Obsah (5)

§ 534§ 539§ 663§ 659§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1049 Koh

) § 534 lõigetele 1 ja

2. Taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule kohaldatud valvearsti 21.01.2021 kell 12.18 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
3. Dr IV selgitas, et patsient on haiglas olnud äärmiselt rahutu. Praegu on vähem rahutu, kuid jätkuvalt kurja moega.
4. Puudutatud isik leidis, et ta ei vaja haiglaravi, kuna ei ole ohtlik ega märatsev. Hakkas enne haiglasse sattumist emale kaebama, et ei tea, kas hakkab hulluks minema. Keegi pakkus, et äkki need on sisestused, äkki II korrusel elavad nõiad, kes tegelevad sisestustega. Nõidade möla segab tal magamist – kella 3 ajal öösel aetakse mõtete abil üles, öeldakse „ärka üles!“ Ütlevad näiteks, et ema suri ära. Haiglasse jääda ei taha.
5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.
6. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
7. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534lõike 5 alusel.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul on raske psüühikahäire (täpsustamata psühhootiline episood F29). Varasemast on teada, et on sündinud raske närvisüsteemi kahjustusega, olnud aeglane, saamatu, vaimse arengu peetusega. Lapsest 3 2-21-1049 peale ravil neuroloogi ja psühhiaatri juures. Diagnoositud orgaanilist tüüpi isiksushäiret, vaimse arengu peetust. Viimastel aastatel lisandunud paranoidne sümptomaatika, talle ordineeritud ravi kasutama ei ole hakanud. Avaldas kuulmismeelepetteid, et kommenteeritakse, halvustatakse, nõutakse seksi, tahetakse temast näitemäng teha, ähvardatakse vägistada või tappa. Laulis, ähvardas ja ropendas öösel vastuseks, kolkis seinale, ärritus agressiivsuseni, segas naabrite rahu. Sageli ööbinud ka metsas. Haiglasse sattus sel korral raviarsti saatekirja alusel, toodi sotsiaaltöötajatega kiirabi korras ja politsei kaasabil. Transporditi haiglasse raamile ohjeldatult käeraudades. Vastuvõtul oli psühhomotoorselt äärmiselt rahutu, karjus kriiskavalt spontaanselt, nõudis enda vabastamist ning süüdistas teisi tema tagant varastamises ja kurjades plaanides. Laviinina tuleva kisava jutu vahele ei olnud võimalik midagi öelda, patsient rabeles täiest jõust, et end ohjeldusest vabastada.

1. Haiglas paigutati koheselt eralduspalatisse, rakendades nii medikamentoosseid kui mehhaanilisi ohjeldusmeetmeid. Ravi foonil rahunes ja vabastati ohjeldusest kell 16.
2. Suunatuna üldpalatisse ta haigla sisekorrale ei tahtnud alluda, keeldus isiklikke asju ära andmast, avaldas paranoilist luulu ka personali osas, üritas medõde füüsiliselt rünnata, kakelda. Praeguseks on patsient saanud korduvalt rahustava ravimi süste, on rahulikum, aga jätkuvalt ei orienteeru olukorras adekvaatselt, on akuutselt psühhootiline. Sellest lähtuvalt käitub ettearvamatult ja püsib kõrge ohtlikkus ümbritsevatele.
3. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on haiglaravi vajalik, kuna oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust. Tema käitumine on ettearvamatu ja püsib kõrge ohtlikkus ümbritsevatele. Kohtu hinnangul satuks tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmisel ohtu puudutatud isiku enda elu ja tervis, samuti kujutaks ta psühhootiliste elamuste tõttu reaalset ohtu ümbritsevatele.
4. Kohtu hinnangul ei ole isiku praegust seisundit arvestades mingil juhul võimalik prognoosida seisundi olulist paranemist nelja ööpäeva vältel, tuginedes tema praegusele seisundile ning varasemale ravikogemusele. Seega ei ole ravi osutamine võimalik vaid 4 päeva kestel esialgse õiguskaitse korras. Isiku seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Eeltoodu põhjal tuleb lubada isiku suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset ja tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi 4 päeva ning pikendada seda kuni ravi vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päeva alates 21.01.
5. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht eeskätt patsiendile endale.
6. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7. Kohus selgitas

§ 539lõikes 3 sätestatut.

Määruskaebus

1. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik selgitab, et tal ei ole pikemalt võimalik aga vajalik haiglas olla. Temaga suhtlemisel sisulist vestlust on võimatu pidada. Tal oli see vajalik astma tõttu, kuid nüüd seda enam ei ole ja see ei olnud vist õige astma. Saab vererõhu ja veresuhkru ravimeid, liigesed ka haiged. Tal on vajalik minna günekoloogilisele operatsioonile. Ka sotsiaalosakonda, et lõpetada tema üle eestkoste või et ema, kes on eestkostja, annaks talle 4 2-21-1049 igakuiselt 30 eurot rohkem. Ta saab vahel kurjaks, aga siis on ema ära visanud temale olulisi raamatuid. Ta ei saa telefoni kasutada, sest II korruse halvad inimesed segavad seda ja kasutavad tema telefoni. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole täna enam tõendatud. Ohtlikud on hoopis ebaseaduslikud politseinikud. Kaebaja puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatu, seega on esialgse õiguskaitse rakendamine ja pikendamine koos tahtevastase ravi kohaldamisega põhjendamatu. Menetlusosaliste seisukohad
2. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 21. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

§ 659

ja § 657 lõike 1 punkti 4 alusel tühistada osas, milles pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamist 4 päevalt 40 päevani. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 21.01.2021 kell 12.18 kuni 24.01.2021. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 22.

§ 534

lõike 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534

lõike 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lõike 5 teine lause).

23. Praeguses asjas tegi maakohus 22.01.2021 määruse, milles rakendas nii esialgset õiguskaitset 4 päevaks kui kohe pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selliselt toimides eksinud

§ 534lõike 5 teise lause kohaldamisel.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nimetatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset 4 päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt nt lahendid nr 2-20-6703, punkt 13.1; 2-18-17167, punkt 21). Seega ei saa esialgse õiguskaitse pikendamist otsustada samas määruses selle rakendamisega. Vajalik on psühhiaatri või arsti uus arvamus. Veel on Riigikohus lahendis nr 2-20-6703 (punkt 13.1) leidnud, et

§ 534

lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole 4-päevase ravi järel tõenäoline (nagu ka praegusel juhul on avalduses märgitud). Riigikohtu seisukoha järgi ei pea avaldaja esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust, kuid

§ 534

lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmiseks tuleb esitada psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (vt lahend nr 2-18-17167, punkt 21). Vastav hinnang on enne esialgse õiguskaitse 5 2-21-1049 pikendamist vajalik, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse (vt lahend nr 2-20-6730, punkt 13.1). 24. Eeltoodust tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani

§ 534

lõike 5 teise lause alusel seaduslik, kuivõrd puudub psühhiaatri või muu pädeva arsti uus arvamus. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohus sarnases olukorras lahendis nr 2-20-6730 (punkt 13.2). Seega kuulub maakohtu määrus vastavas osas tühistamisele. 25. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest ning ei ole ka kaebuses esiletoodud selliseid menetluslikke minetusi, mis tingiksid maakohtu määruse tühistamise osas, milles kohaldati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist kuni 4 päevaks (s.o kuni 24.01.2021). Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused olid esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud.

§ 659ja § 654 lõike 6 alusel ringkonnakohus vastavaid maakohtu põhjendusi ei korda.

26. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eeldused. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud tal raske psüühikahäire – täpsustamata psühhootiline episood (F29). Isik on sündinud raske närvisüsteemi kahjustusega, on lapsest peale olnud ravil neuroloogi ja psühhiaatri juures. Tal on diagnoositud orgaanilist tüüpi isiksusehäiret, vaimse arengu peetus, viimastel aastatel on lisandunud paranoidne sümptomaatika. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervisliku seisundi kohta ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Maakohus leidis ka õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt saabus puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse kiirabiga politsei kaasabil raamile ohjeldatult käeraudades. Haiglasse vastuvõtul oli äärmiselt rahutu, karjus ja kriiskas, rabeles täie jõuga, püüdes end ohjeldusest vabastada. Psühhiaatrite arvamusest selgub, et isiku psüühilise seisundi halvenemine on ilmnenud viimase poole aasta jooksul, mil isiku suhtes võtsid korduvalt ühendust tema ema ja perearst. Isik jättis broneeritud aegadel arsti vastuvõtule tulemata, oli paranoidselt luululine ja ähvardav naabrite suhtes – kolkis seinale, ärritus agressiivsuseni, segas naabrite rahu. Oma seisundist tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Haiglasse saabudes vajas puudutatud isik koheselt mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus, tema käitumine on ebaadekvaatne ja agressiivne, mistõttu suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui teistele. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 27.

§ 172

lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) /Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/ 6