← Eesti

1-20-3238/61

Obsah (10)§ 297§ 342§ 7§ 173§ 175§ 180§ 185§ 337§ 182§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-3238 (19230100586) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, li

§ 297korras esitatud tõend, mis on ilmselgelt asjakohane, kuna seondub K.

Kriisile etteheidetavate tegudega ja aitab õigesti mõista nende tegude asjaolusid ja konteksti. Kohus ei ole süüdistuse piiridest väljunud, sest K. Kriis ei ole süüdi mõistetud viidatud tagaseljaotsuses kirjeldatud tegude eest. Majandusaasta aruanne C OÜ tegevustest ja seisust ei vasta tõele. Maakohus leidis õigesti, et see on koostatud „libalikvideerimise“ kontekstis ja eesmärgiga.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  3. veebruarini
  4. Määratud tähtajaks esitasid enda kirjalikud seisukohad apellatsioonile prokuratuur ja kannatanu Q OÜ ja Y OÜ esindaja. Süüdistatava kaitsja, kannatanu X OÜ lepinguline esindaja ning kannatanute Q OÜ ja Y OÜ lepinguline esindaja esitasid menetluskulude nimekirja. 7.
  5. Prokurör vaidleb süüdistatava kaitsja kaebusele vastu ning leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata. Kohus on otsuses analüüsinud kõiki uuritud tõendeid, andes neile hinnangu, mille alusel on võimalik jõuda jälgitavalt veendumusele, et K. Kriis on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud. Prokuröri hinnangul leiab apellant ebaõigesti, nagu ei peaks ega tohiks süüdistatav mitte üheski situatsioonis olla kohustatud oma süütust tõendama. Ei piisa ainuüksi sellest, kui süüdistusversioonile esitatakse ükskõik mistahes vastuväide, millest piisaks süüdistuse ümberlükkamiseks, olenemata asjaolust, kuidas kaitseväide haakub ülejäänud tõendikogumiga või on eluliselt usutav. Kohus on otsuse põhjendustes keskendunud läbivalt K. Kriisi poolt väidetule ning kõrvutanud neid süüdistuse ja ka kaitsja poolt esitatud tõenditega. Tulenevalt tõendite analüüsist on üheselt mõistetav, et süüdistatav esitas suusõnaliselt versiooni, mille kohta süüdistatav ega kaitsja ei ole suutnud esitada ühtegi seda kinnitavat tõendit ega loonud olukorda, mis võimaldanuks kohtul neid väiteid kontrollida. Selliselt toimides on mindud otseselt vastuollu korduvalt Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohaga, mille kohaselt teatud olukordades on ka süüdistatav kohustatud tõendama asjaolusid, millele ta soovib tugineda või vähemalt looma olukorra nende kontrollimiseks. Sellele on viidanud nii prokurör kohtuvaidlustes kui ka maakohus otsuses. Olenemata K. Kriisi kaitsjale antud küsimuses viite andmisest ning ka eeldusest, et kriminaalmenetluses kaitsjana osalev professionaalne kvalifitseeritud jurist peaks olema kursis vähemalt olulisemate Riigikohtu lahenditega, on apellant jätnud selle jätkuvalt tähelepanuta. 8

(14)Samas soovib prokuratuur juhtida apellatsioonist tulenevalt ringkonnakohtu tähelepanu kaitsja poolt tehtud etteheidetele mõistete „menetlusõiguse oluline rikkumine“ ja „materiaalõiguse väär kohaldamine“ kasutamisel ühe või teise tõendi hindamisel ning nendest järeldustele jõudmisel. Sellist laadi järeldused apellatsioonis viitavad prokuratuuri hinnangul kaitsja ilmselgetele puudustele õigusalastes teadmistes ning tõstatavad küsimuse isiku sobivusest kaitsjana. Samuti võib selles valguses jõuda tõdemuseni, et sellises olukorras ei saa rääkida süüdistatava õiguste igakülgsest kaitsest, mis on omistatav ka prokuratuurile ja kohtule, kuid eelkõige kaitsjale. 7.
  1. Kannatanute Q OÜ ja Y OÜ lepinguline esindaja, nõustudes otsuses esitatud põhjendustega ja tõenditele antud hinnangutega, palub jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus on õiguspäraselt tuvastanud süüdistatava ütluste vastuolulisuse ja vastuolu kogutud kirjalike tõenditega ja tunnistajate ütlustega. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et Y OÜ on väljastanud C OÜ-le arved nr 190435 ja 190555 kas ekslikult või pahatahtlikult on alusetu. Süüdistatav avaldas kohtuistungil üksnes seda, et ta ei tunnista nende kahe tellimuse kättesaamist, kuna puudub saateleht. Et arvete nr 190435 ja 190555 osas on apellatsioonkaebuses esitatud uusi väiteid, mille kohta ei ole kannatanu saanud menetluse jooksul oma seisukohta avaldada ega seda tõendada, tuleb kaebuses esitatud uued väited jätta arvestamata. Maakohus on õigesti tuvastanud Y OÜ-le ja Q OÜ-le kuriteoga tekitatud varalise kahju. Kannatanute lepinguline esindaja palub K. Kriisilt Y OÜ kasuks välja mõista menetluskulud summas 218,75 eurot (ilma käibemaksuta) ja Q OÜ kasuks menetluskulud summas 218,75 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti kohustada K. Kriisi tasuma kannatanutele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kannatanutele osutatud õigusteenuse eest on esitatud arvete nr 202012172 ja nr 22102035 alusel tasutud ABC Kliima OÜ poolt. 7.
  2. Kannatanu X OÜ lepingulise esindaja poolt esitatud apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kirjaliku õigusabilepingu alusel kannatanule õigusabi eest esitatud arve summas 412,50 eurot (ilma käibemaksuta). 7.
  3. Apellandi menetluskulude tasutaotluse kohaselt on kaitsja osutanud apellatsioonimenetluses K. Kriisile õigusabi kokkulepitud koondtasuga ja 8.01.2021 on esitatud süüdistatavale arve töömahu eest 10 tunni ulatuses summas 1500 eurot (sisaldab käibemaksu). Nimetatud tasu on muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud argumentidega, kriminaaltoimiku materjalidega ja prokuratuuri ning kannatanute kirjalike seisukohtadega leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja K. Kriisi õigeksmõistmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohus on veenvalt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates põhistanud, miks annavad kogutud tõendid kogumis aluse järeldada, et K. Kriis on kelmuse toimepanemises süüdi.
  5. Vastuseks kaitsja apellatsioonile kordab kohtukolleegium sissejuhatavalt kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (modus operandi). Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist (vt RKKK nr 3-1-1-16-04; 3- 9
(14)1-1-92-11). Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et menetletava kaasuse õigeks lahendamiseks on äärmiselt oluline tuvastada, kas K. Kriisil, tellides kannatanutelt süüdistuses nimetatud ajavahemikul kaupa, esines juba tellimusi esitades tahtlus jätta nende eest tasumata või tekkis tal selline tahtlus ja/või objektiivne takistus tasumata jätmiseks alles hiljem, mis välistab kuriteokoosseisu mitterealiseerumise. Nõustudes kohtu poolt tuvastatuga, et süüdistataval puudus tahe tellitud ja talle üle antud kaupade eest tasuda ning et ta ei kavatsenudki kannatanutele kauba eest maksta, realiseeris K. Kriis enda käitumisega KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu.
  1. KarS § 209 näeb ette vastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et C OÜ, kelle ainus juhatuse liige oli K. Kriis, oli X OÜ ning Q OÜ pikaajaline koostööpartner, keda kannatanud usaldasid osaühingu senise maksevalmiduse põhjal, mistõttu andsid nad K. Kriisile C OÜ poolt tellitud kaupu üle ka ilma saatelehtedeta. Et aasta algus on ettevõtjale süüdistatava ütluste kohaselt majanduslikult raske, kasutas süüdistatav ära senise pikaajalise koostöö tulemusel tekkinud usalduslikud suhted kannatanutega, tellides kliimaseadmeid – ja tarvikuid 8-l korral X OÜ-lt, maksumusega 19 929,60 eurot; ühel juhul Q OÜ- lt maksumusega 5376 eurot ja 5-l korral Y OÜ-lt maksumusega 10 112, 35 eurot. Saades lühikese aja jooksul tellitud kaubad kätte ja pannes kannatanud uskuma, et C OÜ nende eest maksetähtaja jooksul ka tasub, jättis ta nende eest aga tahtlikult tasumata, viies kannatanud eksimusse, mille tulemusena tegid nad varakäsutuse, andes K. Kriisile üle kliimaseadmeid kokku maksumusega 34 481,95 eurot, tekitades endale sellega varalise kahju.
  2. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis käsitletud tõlgendusega K. Kriisil süü puudumisest. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Olukord, kus apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise üheks aluseks. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (vt nt Riigikohus otsus asjas nr 3-1-1107-12). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki kohtule esitatud ja kohtus hinnatud tõendeid omavahel kõrvutanud, asetanud nendest tulenevad andmed omavahelisse konteksti ning nende kogumis hindamise tulemusena asunud K. Kriisi süüd kinnitavatest tõenditest tehtud õigetele järeldustele. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on maakohus kõiki süüdistatava ja kaitsja kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses käsitlenud ja analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea kohtukolleegium nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsioonis ei ole kaitsja toonud välja ühtegi uut faktilist asjaolu, mida maakohtule asja arutamise ajal teada ei olnud. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium seetõttu üksnes järgmist. 12. Kaitsja apellatsioon on kohati vastuoluline nii oma sisult kui teisalt ka süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustega. Üheselt jääb apellatsiooni tekstist arusaamatuks, kas kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist kogu K. Kriisile esitatud süüdistuse mahus või üksnes osaliselt, so kannatanult Y OÜ arvetel nr 190435 ja 190555 märgitud kaupade tellimise ja vastuvõtmise osas. Samas on kaitsja enda kaebuses läbivalt viidanud Y OÜ 28.02.2019 arve valele numbrile. 10

(14)Toimikust (kd II, tl 10) nähtuvalt on C OÜ-le esitatud arve õigeks numbriks 190425, mitte aga nr
  1. Süüdistatav on kohtuistungil ütlusi andes möönnud kannatanutelt enda poolt tellitud kaupade kättesaamist, välja arvatud Y OÜ arvetel nr 190425 ja 190555 märgitud kaubad, sest nende kättesaamise kohta puudusid saatelehed. Kaitsja väited, et saatelehtede puudumine Y OÜ 28.02.2019 arve nr 190425 ja 25.03.2019 arve 190555 alusel märgitud kaupade kättesaamisel kinnitab, et K. Kriis pole neid kaupu tellinud ega kätte saanud, on ümber lükatud tunnistaja DD ütlustega, mille kohaselt ei koostatud pikaajalistele klientidele kauba üleandmisel alati saatelehti vaid piirduti üksnes meili teel arve väljastamisega. Kuna Y OÜ laotöötajad tundsid ja teadsid K. Kriisi kui pikaajalist püsiklienti, siis saatelehti talle kauba üleandmisel alati ka ei koostatud. Tunnistaja DD kinnitas tuginedes laotöötajate selgitustele, et ka kõnealuste tellimuste puhul anti need kaubad just K. Kriisile laos üle. Lisaks DD ütlustele (kd I, tl 63) K. Kriisi poolt C OÜ nimel kliimaseadmete ja -tarvikute süüdistuses nimetatud ajal tellimise, kauba kättesaamise ja selle eest tasumata jätmises osas tõendavad ka kannatanute Q OÜ seadusliku esindaja GG ütlused (kd I, tl 61) ning OÜ X seadusliku esindaja UU (kd I, tl 65) ja müügidirektor PP ütlused (kd I, tl 69), et C OÜ nimel esitas K. Kriis kauba tellimusi neile kas telefoni või e-posti teel ning kui tema poolt tellitud kaup oli laos komplekteeritud, võis C OÜ esindaja (tavaliselt K. Kriis ise) minna müüjate lattu kaubale järele. Tavapäraselt allkirjastati kaupade üleandmisel saateleht ning peale kauba üleandmist väljastati C OÜ-le tasumiseks arve. Seega on kaitsja väide, et süüdistatav ei ole tema poolt tellitud kaupu kätte saanud paljasõnaline ja tõendamata.
  2. Sarnaselt maakohtu poolt tuvastatuga leiab kohtukolleegium, et K. Kriisi ütlused ei ole usaldusväärsed ja need on vastuolus teiste kohtuistungil hinnatud tõenditega. Kauba tellimist ja üleandmist süüdistatavale kinnitab K. Kriisi poolt kaupade tellimise sagedus ning järjepidevus süüdistuses märgitud ajal ehk süüdistatava käitumise modus operandi. Kohtuistungil antud ütlusest nähtuvalt tellis K. Kriis kaupadest valdava osa tema pikaajaline klient OO, kes võttis temaga 2018 lõpus ühendust, soovides hakata tellima kliimaseadmeid (ilma paigalduseta) Viimsi kalatehase ruumidesse ning kelle jaoks ta tellis ja andis isiklikult saatelehe alusel üle kokku 23 komplekti kütteseadmeid. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et OO tasus talle kõigi seadmete eest kokku sularahas 4200 eurot ja palus ülejäänud maksumuse osas esitada arve 2019 märtsi alguses H OÜ nimele, kes jättis aga esitatud arve alusel C OÜ-le kliimaseadmete eest tasumata. Et ka tema poolt
  3. või
  4. märtsil 2019 H OÜ-le esitatud täiendav arve jäi 14 päeva jooksul tasumata, sai ta aru, et OO on kelm ja kuna tal ei olnud võimalust kannatanutele enda poolt tellitud kauba eest maksta, ei näinud ta muud võimalust kui C OÜ tegevus lõpetada. Kohtuistungil selgus esmakordselt, et tegelikult on OO nimeline isik juba 27.03.2020 surnud. Oluline nagu maakohus otsuses välja tõi, on siinjuures asjaolu, et süüdistatav ei kinnitanud kohtus antud ütlustes kordagi, et tema teada on OO surnud, samuti ei olnud OO märgitud ka kaitseaktis. Seega kasutas süüdistatav teadlikult OO isikut ja tema surma oma huvides ära ning tema ütlused OO kohta ei ole tõesed. Et ei K. Kriis ega apellant ei avaldanud OO nimelise isiku kohta enne kohtumenetlust andmeid, oli välistatud süüdistaja ja kohtu võimalus kontrollida tema poolt esitatud kaitseversiooni. Süüdistatav ei ole loonud tegelikkuses menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning ei ole teinud menetlejale kättesaadavaks andmeid, mis võimaldasid esitatud kaitsepositsiooni hinnata. Seega taas on ainetu rääkida K. Kriisi süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Apellant jätab tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha (vt RKKKo nr 3-1-1-8507), mille kohaselt juhul kui süüdistatav otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda enam ei nähtu ka H OÜ 2019 märtsikuu käibedeklaratsiooni lisast C OÜ poolt 01.03.2019 esitatud arvet summas 15200 eurot + km 20% (kd II, tl 208) või C OÜ
  5. või
  6. märtsi 2019 11
(14)väidetavat arvet, mille K. Kriis enda sõnul H OÜ-le samuti väljastas, mis omakorda kinnitab veenvalt kohtu järeldust K. Kriisi ütluste ebausaldusväärsusest.
  1. K. Kriisi poolt 3 päeva pärast Y OÜ-lt tellitud kaupade kättesaamist C OÜ võõrandamine tunnistaja WW juhitud usaldusühingule kinnitab süüdistusversiooni paikapidavust selles, et süüdistataval ei olnud juba algselt kaupu tellides kavatsust nende eest tasuda. Samas ei saanud K. Kriisile olla samal ajal teadmata C OÜ vastu esitatud haginõue tsiviilasjas nr 2-19-4925, milles 29.06.2019 tehtud tagaseljaotsuse esitas kohtule kannatanu X OÜ esindaja ning mis seondub süüdistatavale käesolevas asjas etteheidetavate tegudega, aidates toimepandud kelmuse asjaolusid ja konteksti õigesti mõista. Kohus, võttes selle tagaseljaotsuse tõendina vastu, ei väljunud süüdistatavat kelmuse toimepanemises süüdi mõistes süüdistuse piiridest nagu kaitsja ebaõigesti leiab, sest maakohus ei mõistnud K. Kriisi kelmuse toimepanemises süüdi viidatud tagaseljaotsuses kirjeldatud tegude eest. Samas kinnitavad ka tsiviilasjas nr 2-19-4925 esitatud tellimused ja kauba üleandmised K. Kriisi käitumismustrit, sest need on toime pandud käesolevas asjas esitatud süüdistuses märgituga samal ajal. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja WW kohtuistungil antud ütlused, et K. Kriis talle C OÜ raamatupidamisdokumente üle ei andnud, samas on süüdistatav ise kinnitanud, et kõik raamatupidamisdokumendid ta WW-le üle andis. Raamatupidamisdokumentide üleandmise-vastuvõtmise akti kohtule aga esitatud ei ole, mistõttu lõi K. Kriis taaskord kohtule kaitseversioone esitades olukorra, mida ükski kohtule esitatud tõend ei kinnitanud. Süüdistatava kaitsetees ei haaku seega olemuslikult kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga ja on ainetu rääkida K. Kriisi süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (RKKK nr 1-18-86 p 58). K. Kriisi poolt kannatanute petmine ehk tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine viis X OÜ, Y OÜ ning Q OÜ eksitusse, milles viimased uskusid, et kauba eest tasub C OÜ peale selle kättesaamist ning tegid seetõttu varakäsutuse kliimaseadmete kui vara valduse süüdistatavale üleandmise näol, mis lõppkokkuvõttes viis kannatanute varalise seisu kahjustumisele.
  2. Kohtukolleegium asub sarnaselt maakohtuga seisukohale, et kriminaalasjas hinnatud tõendite pinnalt on K. Kriisi süü temale etteheidetava kuriteo toimepanemisel tõendamist leidnud. Maakohus on tõendite kogumis hindamisel kõiki apellandi kaitseargumente otsuse tegemisel hinnanud ja arvesse võtnud ning need hinnatud tõenditega kummutanud, mistõttu ei esine K. Kriisile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud kelmuse süüteokoosseisu osas põhjendatud kahtlusi, mida tuleks

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-18-10 p 8). 16. Kohtumenetluse pooltel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamise taotluste lahendamisel leiab kohtukolleegium järgmist.

§ 173lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud.

Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175

lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale ja valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Menetlusosalise poolt valitud kaitsjale või esindajale makstav tasu on menetluskulu olenemata asjaolust, kas menetlusosaline on selle tasu menetluskulude küsimuse otsustamise momendiks juba ära maksnud või mitte. Piisab sellest, kui menetlusosalisel on tekkinud tasu maksmise kohustus.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 185

lg 2 lause 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja esitas apellatsiooni K. Kriisi huvides. 12

(14)16.1. Kannatanu X OÜ lepingulise esindaja O. Saame poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kirjaliku õigusabilepingu alusel kannatanule õigusabi eest esitatud arve summas 412,50 eurot (ilma käibemaksuta), mis on kannatanu poolt Advokaadibüroole Concordia OÜ tasutud. Õigusabiteenuste nimekirjast nähtuvalt on kannatanule osutatud õigusteenust seoses apellatsioonile vastamisega kokku 2 tunni ja 30 minuti ulatuses, maksumusega 412,50 eurot (ilma käibemaksuta), tunnihinnaga 150 eurot. Kohtukolleegium peab kannatanu esindaja tasutaotlusest tulenevalt kannatanule osutatud õigusabile kulunud aega põhjendatuks ja taotletava tasu suurust mõistlikuks. X OÜ lepingulise esindaja taotlus apellatsioonimenetluses kannatanule menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele. Et ringkonnakohus teeb süüdistatava kaitsja apellatsioonist tulenevalt

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kannatanu X OÜ poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 412,50 eurot (ilma käibemaksuta) jätta

§ 185lg 2 alusel süüdistatava K.

Kriisi kanda. 16.2. Kannatanute Y OÜ ja Q OÜ lepinguline esindaja K.-K. Sepper palub apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks K. Kriisilt välja mõista Y OÜ kasuks 218,75 eurot (ilma käibemaksuta) ja Q OÜ kasuks 218,75 eurot (ilma käibemaksuta). Õigusteenuste nimekirjast nähtuvalt on Y OÜ-le ja Q OÜ-le osutatud õigusteenust seoses apellatsioonile vastamisega kokku 3 tunni ja 30 minuti ulatuses, maksumusega 437,50 eurot (ilma käibemaksuta), tunnihinnaga 125 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanute esindaja tasutaotlusest tulenevalt kannatanutele osutatud õigusabile kulunud aega põhjendatud ja taotletava tasu suurus mõistlik. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest nr 202012172 ja 22102035 nähtuvalt on ABC Kliima OÜ kannatanutele osutatud õigusteenuste osutamise eest väljastatud arvete alusel ka tasunud. Tulenevalt kannatanute Y OÜ ja Q OÜ esindaja taotlusest kohustada K. Kriisi tasuma kannatanutele apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, selgitab kohtukolleegium järgmist. Menetluskulude hüvitamist apellatsioonimenetluses reguleerib

§ 185

, mille lõike 2 esimese lause kohaselt juhul kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.

§ 180

lg-s 1 sätestatu kohaselt süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Maakohus rahuldas kannatanute esindaja tsiviilhagid K. Kriisi vastu täielikult ja neid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei kuulu kannatanute lepingulise esindaja taotlus nõuda K. Kriisilt Y OÜ-le ja Q OÜ-le apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, rahuldamisele ja see tuleb jätta rahuldamata. Kannatanute esindajal apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu tuleneb mitte kannatanute tsiviilhagi rahuldamise temaatikast, vaid K. Kriisi kaitsja apellatsiooni analüüsile, kaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud ajast, mida ei saa kuidagi lugeda tsiviilhagi nõudeavaldusega seotud menetluskuluks

§ 182lõike 2 mõttes.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole VÕS § 113 seega süüteomenetluses süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav, mistõttu puudub kannatanute esindaja taotluse rahuldamiseks seaduslik alus. Et ringkonnakohus teeb süüdistatava kaitsja apellatsioonist tulenevalt

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kannatanute Y OÜ ja Q OÜ poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 437,50 eurot (ilma käibemaksuta) jätta

§ 185lg 2 alusel süüdistatava K. Kriisi kanda. 13

(14)16.3. Süüdistatava valitud kaitsja P. Paal esitas tasutaotluse apellatsioonimenetluses K. Kriisile osutatud õigusabi eest tasumiseks.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kaitsja osutanud süüdistatavale õigusabi seoses apellatsiooni esitamisega arvestuslikult 10 töötunni ulatuses. Vastavalt K. Kriisiga sõlmitud kokkuleppele, kuulub menetluskulude eest tasumisele koondtasuna 1500 eurot (sh käibemaks). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9). Kohtukolleegium peab süüdistatava kaitsja tasutaotlusest tulenevalt süüdistatava kaitseks kulunud aega põhjendatuks ja taotletava tasu suurust mõistlikuks. Et ringkonnakohus jätab süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata ehk teeb tulenevalt

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad süüdistatava K.

Kriisi menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 1500 eurot (sh käibemaks)

§ 185lg 2 alusel süüdistatava enda kanda.

17. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 ning § 344 - 345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 08. detsembri 2020 otsuse Kristjan Kriisi süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.