Obsah (7)

§ 657§ 693§ 652§ 442§ 162§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2021, Tallinn Kohtuas

§ 657lõike 1 punkt 2, § 173 lõige 3).

31. Ringkonnakohus arvestab asja uuel lahendamisel

§ 693

lõikega 2, mille kohaselt on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohtu 03.06.2020 lahendist tulenevalt ei saa asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus olla vaidlust järgmiste eluliste ja õiguslike asjaolude üle: 03.06.2004 sõlmisid hageja liisinguvõtjana ja kostja õiguseelneja liisinguandjana Rakvere linnas asuva kinnistu liisingulepingu (koos muudatustega t I kd lk 138-163); liisinguandja oli teinud 31.08.2015 ja 05.11.2015 lepingu ülesütlemise hoiatused (t I kd lk 164-167); vaidlusalune tarbijakrediidileping sõlmiti 16.07.2007 (koos 08.10.2007 muudatusega t I kd lk 87-102); lepingu täitmise tagamiseks oli 17.07.2007 ja 08.10.2007 hüpoteekidega koormatud laenusaajale kuuluv kinnistu Harjumaal Saue vallas (t I kd lk 6-14); 06.11.2015 sai hageja kätte laenuandja 05.11.2015 lepingu ülesütlemise avalduse (t I kd lk 23); 10.11.2015 tegi hageja oma pangakontole sularaha sissemakse 3000 eurot, määramata seejuures, millise kohustuse katteks; kostja arvestas summa liisingulepingujärgsete põhi- ja intressimaksete katteks (t I kd lk 26); kostja laenuandjana luges laenulepingu lõppenuks 24.11.2015; samal ajal ütles kostja üles ka liisinguandjana liisingulepingu (t I kd lk 166); 31.03.2017 esitas kostja täitmisavalduse 17.07.2007 ja 08.10.2007 notariaalsete dokumentide alusel hüpoteekide realiseerimiseks.

1. Vastavalt kaebusele (t II kd lk 1-5) on poolte vahel apellatsiooniastmes vaidlus järgmiste asjaolude üle: kas olukorras, kus laenulepingu ülesütlemise avalduse kohaselt oli laenu põhiosa võlgnevuse suuruseks vaid 15.29 eurot, oli täidetud VÕS § 416 lõikest 1 tulenev eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks; kas laenuandja jättis õiguspäraselt arvestamata laenulepingu täitmisena 10.11.2015 hageja kontole laekunud 3000 eurot; kas laenuandja oli pakkunud hagejale VÕS § 416 lõike 2 kohast võimalust läbirääkimisteks; kas laenulepingu ülesütlemine oli vastuolus heade kommetega. Samadele seisukohtadele on hageja jäänud Riigikohtu lahendi järgselt. Varasemates menetlustes avaldatud seisukohtadele on jäänud ka kostja, tuues esile, et ei ole kohtumenetluses tuginenud VÕS § 88 lõikele 4 ega ole laenulepingus kokkulepitud vormis tahteavaldusega teatanud laenusaajale nimetatud sätte alusel kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest, vaid arvestas laekunud 3000 eurot VÕS § 415 lõike 2 ja § 88 lõike 6 punkti 1 alusel liisingulepingust tuleneva põhi- ja intressivõla katteks.
2. Ringkonnakohus on

§ 693

lõikest 2 tulenevalt seotud Riigikohtu otsuse punktis 16 VÕS § 416 lõikele 2 (koosmõjus sama sätte lõikega 1) antud tõlgendusega. Kõrgem kohus asus seisukohale, et ainuüksi sättes kirjeldatud krediidiandja kohustuse (pakkuda tarbijale hiljemalt koos võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks) rikkumine ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust. Seega ei ole hageja seisukoht, et 05.11.2015 avalduses ei sisaldu VÕS § 216 lõike 2 kohast krediidiandja pakkumist 6 2-17-7502 käesoleva asja lõpplahendi seisukohalt oluline. Samas leidis kõrgem kohus, et iseenesest on hageja väide õige ja tarbijakrediidiandja peab olema suuteline sõnastama lepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu teistsuguse seisukohaga vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 32 ja 33 ning muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 34. Ringkonnakohus on

§ 693

lõikest 2 tulenevalt seotud Riigikohtu otsuse punktis 17 (esimeses lõikes) VÕS § 416 lõikele 1 antud tõlgendusega. Kõrgem kohus leidis, et viidatud säte ei välista tarbijakrediidilepingu ülesütlemist juhul, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (viivis, intress) maksetega sättes märgitud ulatuses, s.o täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Sama seisukohta on avaldatud ka õiguskirjanduses (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. Tallinn 2019, lk 678-679). Seega ei ole hageja vastupidine väide kooskõlas kehtiva materiaalõigusega ja laenulepingu ülesütlemine ei olnud tühine põhjusel, et hagejal puudus VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud ulatuses võlgnevus. Hageja ei ole vaidlustanud, et tal oli 05.11.2015 seisuga tasumata intressimaksed enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimakse ulatuses nagu tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse punktis

1. Kostja esitatud laenulepingu täitmise aruandest nähtuvalt oli laenusaaja 05.11.2015 seisuga intressimaksete tasumisega viivituses alates 15.06.2015 (t I kd lk 116).
2. Vastavalt Riigikohtu lahendi punktidele 14.1-14.4 on menetlusõiguse norme rikkudes jäänud senises menetluses välja selgitamata, kas ja millal teatas pank hagejale VÕS § 88 lõike 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest. Samuti ei ole kostjale selgitatud, et nimetatud elulise asjaolu (millal ja mil viisil teatas pank hagejale, et arvestab 10.11.2015 hageja kontole kantud 3000 eurot liisingulepingust tulenevate nõuete katteks) tõendamiskoormus lasub kostjal. Asja uuel läbivaatamisel kõrvaldas ringkonnakohus rikkumise ja andis kostjale võimaluse tuua välja elulised asjaolud kirjeldatud teavitamiskohustuse täitmise kohta ja esitada nende tõendamiseks tõendeid. Kostja teatas, et sellist teavitamist ei toiminud, kuna krediidiandja lähtus VÕS § 415 lõikest 2 ja § 88 lõike 6 punktist
3. Seega on käesolevas menetluses tõendatud, et võlgniku teavitamist võlausaldaja poolt selle kohta, milliste kohustuste täitmise katteks ta laekunud 3000 eurot arvestab, ei toimunud ja ringkonnakohus lähtub asja edasisel lahendamisel nimetatud asjaolust.
4. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja väite osas, mille kohaselt tasus ta võlgnevuse ülesütlemise avalduses selleks antud tähtaja jooksul, kandes arvelduskontole, millelt oli kokkulepitud laenumaksete debiteerimine, 3000 eurot. Riigikohus kohustas ringkonnakohut uuesti kontrollima, kas laenuandjal oli õigus arvestada saadu laenulepingu täitmise asemel liisingulepingu täitmiseks, sh kas on täidetud VÕS § 88 lõike 5 kohaldamise eeldused. Kostja vastuväide, et tema lähtus 3000 euro jagamisel mh VÕS § 415 lõikest 2 ei ole käesolevas asjas määrav. Riigikohtu lahendi põhjenduste punkti 14.2 kohaselt reguleerib VÕS § 415 lõige 2 tarbija poolt tehtud ebapiisava makse arvel kohustuste täitmise arvestust ühe tarbijakrediidilepingu alusel. Käesoleval juhul oli aga tegemist sama tarbija kahe erineva lepinguga ning sellises olukorras kõigi kohustuste täitmiseks ebapiisava makse laekumisel tuleb kohaldada VÕS §
6. VÕS § 88 lõikest 1 tulenevalt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha üle kannab. Sama sätte lõiked 2 ja 3 seavad võlgniku õigusele siiski teatud piirangud, st ta ei või mh määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse. Lõikest 4 tulenevalt võib määramine toimuda nii enne kohustuse täitmist kui mõistliku aja jooksul peale kohustuse täitmist. Määramiseks tuleb võlgnikul väljendada vastavat tahet (teha tahteavaldus konkreetsele 7 2-17-7502 võlausaldajale). TsÜS § 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt muutub selline tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega (isiklikult teatavaks tegemisega). TsÜS § 68 lõike 3 kohaselt võib tahteavaldus olla kaudne ja väljenduda teos, millest võib järeldada tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 75 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma; kui saaja tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole oluline mitte tahteavalduse (teo) teinud isiku enda sisemine tahe, vaid tahe, mis oli või pidi olema teada tahteavalduse saajale (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. Tallinn 2010, lk 238). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-166-19 (punktis 14) selgitanud, et võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lõigete 2 ja 3 mõttes, mistõttu saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks.
7. Hageja tõi maakohtu menetluses (03.10.2018 kohtuistungil; protokoll t I kd lk 205) vastuseks kostja esitatud poolte e-kirjavahetusele esile, et tema 27.10.2015 e-kirjast pidi pank saama teada, et ta soovib jätkata laenulepingu täitmist. Seega ei ole põhjendatud kostja väide vastuses apellatsioonkaebusele, et alles apellatsioonimenetluses on hageja esitanud väite, et määras nimetatud e-kirjas VÕS § 88 lõike 1 mõttes, millise kohustuse täidab. Hageja küll ei formuleerinud maakohtus 27.10.2015 e-kirjast tema arvates nähtuvat elulist asjaolu seostatult VÕS §-ga 88, kuid väite kui sellise tõi siiski esile. Seega ei ole alust jätta väidet

§ 652lõiget 2 ja 4 alusel tähelepanuta.

39. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus hageja tahteavalduse tuvastamisel oluliselt

§ 442lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise reegleid.

Maakohus lähtus sisuliselt vaid asjaolust, et võlgnik ei märkinud 10.11.2015 sularaha sissemakses (t I kd lk 26), millise kohustuse katteks ta summa tasub, kuigi oleks võinud seda teha. Maakohus jättis täielikult käsitlemata hageja väite tema tegeliku tahte panga poolt väidetavalt teadma pidamise kohta ja analüüsimata vastavad tõendid. Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus kirjeldatud rikkumise.

1. Hageja on seisukohal, et 27.10.2015 e-kirjast pidi pank saama aru, et ta soovib jätkata laenulepingu täitmist ning arvestama selle teadmisega 10.11.2015 raha saamisel. Kolleegium võtab hageja 27.10.2015 tahteavalduse tõlgendamisel mh arvesse vaidluse all mitteoleva asjaolu, et selle kuupäeva seisuga olid hagejal tekkinud võlgnevused mõlema lepingu täitmisel nii põhi- ja intressimaksete kui viiviste osas. 27.10.2015 oli hageja saatnud kostja töötajale ekirja (t I kd lk 193 pöördel), milles selgitas liisingulepingu objektiks olnud kinnistu müügi venimisega seonduvaid asjaolusid ja lõpuks andis teada, et „Meie kindel soov ja tahe on Rakveres XXtühjalt seisev maja esimesel võimalusel maha müüa ja jätkata laenulepingut Sauel Aila külas oleva kinnistuga, kus elavad minu pensionäridest vanemad...“ Kostja vastas 28.10.2015 e-kirjaga (t I kd lk 193) mh, et „kahjuks puudub Teie saadetud kirjas info võlgnevuse tasumise plaanide kohta. Samuti ei ole selge, millest tasute edaspidi laenumakseid. Võlgnevuse ja laenumaksete tasumise allikana ei saa arvestada vaid kinnistu müüki…Maja pikast müügiperioodist lähtudes ei ole põhjust siduda võlgnevuse tasumise tähtaega maja müügiga, vaid Teil tuleb leida lahendused võlgnevuse tasumiseks, arvestamata müügist laekuvaid vahendeid. Hetkel on nii laenu kui liisingu võlgnevus 5 kuud, mis annab pangale aluse algatada lepingute ülesütlemise ning mille käigus teostatakse sundmüük mõlema tagatise osas…Teen ettepaneku, et vähendate edaspidi võlgnevust 500 EUR võrra kuus…Palun andke teada, kas olete panga ettepanekuga võlgnevuse tasumise osas nõus…“ Panga kirjale vastas hageja 8 2-17-7502 05.11.2015 (t I kd lk 195), milles taas käsitles Rakvere maja müügiga seonduvaid asjaolusid, möönis, et võlgnevuse ja laenumaksete tasumise allikana ei saa Tõru tänava kinnistu müüki, kuid „Nimetatud kinnistu müük vähendaks oluliselt laenu suurust pangale ning sellega kaasnevaid laenumakseid…“ ja lubas esitada oma nägemuse võlgnevuse likvideerimise osas eraldi kirjas. Samal kuupäeval väljastas kostja laenulepingu ülesütlemise avalduse, andes võlgnevuse 668.09 euro tasumiseks aega hiljemalt 24.11.2015 (t I kd lk 23). 10.11.2015 kandis hageja oma arvele 3000 eurot. Puudub vaidlus, et ka vähemalt detsembris 2015 ja jaanuaris 2016 tasus hageja laenu- ja intressimakse (t I kd lk 26).
2. Ringkonnakohus on analüüsitud tõendite kogumi alusel seisukohal, et pank pidi 10.11.2015 seisuga olema teadlik, et laenusaaja tahe oli täita esmalt laenulepingujärgsed kohustused. Kolleegium märgib esmalt, et võlausaldaja pidi võlgniku tahteavalduse tõlgendamisel arvestama, et võlgnik on tarbijalepingulises suhtes nõrgem pool. Kolleegium möönab, et ainult hageja 27.10.2015 e-kirja põhjal sellist järeldust teha ei saaks, kuid kogumis muudest analüüsitud tõenditest nähtuvate asjaoludega on selleks piisav alus olemas. Õige on kostja seisukoht, et peale lepingu ülesütlemist tehtud maksed ei muuda ülesütlemist tühiseks, kuid need maksed olukorras, kus juba oli üles öeldud ka liisinguleping, kinnitavad täiendavalt hageja varasemalt väljendatud tahet täita nimelt laenulepingut. Vastuses kaebusele esitas kostja väite, et hageja ei oleks tulenevalt VÕS § 88 lõikest 2 saanud määrata, et tasub laenulepingu alusel, kuna liisingulepingust tulenevad kohustused olid vähem tagatud. Samas seda vastuväidet kostja maakohtus ei esitanud. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks ta esitas vastuväite hilinenult, mistõttu jätab ringkonnakohus selle väite

§ 652lõike 4 alusel tähelepanuta.

1. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et laenusaaja pidi VÕS § 88 lõike 1 alusel arvestama 10.11.2015 laekunud 3000 euro arvel esmalt tasutuks laenulepingujärgse võlgnevuse, mille tulemusena oleks ülesütlemise aluseks olnud võlgnevus 668.09 eurot olnud täielikult tasutud ülesütlemise avalduses antud tähtaja jooksul ning ära oleks langenud VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Seega oli laenusaaja poolt lepingu erakorraliselt ülesöelduks lugemine tühine TsÜS § 87 alusel VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu ja puudub alus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse läbiviimiseks.
2. Ringkonnakohus on alternatiivselt seisukohal, et isegi kui asuda seisukohale, et 10.11.2015 seisuga ei olnud võlgnik kaudse tahteavaldusega määranud, millist kohustust ta 3000 euro arvel täidab, ei ole alust tuvastada, et pank oleks kooskõlas VÕS §-ga 88 määranud täidetava kohustuse. Kostja kinnitas ringkonnakohtule, et pank ei teatanud võlgnikule määramisest nagu näeb ette VÕS § 88 lõike 4 punkt
3. Riigikohus selgitas käesolevas asjas tehtud lahendi punktis 14.4.2, et 11.11.2015 maksete faktilise arvestamisega, mis nähtub hageja arvelduskonto väljavõttelt (t I kd lk 26), ei saa vähemalt tarbijakrediidilepingu korral olla täidetud VÕS § 88 lõike 4 punktist 1 kohane teavitamiskohustus. Kuna võlausaldaja täidetavat kohustust ei määranud, ei saanud võlgnik ka sellele vastu vaielda, mistõttu ei teki küsimust VÕS § 88 lõike 5 kohaldamisest käesolevas vaidluses.
4. Olukorras, kui kumbki pool ei oleks määranud täidetavat kohustust, tuleks vaidluses kohaldada VÕS § 88 lõiget 6, milles on sätestatud seadusest tulenev kohustuste täitmise järjekord selliselt, et täidetuks loetakse esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus ja neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.
5. Kostja tõi esile, et luges laekunud summa liisingulepingust tulenevate kohustuste katteks VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel, seega esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks. Maakohus nõustus kostjaga esitatud arvestusi sisuliselt kontrollimata. Ringkonnakohus on 9 2-17-7502 seisukohal, et sellega rikuti

§ 442lõikes 8 sätestatud sisulise lahendi põhjendamise kohustust.

Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise, kontrollides järgnevalt kostja arvestuse (t I kd lk 200) vastavust seadusele, arvestades seejuures, et mõlemad pooltevahelised lepingud olid VÕS § 402 mõistes tarbijakrediidilepingud, mistõttu kummagi lepingu siseselt tuleb ebapiisavate maksete arvestamisel lähtuda VÕS § 415 lõikest 2, kuid lepingute omavahelises suhtes VÕS § 88 lõigetest 6 ja

1. Kohustuste sissenõutavaks muutumise tuvastamisel tuleb lähtuda VÕS § 82 lõikest 1 ning lõike 7 esimesest ja teisest lausest.
2. Hageja ei vaidlustanud kostja esitatud andmeid alates juunikuust 2015 hageja poolt tasutud summade ja võlgnevuste suuruste kohta. Kostja esitatud tabelist nähtub, et kostja arvestas 10.11.2015 seisuga tasutuks kogu tarbijaliisingulepingust tuleneva põhiosa võlgnevuse, kuid jättis seejuures arvestamata, et võlgnevus oli muutunud sissenõutavaks mitte korraga, vaid ositi perioodil juunist oktoobrini (kaasa arvatud)
3. Võlgnevus koosnes 15.06.2015, 15.07.2015, 15.08.2015, 15.09.2015 ja 15.10.2015 tasumisele kuulunud liisingumaksetest summas 2553.71 eurot ning tasumata intressist kokku 625.58 eurost (millest loeti tasutuks 446.29 eurot). Nimetatud tabelist ja maksegraafikutest (t I kd lk 199-199 pöördel, 200) saab järeldada, et tasutuks loetud võlast oli (arvestades 22.09.2015 tasutud 399.86 eurot) alates 16.06.2015 muutunud sissenõutavaks põhikohustus 186.22 (586.08-399.86) eurot ja intress 131.93 eurot, alates 16.07.2015 põhikohustus 590.84 eurot ja intress/viivis kokku 131.07(127.17+3.90) eurot, alates 16.08.2015 oli põhikohustus 587.13 eurot ja intress/viivis kokku 142.84(130.88+11.96) eurot, alates 16.09.2015 põhikohustus 592.59 eurot ja intress/viivis kokku 139.70(119.97+19.73) eurot ning alates 16.10.2015 põhikohustus 596.93 eurot ja intress/viivis kokku 142.84(115.63+27.21) eurot. Samal ajal oli tarbijalaenulepingu alusel muutunud sissenõutavaks alates 16.06.2015 intress 139.26 eurot, alates 16.07.2015 intress/viivis kokku 134.32+3.30=137.62 eurot, alates 16.08.2015 intress/viivis kokku 123.15+9.07=132.22 eurot, alates 16.09.2015 intress/viivis kokku 122.73+12.79=135.52 eurot ja alates 16.10.2015 põhikohustus 15.29 ja intress/viivis 118.37+13.34=131.71 eurot.
4. Eeltoodust tulenevalt sai võlausaldaja lugeda VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel ning arvestades sama sätte lõiget 7 ning § 415 lõiget 2 hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevused 10.11.2015 seisuga kaetuks järgmiselt: 3000-186.22-131.93-139.26-590.84-131.07-137.62587.13-142.84-132.22-592.59, mille tulemusena olid täidetud mõlema lepingu järgsed võlgnevused, millised olid muutunud sissenõutavaks 16.06.2015 kuni 16.08.
5. Allesjäänud 820.87 eurot tuli VÕS § 88 lõike 7 alusel jagada võrdeliselt alates 16.09.2015 sissenõutavaks muutunud võlgnevuste (laenulepingu järgi intress/viivis 135.52 eurot, liisingulepingu järgi põhimakse 592.59 eurot ja intress/viivis 139.70 eurot) katteks, mille tulemusena tuli lugeda laenulepingujärgne võlgnevus kaetuks 128.74 euro ja liisingulepingujärgne võlgnevus 695.68 euro ulatuses. Kuidas jaguneks 695.68 eurot liisingulepingu siseselt käesolevas asjas tähtsust ei oma. Käesolevas asjas omab tähtsust, et peale 3000 euro laekumist oleks hageja jäänud laenulepingu järgi siiski võlgnevusse (135.52-128.74)+131.71+15.29=150.81 euro ulatuses, mistõttu ei oleks sellisel juhul kohtul alust asuda seisukohale, et avalduses võlgnikule antud tähtaeg puudujääva summa tasumiseks oleks olnud täielikult edukas ja et krediidiandjal oleks formaalselt puudunud VÕS § 416 lõikest 1 tulenev eeldus lepingu ülesütlemiseks.
6. Küll aga oleks sellisel juhul alust kohaldada VÕS § 6 ja asuda seisukohale, et konkreetse olukorras oli pangal laenulepingu ülesütlemisele tuginemine ja selle alusel hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis hageja väited panga käitumise hea usu vastasusest käsitlemata, millega rikkus VÕS § 442 lõikes 8 sätestatud sisulise lahendi põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus kõrvaldab järgnevalt rikkumise.
7. Riigikohus on lahendis nr 2-17-9391 (punktis 16.1) toonud esile, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus 10 2-17-7502 ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule; VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; sama sätte lõike 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu; hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine ning et lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega; õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et TsÜS § 138 lõiked 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele ning asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi.
8. Hageja tõi maakohtus mh esile, et 10.11.2015 ülekantud 3000 euro kattis laenulepingujärgse võlgnevuse mitmekordselt ja et pank käitus vastuoluliselt, kui samal aastal eelnevalt (juunis, augustis, septembris ühe laekumise ja oktoobris) oli sarnaselt kantud ühekordsed maksed arvestanud laenu põhiosa katteks ja alles ülejäänu liisingu põhiosa katteks. Ringkonnakohus nõustub, et panga käitumine laenulepingu lõpetamisel ja sundtäitmise algatamisel ei toimunud heas usus. Asjas omab olulist tähtsust, et pooltevahelises õigussuhtes oli hageja tarbijaks, kes on krediidiasutuse suhtes selgelt nõrgemaks pooleks, mistõttu tuleb ka kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on tarbija viidanud (vt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendi punkt 13). Kostja esitatud võlgnevuste ja laekumiste arvestusega on tõendatud hageja väide, et
9. a juunist kuni oktoobrini toimunud suuremates summades, kuid ilma selge võlgniku poolt määramiseta tehtud laekumised kandis pank laenulepingust tulenenud põhivõla katteks (sh selliselt, et septembris oli põhiosa võlgnevus 0 eurot) ja alles ülejäänu liisingulepingu järgsete maksete katteks. Selliselt jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus pank oli mõlemad lepingud üles öelnud ja mõlema lepingu osas kestis seadusest tulenev kohustuslik kahenädalane tähtaeg võlgnevuse likvideerimiseks, laekunud rahasumma, millest oleks piisanud laenulepingu kehtivuse jätkamiseks, arvel kustutas pank hoopiski liisingulepingujärgsed võlad osaliselt. Vastavalt ülesütlemise avaldustele oli laenulepingujärgne täitmata kohustus 668.09 eurot ja liisingulepingujärgne võlgnevus 3228.57 eurot (t I kd lk 43). Selline võlausaldaja tegevus oli lisaks sellele, et see ei olnud kooskõlas VÕS §-ga 88, ka tarbijale selgelt kahjulik, kuna selle tulemusena sai pank lugeda mõlemad lepingud lõppenuks, kuigi panga enda varasemat praktikat järgides oleks olnud võimalik laenulepingu jätkumine. Lisaks eelnevale – kui pank oleks käitunud kooskõlas VÕS § 88 lõikega 4 ja teatanud määramisest, oleks tarbija saanud koheselt määramisele vastu vaielda ja ise selge määrangu teha, mistõttu ka siis oleks olnud laenulepingu lõppemine välditud. Kui pank oleks käitunud kooskõlas VÕS § 88 lõikega 6, oleks peale 3000 euro tasumist olnud selge, et tegelik laenulepingujärgne võlgnevus ei saa olla suurem kui 150.81 eurot, mis moodustas ühe kuu kogumaksest 1142.93 eurost (t I kd lk 19) vaid 13%. Koosmõjus eelnevalt kirjeldatud panga käitumisega annab ka see asjaolu aluse kohtu veendumusele, et pank ei käitunud hagejaga laenulepingut lõpetades heas usus, mistõttu tuleb tunnistada sellistel asjaoludel laenulepingu lõpetamine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja toimuv sundtäitmine hüpoteegi realiseerimiseks on lubamatu TMS § 221 lõike 1 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab uue otsusega hagi ning rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes

§ 162lõike 1 alusel kostja kanda.

11 2-17-7502 52. Kuna maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulusid, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4).

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (

§ 177lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Marget Henriksen/ 12