinkohal lapse esindajaga, et arvestades, et avaldajal puudub lapse isaga igasugune suhtlus ja kontakt juba aastaid, ei ole põhjendatud tugineda eeldusele, et kohus oleks pidanud kaebajat avaldajaga lepitama. Ka ei ole kohtu hinnangul praeguses asjas vanemate vahel sellist vaidlust, mida saaks lepitamisega lahendada. Avalduse eesmärk oli sisuliselt viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku elulise olukorraga.

1. Ärakuulamisel avaldatust saab järeldada, et isa peamine mure on, et ta saaks lapsega suhelda. Nagu maakohus ärakuulamisel õigesti selgitas, ei puutu suhtlusõigus praegusesse vaidlusesse, kuivõrd suhtlusõigus säilib ka lapse ainuhooldusõiguse teisele vanemale üleandmisel. PKS § 143 lõike 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-15-16111, punkt 18). Samas tuleb arvestada, et antud juhul on tegemist 16 aastase lapsega, kes aastatepikkuse suhtluse puudumise tõttu on isast võõrdunud. Sellises olukorras oleks isal mõistlik näidata üles omapoolset aktiivsust ja proovida lapsega suhete taastamiseks leppida lapsega ja lapse emaga kokku suhtluskorras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta kaebuse esitaja kanda (

§ 171

lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lõike 3 teine lause).

Kuivõrd avaldajal ei ole menetluses esindajat, ei ole alust eeldada tal määruskaebemenetluses menetluskulude tekkimist. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus kindlaks 6 2-20-3767 eraldi määrusega. Eeltoodust tulenevalt puuduvad määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud. 27. Määruskaebuses on esitatud ka taotlus tagastada

§ 149lõike 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon.

Kolleegium selgitab, et kautsjon tasutakse Riigikohtule kaebuse esitamisel (

§ 140

lõige 1), praegusel juhul aga esitati määruskaebus ringkonnakohtule maakohtu määruse peale, millelt kaebaja tasus riigilõivu. Riigilõivu tagastamist määruskaebuse puhul käsitleb

§ 150lõike 1 punkt 5.

Praegusel juhul ei ole aga tegemist viidatud sättes ettenähtud olukorraga, ka jäi määruskaebus rahuldamata. Seega puudub alus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 7